1.

“Siit 50 miili põhja pool asub küla ja sealt veel päeva jagu kirdesse, on linn” jutustas vanamemm tasasel häälel. “Ei mina enam mäleta tolle linna nime, kuid on need ju kõik ühtemoodi saadanajäänukid! Helgivad vastu taevast nagu tahaks vanade aegade kombel kosmosesse välja jõuda, meelitavad igas’t mõtterämpsu endale lähemale, kuid rahulikku maapinnatunnetust ei paku nad grammi eestki.”
Kara istus põrandal, jalad ristis, pea küljele kallutatud ja kuulas vanamemme juttu. Ta püüdis üht taolist hiidkantsi ette kujutada. Mitte keegi nende väikesest hõimust polnud iial linna sattunud. Ka külades käies polnud mehed toonud kaasa enamat ebausust ja kuulujuttudest. Kara oli kuulnud, kuidas linnamüürid pidavat õhtupäikeses helkima ja kõrgeimad majad tõusid nii kõrgele, et rebestasid ülemiste korrustega suisa pilvi. Räägiti, et linnaisandad suudavad tavalisest inimesest läbi näha ja neil pidid olema masinaid, millega surmale määratuid elule tagasi tuua. Vanamemm joonistas alati jumalate märgi õlale, kui keegi sellest surmast päästmise asjast rääkis. Kara veel täpselt ei mõistnud, miks, kuid paistis, et memme meelest pidi lastama inimesel surra, kui selleks aeg on.
Kara ema oli olnud teist meelt, vähemalt korra. See oli kahe talve eest, kui Kara vanem vend Raip oli saastunud aladel heljurõisikuid korjamas käinud ning tagasi jõudes kiiritusjääkidesse haigestunud. Ema nuttis silmad peast, kui Raip iga tunniga üha väetimaks ja viletsamaks jäi. Küll sajatas ta kõiki jumalaid, küll keelas teistel soo peale jalutama minemise, kuid iga vihapurse lõppes ikkagi vanamemme õla najal nutmisega. Viimaks, kui miski ei paistnud aitavat, panid Kara vanemad, memme vastuseisust hoolimata, haige poja küla ainsale mootorsõidukile ja vedasid ta linnaväravate taha. Seitse päeva nutsid ja palusid vanemad linnamüüri taga, kuid kui Raip oma viimase hingetõmbe lõpetas, tõid ema ja isa poja taas koju, matsid siinsamas saasteala serval kasvavate sootaimede vahele ja itkesid ühes ülejäänud perekonnaga.
„Inimene peab teadma, kuidas haiseb kõdu ta talla all,“ jätkas vanamemm porisemist, käed ravimtaimedega askeldamas, „kuidas vetrub soo ja kui valus on kivile kukkuda. Ega muidu sinust õiget inimest kasva. Aga linnad ajavad oma metallist masinate ja klaasist majadega inimesi hulluks ja rumalaks!“
Küllap õpetasid linnavanaemad oma lapselastele risti vastupidist. Küllap rääkisid nemad soo mürgisusest ja tuule ohtlikkusest, mõtles Kara ja mõistis täie teravusega, et ilmselt oli neil mõlemal õigus.

2.

“Sinuga on hea äri ajada, Karm!” muheles Lääneküla koguja. Soovahe rahvas vedas oma õisikud ikka tema juurde – ilusad rammusal rabapinnal kasvanud viljad, olgugi pisut ebamugavalt pakendatud, kuid neist ebamugavustest sai kergelt üle.
“Nende kolme eest võtan padruneid,” mühatas Karm koguja meelitustest välja tegemata. Padrunid olid heaks vahetuskaubaks igal pool. Peotäie eest sa soola siit või peenemat kangast teise koha peal. Kõiki neid kummalisi pisikesi asju, mida naised iga reisi pealt tagasi nõutasid – küll oli selleks õmblusnõelad, küll ravimid. Memm nõudis vahel tugevat jõhvi, siidniiti. “Ja ülejäänute eest vaataks hea meelega natuke su hoovi peal ringi.”
“Vaadake aga julgesti!” muheles koguja vastu. “Enne talve tulekut on sul kindlasti uusi nahku kasukaks vaja. Muide,” jätkas mees pea sosinal, “ma räägin sulle esimesena, kuid eile astusid siit linna kaupmehed läbi ja neil oli seda va hermeetilist kangast. Ma täitsa sinu peale mõeldes võtsin veidi. Vali välja, mida sul tarvis läheb ja too oma õisikud teinekordki minu juurde.”
Hoolikalt valis Karm kaupa, mida õisikute asemel endaga kodu poole tagasi viia. Ta tõstis soovitu ühte hunnikusse, lisas juurde veel ühe kirvetera ja linnapäritolu läikiva noa. Tal ei olnud küll uut nuga tarvis, kuid selline läikiv ja hele, kerge ja terav nuga näis nii sobiliku kingitusena, mida tütrele viia. Kara õrnade sõrmede vahele sobis selline kindlasti imeliselt.
Karm võttis ühe padrunikasti sülle ja kõndis sellega tagasi masina juurde. Nüüd tuli vaid siit ja mujalt küla pealt vajalik ostukraam kokku otsida, mõne aja pärast kokkuostjalt tühjad purgid tagasi nõutada ja seejärel koju minna.
“Tehtud!” teatas ta sõiduki juurde tagasi jõudes. “Iiran, mine jahi seda piiritust ja punast surma, mida ema nõudis. Ma võtan Kõo endaga koguja hoovile nahku ja rauda tassima.” Iirani selg oli nõrgem kui Karmil, sestap tundus õiglasem, et Karm noore Kõoga rauda tassima hakkab.
“Ma lähen ise Kõoga, vennas!” teatas Iiran resoluutselt. “Ei tule kõne allagi, et ma külas poja silma alt välja lasen.”
Karm vaid noogutas. Ta ladus taskud padruneid täis ja viskas tühja kasti Iiranile. Senikaua, kuni Karmi enda poeg, Raip, veel elavate kirjas oli, polnud ka tema oma poega külas silmist lasknud. Liiga palju lollusest ja ahnusest kannustatud ohte varitses siin noori. Liiga palju võõraid liikus ja tihtipeale tuli silmitsi seista ka sakstega, kes sõdureid otsimas käisid. Noored ja naiivsed olid nende jaoks kergeks saagiks.
Karm vaatas, kuidas Iiran ja Kõo masinaga koguja hoovi tagurdasid, kontrollis siis igaks juhuks veel püstoli kohalolu ja hakkas astuma. Ajad olid karmid, sama karmid ja keerulised kui aastate eest, mil Karm ise nolgina isa kõrval jõlkus ja küllap olid need ka sama keerulised kui ajad, mil Kara poeg kord oma isaga maailma raskust tundma õpib.
Jah, kunagi, kui Kara lapsed külas käima hakkavad, ohkas Karm raskelt. Esmalt pidi ta leidma selle kellegi, kelle kõrval Kara lapsi võiks saada ja alles siis sai mõelda lapselastest, kuid unistamine polnud ju ometi keelatud. Karmil oli kahju, et sel reisil polnud silma hakanud ainsatki noort meest, kel oleks vähimatki võimalust Soovahel mõistuse juurde jääda. Karale oli vaja kaaslane leida, seda oli memm korduvalt rõhutanud, kuid Karm keeldus oma ainsa tütre suvalisele vastutulijale kupeldamisest. Ei saanud ravitsejagi talle selle mõtte eest etteheidet teha!

3.

Kara kuulas hajameelselt memme juttu, kuid tema mõtted olid juba mujal. Tüdruku pilk eksles aknatagusel hoovil, peatus madalama rohuga kaetud ristkülikul. Tavaliselt seisis seal perekonna ainus mootoriga sõiduk, kuid praegu, juba viiendat päeva järjest sai ka selle koha peal rohi vabama juurdepääsu päikese valgusele. Hoov näis ilma masinata nii tühi.
“Millal isa tagasi jõuab?” mõtiskles Kara poolihääli. Viis päeva tagasi pakkisid mehed kogutud õisikud auto peale ja läksid neid külasse raha vastu vahetama. Õisikute müümine oli meeste töö, mis eeldas püssi õlal kandmist ja vajadusel saagi või vahetuskauba jõuga kaitsmist. Seega olgugi, et Kara ja kõik teisedki pereliikmed aitasid hinnalisi vilju otsida ja korjata, polnud Kara ise kunagi kodust kaugemale sõitnud. Siin oli ta sündinud ja kasvanud, siin oli ta maailma eest kaitstud ja memme tarkuse poolt hoitud.
“Küllap nad varsti tulevad,” lohutas memm. “Eks saab seegi reis läbi ja mehed jõuavad viimaks tagasi. Mine tea, ehk võtab su isa sel korral ka mõne noormehe kaasa. On juba ülim aeg, et sinagi saaksid lapsi kandma ja kodu kaunistama. Mis sa meil nüüd oled? 19-aastane?”
“Kakskümmend,” sosistas Kara. Ta juba teadis, kuhu memme jutt nüüd edasi tüürib, kuid küllap oli ta selle loengu ka ära teeninud. Eelmisel talvel sattus soode vahele lausa kolm meest, kuid üks neist oli liiga vana, teine näis Karale liiga lollina ja kolmas suri lihtsalt ära veel enne, kui tüdruk temast õiget sotti sai.
“Meie, Soovahe elanikud, ei ela nii kaua, et tüdrukud pirtsutada saaksid,” hurjutas memm karmilt.
Kara teadis, et armastus pole esimese tähtsusega, kui kaalul on eluspüsimine ja perekonna jätkusuutlikkus, kuid kas oli siis liiga palju loota, et mees, kelle lapsi ta kord kandma hakkab, oleks vähemalt meeldiv kaaslane? Kara noogutas memmele mõrult, täpsemalt kuulamata, milliste sõnadega memm sel korral hurjutab, tõusis toolilt ja astus majast välja.
Suvine äike paitas Kara põski, kui jahe tuul tüdruku juustes mängis. Ta hingas sügavalt soolõhna ja naeratas läheduses paistvatele kodustele hoonetele. Koht, kus nad elasid, ei olnud isegi küla mõõdus. Soovahel oli kokku vaid kuus maja, kõigis elamas mõni Kara sugulane. See oli perekonna pesa – nii nimetas kohta memm. Kara onu, Iiran, nimetas kohta katkupesaks ja nii kaua kui Kara mäletas, oli Iiran alati soovinud, et nad siit ära koliksid. Liiga palju olevat õhus vanaaja reostust ning mitte keegi nende perest ei elanud naljalt vanemaks kui viiskümmend aastat. Memm oli erand. Memm oli tänaseks juba viiekümne kaheksa aastane. Jah, hambaid memmel enam polnud ning ta nägi ehk pisut veider välja, kuid sellegi poolest toimetas memm majapidamises endise tarmukusega.
“Siit ei tulda sõdureid värbama,” oli memme ainus vastus igale onu Iirani porinale ning pärast seda, kui onu Iiranil poeg sündis, olid need vestlused veelgi kiiremad lõppema. Kui kunagi peaks poeg sündima, mõistis Kara, oleks tema ise nõus kasvõi veelgi sügavamale sohu kolima. Soo võis sind küll mürgitada, kuid võis ka säästa. Sõda, mida linnade vahel pea lakkamatult peeti, ei halastanud kellelegi ega millelegi – maad väetati sooja vere ja soolikatega ning pommimasinate kütusejäägid imbusid pikapeale ikka siia - üha laienevasse sohu. Sootaimed hingasid neid mürke, leinasid langenuid ja peletasid uudishimulikke silmapaare kaugemale.

4.

Mõned sajad meetrid enne pruulikojani jõudmist, märkas Karm silmanurgast elajat enda poole tormamas. Instinktiivselt haaras ta vöölt relva ja tulistas, kuid elajas oli liialt suur, et üks tühine kuul teda maha võtaks. Metsik ja valust pööraseks aetud loom tormas pimesi edasi nagu lugudest kuuldud sõjasoomukid. Kui Karm nägi, kuidas loom end hüppevalmis seadis, tõmbas mees vasaku käe instinktiivselt kaitseks näo ette ja hoidis looma sihikul. Viimases lootuses tulistas mees salve tühjaks, kuid kihvad lähenesid endiselt. Juba hoo sisse saanud elajat poole hüppe pealt ei peata.
Elaja kihvad surusid Karmi käsivarde, kuid suu enam kokku ei tõmmanud. Käe küljes rippuv kogu lõtvus ja vajus alla, sundides mehe kätt kaasa langema. Soos elajaid ei olnud ja nendega oli Soovahe rahval alati raske toime tulla. Soos olid omad ohud ja omad hirmud, kuid neid ohte näisid ka elajad kartvat.
“Roojane elajaraisk!” sisistas Karm läbi poolsuletud huulte, kui vigastamata käsi vaistlikult haava kinni surus. Nüüd sai mees esimest korda ka looma laipa lähemalt vaadata. Suur ja ilus loom oli see olnud enne, kui Karm ta rinna sõelapõhjaks lasi ja kellegi mõõk looma pea kere küljest eemaldas.
Mõõk oli korralik sõjarelv – ilusa sepistusega, hästi tasakaalus ja mõõdukalt raske. Karm kaalus mõõka käes, kuid kelle mõõka ta ikkagi kaalus? Kiiresti tõstis Karm pea, et tänada meest, kes ta elu päästis. Poiss, mitte palju vanem kui Kõo, seisis ta kõrval ja jõllitas oma verist mõõka.
“Sa päästsid mu käe, kui mitte lausa elu!” lausus Karm kasutuks muutunud tulirelva taskusse lükates. Ta sirutas käe, et võõrast tänada, kuid võõras raputas vaid pead ja pöördus pomisedes minema.
“Ma lubasin, et ei tapa enam kunagi,” kuulis Karm poisi pominast ühe lausekatke.
Austades poisi otsust, kui too tervitusest loobus, jäi Karm oma koha peale seisma. Ta ajas kuue seljast, rebis pluusilt varruka küljest ja sidus selle ümber sügava kihvahaava.
“See nolk tappis minu looma!” kuulis Karm karjumist. Ta pööras pilgu hääle suunas ja nägi pruulikoja uksel seisvat ohvitseri. Karmil polnud aimugi, millise linna mõju alla küla täna kuulus või millise väe mundrit ohvitser kandis. Linnad olid küladest kaugel ja kõrgel ning Soovahe rahval puudus nendega seegi tilluke side, mis suuremail küladel olemas oli. Kasu polnud ka ohvitseri kuuevärvist – Karm lihtsalt ei teadnud, millise linna värvid olid rohelised. Rohelised! Roheline nagu kevadine soo ja suvine laugas; roheline nagu mürgine sudu laugaste kohal, nagu hallitus väsinud leival.
“Võtke ta kinni!” räuskas ohvitser edasi. Neli sõdurit tõusid lauast, paljastasid mõõga ja piirasid poisi ümber. Karm siunas endamisi ja astus kiirelt lähemal. Näis, et plaan kiirelt kodupoole asuda, oli elaja poolt kahtluse alla seatud ja hullu vormikandja poolt nurjunuks tunnistatud.
“Sinu elajas oleks mu tapnud, kui poiss teda peatanud poleks!” hõikas Karm. Esmalt rahumeelselt, püüdis ta endale meelde tuletada. Olgugi, et ta ammu juba täiseas mees oli, oleks ta oma vananev ema, perekonna tark ja ravitseja, mehe pea jagu lühemaks võtnud, kui siin ilmaaegu tüli paisutada.
“Loll, kes pruulikoja läheduses tulirelvaga mängib, on ka surma ära teeninud!” räuskas ohvitser Karmi sõnadest suuremat välja tegemata. “Võtke ka tema kinni!”
Neli õnnetut sõdurit, kes kõigest väest püüdsid ametiredelil edasi jõuda, vaatasid üksteisele hetkeks nõutult otsa, kuid jagunesid siis ümber. Kaks neist lähenesid Karmile, kuid nii lihtsalt neil Soovahe meestega ei lähe, mõtles Karm mõru muigega. Haavatud kätt keha vastu surudes, haaras ta terve käega puusalt pika noa. Nuga oli enamasti mugavam kui mõõk. Seda oli kergema kaasas tassida ja nuga kõlbas paljuks sellisekski, mille puhul mõõgast grammigi kasu polnud. Nüüd pidi nuga lihtsalt oma suurema venna tööga toime tulema.
“Ma olin kollasest joonest väljaspool, kui su hull loom mind ründama tuli,” teatas Karm ja astus poisile lähemale. Poiss, nüüd oli sel nolgil siis nimi - poiss, mõtles ta mõrult. “Poiss hoidis mu elavana - iga mees, kes siin on, võib seda kinnitada.”
“Kuid see nolk tappis mu elaja! Andke neile korralik õppetund!”
“Sa ei pea mind kaitsma,” pomises poiss, kui Karm talle lähemale jõudis.
“Sina ei pidanud mind ka päästma, kuid tegid seda ikka.”
“Ma olen tapma õpetatud elajaid liiga palju näinud,” kehitas poiss õlgu. “Me võitsime sõja,” viipas poiss ohvitseri poole, “olime kõrvuti lahingus, kuid nüüd?”
Tal ei lastudki mõtet lõpetada. Juba sunniti neid relvi tõstma ja end kaitsma. Karm andis parima, kuid pidi kibedalt tõdema, et kahekümneaastaste kõrval oli ta juba vana ja aeglane, lisaks veel haavatud niigi. Poiss oli seevastu võimas. Igas löögis oli jõud nagu sõltuks ta armsama elu just sellest löögist. Igas mõõgaliigutuses sees meeleheide, justkui ei ootaks teda mitte kusagil mitte keegi.
Kuskilt kostus karjumist, masinate pidurdamise hääli, kuid Karm keskendus vaid käesolevale hetkele. Temal oli naine, kelle nimel elus püsida; tütar, kelle ees kohustused kanda. Venna nimel soovis ta kiiremini kaklusega ühele poole saada, sest ainult nii sai ta Iiranit ja Kõod kaitsta.
Ühest sõdurist sai Karm jagu, poiss oli maha niitnud veel kaks, kuid nad mõlemad väsisid, tegid vigu ja ühe libastumise tulemusena rapsas vaenlase mõõk poisi vasakut kätt. Koos said nad viimasestki mehest jagu, kuid kui Karm pilgu tõstis, märkas ta ohvitseri koerte juures askeldamas.
“Raisk!” röögatas ta vihaselt. “See laseb väike-elajat lahti.”
Poiss pööras, kuid oli juba hilja. Värske vere hais ajas looma elevusse, loom ründas poissi ja Karm oli nüüd korral see, kes koera peast vabastada sai. Nuga ent polnud mõõk, nentis ta endamisi ja lõi uuesti, kuid kui koer viimaks kõngenult liivale lebama jäi, oli poiss teadvusetult maas.

5.

Memm oli memm, peletas Kara süngemaid mõtteid ja seadis sammud venna haua suunas. Alati rõõmsameelne Raip leidis oma viimasel rännakul saastealale hiiglasliku heljurõisikute kasvukoha ja tõi tol päeval lausa seitse valmis vilja korraga koju. Valmis vilja koos varrejupiga ja kõik need püsisid koduni tervetena, et hiiglaslikesse hermeetiliselt suletavatesse purkidesse panduna küla kaupmeestele viia ning seal viimaks hõbemüntideks vahetada.
Heljurõisikud olid Kara perekonna leib ja sool leiva kõrvale. Ometi, nii nagu paljud teisedki sootaimed, peitsid heljurõisikud endas ohtu - mürki ja langenud tsivilisatsioonide viha. Pea pooleteise meetri kõrguseks kasvavatele taimedele ilmusid kevaditi leinavalged õied. Päikese ja tuule toel valmisid aegamisi kerged ja heljuvad viljad. Esmalt olid viljad sama valged kui õied, õrnalt karvase pinnaga, kuid üha suuremaks ja hinnalisemaks paisudes, muutus viljade pind nahkjalt siledamaks, liitekoht varre juures omandas taevasinise jume.
Neid samu õrnade seintega vilju Raip oma viimasel retkel koju tõigi. Vend polnud isegi korralikku kiirguskindlat vammust selga ajanud, kui soo peale kondama läks, kuid hinnalisi vilju ei saanud ju ometi väljale vedelema jätta. Kara ise aitas vennal õisikuid hiljem klaasanumatesse panna ja ta mäletas ikka veel vaatepilti, kuidas üks viljadest lõhkes veidi enne kaane sulgemist. Hallikas-hägune gaas voolas kuurialuses laiali ja hajus viimaks tuulde. Kuid Raipile viiest viljast ei piisanud. Sel ajal, kui Kara kuuri puhastas, enda vammuse seljast võttis ja tuppa läks, seikles Raip veelgi kaugemale sohu, et tuua tolle ühe kaotatu asemele uued viljad.
Muidugi oli ka Kara vanemate majapidamises kogumiskonteinereid, millega gaas viljadest kätte saadi, et väärtuslik gaas vähema ruumi ja väiksemate kadudega edasi toimetada, kuid memm keelas nende kasutamise. Kara ei mõistnud veel päris täpselt memme keelamise tagamaid. Nad ju kasutasid kaitsvaid vammuseid ja maske! Kõik peale Raipi, ohkas Kara. Tol viimasel korral läks Raip lihtsalt soo servale vaikust nautima, eksles tavalist jakki kandes sügavamale sohu ja nii ta need õisikud koju tõigi. Muidugi kasutas terve pere heljurõisikutega tegelemiseks lisaks vammustele ka tuultele avatud kuuri, kuid siiski pidas memm viljade avamist liiga ohtlikuks tööks ja asjatuks enesetapjalikuks riskiks.
“Perele pole verist raha tarvis!” lõi memm jala maha ning pärast Raipi õnnetut hukku oli Kara nõus selle selgitusega leppima.
Vaikides haaras Kara kuurist paksema vammuse ja vedas maski üle näo. Mitte ükski täiemõistuslik hing ei roni soo serva kaitsevarustuseta! Mitte keegi peale tema venna, krimpsutas Kara nina. Nendest seitsmest viljast, mis Raip tookord koju tõi, jõudsid kaubitsejateni viis. Ülejäänud kaks olid üleküpsed ja lõhkesid anumates. Suur hermeetiline purk kaitses küll lähedalolijaid gaasi mõjude eest, kuid gaas ise muutus õhuga segunedes kasutult lahjaks ja müüdamatuks.

6.

Karm lükkas koera laiba jalaga eemale ja kiikas igaks juhuks sinna, kus koerad madala lasipuu külge kinnitatud olid. Mine tea, mitu hullu verekoera tol sõjardil kaasas oli, kui ta lausa elajat endaga vedas. Õnneks ei paistnud ükski seotud koertest vahutavatena ja küllap oli pruulikoja peremehel sama mõte peast läbi käinud, sest hullunud ohvitser lebas oimetuks lööduna või koguni surnuna koerte kõrval maas. Tol hetkel polnud Karmil sooja ega külma ohvitseri elust.
“Kas keegi teab sellest poisist midagi?” uuris Karm tee veerde kogunenud vaatajatelt. Kõigi esmane reaktsioon oli pearaputus, kuid mida võikski oodata külarahvalt, kes pidevas sõja ja sõdurite hirmus elama on pidanud? Kui kõik peenem kraam tuli linnadest, mille värve sõdurid kandsid?
“Ütles, et on kuskil lõuna poolt pärit,” kostis esimene hääl areldi.
“Õlut kandis ta kõvasti,” teadis teine. “Endal alles lõug tatine, aga Uhuri all juba sõjakogemused kätte saanud.”
“Ja-jaa, seda rääkis ta purjus peaga pikalt, kuidas nad Uhuri vallutasid ja kuidas seejärel temasuguste tööleping üles öeldi ja nad külma terase saatel linnast välja visati.”
“Noor poiss, aga sellist sitta näinud, et ei temast enam õiget inimest tule,” ohkas keegi vanem naine. “Ehk on lausa hea, et ää’ kooles siin, saab vähemalt hingele rahu.”
Karm vaatas poissi, kuid palja silmaga oli võimatu kindlaks teha, kas poiss veel elas või mitte. Ta togis korra jalaga, kuid keha ei reageerinud.
“Ega selline jah endale normaalset naist enam leiaks,” vadistasid moorid edasi. “Liiga armistunud hing noore keha jaoks, see hirmutab iga tüdruku eemale.”
Karm nügis veel kord kinganinaga poisi lõtva keha, kuid sel korral poiss liigahtas. Oli veel elus, ohkas Karm raskelt, kuid poisi haavad viitasid peatsele surmale.
Tahtmatult nügisid Karmi sõrmed ravimikotikest. Poiss oli ta päästnud, kuid kiired esmaabi ravimid Karmi paunast ei pruukinud veel poissi elus hoida. Oli vaja imet; imet ja ravitsejat, et poiss uuesti jalule saaks. Võõraste jutukatkeid kuulates polnud Karm kindel, kas nendeski piisab. Need, kelle hing oli lõplikult lahingusse jäetud, ei kippunud iial paranema.
Ta mõtles läbi kogu tormakuse, millega poiss võitles ja ohkas. Olgugi võitlus elu nimel, ei paistnud too sõjas sandistatu millegi nimel elada tahtvat.
Karm võttis taskust kapsli, koukis ettevaatlikult ühe immutatud männiokka välja ja surus selle poisi kaela. Kui kuskil oli mingi lootus, pidi poisi süda aeglustuma, rütm rahunema ja poiss magama seni, kuni nad viimaks koju, memme ravivate käte alla jõudsid. Karm rebis poisi pluusist siile, sidus nendega haavad ja lootis, et Iiran oskab piisavalt mõelda ja masinaga siia välja sõita.

7.

Mõte veel kinni isa ja onu müügiretkes, jalutas Kara edasi. Huvitav, kas isa tõesti suudab mõne mõistliku mehe külast siia meelitada? Ja mis siis, kui see mees Karale üldse ei meeldi? Kas ta peab leppima? Jah, ta peab leppima vähemalt sellega, et ta mehega lapse sünnitab. Edasi pole neil enam vaja koos olla, nii oli memm viimaks tüdrukule lubanud. Memm oli lubanud, et kui Kara ei suuda seda värsket verd taluda, saab ta endale memme maja ning memm aitab kasvatada last, kelle Kara ilmale toob. Hea oleks, kui neid lapsi oleks neli või viis, sest siin, sooservas, ei elanud just kuigi paljud lapsed täisealiseks saamiseni.
Vaikselt mõtteid mõlgutades astus Kara sooserva poole. Juba paistsid puud, millest paarsada sammu edasi tuli siniste õitega põõsastik ning kohe põõsa taga oli kivi, mis tähistas Raipi puhkepaika. Kara ahhetas, kui märkas puu küljes tuttavlikke vääte ja õisi. Viljad polnud veel valmis, kuid need olid heljurõisikud, mis siin kasvasid.
Ta jooksis edasi, pööras hoolimatult ümber puu, peatus haual ja tundis pisaraid silmi täitmas. Heljurõisikud, needsamad rikkuseallikad, mille levik oli kord saaste tõttu alguse saanud; taimed, mida siinkandis enam leidus kui puhtama pinnasega külades, kuid siingi harvad olid! Terve haud oli kaetud valgete õhuliste viljadega. Kalmu rammul kasvasid viljad kiiremini ja tugevamatena. Raipi keha andis perekonna toitmiseks vajalikku energiat isegi nüüd, mil tema naljad enam maja ei täitnud. Valged viljad õõtsusid varasuvises tuules, üksik kollane liblikas istumas kõrgeima kupli peal. Gaas! Liitrite viisi kõige väärtuslikumat gaasi.
Ettevaatlikult võttis Kara taskust noa ja lõikas mõned varred läbi.

8.

Nüüd, kus lisaks elajale ka mehed surnult lebasid, kippus olukord Karmi jaoks üha keerulisemaks muutuma. Külavanem jõudis pruulikoja juurde just siis, kui Karm poisi haavade sidumist lõpetas. Ega Karm külarahvast süüdistanudki, et nood talle appi ei tulnud. Iga täiemõistuslik inimene hoidis neist võõrastes külades tolknevatest endistest sõduritest eemale. See siin oli Karmi ja poisi vaheline asi.
“Mis sa surija peale ikka raiskad,” ühmas külavanem.
“Minu higi, mida raiskan,” teatas Karm resoluutselt, poisilt pilku tõstmata. “Minu higi ja minu otsus, kelle peale ma seda kulutan. Kui poiss kiiresti ravitseja juurde saab, on teda ehk veel päästa.”
“Olgu! Aga sa ei saa teda enne ära viia, kui me siin ametliku kuulamise oleme korraldanud. Viis laipa pole niisama mitte midagi.”
“Mida sa minult kuulda tahad?” Karm ajas end püsti, lükkas selja sirgu ja kõrgus ähvardavalt üle külavanema. “Mina tulin pruulikoja poole, elajas ründas, mina lasin õigel pool kollast joont salve tühjaks, poiss võttis elajal pea maha. Edasi oli juba puhas lollus ja seda oskavad kõik teisedki kirjeldada.”
“Tule korraks istuma, paneme su ütlused vanemate kogu kuuldes kirja ja siis saab juba edasi vaadata,” ajas külavanem edasi.
Karm raputas vaid pead. Olgu poiss oma või võõras, oli Karm nooruki oma hoole alla võtnud hetkel, mil esimese ravimisvõttega lähenes. Õigupoolest juba hetkel, mil poisi kaitseks ohvitseri vastu sõna tõstis, nentis Karm endamisi. Nüüd oli poiss igal juhul tema vastutusel.
“Poisist ma eemale ei lähe!” raputas ta pead. “Kui te, lollpead, peate just minu käest kuulma, kuidas too orikas elaja surma peale ära pööras, siis vea oma vanemate kogu siia. Näevad nemad ka nii kohta kui reaalseid jälgi, mille me võitlusega maha märkida suutsime.”
Veel enne pimeda saabumist rääkis Karm vanemate kogule juhtunust, pruulikoja peremees kinnitas ta sõnu ja kümmekond pealt näinud talumeest kiitsid veel takka järgi, igaüks Karmi tugevust ühe vindi võrra uhkemaks keerates.
“Viis laipa pole naljaasi!” teatas külavanem pikka kuulamist kokku võttes. “Karm ja poiss vastutavad nelja laiba eest ja pruulikoda tervikuna viienda eest. Olgu tapetud enesekaitseks või muul põhjusel, ei saa me ka sel korral kommetest mööda minna. Seega Karm ja too teadvuseta sõdur peavad kahe peale kaevama neli hauda ja pruulikoja töölised üheskoos viienda. Elaja paneme külaväljal vardasse, sest see on liiga maitsev liha niisama raiskamiseks.”
Külarahva heakskiitev vile saatis viimast otsust.
“Küla reeglites on kirjas,” jätkas külavanem, kui suurem vile oli vaibunud, “et iga suurem kiskja, kes on küla territooriumil tapetud, kuulub tervele külale. Loomale surma toonud mehele antakse üks looma tagumistest kintsudest, kui ta seda soovima peaks.”
Karm kehitas esmalt õlgu. Poiss tappis elaja, tema jagu oli ka kints, kuid poiss oli pikali maas, ravimist unele suigutatud, ega saanud enda eest kosta.
“Me võtame selle kintsu kaasa,” mühatas Karm viimaks. “Ja nüüd näita mulle, kus ma kaevama pean hakkama! Aeg jookseb ja poiss vajab ravi.”

9.

“Memm!” hõikas Kara juba eemalt, viljadega küla poole joostes. “Ema! Tädi Alle!” Kui naised üksteise järel ustele ilmusid jätkas Kara, ikka veel joostes: “Raipi haual on heljurõisikud! Neid on seal nii palju nagu tahaks Raip meile ikka veel rikkust tuua.” Ta komistas ja kukkus. Üks õrnadest viljadest lõhkes ta käes ja Kara silmi jooksid pisarad. Need olid väärtuslikud tööriistad, liha, nahad ja kütus, mis ta silme ees õhku hajus.
Läbi hajuva gaasi ja silmini nina ees kasvavas heinas nägi Kara, kuidas ema eemal trepist alla tormas.
“Riia!” karjus Memm järsult. “Katsu sa vaid sinna minna!”
Ema peatus ja noogutas valuliselt. Ilma kaitsevarustuseta ei saanud ta teha muud, kui vaadata eemalt, kuidas tema ainus tütar murult tõusis, terved viljad kokku korjas ja läks, nüüd juba ettevaatlikult kõndides, klaaskonteinereid peitva kuuri poole. Memm viskas vammuse üll, sidus näokaitse ette ja järgnes Karale kuuri.
“Sina, Kara, pead teadma,” kõlas memme rahulik hääl tüdruku selja taga. Memm astus kuuri, istus pingile ja toetas pea vastu seina. “Mind pole enam kauaks ja ma pean oma teadmised edasi andma.”
“Millised teadmised, memm?” uuris Kara. Talle ei meeldinud sugugi, kuidas Memm ikka ja jälle oma surmast rääkis ja üks osa tüdrukust lootis, et ehk aitab teadmiste jagamine memme tuju tõsta. Nii oli see olnud juba mitmeid aastaid ja siiani paistis tüdruku tehnika toimivat. Sõna haaval tuli memmele jõud tagasi ja sõna haaval sai Kara üha targemaks. Nii õpetas memm Karale soo tundmist ja Soovahe dünaamika tunnetust. Sel moel sai Kara teada perekonna kalleimate väärisesemete väärtusest ja asukohast.
“Tarkus, mida ma sulle täna ulatada tahan on selline, mille eest meie küla maani maha võetaks ja tulevaste põlvede hoiatuseks veel ümbergi kaevataks,” ohkas memm ja juhtis Kara istuma. Viimased viljad olid endiselt Kara pihkude vahel. Tüdruk oleks soovinud need küll enne ära panna, kuid memme sõna oli külas seaduseks – teda kuulasid ühtviisi nii lapsed kui täiskasvanud mehed, ei olnud Karal nüüdki pääsu.
“Mitte kiiritus ei tapnud su venda, kuigi see oli temast ütlemata rumal, et ta soos ilma korraliku vammuseta liikus ja oma ainsa kaitse, suvise jaki, alt nuga otsima hakates kangast noateraga vigastas. Ma parem ei mainigi seda tobedat rätikut, mille ta kiirustades näokaitseks ette sidus!” Memm vangutas pead ja vaikis hetke, patsutas siis Kara jalga ja jätkas mõtlikult: “Need olid heljurõisikud. Küllap lõhkes su vennal korjamise käigus ka üks õisik ja eosed, mis vilja servadelt lendu tõusid, tapsid viimaks su venna. Tema haigus kulges just sedapidi ja sinu tänane leid vaid kinnitab mu arvamust.”
“Sellepärast sa ei lubagi meil õisikuid avada ja kogumispurke kasutada?” uuris Kara ja memm noogutas. “Kuid miks peaks selle pärast küla maha võtma?”
“Mitte otseselt selle pärast, kuigi ka see on ohtlik teadmine. Iga uue seose teadmine on miski, mis teeb teadja teistest paremaks. Meile annab see eelise taimede kogumisel ja kuigi me elame pead kõrvuni soos ja sajandite saastas, suudame siiski ka väikese kogukonnana elus püsida. Selle luksuse eest peame tänama vaid endi mõistust.”
“Siis,” juurdles Kara, “polnud eosed ka see teadmine, mida sa edasi anda soovisid?”
“Osaliselt oli,” nentis memm. “Sinust saab uus perekonna pea, sina pead teadma kõiki mürke ja ravimeid.“ Kara neelatas. Kui raske oli kuulata memme allaandmist, kuid memm kogus end ja jätkas siis juba reipamalt: „Teine osa, palju olulisem ja ohtlikum, on seotud gaasi endaga. Ma olen elanud ilmas piisavalt palju aastaid, näinud mehi ja naisi õitsemas ja langemas. Siin, sooserval on taimi alati enam olnud, nende korjamine on meile tulusam kui küla elanikele.” Memm joonistas käega kaare enda ümber. “Siin pole vanu varemeid läheduses, kus aardeid kaevata ja nii on heljurõisikud meie ainus ellujäämise võimalus.“
Veel üks vili lõhkes Kara käte vahel.
“Ma aiman, mida linnad nendega teevad,” sosistas memm Kara kõrva lähedal. „Ma olen soost leidnud Linnade teadmise.“
Kara tõstis pilgu lõhkenud viljalt ja tänas vaikides õnne, et polnud veel vammuseid seljast harutama hakanud, kuid memme vammuselt paistis üks rebenenud õmblus.
“Memm, sul on auk vammuses!” karjatas Kara.
“Küllap see mu viimane auk oli,” ohkas memm, rehmas käega ja jätkas: “Ma olen juba aastaid liiga vana selle maailma jaoks. Sa ära pane seda auku praegu tähelegi, vaid kuula!“
Kara noogutas ja püüdis taas keskenduda kõigele, mida memm öelda tahtis, kuid nii uskumatult keeruline oli mõelda, kui värv memme näost tasapisi hajus ja tema hingamine üha ebalevamaks muutus.
„Gaas mängib su mõtlemisega,“ sosistas memm. „Keskendu, laps! Gaas soodustab...” Memm neelatas. “...mängib su mäluga... Kõige mürgisem...”
Memm vaikis. Kara ootas hetke, kuid Memm ei liigutanud enam. Jah, memme aeg oli möödas, Kara aeg ees. Talle tuuakse külast mees. Kui mitte sel korral, siis järgmise reisi ajal, nentis tüdruk täidetud klaasanumaid silitades ja viimast vilja tihendatud kaane alla peites. Ta saab lapse ja jääb ellu! Just nagu memm, püüab ta hoiduda edaspidi eoste eest veelgi enam ning ühel päeval uurib ta välja selle, mida memm enam öelda ei suutnud.

10.

“Anna mulle oma okaste kapsel!” hõikas Iiran Karmile. “Poiss vajab järgmist, kuid minu omad on läbi.”
Karm peatus, pühkis otsa eest higi, nühkis peo pluusi vastu kuivemaks ja viskas vennale oma ravimipambu. Kolm hauda olid juba kaevatud ja peagi sai valmis ka neljas.
“Viimane,” pomises Karm ja lõi labida uuesti mulda. Valugrimassi saatel mudis Karm kätt, millesse elajas oma kihvad oli löönud. Kahe terve käega kulgeks haua kaevamine palju kiiremini, kuid harva sai võitlusest tulnud mees täiesti tervena austuse hauda kaevata. Karm vaid naeris ja asus taas kaevama.
“Pask, et see ka nii lollisti pidi välja kukkuma!” siunas Iiran endamisi. Tema sai vaid pealt vaadata, kuidas vend vigase käega terve öö kaevata rassis, kuidas poisist elu aegamisi välja nirisevat paistis, kuidas Kõo, ta oma poeg, üha närvilisemaks muutus. Nad oleksid pidanud juba ammu kodus olema, kuid surnute vastu tuli austust üles näidata. Sajandite vanune komme polnud maa sellest nurgast kuhugi kadunud – kui julgesid elu võtta, siis vähim, millega austust avaldasid, oli hoole ja higiga kaevatud haud.
“Lollisti läks, jah, see asi,” ümises Karm endamisi pead noogutades. Ühest küljest olid need laibad, millele ta aegamisi haudu kaevas. Surnutest mees väga ei hoolinud, sest sõdurid, kelle elu nad lõpetasid, ei hiilanud just kuigi suure tarkuse või empaatiavõimega. Noored nolgid, kes peni kombel ülemuse sabas sigadusi tegid. Kahju oli noortest eludest küll, kuid lõppeks ei saanud keegi päästa meest, kes ise oma elu ei kaitse ja siin kandis polnud mingit sõda, mis sunniks neid käsule alluma. Siin oli elajas ja tema loll omanik.
Mida ta aga poisist peaks mõtlema, ei suutnud Karm oma südames päris selgust saada. Kui ta poisi kaasa võtab, saab poisist mees Karale, tema ainsale tütrele. Millise mehe ta koju viib? Karm ohkas ja heitis kiire pilgu sonivale poisile. Muidugi oli alati võimalus, et poiss reisi üle ei ela, kuid sellisel juhul raiskasid nad hea hulga ravimeid lihtsalt laibale, olgugi enneaegselt.
Teisalt, pidi Karm tõdema, päästis poiss tema elu. See tähendas omakorda, et poiss oli perekond. Perekonda aga maha ei jäetud ja niisama kergelt surnuks ei tunnistatud. Karm surus labida sügavalt mulda, viskas järgmisegi täie mulda august välja. Aga loll oli poiss küll, siunas mees endamisi. Mis valu oli tal tulla Karmi elaja käest päästma? Mitte, et Karm ellu jäämise üle kurtnud oleks, kuid vaat, kuhu poiss seetõttu sattus! Ja Kara juba lolli meest enda kõrvale ei lubaks, ohkas Karm.
Aga kas tema lubaks lolli mehe oma tütre kõrvale? Mees vandus, sülitas ja kaevas edasi. Otsused olid tehtud. Järgmised otsused on memme teha ja kui Kara poissi taluda ei suuda, saab tüdruk endale ja lapsele koha ravitseja majas. Ema antud lubadus rahustas natuke mehe muretsevat südant, kuid päris rahulikuks ei teinud seda miski. Ainuke tütar tal oli ja temale võiks ehk veidigi soojust peale paista enne, kui aeg ja soo Kara karmiks ja endassetõmbunuks muudavad. Isale võiks ju ometi jääda see vähene lootus!

11.

Kara vaatas memme laipa. Kolm pisarat langesid üle tüdruku põse, kui ta vaikses leinas viimast anumat sulges. Nüüd oli tema küla ravitseja, ohkas ta seejärel ja asus tegutsema. Käes oli päev, milleks memm teda ette valmistanud oli, kuid milleks iial valmis olla ei saanud. Esimesi toimetusi teadis Kara täpselt. Ta lasi mõttest läbi veel memme viimased sõnad ja noogutas endamisi.
“Mitte keegi ei pea surema!” lubas ta pühalikult.
Kogu jõudu kokku võttes lohistas Kara surnukeha kuuri alt eemale ja avas kõik uksed-luugid, et õhk viimsegi gaasikübeme minema puhuks. Eostest rääkis memm. Eostest, mõtles Kara.
“Kara!” Tüdruku pilk tõusis laibalt ja püüdis kinni lähemale jooksva Lia.
“Seisa seal, kus sa oled!” karjus Kara. Lia peatus ehmunult. Mitte kunagi polnud Kara sel moel oma väikese nõbu peale karjunud ja nüüd, mil teadmine Karale endale kohale jõudis, oleks ta soovinud Liat lohutada, kuid selleks polnud hetkel aega.
“Lia, mine pane oma soovammused selga ja tule tagasi!” hüüdis Kara. Lia oli küll vaid kümneaastane, kuid kedagi paremat Karal hetkel võtta polnud. Täiskasvanud askeldasid põldudel tööd teha ja päris pisikesi siia valvama kutsuda ei saanud. Kui memme kehas aga eoseid oli ja kui need tõepoolest sel moel ka elava inimese küljes kasvama suutsid hakata, pidi Kara nüüd tõelise ravitseja otsustavusega perekonda kaitsma.
“Ma panin selga,” teatas Lia, kui ta uuesti joostes lähemale tuli. Kara sammus talle vastu, peatus viiekümne sammu kaugusel memmest ja ootas.
“Sina seisad siin!” teatas Kara karmilt. “Tolle õunapuu all on memm, surnud memm, ja sina valvad, et keegi talle lähemale ei läheks. Oota siin!”
Lia vastust kuulamata jooksis Kara memme majja, haaras seinalt suure jahipüssi ja viis selle Liale.
“Sa ju tead, kuidas seda kasutada?” küsis ta tüdruku ette kükitades ja püssi Lia poole lükates. Lia noogutas, ise nuukset alla surudes.
“Oh Lia,” anus Kara vaikselt, “anna mulle andeks, et ma su peale enne karjusin!” Ta toetas käe vastu väikese tüdruku näokaitset ja ootas kuni too noogutas. “Memmel oli haigus, soo haigus ja sa ju ei taha, et see kellelegi edasi nakkub? Selle pärast palun ma sul siin seista ja valmis olla. Iga suur, kes tahab sinust mööda minna, tuleb peatada. Sa ei pea ju pähe sihtima, vaid jalga. Eks ole? Neid kuulihaavu oskan ma lappida, kui vaja.”
“Aga väikesed?” nuuksatas Lia nii, et kleenuke pats ta õlal hüppas.
“Väikesed võta sülle ja tõsta eemale, kui vaja. Aga ma ei usu, et sa väikeste pärast muretsema pead. Nemad on kõik täiskasvanutega põllul.”
“Mina olen ju ka!” sosistas Lia. “Ma pidin ainult emale toobi vett viima. Nüüd ta ootab mind ega tea, et sa mu siia panid.”
Kara kallistas tillukest tüdrukut. “Ma pean nii ehk naa neile sõna viima. Ma võtan siis veetoobi ka endaga kaasa.”
Kas see siis oligi vastutus, mõtles Kara endamisi. Südamevalu veel enne kui miski üldse alata jõudis?

12.

“Karm, ära jandi!” karjus Iiran ja raputas venda. Karm avas silmad ja vaatas enda ümber. Ta oli masinas, Iiran istus roolis ja poiss hingitses Karmi kõrval pool-löötsakil asendis.
“Mis lahti?” uuris Karm veidi virgununa. Ta püüdis aknast välja vaadates asukohta tuvastada, kuid vaateväli oli poritiival reisiva Kõo tõttu piiratud. Hea, kui keegi veel noor ja kleenuke on, mühatas Karm. Tema ise ei saaks sel moel reisida ka tervete kätega, kuid Kõo paistis lausa nautivat seda näkku puhuvat tuult ja kramplikult uksest kinni hoidmist.
“Veel paar miili koduni,” teatas Iiran. “Sa parem ära üritagi praegu kustuma hakata! Ravimeid meil rohkem pole, poiss on viimased omale kahmanud, seega sina pead omal jõul ärkvel püsima.”
“Ära nüüd üle dramatiseeri,” mühatas Karm. “Pole mul häda midagi! Memm vaatab korra otsa ja naerab ainult, et suur mees nii tühise haavaga valu tunneb. Võib olla õmbleb ühe piste suurimale augule, annab klõmaka jõhvikajooki valu vaigistamiseks ja ongi kogu lugu.”
“Siis püsi ärkvel!” ähvardas Iiran. “Ei mina hakka memme torisemist kuulama, kui sina oled haavade omanik.”
Karm vaid mühatas, kuid ajas end siiski sirgemaks ja püüdis silmi teravamalt lahti hoida.
“Mis pask siin toimub?” ehmatas Iiran, kui nad esimesest majast mööda sõitsid. Karm vaatas venna poolt viibatud suunas ja temagi süda tõmbus halvema aimduses kokku. Viljapuuaia servas seisis pisike Lia, kes ebalevalt, kuid siiski otsustavalt suurt jahipüssi endaga kaasas tassis.
“Lia!” hüüdis Kõo, hüppas hoo pealt maha ja jooksis tüdrukutirtsu poole, kuid südamliku tervituse asemel nägid Iiran ja Karm, kuidas tüdruk värisevate kätega relva tõstis ja midagi Kõole seletas. Kõo tõstis allaandvalt käed ja jäi koha peale seisma.
“Paneme masina ära, viime poisi memme juurde ja tuleme siis tagasi,” teatas Karm rahulikult. “Olukord tundub siiski kontrolli all olevat ja küllap memm juba teab, miks ta plika relvaga hoovi peale sättinud on.”
Iiran noogutas ja keskendus taas masina juhtimisele.
“Memm!” hõikas Iiran autost välja astudes, kuid keegi ei vastanud. Iiran kehitas korraks õlgu. “Tundub, et ta on teistega koos põllule läinud,” ühmas ta Karmile. “Ma lasen Kõol sinna joosta!”

13.

“Memme ei ole enam!” Kara seisis ravitseja maja uksel, käed rinnal risti ja pilk kaugusesse suunatud. Karm ei pidanud tütrele otsagi vaatama, et lapse valust osa saada. Kara oli väikesest saati rohkem memme kasvatada ja koolitada. Ema meelest oli juba tillukeses Karas olemas see miski, mis temast hea ravitseja pidi tegema ja Karm nõustus oma emaga – Kara oli tähelepanelik ja sihikindel. Karas polnud seda hooletut lapsikust, mis Raipile saatuslikuks sai.
“Siis oled sina see, kes meid nüüd aitama hakkab,” lausus Karm nii soojalt kui suutis. Ta vedas enda masinast välja, astus tütrele lähemale ja silitas kareda käega üle tütre paistes põse.
“Ema ja Eila kaevavad soo servas hauda,” sosistas Kara, pead isa põue peites. “Lia valvab, et keegi memmele liiga lähedale ei läheks. Ma leidsin Raipi haualt õisikud, valmis õisikud ja sel korral oli see memm, kes soo haiguse endale sai.”
Tüdruk nuuksatas hetkeks, lasi isal end veidi lohutada, kuid raputas end seejärel kiiresti taas asjalikuks.
“Aga sinu käega on midagi juhtunud,” teatas Kara tõsinedes. “Matmine võib oodata, sest ega memm rohkem surra saa. Näita oma käsi siia ja räägi, mida sa sellega teinud oled!”
“Jah, ravitseja!” teatas Karm uhkusega naeratades. “Läksin elajaga kaklema, aga see poiss,” ta viipas peaga masina poole, “päästis mu elu. Tema vajab ravitsejat rohkem kui mina.”
“Siis võivad Kõo ja Iiran ta tuppa vedada sel ajal, kui ma su käe üle vaatan,” teatas Kara jonnakalt. “Ma olen täna juba ühe inimese oma perest kaotanud. Ma lihtsalt keeldun teist veel kaotamast! Ma keeldun.”
Karm noogutas ja lasi tütrel oma haava vaadata. Just nii nagu nad ennist olid arutanud, sai ta ravitsejalt topsi jõhvikajooki õmblemise valu vähendamiseks. Just samamoodi sai ta pahandada ja pidi lubama järgmisel korral tähelepanelikum olla, kuid hetk, mil Karm majast lahkus, ei teinud teda teps mitte rahulolevaks nagu varasemalt juhtunud oli.
“Isa, mis siis saab, kui ma ei suuda teda perekonda vastu võtta?” kummitas Karmi peas tütre viimane küsimus. Karm astus paar sammu kodu poole, oli valmis vammused selga panema ja Lia välja vahetama – muuks tööks temast praegusel hetkel kasu ei olnud. Ometi peatus ta veel enne oma maja välisust, vandus valjult ja läks joonelt ravitsema maja juurde tagasi.

14.

Ettevaatlikult võttis Kara noormehel saapad jalast, sidus jalarätid lahti ja heitis need saabaste kõrvale põrandale. Terava noaga lõikas ta pluusijäänused seljast ja püksid jalast. Mees pidi olema temavanune, nentis Kara vaikselt. Nii noored paranevad tavaliselt kergemini. Ometi, hoolimata noorusest, oli mehe keha kaetud erinevas vanuses haavade ja armidega. Näis nagu oleks temast äkkega üle sõidetud ja seda siis mitmel järjestikusel kevadel korratud.
“Millest sa läbi oled tulnud?” ahhetas Kara endamisi.
Raske ohkega sidus Kara kangaribad lahti ja asus haavade seisukorda uurima. Esmalt tuli hinnata kõikide haavade raskusastet, tuletas ta endale memme õpetussõnu meelde. Mehe jalal olid vaid kriimustused, nendega oli lihtne. Õlal ja rinnaesisel paar suuremat ja sügavamat haava, kuid mitte midagi sellist, millega Kara toime poleks tulnud.
Võõra vasaku käega oli aga teine lugu. Näis nagu oleks seda püütud otsast raiuda, seejärel närida ja viimaks haamriga luid puruks pekstud.
“Selle käega sa ellu ei jää,” sosistas Kara. Kui memm oleks elus, saeks ta käelaba maha, sõlmiks sooneotsad kinni ja kataks köndi kailuämbliku tiheda võrguga, mõtles Kara mõrult. Korra oli Kara näinud memme just nii tegusemas, kuid tol ajal oli Kara vaevu kaheksa-aastane ega suutnud veel kõike ülemäära täpselt meelde jätta.
Toona oli taat oma jala kirve alla jätnud nii, et seda enam ravida ei saanud. Kara mäletas tänaseni, kuidas taadi jalg tumesiniseks tõmbus, seejärel haisema hakkas ja taadi valust röökima ajas. Kara mäletas ka seda, kuidas memm enne mitu tundi nuttis, kuid viimaks taadi südametöö aeglustas ja sae kätte võttis. Kuid õiget elulooma taadist enam ei tulnudki. Esmalt taat turtsus ja pahurdas, karjus valust, mida ta enam tunda ei saanud, kuid seejärel kadus taadil söögiisu ja viimaks ei tahtnud ta süda enam tööd teha.
“Taadi hing jäi mahalõigatud jalga,” rääkis memm. “See immitses koos verega köndist välja, mädanes koos varvastega soolaugaste vahel.”
Kui Kara nüüd võõra käe maha lõikab, kas võõra hing voolab siis ka köndist välja või suudaks Kara seda peatada? Memm teaks! Memm juba oskaks õigesti teha, kuid memme polnud enam kuskilt võtta. Kara vajus seal samas laua kõrvale maha ja nuttis oma leina. Memm suudaks ehk päästa mehe, kes päästis tüdruku isa, kuid Kara oli veel liiga noor. Sel hetkel näis ta iseendale nii rumala ja saamatuna ega suutnud päriselt mõista, kuidas ta üldse sai uskuda, et pere eest hoolitsemisega toime tuleb. Siin ta nüüd oli, vaevu kolmandat tundi pere ravitseja, kuid juba nüüd ei saanud ta hakkama. Mis siis veel tulevik tooma peaks?
Läbi leina ja enesehaletsuse kuulis Kara ukse avanemist. Ta pühkis kiirelt pisarad ja tõusis. Teised ei pidanud teadma, et ta ravitseja ametiga toime ei tule. Hambaid huulde surudes haaras ta piirituse ja puhastas väiksemad kriimustused jalgadel, kattis need puhta kangaga ja liikus edasi.
“Kara!” Kara pööras, et näha isa väsinud kogu uksel seismas.
“Isa, sa pidid puhkama!” Ta püüdis olla asjalik, kuid püüdmine oli tol hetkel ainus, milleks ta võimeline oli.
“Küllap ma puhkan,” mühatas Karm. “Räägi mulle parem, miks ma aknast su pisaraid kuulsin?”
“Katkine käsi tuleb maha saagida,” teatas Kara vaikselt, “kuid ma pole seda varem teinud. Mäletad, mis taadist sai, kui memm tal jala maha lõikas?”
“Mäletan,” noogutas Karm, istus toolile ja jälgis tütre tegemisi. “Muidugi, kui külamooride juttu uskuda, siis pole poisil enam hinge niigi olemas,” ühmas ta külas kuuldut meenutades. “Aga midagi temas vast ikka veel on, kui ta elaja minu eest maha lõi.”
“Ja mina pole memm!” teatas Kara vaikselt. “Mul pole memme kogemusi ja...! ” Ta hääl katkes.
“Ja mis?”
“Ja ma ei tea,” sosistas Kara imevaikselt, “kas ma tahan seda, mis tuleb siis, kui ta eluga pääseb.”
“Ah nii,” ohkas Karm.
“Sina tunned teda,” uuris Kara raevukalt. “Räägi mulle temast nii palju kui sa oskad!”
Ja Karm rääkis. Kara sõrmed libisesid üle haavade. Üks teise järel puhastas ta väiksemaid, õmbles kinni mõned suuremad ja kattis kõik järgemööda puhta kanga või ämblikuvõrguga. Nüüd oli jäänud vaid see käelaba, mille uuesti sidumisest vähimatki kasu ei sünniks. Kara vaatas kätt ja ohkas.
“Need peaksid olema memme otsused,” ohkas Kara.
“Ja nüüd on need sinu otsused,” noogutas Karm pead. “Ka mina lootsin, et ma saan tulla ja memmelt küsida, kas poiss sulle sobib või mitte, kuid küllap sa pead endale nüüd ise nõu andma.”
Kara neelatas. Mis nõu sai ta siin anda? Kohustused olid kohutused ja tema pidi igal juhul suureks kasvama. Elu peab edasi minema ja kui ta tahab oma laste suureks kasvamist näha, peab ta selles suunas sammu astuma. Oodata pole enam midagi. Vastu puigeldagi pole enam kellelegi, kui memm enam kuklas ei hurjuta.
“Mitte ainult ravitsemises,” jätkas Karm, “vaid sina oled nüüd see, kes peab mulle rääkima, millal on parim aeg kibuvitsa õisi korjata,” jätkas Karm.
“See on lihtne! Tuleb vaid pungade värvi ja põõsa all kasvava rohu lopsakust hinnata.”
“Ja sinu käest tulen ma küsima, kuidas Riia seljavaludele leevendust leida.”
“Vii ta sauna ja määri pärast pajukooresalviga,” vastas Kara kindlalt.
“Kui Lia kord suureks saab, küsib ta just sinult, kuidas last rinda imema saada...”
“...Tuleb vaid piimaga määrida.”
“Ja vaid sina otsustad, kas poiss on perekond või mitte. Kui ta perekonda ei kuulu, siis viin ma ta parem kohe sohu. Meil ei ole ravimeid nii palju, et neid võõraste peale raisata.”
Kara neelatas, mõistes isa mõttekäiku paremini, kui ta soovinud oleks. Kahe kiire sammuga astus ta üle toa ja haaras seinalt sae. Ta puhastas tööriista piiritusega, pingutas nahkrihma ümber noormehe käe ja asus tööle.
Kara ei märganud, millal isa toast lahkus. Ta ei märganud ka seda, kuidas päike üha madalamale vajus. Tema tähelepanu jagus vaid mehele tema ees. Iga üksik veresoon tuli sulgeda, könt kindlustada ja sisse mähkida ja seejärel loota, et hing mehesse alles jäi.
“Mina pidin otsustama, et sa oled perekond,” teatas Kara teadvusetule mehele, “ja ma otsustasin. Mina pidin otsustama, kas ma sind tahan! Ja ma otsustasin ka selle. Olgugi, et sa ilmselgelt loll pead olema, kui aega niimoodi valisid. Memm oli parim ravitseja. Tema oleks su korda teha suutnud, kuid memm on läinud.” Kara ohkas hetkeks. “See siin pole mingi sädelev linne ega isegi mitte kärarikas küla. Ma pole küll külas käinud, kuid räägitakse, et meil on siin midagi kõla ja suurtalu vahepealset. Soo on siin mürgine ja maa annab kidurat saaki, kuid see on minu pere ja kui mu sõnad peaksid sind otsustamisel aitama, siis on see nüüd ka sinu pere.”
Ta peatus, istus korraks toolile ja mõtles veel korra läbi, mida ta mehele lubanud oli.
“Igatahes lähen mina nüüd memme matma ja sina katsu selle aja see ära otsustada, kas sa lähed või jääd!”
Ta pesi käed, sättis pluusi sirgemaks ja läks. Igaühe jaoks tuli kunagi viimane lõikus – kelle jaoks varasem, kelle jaoks hilisem. Memm oli nüüdseks läinud ja Kara kavatses kogu hingega võidelda selle eest, et pere nii pea enam ühtegi liiget ei kaotaks.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0041)