Õde. Õeke. Armas õeke Madeleine.
Mul on jälle halvem. See punane hägu tuleb aina sagedamini tagasi, ja mu ravimid - need ei aita, või kui aitavad, siis teevad kõike kuidagi õhulisemaks, kaugemaks, eemalolevaks. Ma olen praegu tuhandete meetrite kohal õhus, mu lennuki tiivad plagisevad, on külm, mootorimüra, ja ma mõtlen sinust, see külm, see minu maine keha, see on kuidagi kõik nii eemal, nii eemal. Ma tean, et kusagil minu sabas on veel viimane sakslaste lennuk, et mind on vaja alla tulistada, aga taevas on nii suur, nii suur, ja ma olen sellesse ära kadunud.
Madeleine, mäletad sa neid jõulusid vanasti, lapsena, kui lumepihu oli nii tihe, et me kirikutorni isegi mitte kiriku lävelt ei näinud - see udu, see hall on siin ehk sama tihe, ja võib-olla sama külm. Ma nägin Saksamaa armeede paiknemisi, Madeleine, sellepärast ta mind alla lasta tahabki, aga see udu kaitseb mind, ta ei näe mind.
Ma ei tea enam isegi, kus ma olen ja minu nähtamatuse-eelis mängib ühtlasi minu vastu. Ma olen eksinud, Madeleine.
Madeleine, ma kuulen uuesti mootorimüra, teise lennuki oma, sakslane on ikkagi mu üles leidnud. Ta ei saanud mind näha, aga ilmselt ta kuulis, või tundis mu lõhna, kes teab, ehk on tal hoopis mingisugune kuues meel. Arvatavasti kuulis. Aga sellest pole häda, mind jälitasid kuus Saksa lennukit, ma lasin neist viis tükki alla, lasen ka kuuenda, ma olen selleks küllalt väle, küllalt osav, isegi praegu, kui olla on nagu vati sees. Lennuk läheneb, ma avan tule, ja tema nõndasamuti, ja vaatan nagu kõrvalt, kuidas ma järsult lennuki ülespoole tõmban, et tema kuulivoogu vältida, ja kuidas see ei õnnestu, kuulid rebestavad mu lennuki tiibu, ma hakkan kontrolli kaotama, ei, veel mitte. Mul õnnestub veel lennukit tüürida ja tulistada ja näha, kuidas minu kuulid tema lennukit läbistavad, enne, kui mu kontroll kaob. Mind ootab maa.

Mis toimub? Pea kumiseb, lõhub. Olen elus. Kindlal maal. Ja lennukist väljas. Ilmselt ronisin ma sealt enne teadvuse kaotamist välja.
Olen üllatavalt ühes tükis. Ainult mu vasaku jalaga on midagi viga, valus on. Uurin lähemalt. Tõmban ettevaatlikult saapa jalast. Haiget teeb. Siis jalaräti. Varbad on verised, aga tundub, et see on ka kõik. Puhastan haava, seon kinni, jalarätt, saabas. Nii. Tunduvalt parem. Kuidas lood on?
Lennukiga on räbalasti. Hullem lugu, kui verele tõmmatud varbad. Mitte ka lootusetu. Ülekandemehhanism katki. Täbarasti. Automaat samas enam-vähem terve. Tore, aga praegu ebaoluline. Peale selle üks tiib otsast murdunud, tiivariie lõhki kärisenud. Nendega pole samas raske. Puid ümberringi leidub. Kui leian sae, peitli ja muud sarnast, saab võrestiku korda. Kui inimesi näen, annavad ka kangast. Kui näen. Kui annavad. Kui on omad. Omad. Kelle territooriumil ma olen?
Siin, maa peal, on samasugune udu, kui taevas. Kaugele igatahes ei näe. Lõikan endale toeks kepi, võtan oma veepudeli ja Lebeli revolvri ning asun ettevaatlikult ringi vaatama.
Mulle tundub, et ma olen mingisuguse mäe peal, aga mitte liiga kõrgel. Tippu on näha, vähemalt praegu seal lund pole. Puid leidub. Peamiselt männid, aga ka mõned pöögid ja pihlakad. Puude vahel on aasad, tundub, nagu peetaks siin mingeid loomi, rohi ei ole igatahes kõrge. Järelikult inimesed. Aga mis rahvusest?
Leian pöögiallee, mis jõuab üsnagi ruttu ühe kolmekorruselise majani. Maja uksel kõlgub silt, aga seda, mis seal kirjas, ma nii kaugelt ei näe. Udu. Tundub, et mingi hotell, võib-olla võõrastemaja.
Sisenen. Oleks nagu kõrtsituba või kohvik. Kolm vanameest istuvad ühe laua taga, mängivad kaarte ja arutavad midagi itaalia keeles. Ma ei räägi itaalia keelt, oskan ainult tere ja head-aega ütelda, aga Prantsusmaa ja Itaalia on liitlased, ma ei ole vähemasti vaenlase territooriumil. Leti taga istub vana naine, koob ja ümiseb mingit laulukest. Lauluke on kummalise kõlaga, üleüldse mitte sääraste toretsemiste moodi, nagu itaallastele üldiselt meeldib.
"Parla francese? Inglese?" Vana naine vuristab mulle vastu pika itaaliakeelse tiraadi, millest ma ainult mõned sõnad välja nopin. Mulle tundub, et ta on vihane, aga võib-olla ongi see tema iseloom. Lõpuks hüüab ta "Federico!" ja kohale ilmub umbes kuueteistkümneaastane kõhetu poiss. Vana naine osutab Federicole, ja ütleb kägiseva häälega: "Tema. Prantsuse keel." Üritan oma olukorda ja vajaminevaid tööriistu Federicole seletada. Kui ma oma lennukit mainin, ehmuks ta nagu veidike, aga kui ma küsin, milles asi, ei ütle ta midagi, sestap jätkan juttu. Varsti ei oska ma enam midagi ütelda. Jään vait. Federico pöördub vana naise poole ja ei ütle ikka veel midagi, aga hakkab hoopis kätega energiliselt igasuguseid märke tegema. Aa. Selge. Poiss on tumm.
Vana naine (kas ta on Federico vanaema?) kuulab ta ära, kui nii ütelda võib. Tõmbab kulmu kortsu, ja vaatab mind, päris pikalt vaatab. Hindavalt. Mõtleb pisut. Tõstab näpu. Vuristab midagi. Osutab Federicole. Too naeratab kohmetult, viipab mulle ja läheb välisukse poole. Mis seal ikka. Lähen talle järele.

Võõrastemaja taga on mingusugune abihoone, puukuur ehk? Värkstuba? Federico avab ukse. Õli ja puidu ja metalli lõhn. Pime. Federicol on latern, näitab valgust.


See ei ole puukuur ega värkstuba. See on garaaž. Keset pimedat tuba seisab auto. Siin-seal laiali tööriistad, tundub, et garaaži omanik pole just kõige korralikum. Aga auto on ilus. Hoolitsetud. Läikima löödud.

Võtan Federicolt laterna. Lähen sügavamale garaaži.

Äkitselt lask. Ülevalt, paremalt, kusagilt parte pealt. Õnneks mööda. Garaaži uks on liiga kaugel, ma ei jõua selleni

Sööstan auto alla, pikali. Keeran laterna kinni. Garaažis on nüüd pime, ainult ukse alt piilub valgust sisse.

Tunnen, kuidas veri kohama lööb. Silme ette lööb punane hägu, ja järsku on pimedust nagu paremini näha. Vähkren auto alt välja, ma näen sind küll, katuse all kiikuv tume kogu. Tulistan. Kukud, ma jõuan sinna, kuhu kukkusid, ma löön sind rusikaga veel ja veel, aga siis hägu lahtub korraks. Mu ees ei ole mitte midagi. Federico seisab mu taga, garaažiukse lävel, tuhm udune päevavalgus tema selja taga.

Varsti sa raisk enam ei seisa.

Löön Federico ühe hoobiga pikali ja karjun. Mis kuradi lõks see on! Kelle kuradi poolt sa oled?

Federico üritab minema roomata, aga ma ei lase. Surun värdja vastu maad. Lõrisen läbi hammaste.

"Nüüd kuula mind väga hästi. Kes.. kes kurat see oli!"
Poiss laliseb abitult, ja ma taipan, kui loll mu küsimus on, poiss ei saa ju midagi vastata. Ja üleüldse, mida talt küsida? Mis oli just juhtunud? Keegi kukkus ju alla, aga kuhu oli ta kadunud?

"Vaatame selle garaaži nüüd veel korra üle. Sina lähed ees."

Federico kuulab sõna. Lähme ettevaatlikult garaaži tagasi, ta valgustab kõik nurgad ja kohad üle, aga seal pole kedagi. Mitte jälgegi tulistajast, ei verd, ei kuule. Ainult minu enda lask on lakke augu teinud, sealt tuleb hämarat valgust. Toa keskel seisab auto nagu altar pühamus.
Uurin tööriistu nüüd lähemalt, üht silma Federicol hoides. Poiss on norus ja hirmunud. Talle on minu hoobist parema silma alla sinikas tekkinud. Sae ja peitli leian, ülekandemehhanismi mitte. Auto oma ei sobi, ja vaevalt et tema omanikule selle võtmine meeldiks, ja Federico käitumisest hoolimata ei taha ma veel nii lihtlabaseks vargaks muutuda.

Läheme välja tagasi. Udu meie ümber on pimedam.

Võõrastemajas ööbimine ei tundu eriti targa mõttena, arvestades, et Federico oli mulle lõksu seadnud - aga kas ikka oli? Federico ei teadnud võib-olla asjast midagi. Ja ma ei ole päris kindel, misasi seal garaažis oli olnud, ja kas see oli üleüldse päris. Kas mu haigus lööb uuesti välja?

Ma ei ole enam ausalt ütelda kindel, kas ma sellises valguses oma lennuki enam üles leiaks. Mul on külm, ja ma olen väsinud.
Kõmbime võõrastemaja juurde tagasi.

"Ütle oma vanaemale, et ma tahan tuba."

Vanaema juhatab mind teisele korrusele, väiksesse tuppa. Tuba on väike, aga hubane, voodi on pehme, maas on kahvatusinine kaltsuvaip, seinal ripub amatöörlik, aga armas akvarell. Laen püstoli, jään vaenlast ootama ja nõnda ma uinun.

---

Ärkan, põsk vastu märga rohtu.Ma olen keset külma alpiaasa. Udu on hõredam, ma näen läbi selle tõusvat päikest, see näeb välja nagu kuu. Pea kumiseb. Mul on vist palavik? Kas ma näen und? Sulgen korraks silmad, ja uinun uuesti.


Kui ma uuesti ärkan, on valge, aga hotellitoa aknast enam päikest näha ei ole. Udu on liiga tihe. Lebel on ikka mu käes. Pilgutan silmi. Ma olen elus. Jalg tuikab vaevumärgatavalt. Vaenlane ei ole tulnud öösel mind tapma. See koht on turvalisem, kui ma arvasin.

Komberdan särgiväel trepist alla. Olen harjunud vara tõusma, aga näib, et kohalike vara on veel enne minu oma. Paistab, et nad on oma hommikusöögi juba ammu ära söönud. Igatahes pole fuajees kedagi. Koputan leti taga asuvale uksele.

Vanaema pistab pea välja.

"Mangiare?" küsin. Mul on natuke raha kaasas, ma loodan, et frangid sobivad talle. Kauaks seda muidugi ei jätku.

Igatahes surub vanaeit mind ühe laua taha istuma, kaob tahatuppa, ja ma jään hommikusööki ootama. Mul hakkab igav. Mängin lauakaunistusega. Seon sellesse sõlmi. Vaatan seinal rippuvat kella, varsti taipamaks, et see on seisma jäänud.

Äkki kuulen, kuidas trepist keegi alla tuleb. Tore. Saab elavat inimest uuesti näha.

Tulijaks on noor naine, pikk, isegi väga pikk, ja mehe moodi riides. Minust poolteist pead pikem, aga see ei ütle palju, ma olen väikest kasvu, olen alati olnud. Olen kuulnud, et praegu teevad naised meeste töid, muist mehi on ju rindel, ilmselt sestap ka riietus.

Üritan oma vähese itaalia keelega hakkama saada. Minu buongiornole vastab ta enda omaga, puurib mind aga pilguga ja pärib juurde, ega ma tedescot või ingleset ei parli.
Inglise keel, jumalale tänu.
"Jah, räägin," vastan nüüd juba ingliskeeli.
"Oh kui hea," kostab ta vastu, ja nüüd on ta jutt tunduvalt kiirem ja elavam. "Te ei kujuta ette, kuidas ma siinsetega maadlen, minu itaalia keele tase ja see, kuidas kohalikud räägivad, need ei saa üldse läbi kohe. Tähendab, lõbu pärast rääkida ei saa, seda, kus vürtspood, hotell ja kirik ja mis hommikusöögi hind, seda saab muidugi, nii ma ikka oskan. Ja oleks siis, et tavaline itaalia keel, ei, nad ikka oma šveitsi murrakut räägivad ju, mis neil sellest koolide itaalia keelest, see mingi kasutu jura neile. Hea, tähendab, et tulite, muidu olekski mina, hommikusöögi hind ja vürtspood, hotell, kirik, eksole ja sure ära omadega selle kätte. Gertrud Krause, igatahes."
Nii et Šveits, mitte Itaalia.
"Raphael Binchois. Hotelli järgi pole ilmselt küsida vaja. Kuigi ta on päris imelik hotell - ma mõtlen, et kes siin üleval ikka käib, eriti sellisel ajal."
Vanaema toob margariini, mett ja leiba, Gertrud tellib sedasama. Tema itaalia keel on tõesti parem minu omast, kuigi mina turistina palkaks sellisel tasemel olles ikkagi tõlgi.
"Kohalikud räägivad," jätkab Gertrud, "et talvel käib inimesi siin, mitte et meie nüüd inimesed poleks, aga talvel käib rohkem, eks. Suusatavad teised, kenad nõlvad ja puha. Muidu üks kohalik küla on, sealt nad ka käivad. Seal need vürtspood ja kirik ka."
Tegelikult ei ole mul väga palju aega. Saksa väed ei ründa ilmselt veel lähiajal, aga lõpmata kaua ma siia passima ja alpiaasu nautima jääda ei saa.
"Ega nad ei maininud, kas külas mingit kohta ei ole, kust tehnilisi kaupu saaks osta. Mul on praegu natuke probleeme."
"Jaa, olevat küll, aga..." ja järsku jääb ta vait, otsekui midagi taibates.
Gertrudi elav olek kustub nagu lülitist, ja ta jääb mind korraks jõllitama, siis hüppab nagu vedrust püsti ja virutab mulle rusikaga näkku.
Kukun toolilt maha, kõrvus kumiseb löögist ja alles nüüd ma taipan. Meheriided, võõras, saksa nimi, turistiks kuidagi sobimatu - Gertrud on piloot. Saksa piloot. Me lasime üksteist alla.
Gertrud lööb mind jalaga näkku. Rullun eemale ja tuba muutub punakat tooni. Valu ei ole. Haaran Lebeli järele. Kuradi Gertrud on ees. Löön teda. Värdjas saab mu Lebeli kätte. Värdjas. Tundub nüüd kuidagi eriti suurena. Kuratlikuna. Ebainimlikuna. Vinnastab Lebeli. Uks. Ainus pääsetee. Lask, mööda. Torman välja, otse punasesse uttu.


Jooksen läbi tiheda valge udu, kusagil mu kannul Gertrud. Gertrud üritab lasta, tulistab mööda. Tal on ainult neli kuuli järel.
Ma kuulen, kuidas ta jookseb, tal on raske samm. Mina olen kergem, mind ta ei kuule. Põikan kõrvale, väikesele metsateele, ja kuulen, kuidas Gertrud minust mööda jookseb. Jälitan teda, vaikselt, nii, et ta ei kuuleks.

Äkki kuulen Gertrudi karjatust ja kuulen, kuidas ta kukub. Jaa! Jooksen talle järele, aga komistan millessegi, ja kukun isegi. Okastraat? Siin? Näen eemal udus mingit liikumist, vist Gertrud? Aga need ei ole tema sammud.

Üritan ennast okastraadist lahti rebida ja kuulen lõrisemist.
Koer. Hiiglaslik must koer, sama kõrge, kui mina olen pikk. Kuidagi udune või hägune. Teiselpool okastraati. Rebin ennast lõpuks okastraadist lahti.
Vaatan, kuidas koer üle okastraadi ronib. Tal on liiga palju jalgu, need ei tohiks niimoodi liikuda. Ronib kuidagi laisalt, nagu teeksid tema lisajalad ronimisest liigagi lihtsa ülesande, mida ei viitsi täie tõhususega teha.

Jooksen. Jooksen selja taha vaatamata, kuni hotelliukse enda selja taga kinni löön. Hingeldan. Sulen silmad.

Kuulen eemalt lasku. Siis veel üht. Vaikus.
Torkan käe tasku, võtan purgi tablettidega, avan, üks tablett, kaks, kolm, neelan. Ma ei saa niiviisi jätkata. Fuajees istuvad ikka need kolm kaarte mängivat vanameest ja leti taga koob vanaema ja ümiseb sedasama laulu. Nad ei tee minust suuremat välja.
Ronin trepist üles, komberdan oma toani, keeran ukse seestpoolt lukku. Vajun voodisse. Ootan, kuni maailmast hakkav teravus kaduma, kuniks maailm läheb nagu valget vatti täis.


Ärkan üles, ja maailmas on jälle rahu, Madeleine. Ma olen elus. Olla on hea, rahulik. Mu jalg ei valuta enam. See-eest on mu vasaku käe väikese sõrme nukk on hakanud sügelema, ma kratsin seda, seal on mingisugune kubel, ilmselt kirbud või lutikad. Aga see on väike mure, Madeleine. On valge, udust hoolimata on ikka veel päris valge, ja selles valguses ma näen, kuivõrd lagunenud ja kõle mu tuba tegelikult on. Mäletad, Madeleine, kui me läksime sinu ja Josephiga sellesse mahajäetud kloostrihoonesse piknikku pidama, salaja, nii et keegi ei näeks. Meil oli seal tore, kuigi hoone oli lagunenud ja räämas, tore oli, ja meeldivalt palav. Aga mingi hetk pidime me sealt lahkuma, Madeleine, kuigi seal nii meeldiv ja hea oli, ja nõndasamuti pean ma sellest toast lahkuma.
Ma peaks võtma linast riiet ja sae ja peitli ja oma lennuki tiivad ära parandama, Madeleine, see ei ole raske, seda kõike ma siit saan. Aga sellest ei piisa, et siit mäelt minema pääseda, seda on vähe.
See neetud ülekandemehhamism - kust peaks ma seda leidma? Auto oma ei sobi, ja kui sobikski, oleks see puhas röövimine, mitte et sõjaolukorras see õigustatud ei oleks, eriti kui nad mulle lõkse üles seavad, aga kuidagi ikka ei taha vargaks ja röövliks hakata, tahaks olla ikka see kõrgustesse tõusev kangelane.
Külas – Gertrud ütles, et külast saab tehnilisi kaupu osta. Võib vedada, ja ehk on seal keegi, kes midagi säärast müüb, võib-olla saab seda parajaks õgvendada või pinguldada, kui ta natuke ebasobiv on. Kui ma külani jõuan.
Madeleine, kas Gertrud varitseb mind hotellis, kas ta on ukse taga, peos püstol minunimelise kuuliga? Sellisel juhul ei ole mul just ülearu lootust. Ma olen relvastamata, Madeleine, ja peale selle pole mul täit kontrolli oma meelte üle, need kujutlused okastraadist ja koletislikust koerast olid erakordselt realistlikud, aga need pidid ju olema kujutluspildid? Midagi sellist ei saa ju reaalselt olemas olla?
Mu toas pole oma kaitseks mitte midagi võtta, kuulatan, aga ukse tagant ei kostu midagi. Avan ettevaatlikult ukse, ja tänu taevale, Madeleine, seal ei ole kedagi. Terve koridor on tühi. Kõnnin ettevaatlikult trepini ja hiilin alla, ise hinge kinni pidades ja kuulatades, aga Madeleine, kas ma saan oma meeltes üleüldse enam kindel olla?
Fuajee on tühi. Leti taga pole kedagi, kaarte mängivad vanamehed on kuhugi kadunud. Tundub, et Gertrudit hotellis pole, vähemasti mitte siin. Madeleine, kuhu ta läinud on. Ons ta väljas? Ootab mind seal? Parandab ehk omaenda lennukit? Hangib külast endale vajalikke tööriistu ja vahendeid? Ma ei tea. Aga kuidagi kaitsetu on ilma mingi relvata üksipäini välja minna.
Madeleine, äkitselt ma taipan.
Kui Gertrud hommikust sööma tuli, ei olnud tal püstolit kaasas, ehk ta lihtsalt ei uskunud, et tal seda tarvis läheb. Ja siis jooksis ta minu kannul välja ja kohtus selle – aga tema nägi ju ka seda koera, Madeleine, kuidas sai see siis ainult minu kujutlus olla? Aga äkki jäi Gertrud välja, metsa, äkki ta ei tulnudki hotelli tagasi. Ja piloodil on tavaliselt püstol. Püstol, mida Gertrudil fuajees kaasas ei olnud.
Madeleine, äkki on Gertrudi püstol tema toas?
Vaatan vastuvõtuleti taha ja näen seal rippuvat suurt võtit, ilmselt on see üldvõti. Madeleine, see on küll seadusevastane, aga sõjas ei saa selliste asjade taha kinni jääda. Külalisteraamatut aga ei ole, nii et mul ei jää üle midagi muud, kui hakata kõiki tühje tubasid läbi vaatama.
Astun esimese korruse tubade koridori ja kuulatan esimese ukse taga. Sealt ei kostu midagi. Teen ukse lahti, ja sees on ainult natuke lagunenud voodi ja öökapp, mitte midagi muud, Madeleine, see on hirmutavalt tühi ja kõle. Ma sulgen ukse ja lähen järgmise ukse juurde.

Gertrudi tuba oli teisel korrusel, natuke pärast mind. Kõik toad esimesel korrusel olid tühjad. Ilma igasuguste isiklike asjadeta. Väga iseäralik. Teisel korruse esimesed toad olid samasugused, aga siis hakkas tubadesse inimeste isiklikke asju rohkem ilmuma. Võib-olla on neil mingi kummaline majutusskeem.
Gertrudi toas on ainult tema lendurijakk, püstol, ja moon. Omandan nad kõik. Keeran ukse lukku ja liigun esimesele korrusele tagasi.
Vahepeal on sinna elu tagasi tulnud. Vanaema istub leti taga, koob ja laulab sedasama laulukest. Vanamehed mängivad kaarte, nagu eilegi õhtul. Selles on midagi häirivat. Mul on tunne, nagu polekski aeg siin edasi liikunud.
Teejuhti külasse on mul ikkagi tarvis.
Küsin vanaeidelt leti tagant Federicot, too hüüab tolle alla.
Federico tuleb, ja tema näol pole minu hoobist ainsatki jälge.
"Federico," pöördun ma poisi poole. "Vabandust, et ma sind eile lõin. Aga palun juhata mind külasse. Ma võin sulle selle eest raha anda."
Federico näib kuidagi hämmeldunud olevat, aga siis noogutab.
Astume hotellist välja. Udu hõljub mäe kohal nagu ennegi. On veel valge, aga ma ei tea, kui palju aega on möödunud. Siin pole kellasid. Päikest samuti mitte.
Vaatan garaaži poole.
"Võtame auto, Federico," ütlen, aga Federico raputab pead. Võib-olla on nii parem. Mulle ei meeldi eriti see, mida ma garaažis nägin. Mulle ei meeldi see, milline ma garaažis olin.
Lõikan ja laasin meile mõlemale suuremad malakad jalutuskepiks ja enesekaitseks. Asume teele.
Siinpoolne tee jõuab peagi metsani. Puid ei ole väga tihedalt, nad on enamjaolt hallid tüved, lehti vähe, aga tuhm valgus väheneb veelgi. Metsaalust on halvasti näha, mahakukkunud oksad ja puhmad varjavad maapinna. Siin-seal on teele langenud puud. Keegi pole neid siit koristanud. Ma taipan, miks Federico autoga ei tahtnud minna. Ajapikku valgus väheneb. Mul hakkab igav, ja hakkan Federicoga rääkima.

"Kaua te olete siin elanud? Kuidagi raske on uskuda, et teil äri praegu hästi läheb. Kõik ju sõdivad. Kellel on veel aega mägedes puhata ja peesitada? Peale teie, ma mõtlen. Ja minu. Mul on mitmes võttes vedanud, kas tead. Mitte kõik mehed ei saa lennukiga lennata."
Federico võpatab korra mu viimase lause peale. Selge. Lennukitest ei maksa rääkida.
Oleme jõudnud väikesele metsalagendikule. Jätkan lobisemist, aga siis udu korraks hajub. Päike lööb mulle äkitselt silma. Sulen silmad, mu monoloog katkeb korraks, ja kui ma nad uuesti avan, näen, et Federico on kuhugi kadunud. Hõikan teda.

Federico ei anna ennast näole. Vaatan enda ümber ja lagendik näeb valguse käes kuidagi palju helgem välja.
Ma ei tunne seda kohta päikesevalguses ära, puud oleks nagu teise kujuga ja rada läheks teises suunas. Kakerdan, silmad kissis, ringi, lootuses Federicot näha.
"Federico? Kuhu sa kadusid?" Muidugimõista keegi ei vasta. Mulle tundub, nagu oleks keegi mu ees liigutanud, jooksen sinnapoole, aga see oli kõigest lind. Kas ma olen siin mäel enne linde näinud? Või kuulnud?

Madeleine, see mägi on kuidagi ebaloomulik. Kõigil, kes siin on, on nagu midagi valesti, midagi, mis ei klapi, ja seda on raske taluda.

Udu tuleb tagasi sama äkki, kui ta enne kadus. Olen hämaral metsarajal, pöökide oksad põimuvad tihedasti mu kohal ja varjavad päikese. Tõttan läbi okste, kuniks taipan, et olen eksinud.
Äkki kuulen eemalt häält, inimese häält. Torman sinnapoole. Mu saapad vajuvad läbi lehekõdu ja puhmad peksavad vastu mu nägu, aga ma ei hooli.

Kahe pöögitüve vahel seisab tume inimkuju. On pime ja ma ei näe suuremat rohkem. Ta laulab meeldiva tenoriga keeles, millest ma aru ei saa. Seisatan, varjun ühe jämeda pihlaka taha. Mul tõusevad kuklakarvad püsti.
Madeleine, mulle tundub, et ta ei ole inimene. Võib-olla on tõesti asi mu haiguses, aga temas oleks nagu midagi kahemõõtmelist, midagi tasandlikku. Midagi irreaalset. Madeleine, mul on tunne, et ma ei saa kogu selle mäe kummalisust oma haigusega põhjendada.
“Viska pikali, lollakas, ja ära mõtlegi mind tulistada, sa oled mul kirbul!” kostub järsku sõnajalgadest vihane sosin, ja see on isegi väga reaalne. See on Gertrud. Teen nagu kästud, ja viskan pikali. Sõnajalgade all on Gertrudit paremini näha, lebab seal ja sihib mind minu enese Lebeliga.
“Ma ei taha tegelikult sind praegu maha lasta,” sosistab Gertrud, “aga ma ei taha, et sa välja annaks mind lolli peaga.”
Kuidagi hea on päris, elavat inimest näha, isegi kui ta sind püstolist sihib.
“See asi seal, ma arvan, et ta on suurem vaenlane meile kahele, kui me üksteisele oleme. Täpsemini, ma arvan, et kogu see mägi on suurem oht meile kahele, kui me üksteisele oleme. Ma ei tea, kas sa mind uskuma jääd, aga ma arvan, et see asi seal ei ole inimene.”
Madeleine, nii et tema näeb seda ka?
"Ma vist nägin enne üht sellist varjukuju. Hotellis, garaažis."
“Neil on pesa siis vist siin kusagil,” torkas Gertrud.
Olla on kuidagi vähem õudne. Gertrudis on mingit lohutavat reaalsust.
“Me peaksime minema roomama, võib-olla ta ei tule meile järele, kui ta meid ei näe.”
“Hea küll, aga rooma sina ees. Lihtsalt igaks juhuks.”

---
Hakkame sõnajalgade varjus minema roomama. Gertrud vist saaks mind maha lasta, aga ma usun, et ta seda ei tee, ta tundub sellest küljest usaldusväärne.
Muld lõhnab raskelt ja niiskelt, selle lõhn lämmatab mind ja siin all on veel pimedam kui püsti seistes. Ma ei ole harjunud roomama, Madeleine, ei ole. Joseph ilmselt nüüd juba on harjunud roomama kaevikutes ja eikellegimaadel. Kui ta üleüldse veel elus on. Kui tal veab. Maurice ei ole elus, tal ei vedanud, seda ma tean, ja Paulil ka mitte. Félixi kohta ma ei tea. Ja see ongi kõik meie kambast, mina olengi võib-olla ainsana järel.
Laul meie taga on jäänud kaugemaks, ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja piilun korra sõnajalgade vahelt.
Ta näeb mind. Pööraks nagu pead, kuigi tema kahemõõtmelisuse juures on seda raske täpselt näha. Mulle tundub korraks, nagu oleks ma tema vormitus, omadusteta näos näinud korraks silma, mis siis kohe kadus. Ta näeb meid ja hakkab meie poole kulgema, jooksva inimese kiirusega, aga tema siluett jääb samaks, läheneb meile täiesti hääletult. Laulmist ta ei katkesta.

Kargan püsti ja pistan jooksu. Gertrud sõimab mind ja jookseb järele.

Puhmarinne on valgem kui põõsarinne, aeg-ajalt peksavad oksad mind näkku. Ma vaatan korraks tagasi ja näen, kuidas varjukuju meile lähemale hõljub, ta on meist kiirem, kuigi mitte märkimisväärselt. Ma ei tea, kuhu me jookseme, hotellini me küll välja ei vea, aga siis jõuame me metsalagendikule, ja laul lakkab. Metsalagendiku tuhm valgus mõjub üllatavalt eredana ja pöökide vahelt ei paista enam midagi. Olla on kuidagi kergem. Seisame Gertrudiga hingeldades vastakuti.


“Mis olevus see oli? Kuidas ta siia sai? Mida ta meist tahtis?” Kuidagi raske on sellele reageerida, mida me just nägime.
"Mina olen muidugi see kõige suurem ekspert siin. Tean kõike sellest mäest ja hotellist ja kõigest ja üldse. Täpselt. Just. Nii ongi." Gertrud on ärritunud, aga panen tähele, et ta on oma püstoli tagasi vööle pannud.
"Ma arvasin alguses, et ma kujutan seda ette, aga sina nägid seda ka.”
"Kujutasid ette? Päriselt? Kõike seda? Sul on ikka ettekujutus."
"Ma vahel... Pole oluline. Aga mulle tundub, et ta on kuhugi kadunud. Siin mäel üldse inimesed ja teised kaovad kuhugi."
"Mulle ka kusjuures tundub nii, mingid asjad kipuvad vahel õhku haihtuma. Kas see eelmine, kes sul oli, seal garaažis. Kas tema kadus ka ära?"
"Kadus." Mõtlen korra järele. "Mulle tundus, nagu oleks ma ta maha lasknud. Võib-olla oleks pidanud me seda siin ka tulistada üritama, kuigi teisalt ta kadus tulistamatagi ära. Aga kuidas sul selle koeraga läks, kas sa tema lasid maha?"
"Lasin. Ta oli sihuke vastupidav. Üks kuul pähe, mis tal sellest. Aga teise peale suri ta ära. Pärast surma vaatasin teda, laip oli küll tavalise koera laip, suur küll. Täitsa õudne, mulle täiesti tundus, nagu tal oleks kaheksa jalga olnud."

Siin ma siis olen, vennastun vaenlasega, ajan juttu koerte tapmisest ja nõnda edasi. Aga mul on tunne, et praegu on ehk nii kõige parem. Tema ei ole hõljuv must kogu ega haihtu heast peast niisama õhku.
“Kuule, teeme äkki vähemalt mõneks ajaks vaherahu? Siin on kuidagi hirmus olla, ja ma arvan, et sul oli õigus, kui sa ütlesid, et siin mäel on meile kahele suuremaid ohte, kui me üksteisele oleme. ”
"Teeme nii,” on Gertrud nõus. “Ja me võime pärast ju edasi sõdida, kui me sellega ühele poole saame, tähendab."
Madeleine, see on ju õige, see on ju õigustatud? Ma ju võin Gertrudiga teha ajutise vaherahu, neid on varemgi tehtud. Kas Joseph või Félix saab seepärast surma, et ma ühe vaherahu teen? Ja kui ma ei tee, siis võib-olla ma saan surma ja kõik see, mis ma vägede paiknemisest nägin, läheb niikuinii kaotsi. Madeleine, see on ju õigustatud?
"Hea küll. Lööme käed."
Madeleine, kas ma tegin õigesti?
"Ma arvan, et me peaks hotellirahvaga sellest rohkem rääkima," ütlen ma pärast pisukest pausi. "Nad on siin elanud, nad teavad, kuidas siin asjad käivad."
"Arvad sa, et neid saab usaldada üldse? Nad ju elavad siin, aga nad ei räägi midagi varjudest ega koletiskoertest ega millestkist. Aga külarahvas. Äkki see on parem?"
Gertrudil võib õigus olla. Hotellirahvas on kahtlane, neil võib varjudega olla midagi ühist, salajasi motiive – kuhu Federico näiteks kadus? Aga külarahvas, sellega on lootust.
Metsatee on langenud oksi täis. Õhk on raske ja udu nõndasamuti. Läheb vaikselt pimedamaks, vist ühest küljest seepärast, et õhtu hakkab kätte jõudma, aga vist eelkõige seepärast, et mets läheb tihedamaks. Kusagil kiuksub tuuletallaja.
Sügan mõtlemata oma kupla, kui tunnen, et see on nüüd tunduvalt suurem. Vasaku käe nimetissõrme nukist on üks väike jätkend välja kasvamas. Väikese proovimisega suudan seda liigutada. Selle otsas on pisikene ja õhukene, otsekui helmele sarnanev küüs.
Mulle on kasvamas kuues sõrm.
Jään oma uut jätket jõllitama.
“Mis sul nüüd hakkas?” küsib Gertrud. Näitan. Gertrud jääb sõrme vahtima.
“See kuradi koht moonutab sind. Ja võib-olla mind ka.”
“Sind ka?”
“Minu poole sääremarja peale on hakanud paksend kasvama mingisugune. Umbes seal kohas täpselt just, kus ma okastraati komistasin.”
Kurat.
Muidugi.
Puhub kerge tuul, see lööb udu natuke hõredamaks. On natukene valgem.
“Ma lõin enne üht varjukuju rusikaga. Täpselt selle kohaga siin.”
“Nii et neid asju, varjukujusid, või kuidas sa nende kohta ütledki, et neid asju ei tohiks puutuda,” ütleb Gertrud mõtlikult. “Kuigi ma seda koera puutusin küll, või tähendab, et tema puudutas mind ja ma üldse ei ole sealt kuidagi imelik, kust ta mind hammustas, tähendab, hammustusejälg on ja verd ka, eksole, aga sihuke täiesti tavaline haav.”
“Võib-olla see koer ei olnud siis varjukuju? Võib-olla ta oli midagi muud, mingit muud sorti olevus?”
“Võib-olla ta oli nagu meie? Lihtsalt puutus liiga palju kokku nende... kummitustega?”
Jääme mõlemad selle mõtte peale vait. Tuul vaibub mõneks ajaks, udu taaskoguneb. Äkitselt on väga pime.
Teel meie ees seisab kogu, aga nüüd on tal tunduvalt rohkem detaile juures, ta ei ole enam lihtsalt pime pinnavirvendus. Ähmaselt on näha näojooni, kehahoiakut, isegi natuke miimikat. Gertrud hakkab jooksma, aga mina ei oska esimene hetk midagi teha, see asi ei saa päris olla. Siin mäel on nii mõndagi kummalist, aga see siin läheb üle piiri, seda on liiga raske uskuda, ja mu käsi, nagu sellises olukorras ikka, liigub kui ise tuttava kaitsemehhanismi suunas.
Tõmban taskust tabletipurgi, võtan ühe, kaks. Loomulikult see kuju ei haju veel, need ravimid ei saa nii kiiresti mõjuda, aga see ei saa päris olla.
Madeleine, miks Joseph minu ees seisab?

Joseph nagu naerataks mulle. Nägu on väsinud, võib-olla natuke kurb. Ta hõljub aeglaselt minu poole
“Tule minuga, Raphael.”
“Mida sa passid, kuradi debiilik!”
Gertrud on seisma jäänud ja vaatab, kuhu ma jäin.
See ei ole päris. Joseph ei saa siin olla. Joseph on sõjas, Joseph riskib oma eluga, roomab mudamülgastes. Joseph ei saa olla siin sellel mäel täis udu ja õhku.

Joseph paneb käe mu õlale.
“Joseph, ma tahan..,” alustan, aga siis tunnen, kuidas Gertrud mind teisest õlast tõmbab ja järsku on lummus katkenud ja ma jooksen Gertrudiga kaasa.
“Mis sul viga on, värdjas,” karjub Gertrud ja ma ei tea. Joseph meie taga hakkab meile lähenema, aga on kuidagi udusem, hõredam. Läheneb meile aeglaselt ja järjekindlalt. Tuul hakkab vaikselt uuesti tõusma. Udu jääb napimaks. Puude oksad meie kohal hakkavad kõikuma. Raske on mahakukkunud okste vahel hüpelda, eriti sellises pimedas.
Tuul tõuseb, ja teele mu ees ilmuvad päikesejänkud – udu on vähemaks tõmmanud ja puuoksad on hõredamalt.
“Raphael, see kuju. Ta on kuhugi kadunud.”
Gertrud on sammu aeglustanud.
Heidan pilgu tagasi, ja seal ei ole enam Josephi. Tunnen kergendust, aga samas on kuidagi kurb. Langetan kiirust sörgini.
Ja siis mulle koidab.
“Valgus, Gertrud. Need kujud ilmuvad ainult pimedas. Kui kusagilt valgust ilmub, siis nad kaovad.”
Gertrud on korra vait.
“Siis on meil targem sellest pimedast metsast välja saada. Varsti läheb uuesti pimedaks.”
Nõustun, me jookseme edasi, kuni taimestik meie kohal piisavalt hõredaks muutub. Tuul vaibub. Udu langeb uuesti maa peale.
Madeleine, ma ei olnud Gertrudiga päris aus. Ma arvan, et valgus peletab neid kujusid, aga ma arvan, et mu ravimid aitavad kaasa. Aga ma ei pea Gertrudile kõigest rääkima. Me tahame teha praegu koostööd, aga kui kauaks? Lõppude lõpuks võidab meist ainult üks, kui sedagi. Ma kas lendan nähtud infoga tagasi laagrisse või ei lenda, ja kui ei lenda, siis Gertrud võidab. Kui lendan, siis mina võidan, aitan meie poisse, prantsuse poisse. Nii lihtne see ongi, ja kas on suur patt, Madeleine, kui ma midagi ka enda teada jätan?
Kõik on siin nii õhuline, Madeleine. See mägi väsitab mind, ma tahan lennata, tõusta lendu, nagu ma olen tahtnud lapsest saati, sellest ajast, kui nägin pildiraamatust ingleid, või ei, veel varem, siis kui ma nägin linde. Inimene on alati vaadanud linde ja tahtnud lennata, miks peaks mina teisiti? Aga ei, inimese pärisosa on muld, palehigis oma leiba teenida, mullast loodud ja mullaks peab saama. Mina lihtsalt tegin natukene sohki, minul vedas, minul õnnestust mõneks ajaks põgeneda. Aga mina olen üks vähestest, Josephil see ei õnnestunud, Maurice'il see ei õnnestunud, üleüldse see ei õnnestunud ühelgil teisel meie küla poisil, kõigil nendel teistel prantsuse poistel, kes on määratud kaevikutes muda sisse uppuma. Madeleine, ma olen lugusid kuulnud, ma tean, mida nad läbi elavad. Aga mina pääsesin ära. Kui pääsesin. Kui see mägi nüüd mulle puhastustuleks pole määratud.

Jõuame tagasi metsalagendikule ja Gertrud ütleb:“Me ei saa külla minna.”
Õrna tuule käes on lagendik peaaegu valge.
“See tee on liiga pime,” jätkab ta, “ ja teisi teid külla ei ole. See hotell on metsade keskel.”
Madeleine, tal on täiesti õigus.
“Nii et siit mäelt ei saa keegi ära pääseda?”
“Mitte maad pidi,” vastab Gertrud mõtlikult.
Lennukiga saab siit ära lennata, Madeleine. Mina saan alati ära lennata. Minul on lihtsalt niipalju vedanud.
“Minu lennuk on selleks liiga katki. Mul on varuosi vaja. Külast. Ja külla me ei pääse.”
Gertrud mõtleb korra järele.
“Tead mis. Teeme nii, et eelkõige üritame siitkohast pääseda, eksole. Ükskõik kuidas. Sest mina ei taha muutuda selliseks, nagu see koer seal, sina ka ei taha. Ja kui me oleme pääsenud, siis äkki teeme duelli või midagi, et kes lõpuks ära pääseb. Et kumb siis lõpuks peale jääb.”
Ma arvasin, et me oleme selles juba kokku leppinud? Või näeb Gertrud mind läbi, näeb, kuidas ma kahtlen?
“Mida sa ütelda tahad? Me ju olime nõus, et teeme koos asju?”
“Ma mõtlen, et äkki meil on kahe katkise lennuki peale üks terve lennuk koos.”
–-


Ma tunnen, kuidas mu õlast on hakanud kasvama mingisugune lihasmudru, ta on nagu pulbitsev pehmete ripsmetega ollus, ma arvan, et sellised olendid elavad sügaval meres. See hõõrub vastu mu särki, ja teeb haiget, üritab välja pääseda, aga ma ei taha oma särki sealtkohalt katki teha, niipaljukest on veel minus tsivilisatsiooni alles.
Gertrudi lennuk on igatahes hotellile väga lähedal, võib-olla isegi kiviga visata. Püstoliga tulistada, igatahes, aga see on ka praegu üks tema väheseid voorusi. Tundub, et maandudes on lennuk peaaegu enne metsaserva seisma saadud. Peaaegu. Nii mõni meeter läks liiga palju. Igatahes on minu katkise tiivaga Nieuport on sellega siin võrreldes nagu vabrikust tulnud. Lendu sellega küll ei tõuse.
“Sinu lennuk, see on väga katki, sellega sa enam ei lenda.”
“Nojah, ega lennukid lähevad ju kukkudes üha paremaks tavaliselt ju. Ei lähe üldse katki, ei, üldse mitte kohe, kus sa sellega.”
Noh, mis seal siis ikka, ega ei olnudki plaanis ju seda lendama panna. Pidin lihtsalt sellest võtma, mis mulle endale tarvis oli, küll pärast klaarib, kes selle endale saab, kas see jääb sakslasele või mulle, vast see antakse ülevaltpoolt.
“Ma uuriks neid ülekandemehhanisme, Gertrud, kui ma võin, mul on just seda oma lennukile vaja, kui me mõlemad sellega ära lendame, ma mõtlen.”
“Vaata siis, mis sa niisama tühja räägid üleüldse.”
Vaatan saksa lennukit. Mehhanism on kannatada saanud, aga mitte päris katki, võib õnneks minna, kui teda parajaks õgvendada, võib ehk vedada, ehk saame tõepoolest sellelt mäelt kahekesi minema.

Metsast kostub mingit raginat. Kas jälle need varjukujud? Aga praegu on ju siin üsnagi valge ja kõik see, mis võlts, hakkas õrnalt kaduma, kui ma rohtu võtsin ja ma tunnen ikka veel, kuidas selle mõju veel alles on. Ja peale selle, need kujud olid kuidagi nii õhulised, kuigi Josephi käsi mu õlal tundus füüsiline, isegi väga. Kui ta aga oksi lõhub, siis on ta ehk niivõrd füüsiline, et teda maha lasta annab, kui ta üleüldse ohtlik on, aga siin mäel ei või teada, mis on ohtlik ja mis mitte, sestap haaran oma kabuurist püstoli. Gertrud teeb nõndasamuti, ega ta loll ei ole, teab väga hästi, millega siin silmitsi seista võib vaja olla.
Olevus, kes metsast ilmub, on umbes kolm meetrit pikk, tema keskosast väljuvad pikad jäsemed, neid on vähemalt kümme, need eenduvad tema kehast, hargnevad ja ühinevad uuesti, siit-sealt väljuvad tundlamassid, puhmad nüridest ja paksudest kergelt läbipaistvatest okastest. Kusagil tema keha ülaosas on mõned väikesed hallikad poolläbipaistva limaga täidetud avaused, ma arvan, et need on vist silmad.
Gertrud tulistab korra, teine kord, aga siis on ta kuulid otsas. Elukas kiunub ja tõmbub korraks kössi, aga siis ajab end sirgu ja teeb ähvardava ja aeglase sammu meie suunas.
“Imbetsill, kas sa tulistada ei oska või!” karjub Gertrud, krahmab minu käest püstoli, tulistab veel ja veel ja veel. Koletis undab selle peale vihaselt, ja virutab ühe oma usja jätkega Gertrudile, ta lendab kaks meetrit tahapoole pikali.
Ehmatus minus lahtub kuidagi selle peale, ja ma taipan, kust saada relva koletise vastu. Hüppan lennukirususse, ja avan koletise pihta tule. Mõelda, seesama automaat, millega Gertrud mind alla lasi, sellesamaga päästan ma meid mõlemaid mingi ebamaise olevuse käest. Koletis tõmbub kuuliderahe ees kössi maha, tema tsiliaadid tõmbuvad tema ette kaitsvaks katteks, mida kuulid rebestama hakkavad.
“Hoia teda kinni, mul on üks mõte!” hüüab Gertrud ja hakkab hotelli suunas jooksma.
Kas Gertrud jättis mind üksinda koletisega võitlema? Niikaua meie koostöö siis kestiski, kuniks talle mugav oli? Ma ei saa vist olla väga vihane, sest ma ise oleks ilmselt sarnaselt toiminud, aga tõde on see, et nüüd olen ma silmitsi selle olevusega, kes on praegu otsekui looteasendis, kaitseks minu kuulide ees, aga kauaks neid mu kuule jätkub?
Koletis vingerdab maas. Ta tundub kuidagi lühem, ja kas tal on jäsemeid kuidagi vähem? Mulle tundub, nagu oleks tema häälistsuses vokaale ja konsonante, mitte ainult urinat ja kiljeid.
Madeleine, kas see olevus on kunagi inimene olnud?
Mu kuulid lõpevad otsa, ja, taevas mind kaitse, koletis tõuseb püsti. Temas on nüüd midagi tunduvalt inimlikumat, hoolimata tema kaheksast jäsemest ja siit-sealt väljuvatest lihamoodustistest ja meriliiliaid meenutavaid okaspuhmastest. Häguste limaallikate asemel on nüüd midagi märksa inimsilma sarnasemat.
Hüppan lennukist välja ja jooksen, lootes, paludes jumalat, et koletis mulle ei järgneks, või vähemalt, et ta mind kätte ei saaks, et äkki tuleb valguskiir taevast ja päästab mu, tehes ta mitteolevaks, Madeleine, äkki midagi juhtub, ma olen alati puhta nahaga pääsenud, äkki see üks kord veel, äkki mul veab vähemalt see viimane kord veel, palun, ma ei taha niimoodi surra, palun ei, Madeleine.
Kuulen selja tagant valju klõmatust ja siis veel üht. Tagasi piiludes näen, et koletis on oma kaheksa jäsemega asunud lennukit peksma. Aitäh, hea jumal, aitäh, et sa mind veel kord ära päästnud oled, et sa suunasid selle oma hüljatud lapse viha lennuki, mitte minu peale. Kuulen raginat ja kriginat, kui olend lennuki keha tundmatuseni lõhub. Jooksen edasi, nii kiiresti kui jaksan, ma ei tea, kuhu joosta, peale selle, et joosta koletisest eemale, seni kuni ta lennukit peksab.
Aga näib, et rõõmustasin liiga vara. Elukas pole mind unustanud, ma kuulen, kuidas ta lennuki purustamise lõpetab, ja minu poole tormama hakkab.
Minu ees on pöögiallee, ja ma ei tea, kas see elukas oskab ronida, aga mina oskan, juba väga väikesest saati olen osanud, ja ma olen puu otsas.
Mul veab, jällegi, niivõrd kui seda ütelda saab, olend ei hakka ronima, see eest virutab ta oma hiiglaslike kämmaldega puutüvele. See väriseb.
“Ära tee nii, jäta meid ellu!” hüüan. Ma ei tea, kas ta must aru saab, aga kui ta on kunagi inimene olnud, siis ehk ta saab must aru. Sellest pole abi, ta jätkab puutüve klohmimist, pöök ägab sellise julma kohtlemise all. Puu ragin seguneb mingi kauge urinaga.
“Meie oleme ka ristiinimesed, ma tean, et sina oled ka. Me ei ole siit pärit, me tulime ülevalt, lennukitega.”
Viimase sõna peale hakkab olend puud erilise vihaga peksma. Muidugi, rumal mina, ma poleks pidanud seda mainima, ta ju peksis seda lennukit nagu oma kõige vihasemat vaenlast, ja Federico, Federico ehmatas ju alati, kui ma lennukit mainisin. Madeleine, mis neil kõigil siin lendamise vastu on?
Pöögipuu hakkab kõikuma, ja õnneks saan ma aru, et ta hakkab ümber kukkuda, et jõuan veel üht oksa mööda joosta ja järgmise puu suunas hüpata, ja ma peaaegu saan hakkama, saan kätega oksast kinni, ühest nii peenest oksast, et ma ei julge ennast üles tõmmata, kartuses, et ta selle peale murduda võiks. Minu endine puu kukub ragisedes ümber ja taustal kostuv urin muutub üha valjemaks, aga mina ei näe, mis see on.
Koletis on nüüd minu puu alla jõudnud, vahib mind, annab puule hoope ja karjub iga hoobi ajal midagi, aga ma ei saa aru, mida. Madeleine, ta on vist väga meeleheitel, palju enam meeleheitel kui mina siin puu otsas, ta tahab minust midagi, et ma sureks, et ma teda mõistaks, aga mina ei tee kumbagi, ainult kiigun oma oksakese küljes, ma tunnen lõpuks läheneva müra ära, ja näen, kuidas minu oksake puu värisedes murdub, ja enne kui ma midagi teha jõuan, ma kukun. Maa lööb minust õhu välja, ja ma olen kõhuli maas vastu märga rohtu ja mulda.
Koletis karjub midagi, aga enne, kui ta jõuab midagi teha, käib vali mürtsatus, ja ta lendab mitme meetri kaugusele.
Gertrud on kohal, autoga. Võtab hoogu ja rammib uuesti lamavat koletist. Tõusen püsti. Olend, kes maas lebab, on nüüd palju väiksem, umbes minusuurune. Astun talle väikese ettevaatusega lähemale, ja näen, et ta on täiesti äratuntavalt inimene, pikk ja õbluke meesterahvas, alasti, verine ja mullane, katkendlikult hingav. Madeleine, ta on suremas, ja surma lähenemine on ta tagasi inimeseks teinud.
Gertrud astub autost välja ja tuleb teda vaatama. Mees lebab, jalad murdunud, ma näen, et tal on valus, aga samas on ta õnnelik.
“Aitäh,” sosistab ta prantsuse keeles. “Aitäh.”
Gertrud üritab tema näolt higi ja verd pühkida, ja mina ka, aga on tunda, et meist kumbki ei oska tegelikult haavatud inimese eest hoolitseda, me mõlemad teame, et see on puhas teater, ja midagi sisulist me teha ei oska.
“Mis suga juhtus üldse? Kuidas sa siis niimoodi?”
Mees vaatab meid tuhmil pilgul.
“Kõik on minu süü.” Mees väriseb. Tahan oma jakki talle peale panna, aga ta tõmbub sellest otsekui instinktiivselt eemale.
“Ei,” oigab mees. “Mitte lendurijakki.”
Gertrud vaatab mind küsivalt - muidugi, ta ei räägi ju prantsuse keelt. Ütlen inglise keeles edasi, mida mees ütelnud oli.
“Tegin hädamaandumise, üleval mäel.”
Madeleine, see mees on samuti lendur olnud.
“Suur lumevaring, kui ma maandusin.”
Ta hingeldab, aga saab siiski järgmise lause suust.
“Kui ma ärkasin, oli siin see udu.”
Madeleine, kas see lendur põhjustaski selle kõik?
Järgmine lause tuleb juba koos verise köha seguga.
“Ma... ma ei pääsenud enam välja.”
Kas meie oleme määratud tema saatust kordama? Jääma siia, muutuma temataoliseks? Ma ei taha seda, Madeleine, parem oleks surra, sina oled surnud, Joseph on surnud, te teate paremini, kuidas see on, aga ma usun, et teil on parem kui sellel õnnetul siin.
“Aitäh teile ,” sosistab mees. “Laske mul minna. Palun.”
Tõlgin mehe jutu Gertrudile. Ta vaatab mulle otsa, võtab püstoli, ja tulistab mehele silma.
“Ma arvan, et kõik need inimesed siin mäel on surnud, Gertrud. Meie kaks oleme ainsad kaks elavat inimest siin mäel, kui just ei ole selliseid veel, nagu see lendur siin, ja ma tõesti loodan, et ei ole, mitte ainult sellepärast, et nendega oleks hirmus kohtuda vaid ka sellepärast, et selline asi ei tohiks ühe inimesega juhtuda.”
“Meiega see juhtub ju,” osutas Gertrud. “Sinu õlg ja minu jalg ja puha. Kui me ära ei pääse siit, siis meist saavad samasugused, inimesed-vähkkasvajad sellised. Ja võib-olla juhtub isegi siis nii, kui me ära pääseme tegelikult.”
“Ma ei tea, mul on tunne, et asi on kuidagi selles udus, selles õhus siin, see kuidagi aretab edasi seda koletiseks kasvamist. Valgus aitab, ja ravimid mõnevõrra ka, teevad seda mäge siin rohkem päriseks, vähem illusoorseks, võib-olla see aitab selle haiguse vastu ka, me peame lihtsalt ära saama.”
“Nojah, aga me ei saa külasse minna ju, pimedust on ümberringi liiga palju, me ei saa ikka metsast läbi, ja minu lennukist ka mingeid varuosi enam üldse ei saa, ta peksis selle ju puhta puruks.”
“Me saime ju just teada, et siin mäel on vähemalt üks lennuk veel.”
“Kui see terve on ja meie äsjalahkunud sõber siin teda ära hävitanud ei ole.”
“Aga mis muud lootust meil on?”





Mäetipp ei ole praegu lumine, aga ilmselt on ta talvel selline olnud. Ta ei ole väga kõrge mägi, aga alates teatavast kõrgusest lõpevad puud ära. Kui seda udu ei oleks, oleks siit võib-olla isegi küla näha, vähemalt kirikutornigi.
Eksleme mäetipul ringi. Gertrud andis mulle mu püstoli tagasi, aga ma tundsin temas teatavat ebalust. Me oleme üksteist kahtlustama hakanud. Me leppisime kokku, et me siin mäel üksteist ei tapa, aga palju me ses asjus üksteist usaldada saame? Kauaks Gertrudil mind veel vaja on? Ja minul Gertrudit? Ma ei taha praegu Getrudi tappa, hirmus oleks jääda ainsaks elavaks inimeseks siin mäel, ja ta on sümpaatne ka, tore on tema seltsis olla. Peale selle, nagu välja tuleb, on tal teravamad silmad, kui mul.
“Ma näen mingit masinat, ma arvan, et me oleme lennuki üles leidnud, kui see just midagi muud ei ole,” ütleb Gertrud ja piidleb mind kahtlevalt.
See on lennuk. Lähemale minnes näen, et see on Nieuport, nagu minu omagi, ja täpselt sama mudel ka veel. Puudutan lennukit, see on külm ja sile, nagu äsja kukkunud, roostevaba. Külm ja sile. Mulle tuleb kuidagi meelde, Joseph, kui sa mul oma puhkuse ajal külas käisid ja mina sind endaga koos lendama viisin ja kuidas see sulle hullupööra meeldis ja sa olekski tahtnud kõrgele taevasse jääda, aga läks teisiti. Mina olen siin mäel kena saksa naisterahvaga, ja sina oled seal, kus kõik teised prantsuse poisidki, kaevikutes ja eikellegimaadel.
Joseph, ma arvan, et on aeg, ma olen lõpule küllalt lähedal, aitab ka.
Võtan ülekandemehhanismi, see tundub pikkuse poolest täpselt sobivat. Kahju, et automaat katki on, see võib veel kasulikuks osutuda.
“Sain ta kätte.” Ohkan. “Egas midagi? Ehk jõuame veel enne pimedat minu lennukini ja seda korda teha? Ja siis lendame minema ja peame duelli?”
Ma ei ole kunagi eriti hea valetaja olnud, aga vahest ongi loomulik, et mu hääles teatavad kahtlused on.
“Nii me teeme jah.” Vähemalt oleme selles asjas Gertrudiga ühel meelel.


Kui me hotellini jõuame, on veel valge, aga udu on hakanud kergelt hämarduma. Mul on palav. Mu käest ja õlast kasvav ihu on verilihal ja õrn, õlg hõõrub vastu särki.
“Ma lähen võtan sae ja peitli ja nööri garaažist, sa hangi kusagilt seest mingit lina või värki oma tiiva jaoks. Hotellist... mine sina hotelli. Nii on äkki parem.”
Ma ei vaidle Gertrudiga - ma parem läheks tagasi hotelli kui sellesse pimedasse garaaži. Astun hotelliuksest sisse. Mind võtab vastu täpselt sama stseen, mis eile ja ennegi. Fuajees mängivad kolm vanameest kaarte, vanaema istub leti taga ja laulab sedasama laulu, täpselt sedasama, mis eilegi. Ma arvan, et vanameestel on täpselt samad kaardid ka peos kui eile.
“Buongiorno,” tervitan vana naist, ja loomulikult ta ei mäleta mind. “Francese?”
Ja nii hõikab eideke Federico alla, ja mina saan talle seletada, et tahan osta mingisugust vastupidavat riiet, üsnagi suurt tükki, näiteks lina või kardinaid. Targu jätan igasugused lennukid mainimata. Seekord toob Federico ilusa palaka valget lina, maksan talle, ja võtan linad, üritades teda mitte puudutada. Ma ei tea, kas Federico on sama tüüpi olend kui varjukujud, aga ma ei taha riskida.
Astun välja ja garaaži juurde. Gertrud seisab uksel. Saag, nöör ja peitel on maha kukkunud. Üle tema õla näen, et garaaži hämaruses seisab ilus, lühike ja õbluke ruugete juustega naisterahvas. Ilmselgelt on see varjukuju, aga Gertrud on teda jõllitama jäänud. Ma kuulen üht tema lausetkatket - “..jätsid minu maha koju ja läksid...”, näen Gertrudi šokki, ja saan aru, et see võib olla minu parim võimalus. Virutan Gertrudile kuklasse, haaran maast ülekandemehhanismi, nööri, sae, ja peitli ja jooksen omaenda lennuki poole.


Minu oma lennuk seisab seal, kuhu ma ta jätsin. Ülekandemehhanism sobib nagu valatult. Lõikan metsast paar kitsamat puud, laasin need okstest ja asendan murdunud tiivaosa nendega. Paigutan lina kohale ja kinnitan selle, loodan, et sellest piisab. Ma ei tea, kas see riie on piisavalt päris, et ta lennukit kannaks, aga mida mul paremat võtta on. Vahest kannavad need tiivad mind vähemalt siit udulaamast välja, ja ehk väljaspool on ka päris kangast. Vähemasti oksad peaksid vähemasti päris olema, kas pole?

Ma olen juba peaaegu valmis. On üsnagi hämar.
Järsku seisavad minu ees Madeleine ja Joseph.
Ei.
Ei.
Ei.
Ei.
Võtan taskust tablette ja kugistan alla. Ma ei lase teil enda ligi tulla. Ei. Ma ei taha teiega pistmist. Te ei saa mulle ligi. Aga võtab aega, enne kui need mõjuma hakkavad ja juba on üsnagi pime.
“Jää alla.” ütled, Joseph. “Meil on kolmekesti hea olnud.”
Ma ei kuula sind. Lapin meeleheitlikult viimaseid sõlmi kokku.
“Ära mängi enam kangelast. Sa oled küllalt ülal kõrgel olnud, puha kuulsuse ja au nimel. Sa oled liiga kaua ära olnud. Lõppude lõpuks on aeg alla tulemiseks.”
Madeleine, ära räägi nii. See ei ole minu süü.
Te tulete mulle lähemale, otsekui tahtes mind emmata.
Miks te ei haju? Miks te ära ei värele, Madeleine, Joseph? Miks? Valgus pagendas teid, aga ravimid tegid seda ju ka, ma tean seda, ma tundsin seda. Ja ma praegu ju tunnen, kuidas ained mu kehas ringlevad, kuidas taju muutub aeglasemaks, aga teie seisate ikka mu ees, ma ei taha ju...
Tunnen äkki, kuidas midagi valusat mu kõhtu tabab ja kuulen püstolipauku. Eemal seisab Gertrud, või kas see ikka on Gertrud, ta peaks olema ju moondunud, nagu mina, kui see varjuneiu ta kätte sai, aga tema, tema lihtsalt on nagu ennegi.

Üritan oma püstolit kätte saada, aga ma olen liiga aeglaseks muutunud. Gertrud tulistab, tulistab vägagi täpselt, ja purustab minu Lebeli otse mu käes. Temas näos on teatav etteheide, kui ta lennukisse istub. Palun ei, Gertrud. Palun ära jäta mind siia.
Teid tuleb aina juurde. Felix, ema, isa, vanaisa ja vanaema, Maurice, vanamamma ja vanapapa, Paul, Felix. Kogunete mu ümber, panete oma pehmeid käsi mu peale ja surute mind mulla sisse. Vaevu kuulen, kuidas lennukimootor käivitub, ja seda on läbi teie kehade massi ainult vilksamisi näha, kuidas see tõuseb mäe kohale, udust kõrgemale. Käsi mu peal on aina rohkem ja rohkem, mõned teist on inimesed minu külast, aga enamus neist on sõdurpoisid, need, kes kaevikutes ja eikellegimaal muda sisse uppunud, suruvad oma mullaseid käsi minu vastu, ja ma tunnen, kuidas ma ei saa hingata.
“Tere tulemast maa peale. Tere tulemast tagasi,” sosistad, Madeleine, ja surud oma külmad huuled minu põsele. “Siia sa jääd.”
Maa on mind lõppude lõpuks kätte saanud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0047)