Unine Archibald heitis pilgu köögilaua alla.
Ühel pool väikest lauakest istus Kass veidralt tagumiku peale toetudes, roosakas põll ees. Hiir Chester istus tema vastas. Mõlemal oli käpas väike tass teega.
„Kas tunneksite huvi veel ühe aurava tassitäie vastu, härra Chester?“ pakkus Kass.
„Miski ei teeks mind õnnelikumaks, mu sõber,“ vastas hiir.
Kass tõstis lauakeselt pisikese teekannu ja valas hiire tassikese täis.
Arch jäi nähtuga rahule ja krõmpsutas röstsaia edasi. Tal oli mõttes üles võtta lustakas laulujoru. Kahjuks segas selle soovi ära Miranda, kes aknalauale istuma oli asunud, nõudlik pilk külmkapil asetseval köömnekotil.
Laua all sebinud Kass ja hiir olid võpatanud, kui varblane nokaga köögiaknale koputas. Hiir pillas maha taaskord tühjendatud tassikese. Kui Arch akna avas ja läbi selle köömnekoti ulatas, saades vastu tavapärase tasu, pöördusid uudishimu kaotanud sõprade pilgud taas teekannule.
„Sõber Kass, kas võiksin teilegi pakkuda veel üht tassitäit teed,“ oli pakkuja seekord Chester.
„Sellele on ainult üks vastus, härra Chester,“ muheles Kass läbi vurrude, „ja te teate isegi, mis see on.“
Archibald kõndis köögis ringi ja liigutas sihitult asju, mõeldes samaaegselt, mida päevaga ette võtta.
Otsest viitsimist kodust lahkuda tal ei olnud. See tekkis tal üleüldse haruharva – tavaliselt oli kas liiga palav, jahe, pilvine... Kuid köögiakent avades oli sisse puhunud nõnda õrn ja mõnus kevadtuuleke ning köögi eredaks muutnud päikesevalgus oli meelierutav. Archi valdas meeletu teotahe. Ainult tegevust, mis rahuldaks tema põnevusejanu, keha füüsiliselt kurnamata, oli keeruline välja mõelda. Ta võttis otsustava sammu ja pani vee keema.
„Vabanda mind korraks, sõber Chester,“ kostis Kass ja hülgas hetkeks lauaaluse. Järgneva minuti jooksul oli kõrvaltoast kuulda liivakastis kraaplemist. Viimaks naasis ta, et tõsta taas kann ja küsida:
„Veel üks tassitäis, härra Chester?“
Härra Chester vastas:
„Aga muidugi, mu rohesilmne seltsiline.“
Ka mujal joodi nüüd teed.
Archibald istus laua taga, ühes käes poolde kooritud banaan, teises aurav tass. Vasaku jalaga togis ta regulaarselt lauajalga. Tema puhul oli see märk tõsisest mõttetööst, kuid lauaalustele käis komme närvidele. Kass oleks tahtnud käratada, kuid teadis, et teda ei võetaks tõsiselt. Archi jalg lõpetas ajutiselt tonksamise, et võtta oma parem paariline ja viia peremees kahekesi külmkapini. Peremees võttis sealt muna ning pani keema. See oli vaid pisike osa tema lõplikust eesmärgist – võidukas hommikusöök.
Archibald pani pooleldi kooritud muna lauale ning lülitas sisse väikese köögiteleka. Käimas oli film. Kamp mehi istus laua taga, harrastades tegevust, mis paistis kaardimänguna. Mängus oli raha, nahktagide ja sigaritega mehed meenutasid kangesti mafioososid ja pitsides oli midagi koolasarnast.
POKKER! Arch ei olnud kindel, millised nägid välja pokker või blackjack, turakas või isegi doomino, kuid esimesed pähetulevad sõnad ei olnud teda kunagi alt vedanud. Sel hetkel võis ta vanduda, et tegemist on pokkeriga. Mitte väga eriline asi, mille peale vanduda, ütleksid mõned. Kuid Archibaldi jaoks tähendas see ideed. Veendunud, et paariminutilisest pokkeristseenist filmis, mis ei räägi pokkerist, piisab, et ära õppida terve mäng, koostas ta tegevusplaani.
Esmalt tuli teatada mõnele lähedasemale sõbrale, et tema juures toimub täna pokkeriõhtu. Nende kohaletulek ei olnud isegi oluline. Tähtis oli leida paar väga head ja erakordselt usaldusväärset sõpra. Kes teab, ainuüksi nende teavitamine võib olla piisavalt kurnav tegevus. Isegi kui lõppeesmärk jääks sellega saavutamata, oleks Archi päev edukalt täidetud.
Teatavasti on kavatsus pool võitu, kuid sellise päevaga jääks ta igati rahule. Loomulikult oleks võinud küsida, kas ehk Chester ja Kass soovivad kaarte mängida, kuid Archil oli sellega juba mõrusid kogemusi.
Ta teadis, et vastus tuleb alati ühesugune:
„Kas võiksime Sind veenda meiega koos teed jooma?“
Viisakusest pressiks ta ennast koos nendega laua alla ja jooks teed tassist, mille kõrv talle ümber väikese sõrmegi ei mahu. Seejärel vabandaks ta end millegagi, mida ilmtingimata laua peal peaks tegema. Ei, nii see ei läheks. Archil ei olnud küll midagi köögis elavate kasside ega hiirte vastu, kuid ta pidas vajalikuks ka inimkontaktide loomist.
Ehk siis läpakas lahti ja Google ette. Otsigusse „blogi + sõber“. Otsingusse „otsin sõpra“. Sadade vastete seast köitis Archibaldi tähelepanu veebileht palgalised.ee. Lapsest saati oli tal määratu austus kõigi vastu, kes millegi eest palka said. See austus võis pärineda ta vanematelt, kellele mõlemale korra kuus töö eest tasuti. Arch oletas, et säärast sõpragi oleks tore omada. Ta uuris palgaliseks pakkujate profiile. Nood olid pannud üles oma pildid ja isikukirjeldused.
Kommuun ei olnud suur. Kasutajaid oli neli. Lehel olid sisselogimis- ja registreerimisvõimalus. Proovides viiendaks kasutajaks registreeruda, hüppas Archibaldi ette kiri:
„Sisestage oma EPK kood.“
Koodile oli määratud kümme väikest ruudukujulist lahtrit. Igasse oleks pidanud käima number. Arch proovis neid suvaliste numbritega täita. Tulles kiiresti järeldusele, et see tegevus teda lähisajanditel kuhugi ei vii, võttis ta kõrvalbrauseris taaskord lahti Google'i ning pani otsingusse „EPK“. Otsingutulemuste rohkusest võinuks arvata, et teised täheühendid on keeleteadlaste poolt veel leiutamata. Mõistliku tulemuseni jõudmiseks oli vaja asjasse süüvida. Archibald asus surfama.
Peatselt jõudis ta Eesti Põllumeeste Keskliiduni. Archibald pidas täiesti tõenäoliseks, et „palgaliste“ foorum kuulus just põllumeestele. Eesti on maarahvas ja matsid ei ole teatavasti tänapäevalgi mingi haruldus. Ta sulges Google'i ja naasis põllumeeste lehele kavatsusega lehekülg põhjalikult läbi uurida.

Põllumehed on kahtlemata üks suurte põhimõtetega isamaaline, armastusväärne, kuid samas valestimõistetud inimgrupp. Archibald suhestus kõigi nende isikuomadustega, mispärast tundus talle, et ta juba tunneb neid. Muheda oleku ning lühikeste krussis vuntsidega, kuid mitte liiga karvased piipu popsutavad vanad, kelle ainuke elueesmärk on maa rikastamine väetisega, mida pärandada lastele ja lastelastele.
Nüüd, kus ta oli veendunud, et tegemist on põllutöösturitega, oli ta loonud eksklusiivse veebilehe kohta usutava teooria. Nimelt eeldas ta, et leht on peaasjalikult mõeldud tavainimeste ja Eesti põllumajanduse suurkujude vahelise suhtluse loomiseks. Kes need suurkujud on, Arch ei teadnud. Sellegipoolest tekkis ta peas kujutlus saidist kui eriskummalisest portaalist, kus võib võtta ühendust ebamaiste vägevate olenditega. Ekstaasi põhjal, mille see temas tekitas, võinuks arvata, et Archibald on saavutanud kontakti Olümpose jumalatega.
Tema erutuse taga peitus isekas kavatsus. Esimesel võimalusel kavatses ta neile tähtsatele inimestele külje alla pugeda. Kindlasti oleksid prestiižsed härrasmehed rõõmsad, leides enda kodulehele logides kirja noorelt hingesugulaselt – kelleltki, kes hindab nende saavutusi ja püüdleb ise samasugustesse kõrgustesse. Ehk tekiks Archibaldil lõpuks võimalus täide viia oma lapsepõlveunistus. Tahtmata oma mõttekäiku endalegi tunnistada, erutus ta üha enam võimalusest saada sõbrad, kes on ühtaegu nii põllumehed kui palgalised. Ta hakkas lausa haiglase uudishimuga isikukirjeldusi lugema.

2.

„Härra Chester, te ei peaks võtma seda solvanguna, kuid hiired lihtsalt ei ole loodud tassist jooma. Palun ära saa minust valesti aru – muus osas olete te igati lahedad seltsilised ja mõneski eluküsimuses peaaegu andekad.“
Pahanduse tegija tõmbas tagumendi alt välja kühvli ja harja ning pühkis tekitatud killud kokku. Prahi heitis ta hoolimatult laua alt välja. Seepeale istus ta taas kohmakalt, jalad pilla-palla, põrandale. Kühvel harjaga läks tuldud teed tagasi. Nüüd tõmbas ta kusagilt välja uue tassikese. Hoides seda veidi värisevas käpas, valas ta kannukesest auravat jooki nii endale kui sõbrale.
„Ma saan sinu väitest täiesti hästi aru, sõber Kass. Tean, et ei pillanud tassi sugugi esimest ega teist korda. Nendin, seda juhtub vähemalt korra päevas. Tunnistan viga. Mis on aga anded, mida Sa usud mul olevat?“
„Oi, seltsimees, andeid on sul kindlasti mitmeid. Lihtsalt laua all istudes ja teed juues ei teki sul võimalust neid rakendada. Mina näiteks arvan, et välismaailmas ootaks sind küllaltki suursugune karjäär poliitiku või diplomaadina,“ arvas Kass
„Sul võib õiguski olla, Kass – laua all ei saavuta me tõesti palju. Me peaksime selles suhtes kunagi miskit ette võtma.“
„Peaksime,“ nõustus Kass ja rüüpas mõtlikult teed.
Vestluse katkestas ärritunud Archibald, kes oli pea laua alla pistnud ja käed puusas kummardudes pahaselt aru päris.
„Miks on minu põrandal jälle klaasikillud!?“
„Arch, sõbramees – ole nüüd...“ Chester seisis püsti ja laiutas Archibaldi hiiglasliku näo suunas nõutult käsi. „Kui sinu põrandal on killud, ei saa selles ometi meid süüdistada? Me elame globaliseerunud maailmas, kus kõik on võrdsed ja kõigil on võrdsed õigused. Kui killud on nõuks võtnud lebada sinu põrandal, ei ole kellelgi õigust nende eelistust maha teha.“
„Kuule, Chester,“ lausus Kass vaikselt, nii et ainult hiir teda kuulis. „Ma ei usu, et Arch kildude eelistustes kahtleb. Ma arvan, et ta on lihtsalt vihane, kuna on sel kuul juba kolm korda sinu klaasikillud endale jalga astunud. Ja täna on alles 3. märts.“
„Chester, ma vannun – kui see korduma peaks, võtan ma köögist laua ära ja viin enda tuppa. Kas on selge?“ nõudis hääl.
Vastust ei tulnud, kuna Kass ja Chester tegelesid selleks ajaks juba millegagi, mis ainult liiga tiheda baariskäija rikutud silmale tantsimisena tunduks – mõlemad komberdasid veidralt vingerdades tagajalgadel ja kihistasid tobedalt naerda. Arch mõtles, kas midagi oli taaskord teesse sattunud.
Võimetu loomi korrale kutsuma, ajas ta end laua alt pahuralt püsti ning võttis kraanikausi alt oma kühvli ja harja, pühkis killud kühvlile ning tühjendas kühvli prügikasti. Seekordne killukriis veretult lahendatud, vedas ta end tagasi laua äärde ja istus läpaka taha. Ta avas esimese palgalise profiili.
Põllumehe nimi oli Mikki. Nimi ei riku teatavasti ühtki meest, olgu ta siis põlluta või ilma. Seda meeles pidades üritas Arch leppida asjaoluga, et Mikki ei olnud sama mis Kalevipoeg või Suur Tõll.
Ka Mikki isikukirjeldus oli pettumustvalmistavalt sisuvaene. „Olen kergemeelne ja kiirustav, minu töötulemustele ei leia iial tõendeid. Saan töö tehtud miinimumajaga.“ Archi arust jäi see pehmelt öeldes nõrgaks ja saatis segase sõnumi. Pole midagi imestada, et meie põllumehed ei suuda korralikult maisi kasvatada, kui nende hulgas niivõrd laisa töödistsipliiniga isendeid leidub. Õlgu kehitades võttis ta ette järgmise profiili.
„Tunnistan, et tekitan aegajalt korraliku segaduse, kuid minu eriliseks spetsialiteediks on selle täiuslik kaotamine. Töötan jäljetult,“ pani Lontkõrv oma trumpideks. Teksti üle, mis seegi kord tähelepanuväärse saamatusega silma paistis, Archibald enam ei juurelnud.
„Kust tulevad need nimed!?“ imestas ta endamisi. Paistis, et tegemist oli mingi põlluhuumoriga, mis talle arusaamatuks jäi.
Loomulikult ei lasknud ta end algsest ebaedust heidutada ega hüljanud lootust leida saidilt hingesugulasi – mis sest, et kandidaadid olid omapärased, et mitte öelda nupust nikastunud.
Järgmisena võttis Arch ette Adrenaliinihipi. Lisaks veel ühele ebatraditsioonilisele hüüdnimele oli nähtavasti tegu ühega neist põllumeestest, kellele meeldivad härjavõitlus ja traktorivõidusõidud. Säärase oletuse tegi Archibald tolle senistest lühima tutvustuse põhjal, kus põllumees väitis:
„Meeldib töötada ekstreemsetes olukordades.“
Tekkivat pahameelt alla surudes üritas Arch sellegi killu juurde mitte pidama jääda. Ta lootis tulihingeliselt, et järgmine põllumees on mõelnud välja paremat kui seosetu lühilause oma kummaliste töömeetodite kohta. Täpselt sellised olid Archibaldi arust olnud seninähtud laused. See masendas teda.
Järjekorras neljas põllumees oli kirjelduselt aga pigem posija kui põllumees, mis pani Archi oma senises teoorias tõsiselt kahtlema.
„Minuga võib konsulteerida erinevate ravimite ja ainete ning erinevate keemiliste elementide kasutamise või koostoime küsimustes,“ oli mees kirja pannud.
Seni oli Arch püüdnud loetud tekste seostada põllumehenduslike iseärasustega, kuid seekord oli see enneolematult keeruline. Tahtmatult kerkisid mõtteisse teadus-seosed. Luitunudrohelise kübaraga trakspükstes põllumehe asemel tekkis kujutluspilt sassis juustega hullust professorist, kes laboris katseid teeb. Ei aidanud, et professor kutsus ennast Doktoriks. Ootamatud ebakõlad oletustes põhjustasid Archis segaduse. Ühtaegu uskus ta oma teooriat edasi, teisalt hakkas juba unustama, mis see üldse oli.

Üks oli selge. Doktor on auaste, mitte nimi. Olgu ta põllumees või mõni muu asjapulk, kuid oma tegelikku identiteeti ta palgalised.ee lehel ei avaldanud. See omakorda tähendas, et teisedki nimed lehel võisid olla välja mõeldud. Archile mõjus see teadmine ootamatult kergendavalt. Pettumus, mida olid tekitanud võõrapärased nimed, kadus ja asendus lootusega, et tegelaste taha olid peidetud päris põllumehed korralike nimedega. Ülemõtlemisest hoidumiseks otsustas Arch edaspidi ignoreerida märke, mis ta teooriatele vastu räägivad. Enesestmõistetavalt tekkis tal kahtlusi – korra mõtles ta isegi, et ehk panidki kellegi vanemad lapsele nimeks Doktor – see on igati võimalik maailmas, kus leiduvad nimed nagu Barack või Kanye, kuid oma vaimse tervise nimel lükkas ta need mõtted kiiresti kõrvale.
Sellegipoolest oli ta kahevahel. Tal oli võimalus jätta asi sinnapaika, riskides paari järgneva öö jooksul näha õudusunenägusid Nipernaadit meenutavatest põllumeestest, kes kõik ta üle halastamatult irvitavad, ise traktoriga sõites ja lõbutsedes, samal ajal kui tema neid toast jälgib. Samas võis ta jätkata pimedas usus, et kolm eriskummalist tüüpi, kelle ta internetist leidis, moodustavad Eesti põllumeeste eliidi. Ta otsustas viimase kasuks.

3.

„Mis sa arvad, Kass, kas meie jätame praegu märki maha?“
„Missugust märki?“ ei saanud Kass päris täpselt aru.
„Tead küll, tulevaste põlvede jaoks. Ajalukku,“ selgitas hiir.
„Siia laua alla? Mis küsimused.“
„Aga mõtle, Kass, kui kunagi kauges tulevikus leitakse see teeplekiline vaip, mida me oma lauaga praegu ilustame. Seda uuritakse ja puuritakse ning järeldatakse, et siin istusid ja arutlesid kunagi Chester ja Kass, 21. sajandi kaks suurimat filosoofi,“ jätkas Chester mõttekäiku.
„Suurimat? See tähendab... filosoofi??“
„Muidugi! Selleks ajaks on kahtlemata leiutatud vidinad, millega esemete elulugusid lugeda ja nende kuuldu kirja panna. Võib isegi olla, et vaip on meie jutuajamistest nii palju tarkust kogunud, et tegutseb juba iseseisvalt.“
„No ma ei tea, hiir... varahommikuti oled sa veel täitsa mõistlik seltsimees, kuid mida rohkem päeva poole, seda veidramaid teid pidi su mõtted uitavad. Tee mõjub hiirtele vist nagu palderjan tsiviliseeritud rahvale,“ vangutas Kass pead.
„Mu semu, miks küll alavääristad sa mind? Ja ka iseennast? Hommikuti olen ma lihtsalt uimane ja targad mõtted ei kipu pähe. Olen kindel, et tuleb aeg, mil mõistetakse minu geniaalsust. Ja ka sinu. Me kumbki oleme mõttehiiglased, sellele sa ometi vastu ei saa vaielda.“
„Võimalik, võimalik... Ma pigem ei laskukski sellisesse vaidlusesse. Muide, kas ka sina tunned kärsahaisu?“
Tõepoolest, nende laua kohal võitles Arch enesehävitusliku arvutiga. See arvuti oli oma eksistentsi jooksul teinud igasuguseid sigadusi ja põhjustanud talle muret rohkem kui korra, kuid kunagi ei olnud ta läinud kõrbema. Kõigist päevadest siis just täna, kus ta polnud märkimisväärselt kaua avatudki olnud ja kui Arch oli parasjagu läbimurdeni jõudmas. Ta oli juba avamas viimast, viiendat profiili, kui arvuti sulgus. Alles siis märkas Archibald, et masina korpuse vasak nurk oli laua külge sulanud. Ta kaalus valikuid.
Ühendus netiavarustega puudus ja linnas, kus ta elas, valitses tühjus. Kaaslaste otsimisel oleks mõistlik alustada naabritest. Võib-olla nõustuksid Murumaad temaga pokkerit mängima. Kes teab, ehk nad isegi oskaksid. Õpetaksid ehk tedagi.
Iseenesest tundus mõte loogiline. Teoks takistas seda tegemast Archibaldi kohutav eelarvamus perekond Murumaade suhtes. See oli niivõrd äärmuslik, et õigusega võib väita, et Archibald lausa kartis oma ainsaid naabreid. Ta üritas neid iga hinna eest vältida.
Nagu maakler enne korteriostu kinnitas, elas peale tema majas vaid üks perekond. Tänu sellele toimisid seal ühena vähestest linnaosa majadest täiesti korralikud vee- ja elektrisüsteemid, mis oli mõjuv argument Archibaldi jaoks.
Kolmeliikmeline Murumaade perekond elas tõepoolest Archibaldi, Chesteri ja Kassiga ühes majas, kuigi kaks trepikoda eemal. Leibkond koosnes inimestest, kuid oli vähemalt sama ebatavaline ja Archi arust vaat et kriminaalselt imelik. Nõnda järsu hinnangu ajendas ainuke kord, kus ta oma naabreid – üht nende esindajat – oli kohanud.

4.

See juhtus paar nädalat pärast kolimist. Elu uues kohas oli üllatusterohke – esimesel päeval avastas ta korteris teed joomas rääkiva kassi ja hiire. Järgmisel päeval tilkuva kraani. Kõiki sellelaadseid üllatusi üles lugeda oleks võimatu. Ühel hommikul otsustas Archibald oma harjumuste vastaselt käia väljas posti vaatamas. Ta ei olnud seda kunagi varem teinud, kuid oli kuulnud inimestest, kes lausa linnast väljas käisid, et spetsiifilist posti, mida linnas ei leidunud, üksi või perekonnaga vaatamas käia. Arch reisima minna ei kavatsenud. Talle oleks piisanud oma tänava piires hulkumisest, kuni leiab vähegi kõlbuliku posti, et seda siis mõne minuti jõllitada. Ta avas luugi esimesele korrusele ja laskis redeli alla. Redel oli lühike.
Liiga lühikest redelit oli ta märganud juba enne kolimist. Üpris leidlikul moel laskis ta ehitusmeestel köögi ümber tõsta. Köök oli nüüdsest seal, kus varem asus esik, ja esik köögis. Köögilaud asus täpselt luugi all. Ruumi nihutamine nõudis küll mõningast ümberplaneerimist ja muuhulgas ukse, paari akna ja elutoa ümbertõstmist, kuid asi oli seda kahtlemata väärt. Redel maandus nüüd täpselt laual, mille kõrguse ta oli parajaks lasknud teha. Niimoodi saavutati korrustevaheline ühendus.
Arch ei vaevunud ettevõtmiseks välisriideid selga panema, vaid väljus majast ruudulises pidžaamas. Oli see nüüd kahe Udulinnas elatud nädalaga tekkinud enesekindlus või laiskus, kuid varem poleks ta olnud nii hoolimatu. Kaks nädalat olid talle aga kinnitanud, et siin linnaosas ei ole peale ta enda peegelpildi ega paari rääkiva looma kellelegi muljet avaldada. Tänavad olid sama tühjad kui neid ääristavad majad.
Nii-öelda naaberlinnaosade ja Udulinna vahele jäi kilomeetrijagu sood. Kuid ka rohelusest lugupidajatele ei saanuks paik sobida. Terve Tudulinn projekteeriti kellegi tarkpea poolt ning kiideti heaks veelgi targema poolt sellisel kujul, et linn oli viimase ruutsentimeetrini asfalteeritud. Inimtühje tänavaid oleksid ära saanud kasutada rallimehed. Linna pääsemiseks pidi endale aga kirka ja mootorsaega läbi tihniku tee rajama või lennates saabuma.
Seekord ootas Archibaldi majast väljudes ees midagi ootamatut. Välistrepi kõrval asuvast prügikastist turritas välja must sassis juuksepundar, millega ühendatud räpaste riietega kaetud keha küürutas prügikasti kohal. Puntrast välja ulatuvad kaks karvast kätt tegutsesid usinalt – üks soris prügikastis ja teine sügas omaniku selga.
Archibald tegi otsekohe järelduse.
„Murumaad!“ pomises ta põlgliku ja piisavalt valju häälega, et elukas kuuleks. Prügikastis olnud pea tõusis ja vaatas Archi poole:
„Ommik!“
„Teilegi,“ vastas Arch, sunnitud naeratus suul.
„Kuidas err-läheb?“ Eluka kõne kõlas pigem urina kui inimkeele moodi.
„Umbes nagu metsistunud piraat – piraat-tarzan“ mõtles Arch – kuid ei, piraadid on tunduvalt tsiviliseeritumad.
„Hästi! Tulin vaid vaatama, ega lennuk parasjagu hädamaandumist soorita!“ Arch teadis ette, et lause läheb rappa. Sotsialiseerumine ei olnud ta tugev külg: iga kord, kui ta üritas kõneleda ilmast, tulid suust välja „rakett“, „plahvatus“ või midagi muud kohatut. Tal oli sellepärast alati väga piinlik ning ta lootis, et teised tema vääratusi tähele ei pane.
Elukat ei paistnud tema sõnad üht- ega teistpidi kõigutavat. Kahe käega prügikastiservast kinni hoides ajas ta kaela pikaks ja vaatas uurivalt taevasse.
„Err. Ei... Ei paista,“ vastas ta hooletult.
„Nojah. Eks ma vaatan siis hiljem jälle.“
Arch suundus kiiresti tuppa tagasi. Tal oli selle isiku suhtes halb tunne.
Et Archist ei jääks mulje kui kellestki, kes juba esmakohtumisel negatiivseid hinnanguid jagab, peab mainima, et eelarvamus Murumaadest oli tal varasemast. Sisse kolides oli talle neist rääkinud kinnisvaramaakler Artur MacArtur. Archibald kutsus teda isekeskis tabavalt Libesell MacArturiks.
„Muus osas on siin superrahulik – rahulikumat kohta leida pole lihtsalt võimalik – ja rahva pärast ei tule sul siin muretseda. Küll aga elab siin peale sinu veel perekond Murumaad. Nad on vaiksed ja tagasihoidlikud inimesed. Perekonnas on keskealine naine ja mees ning kahekümneaastane poeg, kes väljas ei käi. Pereisa tunned sa kaugelt ära tähelepandava rinnakarvastiku järgi. Jah, seal on tal korralik metsiku Lääne džungel.“
Viimasele killule, mis Archibaldi arvates ei olnud naljakas ega loogiline, järgnes MacArturi maniakaalne tenorihäälne naer. Seljas oli tal õhuke ülikond ning silme ees suured päikeseprillid. Ilmselt pidas ta seda enda ametile sobivaks riietuseks ning tõenäoliselt ei olnud keegi talle maininud, kuivõrd ebausaldusväärse mulje ta sellega jättis.
Vastupidi maakleri ootustele ei naernud Archibald temaga viisakusestki kaasa, vaid muutus surmtõsiseks. Teda kohutas jutt kohevast karvastikust.
Archi elus leidus palju väikesi hirme, kuid kõigist tugevaim oli kahtlemata hirm karvaste inimeste – konkreetsemalt karvaste meeste – ees. Nagu paljudel maailma lastel, mõnel tugevamalt, mõnel vähem, oli ka Archibaldil Jõuluvanaga seotud lapsepõlvetrauma.
Kui ta viieaastaselt teada sai, et ta isa ja Jõuluvana on sama inimene, langes Archibaldi väike maailm kokku. Olukorda ei parandanud seegi, et proovides pojale tõestada muinasjutumaailma ja tegelikkuse vahet, paljastas isa väikesele Archile, et ka lumeinimene, kellest ta juba pikemat aega on unejutte rääkinud, on müüt. Ta tegi seda lootuses päästa oma autoriteet maailmas kahtlema löönud lapse ees, kuid selle asemel rikkus suhted pojaga igaveseks. Mõnda aega ei uskunud Archibald enam millessegi – ei Jõuluvanasse, lumeinimesse ega isasse.
Aja möödudes asendus uskmatus hirmuga. Archi ja isa suhted ei taastunud kunagi, paaniline hirm isa ees päädis lõpuks vanemate lahkumineku ja Archi kolimisega ema juurde. Lapse vaimne seisund sellega ei paranenud. Kümneaastaselt diagnoositi tal kaetofoobia, hirm karvaste inimeste ees. Kui Archibald oli seitsmeteistaastane, isa suri.
Iseseisvat elu alustades kasutas ta isalt saadud kopsakat pärandust, et end maailmast isoleerida. Raskesti ligipääsetav ja peaaegu kõigile huvipakkumatu Udulinn paistis olevat parim elupaik. Kuni praeguseni.
Enda õnneks oli MacArtur, ise Archibaldi probleemist teadmata, maininud karvast naabrit uuele majaomanikule alles pärast ostumüügilepingu jõustumist. Palavikuliselt üritas Archibald libesell MacArturit veenda, et ta on ümber mõelnud ja Udulinna kolimine oli eksitus. Ta oli valmis vahetama koha mõne veidi odavama vastu. Arch seletas maaklerile oma foobiat ja selle põhjuseid. Kõik asjata. Leping oli sõlmitud, MacArthur oma kümme protsenti vahendustasu kätte saanud ja muu ei olnud talle oluline.
„Kindlasti hakkab see koht sulle kiiresti meeldima. See on tõesti superluks, tegid õige valiku,“ lohutas ta lahkudes Archi. Arch vaatas järele, kuidas ettesirutatud rinnaga kitsas ülikonnas lühike mees majast kaugenes.
Maakleri sõnadest lohutas Archi aga palju enam esimesel õhtul uuest korterist köögilaua alt leitud rääkivad Kass ja Chester – asjaolu, mille mainimist libesell MacArtur vajalikuks ei pidanud. Seltsimatusest hoolimata oli tal rõõmus meel, et ei pea edasisi päevi veetma täielikus üksinduses. Veel parem oli, et seltskonnaks ei olnud inimesed. Sellegipoolest jäi hirm karvase naabri ees Archi hinge kriipima.
Mittekaetofoobid võivad vaid ette kujutada, millist rahutust tekitas temas kardetud naabriga kohtumine. Pärast seda tema hirm naabrite suhtes kasvas. Sagedaseks muutusid unenäod tema poole prügikastist vaatavast karvasest peast, mis sealt vaikselt välja tõuseb, paljastades prügikasti külge kasvanud karvase kaela. Seejärel liigub pea koos prügikastiga Archile ligemale – Arch põgeneb, äkitselt on päid mitu ning nad piiravad ta ümber. Sadakond meelalt keelega üle pruunikate huulte tõmbavat prügikast-pead suruvad täiest kõrist karjuva Archibaldi enda vahele.
Ärkvel olles tunneb ta pidevat ebamäärast hirmu. Igaks juhuks väldib ta seinte ligi minemist. Ta tajub, et läbi seinte jälgib teda seesama karvane pea, olles sealt iga hetk valmis läbi sööstma.
Möödub paar tundi, enne kui Archibald saab enesekindluse tagasi ning suudab ratsionaalselt mõelda. Ta otsustab duši alla minna. Maja ees juhtunud seik on ajutiselt meelest läinud. Arch toetub pead pestes hajameelselt vastu vannitoaseina. Ta avab silmad, mis olid senimaani suletud. Seinast ründavad teda korraga kolm suurt koletut karvast pead. Nad liiguvad tema poole avatud suudega, paljastades pruunikad kihvad. Enne, kui kihvad Archisse tungivad, mattub terve ta keha paksude rasvaste karvade alla. Arch tunneb, kuidas karvad tema külge haakuvad ja loetud sekunditega on ta isegi karvane. Seejärel ärkab ta päriselt, ise higiga kaetud ja värisev.
Pärast intsidenti karvase naabriga hakkas unenägu korduma. Higisena ärkas Arch ka hommikul, mil tal tekkis mõte hakata otsima pokkerikaaslasi.

5.

Arvuti oli ta reetnud, mis käivitas vanad ärritajad. Ta üritas end rahustada sellega, et ka Jeesus Kristusel oli habe. Kas ta jookseks hirmunult nurga taha, kohates seda küllap väga lahket ja miljonite poolt palavalt armastatud inimest tänaval, tavatses ta endalt küsida. Jah, ilmselt küll. Archibaldi lemmiknaksitrall Muhv oli ülepeakaela karvane. Sellestki mõtlemine ei rahustanud teda sugugi. Muhvi muhv oli vaid kasukas, mille all pesitses täiesti sile kääbus.
Kätte oli jõudnud otsustav hetk. Kas Archibald suudab astuda vastu oma suurimatele hirmudele ja viia alustatud projekt lõpuni või varjub ta oma korteri sügavustesse nagu hambaharja eest põgenev bakter hambaauku?
Lühikese mõtlemise järel otsustas Arch, et teeb esimest.
Ta leidis, et ei ole piisavalt hulljulge koputamaks karvase naabri uksele. Ohutum on arvuti korda saada ja kutsuda külla netist leitud võõrad. Ohtlike karvaste inimestega läbikäimine toob teatavasti kaasa ainult jama. Ei tasu oma mõistust rindejoonele saata.
Archibald proovis sulanud arvutit taaskäivitada. Kõrbelõhn köögis oli hajunud või olid sealviibijate ninad sellega ära harjunud. Esimesele nupuvajutusele masin ei reageerinud. Arch mõtles paar sekundit oma tegevuse üle järele ja vajutas siis kindlameelselt nupule, seekord sõrme sellelt eemaldamata. Kostus tasast undamist. Arvuti oli ärganud. Arch tõusis rahulolevalt püsti, lükkas kaks saiaviilu rösterisse ning pani vee keema. Poole kõrvaga kuulis ta Kassi ja Chesterit taas millegi üle arutlemas. Ta oli pideva sumina ja lauaaluse teelürpimisega juba nii harjunud, et ei viitsinud isegi uurida, mis parasjagu teemaks oli. Mõnikord igavledes oli nende vestluste jälgimine päris lõbustav ajaviide. Teinekord ütles ta isegi sõna sekka ja tõmmati sellega kaasa lõpututesse vaidlustesse. Hetkel olid ta mõtted aga mujal ning pealegi oli ta seda kassetti juba liiga palju kuulnud.
Enamasti ei pööranud ta kassi ja hiire tulistele vaidlustele vähimatki tähelepanu. Viisakuse pärast küsis ta aeg-ajalt, kas neil on ehk millestki puudust, kuid sedagi aina harvemini, sest laua alt tuli alati viisakas eitav vastus. Loomad paistsid ohtralt tarbivat mingit imeteed, mis kunagi otsa ei saanud. Samuti oli alati puhas kööginurgas pliidi kõrval asuv liivakast, kus Kass harva, ilmselt pigem viisakuse kui vajaduse pärast püherdas. Arch, kes sai vaevu hakkama enesegi järelt koristamisega, oli sellise lihtsustatud asjakorraldusega enamgi kui rahul ja ei hakanud igaks juhuks küsimusi esitama. Ka loomad tundsid olukorra üle ilmselget rõõmu ja said oma tagasihoidlikud vajadused enam kui küll rahuldatud.
Nüüd aga kuulis ta eksimatult mainitavat oma nime ja äkiliselt tekkinud uudishimuga otsustas ta vee keemist, arvuti laadimist ja röstsaiade jahtumist oodates laua alla ronida. Ta oli üsna edev ja lootis enda kohta midagi head kuulda. Kassi ja Chesteri arvamusi neis asjus austas ta väga – nemad moodustasid ju kogu ta suhtlusringkonna. Samuti tulid neilt tihtipeale äärmiselt leidlikud ja vägagi südamlikud komplimendid.
„Millest jutt, sõbrakesed?“ küsis ta peaaegu lipitsevalt. Ta ei saanud midagi parata, ent oli end juba meelitusteks valmis seadnud.
„Sinust mitte, Arch... ära endast liiga palju ka mõtle,“ pilkas Chester ühele hiirele kohaselt. Ta sai juba mehe ilmest aru, mille pärast too nii sügavale oli raatsinud kummardada.
„Rääkisime siin Chesteriga just Cary Grantist,“ avalikustas siiski Kass. Temagi muigas.
„Cary Grantist?“ imestas Arch.
Ta ei teadnud, kes Cary Grant on, kuid ei soovinud end ka rumalana näidata.
„Jah, arutasime, kas ta võib ehk olla sinu sugulane,“ itsitas Chester nüüd juba veidi ärritava jõulisusega. Archibald kortsutas kulmu ja vaatas siis seletust otsiva pilguga Kassi poole.
„Loomulikult ei teinud me midagi niivõrd nõrgamõistuslikku. Mul tuli vaid meelde üks kunagi raamatust loetud fakt, et Granti algupärane nimi oli Archibald. Archibald Leach, kui ma ei eksi. Ja siin me oleme, elame ühes majas veel ühe Archibaldiga. Elu keerdkäigud on ikka hämmastavad. Ega sinugi nimi äkitselt Leach ei ole?“
„Ei...,“ vastas Arch, tuju loodetud kiidusõnadest ilma jäädes silmnähtavalt langenud.
„Sellegipoolest, hämmastav kokkusattumus, kas pole,“ ütles Kass ülemäärase tõsidusega, andes mõista, et tegelikult ta seda absoluutselt tõsiselt ei võta.
„Hämmastav,“ vastas Archibald ja otsustas end vestlusest taandada, tõustes taas jalule. Vesi oli ära keenud; pealegi ei olnud tal aimugi, kes on Cary Grant või miks kuradi pärast talle nimi Archibald ei sobinud.
Archibald arvas, et saab elus hakkama ka end Caryks või Kariks või Karinaks nimetamata, ning otsustas kohvi kasuks. Liigne teetarvitamine võib (vaadates korterikaaslasi) kahjulikult mõjuda, kofeiin võiks ta eesmärgi saavutamisel aga kasulikuks osutuda. Arvuti oli lõplikult käivitunud ja pettumus ootamatult kulgenud vestluse suhtes hajumas. Kõik oli lõpuks laabumas.
Kergendus kestis täpselt nii kaua, kuni Arch märkas, et oli hajevil peaga sirutanud käe valesse kotti. Röstsaia asemel oli juba kolmandat korda sel nädalal läinud masinasse rukkileib. Proovides organiseerida kõiki oma mõtteid, mis aatomite kombel ajusoppide vahel ringlesid ja vahel ka kokku põrkasid, oli selline eksitus kerge tekkima. Seda enam, et ta polnud harjunud majas leiba hoidma.
Veel nädal varem ei olnud tal kavatsust kodus leiba röstida ega mõelnud ta isegi sellise teo võimalikkusest. Nädala eest ta leiba ei tarbinud. Nagu iga väiksema või suurema intsidendi puhul Archibaldi elus, sai seegi kord kaudseks põhjuseks tuua foobia.
Ta oli süveneva naabri-paranoia tõttu otsustanud abi otsida. Lühikese guugeldamise järel avastas ta Udulinna ainukese psühhiaatri. Kuigi tal ei olnud „ajurottidesse“, nagu ta ise neid juba lapsest nimetas, vähimatki usku, olid unenäod ja pidev ängistus muutnud ta meeleheitlikuks. Lisaks ei olnud tal tol päeval midagi etemat teha.

6.

Tudulinn, kuhu mitte just väga kaua aega tagasi oli kolinud Archibald, oli mitmes mõttes eriline. Linnas, mis oli pindalalt peaaegu sama suur kui Tallinn, elas paikselt vaid alla saja inimese. Archi linnaosas võis elanikke kokku lugeda lausa kahe käe sõrmedel. Autot omada polnud siin mingit mõtet, sest kuigi linnaosad olid niivõrd põhjalikult asfalteeritud, et rohealad puudusid täielikult, jäi nende vahele kilomeetrite viisi sood ja võsa. Korra nädalas käisid linnaosades kaubahelikopterid vähestele elanikele toitu ja tarbekaupu müümas. Lisage kupatusse paar rääkivat looma ja saate üsna korraliku tohuvabohu.
Eriskummaline projekt loodi ekstravagantse ärimehe Johannes Tudu visiooni järgi. Räägiti, et mees on poliitikutele heldelt altkäe maksnud, et riigilt osta tohutu sooala ning luba sinna linn ehitada. Ajendasid teda kihlvedu või igavus või soovis ta niisama naljatada, kuid 60-aastane, täiskasvanud laste, piiramatu ego, suure varanduse ja massiivse soolapiga mees nägi Tudulinna loomises oma uut hobi.
Linn valmis rekordkiirusel ja jättis häbisse riigiprojektid, mis polnud poolt nii mastaapsed, kuid võtsid rohkem aega. Arhitektid, kellele maksti heldelt, harjusid rikkuri pööraste mõtetega kiirelt, isegi kui too teatas:
„Maanteed on ületähtsustatud. Minu linnas saab olema viis sümmeetrilist linnaosa ning mitte ühtegi autot.“
Olgugi et pool tundi varem oli ta väitnud, et tema linna aluseks saab:
„Soo tsementeerimine ja asfalteerimine ning sinna tekib Tudulinn.“
„Linn“ jagunes viieks ühesuuruseks ümmarguseks linnaosaks, mille kaugus üksteisest oli viimse sentimeetrini mõõdetud. Nende vahel laius kilomeetrite jagu soomaastikku. Algse plaani järgi pidi linna keskele tulema teistest veidi suurem ring, millest oleks saanud kesklinn. Ehitusfaasis jäi see kulutus siiski tegemata.
Parke ega haljastust linnas ei olnud. Hallid asfaltlinnaosad olid täis ehitatud tühje büroohooneid, kortermaju ja üksikuid kaubanduskeskusi. Ebaselgel põhjusel oli igas linnaosas kaks parkimismaja. Kuid ühelgi linnaosal ei olnud teid, mis oleksid ühendanud neid ülejäänud maailma või linnaga.
Archibald oli sellest kolides teadlik. Enne sissekolimist guugeldas ta info oma uue elukoha kohta. Ta sai teada, et ärimees tõmbus pärast projekti valmimist avalikkusest tagasi. Ta elas nüüd üksi koos mõne kodulooma ja ustava töötajaga ühes oma vanadest maamõisatest. Mõisa ümber olid paksud müürid. Tema sealviibimises oldi siiski kindlad paari aerofoto järgi, mis häbematud kollased ajakirjanikud aias jalutavast Tudust saanud olid.
Ebasotsiaalne, kuid majanduslikult kindlustatud Archibald oli üks väga vähestest, keda see koht lummata võis. Ta romantiseeris asjaolu, et saab tühjadel tänavatel käia midagi kartmata. Uskumatult paljud linnamehed kasvatavad veel tänapäevalgi habemeid. See mood oleks pidanud jääma inimarengu pimedamatesse aegadesse. Miks tahab keegi, kes enam koopas ei ela ja saab külma vältimiseks kanda salli ning mütsi, veel karvu kasvatada?
Archibaldile sümpatiseeris asjaolu, et linna majanduslik mõju oli olematu. Ei leidunud teenuseid ega sellest tulenevalt ka töökohti, ei olnud oodata tööotsijaid ega töölkäijaid. Kuigi raha oli tal piisavalt, ei teinud paha, et Tudulinna korterihinnad olid riigi odavaimad ja üle linna oli tasuta wifi. Korra nädalas käis post.
Ehkki linn elas isolatsioonis, oli üks linnaosa välismaailmaga ühenduses. Jobulinnast viis lähima asulani ühesuunaline autotee. Seda oli piisavalt, et muuta linnaosa rahvaarvu teistest kordades suuremaks. Jobulinnas elas 38 inimest, kellest enamus oli sinna ümber kolinud paarikümne kilomeetri kaugusel asuvast Malluka külast.
Peamiselt oli tegu pensionäride või inimestega, kes töötasid samas külas. Neile oli Jobulinna kolimine soodne võimalus. Ülejäänud Malluka elanikud käisid tööl külast väljas ning neile oleks töökohast veel kaugemale kolimine tekitanud liigset ajakulu. Archibaldi tulihingelist soovi elada välisilmast võimalikult eraldatuna näitas seegi, et kuigi linnaosadel sisulist vahet ei olnud, otsustas ta kaalutletult kolida Udulinna, mis asus rahvarohkest Jobulinnast täpselt teisel pool linna.
Arch ei olnud aga loomulikult inimvihkaja. Vahel harva otsis temagi inimseltsi. Kuigi kodus olid tal Kass ja Chester, täiuslikud kaaslased antisotsiaalsele inimesele, vajas ta aeg-ajalt enamat.
Võib-olla oli seegi üks põhjustest lisaks tema viletsale meeleseisundile, miks tal ühel hommikul teed juues ja röstsaia tehes tuli mõte hakata psühhiaatrit otsima.
Nagu ikka, pöördus ta esimese asjana Google'i poole. Ta oli veendunud, et Udulinnast ega isegi mitte Tudulinnast ei leia ta ühtegi ajurotti. Siiski pani ta otsingusse „psühhiaater + tudulinn“. Vaimusilmas oli ta juba valmistunud mitmepäevaseks matkaks Jobulinna. Sealt edasi oleks ta liikunud Mallukasse, ja kui sealtki ühtegi ajurotti ei leia, siis mõnda suuremasse linna.
Nagu Tudulinn oli Archibaldi üllatanud esimesel päeval, andes talle seltsilisteks rääkiva kassi ja hiire, üllatas see teda nüüdki. Õigemini tegi seda Google. Esimene link, mille otsing talle andis, viis ta M. Tsura kodulehele.
M. Tsura oli esilehel leiduva keskpärase kvaliteediga profiilipildi järgi moodsate paksuraamiliste prillide ja pikkade tumedate säbrujuustega viiekümnendates aastates tädike. Midagi ebasümpaatset Archibald selles ei leidnud.
Kodulehel reklaamis naine end kui psühhiaatrit, „hingetohtrit“ ja inimest, kellel oli praksis Udulinnas. Arch guugeldas Tsurat. „Tsura“ osutus populaarseks vasteks ja kui M. Tsura kohta midagi peale tema saidi ka leidus, ei viitsinud Arch seekord niivõrd kaugele internetisügavustesse kaevuda. Lõbu pärast otsis ta hoopis andmeid psühhiaatriameti populaarsuse kohta ja sai teada, et Eestis on umbes 13,5 säärast tegelast 100 000 inimese kohta. See teeb vähem kui 175 terve riigi peale kokku ja vastupidi kõigile ootustele ning statistilistele tõenäosustele leidis tema ühe siitsamast Udulinnast.
Archibaldi täitis meeletu võidujoovastus. Tal oli äkitselt tunne, et kõik ta ettevõtmised on määratud õnnestuma. Kõigist linnaosadest oli ta kolinud just Udulinna ja just Udulinnas tegutseb psühhiaater, kui tal teda vaja on. Arch oli enda otsusekindla iseloomu üle määratult uhke. Esimese asjana otsustas ta selle tähistamiseks küsida lauaalustelt, kas nad ehk midagi vajavad. Nii tähtsal päeval peaksid nemadki olema tavapärasest erinevalt meelestatud ning andma Archibaldile jaatava vastuse.
„... kuid võib-olla tõlgendame vaid meie seda niimoodi, kuna...,“ Chester peatas arutluse, kui nägi Archi pead laua all.
„Hei teie seal, ega teil juhuslikult millestki puudust ole?“
„Ei, meil siin kõik täiesti korras,“ vastas hiir põgusalt, kuid lisas sõbralikult:
„Tänan küsimast, Arch, meeldivalt lahke sinust.“
Tegelikkuses Archibald teistsugust reaktsiooni ei oodanudki. Tema head tuju ei kõigutanud see põrmugi. Ta tõusis püsti ning asus jooma viimast teed enne teeleasumist.

7.

Ehkki teoreetiliselt elas psühhiaater Udulinna piirides, sai Archibald kaardile vaadates kiirelt aru, et kohalejõudmine võib osutuda väljakutseks. Udulinna ja tema kõrval asuva Sugulinna vahele jäi kümme kilomeetrit sood ja võsa. Mingil põhjusel asus M. Tsura praksis täpselt nende linnaosade vahel. Sinna jõudmiseks tuli Archil kõndida – jalgratast tal ei olnud ja juhtida ta seda niikuinii ei osanud – ligi kuus kilomeetrit linnaosa piirini, sealt omakorda rühkida kolm kilomeetrit metsikus looduses. Retk ei saanud tulla kergete killast.
Varustatud kummikute, GPS-i ja vihmajopega, oli Archibald sellegipoolest enesekindel. Ta avas välisukse, astus välja, mõtles korra järele, keeras ringi, hüüdis korterikaaslastele: „Tšau!“, astus välja ning keeras ukse lukku. Kevadõhk oli mahedalt värskendav, tühi linn kõle ning hirmutav. Pärast kurikuulsat kohtumist Murumaaga oli Archibald väljas käinud vaid selleks, et tuua koju esmatarbevahendeid. Väljas kartis ta paaniliselt oma elu pärast.
Ta kartis naabri rünnakut. Ta teadis, et selleks oli tegelikult vähe põhjust, kuid ei suutnud hirme kuidagi alla suruda. Liikudes vaatas ta närviliselt ümberringi. Kodus oli ta välisilmapelgus ainult süvenenud. Vastu tahtmist lõi aju fantaasiarikkaid kujutlusi sellest, kuidas naabrimees teda õues jälitab. Arch kujutas ette metsikut põgenemist ja erinevaid stsenaariume puhuks, kui verejanuline naaber ta kätte saab. Nagu tihtilugu ikka, lõppesid kujutluspildid kujutlejale mõne kangelasliku vägitükiga, kus too päästab lisaks endale ka mõne hättasattunud võõra.
Kui pärast veerandtunnist jalutamist ei olnud keegi Archibaldi rahu rikkunud ja polnud märke jälitusest, kergenes Archi hingamine. Naabruskond oli selja taha jäänud; ohutase paistis olevat langenud. Ilmgi oli veebruari kohta erakordselt ilus. Tunnike varem oli sadanud, kuid nüüd paistis päike ning väljas oli kevadiselt soe. Linn lõhnas märja asfaldi järele, mis Archile väga meeldis. Kõndides vaatles ta kortermaju ja büroohooneid, mis särasid päikese käes niiskelt. Päike oligi ainuke värviandev element. Kui päikesesära kõrvale jätta, olid kõik hooned ja ümbruskond ühtlaselt hallid ning igavad. Jah, sel hetkel soovis isegi Archibald, totaalne pohhuist sentimentaalse ja romantilise suhtes, näha veidi rohelust. See oleks teinud päeva veel ilusamaks.
Alati kõike ei saa ja asfaldil lilled ei kasva. Hea oli vähemalt see, et jalutades õppis ta tundma oma kodulinna. Tavaliselt ei olnud Archibaldis huvi otstarbeta jalutuskäikudeks. Tema ainuke marsruut linnas oli kodust helikaplatsini ja tagasi. Igal esmaspäeval maandus helikopter kõige eluks vajalikuga, mida päeva jooksul sai osta.
Võib-olla hoidis Archibaldi koduse ja mittehuvitatuna vähene kujutlusvõime, mis ei lasknud näha asjade sisemist eripära. See hoidis ta mõttemaailma musta ja valge piires, isegi kui ta ise oleks aeg-ajalt soovinud mõelda hallide varjunditega. Nüüdki ei avaldanud linnas nähtu talle mingit muljet. See oli kivilinn ilma ühegi puu ja rohututita. Esimest korda Udulinnas viibimise ajal tundis Arch klaustrofoobiat kohas, kuhu ta nõnda varmalt elama oli asunud.
GPS-iga teed otsides täheldas ta, et majad hakkasid kindla mustrina korduma. Üsna pea sai ta aru, et kui tänavanimed erinesid, siis välimused mitte. Kes iganes oli planeerinud linna ehitust, ei olnud end liigse mõtlemisega vaevanud. Olles loonud ühe eriilmeliste majadega tänava, kopeeris ta seda kõikjale. Seejuures ei olnud ükski maja ühelgi tänaval sarnane teise majaga samal tänaval, kuid minnes järgmisele tänavale, leidsid eest samad majad, mis eelmisel täpselt samas järjekorras. Rägastikus orienteerumine tekitas suurt peavalu. Liikleja sattus sürreaalsetesse olukordadesse, kui ümber nurga keerates tekkis tunne, et oled sama tänava alguses, mille just läbisid. Kaardi või navigatsiooniseadmeta olnuks eksimine vältimatu. Taas sai Arcibald oma ettenägelikkuse üle uhke olla.
Lõpuks jõudis Arch sinna, kus sile asfalt järsult lõppes ja algas soo. Siin joonistus Tudulinna eripära välja selgemalt kui mujal. Linn oli täiuslikult vormi valatud. Seistes linnaosa äärel, soost meetri võrra kõrgemal, nägi Archibald vasakule ja paremale vaadates, kuidas äär enne silmapiiril kadumist sujuvalt kumeraks muutus, andes aimu linnaosa ümarusest.
Linn oli soost kõrgemale ehitatud ilmselt selleks, et ära hoida üleujutusi. Arch liikus mööda serva edasi, otsides pehmet kohta, kuhu maanduda. Linna ümbrus ei olnud sisemusest rohelisem. Nähes ümbritsevat elutut loodust ja kunagiste puude nüüdseks surnud tüverootsusid, taipas ta, et sood oli kuivendatud. Soo muutis see kahtlemata läbitavamaks, kuid soovitud rohelus jäi jätkuvalt unistuseks. Laskamata pisiasjadel end ülemäära häirida, hüppas Archibald alla.
Nõndanimetatud soo oli nii kuiv, nagu pärast kevadist vihma üldse võimalik. Kui välja arvata üksikud maast väljaulatuvad paarimeetrised toikad, oli tegemist lagendikuga. Taimkate oli surutud linna ehitusest tekkinud tsemenditolmu alla, mis andis kõigele hallika varjundi. Kummastavale pildile tähelepanu pööramata võttis Archibald navigatsiooniseadme kindlamalt pihku ning asus liikuma sellel märgitud suunas.
Edasi liikudes avastas ta arvukalt sohu visatud ehitusprahti. Lisaks tsemendijääkidele leidus katkisi tööriistu, räpaseid kindaid ning tsemendiauto segisti. Peagi hakkas inimtekkeline mateeria vähenema ja kõnnumaa muutus põõsastikuks. Silmapiirile ilmusid puud. Archibald hakkas jõudma sinna, kuhu ehitustegevus polnud tunginud.
Kodust lahkudes oli Archibald enesekindlalt eeldanud, et saab võsast jagu käte ja kavalusega. Rääkides Kassile ja hiir Chesterile plaanist minna kahe linnaosa vahelisele metsikule maale psühhiaatrit otsima, sai ta naerupahvaku osaliseks. Chester soovitas tal kaasa võtta hekikäärid. Arch keeldus jonnakalt, kinnitades, et ei leidu võsa, mis temast jagu saaks.
Esialgu ei põhjustanudki põõsastest läbiminek suuremaid raskusi. Pikkamisi läks võsa aga tihedamaks ning Arch pidi tungima üha paksemasse tihnikusse.
„Kuradi soo selline,“ kirus ta iseloomuvastaselt, kuid jätkas siis veel suurema teotahtega teed.
Tavalises soos on inimestele rajatud laudteed. Isegi kui neid ei ole, saab kõndida mööda sissetallatud radasid. Tavalises soos ei ole loodus maad niivõrd metsikult endale tunnistanud, et inimesel jääb üle vaid abitult kõrvalt vaadata. Ilmselt ei vaja märkimist, et Sügavsoo ei olnud tavaline Eesti soo. Enne Tudulinna ehitamist oli siin tiheda võsaga ümbritsetud paks mudane mülgastik, kuhu inimjalg harva sattus. Vedela sopa sügavus oli kohati mitu meetrit. Mitte igaüks, kes siin jala maha pani, ei tõstnud seda enam. Uskmatute eestlaste seas oli Sügavsoost pikkade sajandite vältel tekkinud arusaam kui neetud kohast. Rahva seas teati teda kui veriste ning müstiliste ajaloosündmuste juhtumispaika.
Sohu minek oli omamoodi vägitükk, millega said hakkama vähesed. 1990. aastatel ja hiljemgi käis maffia seal vaenlasi kõrvaldamas.
Uuematelgi aegadel on Sügavsoo nõudnud endale vähemalt korra kvartalis mõne teadlase või uudistaja. Viimaste aastate traagilisemaid seiku Sügavsoos juhtus ühel suvel, kui sohu jäid kadunuks kolm meest, kuigi nende kaks sõbrannat pääsesid. Järgnenud avaliku kriitika ja meediakajastuse tõttu laskis valitsus soo ümber tara ehitada. Sooturismile tegi see lõpu. Sellegipoolest leidus aeg-ajalt uljaspäid, kes üle tara ronisid, et end neetud kohas proovile panna, selfie'sid teha ja hiljem sõprade ees uhkustada.

Teadlikuna soo ajaloolisest taagast, jäi Archibald rahulikuks. Aastaid tagasi oleks see olnud matkamiseks tunduvalt ohtlikum koht. Archile meeldisid armid. Tagasihoidlikud katsumused muutsid teda ainult sihikindlamaks. Ta kavatses soost läbi murda, maksku mis maksab. Seepärast oleks Archibald võinud Sügavsoo metsikus looduses kauemgi viibida. Vaikselt mõtiskles ta juba, kuidas kojujõudnuna Kassile ja Chesterile oma käigust pajatab. Mõtteid mõlgutades ei pannud ta tähelegi, et seni stabiilselt paks võsa hakkas hajuma. Ta oli jõudnud lagendikule – hoopis teistsugusele, kui oli olnud soo äärel.
Siin laiutas ilus rohuplats, täis valgeid lillekesi. Taamal üksikud lopsakad kuused. Millestki sellisest oli Archibald tund aega tagasi unistanud. Vahepeal oli aga taevas muutunud pilvisemaks ja päike kadunud pilve taha ning unistused rohelusest meelest läinud. Sellegipoolest oli kontrast morbiidse soomaastikuga kirjeldamatu. Vihma lõhn, mis võsas oli kadunud, tuli kümnekordse võimsusega tagasi. Arch seisis hetke paigal, et seda sisse hingata.
Koht oli ilus ja hooldatud. Ringi vaadates märkas ta kahe suure kuuse vahel aga hiiglaslikku risuhunnikut. See näis sihilikult kokku aetuna – hunnikul lasus kolmnurkne katus. Katusel korsten. Korstna otsast rippus värviline silt, mis kattis neljandiku majaseinast.
Suurte punaste tähtedega seisis sellel:
SUUREPÄRASE MADAM TSURA TEMPEL.
Kokkuvarisemise äärel majal ei paistnud ühtegi akent. Arch tegi ümber maja tiiru peale, enne kui leidis sama seina seest, mille juurest tulnud oli, väikese puust lingi. Skeptiliselt koputas ta seina sisse sulanduvale uksele. Vastust ei tulnud.
Ta koputas veel kord. Ikka ei midagi. Ta koputas uuesti ja jõulisemalt. Kindlasti ei kavatsenud ta pärast läbitud matka ja kogutud arme koju tagasi kõmpida Tsuraga kokku saamata. Kui vaikus jätkus, hakkas ta kahe lahtise käega korraga vastu ust taguma.
„Rahu! Kohe tulen! RAHU!“ karjus hääl majast. Arch kuulis kopsikute kolisemist ja põranda pühkimise sahinat. Peagi avanes uks.
Uksel seisis padja nägu vanem naisterahvas, prillid viltu ninal. Ta nägu õhetas koristamisest. Üritades näida sõbralik, kutsus ta Archibaldi sisse. Nähtavasti oli ta kutsumata külalisest häiritud – naeratamine nõudis talt pingutust ja silmad vilasid peas kindlale punktile keskendumata.
„Kelle poolt sind saadeti?“ küsis ta mõõduka viisakusega.
„Ee... Vaadake, internet... Mu nimi on Archibald, sõbrad kutsuvad Archiks, ...“
Madam Tsura nägu selgines.
„Ahah. Oled siin minu teenuste osas?“ katkestas ta Archi.
„Jah,“ hakkas Archibald seletama, „vaadake, mul on...“
„Võta jalanõud ära ja mine istu elutuppa. Ma tulen kohe ise ka,“ segas Tsura vahele, näidates peaga toa poole, ja kadus ise maja sügavusse.
Maja oli Archi imestuseks seest sama suur kui väljast. Ta oli eeldanud, et lohakas ehitusstiil nõuab ohvreid maja sisepindade arvelt. Sisemus ja välimus ei olnud siin aga üldsegi kooskõlas. Väljast paistis Madam Tsura tempel korrapäratu ning jättis ebameeldiva mulje. Ehkki seestpoolt ei paistnud maja sugugi korrapärasem, ei olnud tunda ebamugavust. Kõikjal valitsev segadus oli organiseeritud. Akende puudumise tõttu päikesevalgus tuppa ei jõudnud, kuid laelambid andsid mahedalt rahustavat valgust. Sisenedes oli Arch tundnud viirukilõhna, mis muutus elutoas intensiivsemaks. Trepp andis mõista, et korruseid on mitu.
Ta istus luitunud elutoadiivanile ning vaatas uudishimuga ringi. Kõikjal vedeles pooleldi või ära suitsenud viirukiküünlaid. Diivani kõrvalt toanurgast avastas ta bongi. Tuhmunud põhi tunnistas, et seadet oli palju kasutatud. Riiulitel leidus väikesi purgikesi ja raamatuid. Toas oli ka suur LED-televiisor. Teleri kõrval öökapikesel asus väike altar, kuhu oli laotud kujukesi õigeusust, budismist ja religioonidest, mida Archibald ei tundnud, ning ka paar väikest kivi, mis ei olnud tõenäoliselt ühegi usuga seotud. Keskel troonis pikajuukseline võimsa habemega Jeesus Kristus.
Archi võdises. Ta suunas pilgu kiiresti raamaturiiulile, mis oli täis erinevat kirjandust eneseabist voodooni, ilukirjandust, enstüklopeediaid. Vastu vaatas isegi „Sipsik“. Enamik raamatutest olid eesti keeles. Leidus ka venekeelseid. Vähemalt üks oli inglise keeles – just seda, „Storming the Heavens: The Soviet League of the Militant Godless“, hakkas Arch parasjagu sirvima, kui perenaine tuppa astus, käes kann aurava vedelikuga. Ta tiris enda järel kott-tooli, mille lasi diivani ees oleva lauakese kõrval põrandale kukkuda.
„Niisiis. Mis mureks, kullake?“ küsis varasemast hoopis rõõmsama näoga Madam ning lisas:
„Minu nimi on Luula Sereoon d'Sura. Ei jõudnud end ennist korralikult tutvustada. Tervenenud kutsuvad mind ka Madam Tsuraks,“ selgitas ta, saades Archibaldi segaduses näost valesti aru. Archis põhjustas hämmeldust asjaolu, et naine jõudis vähem kui kümne sekundiga öelda neli lauset.
„Meeldiv. Olen Archibald. Sõbrad kutsuvad Archiks,“ oskas Arch vaid vastu panna, saates sõnu kõvera naeratusega.
„Teretulemast hinge pühamusse, Archibald. Täna saad terveks,“ kinnitas Madam Tsura, istudes Archibaldi kõrvale diivanile.
„Sina istud nüüd aga kott-toolile. Siin istun mina.“

8.

Sa lähed muudkui edasi ja edasi. Sul on kindel siht. Äkitselt ilmub otse sellele joonele, mida mööda sa juba pikemat aega kindlameelselt rühid, värviline segapuder. Mida lähemale sellele jõuad, seda kõrgemaks ja laiemaks too muutub, kuid kindlat kuju ei omandagi. Oled juba niivõrd kaua teel olnud, igavus on sind kurnanud ja kuumus painanud, et mõelda sa enam ei jõua ja miski sind ei hämmasta. Samas oled siiski ratsionaalne mees ja saad aru, et see on...
„Miraaž,“ pomises Archibald, ega kavatsenudki hoogu maha võtta. Ta oli nüüd vaid mõnekümne meetri kaugusel, kuid värviline kogu keset kõrbe seisis ikka sama kindlalt ja virvendavalt omal kohal. Arch võis vanduda, et näeb värvilise udu taga kilomeetrite viisi musta asfalti, mida ta juba tunnikese kündnud on. Asfalt peegeldab taevast, nagu oleks märg. Tegelikult on ta lihtsalt läbipaistev ja taevas ongi selle all. Ilmselt on miraaž saadetud Tudulinnast, et teda eksitada. Aga varsti-varsti ta jõuab sinna. Varsti. Ta lihtsalt peab. Tagasi minnes läheks ta hulluks.
Nüüdki ei ole ta kindel, et on täie mõistuse juures. Archi käed lõdvenesid korraks ning ratas muutus ebastabiilseks. Sekundi pärast on nii ratas kui ka Archibald saanud harmoonilise meelekindluse tagasi. Rühk jätkub. Vaid hetkeks, kuna taas ratta ette vaadates näeb ta värvilisele kogule piirjooni tekkivat ning otsustab lõpuks pidurit tõmmata. On viimane aeg, sest hetk hiljem põrutaks ta kogusse sisse ja selle vähimagi kahtluseta põrmustanud, hävitades ka kõik ümbritseva, sealhulgas iseenda.
Udu oli võtnud kindlad piirjooned ning muutunud risuhunnikuks. Hunniku keskelt vaatab välja prillidega naine, kellel sarnane risukogu üsna õnnetult seljas. Archibald saab läbinägelikult aru, et naine on tegelikult meeskilpkonn ja risuhunnik on liiva sisse ehitatud mustlasputka. Meeskilpkonnast naise näkku hakkab kasvama habet. Archibald tahaks, et ta selle ära ajaks, kuid ebaviisakas oleks talle seda öelda. Seega võtab ta taskust raseerija ning hakkab seda ise tegema. Üritades ohjeldamatust karvakasvust kiirem olla, murrab ta oma raseerija hoopistükkis vastu habet pooleks. Ta võtaks järgmise, kuid meeskilpkonn-naist pole enam näha. Selle asemel on habe nüüdseks juba putka täitnud ja soovib sealt agaralt väljuda. Archibald mõistab oma täbarat olukorda. Ta pöörab ümber ja jookseb. Habe ajab teda hämmastava järjekindlusega taga. Archibald põrkab vastu teist samasugust putkat nagu see, mille juurest ära jooksnud oli. Seest vaatab talle vastu sama naine, kes eelmisestki putkast, end seekord ei ole ta meeskilpkonn. Tal ei ole ka habet.
Archibald saab äkitselt aru, et tegu ei olegi üksiku kõrbes kliente ootava naismeeskilpkonnaga. Tegemist on kommuuniga. Ringi vaadates näeb ta, et värviline kogu, millest ta mööduda soovis, ei olegi möödutav. See on suur ja lai, koosnedes umbes saja neljakümne seitsmest väikesest putkast. Kõik nad ümbritsevad hiiglaslikku klaaspüramiidi, mida pole piisavalt pestud ja mis seetõttu on rohekas. Klaaspüramiid on keskpunktiks tervele külale, ilmselt ka universumile.
„Te... te... te... leidsite... Te ostsite,“ ahhetab Archibald, vaadates teda putkast jälgivale mustlasnaisele pingsalt otsa. Seejärel taganeb ta õudusega putka juurest. Juhtunud on halvim – mustlaskilpkonnad on avastanud odavad Tudulinna krundid ning ära ostnud terve linna. Archibald vaatab paaniliselt GPS-i. Tühjus. Mustlased on vallutanud maailma. Ta viskab kasutu seadme minema. Võtab välja punase lipu ning surub asfaldisse. Mõtte korraldada mustlastele riigipöörde ning kuulutada välja Archi vabariik naeravad Kass ja hiir välja. Archibald jookseb hiiglasliku neoonsildi suunas, mis lapiteki-ehitiste vahelt ainsana välja paistab.
„MADAM TSURA – PSÜHHIAATRIM kui Vene Kristus!“ loeb ta sildilt. Jalgratas on tal taas käekõrval. Ta jookseb sellega läbi turu, mis tegelikult on välikelder. Jalgratas kukub täpselt Archibaldi jalge ette maa alla. Archibald kukub sellele otsa, kuid jääb maa peale. Püsti tõustes vaatab ta vigastused üle – kõhust jookseb verd ja vasak jalg on puudu. Õnneks jääb verejooks sekunditega pidama. Ka jalg näitab tagasikasvamise märke. Kõht on aga täis arme.
Ta jõuab Madam Tsura putka ette. See sarnaneb eelmistele, kuigi on palju suurem ega meenuta neid kuidagi. Putka on kohtlaselt ehitaud ja räpane, jättes kuningliku mulje. Majesteetlikkust suurendab putkast viis korda suurem hiigelsilt. Silt paistab sama suur olevat nagu klaaspüramiid, mis kaugelt paistab väiksem.
Archibald on vapustatud tohutust kokkusattumusest leida Madam Tsura, tema ihalduste objekt, viisteist kilomeetrit enne Tudulinna. Ühe jala peal hüppamine on teda väsitanud. Ta tahaks siseneda onni ja võtta turgutavat teed.
Tudulinnas leidub suurepäraseid psühhiaatreid, kuid Madam Tsura ei ole vaid psühhiaater. Ilma liialdamata on ta psühhiaatrim kui Vene Kristus. Muuhulgas on ta Vene Kristusem kui Vene Kristus. Arch on temaga eelmistel toast väljumistel kokku puutunud. Ta loodab vaid, et Tsura ei ole vahepeal pöördunud mustlaseks. Mustlashinges on kokku liidetud karvaste meeste karvane olek, mentaliteet ja üleüldine karvasus. Arch ei ole rassist ega diskrimineeriks kärbestki. Talle lihtsalt ei meeldi mustlased, härjapõlvlased ega muud elukad. Kuigi Arch saab aru, et selline mõtteviis on vale ning solvab ta iiri päritolu, ei suuda ta sinna midagi parata. Madam Tsura ülesanne on probleem tema jaoks lahendada.
Pelglikult taob Archibald jalaga putka ust, milleks on narmastega kardin. Vastust saamata marsib ta ettevaatlikult sisse, vedades oma kaherattalist lohakalt järel. Koridoris jääb ta sellega järjest kinni vidinatesse, otsustades need kaotada. Koridoriks on väike kahe kardina vaheline laudtee, mis katab metsikut raba. Kidurates põõsastes leidub kahvleid, nuge, naelu, kuivatatud konni, uksesange, valik erineva suurusega konkskäsi, karvaseid ja karvatuid ikoone, sõrmuseid, maale ning üle mõistuse suur päikeseprillide valik. Arch silmab paaris kohas Rolexeid, mis tõenäoliselt on seal vaid külaliste teelteksitamiseks. Siin-seal vedeleb turbakihis raamatuid. Üritades segaduses mitte ära eksida, astub ta järgmise kardina juurde. Viisakusest koputab ta sellele oma olemasoleva jalaga. Seegi kord ei vasta talle keegi, kuid toast kostab õrn merekohin. Ta siseneb.
Sisse astudes tungib Archibaldi ninna soise muda, räpaste parmlejate, prügimäe ja paljude muude lõhnade kooslus. Ta on sattunud suurde tuppa, mille kõrgus kaob lõpmatusse. Vastupidi koridorile siin asju ei ole. Haisu paistab levivat toa keskel asetsevast tugitoolist. Seda katab valjuhäälselt norskav tekikuhi. Kuhi norskab bassihäälselt. Archibald jätab ustava jalgratta seina najale ning läheneb tugitoolile. Iga sammuga muutub hais väljakannatamatumaks. Archi nina hakkab valutama ning tahab otsast kukkuda. See-eest on vasak jalg otsustanud paremast peenemal kujul tagasi kasvada.
Lähemale jõudes mõistab ta, et teki asemel tuleb vali norskamine Madam Tsura paksude lillemustriga juuste alt, mis katavad täielikult tugitooli. On see siis peadpööritav hais, mehelik norskamine, lahtikinnituv nina, kasvuraskustes jalg või Madam Tsura karvane nägu, kuid Archibald tunneb, et ta sisikond valmistub saltosid tegema. Tema meeli valdab segu kõhklusest, jälestusest ning abitusest.
Mida edasi teha? Räpaka välimusega Madam Tsurat ta puudutada ei söanda. Samuti ei saa ta häält teha, üritades kõigest väest hinge kinni hoida. Õhus levivate aroomide sissehingamine viiks parimal juhul teadvusekaotuseni. Võtta ratas ja onnist lahkuda, lahkuda tervest mustlaspesast ning liikuda edasi Tudulinna, kus juba oodatakse? Niimoodi täidaks ta ka oma algse eesmärgi.

Kuid Arch oli liiga kaugele tulnud. Erakordne saavutus liikuda onni sissepääsust Madam Tsura diivanini tähendas, et Arch pidi jääma seansi lõpuni. Seansi, mis polnud veel alanud.
Ta ei suutnud teha midagi peale kahel jalal tammumise, klaasistunud pilk suunatud üle laua tugitoolil lamavale Tsurale. Ehkki rattasõiduväsimus oli kadunud, oli tal putkas paha hakanud. Suutnud ennast veidike koguda, märkas ta diivani ja tugitooli vahel oleval laual suure klaaskuuli kõrval kollast märkmikku ning sellel lebavat pastakat. Archibald kõndis käega nina kinni surudes ümber laua ning krabas pastaka. Kiiresti jooksis ta ümber diivani, et selle taga kükitades paar korda sisse hingata. Põranda ligi oli õhk talutavam.
Madam Tsura eritatud hais oli tugevam kui miski muu, mida Archibald iial kohanud. Tsura haises hullemini kui trollis istuvad parmud. Oleks aroom tugevam olnud, oleks see ületanud kõik haistmismeelte piirid. Õnnetuseks jäi see täpselt piiride taha.
Archibald torkis üle diivani seljatoe küünitades Tsurat pastakaga kõhtu. Esimene torge ei avaldanud mingit mõju. Teise mõjul hakkas Tsura tugevamalt norskama. Kolmanda torkega otsustas Archibald muutuda jõulisemaks ning pastaka tugevalt Madam Tsura makku suruda. Madam Tsura turtsatas ja pööras end kõhuli. Arch oli taaskord sunnitud sisse hingama. Naise asendimuutus tegi leha hullemaks. Archibald hakkas naist pastakaga ribidesse pussitama. Madam Tsura karjatas ja tõusis kiiresti istukile, kuid ei avanud silmi ja vajus järgmisel hetkel norsates tagasi pikali. Jõuetult vajus Archibald diivani taha ja mõtles tegevusplaani üle järele. Ta ei olnud kindel, kui kaua ta suudab haisvas urkas viibida. Ta lootis südamest, et ei ole sattunud muinasjuttu, kus mees peab magavat naist saja-aastasest unest äratamiseks suudlema.
Archibald hakkas kiiresti ning korrapäraselt pastakaga Madam Tsura õlga togima, otsustades, et kui Tsura minuti jooksul ei ärka, võtab ta ratta ning lahkub.
Naine hakkas nagu ta mõtteid lugedes kätega õhku rapsima ning avas silmad. Tema huulilt tuli üksik sõna:
„Mida?“
Madam Tsura jälgis diivanilt, kuidas maas lebav Archibald õhku ahmides kätega näo ees vehib.
„Hommikust,“ oli kõik, mida Arch öelda oskas.
„Kes sa oled? Ja mida sa tahad?“ küsis Madam Tsura tusaselt. Tema hääl oli sama mehelik kui norskamine. Selles oli kuulda vaoshoitud raevu.
„Arch... Archibald olen. Sattusin siiakanti ja märkasin silti. Mõtlesin, et mul just psühholoogilist abi olekski vaja. Äkki saate teie mind aidata?“
„Saan. Muidugi saan. Sul raha ikka järelikult on?“ Madam Tsura ajas selja sirgeks, pani käed enda ette kokku ja võttis sisse nii väärika poosi, kui välimus lubas. Tsura nägi välja täpselt nagu vanem koopia naistest, keda ta ennist mustlaskülas oma putkasid valvamas oli kohanud.
Jättes kohutava mälestuse sinnapaika, kobas Archibald värisevate kätega teksaste taskust rahatähte. Enne teeleasumist oli ta hulga sularaha hooletult taskusse pistnud. Tulutult üritas ta nüüd sõrmedega kompides kupüüride suurustest aimu saada. Viimaks sai ta raha pihku nii, et sai kindel olla, et sellega teisi kaasa ei tule. Enne, kui ta sellele ise pilgu jõudis visata, sai ta Madam Tsura pärani silmadest ja näole valgunud naeratusest kinnitust oma ebaõnnele.
„Just viiskümmend euri minu seanss maksabki. Haara nüüd tool – seal nurgas on üks.“
Arch kahetses, et ei olnud naist pastakaga mõrvanud, kui selleks hea võimalus oli. Nurga pimeduses asus hall kolletunud tumba. Ta lohistas selle toa keskele, Madam Tsura vastu.
„Niisiis, Aarne...“
„Ar-chi-bald,“ parandas ta, hääldades igat oma nime silpi aeglaselt rõhutades. Füüsiliselt oli tal parem, kuid meeleolu muutus iga minutiga halvemaks.
„Sõbrad... kut-su-vad... mind... Archiks,“ lisas ta, kaotades iga sõnaga valitsust oma hääle üle. Lause lõpp kõlas peaaegu vihaselt. Selleks oli mõistetav põhjus. Viimase veerandtunni jooksul oli teda ehmatatud, taga aetud, ta oli rattaga kukkudes jala kaotanud, tema lõhnameeli oli mürgitatud. Hetk tagasi teda sisuliselt rööviti ning nüüd solvati ta nime. Isegi temasuguse rahuliku kuti kannatus oli mingil hetkel määratud katkema.
„Niisiis, Artjom,“ jätkas Madam Tsura täie rahuga Archibaldi õiget nime eirates, „Mis meid vaevab?“
„Noh...,“ Arch mõtles korraks, kas parandab veel kord oma nime, kuid kartes, et ärritab sellega ennast liialt, jättis teema rahule.
„On üks selline imelik foobia... See on väga imelik – võib-olla te polegi sellisega kunagi kokku puutunud...“
„Oot-oot! Oota palun, Artjom, las ma vaatan ise,“ segas Tsura jutule vahele nagu oleks tal täielikult puudunud usk, et Archibald talle oma probleemi arusaadavalt selgitada suudab. Ta haaras kahe käega klaaskuuli, tõstis silme ette ning lausus sügava kergelt ragiseva häälega:
„Ma näen kartust, Archibald, palju kartust sinu elus. On hiljuti juhtunud asju... asju, mis kartuse tagasi toonud. Kuid see kartus, see ei peida ennast tänapäevas. Sa pöördusid kõrgeaulise Madam Tsura poole, et kõrgeauline Madam Tsura võtaks sinult ära... Hirmu!“
Kõrgeaulise Madam Tsura esitusest täiesti kõigutamatuna üritas Archibald, kulm kortsus, oma foobiat lähemalt selgitada:
„Nojah, igastahes see nii-öelda hirm ja kartus, millest te räägite...“
Kaugemale ta ei jõudnud. Vahepeal oli Madam Tsura kuulikese lauale asetanud, koukinud tugitooli alt pruuni üleõlakoti ning haaranud sealt märkamatult musta kamaka. Archi jutule tähelepanu pööramata sirutas ta kamakat üle laua tema poole.
„Võta,“ käskis ta salakavalal ilmel.
„Mida? Mis see on?“
Archile jäi arusaamatuks, miks talle musta pätsi näkku topitakse. Tegu oli suure koduküpsetatud leivaga. Ta üritas Tsura käe ja leiva – üks krobelisem, kui teine – eest ära põigelda ning keeldus kätt ulatamast, et pakutav vastu võtta. Nõnda vingerdades oleks Archibald tumbalt peaaegu maha kukkunud.
Madam Tsurat tema reaktsioon ei heidutanud. Küllap oli ta kõike näinud.
„See on kõige parem must leib, mis siinmail saadaval,“ lausus Tsura magusa naeratusega. Archibaldile ei oleks mingisugust muljet avaldanud seegi, kui mustlastädi leib tõepoolest tolle mustlasküla parim oleks.
„Vaatasin sinu hinge massikeskmesse ja mulle on sinu mured selged. Palju selgemad, kui sulle endale. Ainuke asi, mis sind aidata saab, on see leib. Seda pead sa sööma ohtralt, niimoodi oled varsti terve poiss.“
Archibaldis käis siseheitlus. Ta ei olnud eile sündinud. Üks pool temast mõistis, et saanud kätte kopsaka summa, üritab tädi temast nüüd kähku vabaneda. Samaaegselt üritas leplikum hääl suunata Archibaldi vaoshoitusele, veendes teda, et ilma Tsura meetodit proovimata ei saa teda petiseks mõista. See pool temast tahtis uskuda, et Madam Tsura rääkis tõtt. Lõppude lõpuks ei olnud tal klaaskuulide ja mustlastega mingeid kogemusi, häid ega halbu. Elu oli talle õpetanud, et eelarvamused osutuvad üldjuhul valeks. Et rahagi oli juba makstud, oleks selle tagasinõudmine liiga tülikaks võinud osutuda.
Sellegipoolest soovis ta oma viiekümneka eest vastuseid.
„Mis... mis see leib mulle annab?“ päris ta ettevaatlikult.
Madam Tsura naeratas lahkelt ja üleolevalt, nagu räägiks mudilasega.
„Archibald, läbi kõikenägeva kuuli nägin sinu olevikku, minevikku ja tulevikku.“
Archi liigutas asjaolu, et juba mõnda aega oli Madam Tsura tema poole õige nimega pöördunud.
„Kas pole tõsi, et sa oled mees, kes armastab süüa seda kohutavalt-kohutavalt ebatervislikku saia, leiba aga haruharva?“ küsis ta kavala naeratusega.
Archibald punastas. Madam Tsura ei eksinud. Saiakesi armastas Arch tõepoolest, leiba ei olnud aga aastaid ostnud. Naise kavatsused ei pruukinudki nõnda isekad olla, nagu ta etteruttavalt kahtlustas. Ta vaatas Madam Tsurale jätkuvalt otsa mõistmatu ilmega, kuid nüüd oli ta pilku lisandunud teatav annus andumust. Tsura oli suutnud Archil ühe lausega pea sassi lüüa. Tuba täitnud hais oli asendunud meeldiva viirukiaroomiga. Nii vähemalt tundus Archile.
„Võta mu käsi“ lausus Madam Tsura sosinal, kummardudes üle laua. Arch võttis ulatatud käe vastu. Madam Tsura nägu oli peaaegu Archi oma vastas, vaid mõne sentimeetri kaugusel.
„Archibald, su sopid on täitsa umbes. Näen seda selgemalt kui su nägu praegu. Hirm ei ole midagi muud, kui et ebatervislikud eluviisid ja stress. Pingelistes olukordades tekib sul ärevus. Seda juhtub kõigiga, kuid mitte kõik ei parane. Selleks tuleb süüa leiba, kuna leib on organismi jaoks hapnik. Praegu ei vilise õhk sinust piisavalt läbi, taipad?“ Seda viimast küsis ta lausa paludes, jättes meeleheitliku mulje. Arch oli kindel, et temast üritatakse võimalikult kiiresti vabaneda.
Kohatu hääletoon ja veider jutt ei olnud ainukesed Madam Tsura vead. Kui ta Archile ligemale kummardus, nägi too naise suitsetamisest ja kohvijoomisest pruune auklikke hambaid. Viirukilõhn asendus Tsura suuhaisuga.
Ehkki taas oli tal tekkinud kannatamatu kihk mustlasputkast lahkuda, jäi talle miski siiski piisavalt arusaamatuks, et küsida:
„Aga... Kuidas puutuvad siia sai ja leib?“

Archibald vajus aeglaselt tumbalt maha. Tsura monoloogi lõpuks värises ta laua all. Ainult kukal puudutas veel tumbat. Meeleheitlikult ahmis ta õhku. Tõustes märkas ta selja taga diivanit, mida varem polnud. Oleks võinud vanduda, et tuba oli muutunud suuremaks.
„Niisiis...,“ pühkis Arch laubalt käega higi. Ta pea tuikas ning ta oli segaduses.
„Nii et siis nüüd on läbi?“
Madam Tsura naeratas lahkelt:
„Arvan küll, Archibald. Kas lubad, et lõpetad selle ebatervisliku saia tarbimise ja hakkad edaspidi ainult leiba sööma?“
Archibald noogutas vastutulelikult.
„Siis peaks kõik su mured meie seansiga kaotatud olema. Kas lubad? Muid toite võid loomulikult edasi süüa,“ lausus Tsura suuremeelselt, otsekui sõltuks Archibaldi edasine elu täielikult temast.
„Luban,“ lausus Arch kergendunult. Vähe asju oli ta elus nõnda paaniliselt soovinud kui sel hetkel tollest majast väljuda. Pärast seda saanuks ta juba selgemalt otsustada, kas ja kui palju leiba sööma hakkab.
„Tore! Ainult üks asi veel. Palun ära pahanda, aga ma siiski kontrolliks, et sa ikka ostad leiva ära,“ kilkas Madam Tsura teravat valjuhäälset naeru, mis Archi kõrvad valutama pani, ja tõusis. Võib-olla oli asi Archibaldi silmades, mis ei suutnud siiani kindlale punktile keskenduda, kuid naine paistis õrnalt taaruvat.
Archibald tõusis ja järgnes Tsurale, kes seadis sammud väljapääsu poole. Tema nina ei tuvastanud majas enam ühtegi lõhna ega haisu. Teda valdas põhjendatud kartus, et nina on halvatud. Tsura järel kõndides mõtles ta endamisi, mida too kontrollimise all silmas pidas. Naine oli ometi viiekümneka kätte saanud.
Naine jäi välisukse ees seisma. Ta pöördus nõudlikult Archibaldi poole. Parema käe sõrmedega tegi ta liigutuse, mis pidi tähendama, et ta soovib raha. Vasakuga hoidis ta endiselt tumedat leivapätsi.
„Aga ma ju andsin...“ püüdis Archibald meenutada. Ta pea valutas. Ta ei mäletanud viimast tundi oma elus.
„Jah, Archibald, kuid andsin sulle raha tagasi. Kas sa ei mäleta? Ütlesin, et annad mulle seansi lõpus.“
Archibald hõõrus segaduses pead. Ta ainuke mõte oli välja pääseda. Selle saavutamiseks oli ta valmis ka topelt maksma.
„Kui sa tõesti ei usu, kontrolli.“
Archibald võttis taskust välja kogu seal leiduva raha ning hakkas seda üle lugema. Ainuke kaasavõetud viiekümneeurone oli tõepoolest olemas. Jõuetult ulatas ta selle Madam Tsurale, kes ukse eest ära tuli.
„Nonii, seanss on läbi. Koju jõudes söö veerand leivast kindlasti kohe ära. Sul hakkab parem,“ soovitas naine.
Archibald pomises jõuetud tänusõnad ning võttis leiva vastu.
Ta sattus rohumaale. Seekord oli päike väljas, kuigi pooleldi loojumas. Ehkki värske õhk muutis Arcibaldi segaduses meeled erksamaks, valdas teda väsimus. Oli juhtunud midagi imelikku. Tsuraga veedetud ajast oli palju vaja selgeks mõelda. Ta oli kindel, et teda oli petetud. Metsast ostetud viiekümneeurisest leivast saab ta veel palju aastaid rääkida.
Tundus, nagu oleks ta vahepeal majast eemal, mõnes hoopis teises kohas olnud. Ähmaselt meenusid mustlasputkad ja põgenemine hiiglasliku habeme eest. See ei tundunud unenäona. Archibald ei suutnud samas uskuda, et see päriselt juhtus.
Meenutamine tekitas värinaid. Ta otsustas istuda niiskele rohule ning süüa leiba. Mitte et ta oleks uskunud selle erakordsetesse raviomadustesse. Pikk päev oli tal lihtsalt kõhu tühjaks teinud. Kodus viskas Archibald kallihinnalisest leivast järelejäänud kaks kolmandikku külmkapi tagumisse nurka ning vajus rahutusse unne.

9.

„Sinu viga, seltsimees Chester, on selles,“ sõnas Kass tähtsalt, „et sul on vajadus seisukohti teistele peale suruda. Sa pead õppima rohkem teistega – ja teiste all pean ma eeskätt ennast silmas – arvestama.“
„Täiesti võimalik,“ möönis hiir, „kuid sina jällegi lähed iga asja peale ülemäära närvi.“
Kass mühatas.
„Ma ei teinud muud, kui konstateerisin oma seisukohta. Sinule see ei sobinud, sina nägid selles sinu oma sõnade järgi „pealesurumist“. Võin kinnitada, et sellised mu algsed kavatsused ei olnud. Avaldasin vaid enda arvamust,“ põhjendas hiir ennast peaaegu solvunult.
Kass mühatas taaskord, seekord kraadikese leplikumalt kui varasemalt.

„Kuule Kass,“ ei jätnud hiir teemat, „mida ma siis sinu arust õigupoolest valesti tegin? Ütle mulle – mida ma ütlesin, mis sulle nii ekslik tundus?“
Kass avas vastamiseks suu, kuid hiir vastas juba tema eest.
„Ütlesin,“ alustas ta, „et minu arust – rõhk sõnale minu – ei saa ükski endast lugupidav kokk teha oma tööd ilma kartulialase vilumuseta. Minu arust on kartul iga toidu alustala. Kartulist ei saa üle ega ümber. Kui sa suudad mulle tõsimeeli silma vaadata ja öelda, et see nii ei ole, kutsun sind selleks üles. Kuulan sinu vastuväiteid.“
„Meeleldi, Chester. Esiteks, sa väitsid muuhulgas, et kartul on inimkonna suurim leiutis ratta kõrval, mis minu arust...
Kass oleks soovinud hiirele selgitada, et kartul ei olnud mingi leiutis, vaid parimal juhul avastus, mis suudab ka inimese abita vabalt kasvata ning et võrdlused rattaga on täiesti kohatud. Sama sobimatuks pidas ta Chesteri austust inimkonna saavutuste suhtes. Kassi arust pidanuks iga liik hoidma au sees omaenda võimeid. Niimoodi tõusnuks nemadki inimkonnaga võrdsele jalamile.
Hiir Chester oli aga sel päeval juba ohtralt teed lürpinud. Nagu ikka, sattus ta sellest niivõrd hoogu, et Kassil jäi üle vaid kuulata kaaslase heietusi ning mõne tobedama väite peale silmi pööritada.
Hiir Chester jätkas Kassi lauset katkestades:
„Paranda mind, kui ma nüüd valetan, sõber Kass, kuid kartulid vastava soustiga,“ hiir peatus korraks, et keelega üle huulte limpsata. Kassile ta siiski vahelerääkimise võimalust ei andnud ning jätkas kiiresti:
„Enam paremat rooga pole võimalik välja mõelda. Kartulitest saab teha lõpmatus hulgas vägevaid roogasid. Kartulipuder võiga, kartulikrõpsud, praekartulid, vokiroad... Ja keedetud kartulid sobivad paljude toitude kõrvale.“
Hiir ohkas õndsalt. Kass vangutas teemast tüdinult pead ning torises vaikselt.
„Kes kartuli-kunsti valdab – vot see on peremees!“
Kass lootis, et säärase avaldusega paneb Chester oma monoloogile punkti. Seeasemel hakkas too loetlema souste, mis tema arust kartulid maailma parimaks roaks pidid muutma.
„... majonees, seenesoust, hakklihasoust, hapukoor ja heeringas... isegi sinep,“ hiir mõtles korraks, kas oli midagi mainimata jätnud.
„Kui nüüd päris aus olla, siis mulle majonees eriti ei meeldi... Kuid kartulitega –,“ Chester vaatas unistavalt kaugusesse, lauaalusest väljapoole jääva köögiakna suunas.
„Nad justkui täiustaksid üksteist,“ lisas ta.
Esimest korda pika jutu vältel võttis hiir Chester kruusist lonksu auravat teed. Kass tabas paraja hetke vahepeal tekkinud mõtete väljendamiseks.
„Nõustun sinuga, et maitse üle ei vaielda ja sinu jutus võib isegi iva olla, kulla Chester. Kuid lõppude lõpuks, mida tead sina toidust? Mida teab kumbki meist toidust!? Olgu selleks siis kartulid, majonees, seenesoust või hakklihahautis. Kas me oleme kunagi oma väärika eksistentsi vältel maitsnud ühtegi neist? Kas me oleme joonud või söönud midagi peale tee, tee, veelkord tee ja paari kärbse? Kas oleme? Mina igas tahes ei ole.“
Kuid enne, kui Chester jõudis avaldada, et oli korra elus saanud proovida kaeraküpsist, ilmus laua alla suur tige inimpea ning käratas neile mõlemale:
„Jääge juba – kurat – vait!“
Poolsurnuks ehmatatud Kass ja hiir jäid vait. Ainsa häälena kostus Archibaldi tänitusele järgenenud klirr-prõksti, mis tekkis hiire kruusi ja põranda kokkupõrkel.
„Sel nädalal juba neljas,“ täheldas Kass, samal ajal kui hiir tagumendi alt kühvlit ja harja otsis. Archibald tõmbas pea vapustatult minema.
Ta taipas, et on ületanud piiri. Vihas, mis teda valdas, ei saanud süüdistada tema korterikaaslaste jutulembust. Raev oli kogunenud pikemalt. Säärase kulminatsioonini viisid meenutused koledast käigust Madam Tsura juurde, mustlastest, karvastest meestest ja paljudest muudest jubedustest. Siiani tema kodus lebav jupp leiba, mis kõiki neid asju meelde tuletas, muutis Archi lausa plahvatusohtlikuks. Lisaks tõrkus ka arvuti ja telekast ei tulnud midagi huvitavat.
Eelkõige vihastas Archibald aga kõigi põhjendamatute hirmude peale, mis tema elu mõjutasid. Hiir ja Kass juhtusid seejuures olema ainsad, kelle peale Arch oma pahameelt välja sai elada. Ta heitis neile ette, et nad on kaks tühist pudulojust, kes oma mõttetut aega vaid arulageda sädistamise ja keelepeksu peale raiskavad. Seda tehes ei teinud nad kunagi midagi kasulikku. Nende panus maailma paremaks – või kasvõi halvemakski – muutmisel puudus.
Nõnda mõeldes andis Archibald endale aru, et kaks lauaalust korterikaaslast olid tema ainukesed vestluskaaslased ja kõige lähemal sõpradele. Ta oli neile liiga teinud. Samamoodi sai ta aru oma mõtteviisi silmakirjalikkusest. Enamik tema süüdistustest kehtivad tema endagi kohta. Kõige suuremat süütunnet tundis Archibald aga selle üle, et hetkeline enesevalitsuse kaotus oli tal tuju paremaks teinud. Äkitselt tõusis temas hirm, et tal on tekkimas käitusmishäired, mis ajapikku kahtlemata halveneksid.
Väljavaade Kassile ja Chesterile kallaleminekust või millestki hullemast ei meeldinud talle sugugi, seega asus ta enese rahustamiseks kummeliteed tegema. Arch istus laua taha maha ning üritas Mõnumsõnumi ristsõnasid lahendada. Õige pea läksid ta mõtted uitama lapsepõlve, peamiselt taadile ja nende ühisele reisidele. Just siis, kui talle meenusid Bosnia palmid, suutis Arch ennast pärismaailma tagasi lülitada. Poleks ta seda teinud, oleksid mälestused ta ilmselt hirmutavatesse kohtadesse viinud. Seda juhtus tihti.
Vähem kui poole tunniga oli Archibald üle poole ristsõnast ära lahendanud ja vastus oli tal käes. Edust innustatuna otsustas ta avada arvuti, et edasi uurida nõndanimetatud põllumeeste kohta. Ta tõmbas läpaka üle laua ning tõstis kaane.
Uksele koputati.

10.

Archibald võpatas. Ta ei suutnud oma kõrvu uskuda. Õigemini lootis ta, et kõrvad kuulsid valesti. Kutsumata külalised polnud talle kunagi meeldinud. Olles kolinud inimtühja Udulinna, oli ta enesestmõistetavalt lootnud, et ei pea neid enam iial kohtama.
Käis järgmine koputus välisuksele. Arch pani tähele, et pidev lauaalune sumin, mis teda veel mõni aeg tagasi ärritas, oli asendunud vaikusega. Ilmselt olid Kass ja Chester sama pinevil nagu temagi, teadmata, mis saama hakkab või mida edasi teha. Archi peas sündisid kiiruga teooriad. Põllumeeste kutsumiseni ei olnud ta jõudnud. Kui neil just telepaatilisi võimeid polnud, oli nende tulek välistatud. Archibald ei uskunud paranormaalsetesse nähtustesse.
Ülejäänud võimalustest oli üks hullem kui teine. Sugulased, keda ta iial näha ei tahtnud. Alatu kinnisvaramaakler, kes kahtlemata teataks, et mingil põhjusel on aeg välja kolida ning pakuks uut kallimat korterit. Kõige tõenäolisemalt seisis ukse taga karvane naaber või mõni tolle hõimlane.
Kõik, mis valesti sai minna, valesti ka läks. Niimoodi tundis ennast vähemalt Archibald, kes sattus juba mitmendat korda nädala jooksul lootusetusse olukorda.
Koputati kolmandatki korda. Koputus ei olnud tugev, kuid jõulisem kui varem. Kahjuks ei olnud välisuksel piiluava, mis kutsumata külaliste tuvastamise mugavaks oleks teinud. Arch mõtles, et peab sellega mõni päev tegelema. Praegu otsustas ta aga liikuda köögiakna äärde, kust sai vaadelda majaesist.

Kui palju ta ka aknast välisukse esist näha ei üritanud, jäi vaateväli liiga kitsaks. Arch nägi küll majaesist treppi, kuid ukse ees seisev isik jäi talle nähtamatuks. Kaalunud hetkeks oma võimalusi, otsustas ta akna vaikselt avada.
Akna avanedes vabanes aknaraamide ja akna vahele jäänud vaakum. Potsatust meenutav heli oli piisav, et haarata trepil seisja tähelepanu. Seda märkamata sirutas Archibald end aknast välja parasjagu piisavalt, et jõuaks end vajadusel tagasi tuppa tõmmata ning akna kiirelt sulgeda. Kui Archibald ettevaatlikult trepi poole piidles, tõusis sealt pilk temagi poole.
Archibaldi pilk ristus noore sihikindla blondiini omaga. Märtsipalavus tõi Archibaldi põskedele nõrga pune. Sama juhtus naisegagi. Õrn meigikiht varjas seda tal pisut. Kuid neil ei olnud mahti teineteise kohmetust märgata.
„Tere... ee, päevast?“ sai Arch suu lahti.
„Tere. Olen Kateetina Tuvi Viru Nädalateatajast. Teie olete härra...“
„Härra Arch... Tähendab lihtsalt Arch, palun.“
„Väga meeldiv, lihtsalt Arch“ naeratas ajakirjanik.
„Mida te siin teete?“ küsis Arch endale ootamatu ägedusega.
„Hea küsimus. Järgmisesse Nädalateatajasse reportaaži elust Tudulinnas. Räägin elanikega.“
„Ja soovite nüüd mind küsitleda?“
„Kui lubad. Olen käinud juba Lugulinnas ja Pudrulinnas sealseid küsitlemas. Ja palun ütle mulle sina,“ lausus naine niivõrd ilusa naeratusega, et Archibaldi veel enam kohmetus.
„Jah. Muidugi luban. Tule sisse,“ vastas ta paarisekundise viivitusega, viibates parema käega enda poole. Kateetina pahvatas armsalt naerma, kuid ei liikunud.
„Hea meelega. Aga kas uks ei käigi lahti? Või peab tingimata akent kasutama?“
Kui naise sõnade mõte Archile kohale jõudis, tõmbus ta aknalt kiiresti tagasi, et joosta ust avama. Ähmis Archibald kohmerdas võtmeid otsides köögis. Ta leidis need hoopis riidest rippriiulilt ukse kõrval. Uksel jätkuvalt naeratavat ajakirjanikku nähes valdasid teda üheaegselt kergendus ja äng.
Alateadlikult oli ta lootnud, samas kartnud, et naine vahepeal lahkub. Paigalejäämine tekitas Archis seletamatult mõnusa tunde. Samas ei olnud ta kindel, kas talle see meeldis. Tal hakkas seest soe. Tal oli tunne, nagu oleks ta ülekeha pehmesse vatitekimerre sukeldunud. Taevas hõljumine ja paksus pilves ujumine oleksid sellega ainsad võrreldavad tegevused olnud. Kõhus oli tal meeldiv kihin, umbes selline, mida teeb vastavatud limonaad. Samas tundis ta end õõnsalt. Tekkisid ka õrnad külmavärinad. Naise lähedust tundes käis tal pea ringi. Madam Tsura leib, mida ta äsja jälle söönud oli, tahtis tagasi üles tulla. Archil oli tunne, et tema organism lõpetab tegevuse. Jaladki läksid nõrgaks ega kandnud enam nii hästi kui mõni minut varem.
Vastakate tunnete najal sattus Archibald üha suuremasse segadusse, mis teda hirmutas. Olukord paistis nii unenäoline, et Arch polnud oma ärkvelolekus sugugi kindel. Varemgi oli juhtunud asju, mille kohta ta hiljem avastas, et nägi neid unes. Praegust meeleseisundit nendega siiski kõrvutada ei saanud.
Suur osa Tsura juures nähtust oli talle ju viirastunud. Veendunud, et Tsura söötis talle sisse midagi hallutsinogeenset, kahtlustas ta nüüd, et naiselt saadud leibki kutsub esile meelepetteid. Ta lubas endale, et viskab leiva pärast ajakirjaniku lahkumist minema.

Pole ehk üllatav, et Archibald oli armastuses sama kogenematu nagu sõpruseski. Ta mõistis neid sõnu üldlevinud ideedena. Elulistes situatsioonides ei osanud Arch ära tunda kumbagi. Lapsest saati oli temas süvenenud usaldamatus inimeste ja välismaailma vastu. Kaetofoobia algete tekkimisest alates üritas ta inimestest igal võimalusel eemale hoida. See oli Udulinna kolimise tõeline põhjus.
Kui teised lapsed koos mängisid või kinos käisid, luges Archibald raamatuid hälvetest ja haigustest, mis seondusid inimmõistuse ja -vaimuga. Lõpuks olid tema sellekohased wikiteadmised laiad ning vähimagi pealehakkamisega oleks ta võinud omandada psühholoogi eriala. Kuid Archibaldi kaks suuremat nõrkust olid laiskus ning saamatus. Teadmiste mõistliku rakendamise asemel suunas ta potentsiaali iseenesele lõpmatute diagnooside määramisele. Paberitega psühholoog oleks tõenäoliselt leidnud, et enamik Archi muresid on kujutluslikud.
Valitud eluviis viis Archibaldi elust üha kaugemale.
Arch üritas kõigest väest edasi lükata hetke, kui ta endale tunnistab, et on armunud. Et ta seda sisimas taipas, oli säärane mõte viimas teda paanikasse. Ühtäkki muutus Archibald äärmiselt eneseteadlikuks. Ta kaalus iga liigutust hoolega ning muretses isegi oma välimuse pärast, mida juhtus haruharva. Tavaliselt piirdus Archibaldi enesehoolitsus igahommikuse hammastepesuga. Habet ajas ta korra nädalas. Duši allagi ei jõudnud iga päev. Archibald tänas õnne, et täna ei olnud üks nendest päevadest.

Muuhulgas kartis Archibald, et kaotab naise juuresolekul enesekontrolli. Hirmuga ootas ta hetke, kui ei suuda enam mõelda ega arusaadavalt rääkida. Lolli mulje jätab ta endast niikuinii.
Nõnda oma peas kinni olles ei märganudki ta, et naine oli vahepeal rõõmsalt tuppa astunud, jalanõud koridori jätnud ning vaatas nüüd uudishimulikult korteris ringi. Arch ise oli enesele märkamatult istunud üksikule toolile köögilaua taga ning jälgis klaasistunud pilgul naise kulgemist. Kui ta oma taktitusest lõpuks aru sai, kargas ta kiiresti püsti, vajutas läpaka kiiruga kinni ning oleks tormakalt ettepoole astudes parema jalaga peaaegu lauajala taha komistanud.
„Võtke ometi istet. Palun,“ osutas Arch käega toolile, millelt tõusnud oli.
„Aga kus sina siis istud?“ küsis preili ajakirjanik, kelle nime Archibald suureks piinlikkuseks ära oli unustanud. Naine vaatas rääkides Archile otse silma. Archi süda tahtis selle peale kohalt minema tantsida ning mööda hingetoru üles galopeerida. Teda valdas iiveldus. Ta ei suutnud rääkida. Seega tõstis ta nimetissõrme, andes mõista, et tal on tekkinud probleemile lahendus ning jooksis magamistoa poole. Jooksu pealt osutas ta sama nimetissõrmega köögitoolile, üritades naisele sisendada, et selleks ajaks, kui ta tagasi jõuab, peab too sellele tingimata istuma.
Umbes minuti pärast Archibald saabuski, kahe käe vahel kummut.
„See paistab raske,“ poetas ajakirjanik. Näol oli tal jätkuvalt armas naeratus, mille ilu Archibaldis kannatamatut ängi põhjustas ja mis talle seetõttu tasapisi närvidele hakkas käima.
„Pole hullu,“ vastas Arch tagasihoidlikult, üritades kõigest väest teeselda, et asju täis kapi kandmine temalt mingisugust pingutust ei nõua. Ajakirjanikupreili naeratas kaastundlikult, jälgides läbitungiva pilguga, kuidas Arch kummuti teisele poole lauda seab ning sellele istub.
„Sa elad siin siis üksinda?“ küsis ta lõpuks, kui nad vastamisi istusid.
„Mm... Võib ka nii öelda,“ vastas Archibald, üritades välja mõelda, kuidas naisele kahte eriskummalist korterikaaslast tutvustada. Ootamatu külalise saabumisest alates oli laua all valitsenud vaikus, mis tähendas, et seal oodati seda hetke vähemalt sama palju.
„Keegi käib sul siin külas?“
„Tavaliselt mitte.“
Kateetina vaatas teda arusaamatu pilguga.
„Elab sul siin keegi, keda ma tähele ei pannud?“ küsis ta järjekordse naeratusega, mis seekord oli eelnevatest ebakindlam ega põhjustanud, kuid suutis Archile sellegipoolest hingelisi kannatusi põhjustada.
„Võib ka nii öelda...,“ kordas ta, hoides tahtmatult tekkinud pinevust. Ta märkas naisel kaelas rippumas äratuntava Viru Nädalateataja logoga nimesilti, kust luges välja Kateetina Tuvi.
„Kus ta siis on? Tutvustad sa teda mulle?“ päris Kateetina ebasiira õhinaga, lisades siis läbimõtlematult:
„On ta ikka päris?“
Torge ei tekitanud Archis solvumist, vaid pani ta naise sõnade üle hoopis tõsiselt järele mõtlema. Ehkki ta uskus, et Kass ja Chester olid päris, sai ta alles nüüd aru, kui hullumeelselt kõlab mõte kahest filosofeerivast loomast köögilaua all. Ilmselgelt istus ümberlükkamatu tõestusmaterjal vaid paarikümne sentimeetri kaugusel tema jalgadest, kuid mingil põhjusel tekkis Archibaldil tõrge seda näidata. Seega vahetas ta teemat.
„Mis põhjusel te... Sa...“ parandas ta end kiirelt, märgates naise kulmukergitust, „siiski tulid?“
Kateetina naeratas:
„Käin Tudulinna inimesi küsitlemas. See on põnev koht, millest pole seni kirjutatud.“
„Millest siin siis nii väga kirjutada on?“ küsis Archibald edasi.
„Ohh... Väga paljust. Inimestest, kes siin elavad, kuidas nad elavad ja mis põhjustel nad siin elavad. Linna lugu on väga huvitav. Aga kindlasti tead seda isegi.“
„Nonoh, kindlasti teed oma artikliga ajalugu,“ ühmas Archibald. Nähtavasti oli Kateetina segaduses. Ta ei vastanud midagi.
Archibald tegi pingutusi, et teemat hoida.
„Aga... Kust sulle selline idee üldse tuli?“
„Pikem lugu,“ ohkas Kateetina. „Läksin kuu aega tagasi Viru Nädalateatajasse kooli kõrvalt praktikale. Seal on lahedad inimesed ja tahan seal jätkata. Mul on vaja vaid ägedat reportaaži, et ennast tõestada. Ideid oli mul palju, aga jäin endale lõpuni kindlaks, et Tudulinnast kirjutamine oleks mulle endale ja lugejatele kõige huvipakkuvam. Lisaks oli mu vanaisa Johannes Tudu venna hea sõber.“
Kateetina oli Archibaldi rõõmuks sattunud jutuhoogu.
„Oli?“ küsis Arch.
„Jah, nüüdseks on vanaisa läinud. Aga sõbrad olid nad tema surmani.“
„Tunnen kaasa,“ lausus Archibald kohmetunult.
Taas vaikusehetk. Ehk kujutas Arch ette, kuid naise olekus oli püsivalt enesekindlast naeratusest hoolimata ebakindlust. Ta oli pikk, sale ja väga ilusa kehaga. Tema haavatavus ei muutunud see aga sugugi häirivaks. Archile see lausa meeldis. Naine oli palju vaeva näinud, et oma nõrkusi veetlevana näidata. See avaldas muljet.
Archibaldi pilk liikus mööda põrandat, otsides vestlusteemasid. Naine haaras initsiatiivi:
„Äkki sa räägid, kaua siin juba elanud oled ja miks üldse Udulinna kolisid?“
„Ega seal teab kui palju öelda olegi. Kolisin siia kolm kuud tagasi, jaanuaris. Tahtsin linnaelust rahu saada. Inimeste pidev käratsemine ja rabelemine muutusid tüütuks. Maaelu mulle samas ei istu, seega otsustasingi siia tulla.“
„Korterid on siin vist üpris odavad?“
„Eks võib ka odavamaid leida, kuid linnas elamine on kindlasti palju kallim.“
„Raha mängis siiatulemisel rolli ka?“
„Seda mitte. Mu isa... Temalt sain suure päranduse.“
„Ohoh. Kes su isa siis oli?“ tundis ajakirjanik huvi.
„Margus Sinipirn. Tead teda?“
Kateetina silmad läksid suureks.
„Muidugi tean. Isiklikult loomulikult mitte. Aga kes siis Margus Sinipirni ei teaks. Sa oled tõesti tema poeg? Selle Margus Sinipirni?“
„Kui neid just mitu ei ole, siis ma väga tõenäoliselt olen.“
„Vau! Vapustav. Ma ei suuda seda praegu uskudagi,“ erutus Kateetina.
Archibald oli isa saavutustega kursis. Ta jäi rahulikuks, olles õnnelik naise huvist.
„Kas võin sinule ja su isale eraldi loo pühendada? Loo Margus Sinipirni poja elust Tudulinnas.“
Archibald sai justkui puuga pähe.
„Tegelikult eelistaksin ma, kui sa seda väga ei reklaamiks.“
„Miks? Kas oled tagaotsitav?“
„Ei-ei... Aga tegelikult tulin siia, et inimestest eemale hoida. Ja ma ei taha ka väga, et mind minu isaga seostataks.“
„Väga intrigeeriv. Võime ehk sellest rääkida?“
„Kateetina,“ lausus Archibald endalegi üllatava tõsidusega, „Ma tõesti ei taha meediasse sattuda.“
Ajakirjaniku särav naeratus tuhmus ja kulm läks kortsu. Küll hetkeks.
„Olgu nii. Väikese loo ikka teeme?“
„Jah, aga ainult Tudulinnast.“
„Kahju. Äkki saame sellest rääkida mitteametlikult?“
„Ma arvan, et praegu ei ole selleks kõige õigem aeg,“ vastas Archibald.
Tal tekkis ootamatult idee, kuidas naisega veelkord kohtuda:
„Aga mõni teine kord sobiks hiilgavalt.“
Kateetina näo vallutas lai siiras naeratus. Seekord tekkis ta põskedele silmnähtav puna. Archibaldi süda võpatas.
„Archibald Sinipirn, kas te kutsusite mind hetk tagasi kohtingule?“ küsis naine särasilmse otsekohesusega, mis pani Archi seitsmendat korda lühikese aja jooksul kohmetuma.
„Võib-olla kutsusingi. Mis sai sinatamisest?“
Kateetina itsitas.
Naisega vesteldes märkas Archibald tolle pilgust kiirgavat hullumeelsust. Seda oli tajuda õige õrnalt, kuid ühegi kahtluseta oli see olemas. Arch ei pidanud tõenäoliseks, et see kuidagi naise vaimset seisundit iseloomustab, mistõttu ei häirinud see teda karvavõrdki. Pigem oli tegemist mingi päriliku iseärasuse laadsega. Naise kõhna nägu vaadates mõtles ta tolle vanematele ning üritas neid ette kujutada. Talle oleks meeldinud nendega kohtuda.
„Hakkan sindki edaspidi teietama,“ naljatas Archibald. Seegi kord Kateetina vaid naeris ning vaatas Archile tulisel pilgul silma.
Mõlemad vaatasid teineteist mõnda aega säravi silmi. Oli, nagu oleks nende vahel räägitud palju olulisi jutte, kuigi kõvasti välja ei öeldud ühtegi sõna. Vist. Arch ei olnud milleski kindel.
„Võin ma sult nüüd midagi küsida?“ palus Kata.
„Võid.“
„Mille eest sa siis Udulinna, siia inimestest ära lõigatud kohta põgenesid?“
„Ma ei põgenenud... Ja siin on inimesi, lihtsalt mitte väga palju“ vastas Archibald. Taaskord tundis ta nõrkust.
„Suhtled sa neist kellegagi?“
„Olen suhelnud.“
„Archibald. Vasta mulle palun ausalt.“
„Ma vastangi,“ kinnitas Archibald nii tavapärase häälega, kui vähegi suutis.
„Mis on siis nende nimed, kellega sa suhtled?“ päris Kateetina, võttes õlakotist märkmiku. Archibald vaatas seda peaaegu õudusega.
„Madis, Karl, Joosep, Triin, Sigrid,“ tulistas Archibald nimesid, kui Kateetina märkmikku lappas.
„Huvitav, mul polegi neist ühtegi. Kus nad elavad? Arvasin, et sain kõik elanikud riiklikust andmebaasist kätte, kuid selgub, et neid on vaat et poole rohkem.“
Naisel oli Archibaldis kohmetuse esilekutsumises eriline anne. Seekord sai Arch süüdistada vaid iseennast, olles häbematult valetanud. Paari-kolme elaniku, kes Udulinnas peale tema ning perekond Murumaade veel elasid, nimesid ta ei teadnud. Ta oli neist igatpidi üritanud eemale hoida. Kateetinale oli seda millegipärast raske tunnistada. Archibald ei olnud hea valetaja. Ometi takerdus keel tõtt rääkimast.
„Arvatavasti sellepärast, et paljud elavad siin niiöelda illegaalselt, kolides ühest tühjast majast teise – ilma sissekirjutuseta. Kahjuks ei oska ma sulle öelda, kus nad parasjagu on, kuna nad liiguvad pidevalt ringi,“ mõtles ta kähku välja, laiendades ulatuslikult oma hädavalet.
„Kuid kas Tudulinnas ei ole nii,“ imestas Kateetina, „et igas linnaosas käib korra nädalas helikopter, mis müüb elanikele tarbeesemeid?“
„On,“ vastas Archubald, kes aimas, kuhu naine jõuda kavatseb ning valmistus.
„Kuid kas see ei käi just sissekirjutuse alusel?“
„Käib, kuid sissekirjutatud elanikud aitavad vahel illegaale.“
„Sina nende seas?“
Archibald punastas teadmatusest, mida vastata. Kateetina võttis seda jaatusena.
„Seega käivad nad vahel sinu juures asju ostmas?“ küsis ta erutudes. Hullumeelne pilk, mida Archibald varem täheldas, oli nüüd kordades tähelepandavam. Veidral põhjusel paistis ajakirjanik Archibaldi lugu uskuvat. Kateetina oli üleni keskendunud sellele, mida Archibald ütlema hakkas.
„Jah, kord iga paari nädala tagant, kuna siin on teisigi, kelle juures käia. Viimati käisid nad eile,“ päästis Archibald end napilt keerulisest olukorrast. Ta eeldas taiplikult, et naine kaheks nädalaks tema juurde ei jää. Archil poleks selle vastu küll midagi olnud. Igal juhul andis vabandus hingamisruumi, mille jooksul leida umbes viis inimest, kes oleksid nõus ebaseaduslikke linlasi mängima.
Läks paremini, kui Arch oodata oskas.
„Väga kahju, nädala pärast peab leht juba väljas olema,“ ütles noorik pettunult. Lühiajalise erutuse ning sellele äkilise eufoorialanguse tagajärjel paistis ta väsinud. Tema nägu oli norgu vajunud. Archibald sai aru, et naine seab end lahkuma. Ta lootis seda aega kuidagi venitada. Sisimas lootis ta, et naine mõtles temaga uuesti kokkusaamist tõsiselt. Kateetina niheles.
„Olen sind juba oodatust pikemalt tüüdanud. Peaksin edasi liikuma, rääkima ka natuke Murumaade perekonnaga. Nad peaksid siin ligidal elama. Ehk tead neid?“
„Natuke,“ pomises Arch vaevukuuldavalt. „Said sa ikka kõik, mis tahtsid?“
„Loo jaoks piisavalt, jah. Aitäh, Archibald.“
„Arch.“
Kateetina pani mantlit selga. Archibald tõttas avama. Naine pööras ümber, vaatas Archile söakalt otsa ning lausus:
„Varsti näeme jälle, Arch. Olen selles kindel,“ ja astus oma teed.
Archibald vaid lehvitas lahkuvale ajakirjanikule järele.
Seejärel sulges ta ukse, jalutas roidunult magamistuppa, viskus voodile ning vahtis järgnevad 45 minutit tuimalt lakke, mõeldes elu, inimeste ja esmakordsete tundmuste peale. Siis jäi Archibald Sinipirn magama.

11.

„Tead, kallis sõber, armastus on ikka kummaline asi,“ sõnas Kass pärast mitmetunnist meditatsiooni vaikuses.
„Kas tõesti?“ küsis hiir Chester, teeseldes üllatust.
„Usu või ära usu, kulla Chester, aga ka kõige täiuslikum armastus jääb tihtipeale vastuseta,“ lausus Kass sügava aeglase häälega.
„Kuid sel juhul pole see ju ometi täiuslik armastus, mu Kass. Kõik need armastused, mis on kahepoolsed, on sel juhul täiuslikumad,“ arutles Chester.
„Hiir Chester, üritan siin sinuga jagada enda eksistentsi suurimat saladust, kuid sina üritad vastuseks tervet maailma kahtluse alla seada,“ pahandas Kass.
„Mitte sugugi kogu maailma. Ainult sinu mõttekäiku, auväärt Kass.“
Kass raputas ärritunult pead ning pööritas laualae poole silmi.
„Kuid mis on siiski su saladus?“ küsis hiir hetke pärast.
„Olgu, eks ma võin selle siis avaldada, kui nõnda peale käid. Oled valmis, seltsimees?“ küsis Kass.
„Alati valmis.“
„Naerma ei tohi sa hakata, Chester.“
„Vaatame.“
„Olgu nii. Saladus on selline, et ka mina olin kord armunud.“
„Ongi kõik?“ turtsatas hiir pettunult.
„Jah. Minu jaoks on see väga piinlik lugu, kuna tema minust nimelt ei hoolinud. Õigemini, ta lausa kartis mind. Suudad sa seda uskuda, seltsimees Chester?“
Taaskord pidi Chester teesklema üllatust.
„Iga kord, kui tema puuri juures käisin, pages ta oma urgu peitu.“
„Puuri?“ imestas Chester seekord siiralt.
„Jah. Milvi oli pere küülik.“
Sellest piisas, et hiir taipas sõbra hingepiinu.
„Tunnen sulle siiralt kaasa, sõber Kass. Sellist kogemust ei sooviks ebameeldivaimale kodukassilegi. Kahetsusväärne. Tõesti väga kahetsusväärne,“ sõnas Chester toetavalt.
„Ma tänan. Iga päev Milviga samas majas viibida oli piin, teades, mida ta minust arvab. Samas olid need minu elu kõige vaimustavamad päevad. Mäletan neist igat hetke sama selgelt kui seda lauaalust.“
Chester, kes romantilist heietamist ei nautinud ning oli oma pika elu jooksul armunud korduvalt, üritas teemat kõrvale juhtida.
„Oh jah. Miks sa üldse sealt majast lahkusid, armas sõber?“
„Oh Chester, see on veel piinlikum lugu kui minu armastus küülik Milvi vastu ja sellest ma kahjuks veel rääkida ei suuda,“ lausus Kass kurvalt.
„Visati sind välja?“ proovis hiir tögada.
„Palun sind, Chester, räägime sellest kunagi hiljem. Iga asi omal ajal.“
„Ma ei soovi sulle kuidagi ebamugavust põhjustada, Kass. Ootame paar kümnendit ja tuleme loo juurde tagasi. Luban, et suhtun sinu nooruspõlve ulakustesse mõistvalt,“ pakkus hiir Chester.
„Ootame.“

12.

Järgmisel hommikul ärkas Archibald harjumuspärases varavalges. Tavaline ei olnud aga, et tal olid juba ärgates jalas teksad ja seljas kampsun. Eelmisel õhtul uinumist ta ei mäletanud, küll oli tal väga selgelt meeles kõik, mille üle ta lamaskledes oli mõtisklenud. Praegugi õhetas Archi nägu eilsest külaskäigust. Peas valitses tal korralagedus.
Kooskõlas meeleoluga oli väljas tõsnud tuul – kevadiselt pungas puud õõtsusid raevukalt akna taga, lajatades iga paarikümne sekundi järelt okstega vastu majaseinu. Vajaduseta riietuda liikus Archibald voodist tõustes otse kööki, kontrollis hajameelselt, kas aken on hoolikalt suletud, ning asus teed tegema.
Aknale koputati.
Arch võpatas ning pöördus kiiruga hääle suunas. Ta polnud kindel, mida näha ootab, kuid leides vaid Miranda, kes maruilmast hoolimata oli otsustanud tulla hommikusööki nõudma, ei suutnud Arch pettumust varjata. Pahuralt haaras ta külmkapilt pooltühja köömnekoti ning avas järsult köögiakna. Otsekohe lendas Miranda hooga tuppa, põrgates äärepealt kokku külmkapiga.
„Sööd ära ja lähed välja,“ lasusus Archibald, kes lindu üldjuhul sisse ei lasknud. Erandi tegi ta halva ilma, natuke ka eelmise päeva sündmuste mõjul. Tasunud tavapärasel moel, lendas Miranda minema. Archibald vaatas, kuidas too tuulega võideldes õgujooneliselt kaugenes. Seejärel pani ta televiisori käima ning tegi arvuti lahti.
Parasjagu käivad hommiku-uudised Archibaldi ei huvitanud. Ta keris edasi, kuni jõudis enam-vähem vaadatava sarjani, kus vihased mehed üksteist tulistasid. Seda jälgides mõtles ta pingsalt, kuidas uut päeva sisustada. Käimasolev krimisari võinuks talle mõne mõtte anda.
Kuigi mitu korda oli idee tulemas, läksid mõtted otsustaval hetkel laiali. Archibald mõtles millelegi, millele mõtlemiseks tal tavaliselt tungi ei olnud – eelneva päeva poolteist tundi ajakirjaniku seltsis.
Juhe koos, pöördus ta oma kahe ustava korterikaaslase poole.
„Archibald! Mõtlesime juba, et sa ei soovi meile tänagi tere hommikust!“ hüüatas hiir Chester rõõmsalt, kui Archi pea laua alla ilmus. Hiir ja Kass olid rahulikus olekus ja jõid teed.
„Ei soovigi. Nii uskumatult, kui see ka kõlab, tahtsin teilt nõu küsida. Mida teete teie, kui pea on tühi ja tahab järjekindlalt mõelda mõttetuid asju? Teie peaksite seda ometi teadma.“
„Joome teed!“ vastasid Kass ja hiir ühest suust ning puhkesid oma täiusliku ajastuse üle hüsteeriliselt naerma. Archibald tõmbas end pettunult laua alt tagasi. Tema lõbusad korterikaaslased väänlesid samal ajal naerukrampides maas, ajades kõikjale enda ümber laiali kuuma teed.
Laua alt lahkudes märkas Archibald, et televiisoris käis jutusaade. Keegi mees rääkis saatejuhile koju ehitatud baarist, mida juhib tehisintellekt. „ROBOTBAAR!“ välgatas Archibalil leidlik idee. Ta asus internetist robotite ehitamise kohta lugema.