Kinnitamata andmetel oli täna pärastlõunal kella 14.30 ajal Ida-Virumaal, Tudulinna alevikust põhjapool toimunud plahvatuse põhjuseks meteoriit. Pealtnägijad on postitanud sotsiaalmeediasse pilte ja videoklippe, millelt on näha üle taeva liikuvat suitsujutti. Objekti langemisega metsa kaasnes plahvatus, mida kuulsid ümberkaudsete asulate elanikud ligi 20 km raadiuses.

Päästeameti ja Lennujuhtimiskeskuse kinnitusel ei olnud tegemist lennuõnnetusega. Sündmuskohale on suunatud Rakvere, Jõhvi ja Mustvee tuletõrjebrigaadid. Päästeameti Jõhvi osakonna juhataja Kaarel Ustavi sõnul on mitmenädalast kuivaperioodi arvestades oluline maksimaalselt suurte jõududega ennetada võimalikke metsa- ja rabapõlenguid. Vajadusel saab Päästeamet kaasata Kalevi jalaväepataljoni ja Pioneeripataljoni ajateenijaid ja tehnikat. Ustav pani inimestele südamele, et nad hoiduksid võimalikust põlengupiirkonnast esialgu eemale.


[Võimalik meteoriiditabamus Ida-Virumaal; ERR uudised – 18.07.2018]

Räsitud riietega mees oli seotud suure ruumi keskel töölaua külge, mis oli mõned kraadid tahapoole kaldu. Mehe pead kattis mustast riidest kott, ta hingeldas raskelt, püüdes samaaegselt toime tulla nii palavuse, õhupuuduse, kui silma kippuva higiga. Klambrid käte-jalgade ümber soonisid valusalt, haavast ta meelekohal oli voolanud veri alla krae vahele ja ta süda peksles ärevusest.

Vasemalt kostis mingi heli. Lähenesid sammud. Peakott tõmmati hoolimatu liigutusega ära ja ta jäi laevalguses silmi kissitades enda ees seisvat tumedat kogu vahtima.

Skafandris mees.

Kinnipeetava näol mänglesid erinevad emotsioonid. Ta keeras pead mõlemale poole, vahtides paaniliselt ringi. See oli suur ruum.

Ta oli metsas kinni nabitud, talle oli kott pähe tõmmatud, käed kinni köidetud ja siis oli teda kuhugi sõidutatud, mingisse hoonesse lohistatud. Mis neetud näitemäng see skafandriga veel olema pidi? Kas ta on kuidagi millegagi kontaktis olnud, et on vaja end tema eest kaitsta? Selle mõttega kaasnes kuskil tagumises kuklasopis külm hirm. Kuid viimaks sai pahameel ikkagi võitu.

„Teil ei ole mingit õigust mind siin kinni pidada!“ pahvatas ta. „Ma nõuan advokaati ja...“

„Tegelikult,“ lõikas skafandrist tulev sünteetilise kõrvaltooniga hääl protesti läbi, „võime me teiega teha, mida ise paremaks peame, hr Tänak.“

Oma nime kuuldes jäi vang natuke rahulikumaks. Ta silmitses skafandris meest põhjalikumalt: nimesildil oli kirjas LEHTPUU ja tärnid auastmetunnusel viitasid leitnandile.

Lehtpuu kummardus lähemale ja Tänak nägi läbi skafandri näokatte tema naeratust. See ei olnud sõbralik naeratus.

„Kas te ise ka aru saate, mis supi sees te olete?“ küsis Lehtpuu

„Ma olin lihtsalt metsas kahe sõbraga matkamas, kui teie sõjardid mind ebaseaduslikult kinni võtsid ja tõid mu siia, mis iganes koht see ka poleks ja kus iganes see „siin“ ka on...“ ütles Tänak. Ta tõmbas hinge, et kuuldavale tuua järgmine seerja proteste ja ähvardusi inimõiguste teemal.

„Siim... Ma ju võin öelda Siim?“ ütles Lehtpuu, enne kui Tänak jätkata jõudis. „Ausaltöelda mõtlen ma, et võiksime „sina“ peale üle minna! Kas sa ei leia, et see oleks märksa mugavam? Pole tarvis olla nõnda ametlik.“ Ta ajas end sirgu ja võttis skafandri küljetaskust mingi asjanduse.

Tänak keeras pead ja püüdis näha, millega tegu. See oli justkui väike tahvel või suur telefon. Lehtpuu vedas selle pinnal sõrmega ringi ja korraga elustus Tänaku ees õhus kolmemõõtmeline pilt.

Mida värki!? Tänakule ei antud aega selle realiseeritud tehnoloogiaime üle pead murda.

„Metsas matkamas, ütled sa,“ tähendas Lehtpuu sarkastiliselt, osutades pildil Tänakule ja tema kahele kaaslasele. Kolm meest olid tõesti varustatud matkavahenditega. Kuid lisaks oli näha, et nad kasutasid öönägemisseadmeid ja olid relvastatud.

„Ei saa just öelda, et need oleksid tüüpilised jahirelvad,“ ütles Lehtpuu ja suurendas kujutisel ühe osa sisse, nii et teravustus SigSaueri automaatpüss. „See on tõsine tükk rauda, mees! 7,62 kaliiber, kõik kellad ja viled küljes, parasjagu niivõrd seaduslikus konfiguratsioonis kui selline riistapuu üldse tsiviilis olla saab... Mida te teha mõtlesite? Karusid jahtida või!?“

„Ei või kunagi teada...“ ütles Tänak. Ta tundus olema sellest natuke häiritud, et tema ja ta kaaslased on püütud sedasi pildile. Lõppeks olid nad kasutanud kamuflaaži, mis pidanuks nad isegi soojuskaamerale nähtamatuks muutma. Aga jah – sõjaväe võimalused olid ilmselgelt paremad kui nende põrandaalustel kontaktidel. „Mis te mu sõpradega tegite?“

„Jah ei või kunagi teada, mille või kelle otsa te sattute kui olete tulnud relvastatult sõjaväe keelutsooni ja üritate müüa legendi, et lihtsalt matkate,“ sõnas Lehtpuu ignoreerides küsimust.

„Mis sa raisk mu sõpradega tegid!?“ röökis Tänak enesevalitsust kaotades ja hakkas oma köidikutes rabelema. Klambrid lõikusid talle randmetesse, veri tilkus sõrmeotstelt põrandale ja Tänak möirgas vihaselt, kuni talle jõudis kohale, et tal pole pääsu kuhugi. Ta jäi hingeldades lauale lebama ja pressis vaikselt paar vandesõna kuuldavale.

„Me natuke nagu eksisime ära,“ ütles Tänak viimaks õlgu kehitades. Hädine vale, kuid vähemalt esialgu pidi ta jääma oma legendi juurde. „See ei anna teile alust selliseks kohtlemiseks.“ Ta näis natuke enesekontrolli tagasi saavat. „Laske mind vabaks või andke üle politseile! Ma pole sõjaväelane, et mind peaks siin teie baasis kinni pidama.“

Lehtpuu kummardus, et lähemalt tema käsi vaadata.

„Hmmm,“ tegi ta ja ajas end uuesti sirgu.

Ta ei võtnud vaevaks esmaabi osutada, vaid otsis oma kuvarist järgmise faili ja kuvas seekord Tänaku silme ette maakaardi. Silmitsenud seda hetke, keeras ta kaardi sujuva käeliigutusega ümber, et vaade vangi jaoks õige oleks.

„Siin näed meie baasi territooriumi,“ ütles Lehtpuu. „Ilusasti on ära tähistatud turvatsoon, mille puhul kehtivad teavitused-hoiatused ja keelutsoon ja siis tõkestusvöönd. Ja siin –“ ta kuvas kaardi kõrvale 3D videofaili – „oled sina koos oma kamraadidega suure teatetahvli juures, mis informeerib teid, et sisenete turvatsooni.“

Nad vaatasid vaikides videokaadreid kolmest matkalisest, kes mööda teerada metsa vahel liikusid ja siis suure sildi juures üksteisest pilte tegid, et oleks ikka ilusasti selge, kus nad asuvad.

„Mis te nende piltidega teha mõtlesite?“ küsis Lehtpuu. „Facebook’i üles panna? Või pigemini siis juba sellele oma konspiratsiooniblogi lehele?“

Tänaku hingamine oli kiirenenud ja nägu hakkas õhetama, pulss ta kaelasoontel tuksles nähtavalt.

„Te ei saa meid siin kinni pidada!“ sisistas Tänak. „Meil on palju sõpru, kes teavad, kuhu me tulime! Need videod ja pildid on juba netis üleval, kõigile näha! Kui meiega midagi juhtub, siis kõik teavad... Meid on liiga palju, et te kõiki vagaseks saaksite teha! Teil pole võimalik seda kinni mätsida!“

„Kinni mätsida!? Vagaseks teha...?“ Lehtpuu tegi nimme imestunud näo. „Mis meil siin kinni mätsida? Sa sisenesid oma sõpradega sõjaväe keelualale ja meil on äärmiselt kahju teatada, kuid teie suhtes rakendati vastavaid meetmeid, mille eest kõiki inimesi on hoiatatud. Näed – loe ise veelkord seda infotahvlit: „Alutaguse polügooni turvatsoon, millel viibimine on keelatud ja kuhu ilma loata sisenejad arreteeritakse ja antakse üle tsiviilvõimudele. NB! Lisaks turvatsoonile ümbritseb Alutaguse polügooni keelutsoon, mis on tähistatud. Keelutsooni sisenejate suhtes võib sõjavägi kohapeal rakendada surmavat jõudu ilma täiendava hoiatuseta!““

Lehtpuu vaikis kaks hetke. „Asjaolu, et sa praegu veel elus oled tuleneb tegelikult sellest, et mul oli lihtsalt igav... Tead – need 24-tunnised valved võivad olla õige tüütud kui midagi ei juhtu. Aga noh, ilmselt oli täna minu õnnepäev, sest te tulite nagu tellimise peale.“ Sõjaväelase nägu valgustas õel muie.

„Vaataks õige siin natukene ringi, härra Tänak,“ ütles Lehtpuu. Ta puudutas kuvarit ja Tänakut laua külge aheldanud klambrid klõpsasid lahti.

„Keera ringi!“ käsutas Lehtpuu.

Natuke segaduses Tänak koperdas laualt maha betoonpõrandale ja keeras sõjaväelasele selja. Esimest korda vestluse jooksul silmitses ta hämaralt valgustatud ruumi, milles nad olid. See oli justkui mingi laboratooriumi või sellise asja laoruum: seinte ääres olid riiulid ja kõrged klaaskapid.

„Jalad harki ja kummardu!“ haugatas Lehtpuu. „Rohkem harki! Ja käed seljale! Nii – keera käeseljad vastamisi...“

Tänak keeras end hoopis ringi, et Lehtpuule kallale karata. Enne kui ta jõudis sammugi teha, tabas teda talumatult valus hoop kõhtu. Valulained lahvatasid mööda ta keha laiali ja kontrollimatult värisedes langes ta põrandale maha.

Toibudes avastas ta oma meelehärmiks, et ta käed on selja taha aheldatud. Ta keha tuikas valusalt.

Lehtpuu seisis sealsamas kõrval ja vaatas, kuidas Tänak end oiates ja teda maapõhja siunates ringi keeras. Ta kummardus ja asis Tänakul varrukast kinni ning tõmbas ta püsti.

„Ära ole idioot!“ Lehtpuu tõstis Tänaku silme ette metallist pulga, mille sisemusest kostus isemoodi undamist – justkui laetaks kondensaatoreid. „See on suht-koht kahjutu, kuid rämedalt valus nagu sa nüüdseks juba omast kogemusest tead.“

Ta viipas käega enda ümber.

„See siin on meie näidisteruum,“ ütles Lehtpuu. „Las ma näitan sulle, mis meil siin tegelikult on.“

Ta sikutas Tänaku lähima riiulini, millel seisid reas klaasist kastid. Hämaras valguses seletas Tänaku silm mingeid vidinaid ja justkui materjalikänkraid. Ta ei suutnud ühegi nähtud objekti otstarvet mõistatada, sest need olid võõrapärase moega.

„See siin on mingisugune personaalarvuti,“ osutas Lehtpuu hulktahukale, mille üks külg oli kaetud keeruka ornamendiga ja teine oli sile ning läikis tuhmilt. „Kuvab õhku kolmemõõtmelisi kujutisi.“ Ta tõstis oma kuvari Tänaku silme ette: „Meie kuvarid on selle asjanduse pealt maha viksitud.“

„Need –“ ta osutas tükikestele teises klaaskastis – „on mingi huvitava polümeermaterjali tükid, väga kerge, väga tugev, talub ropult kõrget temperatuuri. Me kasutame seda turviste loomiseks.“

„Mis mõttes...“ hakkas Tänak küsimust vormima, kuid Lehtpuu lohistas teda juba edasi.

„Näed seda piklikku asja? See on plasmapüss!“

Nad jõudsid töölauani, millel seisis akvaariumit meenutav klaaskast. Põhja, kaanele ning kahele küljele olid kinnitatud metalse läikega plaadid, mille vahel õhus hõljus vaikselt keereldes metallkuubik.

„Antigravitatsiooni seadme prototüüp...“ tähendas Lehtpuu.

„Kuidas...“ püüdis Tänak uuesti suud lahti teha.

„Pea lõuad!“ haugatas Lehtpuu ja sikutas teda edasi.

Seina ääres olid reas suured – Tänak leidis, et sobilik nimetus on ilmselt puurid.

Esimeses neist oli klaasist seespool peenesilmaline metallvõrk. Puuris sees heljus pidevalt kuju muutev valgustomp. Kui Lehtpuu ja Tänak puurile liginesid, hakkas see intensiivsemalt kiirgama ja viskus siis korraga vastu puuriseina, põrkus aga sädemevihma saatel metallvõrgult tagasi.

„Saa tuttavaks – see on meie oma isiklik tuletont,“ Lehtpuu irvitas rõõmsameelselt, vaadates õudust Tänaku näol. „Meil pole siiani halli aimugi, mismoodi see asi toimib.“ Ta itsitas justkui hullumeelsest heameelest: „Tegelikult ei tea me siiamaani sedagi, kas see on intelligentne olevus või meie mõistes lihtsalt metsloom. Osad minu kolleegid on veendunud, et ta on intelligentne, teised seda arvamust ei jaga. Paar tükki arvavad, et tegelikult pole see klassikalises mõistes isegi mitte elus, vaid mingi füüsikaline anomaalia, mis reageerib kuidagimoodi meie kehasoojusele või feromoonidele või mis iganes... Ainus meie jaoks arusaadav reaktsioon on siiani olnud ilmselge soov tappa igaüht, kes „vaatevälja“ ilmub.“

„Niipalju siis meteoriidist...“ pomises Tänak. „Meil oli ikkagi õigus!“

Järgmises puuris oli mingi hämaruses helendav taim. Kuid lisaks helendamisele tundus, et see liigutab end aeglaselt. Justkui otsides midagi. Lehtpuu võttis puurist valge laboriroti ja viskas selle luugi kaudu suurde puuri helendava taime juurde. Tänak tundis judinaid mööda selga roomamas.

Taim muutus valvsaks, see näis justkui kuulatavat, pöördus siis oma lehtedega puuri nurka tõmbunud ja hambaid näitava roti poole ning korraga sähvatasid lehtede hargnemiskohast piitsadena jätked, rott oli läbi torgatud ja tõmmati sinnasamasse taime keskele, kuhu oli korraga tekkinud teravate ogadega ääristatud „suu“.

„Nüüd sa tead, mis on seal saanud meie sõnajalgadest,“ ütles Lehtpuu vaikselt. „Kujuta endale siis ette, milline on sammal või mänd või... ma ei tea – näiteks kärbseseen!“

„Seda te siis varjategi...“ pomises Tänak. „Mingi alla kukkunud tulnukate laev! Te hangite sealt tehnoloogiat ja teostate oma eksperimente. Rahvale aga ajate puru silma meteoriidi ja radiatsiooni teemal!“

„Sina paranoikust idioot!“ naeris Lehtpuu. „Loomulikult me uurime seda. Meie ja ameeriklased ja britid ja veel mõned... Me oleme mõne aastaga siit uskumatuid tehnoloogiaid välja nõristanud!“

Ta lükkas Tänaku edasi lahtise puuri juurde. Selles oli vahesein, mille taga ei tundunud olevat muud kui pimedus. Justkui kõike endasse neelav, ootav, valmisolev pimedus.

„Alguses ronisid teadlased seal ringi nagu sipelgad,“ ütles Lehtpuu. „Nad krabasid kokku kõike, mis said. Aga siis hakkasid need seal ringi liikuma. Meie omad kodused, tuttavad taimed ja loomad muutusid... millekski muuks.“

Ta vaatas Tänakut, kes seisis sõnatult ringi vahtides, näol peegeldumas hämming ja hirm.

„Kogu see keelutsooni värk pole mitte selleks, et inimesi sealt eemal hoida... Oh, muidugi on vaja neid sealt eemal hoida! Ohutuse asi ikkagi. Su kaks kaaslast tõenäoliselt langesid millegi sellise või veelgi hullema ohvriks.“ Lehtpuu osutas „sõnajalale“, mis oli ametis roti seedimisega ja valgusest koosnevale olendile.

„Mis sa arvad, miks me oleme pidanud kahel korral turva- ja keelutsooni laiendama?“

„Ah...? Noh –“ tegi Tänak.

„Meil on vaja need seal sees hoida,“ ütles Lehtpuu. „Nad tahavad levida, me arvame, et koloniseerida, mitte terraformida, vaid reformeerida meie ökosüsteem millekski muuks, neile sobilikuks. Meil on siin ringkaitse, kontrolljoon, et nemad välja ei pääseks!“

„Ja mis siis nüüd...“ proovis Tänak uuesti midagi öelda.

„Sina lollakas pidid sinna ronima!“ katkestas Lehtpuu teda taas. „Sa oled olnud kontaktis. Noh – mis seal ikka – eks me saame näha milleks sina muutud!“

Ta tõukas Tänaku lahtisesse klaaspuuri ja vajutas nupule. Kiiremini kui Tänak reageerida jõudis, sulgus klaasist kast ta ümber, lõigates läbi tema karjed. Puuri vahesein avanes ja tagumises osas olnud pimedus küünitus ettepoole, ümbritsedes meeleheitlikult rabeleva mehe.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0542)