Margus ja Peeter olid tööl olnud viis tundi, kui nad said teate üles korjata järgmine vigase tarkvaraga mees. Reedeõhtud olid alati kõige hullemad. Nad olid kümme tükki täna juba ära vedanud ja sellele ei paistnud lõppu tulemas. Täna ei olnud mingi erand. Peeter oli eriti vihane, sest tema pidi täna hõljuki palatit korras hoidma. Ta oli kaks korda koristanud, aga jälk lõhn oli ikka veel alles.
“Eks proovi seda sealt maha kraapida,” kirus ta. “See ei tule maha. See on sinna sisse sööbinud. Kurat! Me oleme rohkem surnuvedajad kui hädaabi. Seitsme aasta komposti tassime endaga kaasas. Ammu oleksime uue hõljuki pidanud saama.”
“Iga soditükk seal on väärt 3000 dollarit. Mida haisvamana sa koju lähed, seda rohkem su naine sind armastab,” irvitas Margus. “Mmm! See raha lõhn! Mmm! Nuusuta seda!”
Peeter hakkas naerma ja mõlemad teesklesid aroomide nautimist, tõmmates kätega õhku nina alla. Mõnda aega lendasid nad vaikuses, kui linnas sai seda vaikuses teha.
“Kuhu me läheme? Ma vaatan, et sa lähed Dotongi poole. Jälle viies torn või?”
“Viies jah,” vastas Margus. “Zorp, 30-aastane mees. Halvatud ja kolm päeva offline olnud. Ma tunnen jälle raha lõhna.”

Nad jõudsid Dotongi ja maandusid viienda torni tippu parklasse. Peeter läks pakiruumi riideid vahetama, Margus oli juba kiirabiriietes ja ajas liikurtooli tagant välja. Peeter tuli välja kahe suure kotiga ning andis ühe Margusele. Mehed läksid 18. korrusele korteri 772 ukse taha ja lasid kella. Margus vajutas tööplaadil nuppu, et nad on kohal. Uks läks rahmakaga lahti ja nende ees pimedas toas oli tooli peale vajunud patsient. Ta püsis vaevu ärkvel ja ta oli räpane, väga räpane.
“Tere! Kas teie olete Zorp Gassor? Meid saadeti siia väljakutsele. Siin on meie töötõendid,” ütles Margus ja ulatas haige poole plaadi, kus kaks nägu naeratasid.
“Aidake mind,” nõudis patsient koriseva häälega.
Keegi ei olnud kunagi veel nende töötõendeid lähemalt uurinud.
“Just, just. Selleks me siin olemegi,” selgitas Margus. “Aga veidi läheb aega, me pole hommikust saadik söönud.

Nad läksid kööginurka, Peeter avas avas külmkapi ning vaatas seal sees huviga ringi. Ta leidis sealt üsnagi vastuvõetavad pirukad, istus köögitoolile ja hakkas sööma. Järgmisena läks külmkapi kallale Margus. Haaras sealt apelsinimahla ning istus Peetri kõrvale toolile. Mõlemad jõllitasid Zorpi ja sõid ja jõid.
Margus sai esimesena isu täis, ta jõi mahlapaki tühjaks, võttis taskust kile ning laotas selle liikurtoolile. Ta tõmbas kindad kätte ja Peeter hakkas sama tegema, vaba käega alles pirukat kugistades. Mehed seisid mõõtvate pilkudega, nüüd vajalikus varustuses, kumb-kummalgi pool patsienti. Nad tõstsid ta kilele, mähkisid ta selle sisse ja tõmbasid haakriidega kinni. Kindad visati prügikasti, sest kui kõik läheb hästi, siis ei pea nad haiget enam puutuma. Ukse enda taga sulgenud, läksid nad parklasse.

Parklas vaatas Peeter linna, mis kerkis nende ees oma tohutu laiade ja kõrgete hoonete ning tornide ümber usside kombel vingerdava liiklusega. Talle avaldas see muljet.
“Kogu see tsivilisatsioon ja progress. Kõik see headus ja rahulolu just siinsamas meie silme ees, aga ometi nii kaugel. Me näeme seda ja teame, et see on olemas, kuid kui me sinna sisse lendame, siis see ei ole seal. Me ei leia seda. Meil on vaid Kimbo ja tema robotid. Ja tühjad kotid riiulitel,” lausus ta läbi undava linnamüra. Aga linn ei jäänud seisma, et teda kuulata, ja nemadki liikusid edasi oma masina suunas.
“Ja see sinu kole moor. Ära teda unusta! Tema on meil ka,” ütles Margus kõva häälega.
Aga Peeter ei paistnud leebuvat oma tujus. Nad lükkasid Zorpi hõljukikuuti ja läksid läbi lüüsi juhikabiini. Marguse järskude kangiliigutustega paiskusid nad piruettidega kõrgele tornide vahele. Ta tüüris neid liiklusvoo poole ja küllalt lähedale jõudes vajutas ta pardakompuutris paari nuppu, et juhtimise võtaks üle keskvõrk, mis haldas tihedamat liiklust.
“Ma ei taha seda enam teha,” ütles Peeter. “Me peaksime ta haiglasse viima, mitte Kimbo juurde.”
“Ise ta tegi seda, ta teadis, millega riskib,” selgitas Margus. “Kui meie talle järgi ei oleks läinud, siis ta oleks oma korterisse surnud.”
“Ta sureb niikuinii ja Kimbo paneb täiendustesse viiruseid. Sellepärast nende ajud kokku jooksevadki,” ütles Peeter.
“Sa ei tea seda. Tal on täiesti seaduslik äri. Kas meil on kunagi temaga probleeme olnud? Ei ole ju!” vaidles Margus vastu.
“Aga miks me hädaabikotid tühjad on? Miks me neid kaasa peame tirima? Miks?” küsis Peeter.
“Imago ja usaldusväärsuse pärast. Miks sa üldse selliseid küsimusi küsid? Mis sinuga lahti on?” päris Margus.
Peeter rahunes natuke.
“Ma ei tea. Tänane päev on täielikku jama täis olnud,” alustas ta, aga siis viivitas mõtteid kogudes.
“Mu naine on hakanud lapse saamisest rääkima. Minust saab vist varsti isa. Ja töö ajab mind iiveldama. Kõik, mis me siin teeme! See on nii vastik,” ütles Peeter.
“Ega täna on päris haisev õhtu olnud küll. Eriti see üks tüüp oma kasvajaga,” itsitas ta, aga nähes, kuidas Peeter selle meenutuse peale nina kirtsu tõmbas, muutis ta kiiresti teemat. “Tegelikult, ma ei viitsigi täna tööd teha. Reede ka veel. Tead, viime selle kuti ära ja lähme võtame paarkümmend tilka koloonia parimat. Mis sa arvad?”
“Viime ta haiglasse, Margus! Me oleks juba ammu pidanud seda tegema. Kõik need inimesed, Margus! Meie tapsime nad, viisime nad tapalavale. Nii oleks õige, sa tead seda,” ütles Peeter sõbrale paluvalt otsa vaatama jäädes.
Margus vastas talle pilguga.
“Hea küll, semu. Viime ta haiglasse. Aga sa jääd mulle ühe korraliku lõuna võlgu. Väga korraliku lõuna,” rõhutas Margus naeratusega.
Peeter hingas kergendatult välja ja jäi sellega rahule. Ta toetas end vastu seljatuge ning pöördus aknast välja vaatama.
Paar minutit oli möödunud ja Margus ei olnud ikka uusi koordinaate sisestama hakanud. Peeter keeras end sõbra poole ja avastas üllatusega, et mehel oli šokipulk käes. Margus kargas istmelt Peetrile peale ja võitluse käigus torkas teda pulgaga pähe. Käis hirmus raksakas ja Margus virutati spasmi tõttu vastu lüüsiust. Peeter vajus kägarasse istme ja juhtpaneeli vahele.
Margus kogus end natuke põrandal, toetudes seljaga lüüsiuksele. Lõpuks ta mõtlemine selgines ja ta jäi hunnikus vedelevat Peetrit vaatama. Ta ei suutnud uskuda, et oli seda just teinud. Ta hõõrus kätega silmi, siis sirutas jalad välja ja vaatas üles lakke.
“Oli sul vaja pressima hakata,” pomises ta. Ta tõusis püsti ja läks vaatas seerianumbrit Peetri pistikul. Peale seda võttis ukse küljelahtrist termose kohviga ja valas endale tassi.

Hõljuk oli kogu see aeg edasi liikunud. Sõit viis ta toretsevast linnast kaugele eemale. See suundus sügavale pimedasse hoonete alla ja leidis sealt endale avause, kust sisenes väikesesse garaaži. Valinud endale koha, ta maandus. Margus võttis Zorpi kaasa ja hakkas liikuma mööda hämarat koridori, kuni jõudis ukseni. Sealt sisenes ta laborisse, mis oli lõpp-peatuseks, ja pani Zorpi seina äärde. Too oli kontaktivõimetu, pea rinnale vajunud. Labori masinavärgi tagant tuli Kimbo, kes oli eriliselt väikest kasvu hiinlane, pisut verises valges kitlis, käes andmekaabel.
“Pärast ServoNukka tuled?” päris hiinlane samal ajal patsiendi pupille ja pulssi kontrollides.
“Ikka, jah. Täna kulub see ära küll. Kas tüdrukud ka tulevad?”
“See sinu Lõuna-Mandala tüdruk lubas tulla. Teised pole veel vastanud. Meie lääne poisid tulevad,” rääkis Kimbo.
“Jah. Kindlasti tulen,” ütles Margus kõheldes. “Muide, Peeter keeras peast ära. Ta on hõljuki põrandal, andsin talle šokipulgaga. Tahtis tüüpi haiglasse viia.”
“Ei noh, too ta siia. Ära temaga linna peale mine. Mis pistik tal oligi?” küsis Kimbo.
“V9. See ComTrendi oma, kahe üheksarealise otsaga.”
“Väga hea. Sellele on mul kohe ostja olemas. Seda Kerberose jõhkardit tead? Ta on mul laual praegu. Täiesti sõelapõhjaks lastud. Nõuab muudkui sünkimist, va tõbras. Ta on üle 300 aasta vana, teadsid seda?” uhkustas hiinlane.
“Ei, ma ei…”
“Aga mine too meie poiss siia. Ma panen selle siin ära. Ja siis lähme SERVOSSE,” karjus Kimbo viimast sõna pidulikult.
Margus võttis teise liikurtooli ja väljus. Ukse lähedal olid kaks robotit, kes hiinlase kutsumise peale lähenesid. Robotid lõikasid Zorpil riided seljast ja pesid ta puhtaks, pügasid ta kehakarvad, puhastasid hambad ning paigaldasid siibrid, ühendasid toitelahuse ja panid talle hingamismaski, samuti katsid kinni silmad ja kõrvad. Vormindamiseks ühendasid droidid juhtmed enda portidest mehe pistikajju. Viimaks katsid nad ta valge linaga, pärast mida läksid nad oma nurka ja lülitusid pistikutesse. Kimbo tuli tõstukiga, võttis Zorpi koos lauaga kahvli peale ja tõstis ta riiulisse. Riiuli number oli J-23.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)