Palun andke ometi see peavalutablett siia! Ja tooge klaas vett ka!
Ei, ma ei suuda seda jubedat lärmi minu kontserni akende all kauem välja kannatada. Vahi, millised loosungid! „Sina saad Kanaari saartel värsket õhku hingata, meie mitte!“
Kõlupead! Kust te seda võtate, et Kanaari saartel on hingamiseks õhku? Mingit õhku seal pole, on samasugune heitgaaside ving nagu meilgi. Autosid on seal varsti sama palju, kui Tokyos.
Teie muidugi usute, et minu elu on lust ja lillepidu. Tobud. Eile seisis minu limusiin viis tundi järjest liiklusummikus. Nõupidamise olin sunnitud läbi viima telefonitsi, otse autost. Peavalu läks üha hullemaks. Minu autojuht viidi pärast kiirabiga haiglasse. Heitgaasimürgitus…
Misasja? Ah, te, mässajad seal akna all, nõuate, et ma pean vähem autosid tootma? Ei tea, miks? Neid ju ostetakse! Ja kuidas veel! Eriti sestsaadik, kui meil töötab see noor geenius, Krändi (on tänapäeva noortel alles nimed!).
Konkurendid ostavad meie autode uusi mudeleid, võtavad koost lahti ja katsuvad järele teha. Lõbus Krändi (talle meeldib ühtepuhku nalja visata) leiutab otsemaid midagi uut. Võtame näiteks selle viimase vidina: tuhatoos-välgumihkel. See lendleb auto salongis ringi, tuleb autojuhi kutsumise peale kohale, teatab, mitmes suits see täna juba on ning pärast kahekümnendat suitsu esitab leinamarsi.
Ei, konkurendid meid enam kätte ei saa. Aga veel veidi ja me kõik lämbume ära autode heitgaaside sisse nagu kala kuival.
Kutsusin Krändi oma kabinetti. Oli hilisõhtu. Noormees on tubli, teeb ületunde, nagu minagi. Mõnikord keskööni välja.
- Olukord on kriitiline, poisu, - ütlesin. – Ma ei näe ühtki väljapääsu.
- Äkki vähendaks tootmist? – küsis Krändi, võttes istet tugitooli minu vastas. Noormehel oli, nagu ikka, veidi hajevil ilme. Tema suudab teha kahte asja korraga – kuulata mind ja ühtlasi nuputada, kuidas näiteks kardaanvõlli täiustada.
- Vähendaks õige jah. Tänulikud konkurendid hakkavad rõõmu pärast hõiskama. Ohjah. Tuleks välja mõelda midagi täitsa uut. Vaata, Krändi (kust küll, pagana pihta, sellised nimed võetakse? Ameerikast või?), ma ei suuda enam seda õhku hingata ja seda lärmi kuulata. Ausalt öeldes, mul pole enam ei sooja ega külma ei inimestest ega rahast. Raha on minu jaoks nüüd vaid üks paberile kirjutatud arv. Hea küll, ehitan veel paar pilvelõhkujat. Tallinna muinsuskaitseamet tuleb jälle õiendama … Mind, Krändi, see enam (kui sinu väljendit kasutada) ei morjenda.
- Aga, boss, – imestas tema, - te olete ju alati rääkinud, et raha on selline imelik asi, mida pole kunagi liiga palju.
- Palun ära kuula, mida inimesed räägivad, poisu. Parem vaata, mida nad teevad. Sa saad nüüd näha, mida teen mina. Lähen ära. Anabioosi. Umbes neljakümneks aastaks.
- Aga, boss… Ma ei ela seda üle, - sõnas Krändi nukralt.
- Ilusad sõnad. Elad küll. Ära kurvasta, tulen tagasi. Hea küll, väheke varem… Kolmekümne aasta pärast. Tahan olla kindel, et oled siis veel elus. Aga sina lood tulevikuauto. Sellise, mis keskkonda ei reosta. Niipea, kui hakkan selle peale mõtlema, saan aru, et huvi elu vastu polegi mul veel päriselt kadunud. Kujutan seda autot endale ette. Nägin seda korra isegi unes. Midagi mersu, Ferrari ja Lexuse vahepealset. Väga uhke… Aga seda kisa meie akende all ma ei soovi enam mitte üks päev kuulata! Pistaksin heameelega kõik need lärmajad pokri. Krändi… Loodan väga sinu peale. Ootan sinult võimsat ajurünnakut.
Vilistasin. Tuhatoos lendas mu vile peale kohale, teatas, et see on mul täna juba kahekümne kuues suits ja alustas leinamarsi esitamist, mis oli minu otsust arvesse võttes väga õige.
Lasin juristidel teha üksikasjaliku lepingu. Kohustasin minu tahte täitjaid kapslit-külmkaamerat minu kabinetist mujale mitte ümber paigutama ja mind kolmekümne aasta pärast täpselt samal kohal anabioosist üles ajama. Kabineti liugvahesein olgu pärani lahti. Otsustasin meelega olla alluvatele pinnuks silmas. Mine tea, hakkavad muidu äkki ilma minuta lulli lööma.
Jätsin hüvasti süngelt vaikivate sugulastega, kes olid mu töö juurde kohale tulnud. Vaevalt, et nad kõik on siis veel elus, kui ärkan. Midagi pole parata. Mul on elutöö teha. Superauto loomises osaleda. Nende ainuke soov on oma elupäevakesed õnnelikult õhtusse veeretada.
***
Tulin teadvusele keset küllaltki suurt rahvahulka. Kõik need näod olid minu kohal kummargil. Murelikud ja ootusärevad. Tundsin nende seas vaevu ära mõned, märksa vanemaks jäänud, töökaaslased. Mind aidati istuma ja siis nägin hallipäist, kuid väga esinduslikku ja rõõmsalt naeratavat Krändit.
- Boss! – hüüatas tema. – Mul on nii hea meel teid näha! Kuidas te ennast tunnete?
- Tänan küsimast, - vastasin ootamatult nõrga ja vaikse häälega. Pikalt unes viibimisest olin kõhnaks jäänud ja mu lihased hakkasid vist kärbuma. – Pole viga. Aga kuidas teil läheb?
Krändi klõpsutas kaugjuhtimispulti. Minu “voodi” muutus mugavaks ratastugitooliks. Krändi ulatas mulle hoolitsevalt klaasi vitamiinikokteili.
- Noh, sõbrake, räägi, kas õhk on nüüd puhas? - küsisin, kui kokteil oli joodud.
- Ülipuhas, boss!
Krändi lükkas mu ratastooliga kõrge, maast laeni akna ette. Siit, üheksandalt korruselt, avaneb kaunis vaade linnale ja Tallinna lahele.
Nii… Õige mitu uut kõrghoonet… Sadamas oli varem alati näha mõnda uhket “Silja Line” laeva. Hetkel laevu seal polnud. Taamal, kaugel mere kohal nägin soojale maale lendavat V-kujulist linnuparve juhtlinnule järgnemas. Sügis on käes… Elu on ka ilma minuta edasi läinud… Oh, mis see inimene siis ära ei ole. Vaid linn on igavene. Ja meri.
- Hea küll, Krändi, näen, et Tallinn on ikka veel seal, kus muistegi ja on kolmekümne aastaga õige vähe muutunud. Millest järeldan, et näiteks aatomisõda pole vahepeal olnud. Ülemiste vanake pole kah veel viitsinud linna üle ujutada. Olgu. Ma tahaksin nüüd sinu loodud imeautot näha.
- Aga boss! Just seda ma teile näitangi! Kas te siis ei näe seda turistide gruppi? Nad lendavad Helsingisse. Vaadake, kuidas nad on kolmnurgaks rivistunud ja järgnevad giidile!
Jäin tummalt hallipäisele geeniusele otsa vaatama.
- Kas need polegi linnud?
- Muidugi mitte! Vaadake, mul õnnestus leiutada skafander, mille abil inimesed saavad õhku tõusta. Noh, magnetvälja printsiip ja nii edasi. Ei hakka praegu pikalt-laialt seletama. Need skafandrid tõrjusid autod turult välja. Õhk on nüüd puhas. Kokkuhoid meeletu. Enam ei lähe vaja lifte, eskalaatoreid, parklaid, laevu ega lennukeid. Inimesed panevad endale skafandri pähe ja lendavad aknast välja. Sipelgapesaaeg on inimkonnal möödas. Käes on taruaeg! – pani Krändi oma jutule uhkelt punkti. - Teie, boss, olete nüüd multimiljardär. Ja ega minagi paadialune pole.
Hakkasin närviliselt vilistama. Aga tuhatoos ei tulnud ega tulnud.
- Kahjuks meil enam mitte keegi ei suitseta, - ütles Krändi mind murelikult silmitsedes. – Õhk on nii puhas, ei raatsi rikkuda.
- Krändi… O-oo… Millega sa hakkama said! Kus on autod? Kus on mu kaunitarid?! Ja kesse lööb jälle seal meie akna all lärmi? Tänavalt kostab siia jube kisa!
- Protestimiiting, boss.
- Mida sa ütlesid?! Millega nad nüüd rahul ei ole? Kes seal protestib?
- Eks ikka need, boss, kelle ettevõtted laostas meie kontsern, - vastas Krändi pilku peites.
