Lugu Kuuõgijast, ühest kõige imelikumast orkide jumalusest, sai alguse paar tuhat aastat tagasi. Piirkonnas, kus praegu Kuuõgijat kummardatakse, ei olnud siis orke – selliseid, nagu me neid praegu tunneme, – olemas. Siis rändasid maal ringi orkide esivanemad ehk Kadunud Rass. Nii nagu nimi ütleb, ei ole enam Kadunud Rassi olemas. Tänapäeva orkid sarnanevad väga Kadunud Rassiga, ainult selle vahega, et Kadunud Rass oli suurem ja tugevam, aga väheke aeglasem. Arvatavasti aeglus saigi neile hukatuslikuks. Ürikute järgi ei töötanud nad ka koos nii nagu orkid täna. Aga kes seda enam nii täpselt mäletab?

Vanades ürikutes on aga kirjas, et ühel niiskel suvepäeval oli Laulev Rüütel koos mitme ülikuga, nende sõjameeste ning kannupoistega, metsas jahikäigul. Ühel hetkel hakkasid hobused perutama ja koerad haukuma. Ei läinud kaua, kui nõlva tagant leiti kustunud lõkke ja karu korjuse juurest viimane Kadunud Rassi esindaja leiba luusse laskmas. Üllatus oli mõlemapoolne. Viimase ürgse Orki kasuks rääkis 11 jala pikkune keha ja inimeste ürgne hirm Kadunud Rassi vastu, aga teda oli üks ja rüütleid ja kannupoisse kolmekümne kanti. Inimestel õnnestus Viimane Ork igast küljest ümber piirata. Ork võitles raevukalt ja lahing oli verine, aga lõpuks suutis Laulev Rüütel Viimase Orki jalakõõlused läbi lõigata. Ork vajus ulgudes põlvili ja teised veel jalul olevad mehed torkasid ta odadega läbi. Kadunud Rassi ei olnud enam.
Mehed põletasid oma surnud, aga jätsid Orki kiskjate söögiks. Nad teadsid iidsetest orkidest liiga vähe, nad ei teadnud, et loomad ei puutu Kadunud Rassi. Ja loodus on orkide poolel.
Samal õhtul kuuldi ühes lahingupaigast mitte väga kauges kõrtsis laulu, mille oli Laulev Rüütel lahingu kohta loonud. Aga mets, see kasvatas aja jooksul Viimase ürgse Orki langenud kehale võimsa tamme.

Mitusada aastat möödub. Orkid on tulnud ja jäänud, just sellised orkid, mida meiegi praegu tunneme. Pole mingit kahtlustki, et nemad ei vaju niipea unustuse hõlma nagu Kadunud Rass.
Ühe orkide klanni liider Bravk-Hvokh juhib enda sõjamehed järjekordsel võidukal sõjakäigul mingisse suuremasse linna ning rüüstab selle. Sõjasaagi hulgas märkab klanni šamaani terav silm vana kirjarulli ning avastab sellelt Laulva Rüütli laulu lahingust Viimase ürgse Orkiga. Orkid mäletavad oma juuri, nad austavad oma esiisa. Bravk-Hvokh juhib klanni suurde metsa, nad leiavad sealt iidse tamme, nad raiuvad ja põletavad selle maha. Viimase Orki luud leitakse ajast puutumata tugevas puujuurte haardes. Nad võtavad need tagasi kui luude õiguslikud omanikud. Klanni šamaan graveerib võimsad ruunid viimase orki luudesse ja viib luud orkide pühapaika, mida kutsutakse Auguks. Auk on hunnitu koobas, mille tagumises otsas on suur süvik, kuhu orkid viivad oma suurimad langenud kangelased.
Šamaanil ei ole kerge alla laskuda. Ta kasutab teravaid konkse ja kogu oma osavust, et koopa põhjani jõuda. Siiski võtab see oma hea osa päevast. Põhja jõudnud, asetab ta luud koopasaali keskele, lausub iidse palve ja asub tagasi üles ronima. Poolel teel üles tabab Šamaan end mõttelt, et võib minna mitusada aastat, enne kui keegi jälle oma jala Augu põhja tõstab. On kuulda vee tilksumist.

Šamaanil oli õigus. Auk saab pikalt ja rahulikult magada. Kõik paistab korras olevat, ainult....
Ainult Auk tunneb nagu miski sügeleks tema sees. Nagu kõnniks väike ämblik ringi ja kasvataks oma võrku. Aga ämblikega on Auk harjunud, see peab midagi muud olema. Kuid Auk on nii suur, et see väike liikumine ei kõiguta teda ja varsti unustab ta selle tunde ja vajub uuesti unne.

Pärast pikka aega vajatakse Auku uuesti. Vajajaks on sõja-šamaan Arkh, kes on peale eelmise pealiku hukku kroonitud oma klanni liidriks. Et liidripositsioon täielikult välja teenida, peab ta viima vana juhi Auku, sest vana juht tunnistati seda väärivaks. Nagu šamaangi kaua aega tagasi laskub ka tema konksudega, suur komps seljas, Augu põhja. Ta teab, et temast saab vähemalt sama väärikas liider, kui sellest, kelle keha ta praegu kannab. Ta teab, et kui kord tuleb tema aeg, kantakse ka tema Auku. Juba praegu tunneb ta naudingut pealiku sarve tulevasest raskusest puusal. Ta tunneb end võitmatuna.
Kõik muutub, kui Arkh jõuab süviku põhja. Järsku ei ole ta enam endas nii kindel. Tal on tunne, et teda jälgitakse. Nagu surnud kangelased vaataksid teda ja mõistaksid tema üle kohut. Ma pean tugev olema, ma ei tohi hirmu välja näidata, mõtleb Arkh. Ma olen vääriline. Olen! Ta asetab surnud juhi koopasaali ja asub lugema iidset palvet. Külm laine lööb üle Arkhi, ta hoiab end värisemast. Ta kinnitab endale, et kui ta August välja jõuab, ei ole tema elus enam midagi nii kohutavat kui iidsete surnute pilgud. Pimeduses liigutab miski ja Arkhi tabab teadmine, et see pole üldsegi surnute pilk, mis teda pimedusest jälgib. Arkh haarab kindlalt oma mõõga nagu ta on ennegi sadu kordi teinud. Ta näeb oma tõrviku läiget kellegi vaenulikes silmades. Arkh teab, et ta ei saa kaotada. Ta kas tapab selle, kes pimedusest luurab või sureb tõelise kangelase surma ja liitub oma surnud esivanematega. Ta teab, et ta peaks kartma, aga ta ei karda, mitte keegi ei suuda seda irvet tema näolt pühkida.
Arkh tajub kiiret liikumist, ta pöörab end ja sööstab kiiskavate silmade poole.

Oli öö. Kuu oli taevast kadunud nagu tavaliselt sellel ajal. Kogu orkiklann istus ümber laagrilõkete. Kuldid vardas oli küpsed. Kõik oli suureks peoks valmis. Nad ootasid veel Arkhi naasmist August, et pidu saaks tõeliselt alata. Tünnid märjukesega olid juba tunnike tagasi lahti tehtud ja kapad käisid käest kätte – viimane röövsaak oli olnud vägev. Neil oli lõbus tuju ja keegi ei pannud eriti tähele kauget sarvehüüdu, sarvehüüdu, mis oli kuulunud vanale heale pealikule, puhaku ta Augu põhjas.

Hiljem oli kõigil neil vähestel ellujäänutel erinev jutt, milline see suur peletis tegelikult välja nägi. Ainult üht rääkisid nad kõik sama moodi, seda ainukest asja, mis ei olnud eluka juures hirmuäratav ega võõramaine. Koletisel oli vastse pealiku Arkhi ilus vöö. Miskipärast torkas see silma. Õigemini torkasid silma ronimiskonksud ning päris mitmele orkile.

See ei jäänud viimaseks rünnakuks. Neid ei toimunud tihti, kuid alati kui peletis ründas, oli kuu peidus. Seepärast hakkasid orkid teda kuuõgijaks kutsuma. Kuuvalgetel öödel tundsid nad end kindlalt, aga kuuta öödel tuli neile meelde jutt Ran Throquatist ja orkid tundsid hirmu. Jah, hirmu. Kuuõgija pälvis imetlust, sest too oli ainuke, keda orkid kartsid ja keda neil oli lubatud karta. Kuid iga ork teab, et kui tema peaks Kuuõgija tapma, langeb tema peale igavene austus ja kuulsus. Kas pole kummaline, üheltpoolt kummardad teda, kui tõelist hirmu allikat ja samas tahad teda tappa? Tappa Hirmu ennast, mõelge.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)