Ma nägin öösel unes, et vanaisa tuli minu töö juurde. Keegi kolleegidest tuli ja ütles, et koridoris ootab üks vana mees juba pikemat aega minuga kokkusaamist. Olin pahane, miks keegi mulle varem ütlema ei tulnud, lasevad vanal inimesel oodata. Kui ma vaatama läksin, pidin ehmatusest infarkti saama: ukse taga seisis minu surnud vanaisa, pruun villane soni pihku kägardatud ja pikk sinelitaoline mantel seljas, hõlmad lahti. Tema kiilanev pealagi läikis lampide all, ta oli veidi kühmus ja näis nukker. Küsisin, mis teda siia toob.
„Mul on igav,“ vastas ta justkui häbenedes. „Mul pole kellegagi veini juua ega juttu ajada.“
„Sa oled surnud,“ vastasin ma rahulikult, „ja surnud ei tule elavatele kurtma, et neil on igav.“
„Aga kas sa tuleksid ja jooksid minuga ühe klaasi vana head portveini?“ küsis ta.
„Esiteks, see sinu portvein polnud sugugi hea, pehmelt öeldes oli see ikka paras sitt. Teiseks, kuhu ma tulema peaksin? Põrgusse või paradiisi?“ küsisin ma vastu.
„Miks sa ironiseerid?“ küsis vanaisa nukralt ja mul hakkas enda pärast häbi. „Tule lihtsalt surnuaeda, minu kalmule, neljapäeva õhtul kell kuus. Ja kui see vein sulle ei maitsenud, võta siis enda jaoks midagi paremat kaasa.“
Ma mõtlesin, mida talle vastata ja ärkasin üles.

Vaatasin kella, see näitas kaks kaksteist. Uni oli kui käega pühitud. Unenägu oli sedavõrd reaalne, et tundsin voodi juures hõljumas vanaisa riiete lõhna, mis oli paberossivingust läbi imbunud.
Tõusin ja läksin vett jooma. Täiskuu, terav ja karge, valgustas kööki ning õue. Küllap oligi ere kuu mind äratanud, sest paistis aknast otse voodisse. Nägin köögiaknast puude saledaid varje aia üle kummardumas, nägin kiviaeda, teravate tippudega elupuid, kaugemal naabermaja kogukat siluetti. Kui ma pilguga tasapisi jälle oma aeda tagasi tulin, nägin kellegi pikka kogu vastu väravaposti toetumas. Mu süda hakkas kloppima, läksin ettevaatlikult aknale lähemale, et paremini näha. Pikk mees mantlis. Vanaisa? Tõmbasin ruloo alla. Teadsin, et aeg-ajalt kaotan reaalsustaju, võisin ajada segamini unede maailma ja päriselu, sest vahel kippusid need kokku sulama. Kompasin siis tavaliselt enda nägu, katsusin asju, mis olid minu ümber, et neid tunnetades reaalsusesse tagasi saada. Nii ka nüüd. Pigistasin enda kätt, valutunne kinnitas, et olen ärkvel ja see ei ole uni. Väga ettevaatlikult piilusin ruloo serva vahelt, kas tume kogu seisab endiselt seal. Aga ei, värav oli tühi. Astusin aknast eemale. Und ei olnud enam raasugi, aga ka tuld ei julgenud ma põlema panna, samuti telekat sisse lülitada. Ikka veel oli tunne, et keegi jälgib mind.
Läksin tagasi magamistuppa ja pugesin voodisse. Meenutasin paaniliselt, kas olin majauksed lukku keeranud, vahel juhtus, et need ununesid ööseks lahti. Nii palju mul julgust polnud, et minna neid üle katsuma. Proovisin hingata võimalikult hääletult, et iga õuest tulev heli kinni püüda, kuid see oli raske, sest süda puperdas sees ja hirm pani hingeldama. Kuulatasin, aga õuest ei kostnud ainsatki heli. Igatsesin päevaseid ja argiseid hääli- automootori põrinat, koera klähvimist, naabrikuke kiremist ja kreissae vingumist. Aga oli vaid vaikus, sügav ja tihe öine vaikus. Tõmbasin teki üle pea. See tekitas illusiooni, et olen kaitstud.
Ärkasin telefoni äratuse peale. Olin lõpuks ikkagi magama jäänud. Viimati vaatasin kella kusagil viie paiku. Seega olin maganud vaid napid paar tundi. Pea oli paks ja valutas, aga tuli tõusta, midagi polnud parata. Tegin endale tassi kohvi ja astusin akna juurde. Õues laius veel varahommikune pimedus. Kuu oli kadunud ning koos temaga läinud ka pikad, kombitsatena näivad varjud. Kohvi rüübates hakkasin kahtlema, kas olin ikka öösel õigesti näinud. Värava kõrval kasvas kadakas ja võisin pimedas seda inimkujuks pidada. Ilmselt nii see oligi. Hirmul on suured silmad. Sättisin end tööleminekuks valmis. Olin väsinud ja uimane, parema meelega oleksin koju jäänud, aga see ei olnud võimalik.

Järgmised kaks päeva möödusid kiirelt ja töiselt ning olin oma rumala unenäo ja veelgi rumalama viirastuse juba peaaegu unustanud. Kuid miski minu sees ei andnud mulle rahu. Vanaisa nägu kerkis ikka ja jälle mu silmade ette ning otsustasin surnuaial ära käia ja talle küünla panna, ehk saab siis hing ometi rahu. Mõlema oma, nii minu kui tema.
Pärast tööd istusin autosse ja sõitsin surnuaeda. Oli ilus tuulevaikne õhtu. Astusin surnuaia vanast murenenud võlviga väravast sisse. Kuigi kell polnud palju, polnud siin ainsatki hingelist. Olin vaid mina ja nemad. Surnuaed oli vaikne, pehmesse hämarusse mässitud. Ma polnud kunagi surnuaedu kartnud, kippusin siia ehk liigagi sageli. Mõnikord oli mul tunne, et mu enda elu möödub kui varjusurmas. Et end taas elavana tunda, tuli tulla surnute keskele.
Kõndisin mööda rada kabelini. Ühte vanasse hauakivisse, mis seisis kabeli kõrval, oli raiutud lause: „Meie olime nagu teie, teie saate nagu meie“. Iga kord, kui ma surnuaial käisin, tulin ma selle kivi juurde ja lugesin neid ridu. Iga kord libistasin käega üle nende sõnade ja tundsin vana kivi külmust. See tuletas meelde, et nemad seal olid ka kunagi meie. Et me ei tohi neid unustada.
Kabeli juurest keerasin vasakule ja astusin edasi vanaisa platsi poole. Vaikus oli nii võimas, et kippus kõrvu kumisema lööma. Sosistasin endamisi ühte luuletust, et rõhuvast vaikusest pääseda. Piidlesin silmanurgast, ega kedagi juhtumisi lähedal ei ole, peab mind veel hulluks, kes surnuaial ringi kondab ja iseendaga räägib. Aga kedagi ei paistnud.
„Sa jäid hiljaks,“ kuulsin äkki enda selja taga tuttavat häält.
Ma tardusin paigale. Kiirelt näpistasin end käsivarrest, igaks juhuks hammustasin ka sõrme, kuid pilt jäi samaks. Tundsin, kuidas vanaisa mulle kuklasse hingab. Tema hingeõhk oli külm kui talvine tuuleiil. See pidi olema uni! Pöörasin end ringi ja lootsin, et ärkan. Kuid ei, vanaisa seisis mu ees, matuseülikonnas, mantel peale tõmmatud ja soni pähe vajutatud. Tema mantlitaskust piilus välja ruuduline sall, narmad üle taskuserva tilbendamas. Mulle meenus, et vanaema oli selle talle kirstu kaasa pannud, torganud pintsakutaskusse, et tal kael ikka teispoolsuses soojas oleks.
Astusin sammu tagasi ja panin silmad kinni. Proovisin kasutada nippi, millega mõnikord end painajalikust unest äratada püüdsin. Sisendasin endale, et pean ärkama, püüdsin tahtejõuga uinunud aju äratada, kuid seekord oli mu aju ergas, silmade avades seisis vanaisa endiselt mu ees. See ei olnud uni.
„Sa oled ehmunud, kallis laps. Aga ära karda,“ lohutas vana.
Sain lõpuks sõnad suust: „Muidugi olen ma ehmunud. Ma ei teadnud, et surnud maa peal ringi kondavad. Ma käin siin üpris tihti, aga...“
„Ma tean“, katkestas vanaisa mu jutu, „ma näen ju kui sa siin käid. Meie siin näeme ja teame kõike, teie seal peate selleks pingutama, et näha ja teada. Meile tuleb kõik kergelt kätte. Kas veini joome?“ küsis ta siis.
„Kuule, see on ikka väga imelik, et ma hakkan surnuaias oma surnud vanaisaga veini jooma“, vastasin, „nii et tänan, ei.“
„Miks see imelik on? Ja pealegi, siin pole kedagi, kes meid näeks.“
See kõik oli väga veider. Ikka veel ei suutnud ma uskuda, et see juhtub minuga päriselt. Hammustasin huulde, valus oli. Ma ei maganud. „Pagan!“ mõtlesin.
„Ära vannu!“ ütles vanaisa.“ Surnuaias ei vannuta“.
„Anna andeks, aga see kõik on väga imelik. Surnuaias ei vannuta jah, aga siin ei jooda koos surnutega ka veini. Ma arvan, et ma lähen nüüd ära.“ Hakkasin tasapisi kalmistu värava poole nihkuma.
„Ära karda, ma ei tee sulle liiga ometi. Tule, ma viin su kokku nendega, keda sa pole ammu näinud.“
Järjest veidramaks kõik muutus! „Kas ma saan näha inimesi, kes on surnud?“ mõtlesin.
„Jah, muidugi saad sa neid kõiki näha!“ ütles vanaisa. Pagan, ta kuulis mu mõtteid!
„Ära vannu!“ tuletas ta taas mulle meelde.
Peas oli kaks mõtet. Esiteks, minna lihtsalt ära, mis minuga ikka oleks juhtunud, kui oleksin väravast välja marssinud? Teine mõte oli minna vanaisaga kaasa ja vaadata, mis juhtuma hakkab. See hirmutas, aga teisalt tundus põnev, näis uskumatu ja ahvatles. Mõtlesin, et kui ma lähen, näen ma midagi, mida keegi teine pole näinud ega kogenud.
„Tubli tüdruk!“ ütles vanaisa ja hakkas minu ees minema. Tundus, et asi oli otsustatud. Astunud paar sammu, jäin ma siiski kõhklevalt seisma. Vaatasin üle õla värava poole ning otsustasin, et ma ei lähe vanaisaga kaasa. Minu elu on siin, mingi hääl kusagil sügaval minu sees palus mul surnuaiast lahkuda. Hakkasin värava poole astuma kui äkki nägin, kuidas surnuaia kõik kolm raudväravat justkui nõiaväel sulgusid. Kuulsin metalli kriginat, luku keeramist ning seejärel mattus kalmistu taas kõhedusttekitavasse vaikusesse.
Minu tagasitee oli ära lõigatud. Vaatasin vanaisa poole. Ta seisis ja ootas mind kannatlikult. Tema pilk oli soe ja sõbralik nagu vanastigi, siis, kui ta veel elus oli. Ma ei tea, miks, aga minu hirm kadus. Tundsin, et olen valmis temaga kaasa minema. Tundsin, et nüüd saan ma usaldada ainult teda, anda end tema kätesse ja loota, et ta viib mind kuhugi, kus on parem ning kus ma võin kohtuda inimestega, kes olid juba ammu minu elust lahkunud, kuid keda ma mõnikord ikka veel väga igatsesin. Kõige enam ootasin kohtumist oma isaga. Temast tundsin ma kõige rohkem puudust.
Vanaisa seadis sammud enda hauaplatsi poole ja ma järgnesin talle vaikides. Veider, ta kõndis, kuid ma ei kuulnud tema samme, kuigi teerada oli kruusane. Astusin vanaisa hääletutes sammudes temaga lihtsalt kaasa. Kruus minu jalgade all krudises. „Miks?“ mõtlesin, „Miks ma seda teen?“
„Sa saad sellele küsimusele vastuse“, ütles vanaisa peatumata.
Kui olime jõudnud tema platsile, jäi ta seisma.
„Mis ma küünlaga teen?“ küsisin.
„Pane see põlema, kui tahad,“ vastas vanaisa.
Süütasin küünla ja asetasin kivi ette. Imelik oli panna küünalt mehe mälestuseks, kes seisab sinu kõrval ja räägib sinuga.
„Oled valmis?“ küsis vanamees.
„Ei, pealegi ei tea ma ju, milleks ma valmis peaksin olema,“ vastasin.
„Keegi pole kunagi selleks päriselt valmis,“ jättis vanaisa endiselt otsad lahtiseks.
Järgmisel hetkel tõstis ta oma hauakivi üles kergusega, nagu oleks tegemist vahtplastiga, ja asetas selle kõrval olevale vanavanaema hauale. Seejärel hakkas ta liivas kraapima. Kogu tema tegevus oli hääletu. Polnud kuulda ei liiva sahinat ega muud heli. Kusagilt tuli tuul ja kustutas küünla ära. Väikese vaevaga, kui mitte öelda ilma vaevata, ilmus liiva seest nähtavale kirstukaas. Rohelise riidega kirst. Ma olin unustanud, mis värvi oli olnud vanaisa kirst, kuid nüüd ma tundsin selle ära. Kirst oli pikast maa sees olemisest määrdunud ja mäda. Riie oli kohati pudedaks muutunud ja rebenenud, kirstulauad pudiks pehkinud. Vanaisa kergitas räbala kaane üles ja andis mulle märku sisenemiseks.
„Oot-oot,“ mõtlesin. „Kas ma peaksin nüüd kirstu ronima?“
Vanaisa noogutas.
„Tänan, aga ei. Las nad tulevad siia haua peale. Saan neid ju siin ka näha, selleks ei pea ma ometi hauda ronima!“ sain pahaseks.
Vanaisa naeratas. Alles nüüd mõtlesin, et ta pole ühtegi paberossi tõmmanud. Ta oli eluajal olnud kirglik suitsetaja ja pabeross tema huulel oli tema olemuse üks osa.
Nägin, et ta muigas, aga ei öelnud midagi.
„Ju pole surnutemaal paberosse ega muud sellist kraami vaja,“ mõtlesin.
Vanamees ronis kirstu ja ulatas mulle käe. Kartsin seda katsuda, teadsin juba ette, et see on külm nagu kivi. Nii oligi. Võtsin ta jäisest käest kinni ja enne kui arugi sain, olin kirstus. Lehk, mis ninna lõi, oli segu mullast, niiskusest ja kõdust. Vanaisa tõmbas kaane peale. Jõudsin vaid hetkeks pilgu taevasse heita, kust paistsid mõned üksikud tähed, ja juba oli kaas peal ning kottpimedus mattis mind endasse.
Meie teekond kulges kusagil, millele ma ei oska nime anda ega kohta määrata. Kõik toimus hääletult. Me ei olnud ei maa sees ega ka maa peal. Tundus, nagu oleksime kusagil õhus, kaaluta olekus, kohas, mida tegelikult polnud olemas. Samas oli tunne, nagu liiguksime tunnelis, kus edasiliikumiseks ei pidanud jalad maad puudutama, ei pidanud tegema isegi liigutusi, mis astumist oleks meenutanud, ei pidanud üldse mitte midagi tegema. Me liikusime edasi mingil kummalisel jõul. Oli täiesti pime, mul polnud aimugi, kus on mu vanaisa. Ma ei näinud mitte midagi, ma ei kuulnud mitte midagi, kuid samas tunnetasin, et ta on minu kõrval ja suunab mingil moel meie minekut. Tajusin lõplikult, et tagasiteed ei ole ja mind valdas paanika. Oleksin tahtnud ringi keerata ja väravast väljuda, aga nüüd ei olnud see enam võimalik. Värav, mis mind maailmaga ühendas, oli kusagil väga kaugel. Sild oli kadunud, sild minu ja nende maailma vahel.
Selles ajatus ja ruumitus tunnelis kuhugi kulgedes jõudsime lõpuks ühe maja juurde. Esiotsa ei saanud ma aru, kus ma seda maja näinud olen. See oli pisike majake, mille pehkinud palgid olid aja jooksul halliks tõmbunud. See koht oli mulle kusagilt tuttav, mälusopist kerkis silme ette pilt, nagu oleksin ma siin trepil kunagi seisnud. Mäletan, et mul oli seljas hele, siniste lilledega kleit ja jalas vanaema suured kummikud. Ja siis meenus, et see oli vanaisa sünnikodu, mida ta oli mulle kunagi ammu näidanud, kui olime kahekesi siinkandis seenel käinud. Olin siis kusagil kümnene. Maja oli juba tol ajal tühi ja vanaisal pisar silmas, kui ta korraks trepile istus ja oma paberossi süütas. Mäletan, et ma katsusin ust, kuid see oli lukus.
Selle pisikese maja oli nüüd tihe võsa enda embusse haaranud. Majake lagunes ja temast polnud enam palju alles. Tema katus oli iga hetk sisse kukkumas, seinapalgid olid lõhenenud ja sammaldunud, trepipragudest kasvasid välja kaks beeži koorega vahtravitsa. Võsa varjas päikest ja tuult ning lasi niiskusel vabalt maja kallal tegutseda.
Astusime sisse väsinud uksest, millel võis veel aimata pruuni igiammust värvi. Lävepakk oli ebaloomulikult kõrge, mulle rinnuni. See tegi mind hetkeks nõutuks. Pidin sellest üleastumiseks uksepiidast haarama ning mingil veidral moel suutsin ma sellest kõrgest pakust vabalt üle libiseda.
„ Lävepakk on kõrge, sest mitte igaüks ei pea siit sisse pääsema,“ selgitas vanaisa minu mõtteid lugedes. „ Mõnikord juhtub, et siia eksib ära neid, kes pole veel valmis seda maja seestpoolt nägema.“
„Ja mina olen valmis?“ mõtlesin.
Lootsin, et majja sisenedes avaneb mu ees paradiis, selline nagu seda meile maises elus kirjeldatud oli, lootsin leida eest midagi valget ja imelist, Peetrus lävel seismas ja lahkesti edasi juhatamas. Aga ei midagi sellist. Väikeses lagunenud majas oli üks tuba, vana pruunikas hallitusetäpiline tapeet oli lahmakatena alla vajunud, lagi oli vihmaveest mustalaiguline, põrandat polnud enam olemaski. Ka siin kasvas juba peenikesi kasepuid, sammal ning umbrohi vohasid kõikjal. Selle toa keskel oli laud ja laua ümber istus seltskond, kes mängis kaarte. Laual oli pudel portveini ja mõned pokaalid. Korraga mõtlesin, et äkki olen põrgus, miks muidu kõik nii räämas on ja ka kaardimäng viitas justkui sellele, aga vahet ju polnud. Olin kus olin, niikuinii polnud mul võimalik enam midagi muuta. Lauasolijad ei teinud meist väljagi, nagu poleks meie tulekut märganud. Oli hämar ja ma ei näinud nende nägusid.
„Kas siin tuld ei käi põlema?“ küsisin. Mu hääl kajas nii, nagu olnuks ma tohutus tühjas vaadis. See kumises ja kumises, justkui löönuks minu hääl vaadiseinad vibreerima ning see kummaline kaja ei tahtnud ega tahtnud vaibuda. „Rohkem ei ütle ma midagi,“ mõtlesin, sest hääl oli hirmutav.
Nagu nõiaväel tõstsid kõik laua ümber olijad korraga pead ja vaatasid minu poole. Ükshaaval hakkasin ma tajuma nende keha ja nägu. Siin olid vanaema, tädi Malle, isegi see õnnetu lapsuke, kes mõni aasta tagasi külatiiki ära uppus. Oli vanavanaema, kes suri kui olin kolmene, oli mu isapoolne vanaisa, keda olin vaid pildi pealt näinud, hulk võõraid, minu kaks onu... Mida tähelepanelikumalt ma neid silmitsesin, seda rohkem neid laua ümber ilmus. Nagu maa alt tuli neid aina juurde. Näis, et pisike maja läheb varsti pauguga lõhki, kuid midagi sellist ei juhtunud. Kõik mahtusid tuppa ära, ükskõik kui palju neid ka juurde tuli, kuid mismoodi, seda ma ei tea. Alles mõne aja pärast märkasin, et nad seisavad kohati üksteise sees, on üksteisest läbi põimunud ning see ei olnud neile mingiks probleemiks. Nad olid kui kehatud haldjad, ent ometi täiesti äratuntavad.
„Aga kus isa on?“ küsisin, kui olin kõik üle vaadanud. Ja jälle kõmises mu hääl võikalt.
„Su isa ei ole siin,“ vastas vanaisa.
„Miks?“ küsisin. „Teda tahtsin ma kõige rohkem näha.“ Tundsin end petetuna.
„Su isa pole veel surnuist tõusnud,“, selgitas nüüd minu kadunud vanaema. Oleksin tahtnud teda emmata, pärast kahtekümmet aastat, aga ta oli külm ja kauge, elutu hingeta keha. Tema nägu oli kui valgest marmorist mask. Kartsin teda puudutada.
„Mis see tähendab – pole surnuist tõusnud?“ ei saanud ma vanaemast aru.
„Ta pole leidnud enda jaoks seda sobivat keha, kelle sisse uuesti sündida,“ selgitas memm lahkelt. Tema hääl ei kõmisenud. See oli vaikne ja vulisev nagu kevadine oja. „Vahel väga eriliste inimestega juhtub nii, et nad peavad seda uuestisündi kaua ootama. See ei ole niisama, et võtad esimese ettejuhtuva. Me kutsusime teda siia, tean, et ta igatseb sind väga, aga ta ei tulnud, sest ei taha näha sind vanemana kui ta ise on, mõistad?“
Muidugi mõistsin. Kui isa suri, oli ta kolmkümmend neli. Mina olen nelikümmend viis. Mõtlesin, kas ma tajuksin teda vaadates, et olen temast tükk maad vanem. Vist mitte, isa nägu on mul silme ees, isa on isa, olgu ta pealegi sinust kümmekond aastat noorem.
„Kas tahad meiega kaarte mängida?“ küsis mu onu, kes, kui õigesti mäletan, suri viinasurma siis, kui mina olin kuuene.
„Aitäh, aga pean nüüd tagasi minema,“ vastasin viisakalt ent kärsitult. Kui isa polnud, mis mõtet oli mul üldse siin olla?
Kõik toasolijad vaatasid mulle nüüd kaastundlikult otsa.
„Kuhu tagasi?“ oli vanaema segaduses.
„No, koju, kuhu siis veel. Maa peale, oma koju,“ ei saanud ma aru, kuidas nad ei taipa.
Nüüd langetasid kõik pea. Asi kiskus ärevaks.
„Siit ei ole tagasiteed, kullake,“ vulises vanaema hääl.
Külm jutt läbis mu keha. „Mis tähendab ei ole tagasiteed? Kas vanaisa oli mu siia meelitanud? Miks?“ mõtlesin.
„Jah, kullake. Vanaisa tõi su siia, et su isa, kes on nii pikka aega oma uuestisündi oodanud, saaks lõpuks ka tagasi. On nii, et need, keda oleme armastanud, need viime pärast ka kaasa. Need õnnetud, keda armastatud ei ole, jäävad võõraste meelevalda ja nende minek võib neile olla väga piinarikas. Mõistad? Kui oled armastatud olnud maa peal, oled seda ka siin. Armastus on kõige tähtsam, sest armastus ei kao. Armastus on energia ja see jääb alatiseks. Meie oleme oma järglased ilma loonud ja meie viime nad ükskord sealt ka ära. Surm ei ole lõplik, see on vaid peatus, kust algab uus minek. Sinu poeg saab varsti isaks ja just see on sinu isa võimalus,“ vulistas vanaema.
„Tähendab, minu elu isa uuestisünni vastu?“ taipasin alles nüüd. “Ja oot-oot, kas minu poeg saab isaks??!“ Olin seda uudist juba aastaid oodanud, aga eelistanuks kuulda seda asjaosaliste endi suust, mitte surnutelt.
„Jah, sinu poeg saab varsti isaks. Ta ei jõudnud sulle seda öelda. Nii siin need asjad käivad. Ja ükskord oled jälle sina see, kes tagasi läheb. Aga mitte veel.“
„Mu jumal!“ mõtlesin. „Tähendab, ma olen surnud. Nii ollaksegi surnud. Kas mu lapsed teavad, et ma surnud olen? Tähendab, vanaisa käis unes minu juures ja viis mu kaasa. Ei tähenda siis see surnu unes nägemine midagi ilmamuutust... Ta viis mu kaasa, et minu isa saaks tõusta. Oh jumal küll, kuidas see kõik nii läks? Minu laps saab isaks ja mina ei saa kunagi vanaemaks! Oh jumal küll!“ ahastasin.
Ei, ei, ma ei saanud siia kauemaks jääda! Hakkasin rabelema ja surnute vahelt väljapääsu otsima. Nägin ust, tormasin selle suunas, kuid lävepakk oli seekord ka minu jaoks liiga kõrge. Ma ei suutnud sellest enam üle astuda, ükskõik kui väga ma ka ei pingutanud. Kõik, mida ma nüüd puudutasin, pudenes tolmuks. Polnud enam mingit väljapääsu ega kõrget uksepakku. Kõik hajus mu silme all valgeks ruumituks auruks. Polnud enam maja, kõik näod kadusid, kõik kehad haihtusid. Ma jäin üksi.
Kui ma end ringi keerasin, seisin hauakivi ees ning lugesin: „Meie olime nagu teie, teie saate nagu meie.“
Libistasin oma valged sõrmed üle kivisse raiutud kirja ja kivi oli soojem kui mu käsi.