14.06.2074
Hiina Demokraatlik Konglomeraatide Ühendus
Shanghai megametropoleks, roheline tsoon

Kõik kordus taas. Samad ähmased pildid nagu tuhmunud vanad filmikaardid naeratavatest inimestest, keda ta polnud kunagi näinud. Ere päike laste mänguväljakul varjas osaliselt nende nägusid. See võis olla lihtsalt mõistuse viisiks kompenseerida täpsemate mälestuste puudumist. Kusagil taustal olid liivakast ja rohelised liumäed. Mängivate laste hääled segunesid võõra mehe ja naise jutuga, mille sõnad jäid arusaamatuks. Cixi teadis, et see on unenägu. Ta oli seda sama und näinud lugematuid kordi, nii kaua kui ta mäletas.

Ta ärkas äratuskella helina peale, 6:30 nagu ikka. Loomulikult, nagu igal hommikul, tundis ta tugevaid köhahooge kiiresti lähenemas. Cixi ajas ennast kähku püsti, tundes hetkelist peapööritust, ning silkas pesuväel läbi magamistoa hämaruse vannituppa, kus automaatselt süttisid tuled. Esimese keha raputava läkastuse saatel langes ta näoli kraanikaussi, hoides oma pikki musti juukseid eemal, köhides klompide viisi verd. Pead tõstmata avas ta ühe käega peegli kohalt väikse kapi ning haaras sealt valge plastikust purgi tablettidega. Jooksva kraanivee all neelas naine kaks kapslit ning varises siis kurnatult põrandale vanni najale. Pingutusest tekkinud külm õrn higikiht pani ta juuksed näo külge kleepuma.

Mõne aeg hiljem naastes olid magamistoa kardinad juba automaatselt akende eest tagasi tõmbunud, paljastades klaasseina, mis vaatas hommikuse, veel poolhämara pealinna peale. Üksteise võidu üha kõrgemale taevasse pürgivad kõrghooned kihasid distantsil suurtest holograafilistest videoreklaamidest. Maailma suurim metropol ei maganud kunagi. Voodis patjadele laotatud pehmete mänguasjade vahelt tõusis istukile palja ülakehaga noor mees.
„Kas kõik on korras, kallis?“ küsis Fan.
Mehe hõbedased juuksed ning tumelillad silmad läikisid hommikupäikese varajastes kiirtes, kui ta silmitses Cixit natukene mureliku pilguga, milles kumas sinna tehases püsivalt valatud soov rahuldada iga naise soov. Cixi ignoreeris seksbotti ning läks hoopis külmkapi kallale, mille avamine pani külmiku ukse sisse ehitatud teleka mängima. Fan jäi kuulekalt vait ning heitis taas teiste mänguasjade kõrvale lamama.

Maasikamaitselisi sünteetilisi vitamiinihommikuhelbeid piimaga saatis vere metalne maik, mis polnud hammaste pesuga täiesti kadunud.
„Kolmapäeval Shanghai rohelise tsooni metropolitsei tsentraalserveritele toimunud küberrünnakus kahtlustatavad on Avaliku Julgeoleku Büroo poolt vahistatud,“ kuulutas geneetiliselt perfektseks voolitud näolapiga 40nendates uudisteankur, kelle välimus matkis 20 aastast. „Avaliku Julgeoleku Büroo pressiesindaja sõnul oli taaskord tegu kommunistlike separatistidega kollasest tsoonist. Millisesse kommunistliku partei jäänukorganisatsiooniga tegu oli, ei soostunud büroo veel kommenteerima, sest uurimine on jätkuvalt käimas. Nüüd aga välisuudistest: Hoolimata piiri täielikust sulgemisest sõjaväe poolt, jätkub massiline põgenikevoog kaosest räsitud Kagu-Aasiast, mida praegugi just laastab järjekordne superorkaan. Samuti on sõjast tekkinud anarhia loonud massilise näljahäda ning soodsa pinna organiseeritud…“

Cixi hajameelse mälumise katkestas Korea poistebändi sEx;wIrE uusima plaadi lugu „I’m going to plug you in.“ Ta haaras köögilaualt oma telefoni - väikse läbipaistva plastikust liistaka, millele ilmusid ikoonid. Helistajaks oli Liang Wen.
„Tundub, et tööpäev jõuab kätte enne kui ma tööle jõuan,“ mõmises Cixi, võttes telefoni vastu häälrežiimis, sest ta polnud viitsinud veel riideid selga ajada. „Ma kuulen sind, Liang,“ lausus ta mitte kõige entusiastlikuma häälega.
„Tere hommikust sulle ka Cixi,“ vastas meeshääl telefonis. „Ma tahtsin sulle öelda, et kui sa tööle jõuad, siis raporteeri kohe minu juurde. Mul on sulle midagi.“
„Kas sul kohvi on?“ küsis Cixi vastu. „Ja ma räägin päris kohvist.“
„Ekstra sinu jaoks,“ vastas Liang.

Hommikune sügispäike andis suurtele klaasist kõrghoonetele oranžika kuma. Cixi andis juhtimise autole üle ning manas oma neuro-implantaatiga esiklaasile viimased tööaruanded, lapates neid käevibutusega läbi. Hommikune Shanghai tema ümber ärkas päevasele elule, kui öösel jooksnud hoonete reklaamid lülitusid välja või vahetusid hommikuse reklaamiprogrammi vastu, mida saatsid värsked uudised ja muu meelelahutuslik programm. Rohelise passi kodanikud sagisid kõnniteedel, mida ääristasid geneetilised modifitseeritud puud, põõsad ja lillepeenrad, mis puhastasid linna õhku. Neuro-implantaatide, telefonide või muude isikutunnistustega sünkivad holograafilised tänavareklaamid tülitasid individuaalsete pakkumistega nii jalakäijaid, autojuhte kui tänavatest kõrgemale paigutatud liinidel magnetrongidega liiklejaid. Valged silindrikujulised prügirobotid askeldasid jalakäijate vahel, korjates üles kõike, mida maha pillati. Tänavate kohal vurasid ringi metropolitsei droonid, veendumaks, et kõik oleks ohutu ja rahulik. Tänavanurkadel ja fooride taga mõõtsid andurid inimeste stressitasemeid ja skaneerisid nägusid.

Cixi ohkas, lükates käevibutusega järjekordse aruande auto esiklaasi vasakpoolsele küljele, kus juba seisis läbisegi terve hunnik avatud faile, osades neist veel mängimas hääletuks keeratud videod. Küberrünnakud, pommirünnakud, atentaadid, inimröövid, illegaalne relvaäri, narkokaubandus, smuugeldamine, röövid, vargused – nimekirjal ei tulnud lõppu, kui asjasse puutusid kommunistlikud terrorirühmitused – inimesed, kes ei suutnud lahti lasta iganenud ja barbaarsest režiimist, mis suri juba aastakümneid tagasi. Kuldsest revolutsioonist oli möödas varsti juba 40 aastat.

Cixi auto peatus mustast marmorist müüri taga, mille metallist väravaid ümbritsesid kaks automatiseeritud kuulipildujatorni. Auto kõrvalt tõusis asfaltist välja metallist pulk musta plastikklaaspaneeliga. Cixi lasi autoakna alla ning asetas oma sõrme klaasile, et andur saaks kontrollida tema geneetilist võtmekoodi. Kõigil rohelise passi omanikel, ehk valitsuse litsentsiga firmade poolt ning valitsuse regulatsioonidele järgi geneetiliselt modifitseeritud inimestel, olid spetsiifilised geneetilised turvaelemendid, mis võimaldasid identifitseerida, kelle poolt oli kodaniku geneetiline kood disainitud. Väravad avanesid ning Cixi sõitis kena pargi ja disainer-veekogudega dekoreeritud hoovi, mille kohal kõrgus Avaliku Julgeoleku Büroo mustast klaasist hiiglaslik monstrum-hoone.

Ta andis autole käsu end ära parkida ning astus avarasse tumesinise marmorpõrandaga halli, kus kasvasid elus puud ning jooksid erineva infoga holopaneelid.
„Tänaseks on saanud Hiinast kõige arenenum riik maailmas – seda nii teaduslikult, majanduslikult, kui sõjaliselt,“ rääkis nägus ja nooruslik vanahärra ühel videopaneelil, kus paistis jooksvat väljavõte mingist jutusaatest. „Me mängisime omal ajal kaardid õigesti. See oli riskantne, aga tasus ennast lõpuks ära. Nüüd oleme maailma esimene ja ainus transhumanistlik tsivilisatsioon. Riskantne sotsiaalne eksperiment, mis vajas omal ajal kiireid, radikaalseid ja keerulisi otsuseid, on tegelikult toonud meid tagasi sinna, kus olid meie esiisad tuhandeid aastaid tagasi. Nagu Hani ja Tangi dünastiad muistsetel aegadel, on Hiina taaskord maailma number üks riik. USA üritab meiega sammu pidada, kuid nende suutmatus minna üle disainerinimeste ühiskonnale jätab ka nemad…“

Cixi sisenes tööle tulevate töötajatega täituvasse lifti, mille üks klaasist külg oli suunatud pargile ja seda ümbritsevale linnale, ning vuras üles. 124. korrusel astus ta liftist välja akvaariumpõrandaga heledasse koridori, mis tundus justkui troopilise jõe peal kõndimisena. Interjöör ise oli kooslus kõige uuemast ja modernsemast disainist koos Vana-Hiina elementidega, nagu punakaspruunid puitkonstruktsioonid ning klassikaline maalikunst. Just nii nagu Liang Wenile meeldis. Mees oli oma hingelt üdini transhumanistlik natsionalist, kelle kätte voolas palju korporatiivraha.
Liangi kabinetti sisenedes kuulis ta juba mehele omast vestlustemaatikat: „See on juba kurvastavalt naeruväärne. ÜRO ähvardab jälle Hiinat majandussanktsioonidega inimõiguste rikkumiste pärast, kuid nii nemad kui meie teame, et see on lihtsalt hambutu haukumine.“

Nagu alati tõmbas kõrgustest linnale alla vaatavas klaasseinaga ruumis Cixi pilku hiiglaslik seina sisse ehitatud akvaarium, vaikne kaos ja alatine liikumine. Cixi teadis, et akvaariumi taga oli peidus Liangi kabineti juurde kuuluv luksussviit.
„Praeguses geopoliitilises olukorras ripuvad nad meie küljes nagu kaanid,“ ironiseeris Liang ohtralt žestikuleerides. „Euroopa alles taastub teisest sõjast Venemaaga ning Liidu lagunemisest. USA üritab ohjeldada Mehhiko kaost ja tegeleda oma kliimapurustuste ning üüratu humanitaarkriisiga. Ülejäänud maailmast ei tasu isegi rääkida. Sõda, nälg, vaesus ja kuritegevus.“
Tänu geneetilistele modifikatsioonidele oli Liang heleblondide juuste ning safiir-siniste silmadega sale kui mitte kõhna mees, kelle näos peegeldusid peaaegu, et feminiinsed jooned, mis andsid kõigile tema näoilmetele ja liigutustele teatud sorti delikaatsuse.

Liang paistis vestlevat seinale kuvatud holopaneeliga. Kes oli teisel pool videokõnet, seda Cixi ei märganud, sest mees lausus: „Mul tuli midagi vahele. Ma helistan sulle tagasi“ ning sulges video.
„Cixi, punktuaalne nagu alati,“ lausus ta, nõjatudes oma nahktoolil tagasi ning süles sõrmed põimides. Liang kandis nagu alati valget ülikonda musta triiksärgiga.
„Kohvi saab?“ küsis Cixi kulmu kergitades.
„Aita ennast ise,“ vastas mees kohvimasina poole noogutades.
Samal ajal kui Cixi kohvimasina juures kohvi valiku üle mõtiskles, alustas Liang:
„Mul oli eile õhtul vestlus meie sõpradega Riikliku Julgeoleku Ministeeriumist.“
Cixi vajutas puutetundlikul ekraanil latte nuppu.
„Nad trügivad jälle meie kapsaaeda?“ küsis ta. Kohvimasin hakkas tööle, täites ümbruse naturaalse kohvi taevaliku lõhnaga. Polnud midagi paremat kui tõeliselt päris kohvioad.
„Nad tegid meile hoopis teene, mis jätab nüüd meid neile teene võlgu,“ ütles Liang lisades: „Kuule tee mulle üks espresso.“
Cixi haaras teise kruusi ning asetas selle kohvimasina teise jaoturi alla.
„Tuleb välja, et neil õnnestus teada saada, kus asub üks kommunistlike separatistide kiivalt peidetud printeritest,“ lausus Liang.

Cixi peatus külmkapist kohvikoore otsimisel. Ta ei olnud seda oodanud.
„Suur suutäis.“ Illegaalsed printerid olid terroristide peamiseks viisiks enda relvastamisel.
„Kuidas nad sellest teada said? See pole üldse Riikliku Julgeoleku rida.“
„Üks meie ammustest teooriatest on kinnitust leidnud,“ vastas Liang, võttes laua juurde tulnud Cixilt tassi vastu. „Kommuniste toetab Vene välisluureteenistus SVR. Riiklik julgeolek jõudis lihtsalt venelaste jälgi ajades printerini. Nagu me varem arvasime, toetavad venelased separatiste raha, luureinfo, varustuse ja muude ressurssidega.“
Cixi ei olnud üllatunud. Venelased olid hiinlastega sõbrad ainult nii kaua, kuni asi puudutas Lääne vastu seismist.
„Nad on vist endiselt vihased nende Siberi territooriumite pärast.“
Liang kehitas õlgu. „Meil oli igati õigus need endale võtta. Seal elasid põhimõtteliselt ainult hiinlased.“
Cixi rüüpas oma lattet ning sulges hetkeks silmad, nautides naturaalse maitset.
„Venelastel on tegelikult meie suhtes olnud pind perses juba kuldsest revolutsioonist saadik,“ ütles Liang, rüübates samuti kohvi. „Neile lihtsalt ei istunud see, et me vahetasime 2034 välja nende lemmik maailmakorra.“

Cixi nõjatus Liangi laua äärele ning mees kuvas õhku suure holograafilise plaani.
„Printer paikneb Zhejiangi kollase tsooni ühes punastest sektoritest.“
Holograafiline kaart muutus 3D väljalõikeks linnaosast, kus olid varieeruvate markeritega ära märgitud erinevad olulised objektid. Väidetav printer asus kõige tavalisema 100 korruselise paneel-elumaja all, pannes Cixi mõtlema kuidas nad kogu oma asjaajamise keldrisse ära mahutasid?
„Droonide andmetel käib seal hoolega varjatud sagimine ning läbi vanade metrootunnelite ja kanalisatsiooni liigutatakse relvi ning muud prinditud varustust mööda kogu kollast tsooni laiali,“ sõnas Liang, silmitsedes suurt kaarti ja nõjatudes oma tooliseljatoel tahapoole. Holograafiline linna väljalõige peegeldus mehe silmades ning Cixi nägi seal midagi nälja sarnast – kiskjat silmitsemas oma sihtmärki.
„Cixi, ma tahan, et sa hävitaks selle printeri ning kõrvaldaks võimalusel mõne olulisema tegelase vastupanuliikumisest – eeldatavasti kellegi, kes on meie tagaotsitavate nimekirjas juba kaua istunud. See näeks Avaliku Julgeoleku Büroo profiilil hea välja, kui me järgmisel kuul Direktoraadilt uut eelarvet taotleme,“ lausus Liang. Tema sõnad olid rahulikud ja igapäevased, kuid Cixi luges mehe kehakeelest ja pilgust välja ranget nõuet operatsioon korralikult ja puhtalt läbi viia. Liangi ambitsioonid Riigi Direktoraadi ees ei tundnud piire.

Cixi silmitses linnaosa väljalõiget.
„Nii sügaval punases sektoris tegutsemine saab olema paras õudusunenägu,“ kommenteeris ta ilma erilise entusiasmita. „Eriti halvad võivad olla just Zheijangi punased sektorid. Terved sõjaväe rühmad on neis kadunuks jäänud.“
Liangi näole ilmus hetkeks midagi naeratuse sarnast.
„Ja selle pärast me saadamegi sinna sinu. Ära muretse, SinoGen on selleks juba loa andnud ja nad ei saadaks oma kuuekümne viie miljoni jüaani tüdrukut lihtsalt surma. Sa oled nende üks suurimaid investeeringuid.“
„Kui lohutav,“ vastas Cixi jahedalt, tundes kerget tülgastust, millega ta nüüdseks pärast kõiki neid aastaid juba nii harjunud oli. Tal ei olnud valikut.
Liang rüüpas kohvi, lausudes:
„Ma jätan operatsiooni detailid sinu koostada. Rünnak peab igal juhul toimuma esimesel võimalusel, eelistatavalt juba täna õhtul või öösel. Ma saadan sulle kogu droonide ja luurerobitide kogutud info.

Cixi istus üksinda büroo erioperatsioonide relvalaos ja silmitsedes oma tahvelarvutit. Kell hakkas saama pool kaksteist õhtul ning betoonseintega ruum, mida katsid metallsõrestikud, kuhu kinnitusid büroo eriüksuste teenistusrelvad ja muu vajalik varustus, oli inimtühi. Sinakad neoontuled laes heitsid valgust arvukatele automaatrelvadele, haavlipüssidele, kergekuulipildujatele, püstolkuulipildujatele ja veel paljule muule. Cixi pani oma tahvli maha, mis pärast neuroimplantaadiga sünkimist seadis end puhkerežiimile. Cixi ohkas valjult ja ringutas pikalt. Ta oli terve päeva koos operatsioonistaabiga plaani kokku pannud, ning nüüd tuli see ellu viia.

Ta tõusis pingilt ning jalutas, jalas mustad retuusid ja seljas must kompressioonpluus, üle avara toa metallkappidest ühe juurde ja avas selle. Alguses oli Cixi kaalunud kasutada sõjaväe eriüksuslaste poolt eelistatud eksoskeletiga turvist, mis muudaks ta võimsa arvutisüsteemiga varustatud kõrgtehnoloogiliseks relvaplatvormiks, kuid mõtles hiljem ümber. Tal oli juba muude vahendite kaudu, mida ta plaanis kaasa võtta, ligipääs väga suurele tulejõule ning arenenud arvutisüsteemidele. Mida ta siit ruumist vajas, oli võimalikult kiiret ja märkamatut ligipääsu printerini, enne kui paanitsevad kommunistid koos oluliste tõendite ja informatsiooniga haihtuvad. Ja Liang oli talle lubanud kõike, mida Cixi sellel operatsioonil vajas.

Ta libistas ennast nanofiiberkiududest musta riietusse ning tõmbas selle eest lukuga kinni. Vargülikonna kiududes peituv mikroarvuti sünkis ennast Cixi neuroimplantaadiga, andes teada, et kõik süsteemid on töökorras ning aku on 100% laaditud. Operatsiooni relvaks valis ta kiirust, kergust ja mobiilsust eelistades süsinikkiuga tugevdatud plastmassist automaatpüstoli QCW-S3 koos summutiga. Ka see sünkis neuroimplantaadiga, mis saatis omakorda vastavad signaalid silmade optilistesse närvidesse, kuvades võrkkestale automatiseeritud sihtimissüsteemi. Seejärel mässis ta relva spetsiaalsesse vargülikonna jaoks mõeldud riidest ümbrisesse ning lükkas püstoli paremal reiel olevasse kabuuri. Cixi kinnitas üle oma õlgade vargülikonna jaoks loodud rakmed ning lükkas kaenla alla kinnitatud taskutesse hulganisti varusalvesid. Vöötaskutesse läksid kaks pakki plastiklõhkeaineid printeri jaoks ning meditsiinitarvete kott. Vasakule reiele kinnitatud noatuppe lükkas ta mikro-teemantpuruga kaetud süsinikterase ja vanaadiumi sulamist teraga võitlusnoa.

„Juba valmis minema?“ küsis naise hääl relvalao ukselt.
Cixi oli kuulnud teda juba kaugelt eemalt lähenemas ning haistnud väga tuttavat lõhnaõli. Ta teadis, kes relvalao uksel seisis: mustades sukkades, pliiatsseelikut ja pintsakut kandev pikka kasvu sale naine, kelle kallid disainerstilettod andsid talle pikkuseks peaaegu meeter ja üheksakümmend sentimeetrit.
„Ja ma mõtlesin, et sa oled mind juba ära unustanud,“ vastas Cixi ilma külalise poole vaatamata, samal ajal oma varustust kontrollides. Ta teadis tegelikult, et SinoGen ei unustaks teda iialgi – isegi kui ta tahaks. Doktor Cheng He Xun astus kontsade klõbinal edasi, tema geneetiliselt modifitseeritud suured akvamariinkarva silmad õrnalt hämaruses helendamas. Pikkade lokkis mustade juustega naise peenelt vormitud õrnad näojooned tõid esile särava naeratuse, kui ta lausus pehmelt:
„Mitte kunagi Cixi. Sinu heaolu tagamine on minu töö.“
Saamata Cixilt vastust, küsis ta sama malbel häälel:
„Kuidas uus ravim töötab?“
Cixi lükkas viimase padrunisalve rakmete taskusse ning pöördus oma ihuarsti poole, nagu peole minev teismeline tüdruk, kellele ema loeb enne minekut moraali. Cixil polnud kunagi ema olnud, kuid ta kujutas seda umbes nii ette.
„Nad töötavad,“ tunnistas ta natukene tõrksalt, lisades siis: „Võrreldes eelmise ravimiga on köhahood vähenenud ja need pole enam nii tugevad. Aga nad käivad ikka, peamiselt hommikuti.“
Doktor Xun noogutas mõtlikult.
„See oli teada, et tegu pole püsiva lahendusega. Praegu me alles õpime sinu keha korralikult tundma. Sinu genoom on täiesti unikaalne, Cixi, sa tead seda. SinoGeni teadlaste uhkus ja au.“

Cixi oli kuulnud seda reklaamivat jura sellest, kui eriline ta on, juba nii kaua kui ta mäletas. Samuti, niikaua kuni ta mäletas, olid alati teda painanud tõsised terviseprobleemid, mille teadus oli teistelt geneetiliselt modifitseeritud inimestelt juba ammu välja juurinud. Lapsena saatsid Cixi kasvu pidevalt häired organite töös, eriti kopsudega. SinoGen oli teinud temast väga erilise düsfunktsionaalse inimese.
„Väga lohutav,“ vastas ta doktor Xunile mõrult.
„Sa oled prototüüp Cixi ja kõigil prototüüpidel esineb vigu. Ära muretse, me jätkame tööd ravimite kallal, mis on ekstra sinu jaoks disainitud. Me saame su vigadest lahti ja siis muutud sa kõige täiuslikumaks inimeseks, kes on kunagi sündinud.“
„Ma pean nüüd minema,“ lausus Cixi ja möödus doktorist, seades oma sammud ukse poole. Kui Cheng He Xun hakkas sellist juttu ajama, siis suutis ta alati Cixis kõhedust tekitada.
Ta oli jõudnud juba ukseni, kui Xun ütles:
„Cixi, sa töötad Avaliku Julgeoleku Büroo heaks, kuid sa kuulud meile. Meie vaid laename sind neile. Ära seda mitte kunagi unusta, ka sellel missioonil mitte.“
„Just nii,“ vastas Cixi tuimalt.

Avaliku Julgeoleku Büroo massiivse musta pilvelõhkuja katuselt avanes Cixile vaade üle hilisõhtuse Shangai rohelise tsooni. Pilvelõhkujad helendasid holograafiliste paneelidega ning lopsakast rohelusest küllastunud tänavatel voolas ühtlane autode voog, mida kontrollisid keerukad liikluskorraldusalgoritmid. Ta pööras ennast linnapildist ära, tuul sasimas juukseid, ning silmitses kopteriplatvormi, kus valmistati ette kaldrootoritega Xìnshǐ 03 tüüpi soomustatud transportkopterit, mille tagumiselt rambilt jalutasid parajasti sisse Lù shā „maahai“ klassi semiautonoomsed ründedroonid. Nad meenutasid Cixile ilma pea ja kaelata metallist jaanalinde või dinosaurusi. Kahe pika ja tugeva jala peal kõndivaid relvaplatvorme tuli kokku kaasa viis, nende väiksed anduritega varustatud kaamerad uurimas ümbrust, skaneerides nägusid. Hüüdnime maahai said nad nende esiosadele maalitud hai hammaste järgi.

Cixi istus piloodi kõrvale, kelleks oli mees nimega Yao Lu. Ta sünkis ennast piloodi kiivri ning helikopteri süsteemidega, võimaldades naisel kuvada oma vaatevälja kopteri andurite, sealhulgas radari, näitajad, ning kaamerate videomaterjali. Lu sooritas sujuva õhkutõusu ning Cixi pani müra summutamiseks kõrvaklapid pähe. Ka kaks väiksemat autonoomses režiimis droonkopterit tõusid transportkopterit eskortima, lennates kahel pool seda, veidi tagapool, ning toitsid oma anduritest pardaarvutit täiendava infoga. Büroo katus jäi paari hetkega kuhugi tahaplaanile ning kopterite trio põrises üle Shangai kõrghoonete. Peatselt andis Cixi neuroimplantaat teada välisest sünkimissoovist büroo operatsioonide turvaliselt kanalilt.

„Staap, kas te kuulete ja näete?“ küsis Cixi, võttes ühenduse vastu.
„Meil on ühendus ja me näeme selgelt läbi sinu silmade. Viivitus on aktsepteeritavates parameetrites,“ vastas naishääl tema peas.
Linn liikus kümnete ja kümnete kilomeetrite kaupa Cixi jalge alt mööda. Kümnetest kilomeetritest said sajad kilomeetrid, kuid metropleksil ei paistnud lõppu, linn ulatumas horisondist horisondini, nii kaugele kui silm nägi. Rohelist tsooni iseloomustas parkide ja haljasalade rohkus, rääkimata linnapuistutest ning kohati võis pidada kopteri alla jäävaid alasid pigem maakohaks, kui linnaks. Rohelise tsooni ääre poole jõudes võis näha rohkem kõrgemaid hooneid ja nende katustel suuri õhupuhasteid, mis ioniseerisid enda ümber õhku – ioonid kinnitumas kollasest tsoonist tuleva sudu ja muu rämpsu osakestele ning vastaslaengutega elektroodid tõmbasid kogu sodi õhupuhastitesse. Koos geneetiliselt modifitseeritud õhku puhastavate taimedega suutsid taolised suured õhupuhastid hoida rohelise tsooni elanike õhu suhteliselt puhtana.

GPS andis teada lähenevast hallist tsoonist ning peagi saabus ka teade riigisiseselt tsoonipiirivalvelt, et õhusõidukitele on loodud lennukoridor. Iga teine autoriseerimata õhusõiduk oleks alla tulistatud. Õhust vaadates oleks linnast äkki justkui hiiglaslik teerull läbi käinud, mis jättis endast maha suure siledaks tallatud raja. Tegelikkuses eraldas aga rohelist tsooni kollasest kilomeetri laiune buldooserite poolt lagedaks lükatud maariba, mida keskelt läbistas suur ja kõrge traataed koos ohtrate hoiatussiltidega. Isegi hiir ei pääsenud ühest tsoonist teise ilma, et tsoonipiirivalve sellest ei teaks. Perimeetrit patrullisid väiksed õhudroonid ning mööda traataia rohelise tsoonipoolset tagust võis silmata iga paarisaja meetri tagant väikseid punkreid, mis majutasid endas vajadusel aktiveeruvaid automatiseeritud kergetanke. Punkrite katusel vaatasid taevast valvsalt õhutõrjepatareid. Kogu süsteem oli peaaegu täielikult automatiseeritud ning tsoonipiirivalve võis oma staabist kogu halli tsooni jälgida. Sellest hoolimata ei tulnud kunagi puudust inimestest, kes üritasid seda ületada. Tsoonipiirivalvel olid laipade koristamiseks lausa eraldi robotid.

Zheijangi kollasesse tsooni jõudmine oli justkui täiesti uude riiki astumine. Modernne plastikklaasist linnapilt koos ohtra roheluse ning hologrammidega asendus 21. sajandi esimesel poolel ehitatud vanade hoonete rajoonidega, mida läbistasid siit ja sealt 3d-prinditud paneelidest hiiglaslike korterelumajadega magalarajoonid, mille ühes hoones võis elada tuhandeid inimesi. Silmapiiridel võis märgata ka suuri automatiseeritud tehaseid, mida valvasid suurkorporatsioonide poolt palgatud sõjavarustusega eraturvafirmad. Linnapilti kattis paks sudu. Siit algas maailm, kus elasid inimesed, kellest ei olnud transhumanistlikule Hiinale enam kasu. Kodanikud kelle vanematel ei olnud ressursse kõrgendatud intellektiga disainerlapse loomiseks või kellel polnud kapitalismi aja lõpus raha geeniteraapia läbimiseks.

Cixi teadis, et juba 2030ndatel, enne Kuldset Revolutsiooni, hakati maailmas rääkima universaalse heaolusüsteemi loomisest, sest masinad lihtsalt hõivasid enamuse töökohtadest. 21. sajandi esimese poole optimistlikud futuristid jutustasid maailmast, kus masinad teevad inimeste eest töö ning kodanikupalgal elavad inimesed saavad nautida täisväärtuslikku vaba elu ilma tööta. Tõelisus osutus aga hoopis millekski muuks – tööst vaba elu saabus üha efektiivsema tootmise tõttu, kuid üha väiksema inimgrupigrupi kätte koonduvad ressursid, sõjad ja üks globaalne kriis teise järel tõid kaasa maailma, kus hüvesid ei jätkunud ikkagi kõigile. Ilma tööd tegemata mugavalt elamisest sai vaid illusioon – illusioon mida Hiina üritas endiselt hoida, et 90% ulatuses töötut populatsiooni enam-vähem rahulikuna hoida. Nüüd tegid tööd ainult geneetiliselt arenenum rohelise passi populatsioon, kes koos masinatega üritasid ära toita miljardeid inimesi, kes ei teinud sisuliselt mitte midagi. Kollaseid tsoone täitsid kõikvõimalikud meelelahutusasutused, saadetuna propagandast, et maskeerida lokkavat vaesust, mida nägid tegelikult kõik. Inimesed elasid pisikestes sotsiaalkorterites valitsuse talongidest ja taskurahast, ning tarbisid peamiselt ainult erinevat meelelahutust. Suurfirmad üritasid pidevalt luua muudkui üha uusi meelelahutusvorme, et takistada inimeste paratamatut radikaliseerumist sisutu elu ees, mille sümptomiks olid nüüd kommunistlikud terrorirühmitused, kes igatsesid taga vana korda, kus inimesed olid kui mitte reaalsuses, siis vähemalt ideoloogia järgi võrdsed.

Cixi silmitses kaugelt linnale lähenevat suurt liivatormi, mis kandusid sageli suurtest kõrbetest kollaste tsoonide kohale kandes endaga saastunud tolmu. Cixi alt möödusid arvukad neoontuledes kasiinod, ööklubid, stripiklubid, neurolink-salongid, bordellid, narkosalongid, kaklusklubid ja paljud muud legaalsed asutused, mille olemusega Cixi isegi kursis polnud.
„Päris uskumatu, see maailm seal all ikka,“ kommenteeris piloot Lu. „Ma olen alati mõelnud kuidas seal elada oleks – päevad läbi ainult pahesid täis meelelahutus. Seks, pidu, narkootikumid ja internett.“
Cixi suunas ühe kopteri kaameratest alla, silmates tänaval raskekuulipildujaga politseisoomukit. Patrullivad konstaablid kandsid automaate ja lahingturvist.
„Tundub, et sellest pillerkaarest ei piisa, et rahvast pahandustest eemale hoida,“ kommenteeris ta jahedalt. Patrull peatus ning relvastatud politseinikud lähenesid tumedate klaasidega vanemat tüüpi autole, mille juures kuulas üks seltskond valjult muusikat. Kaks gruppi vestlesid ning järgmisel hetkel lõi üks politseinikest oma automaadi kabaga kapotile nõjatuva noormehe pikali maha. Ülejäänud tõmbasid eikusagilt püstolid välja, kuid tõstsid peagi käed kuklale ja langesid põlvitades maha, kui soomuk suunas oma raskekuulipilduja nende poole. Kopter pöördus all kulgeva tänava kohalt kõrvale ning majad varjasid edasise Cixi vaateväljast.

GPS andis peagi teada, et paari kilomeetri pärast on lähenemas punane sektor. Punase värvikoodiga tsoonid ei eksisteerinud eraldi haldusüksustena, vaid need olid büroo poolt kollastes tsoonides märgistatud sektorid, kus võimude vastane separatism oli eriti tugev ja kohalikud olid väga vaenulikult meelestatud. Politsei taolistesse kohtadesse oma jalga ei tõstnud ning isegi sõjavägi kohtas neis terroristipesades tugevat relvastatud vastupanu. Valitsus vältis taoliste kohtade laiaulatuslikku sõjalist rünnakut, sest see oleks tekitanud tõenäoliselt üle kogu kollaste tsoonide suuri rahutusi. Punased sektorid olid iga erioperatsiooni õudusunenägu.

Punane sektor erines ümbritsevast tavalisest kollasest tsoonist selle võrra, et tänavad ja hooned olid veel armetumad ja veel räpasemad ning mitmele poole olid kerkinud telkelamud ja ehitusjäätmetest valmistatud hurtsikud. Hiinasse üritas iga päev Kagu-Aasiast jõuda tuhandeid illegaalseid immigrante, ning need, kellel õnnestus elusalt riiki sisse saada, lõpetasid sageli punastes sektorites viletsuses ja vaesuses, et vältida võimude tähelepanu. Terroristide jaoks oli see muidugi suurepärane värbamisvabrik. Taolised põgenikud ei eksisteerinud mitte üheski valitsuse andmebaasis ning nad ei saanud ei talonge ega igakuist rahalist toetust.

Ootamatult raputas Cixi mõtetest välja piloodi vali hüüe: „RPG elumaja katusel!“
Kopter märkis Cixi kaameravaatel punase markeriga ära kaks meest hiiglasliku, kuid võrdlemisi halvas seisundis vana paneelmaja katusel. Üks neist suunas kopteri poole vana vene RPG-30 tüüpi reaktiivgranaadiheitja. Üks droonkopteritest eraldus lennuformatsioonist ja suundus maja poole. Oli aga ilmselge, et granaadiheitja sihtis just nimelt transporthelikopterit.
„Persse!“ vandus piloot, kui reaktiivgranaat vilises otse nende suunas ja Cixi kõht tõmbus seest õõnsaks. Õnneks reageeris droonkopteri sihtimissüsteem kiiremini, kui ükski inimene suudaks ning kolme pöörleva toruga kuulipilduja turtsatas korra, õhates granaadi üsna maja lähedal. Mitmete elumajade aknad purunesid lööklainest. Kaks meest pagesid aga kiiresti trepikotta ning väike kopter jäi katuse kohale hõljuma, otsides sihtmärki.
„Segased tõprad,“ vandus Lu. „Sellistel päevadel ma saan aru, miks mu naine koguaeg nõuab, et ma kellegi teise välja koolitaks.“
Cixi ei pidanud vajalikuks mehe jutule lisada, et teda ootas ees midagi kordades palju ohtlikumat.

„Tõenäoliselt keegi kollases tsoonis märkas teid lähenemas ning saatis punasesse sektorisse teate. Terroristid armastavad internetti,“ kommenteeris naishäälega operatsioonistaap Cixi peas.
„Tore, et nad meid ootavad,“ nentis Cixi pahuralt.
„Nad ei tea kus te maandute või mis on teie sihtmärk,“ tuli vastuseks. „Vähemalt veel mitte.“
„Me läheneme maandumiskohale,“ lausus piloot. Samal hetkel märgiti maandumiskoht ära ka Cixi silme ees. Ta oli valinud maandumiseks koha paar kvartalit sihtmärgist eemal, sest droonide ja satelliidiinfo viitas, et printeri maja juures võib esineda ägedat õhutõrjet. Lisaks sobis see hästi tema diversiooniplaaniga.
Kopter keeras oma rootorid üles, laskudes tolmupilve saatel ühe vana moega laste mänguväljaku kohale, mida ümbritsesid hiiglaslikud sadade korruste kõrgused elumajad ning mõned madalamad hüljatud hoonekompleksid. Loomulikult avanes kohe mitmelt poolt majade vahelt ragisev väikerelvade tuli, heledad valgusvihud sähvimas läbi hämara naabruskonna. Kohalikud vahetasid infot väga kiiresti ning iga kommunistidega sümpatiseeriv suvaline mammi võis oma kodust infot edastada. Cixi teadis liigagi hästi, et ta siseneb täiesti vaenuliku elanikkonnaga territooriumile.

Kuulid plaksusid vastu kopteri soomust, kui tagumine ramp avanes ning maahaid aktiveerusid. Droonkopterid avasid oma kolmnurksete torudega kuulipildujatule, paisates majade kohalt üles valgusvihkude sadusid, kuulid plaksatamas asfalti ja majade nurkadesse, saates mitmelt poolt tulistajad põgenema. Cixi silmas üht keskealist naist üritamas joosta tänavanurgalt vana kaubiku taha, kui kuulipilduja kuul rebis ta põlve kildudeks, saates naise ilma jalata pikali maha. Tõenäoliselt ei jõudnud naine isegi valu tunda, sest järgmisena temast üle käinud valang rebis kohe lõhki ka selgroo ja pea, pritsides kaubikut ning selle taga sagivaid kohalikke vere ja aju tükkidega.

Maahaide jalad klõbisesid rambil, kui nad mänguväljakule hüppasid, andurid otsimas sihtmärke.
„Kaome siit!“ hõikas Cixi piloodile ning viimane hakkas kõrgust koguma. Nüüd algas tema roll plaanis. Mänguväljakule jäänud maahaid paljastasid oma kõhu alla ehitatud kuulipildujad ning alustasid valangute välja jagamist kohe, kui droonid lõpetasid ja liitusid katuste kohal transportkopteriga. Cixi teadis, et varsti on mässulised raskema tehnikaga platsis ning nad pidid selleks ajaks kadunud olema. Ta tõmbas omale pähe musta maski, mis oli tegelikult vargülikonna osaks ning tehtud samadest nanofiiberkiududest. Täiuslikuma kamuflaaži otstarbel puudusid maskil silmaavad, kuid riidekiudude sisse ehitatud arvuti registreeris kandja silmade asukohad ning kangasisesed retseptorid muutsid kiustruktuuri läbipaistvamaks, pakkudes peaaegu häirimatut vaadet.

Cixi enda mahamineku koht ilmus samuti markeeritult nii piloodi kui naise enda vaatevälja.
„Valmis?“ küsis Lu.
„Kui seda nii nimetada võib,“ vastas Cixi mitte kuigi entusiastlikult.
„Kas Kull on õhus?“ küsis ta mõtete teel staabilt.
„Kull jõuab umbes 3 minuti pärast,“ tuli vastuseks.
Kopter tuhises paari meetri kõrguselt räämas laguneva hoone kohale, mis võis kunagi olla supermarket ning piloot tõmbas hoo maha, aga ainult natukene. Cixil oli väljumiseks väike ajaaken ning nii tõmbas ta kokpiti ukse lahti, tuul tuhisemas kangaga kaetud näkku. Isegi nii madalal kõrgusel hakkas sellise tuule käes kiiresti väga külm.
„Kokkusaamispaigas näeme,“ ütles ta Yao Lule.
„Parem ole seal, ma viiks su hea meelega õhtusöögile,“ vastas mees.

Cixi lükkas ennast kokpiti küljest lahti ning maandus umbes kahe meetri kõrguselt kukerpalliga, tehes tubli mitu tiiru enne jalule saamist ning jooksule üle minemist.
„Me lisame markeriga sinu visioonile maja asukoha,“ lausus staap, eemaldades Cixi vaateväljalt erinevad kopteri andurite paneelid. Ta jooksis enne ääreni jõudmist tubli 30 meetrit mööda vana katust ning hüppas peatumata kolmandalt korruselt alla, maandudes sujuvalt nagu kass. Lugematutes SinoGeni militaartreeninglaagrites oli ta ennast alati kassina ette kujutanud, turnides mööda katuseid, hüpates ühelt hoonelt teisele. Neuroimplantaadi käsuga aktiveeris ta vargülikonna optilise kamuflaaži, riietuse retseptor-kiud reageerimas ümbritseva hämara valgusega, reprodutseerides teisele poole kandjat jäävat vaatepilti. Cixist sai värelus õhus ning olgugi, et see polnud kaugeltki täielik nähtamatus, pakkus see võrdlemisi head võimalust märkamatuks jääda, eriti kui kasutaja püsis liikumatult või hoidis varjudesse. Vaatevälja üles vasakule nurka tekkis ülikonna aku protsent, mis prognoosis hetkel 10 minutit optilist katet. Jooksmine genereeris aga riietes energiat, ostes Cixile lisaminuteid.

Prügiga risustatud hämarad tänavad näisid igas pimedas sopis peitmas nähtamatut vaenlast, kuni Cixi muundatud võrkkestad pimedusega harjusid, andes selge öönägemise. Sellegi poolest ei tundnud ta ilma silmadeta peakohal ennast hästi.
Kitsaid tänavaid ümbritsesid mitmesaja korruselised räämas monstrum-korterelumajad. Roostes trellidega rõdudel rippus sageli pesu ning alumisi seinu kattis graffiti. Õieti mitte kusagil ei põlenud akende taga tulesid - kas selle pärast, et korterites polnud voolu või suurema tõenäosusega selle pärast, et inimesed teadsid, et tänavatel käib jama. Eemalt majade vahelt kostus tulistamist ja tugevamaid pauke, mida saatsid sähvatused öös. Maahaid tõmbasid tähelepanu ning mässajad tõenäoliselt mobiliseerusid. Kõik läks vähemalt esialgu plaanipäraselt.

Cixi tänas õnne, kui staabist tuli teade:
„Kull on saabunud, sul on silmad taevas.“
Neuroimplantaat leidis ühenduse sadade meetrite kõrgusel hõljuva luuredrooniga, mis kuvas tema vaateväljale eraldi akna taevast avaneva pildiga, mida võis vajadusel suurendada või vähenda. Cixi nägi nüüd kõikjale enda ümber ning nurgatagused ei tundunud enam nii hirmsad. Kull märkis ära ka kõik tänavatel ja rõdudel liikuvad inimesed. Enamus neist olid koondunud maahaide lähedusse. Viimased olid hetkel staabi kontrolli all ning tatsasid oma pikkadel jalgadel läbi tänavate printeriga maja poole. Akendest ja katustelt pilluti masinate pihta süütepudeleid ja kive, samas kui tänavanurkadelt tulistati pidevalt väikerelvadega. Maahaide mõlgiline ja pisikesi kraatreid täis soomus aga pidas vastu ning nad vastasid enda poolse tulega, ülitäpsed sihtimisalgoritmid leidmas arvukalt ohvreid.

Cixi ise liikus mööda paralleeltänavaid samuti sihtmärgi poole, vältides Kulli poolt välja toodud inimgruppe. Ühel ristmikul märkas ta eemalt maahaide poole liikumas gruppi noori, kellest osad ei saanud olla vanemad kui 12-13. Ta silmitses odavast materjalist prinditud automaadiga teismelist tüdrukut, kes varjus oma kaaslastega ühe prügikonteineri taha ning avasid tule eemale tänavale. Need lapsed ei olnud kommunistlikud separatistid – siinne elanikkond pidas oma enda sõda riigi vastu ning terroristid olid vaid nende liitlased. Cixi ei saanud neile midagi ette heita. Nende asemel oleks ta tõenäoliselt sama teinud. Elu oli seadnud nad aga erinevatele pooltele ning Cixi kuulus privilegeeritute hulka, olgugi, et ta oli vaid kallis hüpiknukk.

Ta jõudis laiemale tänavale, mida ääristasid presendist ja puidust ehitatud letid, mis olid täis erinevaid pappkaste ja plastikust korve, kõrvuti koos lugematu vana elektroonilise träni ja muu sodiga. Siin ja seal seisid ka vanad bensiinimootoriga autod ning võrrid. Tõenäoliselt käis veel vahetult enne Cixi saabumist aktiivne turg, mis hüljati käigupealt. Paugud ja sähvatused tulid üha lähemale ning Cixi teadis, et ta peab kiiresti edasi liikuma, et maahaidest eemal püsida. Kulli pilgu järgi küttisid viimased halastamatult mässulisi, samas pidevalt edasi liikudes. Maske kandvad inimesed üritasid pidevalt tulistada ja taganeda, rünnates trepikodadest, tuletõrjetreppidelt, akendest, katustelt ja erinevate takistuste tagant. Kusagilt heideti ühe maahai jalge ette kild-käsigranaat, mis lõhkes masina möödumise hetkel, paisates drooni vaaruma. Viimase kuulipilduja niitis aga läbi korteriakende, tappes ründajad ning jumal teab kui palju inimesi veel. Droon jätkas liikumist, kuid lonkas tugevalt ühte jalga.

Viimaks ilmus Cixi vaatevälja kortermaja, mis peitis endas otsitud printerit. Oma välimuselt ei erinenud see sugugi teistest räämas mannetu moega pilvelõhkujatest. Hoone jalamil kössitas tänaval põgenike tehtud hüttidest telklaager, milles viibis Kulli andmetel 74 tsiviilisikut. Ta hoidis varjudesse ning vahetas tänavat, lähenedes hoonele hoopis teise külje pealt. Tõenäoliselt koondus kogu hoone kaitsjate tähelepanu maahaide peale, lubades Cixil läheneda märkamatult teiselt poolt nii, et keegi seda ei märganud. Pettus ei saanud töötada aga kaua, sest separatistid pidid mingil hetkel kindlasti aru saama, et masinatega pole kedagi muud kaasas. Ühelt kõrvaltänavalt kihutas samal ajal maahaide vaatevälja vana maastur, mille kastis istus noorem naine, hoides õlalt lastavat raketiheitjat. Sõiduk peatus järsult ning naine tulistas, saates maahaile lukustunud raketi tulejoaga teele. Sihitava maahai kuulipilduja ei reageerinud piisavalt kiiresti ning kõrvulukustav kärgatus saatis drooni mööda tänavat vanarauana laiali. Auto andis kohe gaasi, et kaduda, kuid ühe teise maahai kuulipildujavalang rebis läbi sõiduki ning masin põrutas kolakaga vastu maja seina, raketiheitjaga tüdruk paiskumas üle kabiini vastu seina surnuks.

Selleks ajaks, kui kolm töövõimelist maahaid viimaks õige hooneni jõudsid, neljas aeglasemalt järgi lonkamas, nägi nende soomus välja kui mõlkis kuumaastik, mis paistis vaevu koos püsivat. Telklaagris alanud paanikas hakkasid kümned inimesed ummisjalu põgenema püüdes maahaidest eemale saada. Maja akendest avati koheselt tuli ning Cixi mõningaseks üllatuseks lükati ühe trepikoja uksed laiali, mille taga peitus kiiresti kokku laotud barrikaad kuulipildujapesaga. Suurekaliibriline võimas ragin lükkas ühe maahai tagasi vaaruma, kui kuulid rebisid tema eesmised plaadid täielikult minema. Kõigi nelja maahai kere ülemistel äärtel avanesid aga klapid, paljastades raketipatareid. Terve sülem väikseid rakette startis kõigist maahaidest korraga teele, täites põgenikelaagri suitsupilvega. Lihtsa kärgmõistusega suure raketiparve iga liige leidis omale optimaalse sihtmärgi ning sülem tabas korraga võimsate kärgatuste ahelas kortermaja, täites kogu Kulli vaatevälja paksu prahipilvega. Võimas ahelkõmin pani isegi eemal viibiva Cixi jalgealuse värisema. Pärast seda täitis maailma ainult vaikus.

Tulistamine oli vähemalt hetkeks täielikult lakanud. Cixi teiselpool hoonekompleksi otsustas joosta varjust välja, lipsates üle tänava vastashoone seina varju. Ta oli lõpuks jõudnud õige maja juurde ning nüüd tuli saada võimalikult kiiresti printerini ning siis jalga lasta. Kulli infrapunakaamera järgi olid kõik sissepääsud majja kaitstud. Häireseisundis separatistid olid koondunud küll tõenäoliselt hoonekompleksi maahaide poolsele küljele, kuid kindlasti ei jätnud nad muid osasid valveta. Cixi võttis paar meetrit hoogu ning jooksis seinast üles, haarates kätega esimese korruse rõdu trellidest. Ennast üles tõmmates, haakis ta jalad rõdu äärele trellide vahel ning proovis painutada metallist latte. Hoolimata roostest ei andnud trellid aga sugugi järgi ning Cixi pidi rakendama üha rohkem jõudu, kiristades hambaid. Naise biitsepsid ja käsivarte lihased tõmbusid üha enam pingule, kui ta tõmbas kogu jõust ning peatselt hakkasid trellid ka painduma.

Kulli info järgi oli korter hetkel tühi. Cixi sisenes lagunevasse, poolenisti tühjaks tassitud pimedasse ja kitsasse sotsiaalkorterisse, kus ainsateks esemeteks olid tolmuga kaetud lagunevad mööblitükid. Nüüd algas see osa, milleks Cixi loodud oli. Räpane põrand kriuksumas saabaste all, lähenes ta aeglaselt korteri välisuksele ning tõmbas kabuurist välja oma summutatud automaatpüstoli. Relva sisse ehitatud süsteem sünkroniseeris end neuroimplantaadiga, kuvades silme ette sihtimissüsteemi. Kuna kitsastes koridorides polnud kamuflaaž enam nii oluline ning ta vajas seda tagasi kohtumispaika saamiseks, lülitas ta vargülikonna välja ning tõmbas näomaski üles. Mõranenud seinad kandsid endaga helisid nii ülevalt, alt kui külgedelt – inimesed karjumas käske, nõudmas abi või valust kriiskamas. Maahaide raketirünnak oli tõenäoliselt tapnud vähemalt kümneid ja haavanud veel palju rohkem. Lisaks sellele polnud nende töö veel läbi.

Ukse kriginal astus Cixi kitsasse koridori, mida valgustasid paar generaatori järgi ühendatud ehituslampi. Purunenud torustikust lekkinud veest märgadel, pragunenud ja hallitanud seintel ligunesid vanad kommunistlikud propaganda plakatid ning eemal paistvale koridoride ristmikule olid laotud puust varustuse kastid, millest ühe peal helendas avatud arvuti koos lihtsa ruuteriga. Ristmikul sagisid edasi tagasi terve trobikond erinevas vanuses ja erinevast soost inimesi, kuid peamiselt nooremapoolsed mehed, kellele jagati kastidest erinevat prinditud varustust välja.
„Vittu need korporatiiv-fašistid, vittu, vittu, vittu,“ vandus üks noorem mees läbi pisarate, kössitades verise peaga seina ääres. Tema riided olid kaetud ehitustolmuga. „Mu isa ja õde olid just praegu üleval korrusel… ma ei suuda enam, ma ei taha.“
„Aja end püsti nüüd!“ nähvas üks naine, haarates kastist laskemoona. „Kui meie ei võitle oma õiguste eest, siis ei tee keegi seda! Maksa surnute eest kätte!“
„Tule nüüd Xia,“ üritas üks vanem mees teda lohutavalt üles saada. „See on üks koht, mida nad kindlasti ei tohi kätte saada. Me peame võitlema oma rahva vabaduse eest, et see türannia ükskord lõppeks.“

Nad ei pannud lähenevat naist mustas isegi tähele. Cixi visuaalne sihtimissüsteem märkis ära kuus inimest koridoride ristmikul. viimaks märkas teda üks kasti tõstma asunud noormees, kuid ta polnud päris kindel, kellega on tegu. Cixi tõstis oma relva ning vajutas päästikule. Summutatud püstol plaksatas ning noormehe kolju sisu pritsis seljataha laiali, kui ta koos kastiga kolinal pikali maha vajus. Teised jõudsid sündmuse registreerida, kuid mitte midagi enamat, sest Cixi niitis nad kiirete laskudega maha. Plaginale järgnes hingemattev vaikus. Püstol suitses naise käes. Tühi salv kolksatas põrandale padrunikestade sekka ning sisse lükati uus. Ristmikul möödus ta vereloigus surnukehadest, kes jõllitasid nüüd vaid klaasistunud silmadega tühjusesse. Cixilt oli juba ammu röövitud võime oma ohvritele kaasa tunda. Isegi kui ta tundnuks mingisuguseid tugevaid negatiivseid emotsioone või stressi, siis neuroimplantaat oleks kohe simuleerinud rahustavaid ajusignaale. Isegi tema tunded kuulusid SinoGenile.

Vahepeal oli üks maahai veel vanarauaks muudetud, kui väike puldiauto sõitis improviseeritud lõhkekehaga masina jalge alla. Eemalt vanaldase mikrobussi tagumistest ustest lasti välja reaktiivgranaat, kuid ühe maahai kuulipilduja õhkis selle enne kohale jõudmist. Hoolimata suurtest kahjustustest korterelamule, jätkus aktiivne vastupanu. Cixi tegevust kogu selle mürgli keskel polnud tõenäoliselt märgatudki. Ta kuvas hoone kolmemõõtmelise mudeli vaatevälja vasakusse äärde, lükates sealt minema Kulli pilgu.
„Me märkisime ära tee keldrini,“ teatas staap, kes nägi kõike läbi Cixi silmade.
Olles tee kindlaks määranud, lükkas ta optimaalseks nägemiseks kõik ülejäänud aknad minema, jättes alles ainult sihtimise. Pööranud koridoride ristmikult paremale, siirdus ta otsima trepi markerit, sest liftid polnud usaldusväärsed. Treppideni viivast koridoriharust ilmusid välja aga kaks relvastatud nooremat meest, kes võisid tulla täiendavat laskemoona positsioonidele laiali jagama. Nad paistsid olevat vaid vaevu täiskasvanud. Ühel neist olid päris head instinktid, sest ta registreeris kiiresti sissetungija ning tõmbas tulistamiseks relva kärmelt üles. Cixi närviühendused reageerisid aga kümneid kordi kiiremini, signaalid liikumas plahvatusliku kiirusega ajust seljaajusse ning sealt edasi lihastesse. Murdosa sekundi jooksul jõudis noormees relva sihiku oma silme juurde tõsta, kui Cixi relvakäsi salvas nagu rästik ette ning vajutas päästikule, kuul plaksatamas üle koridori, maandudes otse sihiku silma ning väljudes kolju tagumisest osast. Tema partner, tõenäoliselt natukene aeglasem sell, ei jõudnud millelegi mõelda, enne kui järgmine kuul ta ninaluu ja ülemised hambad purustas, saates mõlemad võitlejad surnuna põrandale.

Tee keldrikorrusteni oli hõredalt kaitstud, sest enamus separatiste olid ametis maahaide pihta tulistamisega. Ringi liiguti peamiselt laskemoonavarude täiendamise või muudel logistilistel põhjustel. Treppidel kohtas ta paari inimest üles tulemas, kellel oli ebaõnn peatselt surra. Cixi ei tahtnud neid tappa, kuid töö oli töö.

Paar korrust maa alla kadus Cixil ühendus staabi ning Kulliga, mis polnud sugugi üllatav. Ta võttis oma vöötaskust väikse karbi, mille seest tõusis õhku trobikond väikseid robotputukaid, kes lendasid suminal treppide poole. Peagi taastus Cixil ühendus, seintele ja lagedesse kinnitunud põrnikad lõid andmesilla, edastades üksteisele sidet maapealt maa alla, ühendades nii neuroimplantaati ja Kulli. Keldrikorrused ise olid kütmata, pimedad ja märjad, siin ja seal heitis üksik ehituslamp või neoontuli tuhmi valgust kommunistlike ja anarhistlike graffititega seintele, mida mööda nirises alla määrdunud vesi.
Moodsatel paneelmajadel viisid korrused ka maa alla, et tekitada võimalikult palju elamispinda. Elu nendes keldrikorterites oli aga veel viletsam, kui maa peal, ning selles konkreetses hoones olid nad lausa asotsiaalse moega. Tehniliselt hooldas riik sotsiaalkortermaju, et nad lõpuks kokku ei variseks ning populatsioon selle peale närvi ei läheks, kuid punastes sektorites polnud see lihtsalt võimalik. Nii muutusid need kohad eriti räämas slummideks.

„Printer peaks olema maja alt läbi viivas vanas metrootunnelis. Arvatavasti on korteri põrandasse raiutud auk. Eelda valvet sissepääsu juures,“ lausus staap.
Kõige alumisel korrusel möödusid Cixist mitu separatistide salka, kuid pimeduse tõttu võis vargülikonna kamuflaažiga paigal seistes nende tähelepanu vältida.

Õige korteri ukse tagant reetis valve vali lobisemine:
„Raisk, ei tea kas keegi kõssas sellest kohast,“ arutles keegi käreda mehehäälega.
„Kõik on lõpuks ära ostetavad, kui hind on õige,“ vastas naishääl. „Patriotism lõppeb seal kus algab ahnus.“
„Vahet ei ole, siia alla nad ei saa. Meie territooriumil ei kõnni ükski korporatiivpõrsas kuigi kaua ringi,“ vandus üks teine meeshääl. „Ma olin kunagi salgas, kus me võtsime terve sõjaväe rühma maha. Raiped söövad täna ka sitta.“
„Ma ei tea, kuuldavasti pidi seal üleval ikka päris halb olema,“ mainis keegi ebakindlalt.
Cixi määras nende asukohad helide järgi kindlaks, astus korteri uksest sisse ning tulistas valanguga.

Väikest elutuba küttis ja valgustas gaasipõleti, mille ümber vedeles nüüd neli laipa, verelombid aeglaselt laiali valgumas. Tuppa oli mugavuse tarbeks tassitud veel autoistmeid, mida ümbritsesid põrandal laiali vedelevad tühjad pudelid. Põrandal vere sees lebavas tahvelarvutis jooksis mingi arvutimäng. Cixi astus üle laipade, siirdudes vannituppa. Pisikese ruumi põrand oli peaaegu täielikult maha lammutatud, paljastades mitme meetri sügavuse augu, mis lõppes ehituslampidest valgustatud raudteetunneli laega. Vannitoas toetusid kandetaladest ehitatud konstruktsioonile vintsid ja trossid, mis olid ilmselt mõeldud varustuse üles tõstmiseks. Cixi silmitses alla, teades, et kes iganes seal all ka ei viibinud, kuulis tõenäoliselt ülevalt laske, olgu summuti või mitte. Ta võttis oma vöötaskust veel ühe väikse robotputuka ning sünkis selle oma neuroimplantaadiga, ühendades tema vaatevälja enda omaga.

Põrnikas tõusis peopesalt lendu ning sumises alla, kuvades Cixile metrootunneli sisemuse koos kõigi sinna peitunud võitlejatega, kes sihtisid närviliselt relvadega isetehtud lifti avavust. Robotputukas märkis kõigi relvastatud isikute asukohad Cixi vaateväljale markeritega. Naine hingas sügavalt sisse, neuroimplantaat imiteerimas rahustavad ajusignaale. Tundes ennast piisavalt keskendununa, tegi ta peas kiired kalkulatsioonid ning astus seejärel auku. Kõik järgnev leidis aset vaid paari sekundi jooksul. Cixi käsi tuhises välkkiirelt ühelt sihtimismarkerilt teisele, püstol jutti plagisemas, enne kui ta rööbastele madalasse kükitusse maandus. Pärast seda täitis tunnelit vaid hingemattev vaikus, mida võimendasid eelnenud lasud. Vaid järjekordne tühi salv kolksatas kajavalt maha. Seejärel kostus kusagilt vaikset nuuksetega segunenud oigamist ning Cixi taipas, et keegi on veel elus. Isegi tema ei suutnud kukkumise pealt õhust iga lasku surmavaks muuta. See oli viga, mille ta võis endale andestada.

Vana metrootunnelit täitsid äärtest kastide virnad, andes kogu kohale lao sarnase mulje. Siin ja seal võis märgata ka lihtsaid kirjutuslaudu arvutite ja muu elektroonikaga. Cixi kõndis mööda varustuse rada tunnelis edasi, olles võrdlemisi kindel, et printer paikneb peatselt lähenevas vanas peatuses, mis oli ametlikult juba aastakümneid tagasi kinni müüritud. Temast eespool liikuv väike robotputukas märkaski peagi jaama, mille perroonil istus suur kuubikukujuline seadeldis, milleks oli 3-d printer. Selle juures askeldavad inimesed tegelesid aktiivselt erineva väiketehnika kiiresti kokku pakkimise ning põgenemisega. Kuna põrnika näotuvastussüsteem ei registreerinud ühtegi olulist isikut, lasi Cixi neil tunnelisse kaduda. Nüüd tuli printer õhata ning seejärel leida kõige optimaalsem teekoht üleskorjamise paika.

Metroopeatus oli muudetud lisaks laole ka staabiks, millest andsid märku ridamisi laotud arvutid, millest osasid kasutati kindlasti serveritena ning teisi küberrünnakuteks. Samuti võis silmata laudadel pooleliolevaid lõhkekehi, droone, jälgimisseadmeid ja raadiovarustust. Cixi ronis paremat kätt printeri poolsele perroonile ning jalutas laudade vahel, jäädvustades staabile kõike, mida separatistid polnud jõudnud minema kanda. Nagu ta aimas, siis olid kõik andmekandjad ja kõvakettad kadunud. Ta võttis vöötaskust paki plastiklõhkeaineid ning asus inspekteerima printeri ülesehitust. Õige paigutuse korral hävitaks plahvatus tõenäoliselt ka kogu ülejäänud varustuse tunnelis.

Cixi elu päästis tema geneetiliselt võimendatud kuulmine ning üleloomulikud refleksid. Registreerides vaid vaevu kuuldavat krõbinat teisel pool perrooni, viskas ta end pikali enne kui kõrvulukustavast paugust saadetud haavlid napilt üle pea vihisesid, rebides perrooni ühest postist välja tolmu ja tükke. Cixi jõudis ennast vaevu ühe varustuse kasti varju veeretada, kui uus lask haavleid plaksatas põrandasse, seal, kus ta oli just lebanud. Keegi oli tema tulekut ootama jäänud. Cixi mõistus võttis kontrolli robotputuka üle, ning saatis ta ründajat otsima. Naise mõningaseks üllatuseks märkas ründaja putuka asukohta ning parv haavleid katkestasid ühenduse. Cixi teadis aga nüüd lasu järgi kus ta umbes asub, isegi kui sihtimissüsteem polnud andnud markerit. Ta sööstis kasti tagant välja ning jooksis püstoli plaginal valangut andes perroonini ja sooritas mitme meetrise hüppe teisele perroonile. Jõudes lähima posti taha, lükkas ta järgmise salve sisse. Vaid kaks salve oli veel järel, seega tuli üksiklaskude peale minna.

Cixi ei suutnud aga aimata ründaja järgmist käiku. Ta kuulis samme ning pööras posti tagant tulistama, kuid salapärane kuju oli liikunud uskumatu, ebainimliku kiirusega otse Cixi nina alla. Järgmisel hetkel lendas tema püstol uskumatult tugevast käevibutusest juba kuhugi eemale minema. Tema ees seisis lühikeste pruunide juustega europiidne mees, kelle vanus võis jääda umbes 30ndate algusesse. Mehe nägu polnud aga see, mis köitis hetkega Cixi tähelepanu. Must lühikeste varrukatega särk paljastas mingit sorti kergest metallisulamist musta värvi käed. Samuti ei kandnud ta oma mustvalgete kamo pükste all saapaid, vaid maha toetusid musta värvi sulamist jalalabad, mis olid tõenäoliselt toonud talle nii suure sööstukiiruse. Europiidne välimus, robustne vormis keha, küberneetilised jäsemed - tegu oli vägagi tõenäoliselt Vene sõjaväe eriteenistuse GRÜga.

Puhtalt lihasmälu abiga tõmbas ta pea plahvatusliku kiirusega läheneva metallrusika eest ära, mis raksatas terminali tugisambasse, saates laiali kivikamakaid. Mees läks lähidistantsilt kohe järgmisele rünnakule üle, saates oma sünteetilise jäsemega üles võimsa põlvelöögi, mille jõud oleks tõenäoliselt kogu Cixi rinnakorvi puruks löönud, kui ta poleks teinud kiiret tagasisammu. Cixi vastas välkkiire üks-kaks löögiseeriaga näopiirkonda, mille mees tõrjus, kuid diversioonina mõeldud löökidele järgnes küljelt jalalöök neerudesse, mille venelane sisse võttis, vaarudes tubli mitu sammu taha poole. Ta demonstreeris selle peale natukene piinatud naeratust.
„Tubli“ lausus ta korrektses hiina keeles.
Cixil polnud proteese, kuid tema löögijõud oli sellest hoolimata palju tugevam kui isegi väga treenitud tavalisel inimesel.
Venelased olid koos ülejäänud maailmaga hiinlastest geneetika arengus aastakümneid maas. Läänt hoidsid selles arengusuunas tagasi eetilised konfliktid ning venelastel polnud lihtsalt piisavalt häid laboreid ega oskusteavet. Nii olid venelased otsustanud hoopis panustada rohkem implantaatidesse ning proteesidesse – mõte mis samuti läänele väga peale ei läinud. See oli palju robustsem, kallim ja invasiivsem meetod, kuid võis anda sõduritele täiesti uskumatud võimed. Nii oli sellel mehel Cixi ees väga suur füüsilise jõu ja vastupidavuse eelis, kuid Cixi kasuks rääkisid palju kiiremad refleksid, kõrgendatud intelligents ning palju suurem võime informatsiooni hallata ja kiiremini mõelda.

Cixi tõmbas reie vutlarist välja võitlusnoa. Mees naeratas selle peale veel laiemalt:
„Mis sa selle võinoaga teed, tütreke.“
Cixi oli lahkelt valmis demonstreerima. Ta vähendas ühe kiire sammuga drastiliselt distantsi, haaras nagu salvav madu välkkiirelt mehe paremast käest ning tõmbas seda järsult kõrvale, tõmmates ta tasakaalust välja, blokeerides nii teise käe liikumise ning rammis oma noa talle otse ribide vahele. Ainult, et mingil kummalisel põhjusel ei tunginud nuga pehmesse lihasmassi ning Cixit haaras õudusega teadmine, et ta võis särgi all mingit kaitset kanda. Järgmisel hetkel oli juba tema enda noakäsi raudsesse haardesse võetud ning ühtäkki leidis ta ennast õhus, lagi silme eest möödumas. Cixi leidis ennast mõtlemas, et see pidi ikka hea heide olema, enne kui ta prantsatas seljaga ühele arvutilauale, purustades selle ja kogu kola laua peal, maandudes kolinal vastu maad. Õhk kadus kopsudest ning silme eest võttis mustaks.

Cixi keha oli aga lapsest saati treenitud valu taluma ning reageerima ükskõik kui kiiretele muudatustele ükskõik kui halvas seisundis. Nii lükkas ta suure venelase jalaga eemale, enne kui viimane oleks talle põlvega rindkerele maandunud. Paraku võttis viimane jalast kinni ning astus järsult lähemale, lükates oma jala üle Cixi oma ning heitis ennast pöördega pikali, mässides ennast selle ümber, blokeerides samas teise jalaga ära võimaluse kaasa pöörata. Cixi teadis seda jalalukku ning ka seda, et see lõppeb põlve puruks tõmbamisega. Ei, selle mehe jäsemete puhul tõmbaks ta pigem jala otsast ära. Polnud olemas mitte midagi hullemat käsivõitluses kui sattuda maasvõitlusse küberneetiliste jäsemetega inimesega. Võimalused sellises olukorras olid väga piiratud ning enamus vastuvõtteid ei töötanud, sest vastasel olid nii palju tugevamad käed ja jalad. Õnneks suutis Cixi tohutult palju kiiremini mõelda ning ajal, millal mees oma lukku välkiirelt sisse seadis, analüüsis ta terve seeria erinevaid võimalusi sellest pääsemiseks.
Ta lükkas ennast kätega kogu jõust mehe poole, surudes jalga niimoodi sügavamale sisse, vähendades väänamisnurka ning lubades tal oma tagumiku piisavalt maha painutada, et istukile saada. Cixi käsi salvas ette, üritades krabada munadest, et natukene omletti teha, kuid viimane sai enne randmest kinni. Cixi sai aga vabanenud jala kiiresti kõveraks tõmmata. Nii läksid nad ringi veereldes ühest lukust ja haardest teise, GRÜ agent alati tugevam, Cixi alati kiirem ja targem. Lõpuks õnnestus naisel siiski vabaneda ning püsti saada. Mees tuli talle kiiresti uuesti peale, lootes taas asjaajamise maha viia, kuid Cixi ei kavatsenud enam püherdada.

Ta jättis meelega oma jalad rünnakule avatuks ning mees reageeris välkkiirelt, üritades esimest jalga madala haardega lukku saada, kuid Cixi reaktsioon oli palju kiirem, eriti kui ta seda võtet oodata oskas. Teine põlv raksatas mehele näkku, saates ta verd purskava murtud ninaga tahapoole vaaruma. Kõigest hoolimata naeratas mees aga ekstaatiliselt ning Cixi taipas, et ta kannab tõenäoliselt neuroimplantaati. Kui Cixi implantaat simuleeris kriitilistes stressisituatsioonides rahustavaid ajusignaale, siis tema oma simuleeris tõenäoliselt põnevust, ekstaasi ja naudingut, suurendades verejanu ja võitlusvõimet eksponentsiaalselt. Tõenäoliselt tootis ta hetkel tohututes kogustes adrenaliini ning Cixi taipas, et pikemas perspektiivis ei pruugi ta sugugi võita. Ta pidi sohki tegema.

Mees sööstis Cixi poole, ignoreerides tõenäoliselt ükskõik millist kahju, mida naine tekitada suudaks. Cixi ei tohtinud lubada omale vähimatki viga, sest muidu lõpetaks ta kohe taaskord haardes. Ta aktiveeris oma vargülikonna, muutes kehaosad palju raskemini jälgitavaks ning seeläbi ka raskemini haaratavaks. Seejärel virutas ta kiire külghaagi mehele oimukohta, mida viimane piisavalt kiiresti ei märganud, paisates mehe kolinal vastu ühte riiulit, millega koos ta ümber kukkus. Cixi hoop oli piisavalt tugev, et tekitada koljumõrasid, kuid mida iganes venelase neuroimplantaat ka ei teinud, see pani ta taas püsti tõusma. Võib-olla oli see ühenduses mõne teise keha sisse peidetud seadeldisega, mis sisestas vereringesse mõnda hullumeelset kemikaalide kokteili. See pani Cixi tahes-tahtmata zombi-filmidele mõtlema.

Ta plaanis kuidas järjekordset rünnakut vastu võtta, lootes parimat, kui äkki kadus ühendus staabiga ning kõik neuroimplantaadi süsteemid lülitusid välja, saates Cixi silme ette punaseid häiresignaale. Emotsionaalse kontrolli puudusest tekkinud paanika halvas tema keha, saates naise värisedes taganema. Üllataval kombel ei kasutanud venelane aga võimalust ära. Ta langes põlvili, hoides oma pead. Paanika, segadus ja hirm lõid Cixi peas kirikukella , sest see oli midagi mida ei pidanud juhtuma – midagi, mis polnud kunagi juhtunud. Kas keegi oli teda häkkinud? Teda ja venelast? See ei saanud võimalik olla, sest Avaliku Julgeoleku Büroo kasutas sõna otseses mõttes parimaid krüpteeringuid maailmas. Lisaks sellele valvasid tema pea sisemust arvukad kaitseprogrammid ja tulemüürid.
Seega, kuidas see juhtus?
Implantaat taaskäivitus ning justkui mingisuguse stseenina luupainajast ei allunud see Cixi kontrollile. Ta nägi ja tundis kõiki protsesse, kuid ei omanud nende üle mitte mingit kontrolli. Nii sai ta ainult pealt vaadata, kuidas seadeldis simuleeris ajus und.

Maailm tuli tagasi sama ootamatult kui see kadus. Kadunud oli aga hämar metroo, kastid, riiulid, lauad ja printer. Kadunud oli tapjamasinast venelane. Selle asemel leidis ta ennast tundmatu korteri elutoa diivanilt. Kogu koha „retro“ hõnguga sisustus koos sajandi esimese poole mööbliga andis märku sellest, et ta on endiselt kollases tsoonis. Mitte hiiglaslikus sotsiaalkortermajas, vaid mingis soliidsemas vanemas hoones. Ta tõusis kärmelt istukile, uurides ümbrust. Tuhat küsimust segunesid Cixi peas suureks kakofooniaks, kuid kõige põletavam neist oli see, miks kuradima päralt istus tugitoolil tahvelarvutit hoidev doktor Cheng He Xun – tema ihuarst. Üks pikk sale jalg üle teise, silmitses ta oma tüüpiliselt sõbraliku naeratusega Cixit.

„Ära muretse, sa oled ohutus kohas,“ lausus ta rahustaval toonil, mis ei mõjunud antud hetkel sugugi rahustavalt.
„Mis toimub?“ küsis Cixi ettevaatlikult.
„Sa oled ühes SinoGeni kollase tsooni salajastest turvamajadest. Ma tõin su just tehislikust unest välja, “ lausus naine justkui muuseas, tahvelarvutit lauale asetades.
„Kas teie tungisite mu pähe?“ küsis Cixi ärritunult.
„Jah,“ tunnistas Xun ning tema näol peegeldus ilme, mida võiks tõlgendada kahetsusena.
„Miks? See oli eluohtlik situatsioon.“ Ta ei suutnud täiesti peita etteheidet ja ärritust oma hääletoonist, ülemus või mitte. „Ja kuidas te seda üldse tegite?“
„Kõik mis ma sulle nüüd räägin on ülimalt salajane,“ teatas doktor Xun selle peale, lisades: „tuleta meelde, mis ma sulle enne missiooni ütlesin. Sa kuulud meile, mitte büroole. Meie lõime su ning meie oleme andnud sulle kõik, mis sul on. Seega ei tohi sellest mitte midagi jõuda büroosse tagasi. On see selge?“

Cixi noogutas. Ta oli nii väsinud poliitikast ja salatsemisest kõrgemates instantsides. Cheng He Xun asetas rahulikult käed omale sülle ning vahetas jalgade asendit. Seejärel ütles ta rahulikult:
„Härrasmees, kellega sa metrootunnelis kontakti sattusid, oli härra Ilya Petrov – GRÜ eriagent Hiinas, kelle ülesandeks on aidata kommunistlike separatiste, koordineerida nende tegevust, pakkuda neile terroristliku tegevuse väljaõpet, smuugeldada neile Venemaalt varustust ja nii edasi. Venemaa omab taolisi agente üle kogu maailma, kes on valmis igas riigis korraldama aktiivset vastutegevust kehtivale võimule.“
Ta peatus korra oma jutus, et lasta infol seeduda. Seejärel ta jätkas:
„Härra Petrov on ühtlasi ka topeltagent kes töötab SinoGeni heaks. Seda ilma Hiina võimude teadmata. See pole tegelikult päris vabatahtlik koostöö, sest mõned aastad tagasi me röövisime ta ära ning sisestasime tema geenidesse disainerviiruse, mida on väga keeruline tuvastada ning Venemaal pole ka piisavalt meditsiinilisi teadmisi sellest vabanemiseks. Meie saame talle ainsana pakkuda igakuiseid ravimidoose.“

Kõik see kõlas Cixile lihtsalt liiga absurdselt. Miks omas SinoGen kollases tsoonis venelasest GRÜ topeltagenti? Miks tegutsesid nad ilma Avaliku Julgeoleku Büroo teadmata? Hiina Demokraatliku Konglomeraatide Ühenduse õõnestamine ei olnud neile kuidagi kasulik, sest just nemad olid üks neist võimsatest korporatsioonidest, kes ostsid Kuldse Revolutsiooni ajal armee ära ning kukutasid kommunistliku partei, luues maailma esimese korporatiivvõimu.
„Kuid, miks?“ sai ta kuidagi huultelt lisades hetk hiljem „Ja miks te lasksite siis meid nagu marutõbiseid koeri kokku?“
„Sest härra Petrov on üheks oluliseks komponendiks operatsioonis koodnimega Xiangliu,“ vastas Xun.
„9 peaga madu?“ mõtiskles Cixi.
„…Ja vastates sinu teisele küsimusele, meil ei õnnestunud kasutada teie mõlema implantaatide sisse ehitatud salaust piisavalt kiiresti, ilma et büroo staap seda märkaks. Me pidime jätma staabile mulje, et sind häkiti,“ jätkas doktor, põigates teemast kõrvale.

„Oot, misasja? Salauks? Minu implantaadile peaks olema ligipääs ainult bürool!“ hüüdis Cixi häiritult.
„Ametlikult jah,“ tunnistas Xun. „Kuid tegelikkuses loovad implantaate tootvad riigi töövõtjad endale salajasi sissepääse, et seda vajadusel teiste konglomeraatide vastu ära kasutada. Mõtle, Cixi, sellest hetkest kui Hiinat hakkasid valitsema konglomeraadid, on tegelikult käinud pidev vaikne ja salajane võimuvõitlus. Avalikku sektorit kui sellist ei eksisteeri ju enam. Isegi Avaliku Julgeoleku Büroo on tegelikult erinevate konglomeraatide ühisressurssidest loodud organisatsioon, mis kaitseb nende huve.

„Seega büroo arvab, et ma olen häkitud ja röövitud?“ küsis Cixi.
„Just,“ vastas Xun. „Aga ära muretse, me organiseerime sinu „põgenemise“. Sa raporteerid Liangile, et operatsioon printer õhata kukkus läbi salapärase häkkimise pärast. Kui Riigi Direktoraat sellest teada saab, kaotab ta tõenäoliselt oma töökoha, sest büroo süsteemid on ohustatud.“
Cixi vähemalt arvas, et ta hakkas peas vaikselt pusle erinevaid tükke kokku panema.
„Aga Ilya Petrov? Milleks teil teada vaja on, ning miks te lasksite operatsioonil nurjuda? Ühtlasi, mis asi on Xiangliu?“

Doktor Xun naeratas oma kõige lahkemat naeratust, andes Cixile teada, et ta küsis liiga palju.
„See on SinoGeni saladus,“ vastas ta lühidalt.
„Saladus, millest te ei taha, et Liang teada saaks,“ ütles Cixi.
Xuni naeratus kadus hetkega.
„Kas sa ähvardad meid infolekkega?“ küsis ta nii ootamatult ja jäiselt, et see lausa ehmatas Cixit.
„Ma tahan lihtsalt teada mille pärast ma pidin oma eluga riskima ning avastama, et minu enda mõistus on kompromiteeritud,“ vastas Cixi.
„Sinu asi pole teada, sinu asi on teha seda mida meie ütleme,“ lausus Xun aeglaselt, väga selgete sõnadega, et rumal laps kõigest aru saaks.

„Ma olen osalenud tosinates büroo illegaalsetes ja räpastes operatsioonides,“ üritas Cixi vastu panna. „Ma tean jumal teab kui palju riigisaladusi. Miks ei või ma siis sellest teada? Nagu sa ise ütlesid, siis ma kuulun SinoGenile. Ma olen üks teie parimaid. Ei, ma olengi teie parim.
Ta muutis oma hääletooni sama jäiseks kui doktoril.
„Ma olen asendamatu ja sa tead seda. Ma väärin rohkemat.“
Xun silmitses teda hetke oma õrnalt helendavate suurte silmadega, tema näoilme seletamatu.
„Sa oled praegu asendamatu, aga mitte igavesti. Sinusuguseid tuleb veel,“ vastas ta viimaks. Seejärel ta ohkas.
„Vabandust, see on pikk ja raske päev olnud. Olgu, ma räägin sulle Xiangliust - 9 peaga maost.“

„Mitmel pool kollastes tsoonides paiknevad SinoGeni mustad laborid,“ alustas Xun. „Kuna need ei tohi võimude silme alla jääda, siis tuleb neid hoolikalt peita. Paraku meeldib ennast peita ka kommunistidele, sest ka nemad ei taha võimudele ette jääda. Nii võib juhtuda, et nad avastavad mõne meie labori,“ jutustas ta.
„Härra Ilya Petrov, kellel on palju mõjuvõimu separatistide ja muu kuritegeliku elemendi seas, hoiab neid ja vene luuret meie laboritest eemale. Tema ülesanne on jälgi segada ning tagada see, et me saaksime rahulikult oma asju ajada. Selleks, et tema tegevus jätkuda saaks, peab ta aga oma töös edukas olema. Moskva tahab infot ja häid tulemusi. Nii söödab ta neile seda, mida meie anname. Seega ei taha me ka seda, et büroo hävitaks tema operatsioonid. Nii on meil tegelikult kohalike separatistide tegevusel käpp peal,“

Cixi ei teadnud mida sellest kõigest mõelda. Taaskord oli tal lihtsalt väikse mutrikese või hüpiknuku tunne, keda kasutatakse mingites palju suuremates plaanides.
„Ja Xiangliu?“ küsis ta.
„Projekt Xiangliu on DNAd manipuleerivate sünteetiliste viiruste väljatöötamise ning kohaliku populatsiooni peal katsetamise programm,“ vastas Xun rahulikult. Cixi oli leidnud ennast juba lapsest saati mõtlemas, et äkki oli naise näol tegu sotsiopaadiga.
„Te katsetate biorelvi tsiviilinimeste peal? Te olete ikka inglid,“ kommenteeris Cixi, hoides tülgastust tagasi.
„Mitte selliseid biorelvi, nagu sa ette kujutad,“ vastas Xun. „Me ei loo massihävitusrelvi. Me loome põhimõtteliselt bioloogilisi snaiperkuule.“
„Snaiperkuule?“
„Just, me üritame luua viirust, mis leviks väga kiiresti, kuid ei avaldaks populatsiooni seas mitte mingisuguseid sümptomeid,“ lausus Xun kergelt, lisades: „kuni ta leiaks oma sihtmärgi.“

„Ühe kindla inimese DNAle disainitud viirus?“ küsis Cixi.
„Täpselt,“ vastas doktor Xun. „DNA jälgi võib leida igalt poolt. Isegi USA president võib jätta kuhugi oma juuksekarvu maha. Selle juuksekarva põhjal oleks võimalik luua viirus, mis aktiveerub ainult tema DNA peale. Me võiks pool Washingtoni ära nakatada nii, et keegi arugi ei saaks ning sureks ainult president. See annaks meile võimu kontrollida ka kogu Hiinat, kõrvaldades soovi korral kõik kes meile ei meeldi. See oleks nagu nähtamatu kuul, mis tabaks alati. Kõik see vajab lihtsalt kõvasti uurimistööd ning meil on vaja katseid teha suurte inimhulkade peal.“ Cheng He Xuni suust kõlas see kõik nagu midagi lausa püha.

Cixi polnud enam kindel, kas ta tahtis teada, üldse midagi... Ta tundis ennast seotuna kuradiga. Hiinat kontrollisid deemonid ning tema oli juba lapsena sattunud pakti kõige ohtlikumaga neist. Keegi polnud küsinud, kas ta tahab seda. Cixi vaatas aknast välja, silmitsedes kollast tsooni, kus elasid geneetilise ülemrassi alamad. Korraks, ainult korraks tundis ta neile niivõrd kaasa, et tahtnuks osaleda selle neetud kõrgklassi kukutamises, mille hulka ta ise kuulus. Kuid Cixi ei olnud naiivne. Ta
pöördus uuesti doktor Xuni poole: „Seega millal me rohelisse tsooni naaseme?“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0047)