Lender Maranthe astus einestusruumist välja ning sulges silmad. Tal tuli läbida mitu koridori, minna üles kahest trepist ning viimaks mööduda suure valgusrikka galerii arvukatest kuulikindlatest akendest. Ta alustas oma teekonda.

Kohe einestusruumi ukse tagant algas esimese koridori põranda pehme vaipkate. Maranthe üritas hoida koridori keskele, et mitte põrgata vastu seinu või lahtisi uksi. Ta kõndis tasases tempos ja luges samme. Jõudnud 34-ni, pööras Maranthe paremale. Refleksi korras sirutusid tema käed kaitseks ette, kuid, nagu lugematuid kordi varemgi, ei tajunud Maranthe vibalike sõrmede vastas muud kui õhku.

Nüüd tundis ta kingataldade all pisut teistsugust vaipkatet. Kuigi tema silmad olid kinni, teadis mees, et selles koridoris on see punane ning ilma mustrita. Seekord luges Maranthe kokku viiskümmend sammu, viiekümne esimese sooritas ta ülima ettevaatlikkusega, sest kusagil sealmaal pidi algama trepp. Viiekümne teise, samuti ettevaatliku sammuga tabas valitseja jalg kivitrepi esimest astet. Astmeid oli trepil kokku 12. Tegelikult oli trepil ka kaks käsipuud, kuid Maranthe oli oma oskused rohke harjutamisega nii meisterlikuks lihvinud, et ei vajanud enam nende abi.

Trepist üles jõudnud, astus ta vaid paar sammu edasi ning pööras siis uuesti paremale. Maranthe teadis, et nüüd oli tema ees uus trepp ning asetas vasaku jala selle esimesele astmele. Sedapuhku oli trepp laiem ja astmed pisut madalamad. Teisel trepil oli neid rohkem kui esimesel - tervelt kolmkümmend kaks. Kui Maranthe oli umbes kolmandiku trepist ületanud, tundis ta kuklal sooja päikesepaistet. Mees teadis, et päike kuldas Taevatee - just nii valitsushoone suurimat treppi kutsuti - kõrgel selle kohal asetsevast ümarast aknast üle vaid siis, kui ta lõunaeinel käis. Õhtu- või hommikueinele minnes - või sealt tulles - paistis päike teiselt poolt ning Taevatee pidi leppima hämarama valgusega. Maranthe teada pidi päike periooditi erinevalt käituma, kuid praegune asjade seis oli kestnud juba piisavalt pikka aega, et sellega ära harjuda.

Maranthe parem jalg maandus trepi viimasel astmel ning järgmise sammu tegi ta teadliku rahuga juba otse edasi, jalalaba ülemäära kergitamata. Sellel korrusel asus rohkem valitsusametnike töökabinette, mistõttu oli seal ka rohkem sagimist ja üldist suma.
Nüüd keeras Maranthe taas paremale, näoga valitsushoone vasaku tiiva poole, sest just seal asus tema kabinet. Suurema osa hoone paremast tiivast võttis kolmandal korrusel enda alla enamjaolt paberraamatutega täidetud raamatukogu, ent seda majaosa ei tundnud Maranthe eriti hästi: ta oli seal väga vähe käinud ning sestap poleks ta olnud suuteline seal ka kinnisilmi liiklema nagu ülejäänud hoones.

Maranthe luges taas samme. Umbes kümnenda sammuga astus ta uude koridori, mille suhteliselt kitsast hoone vasaku tiiva lõpuni ulatuvat põrandapinda kattis tervenisti hall kandilistest kujunditest moodustuva mustriga vaip. Kuna muster vaibal oli õige pisut eenduv, suutis Maranthe seda kerge vaevaga teistest valitsushoone vaipadest eristada.

Olles jõudnud lugemisega kolmekümne kaheksani, keeras ta veel üks kord paremale, järjekordsesse koridori. Tema teekond hakkas lõpule jõudma. Mõnekümne - tegelikult täpselt 27, nagu Maranthe korduvad mõõtmised olid näidanud - sammu pärast jõudis ta koridori vasaku seina ainsa ukseni. See erines materjali poolest tavalistest valitsushoone ustest: uks oli valmistatud Toho planeedi okasmetsadest pärinevast kõrgelt hinnatud puidust ning selle peaaegu lumivalget pealispinda kaunistasid tumepunased sooned. Maranthe avas ukse ja astus valgusküllasesse galeriisse. Rohkem kui poole galerii parema seina pinnast võtsid enda alla suured aknapaneelid. Päike soojendas mehe nägu, kui ta rahulikult läbi galerii sammus. Siin ei olnud tal vaja samme lugeda, päike oli sama hea orientiir. Maranthe teadis, et sealt, kus suurtest akendest sisse tulvav päikesevalgus enam näole ei lange, oli tema kabineti ukseni jäänud vaid üksainuke samm.

Valitseja oli rahul. Laitmatud sooritused valmistasid talle rõõmu. Täna polnud ta teinud ühtegi ebakindlalt värisevat sammu ning tema silmalaud polnud viivukski võbelenud. Maranthe astus viimase sammu ja tõstis vasaku käe lingi juurde. Ent linki ta oma käe all ei tundnud. Häirekell tema peas hakkas helisema - midagi oli väga valesti. Mees taganes kiirelt mõned sammud ning avas siis silmad. Peale pikka suletud silmadega ringi kõndimist mõjus galeriiakendest sissepaistev päike pimestavalt.
“Kas teiega on kõik korras?” Ukse kõrval seisev nõunik paistis murelik.

“Ma tahan teada, miks minu kabineti uks lahti on!”

Paul Adernak vastas: “Mul ei olnud soovi teid ehmatada, auväärne. Mul oli vaja ühes tähtsas küsimuses teilt nõu küsida ning kui ma teie kabineti ukseni jõudsin, nägin ma teid mööda galeriid lähenemas. Ma avasin teile ukse.”

Maranthe polnud just rõõmus, et tema peaaegu täiuslik lõunasöögilt naasmine nii ebaväärika lõpu sai. “Ära rohkem nii tee.” Ta astus kabineti uksest sisse ja läks laua taha andes nõunikule käeviipega loa järgnemiseks.

Valitseja võttis istet ja nõunik alustas: “Just äsja saime me teate, et mitmed kosmosepiraatide rühmitused on ühinenud ja vallutanud Turu.”

Maranthet tabas tõsine jahmatus: turuplats oli valitsushoonest vaid paari kilomeetri kaugusel. “Turu…!?” Ta kargas püsti ning ruttas kabinetiakna juurde, kust paistsid turuhoone kõrged beežilt küütlevad tornid. Kuid kõik neli olid püsti.

Adernak mõistis oma viga. “Turg on tegelikult nimi, mida kannab suur tehisplaneet Vohelli sektori tipus, peaaegu galaktika keskmes,” asus nõunik selgitama. “See on suurim kauplemiskeskus tähtede vahel, samuti on seal hiiglaslikud laod ning igat sorti kullerid. Rahva seas ringleb ütlus: “Kui sa ei leia seda Turult, siis proovi mustast august.””

Maranthe hingas kergendatult. Kohene oht oli möödas. Ta tuli aeglaselt enda laua juurde tagasi ning istus maha.

Nõunik jätkas: “Üks vähestest sealt põgenema pääsenud laevadest ületas Rotnart kahe raadiosidesfääri piiri vaevalt kolmveerand standardtundi tagasi. Selle kapten, juba austusväärsesse ikka jõudnud Zavi Thaor edastas meile tolle kohutava teate - ja rahutukstegevalt palju üksikasju - esimesel võimalusel.

Too naisterahvas rääkis meiega väga raevukalt, ent tal ei õnnestunud selle käigus täielikult varjata oma hääles kätkevat hirmu. Just see hirm viis meie sideanalüütikud ja ühtlasi ka minu seisukohale, et kapten rääkis tõtt. Mis omakorda tähendab, et meie galaktika on vastamisi ühe kõigi aegade suurima kriisiga. Lubage, ma selgitan olukorra tõsiduse põhjuseid ning edastan teile proua Thaorilt saadud infokillud.”

“Ole lahke, Paul,” tuli kiire vastus.

“Turg on - või vähemasti on siiamaani olnud - kõikide sektorite logistika kesksõlmpunkt: sinna saabus iga päev määratult suurtes kogustes kaupa, mida seal siis sorteeriti, hoiustati ja õigel hetkel kõige erinevamatesse galaktika nurkadesse lähetati. Samuti oli see kaupmeeste keskus, kus sõlmiti iga päev loendamatu arv tehinguid. Ma olen kuulnud, et mõned neist tehingutest olid niivõrd mastaapsed, et mõjutasid sõlmimise ajal pea terve galaktika majandust, kuid samal ajal müüdi seal ka puuvilju. Kõigele muule lisaks oli Turg oma piiritult laia kaubavalikuga ka lihtinimestele tõhusaks tõmbenumbriks ning sestap tunglesid selle käikudes alati suured rahvasummad. Kuid kaupmehed, laotöötajad ja turistidest ostlejad tuli kusagile majutada ning selleks otstarbeks on sinna ehitatud suured hotellid. Ühesõnaga, ekspertide hinnangul viibib tehisplaneedil kosmosepiraatide mõju all praegu ehk viiskümmend miljardit inimest. Viiskümmend miljardit ohus inimelu!

See on kriisi üks, vahest hirmsam pool. Teine pool on majanduslik. Piraatide sissetung seiskas kauba sisse- ja väljaveo Turul. Kogu sissetungi hetkel seal viibiv kaup, mida on äärmiselt suures koguses ning mille hind küündib kujuteldamatutesse kõrgustesse on nüüd piraatide käes. Ning suure rahaga on võimalik teha palju halba. Teisest küljest on arvukad kaupmehed laostunud ja kaupade tellijatel üle kogu galaktika nahk üle kõrvade tõmmatud. On raske ennustada, mida kõike selline “varanduse ümberjagamine” endaga kaasa toob, kuid väga tõenäoliselt on meil peatselt tegemist kogu inimajaloo suurima majanduskriisiga.” Adernak tegi juttu pausi, et viimast lauset rõhutada.

“Oota korraks,” sõnas Maranthe ning tõstis parema käe lauale. Selle liigutuse tagajärjel libises tema rüü varrukas pisut tagasi, tuues nähtavale minimalistlikus stiilis käekella. Teise käega vajutas ta nuppu vkella küljel, misjärel ütles selge häälega: “Too meile teed ja šokolaadi, Aada.”

“Peale lõunasööki on minu meelest tükike šokolaadi ütlemata hea,” sõnas ta nõunikule, justkui selgituseks.
“Kas mul on luba jätkata?” küsis nõunik.

“Mul on üks küsimus. Kuidas on võimalik, et piraadid suutsid nõnda olulise koha lihtsalt vallutada? Kas Turu kaitse oli nõrk või olematu?”

“See küsimus on väga õigel kohal. Turu kaitsesüsteemid on ülimalt heal tasemel ja väga mitmekihilised. Võiks öelda, et see on… vabandust, oli galaktika turvatuimaid paiku. Selle üle, kuidas kosmosepiraatide ühinenud väed sinna sisse pääsesid, olen pead murdnud sellest hetkest alates, kui Zavi Thaor meiega raadioühenduse katkestas. Praegu pean ma kõige tõenäolisemaks, et sissetungi oli kaua aega - võib-olla kümme aastat või rohkemgi - ette planeeritud; arvukad piraatide käsilased olid Turu tööliskonda sisse imbunud ning tehisplaneedi turvasüsteeme oli oskuslikult häkitud.

Kapten Thaori jutt toetab seda teooriat. Teen teile sellest lühikokkuvõtte, et oleks kergem mõista: kapten magas oma laevas sellel ajal kui osa tema meeskonnast lastimist lõpetas. Laev seisis ühes kõrvalises väikekaupmeeste sadamas. Ta ärkas selle peale, et kuulis läbi Turu sisemuse poole kulgevate käikude kanduvat ohualarmi, mis kestis vaid hetke ja siis lakkas. Kapten on Turu kaudu kaubelnud juba pikka aega ning ta oli kindel, et kergekäeliselt või ilma mõjuva põhjuseta keegi alarmi tööle ei pane, seega muutus ta valvsaks ning otsustas igaks juhuks minna vaatama, kuidas tema meeskonnaliikmetel kauba pealelaadimine edeneb.
Lastimine tol hetkel veel lõpetatud ei olnud, siis aga sõitis sadamasse suure rutuga suur auto. Auto oli pungil täis Turu keskosast põgenevaid inimesi, kes rääkisid midagi piraatidest ja suurest segadusest, ning utsitasid kõiki kiirelt põgenema. Paar tükki neist pakkusid kaptenile korralikku tasu koha eest tema laeval.

Selleks hetkeks oli ka proua Thaor mõistnud, et kõige targem on jätta kauba pealelaadimine pooleli ja lahkuda viivitamatult. Ta saatis paar meest üles kosmosesadama kontrollruumi, kuna vaid sealt oli võimalik õhulüüsi kahekordseid uksi avada ja sulgeda. Sinna jõudes avastasid mehed aga, et kontrollruumis käis kähmlus Turu sadamatöölise ja tehniku vahel. Mehed lahendasid olukorra paari rusikahoobiga mõlemale osapoolele. Tuli välja, et “tehnik” polnud ei keegi muu kui piraat valeriietes, ta kandis muideks valget kääbust. Piraat seoti kinni ning sadamatööline turgutati üles.

Ühesõnaga pääses laev läbi õhulüüsi ning võttis kiiresti kursi Rotnart kah…”

“Oota, Paul,” segas Maranthe nõuniku jutule vahele, “mis kääbusest sai?”

“Kääbusest?”

“Noh, sa ütlesid, et maskeeritud piraat kandis valget kääbust. Albiinot. Mind lihtsalt huvitab, mida nad temaga tegid, sa seda justkui ei maininud.”

Nõuniku pilku sigines siira hämmastusega segunenud mõistmine. “Las ma selgitan, auväärne. Valgeteks kääbusteks kutsutakse… teatud seisundisse jõudnud tähti. Niisiis astronoomiline termin. Minust oli rumal oodata, et te sellega tuttav olete.
Kuid ma ei soovinud ka väita, et kosmosepiraat kandis oma turjal tähte. Tema riietusel oli valge kääbuse sümbol.

Paari viimase aastasajaga on kosmosepiraatluse kultuuris kujunenud välja väga tugev organiseeritus - ilmselt on täheldatud sellise korra jätkusuutlikkust vastasseisus valitsusjõududega ja ka üksteisega. Sellest tulenevalt on igal kosmosepiraatide rühmitusel oma sümbol, mille järgi on neid hõlpus eristada. Tavaliselt kannavad rühmituste liikmed sümbolit oma riietusel, mõnel juhul võib seda leida ka piraadilaevade keredelt. Kuna meil on kõikidest sektoritest paarikümne viimase aasta vältel kogutud andmeid piraatide rüüsteretkede kohta, siis me saame nähtud sümbolitele toetudes üsna täpselt oletada praegu tegutsevate rühmituste hulka ning seeläbi ka - tõsi küll, mitte nii täpselt - praegu tegutsevate piraatide koguhulka.”

“Enne tänast ei olnud ma juba pikka aega nendest midagi kuulnud. Oled sa ikka täiesti kindel, et nad on kuni praeguse rünnakuni pidevalt tegutsenud?” küsis Maranthe kahtlustavalt.

“Teie isa piraadipoliitika, mille rakendamist te olete edukalt jätkanud, on olnud väga tõhus. Tänu sellele ei rüüsta kosmosepiraadid galaktika keskosas, meie läheduses, enam ammu ning on taandunud kaugesse perifeeriasse. Ent kahjuks pole see nende tegevust lõpetanud ega isegi märkimisväärselt vähendanud: perifeeriasse kuulub üpris palju asustatud süsteeme. Varem rüüstasid piraadid lihtsalt rohkem meile lähemal asuvaid piirkondi, sest need olid rikkamad. Nüüd aga hoitakse perifeeria asukaid alaliselt rünnakute hirmus - ja nende all - ning elu on seal seetõttu vilets ja vaene - isegi kaupmehed ei taha üldjuhul sinna oma jalga tõsta. Tegelikult, auväärne, teie ise andsite natuke rohkem kui 20 aastat tagasi käsu mitte sekkuda galaktika äärealade konfliktidesse.”

“Perifeeria probleemid on nende enda lahendada, minul on kordades olulisemaid küsimusi, millega igapäevaselt tegeleda.”

“Ärge saage minust valesti aru, see otsus on toonud siiamaile… suure õitsengu, kuid seetõttu pole ma vaevaks võtnud teavitada teid nendest vähestest meile laekunud perifeerlaste abipalvetest. Algul tuli neid muidugi rohkem….

Kuid mu jutt jäi pooleli. Proua Thaori laev võttis kursi Rotnart kahele ning sõidu ajal rääkis ta inimestega, kelle ta oli nõustunud Turu kosmosesadamast kaasa võtma ja sai teada, et lisaks valgele kääbusele oli nähtud veel punase raketi, Kebalo sarviku, asteroidi, tumerohelise kolmnurga, kolme pisara ning veel vähemalt tosina vähem tuntud embleemiga piraate. Selline lai sümbolite sortiment lubab arvata, et tehisplaneedil viibib piraate kõikidest või peaaegu kõikidest grupeeringutest. Mis omakorda tähendab, et rühmituste vahel on sõlmitud midagi rahupakti laadset. Varem on esinenud kahe, äärmisel juhul kolme rühmituse ajutist koostööd, kuid midagi nii mastaapset on kosmosepiraatide senist sõjakat ja verist konkurentsi arvesse võttes võimatuks peetud. See oli üks põhjustest, miks Turg selliseks rünnakuks valmis ei olnud.

Peale raadiosideühendust kapteniga tulin kohe teie jutule, kuid ma usun, et tark oleks ka strateegidega nõu pidada: vähemasti mina ei näe tollele kriisile lihtsat lahendust. Piraadid on selle rünnaku väga peenelt korraldanud, nende käes on trumbid: ammendamatu hulk varandust ja ammendamatu hulk pantvange,” lõpetas nõunik mõnevõrra süngelt.

“Ütle mulle, kui palju kosmosepiraatide rühmitusi Turul viibib,” sõnas Maranthe.

“Lähtudes oletusest, et Turul on esindatud kõik grupeeringud on selleks arvuks 21, kuid on võimalik, et üks või kaks väiksemat on puudu või siis on seal teistele lisaks mõni uus rühmitus, mille olemasolust meil aimugi pole.”

“Ja palju, sinu hinnangul, seal piraate kokku on?”

Adernak jäi korraks mõttesse. Seejärel lausus: “Ma ei ole ekspert, kuid minu pakkumine oleks, et nende hulk jääb kusagile viie ja kümne miljardi vahele.”

Kümme miljardit piraati, see on ju peaaegu pool Rotnarti rahvastikust, mõtles Maranthe. Ta teadis, et koduplaneedil elab teiste planeetidega võrreldes väga palju inimesi. Oli ka paar suuremat asustatud maailma, ent ta oli kuulnud, et Rotnart kahe rahvastikutihedus ületab nende omi mitmeid kordi. “Kui kaugel too tehisplaneet meist on?”

Kaugust dikteerivad erinevad tiirlemistsüklid, ent lühiperspektiivis ei oma see suurt tähtsust. Praegu on kaugus ligikaudu 150 parsekit,” vastas nõunik ning, silmates Maranthe näos halvasti varjatud nõutust, lisas: “See ei ole tegelikult väga kaugel. Zavi Thaor läbis selle vahemaa umbes 13 standardpäevaga, sinu laevastiku parimad laevad on veelgi kiiremad.”

Nii lähedal! Maranthe oli kuulnud, et sõit mõne sektori kaugematesse piirkondadesse võis kesta ka mitu aastat. Tõsiasi, et piraadid olid julgenud tungida vaid päevade kaugusele galaktika keskmest tegi ta murelikuks. See võis tähendada ning kindla peale tähendaski, et nende pagendusaastad olid läbi. Ilmselt olid kosmosepiraadid kogu selle aja jõudu kogunud, et naasta perifeeriast ning taaskord alandada ja vaesestada talle kõige ustavamaid süsteeme.

Just nimelt ustavus oli Maranthe meelest kõrgeim voorus. Maksude maksmine oli üks asi, ent see oli niikuinii kohustuslik. Hoopis sügavamat lojaalsust ja vaimusuurust näitasid kingitused. Alles eile olid turbanites mehed Rehavi sektorist toonud talle uue majapidamisroboti mudeli. Nad olid tulnud planeedilt nimega Osol ning lubanud lisa saata, kui robot Maranthele rõõmu valmistab. Pärast oli valitseja nõunikult küsimise peale teada saanud, et Osol asub suhteliselt lähedal. See oli täiesti ootuspärane, kuna peaaegu kõik kingid olid pärit Maranthe koduplaneedile lähedal paiknevatest süsteemidest. Väga harva juhtus, et mõni kingitus saabus kusagilt kaugemalt ning perifeeriast polnud küll vist juba 20 aastat ühtegi toodud.

Kui ebaõiglane, et ustavad planeedid satuvad ohtu, mõtles Maranthe. Selle olukorra tekkimise vastu, piraatide tuleku vastu pidi saama midagi ette võtta!

Nõunik oli juba mitu minutit ühe koha peal seisnud ning vaheldumisi Maranthe mõtlikku pilku ja kella jälginud. “Vabandage mind, auväärne, aga ma pean küsima: on teil tekkinud ideid kriisi lahendamiseks? Mind muudab ärevaks mõte nondest piraatidest, kes Turu käikudes iga minutiga aina rohkem võõrast vara endale krahmavad ja süütutest hirmul inimestest, keda võib-olla iga hetkega aina vähemaks jääb.”

Piraadid Turu käikudes. Ühtäkki tuli Maranthele idee.

“Ma võin kutsuda strateegid, vahest on neil hea lahendus välja pakkuda,” tegi Adernak ettepaneku.

“Pole vaja, Paul, ma juba tean, mida teha.”

Nõunik kartis järgnevat. Ta oli lootnud, et tal õnnestub kutsuda kohale strateegid; et neil on mõni sobilik mõte, mida siis arutelu käigus valitsejale serveerida kui tema enda ideedest ammutatud inspiratsioonipuhangu tulemust või koguni tema enda ideede edasiarendust. Sedasi oli palju suurem tõenäosus, et Maranthe plaaniga nõustub. Valitseja suurim liitlane ja ühtlasi ka suurim vaenlane on tema leidlikkus, oli üks ajaloolane mitusada aastat tagasi öelnud. Lender Maranthe puhul pidas enamasti paika see vaenlase osa. Parasjagu terendaski silmapiiril uus ettearvamatus. “Ma kuulaksin huviga, mida te teha kavatsete,” ütles nõunik.
“Me laseme Turu õhku,” sõnas Maranthe lihtsalt. “Meil on vaja vaid paari superentroopiavälja pommi ja roboteid, kes need sinna sisse toimetaksid.”

“Kuid… mida see lahendaks? Elud… inimesed saavad ju surma ja… kaupmeeste vara hävib… ka.” Adernak ei saanud sõnu suust. Pärast kõiki neid aastaid suutis valitseja vaimuvälgatus ta ikka nii rööpast välja viia. Kuid vaadates, mis kõik seekord kaalul oli, ei pannud ta seda endale pahaks. Ehk on ümberveenmine veel võimalik.

Maranthe kortsutas kulmu. “Mulle tundub, et sa ei märka tõelist probleemi, seda, et piraatide rühmitused üldse veel olemas on. Turu kriis ja kaupmeeste ning lihtrahva kimbatus on vaid selle esimene tõsine tagajärg, teatud mõttes paratamatus. Kui me saame praegu kosmosepiraatidest lahti, siis ei tule selliseid kriise enam kunagi. See tähendab, et kokkuvõtteks me säästame kordades rohkem inimelusid kui neid kaotsi läheb.”

“Sellest hoolimata peab olema mingi võimalus säästa rohkemate inimeste elu,” ütles nõunik. “Me ei saa lihtsalt niisama otsustada, et mitukümmend miljardit süütut hinge peavad surema. See oleks ju mõrv, massimõrv.”

“Ei, see oleks ohverdus, et päästa nii paljusid.” Maranthe tegi õhus ühe käega ebamäärase žesti. “Teist taolist võimalust ei tule. Mõnikord näib mulle, et sa ei suuda - või isegi ei ürita - näha suuremat pilti.” Valitseja toon andis tunnistust sellest, et ta on kannatust kaotamas.

Adernak mõistis kibedusega, et tal jääb kauplemisruumi aina vähemaks. Ränk vastutusekoorem ja enesehaletsus rõhusid teda, kuid ta oli õppinud need vaimselt laastavad tunded lämmatama, need oma mõistuses tagaplaanile suruma. Nõunik asus oma viimasele kaitsele. “Aa…. Nüüd ma vist mõistan teie plaani, selle tarkust, auväärne. Sedaviisi talitada on tõesti ainuõige. Ma olen olnud pime, andestage mulle mu… ignorantsus. Ma arvasin, et lähtun nõu andes puhtinimlikest aspektidest, kuid tegelikult pimestas ja kannustas mind püüd teha kuulsusrikas kangelastegu, mis käesoleva kriisi lahendusena oleks kõike muud kui inimlik. Et heastada minu varasem enesekeskne lühinägelikkus, lubage mul soovitada viisi täiustada teie kavalat ja üllast plaani, teha seda siiski veel inimlikumaks.

“Muidugi, Paul.” Maranthel oli hea meel. Tal oli hea meel oma nõuniku üle, kes sai asjast aru ja rääkis mõistlikku juttu. Ta oli sellesse vanasse mehesse aastate jooksul tegelikult väga kiindunud ning tal hakkas kahju, et ta oli nõuniku peale äsja natuke vihaseks saanud.

“Me võime piraadid kosmosest pühkida ja sellest hoolimata ikkagi veel enne Turult inimesi päästa. Selleks oleks vaja saata õhkamise eel tehisplaneedi juurde suured reisilaevad - väheste sinu sõduritega pardal, kes aitaksid inimestel põgeneda ja kindlustaksid, et piraadid seda ei teeks. Ühtlasi saaks nendega kohale toimetada robot-detoneerijad, kellest te rääkisite.”

“Et suured laevad… hmm…. Huvitav mõte, kuid sellel on üks nõrk koht. Mida suurem on laev - ja ma olen neid reisilaevu näinud, need on üüratud -, seda kergem on seda märgata. Ja kui neid laevu on palju, siis võivad piraadid hakata kahtlustama. Muide, mitmest laevast jutt käis?”

“Ma kardan, et paari päeva jooksul õnnestub meil kokku koguda ehk vaid viis tuhat laeva. Kauem te tõenäoliselt operatsiooniga oodata ei taha…. Kuid abi on sellestki.” Nõunik lõpetas oma sõnavõtu kurvapoolse noogutusega. Ta teadis, kui vähest osa nendest miljarditest inimestest oleks võimalik viie tuhande laevaga päästa.

Maranthe oli segaduses. “Viis tuhat… ei seda on liiga palju. Ma rääkisin ju sellest: kui laevu tuleb väga palju, siis hakatakse kahtlustama. Kõige rohkem võime me saata kümme ja isegi sel juhul on tegemist riskiga.

Aga, usu mind, see oli sul väärt mõte ning selle märkimiseks valin ma isiklikult kõikide laevade meeskondadele usaldusväärsed komandörid, et operatsioon võimalikult edukas oleks.”

Adernak oli täiesti löödud. Kuidas oli võimalik, et keegi on nii eluvõõras, et pakub pantvangikriisi lahenduseks massimõrva? Kuidas oli võimalik, et tema kui nõunik ei suutnud selle peatamiseks peaaegu midagi korda saata? Varem vaka all püsinud tunded mäslesid tema kivinenud näo varjus ja õgisid järk-järgult tema selget mõtlemist ning keskendumisvõimet.

Lisaks kogu muule olukorra traagikale tuli nõunikule pähe, et ainult kümne laeva saatmine teeb päästeoperatsiooni reisilaevade meeskondadele hoopis ohtlikumaks kui see mitmetuhande laeva saatmise puhul eales olla võiks, sest piraatide tähelepanu ei hajutata igale poole laiali, vaid nad saavad selle kontsentreerida vähestele ohukohtadele. Võib minna verevalamiseks, mõtles ta, ja tundis sõduritele kaasa.

Valitseja ulatas kavala naeratusega nõunikule üle laua käe. Jahmunult surus nõunik seda. Siis lausus Maranthe: “Õnnitlen, Paul Adernak. Sina oled inimene, keda ma usaldan rohkem kõigist, ja seetõttu saab sulle osaks au juhtida Turu evakueerimisoperatsiooni esimese laeva meeskonda.”

Üsna hädine “aitäh” oli kõik, mida nõunik kuuldavale tuua suutis, kuid selle summutas osaliselt kabineti uksel kõlav koputus.
“Sisse,” hüüdis Maranthe.

Kabinetti sisenes noor naine, käes kandik kahe teetassi, teekannu ja šokolaaditahvliga. “Vabandust, auväärne, et mul nii kaua läks. Maitsja polnud veel viimasest korrast taastunud ja oli tarvis leida asendaja. See aga võttis aega. Mul on tõesti kahju.” Ta asetas kandiku lauale.

“Proovi edaspidi selliseid olukordi vältida, Aada,” sõnas Maranthe šokolaadist tükki murdes ärevalt. “Ma juba mõtlesin, et midagi hirmsat on juhtunud.”
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0032)