Päike uppus lainetesse, veel kõlisesid selle killud kutsuvalt veepinnal. Päikeseverevad tiivulised suleräbalad ahastasid ja piirasid Leinat igast küljest. Ta seisis kõrge kalju tipus. Kajakatega läbisegi kräunus ümber naise tuul, mis püüdles ta hinge, kaugel kaljuserva all aga korises näljase mere lainetav kõht, lootes tema kehaga täita endas valitsevat vesist tühisust. Kumma peaks ta valima? Siin kaljuserval seistes tulid tal alati kõige paremad mõtted, ent täna, kui oli vaja langetada lõplik otsus, oli pea nagu tühjaks puhutud. Ta ei suutnud otsustada. Naine pöördus, ohkas, surus hambad siidrätti ja eemaldus hukutavast servast. Ta naases mööda sissetallutud rada tõlla juurde. Laur ei olnud tulnud. Kuidas ta võis? Ta ju teadis, et Leina tuli siia end kaljult alla heitma. Naine kägardas siidirätti, mille Laur oli talle kinkinud, ja viskas selle siis vihaga maha. Sellest oli vähe. Ka peene saapa konts leidis tee tikitud kangani ning surus selle sügavale mulla sülelusse. Naine ajas ennast sirgu ja läks tõlla juurde, heites siiski veel mitu korda pilgu kalju juurde tulevale teele. Ei, ta ei oodanud seda tõbrast enam, aga kui too tuleks, siis peaks tal olema eriti hea õigustus oma hiljaksjäämise suhtes. Päike loojus, hämarus vajus lehvikuna üle maa.

Kutsar oli sättinud end poolkülitsi tuulevarju, popsutas piipu ja rögises vahetevahel köhida. Kaljule polnud see kuulda, kuid nüüd kriipis see iga kord, kui mees järjekordse koriseva heli kuuldavale toomiseks oma kollaste hammastega suu avas, ebameeldivalt kõrvu. Naisele meenutas äti köha nende maamõisa vana saalikella kriginat, enne kui selle pendel järjekordset tundi lööma hakkas. Ta vihkas seda kriginat. Ta vihkas seda tubakahaisu ja vihkas neid vanamehe kutsarimantlil olevaid plekke, mida ta ennist märkas, kui vanatoi ta tõllast välja aitas. Alles nädala eest oli sellele tohlule antud uus mantel vana vileda räbala asemele, mida too oli muidu juba kakskümmend aastat kandnud, ja juba oli oinapea sellele midagi tilgutanud. Rõve. Niipea, kui nad tagasi jõuavad, laseb ta selle räpakoti jalamaid vallandada. Määrigu end siis või üleni pori ja toidujääkidega kokku, kui tahab!

Siis kuulis naine kaugusest popsumist ja kolinat. Matthias! Kuidas ta teadis siia tulla? Kas Laur siis? Ei-ei, see ei saanud olla! Kuid nii see oli. Nagu ilmutus tossutas raja hämust välja „Öötorm“, gaasilaternad säramas ja läikivmustad küljed isegi hämaruses kiiskamas. See ei saanud olla keegi muu kui Matthias, teistel siin linnas sellist iludust ei olnud ega saanudki olla.
„Said, Laur,“ mõtles Leina, „sulle anti võimalus, sa magasid selle maha – kes hiljaks jääb, see ilma jääb! See on saatus, otsus tehti minu eest!“
Kutsar ärkas oma mõtiskelust tossumasina lähenemise peale, märkas tõlla juurde jõudnud preilit ning ronis ägisedes ja köharaginal puki otsast maha, avas ukse ning lasi astmelaua alla.
„Preili Remmelg,“ lausus ta kummardudes ja ulatas toetuseks oma väriseva käe. Demonstratiivselt keeras Leina sellele kaltsukotile selja ja sammus tossmobiilile vastu. Masin ronis vedrude kiuksudes tõllani, peatus, nooruslik juht kargas välja ja avas tagumise ukse. Uksest voogas välja ingellik olevus, üleni valges, pulmakleidis. Leina jahmus. Mida see jõletis siit tahtis? Ega Matthias ometi... kuid ei, magnaati masinas polnud. Pulmarüüs neiu möödus Leinast, silmad nutust punased, huuled ahastuses veriseks näritud, nägu laiguline. Ta sammus ebakindlalt ja vankudes kaljutipu poole. Läheb end alla heitma, taipas Leina. Muud ei saanud siin olla, sest see kalju oli kurikuulus enesesurmajate poolest. Preili Remmelg vaatas mobiilijuhi poole. See seisis kurva näoga ja vaatas oma emandale järgi.
„Peatage ta ometi!“ hüüdis Leina. Juht pööras häiritud pilgu mustas kleidis naise poole. „Ta ju läheb alla hüppama!“
Mees noogutas, naeratas vabandavalt ja ei teinud midagi.
„Selleks siia ju tullaksegi,“ lausus ta. Imelik, et teie olete veel siin ja mitte meres, võis tema toonist selgelt välja lugeda.
„Appi! Aidake ometi keegi!“ hüüdis Leina ringi vaadates ja käsi ringutades. Seda tehes märkas ta veel ühte lähenejat. See lähenes mere poolt, suur ja tume kogu, suurem kui kajakad ja palju-palju tumedam. Karjed jäid Leinale kurku kinni. Ta käsi jäi tardunult osutama heledale kogule, kes oli nüüd jõudnud juba kaljutippu ja kadus peatumata üle selle serva. Must kogu sööstis talle järele. Vaid viiv ning hele ja tume laik ilmusid taas kaljule.
„Laur!“ karjatas viimaks tardumusest ärganud Leina. Ta jooksis – segaduses ja teadmatuses, kas olla hirmunud või õnnelik – kaljuservale, sinna, kus mustas keebis mees asetas maapinnale minestunud pruuti.
„Laur!“ karjatas preili Remmelg taas. „Miks sa nii hilja tulid!“
Pikk sale tumedat verd mees pöördus.
„Mulle näib, et saabusin just õigel ajal,“ lausus ta kaalutletud rahuga.
„Mida? Sa tulid päästma seda... seda...“ Leinal ei jätkunud sõnu, et nimetada toda valges kleidis olevust, kes oli end heitnud tema Lauri käte vahele.
„Ma tulin päästma sind.“
Mees astus talle lähemale, kuid naine taandus.
„Miks sa siis esimese asjana kohe tema juurde sööstsid?“
„Sest sa ise hüüdsid appi ja näitasid tema peale.“
„Ma ei tahtnud, et sina teda päästaksid! Kui mina olin alla hüppamas, siis polnud sind kuskil!“
„Ma tulin niipea, kui sain su sõnumi. Kuid oli päev, ma ei saanud krüptist varem lahkuda.“
„Kui sa oleksid tahtnud tulla, siis oleksid ka võimaluse leidnud.“
„Ma oleksingi leidnud, kuid kuni ehani olen ma surnud, ma ei saanud su kirja enne lugeda.“
„Vabandused, aina vabandused! Sa lihtsalt ei tahtnud seda lugeda!“
„Leina!“
„Mina armastasin sind, mõtlesin, et ka sina tunned midagi minu vastu, aga ei, see oli vaid verehimu, sul ükskõik, keda enda käte vahele haarata, peaasi, et sellel soe veri sees ringi käiks!“
Vampiir silmitses naist oma hullutaval külmal pilgul. Ta astus sammu tagasi, haaras maast teadvusele tulnud ja uimaselt ringi vahtiva naise ning virutas ta kaldast alla. Leina vakatas. Vaikus kestis. Siis kostis kuskilt kaugelt nõrk karjatus ja kohe seejärel sumakas, mis kadus murdlainete mühinasse.
„Koletis,“ sosistas Leina. „See oli minu õnn, et ma viimaks nägin, milline sa tegelikult oled.“
Mees astus naisele ähvardavalt lähemale. Naine taganes.
„Ma vihkan sind,“ sosistas ta. „Vereimeja, mõrvar, koletis.“
Vampiir lähenes järjest. Naine heitis abi otsides pilgu selja taha. Suures tundetulvas polnud ta märganudki, kuidas tossumobiili juht oli oma masinale hääled sisse pannud ja tagurdas juba mööda kaljuserva minema. Seevastu oli vana kutsar otse preili selja taga ja astus temast mööda. Hetke seisid kutsar ja vampiir vastamisi, siis kõlas püstolipauk. Laur karjatas, tema rinnaesisel, otse südame kohal, mustendas hõbekuuli rebitud auk. Vereimeja ägas ning vajus kokku, hakates muutuma kuivetunud muumiaks.
„Laur!“ karjatas naine ja sööstis tema juurde. „Ära sure, Laur, ma armastan sind!“
Kuid meest ei olnud enam, jäänud oli vaid hunnik kollaseid pärgamentja nahaga kaetud luid. Vastikusega heitis naine need endal sülest.
„Lähme, preili,“ palus kutsar samal ajal püstolit laadides. „Neid elukaid võib siia veel tulla.“
„Ta polnud elukas,“ sosistas naine vankudes. Kutsar toetas teda ja talutas kahvatu naise tõlla poole.
„Küllap ta juba oli,“ kohmas vanamees.
„Sa ei tea midagi, vana toi.“
Ta ronis värisedes tõlda. Kutsar ronis ägisedes pukki. Kolksudes avanes tõllaaken.
„Igor! Igor!“
„Jah, preili.“
„Näed, seal maas valendab üks siidrätt. Too see mulle!“
Vana kutsar ronis köhides taas alla ja läks räti juurde.
„See on räpane, preili. Keegi on sellel otsas tallunud.“
„Too see siia!“
Saanud räti, surus naine selle endale vastu rinda ja puhkes lohutamatult nutma. Ta märkas taas vanamehe rinnaesisel neid rõvedaid plekke ja see sööbis talle sügavalt mällu, jäädes kummitama kogu ülejäänud eluks. Kupee rappus, kui kutsar taas oma paigal istet võttis. See võnkus taas, kui rattad veerema hakkasid ja kuut paigast liikus.