Tshussssssss, tegi õhkpidurdussüsteem, kui 48 tonnine raskeveok teeäärsesse taskusse keeras ja seal seisma jäi. Keset tundrat. Kahel pool teed laius kidurate puudega kaetud lumine tasandik, kaugemal aga ajasid endid maast välja kaljused mäed. Veokijuht Marko (nimi muudetud) oli sunnitud siin peatuma, kuna sai täis tema kahe nädala tööaeg. Ega see koht teda rõõmsaks ei teinud, peale automootori seiskamist valitses täiuslik vaikus, mis mehe jaoks tähendas paraku ka igavust. Ei olnud siin teisi autojuhte, kellega koos end purju juua ja lõbusalt mõttetud pläma suust välja ajada, ei olnud noori kenasid piigasid bensiinijaamas, kellelt hot dogi osta samal ajal piiludes kurvikaid kehasid. No õnneks oli internet, pisut viina ja palju õlut.

Marko nihutas oma keha (138 kg) juhiistmelt voodile. Autos oli hea, ei pidanud palju liikuma, kõik oli käe/jala juures. Ta pani valmis snäkid (Ossi krõps, tema totaalne lemmik), õlled ja arvuti. Tavaliselt vaatas ta klippe seksikatest neidudest, Või noh, mis siin peenutseda, p.o.r.n.o.t., seekord aga tuli kummaline tuju hoopis filmi vaadata või muusikat kuulata. Või siis mõlemat. Youtube lahti ja helifailid ka. Sinihamba vahendusel ühendus arvuti auto helisüsteemiga ja kõlaritest hakkas voogama algul raadio Elmari repertuaar, aga kui pool filmi (ja mõned õlledki) sai otsa (mingi Blairi nõiaprojekti laadne norrakate poolõudusfilm) hakkasid Marko kõrvad igatsema vähe välismaisemat muusikat ja läks peale soomlaste Dingo. Ausat Eesti meest noorpõlvest läbi juhatanud grupp. Niigi valju heli pandi nüüd päris maksimumi peale, nii et kabiin vibreeris ja värises bassimatsude rütmis. Jõhkra võõrkehana lõikus tümin tundra vaikusesse, kuid sumbus peagi selle peaaegu piiritusse avarusse.

Marko silitas mõtlikult jämeda kuldketi otsas rippuvat risti, silmad unistavalt vidukil ja pilk kantud arvutiekraanist läbi kusagile aastate tagusesse aega, kus ta veel noor ja kena mees oli olnud ja diskosaalides vägitegusid teinud.

Rist ei olnud tal kaelas ilmaasjata. Julge on mees, kes Skandinaavia kitsastel libedatel mägiteedel ainult enese peale lootes sõidab. Peale esimest talve selles kandis tegi mees läbi leeri ja lasi end pappidel püha veega kasta. Jumala poole oli ta pöördunud juba enne neid rituaale ja tundus, et ka abi saanud. Hea oli tunda, et keegi ohus kaitsta ja aidata on võtnud.

„Püha jumal!!! Kas tõesti maavärin!!!“ Kabiinist käis läbi võpatus. Siis libisesid ja lõpuks kukkusid armatuuril olnud asjad vastu küljeust. Mehe ülekaaluline keha nõrgus samas suunas ilma, et ta oleks jõudnud või suutnud seda kuidagigi takistada. Nõrk kael, mis keha raskuse all küljele vajus, naksatas ja ta ei saanud enam liigutada kätt ega jalga. Külm talveõhk tungis kabiini.
„Perkele virolainen Ritari Ässä“ lausus Vesa (Nimi muudetud), Rootsis elav soomlane, ametilt liikluspolitseinik, oma paarilisele, põrnitsedes teest ligi 40 m kaugusel kägaras vedelevat autovrakki.

„Ei jarrutusjälkeäkään, suoran turboboostilla lähtenyt“
Politseinikud kõndisid üle lumekooriku, aegajalt õhematest kohtadest läbi vajudes. Veokit lähemalt uurima, päästeametki oli juba välja kutsutud.

Auto kabiin oli justkui lahti lõigatud, katus pealt kõrvale lükatud, rehvidest alles vaid muljutud sisemised metallvõrud, hunnik vanarauda. Tundra oli täis sõidukist välja paiskunud isiklikke asju, riideid, potte, panne, auto tükke.

Juhist ei jälgegi. Lumekooriku peal lebas läptop, oranž akutuli põlemas, Vesa pööras ekraani ülespoole ja jõudis veel lugeda Youtube menüüribalt „Trolljegeren.“ Ekraan kustus.

Umbes samal ajal keeras paarsada meetrit kaugemal teelt maha räsitud välimusega LandRover, ja läbinud mõnikümmend meetrit lumist teed, peatus hetk ennem täielikku kinnijäämist. Nõkerdas siis pisut kuni auto nina tagasi tee poole õnnestus pöörata ja suretas mootori välja. Autost väljus mees. Umbes hilises keskeas, aga võib olla ka elust nii räsitud, et tegelikult pisut noorem. Riietatud nagu tundrarändur muiste, soojalt ja ilmastikukindlalt. Avanud tagaluugi, tõstis ta välja kelgu, kelgule paar raskena tunduvat kasti ja mõned torukujulised esemed. Siis veel mõned statiivid lampidega. Mees ronis mööda redelit auto katusele, seisatas suure prožektori kõrval ja puuris pilgu öövaatlusseadme abil kaugusesse. Mühatanud rahulolevalt, ronis alla, haakis kelgu külge ja hakkas rahulikul sammul, nagu inimene, kellel pikk tee kõnnitud ja pikem tee veel minna, tundra pimedusse astuma...

Maks Hull
A.D. 2015
kusagil Trondheimist 200 km kaugusel mägedes
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0028)