Pööripäev. Metsas oli vaikne, langes pehmet lund. Ei, mitte palju, aga piisavalt, et katta kinni maailma koledus. Mees seisatas ja kuulatas – vaikus vaid ümberringi.
Metsas oli ikka vaikne, aga nüüd ilmselt ka linnades – aeg oli selline. Mees nautis metsa, lund ja vaikust.
Sai jah naistele lolli peaga lubatud, et toob kuuse. Jõulud ju!
Tõesti, mees nautis metsa ja iseend selles. Eneselegi ootamatult.
Oleks ehk veel nautinud, aga eemalt kandus temani ree naginat. Ei, aisakellasid polnud kuulda – jõulutaat see polnud. Kuid pole teada, kas tänapäeval isegi jõulutaat julgeks aisakelladega sõita.
Mees ei mõelnud pikalt – sumpas tee äärde, vedas traadi üle tee, silus lume, puges kuuskede varju peitu ning jäi ootama. Peagi ilmus käänaku tagant regi. Reel oli vaid üks sõitja, kes ree peal püsti seisis ja piitsal plaksuda laskis...
Traadile oli küll pisut lund kogunenud, kuid reelsõitja traati siiski ei märganud – ta oli liialt ametis nüpeldamaks rege vedavaid mörisejaid. Hoog oli hea ning nii lõikaski traat reelsõitjale kenasti kerre. Verd lahmas, oli korinat, kuid kisa mitte. Kisa oleks halb olnud, korinal polnud viga. Regi peatus.
Mees tuli kuuskede varjust välja, vaatas mörisejate poole ja sai aru, et piitsata nood ei liigu. Mees astus ree juurde. Ninna lõi lehk, milles segunes veri, sitt ning eeter, või oli see õuka?
"Kuradi setu!" pressis mees südametäiega läbi hammaste. "Zombirakendiga setu!"
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0026)