1. Hoiatus
“See ongi siis see tulnukate poolt kodustatud peni,” pillas Eston põlastavalt, kui Ahto Jürgeni sisse juhatas. Vanamees arutas parasjagu kaaslastega ümber hololaua mingeid plaane ja heitis sisenejate poole vaid ühe huvitu üle-õla-pilgu. Jürgen skaneeris ruumi kiirelt üle, õhk oli puhas. Tõtt-öelda ei olnud ta sellist vastuvõttu oodanud. Jahedat ehk, kuid mitte avalikult vaenulikku. Ruumis istus nii toolidel kui seadmekorpustel kümmekond morniilmelist meest ja naist. Jürgen nägi oma kergenduseks, et need olid kõik Liidu erinevate üksuste ja osakondade juhid. See tähendas, et ta ei pea oma juttu kaks korda rääkima.
“Huvitav seisukoht, Eston,” ütles Jürgen, “eriti huvitav, kuna sa ise saatsid mu tulnukate sekka.”
Eston pöördus tema poole ja pani oma käteproteesid rinnal risti.
“Ma saatsin su sinna viie aasta eest. Luurama. Kas ma olen kuulnud sinult sellest saadik midagi kasulikku?”
Jürgen vaatas ringi, kuhu ta võiks istuda, kuid ühtegi vaba tooli ei olnud. Niisiis seisis ta sealsamas ukse juures edasi.
“Kas olen?” küsis Eston uuesti.
“Ei,” tunnistas Jürgen.
“Aga Ahto on meile peaaegu iga kuu ja vahepeal ka iga nädal midagi olulist teatanud.”
Ahto naeratas tagasihoidlikult. Ta ei tahtnud mingisse tülli sekkuda. Jürgen oli temaga paar päeva tagasi ootamatult läbi karimite sidevõrgu ühendust võtnud ja nõudnud Estoniga kohtumist. See oli ebatavaline, sest seni oli Jürgen vältinud igasugust kontakti teiste inimestega, ehkki tal oli selleks mitu korda võimalus olnud.
“Ma ei tahtnud end enneaegse ühendusevõtmisega paljastada.”
Eston lõi käega.
“Sinu ainus ülesanne tulnukate koduloomaks minnes oligi meiega pidevalt ühendust võtta. Mis kasu meil sellest suurest jamast sinu neile meeldivaks muutmisest muidu oli?”
Jürgen tõstis käe.
“Oot-oot! Minu ülesanne oli hankida Relvastatu Võitluse Liidule elutähtsat infot.”
“Miks me seda siis sinult ei saanud?”
“Sest siiani mul seda ei olnud.”
“Ja nüüd on?”
“Jah!”
“No lase siis tulla!”
Jürgen vaatas ruumis ringi. Pisikene, eredalt valgustatud tuba oli kuhjas täis relvi ja lahingkostüüme.
“Ülehomme korraldavad karimid ajujahi ja löövad kogu Tartu-aluse tunnelisüsteemi inimestest puhtaks.”
Ruum vakatas.
“See aktsioon, mis te selle tehase vastu nädala eest korraldasite, oli suur viga.”
Eston mühatas ja näitas käega ruumis vedelevat arsenali.
“Selles sa, Jürgen, eksid. See polnud mingi viga, me saime sealt laost terve Liidu jaoks relvi! Kui nad oma nina edaspidi siia alla tunnelitesse pistavad, siis kahetsevad nad seda kibedasti.”
Jürgen raputas pead.
“Mitte halligi nad ei kahetse. Nad uputavad kogu selle maa-aluse süsteemi siin esialgu vedelate kemikaalidega üle - sellistega, mis on neile endile loomulikuks keskkonnaks, meile aga kuradi ebameeldivad. Siis lasevad nad sellesse paar tuhat volti elektrit, mis on inimestele pehmelt öeldes veel ebamugavam variant, kuid nemad kasutavad seda oma politseidroonide pidevaks laadimiseks. Ja siis tulevad laine laine haaval politseidroonid. Minu arvamust mööda ei olegi neid väga palju vaja. Pärast seda, kui osad on uppunud ja ülejäänud ära küpsetatud, polegi neil kellegagi õieti madistada.”
“Neid tunneleid on kolmkümmend kilomeetrit pluss need, mis pole asustatud. Ma tahaks näha, kuidas nad selle siin kõik ära uputavad.”
“Marslaste kadumisest oled kuulnud? Nende tunnelivõrgud olid tuhandeid kilomeetreid pikad. Nad elasidki kogu aeg maa all. Selle süsteemi uputamine on neile korraks nuusata.”
Ruumisistujad vahetasid omavahel pilke.
“Kuskohast sa seda kuulsid?” küsis Eston muutunud häälega.
“Mu peremees oli varem karimite politseijõudude lahingulaeva julgeolekuülem, nüüd, pärast seda, kui te nende relvatehast ründasite, võeti siinne vana julgeolekuülem maha ja minu peremees pandi asemele. Ta on harjunud karmilt tegutsema ja selle varasema nannipunniga, keda te kiusasite, kuidas tahtsite, pole tal midagi ühist.”
Heli tõstis käe: “Eston, ma rääkisin seda sulle juba kahe nädala eest. See kinnitab meie andmeid, et neil on midagi suurt teoksil. Siiani me ainult ei teadnud, et see on meie vastu suunatud. “
Eston noogutas.
“Seda sa ütlesid jah.”
Ta mõtles veidi.
“Tundub, et Jürgen ei valeta, asi on tõsine. Heli, anna punane häire.”
“Stopp!” hüüdis Jürgen. “Ei mingit häiret! Julgeoleku luuredroonid on kogu tunnelisüsteemi juba oma jälgimise alla võtnud. Nii kui te mingi järsu liigutuse teete, võivad nad rünnakut kiirendada. Selle ruumi siin ma kontrollisin üle, siin nende droone veel ei ole.”
Heli, Jürgen nägi nüüd tema RVL-i turbeohvitseri lõkmeid, tõusis ja raputas pead: “Siin ei ole mingeid droone. Me oleks neid näinud...”
Jürgen raputas pead.
“Teil ei ole sellist tehnikat, et neid avastada.”
“Mida me siis teeme, kui me midagi teha ei tohi?”
Jürgen naeratas esimest korda jutuajamise jooksul.
“Mul on plaan. Olen seda juba viimased kaks aastat haudunud ja kuigi see ei ole veel sugugi täiuslik, siis praegu, tundub, on aeg see käiku lasta.”
2. Tegutsemine
Pollutsioonikeskuse automaatpuhastusmasin lähenes Tartule Elva poolt. Eston oli otsustanud, et sealtpoolt, üle minivulkaani, mille karimid olid Elva varemete asemele kergitanud, on kõige ohtum, sest seda marsruuti ei olnud RVL veel kasutanud.
Vulkaanist möödalennul nägi Jürgen, kuidas tulemäe sisemuses töötavad seadmed imesid maapõuest magmat ja suunasid selle Peedu hiigeltehasesse. Teise säärase tehase, mis asus Luunja kandis, olid nad oma eelmise suure rünnaku käigus õhkinud ja, nagu selgus, sellega endale suure häda kaela tõmmanud. Peedu oli Liidul järgmisena nimekirjas, kuid tundus, et nüüd ei jõua nad selle teostamiseni kunagi.
“Siin Peedul tehakse lahingulaevadele kaitsekilpide komponente,” ütles Jürgen enda kõrval istuvale Tarmole. See kergitas üllatunult kulme.
“Kuskohast sina seda tead?”
“Tulnukatega koos elades juhtud ikka üht-teist kuulma.”
“Keegi teine meie omadest ei ole midagi kuulnud.”
“Sest neil ei olnud seda,” ja Jürgen koputas oma näol oleva hingamismaski pihta, mis varjas ta poolt nägu katvat adapterit. “Nad said infot ainult sellest, mida nad nägid. Mina aga saan ühenduda otse karimite seadmetega ja kuulda ka nende avatud sides peetavaid vestlusi.”
Tarmo kohendas end paremini istuma.
“Kuidas sa selle adapteriga hingata ja rääkida saad? Sul on ju suu seda täis?”
“Väike lisakirurgia tegi vajalikesse kohtadesse õhule ja toidule uued sisenemisteed.”
Tarmo võdistas oma lahingskafandris õlgu. See nägi veider välja, sest skafander oli mõeldud kasutamiseks karimitele ja seetõttu võbeles enamus selle pisikesi jäsemevarrukaid tühjana nagu jämedad narmad.
Peedu tehase mustad, laavakivist valmistatud hoonemürakad jäid nende selja taha ja eemalt hakkasid paistma Tartu tulnuklike hoonete siluetid. Jürgen ühendus puhastusmasinat juhtivasse süsteemi ja uuris veel kord selle marsruudikaarti.
“Viies hoone, millest me möödume, on pisisõidukite lennuväli. Selle kohal hüppame välja ja lööme valvurid mättasse.”
“Kas nad häiret ei anna?”
“Annavad, aga praegu puhkab enamus politseijõududest süvaunes. Karimid lähevad alati, kui võimalik, enne suuroperatsioone süvaunne, sest siis võivad nad hiljem peaaegu kolm nädalat järjest ärkvel olla. Sellest väljatulemine võtab tunde.”
“Kuidas kurat sa kõigest nii hästi informeeritud oled?”
“Ma ütlesin, orotroopne adapter. Soovitan seda sullegi.”
Jürgen seadis end masina mootoridetailide vahel mugavamalt istuma ja lausus: “Tulnukate lemmikloom olla on selles mõttes väga kasulik. Eriti siis, kui sinu peremehed juhtuvad olema aktiivsemat sorti, kel pole aega sind kasida. Mul vedas, mu peremees oli pidevalt oma politseitööga rakkes ja tahtis, et tema lemmik saaks ise hakkama tualeti kasutamisega, enese jalutamisega, toitmise ja katmisega. Selline peremees tahab, et lemmikud oleks ligi, kui vaja külaliste ees uhkeldada. Selleks, et loom selle kõigega hakkama saaks, ühendab ta oma lemmikud võrku, et need suudaks kasutada uksi ja kodumasinaid, ja mis meie jaoks kõige olulisem - tõlkurit, et loom mõistaks, mida peremees käsib teha.”
“See adapter näeb suht rõve välja,” tähendas Tarmo.
“Mitte hullem kui Estoni kodukootud käte ja jalgade proteesid. Vot need näevad tõepoolest rõvedad välja.”
Tarmo muigas.
“Ja minu silmaproteesid, samuti rõvedad - ja see kõik sinu sõprade tulnukate töö.”
“Peremeeste, mitte sõprade. See, “ Jürgen osutas oma adapterile, “aitab sul neile tagasi teha.”
“Eks näeme.”
Nende alt libises nüüd läbi trööstitu talvine Eesti maastik. Maal valitses viimased aastakümned igavene talv. Peamiseks põhjuseks kõik need tuhandeid kunstlikud vulkaanid, mis tulnukad olid oma tehaste tarbeks looduslikele lisaks tekitanud ja katkematult töös hoidsid.
Masin mis neid kandis, jõudis Tartusse ja sisenes majadevahelisse lennuruumi. Jürgen piilus välja. Neid ümbritsesid hiiglaslikud laavakivimist munajad hooned, igaüks sadu meetreid kõrge ja lai, kõik kaetud vulkaanilise tuhaga, millest automaadid neid kogu aeg puhastasid. Need suured kivikerad olid kuhjatud monumentaalsetesse kompleksidesse, milles enamik ulatusid pea poole kilomeetri kõrgusele. Sellest mustjast ja hallist massist kerkisid esile kolm hiiglaslikku torujat moodustist, millest ühe poole atmosfääripuhastusmasin suunduski. Masina ülesanne oli mitte vulkaanilise tuhaga võidelda, vaid vähendada tulnukate hoonete seintest väljutatavate gaasiliste jääkainete hulka, mis majade vahel roheliste toksiliste pilvedena hõljus.
“Viis minutit sihtmärgini!” teatas Jürgen. “Edastan kõigile väliskaamerate pildi. Leidke oma sihtmärk ja lukustuge sellele.”
Ründerühm masina detailide vahel elustus, kontrolliti relvi ja varustust, otsiti oma sihtmärke. Viis minutit möödusid kiiresti.
“Minut sihtmärgini!” andis Jürgen teada. Kolmkümmend rünnakrühmlast seadis end hüppeks valmis. “Kolm, kaks, üks, hüpe!”
Kinnitusklambrid vabanesid ja nad langesid alla. Samal hetkel hakkasid kõikjal ümber Jürgeni tööle karmiinpunaseid sähvatusi välja saatvad väljarelvad. Lennuvälja valvavad karimite valvedroonid, mis tiirutasid ümber lennuvälja, väändusid äkki nende ümber tekkivates drekootväljades ja lülitusid arvukate vigastuste tõttu mõne hetkega välja ilma, et suutnuks teha ainsatki lasku. Dessant vihises neist alla langedes mööda ja droonid langesid neile järgi. Oma lahingülikonda juba pidurdusele ümber lülitavad ründajad maandusid pehmelt suure toruja hoone sees asuvale lennuväljale, kus ootasid oma meeskondi tulnukate sajad suborbitaalsed söösturid.
Väljapüsside lasusähvatused ei katkenud hetkekski. Nüüd väändusid nende väljades juba karimid, kes lennuväljal omi asju ajasid, ja ka kõik robotid ning seadmed, mis ründajatele kahtlased tundusid. Niipea, kui lennuväli oli karimitest puhastatud, jagunes rühm kolmeks ja igaüks suundus oma ülesannet täitma. Esimene keldrisse, et võtta maha sealsed valvesüsteemid ja avada hoonesse sissepääs tunnelitest, kus juba ootasid ründajate abijõud. Teise rühma sihtmärgiks olid sideruumid ja kolmas ründas valvekeskust. Vaid mõnes kohas suudeti ründajatele vastupanu organiseerida ja vähem kui poole tunniga oli hoone inimeste kontrolli all.
3. Minek
Jürgen hoidis ust lahti ning viipas kaaslastele kutsuvalt. Tarmo ronis esimesena sisse, Ahto ja Eston silmitsesid aga masinat võõristusega, sulgedes ka ülejäänud rünnakrühmale tee. Sööstur oli karimite tehnoloogia tüüpiline esindaja - pisikestest rohekashallidest metalsetest rombidest koosnev robustse ja tahumatu välimusega hernekauna meenutav hõljuk. Kaun oli Jürgeni orotroopse adapteri puute peale avanenud ja selle seest paistsid nahksed lebamisaugud, kuhu reisijad nagu herned end kerra pidid tõmbama.
“Ja selline ongi su paljukiidetud suborbitaalne sööstur?”
Ahto vaatas abiotsivalt Estoni poole, kes seisis samuti kahtleva näoga tema kõrval.
“See jah. Noh, ronige sisse!” ärgitas Jürgen. “Kuulge, kui te ei suuda isegi söösturisse ronida, mida ma teiega kosmoselaevas peale hakkan?”
Esimesed inimestega koormatud söösturid tõusid juba õhku.
“Mina sinna kosmosesse nii väga ei tahagi,” pomises Ahto. “Ma eelistaksin, et me lööme Maa niisama noist värdjatest puhtaks.”
“Ma ütlesin sulle juba, et selleks ei ole me suutelised,” tunnistas Eston vastumeelselt. “Vähemalt mitte praegu. Inimesi on selleks liiga vähe. Karimeid on kvadriljoneid, inimesi vaid paar närust miljardit, haledad jäänused. Isegi kui karimid ei kasutaks ühtegi oma superrelvadest ega robotitest, lämmataksid nad meid ka lihtsalt rinnaga peale tulles oma massiga ära.”
“Ja milleks me siis üldse siiani jändasime ja omi elusid ohtu seadsime?” kähvas Ahto.
“Selleks, et mitte metslusse langeda, manduda ja välja surra. Teiseks just mõne säärase võimaluse nimel, mille Jürgen meile välja nuhkis.” Eston lükkas Ahto kõrvale: “Mina igatahes ei kavatse meie praegu ainsat võimalust pääseda maha magada.” Ta astus üle äsja tapetud karimi sõlme tõmbunud keha ja seadis väljapüssi kanderežiimi, milles see tõmbus kokku peopesasuuruseks.
Eston urises, selgesti oli kuulda servomootorite undamist ja kunstliigeste naksumist, kui ta oma proteesjalgu ja -käsi nii väikseks üritas põimida, kui võimalik.
“Kuidas sa nii pirts saad olla, ise juba aastaid karimitega koos elanud?” imestas Jürgen. Ahto sülitas lähima karimi surnukehale.
“Mina ei rännanud nendega tähtede vahel nagu sina. Mind hoidsid nad enamuse ajast õues kuudis ja sisse lasti ainult pidude ajal tantsima ja laulma.”
“Tuled või ei tule?” küsis Eston ja Jürgen tõstis jala kauna. Ahto võpatas, mõeldes võimalusele, et ta jäetakse siia maha. Ta heitis pilgu selja taha, kus hiiglaslikus maa-aluses parklas mitu tuhat inimest end samasugustesse kaunadesse toppisid. Söösturite endised omanikud lebasid kõikjal masinate vahel, lülilised jalad laiali, kehad väljarelvadest moondunud. Kirudes ronis ta vastikusilme näol Estoni kõrval olevasse rohelisse õõnsusesse.
Jürgen ohkas seda nähes väsinult ja vajus sisseharjunud liigutusega sujuvalt juhile mõeldud auku. Niipea, kui viimane nende salgast oli sisse roninud, surus ta oma näos oleva seadme vastu söösturi seinas olevat ühendust ja sulges karimikeelset käsklust andes kauna. Ahto karjatas kergelt, kui pealelangeva katte nahkne sisemus ta endasse haaras ja kõikjalt vastu keha liibus.
“Läksime,” ütles Jürgen ja sööstur võttis paigast, saavutades hetkega mitmesajakilomeetrise tunnikiiruse, ning tuhises läbi hiiglasliku, tuumajaama jahutuskorstnat meenutava avause üles, taeva ja seal tupruvate tumedate vulkaanilise tuha pilvede poole.
4. Laevas
Lennu ajal suhtles Jürgen pidevalt tulnukate emalaeva, kelle poole nad teel olid, juhtimiskeskusega. Need olid veendunud, et söösturid, mis kümnekaupa eskadrillidesse võttes tema suunas tõusid, olid mehitatud puhkuselt naasvate karimitest laevnikega. Ahto ja Eston ei saanud aga teha muud kui vaadata läbi pool-läbipaistva lennumasina seina enda all aina allapoole vajuvat Maad. See oli viimase kahekümne aastaga tundmatuseni muutunud. Ahto, kes oli alles viiene, kui karimid Maale saabusid, ei mäletanudki õieti elu sellisena, mil see kunagi oli. Siis, kui planeeti valitsevaks liigiks olid veel inimesed. Seevastu Eston mäletas seda liigagi hästi. Nende korstnataoliste angaaride ja nende külge kleepunud miljonite eri suuruses mullikeste taoliste hoonetega linna asemel laius siin kunagi inimeste Tartu. Nüüd polnud sellest enam alles muud kui vaid mälestus vanemate inimeste juttudes, mida räägiti sügavates tulnukalinna keldrites. Eston silmitses avanevat panoraami aina süveneva kurruga suunurgas. Ainus, mis siin veel ta kunagist kodupaika meenutas, oli Emajõe helkiv lint, mis keerutas tulnukehitiste vahel samamoodi, nagu nood sajajalgsed ise ringi sebisid - ei kunagi kõige otsemat ja lühimat teed, vaid alati siia ja sinnapoole, ajades alati vähemalt kümmet asja korraga. Siis kadus kodulinn Estoni silme eest, sest sööstur kihutas pilvkattesse.
“Relvad valmis, dokkimiseni kaks minutit!”
Keegi ei lausunud sõnagi, kõik jooksutasid oma ajudes olevates implantaatides laeva jooniseid ja lahinguplaane. Nende kaunas oleva grupi ülesanne oli vallutada tormijooksuga siirikulaborid. Sellest kogusest metaniidist, mis nad olid saanud lennuvälja sidekeskuse varudest, jagus vaevu meestele, kes pidid juhtima sööstureid. Lahingulaeva jaoks piisava meeskonna loomiseks pidid nad seda tublisti juurde hankima.
5. Laboreis
“Võtke ritta!” karjus Ahto, seistes suure tulnukmasina otsas. Tema nägu kattis samasugune adapter nagu Jürgenil. “Protseduur on väga lihtne. Tulete siia, surute näo vastu seda avaust, avate suu ja hingate välja. Sissehingamisel neelate siin sees olevat vedelat metaniiti nii palju, kui suudate. Kui enam ei suuda, siis astute kõrvale ja istute. Kuni metaniit teie närvilõpmetega ühendusi loob, võite tunda kerget pearinglust, külmavärinaid ja veidraid maitseid ning lõhnu. See kõik on normaalne. Ainus tingimus - ärge jumala pärast seda välja oksendage!”
“Mis siis juhtub, kui ma selle välja oksendan?” küsis Eston, kes seisis talle kõige lähemal, kohe Ahto osutatud metaniiti täis avause juures.
“Midagi ei juhtu, pead uuesti neelama, aga meil ei ole seda lõputult. Kui liiga palju raiskate, siis peavad viimased ootama, kuni suudame kuskil materjalivarusid täiendada ja seda juurde toota. Teine variant on, et lakud oma ropsi põrandalt üles ja neelad alla.”
“Mine põrgu,” ütles Eston, hingas välja ja torkas pea metaniidiauku. Ta avas suu ning neelas nanomeeritd metaniiti nii palju, kui suutis. Ta tundis, kuidas see tungis talle neelu, makku, kurku, kopsudesse ja sealt edasi kõikjale kehasse, pannes ta üle kere kontrollimatult värisema. Vaevu jalul püsides koperdas Eston masinast eemale. Järjekorras järgmised silmitsesid teda, kes põnevuse, kes õuduse, kes vastikusega. Ta püüdis neile midagi julgustavat öelda, kuid ei suutnud suud liigutada, see oli nagu tsementi valatud.
“Ärge proovige esialgu rääkida,” hüüdis Ahto. “Läheb paar minutit, kuni ühendus on saavutatud ja programmid teie keha iseärasustega adapteeruvad.”
Ta ise oli protseduuri vaid paarkümmend minutit tagasi läbi teinud ja muutused tema sees alles toimusid. Kuid juba suutis ta tajuda laeva sidevõrku ja niipea, kui ta oli oma sõnumi ära karjunud, astus ta kõrvale ja asus ahnelt uurima maailma, mis tema sisemuses praegu üha avanes ja aina laienes.
Eston vaarus eemale. Seal vajus ta seina najale ja tundis mingit vastikut haisu, seejärel lillelõhna, siis surinat sõrmeotstes. Eemal metaniidimasina juures surusid juba aina uued ja uued võitluskaaslased oma päid masinasse.
“Vau,” pomises Eston, kui ta teadvusse tekkis järsku võõraste arvutisüsteemide rigaräga.
6. Juhtimine
Jürgen istus emalaeva kaptenitoolis ja tema kõrval täitsid ümaraid kerakujulisi toole oma istmetesse kägardunud teised laeva alamsüsteemide juhid.
“Tagumised kilbid on kaotanud 40% oma võimsusest,” jooksis teave läbi metaniidiside Jürgeni põhiimplantaadile. Ahtripatareide kogupaugud, mida juhtis Eston oma meestega, tuksusid muu teadmise taustal koos kulutatud ja allesoleva energiahulgaga. Samal ajal jälgis ta nende ees avanevat suurt vikerkaarevärvilist sõõri, mille avamisega Tarmo parasjagu oma abilistega töös oli.
“Värav avaneb, katke seda!” nõudis Heli.
Eston tema kõrval andis mõttes käsu ja hetk hiljem lõhkesid üksteise järel gravitatsioonimiinid, mis laev oli oma teel leivapuruna laiali paisanud. Karimite lahingulaevadele, mis neid jälitasid, ei suutnud need midagi teha. Laevade kaitseväljad summutasid miinide nõrgad laengud, kuid vigastamine ei olnudki eesmärk. Gravitatsioonilise segaduse, mis nüüd pageva laeva ahtris keema lõi, tegelik eesmärk oli varjata seda, mis toimus laeva ees selles vikerkaarevärvilises sõõris. Sealt paistis uus, kauge päike. Vaenlane ei tohtinud näha ei päikest ega sõõrist paistvaid tähti, et neid taevakaartidele paigutades välja peilida põgeneva laeva sihtkohta. Põgenike laev sisenes sõõri, läbis selle ja auk nende selja taga vajus kokku. Nad oli pääsenud. Nad olid kaugel.
7. Kolonistid
Nad tiirlesid Uue Maa ümber statsionaarsel orbiidil. Kõik olid oma uudishimu täis vahtinud, otsides sarnasusi ja erinevusi Vana Maaga. Läbi metaniidiside tajus kogu laeva meeskond, et see hetk, millal nad saavad Maale minna, ei olnud enam kaugel. Siis oligi see käes. Kapten võttis läbi metaniidiside kõigiga korraga ühendust: “Käesolevaga kuulutan ma välja uue inimkonna vaba riigi! Vaba tulnukate rõhumisest! Vaba, ainult inimkonnale kuuluva kodu! Elagu Eesti Vabariik!”
Ovatsioonid peaaegu ummistasid sidevõrgu.
“Raadamismeeskonnad söösturitesse!”
“Esitada valmisolekuettekanded!”
“Virumaa valmis!”
“Tartumaa valmis!”
“Harjumaa valmis!”
Järgemööda jõuti nimekirja lõpuni.
“Start!”
Kaunad langesid Uuele Maale. Jürgen ja Eston jälgisid seda kaptenisillalt.
“Ma ei uskunud, et me sellega hakkama saame,” ütles Eston, “aga sul, Jürgen, oli õigus, unistada tuleb suurelt. Ainult üks asi teeb mulle muret. Millega me ennast siin elatame hakkame? Meil ju puudub kõik, mida ühel lahingulaeval kaasas pole.”
“Siis peame kasutama seda, mis meil on, et hankida seda, mida meil ei ole.”
“Kosmosepiraatlus?”
“On sul paremaid ideid?”
Eston mõtles korraks, kuid raputas siis pead.
“Kui sa ütled, et nii saab, siis mulle sobib.”
