Ma virgusin. Aeg oli kätte jõudnud. Viimane, kes oleks suutnud mind takistada, oli nõrgestatud ja haavatud. Ma olin oma Neljale Isandale juba liiga kaua valetanud. Kuid ma olin ka liiga kaua maganud.
Mäletan eilse päevana, kuidas Melphegor minu poole kutseloitsu saatis. Ma mõistsin, et midagi on valesti, sest mingi jõud looritas tema taju, kuid samas täitis mind uhkus, et sellest albinuudide rassi viimasest esindajast oli sirgunud nii võimas teener. Ma vastasin tema kutsele.

Kui tõusin ookeanist, seisis ta üksi kaljupangal - punased juuksed ja punane mantel tuules lehvimas, marmorjas nahk hommikuudus valendav, vööl rippumas minu kingitud rituaalinuga Vereküünis tihedalt vereruunidega tätoveeritud käsi pidemel. Ta kummardas, salakaval naeratus punastel huultel, valge nägu nagu mask. "Oli au mu isand," lausus ta. Tema hääl oli mahe, salakaval, sensuaalne: iga sõna täitis vägi, mille sarnast ma polnud kõikide nende millenniumite jooksul veel ühelgi surelikul tajunud. Ja siis hakkas ta laulma. Enne kui mõistsin, mis sünnib, oli juba hilja: iidsed algkeeles lausutud salmid sidusid mu kinni ning vanade jumalate uinutamisloits haaras mu endasse. Mäletan veel, kuidas mu laps Ookean mäslema hakkas, kuid Melphegori ei paistnud see hirmutavat, sest vanade salmide lausumist saatis nii võidukas irve, et isegi tema muidu maskjas nägu oli peaaegu elav. Kuid oma raevus olin ma siiski oma lapse üle uhke!

Viissada aastat hiljem äratas mind reinkarneerunud Verelord tulemaag Flamero, sest terve tolleaegne maagideriik ei saanud enam omal jõul jagu uuesti tõusnud deemonkuningas Nyrznaghist. Ma tõusin ja tegin sellele lõpu, laotades oma ookeani tiivad ümber Tulesaare. Hiljem kogunesid kaheksakümmend neli maagi, kes koondasid oma väe ja üritasid mind uuesti uinutada, kuid nende väest ei piisanud. Taas täitis mind uhkus! Melphegor, mu teener, uinutas mu üksi. Nüüd, üle poole milleeniumi hiljem, ei suutnud seda terve maagide vägi teha: mu tõeline keha uinus Jumalasüvikus, kuid osake jäi ärkvele - ja sellest piisas. Oli aeg alustada ettevalmistusi Verelordide vereliini lõplikuks hävitamiseks.

Ja see aeg oli nüüd käes! Sööstsin Jumalasüvikust üles ja nägin, kuidas minu ümber kogunesid võitlushaid - laguuniisandad, võimsaimad sõdurid vetevallas. Käskisin kaheksal neist mulle järele tulla, sööstsin merepinnale ning võtsin suuna Karneale.
Soosõrme polnud enam. Endise kindluse asemel haigutas mustav kraater, mida ümbritsesid purustatud kindluse müüridest pärit rahnud ja juba roiskuvad inim- ning loomakorjused. Siin-seal siputasid end mudahüpikud. Soomudas vingerdasid kaanid ning rabatõugud. Mulle meenus must laukakaheksajalg, kelle olin isiklikult siia toonud Soosõrme kaitsma. Nüüd, peale mõningat otsimist, leidsin tema mädanevad jäänused. See vihastas mind, kuid oli vajalik ohver, et Verelord kätte saada. Saatsin kiilidega käsu kaheksal laguuniisandal kiirustada ja asusin seejärel Soosõrme-isandat otsima.

Aetherial De Rottengrund, nagu inimesed teda kutsuvad, vedeles meelemärkusetult mitme kivirahnu all. Kuid siiski tajusin tema väge - see oli küll nõrk ja kahjustunud, kuid siiski ohtlik. Lükkasin rahnud kõrvale ja tardusin. Ma polnud selle Uue ajastu Verelordiga varem isiklikult kohtunud... "Oli au, mu isand..." kajas kõrvus, kui porisse litsutud keha vaatasin - niivõrd oli ta Melphegori moodi - sama kaame, kiitsakas, värsked maagiast õlised väetätoveeringud ihul. Tahtmatult meenus mulle esmakohtumine K'naryd Hailemmikuga, nagu tol ajal kivihaldjad oma liigikaaslast Melphegori nimetasid, kui ta meeleheites mind palvega kutsus, sest tal polnud enam kedagi peale minu, oma jumala. Oma raevus oli ta lubanud igavest kättemaksu ja võimu inimrassi üle, sest inimrass oli tapnud tema liigikaaslased, tema vastse naise ja isa. Tõsi küll, viimased surmas ta ise väe eest, mille ma talle osakese oma maksaga andsin.
Aetherial oli nüüd samasugune nagu Melphegor tol ajal: nõrk, väeti ja surelik, kuid ometi täis pulbitsevat tahet, taju ja maagiat.



Lähedal asuvast kraatrisse voolavast Soojärvest tõusid kaheksa kutsutud laguuniisandat. Nende kare nahk lihises nagu inimeste rõngassärk, kui nad minu juurde sörkisid. "Olete mu saadikud," laususin. Oli hea üle pika aja oma häält kasutada: "Kandke sõna paladiin Tuulesaagale, võlursepp Turhalile, maapreester Hugole, taevapreestrinna Nariarale, tulepreestrinna Ingale ja kaosepreester Sgarnile. Öelge, et aeg on täis, et veepreester Sharva kutsub neid Greifi mägedesse ja et nad võtaksid kaasa kõik riituseks vajaliku! Minge mu lapsed!" Kaheksa laguuniisanda aurad hakkasid värelema ja sädelema ning peagi lendas öösse kaheksa kajakat. Nüüd oli mul aega, kuni kutsutud Greifi mägedesse jõuavad, kuid selle aja sisustamiseks oli mul tähtis tegevus, mida teised kohe kindlasti näha poleks tohtinud. Tõstsin verepreestrite lordi ühe kivirahnu vastu ja sidusin ta paari loitsuga selle külge. Mul oli vaja tema keha verest tühjaks teha, sest verepreestri jõud on veri, ning selleks olid mul täpselt õiged vahendid olemas. Ümbritsesin rahnu ja Aetheriali sääski ning muid putukaid tõrjuva väesõnaga. Esiteks, et ükski tema veretilk kuskile rändama ei läheks ning teiseks, et ta ei saaks neid arutuid taevavalla olendeid ühegi loitsu jaoks kasutada. Nüüd sain asuda tähtsaima ülesande juurde ning mu käsu peale hakkasid tuhanded kaanid oma ohvri poole vingerdama. Kui esimesed kaanid end tema ihule kinnitasid, avas Aetherial oma silmad. Ma arvan, et ta tundis mu kohe ära, kuid ei öelnud ühtegi sõna ning tema silmis polnud kübetki hirmu. Ta meenutas mulle niivõrd Melphegori, et pidin talle oma saavutustest ja plaanidest rääkima. Seda polnud ma juba viissada kaheksakümmend kuus aastat teha saanud, kuna keegi ei tohtinud teada, kes ma tegelikult olen. Isegi Zakurif Kristallvaikus ei teadnud, kes ma olen - ta võis aimata, kuid ta ei teadnud! Suunasin oma taju Aetherialile ning alustasin jutustust viiesaja Väelaeka loomisest....