Aino seisis köögiakna juures ja vehkis meeleheitlikult käega, hoolimata sellest, et abikaasa oli teises ruumis: “Ülu, tule ruttu!”
“No mis sa tahad?” küsis mees.
Ülo oli lehma äsja karjamaale lasknud ning kummikute krudinal elutuppa sisenenud.
“Tule nüüd!”
Aino kile hääl läbistas terve maamaja puuseinad. Ülo lisas sammu ja jõudis kööki.
“Miks sa potikuid ära ei võtnud?” kurjustas Aino.
“Jummel, ise ütlesid, et tule kiiresti. Vaata peent prouat, endal on ka rätik peas.”
“Jah, aga mina pole potikutes, ma alles pühkisin põrandat.”
“No nüüd ma juba tulin, mis tahad?”
“Vaata õue!”
Ülo sammus nohisedes naise kõrvale ning toetus vastu pehkinud aknalauda. Vaatepilt oli sama, mis ikka - roheline karjamaa ning taamal laiuv metsaviir, mille katkestas ainult üks keset valdusi turritav küngas. Lagendikul seisis aga kuningannana musta-valgekirju lehm.
“Noh?” ütles Ülo nõudlikult. “Mis seal siis on? Meie Kirju ju.”
“Näh, hiljaks jäid. Ise oled süüdi.”
Aino pühkis rasvased käed oma rohelisse põlle - ta oli äsja hommikuks liha praadinud, kui miski köögiaknas tõmbas tähelepanu endale.
“Mis seal siis oli?” ei saanud mees rahu, endiselt aknast välja kiigates.
Aino tõttas pliidi juurde, et kõrbema läinud liha päästa. Toa täitis rütmimuusikana rasva särin ning Ülo tõmbas ninaga panni kaane alt valla pääsenud taevalikku hõngu.
“Tulnud siis kiiremini. Künka juures oli üks asi.”
“Mis asi?”
“No aga mine vaata - künka ääres ta kaduski. Jubedat mulinat tegi.”
“Olgu, aga miks sa ei või öelda, mis see oli?”
“Ma ju ütleks, kui teaks. Äkki meie uued naabrid.”
Ülo eemaldus hämmeldunult akna juurest, haaras köögikapist suure praetaldriku ning läks pliidi juurde naise kõrvale, lootuses saada tüki tulist soola ja pipraga maitsestatud praeliha. See oli neil laupäevane traditsioon. Mees hindas praeliha laupäeva väga kõrgelt - palju enam kui näiteks tatrapudru neljapäeva.
“Ei saa veel!” käratas Aino. “Ja ära seisa siin nagu mingi mats, potikud jalas - võta need marss ära ja vii parem salat lauale.”
Ülo pani taldriku kõrvale ja võttis kuulekalt salatikausi vastu, et see elutuppa söögilauale viia, kui poolel teel kõlas taas naise läbilõikav hääl: “Ülu, tule nüüd! See on jälle seal!”
Mees jooksis koos salatiga tagasi kööki, kuid aknast avaneva vaatepildi peale pillas kausi käest, misjärel see purunes kildudeks, ujutades põranda hapukoores ligunenud tomati ja kurgiga üle.
“Mats ja kobakäpp!” kiljus Aino. “Ja näed nüüd, ma ei valetanud!”
Ülo ei viitsinud naisele vastata. Õigupoolest ta hästi ei saanudki, sest õues toimuv oli ta suu totakalt poolavatuna lahti jätnud. Karjamaal seisev musta-valgekirju lehm oli äsja rahus ja vaikuses rohtu näksinud, kuid nüüd tiirutas suur hõbedane taldrikukujuline objekt hüpnotiseerivalt tema kohal, sundides looma suurt pead samas taktis kaasa õõtsuma.
“Vanad tõprad!” sai Ülo lõpuks öeldud.
“See puges vahepeal künka taha peitu,” arvas Aino. “Kuuled, kuidas muliseb?”
Lennumasina vee keemisele sarnanevat podinat kostus tõesti isegi läbi seinte tuppa. Lendav taldrik liikus künka kohale, tõusis kõrgemale ja sõitis metsa poole ning tuli siis jälle tagasi lehma juurde, kes jälgis objekti trajektoori tardunult. Lennumasin hõljus nüüd loperdades ühe koha peal - kord paistis selle peegelduvalt pinnalt üksiku rünkpilvega sinine taevas, kord roheline karjamaa. Ülole tundus, et lendava taldriku juht on justkui purjus.
“Kus võti on?” küsis mees.
“Mis sa tahad teha?”
Aino teadis küll, mis võtit Ülo küsib.
“Kus võti on, naine?”
“Miks mina pean alati su asju teadma?”
“Tähendab, sa tead kus võti on?”
“Seal kus alati - saunavõtmega samas kimbus!”
“Miks saunavõtmega?”
“Mina ei tea, ise kunagi panid.”
Ülo läks suurte sammudega elutuppa ning haaras nagist puupulga, mille küljes kõlises hulk võtmeid. Relvakappi polnud ta puutunud sellest hetkest, kui näljased hundid eelmise lehma maha murdsid ning mees lootis, et tema käsi on endiselt täpne. Samuti ei võinud ette teada, kuidas käitub pikalt hooldamata püss.
Ülo avas elutoa suure riidekapi ning viskas diivani peale eest ära hunniku tolmuseid puhvaikasid ja dresse, et ligi pääseda kapi seinas asuvale lukustatud laekale.
“Ära midagi rumalat tee,” manitses Aino köögist.
Ülo keeras laeka lukust lahti ning haaras sealt jahipüssi. Kirju oli nende viimane lehm ja mees ei kavatsenud temast võitluseta loobuda - mis siis, et piima ei andnud loom juba aastaid.
Ülol oli veel meeles südamevalu, mida ta tundis siis, kui hundid eelmise lehma Juuli maha murdsid. Ta oli kuulnud südantlõhestavat kisa - kari näljaseid loomi oli lehma sisse piiranud ning need ründasid Juulit kordamööda jalgadesse, et oma saaki pikali tõmmata. Kui Ülo kohale jõudis, järasid hundid lehma praktiliselt elusast peast. Mees võttis ühe hallivatimehe oma relvast maha ning ülejäänud põgenesid metsa tagasi, kuid lehma piinade lõpetamine jäi Ülole endale. Muidu hundid lehmi ei kimbutanud, aga ju nad said siis aru, et Juuli on vana ja haige.
Aino ja Ülo lähenesid mõlemad seitsmekümnele eluaastale ning kokkulepe oli, et uusi loomi nad enam ei võta - juba puhtalt kogu bürokraatia pärast, mida see kaasa tõi. Seda enam tundis mees, et vastupidiselt naise hoiatusele mitte midagi rumalat teha, oli nüüd õige aeg kõik lollused korraga ette võtta.
“Ülu kuule,” kostus Aino kärisev hääl. “See asi hakkab vist ust avama.”
Ülo sammus püss õlal kööki, naise pilk mõõtis teda kerge imetlusega. Aknast paistis, et lendav taldrik oli Kirju kohal hõljudes stabiliseerunud ning objekti põhjale, mis enne tundus olevat ühest tükist, oli tekkinud avaus, kust langes lehmale ere valgusvihk.
Ülo läks elutuppa tagasi ning haaras diivanilt ühe sinna loobitud puhvaikadest, tõmbas selle selga ja ladus parema tasku kärmelt padruneid täis. Teise taskusse toppis aga kapi põrandal vedelenud päevinäinud pussnoa.
“Näita neile,” ütles elutuppa hiilinud Aino ning tegi mehe kortsulisele põsele heakskiitva musi.
Mees mühatas ja tormas ühes oma sõjardliku varustusega uksest välja. Isegi kui pidi minema nii, et nad naisega enam kunagi ei kohtu, oli kõik ütlemist vääriv aastate jooksul välja öeldud ja enamgi veel.
Ülo ja Aino elamine asus kohe Kendra linna ääres, justkui kahes erinevas ajastus korraga, nii et kui Ülo sündmuskoha poole jooksis, jäid tema selja taha maantee ja paneelmajade klastrid, kauguses turritamas linna kiriku torn ning nina ees laius roheline karjamaa koos metsaviiruga. Nii sai vanapaar endale lubada maaelu ning samas olid ka linna mugavused lähedal - poodi minekuks ei pidanud isegi iidset köhivat Fordi käivitama ja talvel tuli lund koristada ainult laudani, kus nende viimane loom elutses.
Lendav taldrik oli vahepeal laskunud veel madalamale Kirju kohale. Ülo ei mõistnud, miks Kirju seal ühe koha peal passib ja ära ei jookse. Äkki oli lehm hirmust kange või hoidis valgusvihk teda kuidagi kinni?
Mees jooksis lõõtsutades lehma poole. Hingamine muutus üha raskemaks. Siis ta tundis, et enam ei jaksa ja peatus. Kummardas. Hingeldas. Ülo tõstis pilgu, hinnates vahemaad - loomani oli sadakond meetrit. Seejärel haaras ta taskust kolm padrunit, pani need salve ja võttis sihikule suure lendava objekti. Püss värises käes ning ta palvetas mõttes, et jumala eest Kirju pihta ei saaks.
Kostus vali pauk ning seejärel metalne plõnn. Taldrik sai küll pihta, aga midagi sellest ei muutunud. Lennumasin hõljus endiselt liikumatult lehma kohal ning vähe sellest - Kirju jalad tõusid maast üles ja suur loom hakkas piki valgusvihku gravitatsiooni eirates lendava taldriku sisemuse poole liikuma.
“Muu!” kisendas õnnetu lehm võimetuna midagi ette võtma.
Ülol oli salves veel kaks padrunit, kuid enam ei julgenud ta lennumasinat tulistada, sest Kirju oli juba nii kõrgel, et järsk kukkumine purustaks ta jalad. Siis peaks mees jälle oma looma ise lõpetama ning seda valu ei tahtnud ta enam tunda. Ei tahtnud näha lehma küsivat pilku püssitoru ees.
“Pea vastu, Kirju!” hüüdis Ülo katkeva häälega. “Ma tulen!”
Ta viskas püssi õlale ja hakkas lendava taldriku poole jooksma. Ega ta õigupoolest ei teadnud, mida sellega saavutada lootis, aga niisama passida polnud ka variant. Lehm hõljus juba kümnekonna meetri kõrgusel ning Ülo kirus oma kehva tervist - nooremana oleks ta kindlasti jõudnud ka eelmise lehma huntide käest päästa. Mehel tuli uuesti silme ette vereloigus lamav ja õhku ahmiv Juuli, kellele ta sellestsamast relvast kuuli pähe oli lasknud.
Aegajalt mõtles Ülo kibedusega, et kui pojad oleks maaelu vastu rohkem huvi tundnud, võiks neil olla suur talupidamine mitmekümne lehmaga. Nad oleks seda kohta koos pidanud ja igasugu elajad ja tulnukad oleks kohemaid maha kõmmutatud. Aga mõlemad poisid kadusid juba pärast kooli lõppu Tallinnasse oma elu elama ning vanemad nägid neid ainult mõnel üksikul nädalavahetusel. Oleks kasvõi ükski neist siis Kendrasse jäänud...
“Ma pean jõudma, ma pean jaksama,” ütles hingeldav Ülo endale mõttes ja tormas viimast jõudu kokku võttes ereda valgusvihu kätte. Ta ajas pea kuklasse ning nägi altpoolt lehma rapsivaid jalgu ja võdisevat udarat.
Ja siis see juhtus - mehe jalad hakkasid iseenesest maast lahti tõusma. Väsimusest sai järsult lõõgastus. Muidu lahmakas puhvaika tundus äkitselt kerge nagu pidžaama ning selle taskust hakkasid padrunid välja hõljuma. Neist osa väljus valgusvihust ja potsatas maa peale tagasi ning ülejäänud kihutasid üles taldriku poole, mööda nii Ülost kui ka Kirjust. Teisest taskust pistis nuga oma nürida tera välja. Ülo surus ühe käega nuga tagasi, samas proovides püssist mitte ilma jääda, sest ka see tahtis oma teed minna.
Vahemaa mehe ja lehma vahel vähenes - ilmselt tõusid kergemad objektid valgusvihus kiiremini. Ülo sirutas käe välja, justkui see oleks aidanud Kirjul turjast haarata ja loomaga kuidagi müstilisel kombel minema lennata. Sisimas ta aga teadis, et ainus, mis neid mõlemat elus hoidis, oli see neetud lendav taldrik oma neetud valgusvihuga, sest nad hõljusid maast päris kõrgel.
Lehm juba kaduski lennumasina sisemusse. Ülo pidi silmi kissitama, sest looma kaitsev vari oli nüüd valgusvihu eest kadunud. Mehel oli avauseni veel meetri jagu tõusta, kui ta kuulis metalset naksatust ning nägi seejärel oma õuduseks, et auk lendavas taldrikus hakkab sulguma. Ülo pööras pilgu maa poole, kuid ainult korraks, sest kõrgus pani kõhus keerama ja mees oli õnnelik, et ei jõudnud praeliha-laupäeva veel korralikult alustada. Oli selge, et ainus võimalus olukorrast elusalt välja tulla ootab teda tundmatus lennumasinas ning seegi pääsetee hakkas sulguma.
Ülo hakkas käte ja jalgadega rapsima, justkui proovides õhus ujuda. Jäsemed liikusid küll aeglaselt nagu vee all, kuid mehele endalegi üllatuseks avaldas see mõju - vahemaa avausega kahanes kiiresti ja Ülo suutis kinni haarata sulguva augu metallservast. Ja mitte hetkegi liiga vara, sest valgusvihk kadus ja gravitatsioon tabas meest nagu jalgade külge riputatud rändrahn. Ülo ei näinud, mis teda üleval ootab, aga ta teadis, et kui nüüd jõudu kokku ei võta, siis rebib sulguv avaus käed otsast ja ta langeks kivina sellelesamale pinnale, kus leidis oma verise otsa nende eelmine lehm. Rääkimata sellest, et Kirju jääks siis saatuse hooleks.
Meeletult pingutades tõstis Ülo küünarnukid üles augu servale ning talle meenus noore mehena teenitud aeg sõjaväes, kui selliseid harjutusi tehti nagu muuseas. Ülo oigas valust, sest õlale visatud püss surus painutuse peale vastu selga, kuid upitas seejärel rindkere üles ja suutis viimasel hetkel ka jalad õhusõidukisse tõmmata. Auk sulgus tema järel ja mees jäi pimedusse. Lõõtsutama. Sügavalt lõõtsutama.
Oli nii pime, et midagi polnud näha ja nii vaikne, et Ülo kuulis oma peksvat südant. Aegamööda hakkasid mehe silmad siiski harjuma ning eristama objektide piirjooni. Sülle haaratud ese omandas jälle püssi kuju ja kuigi lehma selles ruumis ei tundunud viibivat, paistis pimeduses üks suur avaus, mille kaudu Kirju võidi ära viia.
See mõte andis Ülole uut jõudu. Tal oli nuga, püssis oli veel kaks kuuli ning lõppude lõpuks olid tal ka maatööga karastunud tugevad käed. Mis siis, et aastaid oli turjal juba omajagu.
Mehele meenus järsku, et osad taskust välja hõljunud padrunid sisenesid koos lehmaga lendavasse taldrikusse. Ta kobas käega maas, kuid suutis leida ainult ühe ja lisas selle salve. Vähemalt oli tal nüüd kolm lasku.
Ülo viskas püssi õlale ning sisenes avausse. Algul pidi ta liiklema käsikaudu külma metalset seina kombates, kuid iga järgmise käänakuga paistis üha rohkem valgust. Ülo hakkas koridori seintes märkama eendeid, mis tema arvates võisid olla uksed, aga eendeid kombates ei leidnud ta ühtegi linki ega muud moodust nende avamiseks.
Ülo liikus edasi. Koridor läks aina valgemaks ning eestpoolt hakkas kostma mingit kolinat. Arvates, et läheneb sihtmärgile, haaras mees püssi jälle kätte. Ta pidi olema lahinguks valmis, kuigi ei teadnud veel, millega vastane üllatada võib.
Viimase käänaku taga avanes Ülole aga nii kummaline vaade, et ta peaaegu unustas oma verised plaanid. Ta oli jõudnud suurde valgesse saali, mille seinad olid täis erinevaid aparaate, kaableid ja helendavaid ekraane - Ülo arvas, et tegemist on laeva juhtpuldiga - aga mitte see ei tundunud talle kummaline, vaid hoopis ruumis toimuv “ohvritants”.
Kirju perutas hobuse kombel meeleheitlikult keset saali ning tema ümber sagisid suurema hundikoera suurused, kalmaaritaolised pruunikad olendid. Tulnukatel olid kombitsate haardes helendavad kepikesed, millega nad surkisid Kirjut ja üritasid looma kuuritaolise suure karbi poole suruda. Kuur oli omakorda täis klambreid, voolikuid ja aparaate - milline nende kaadervärkide eesmärk oli ja mida tulnukad lehmaga teha tahtsid, võis vaid ette kujutada.
“See on vale,” mõtles mees. Üks asi on, kui hundid murravad su lehma maha - see on looduse kutse, loomulik osa elust - praegu toimuv oli aga lihtsalt ebaloomulik. Võõras.
Ülo hingas sügavalt sisse. “Hei, limukad!” hüüdis ta nii, et saal kajas.
Sagin katkes. Lehm tardus ning olendid samamoodi. Üllatusest.
“Muu!” nuuksatas õnnetu Kirju.
Siis kõlas pauk. Ülo langetas suitseva relva, üks lehma torkinud tulnukatest varises surnult maha ja helendav kepike libises ta kombitsate vahelt välja. Olendi seest voolas põrandale hallikat vedelikku ning mehe ninna tungis kerget kalahaisu.
“Kaks lasku veel,” mõtles mees. Ta libistas pilgu üle saali ja loendas kokku umbes kolmkümmend olendit.
Siis tulnukad aktiviseerusid - need, kes helendavaid kepikesi käes hoidsid, hakkasid kombitsate plagisedes Ülo poole tormama, teised liikusid konsoolide ette ja hakkasid seal nuppe vajutama ning ülejäänud püüdsid end nendesamade aparaatide taha peita.
Ülo suunas tormavad isendid olid talle juba üsna lähedal, moodustades ühtlase parve, nii et peale relva hoidva kombitsa polnud kuidagi võimalik aru saada, milline täidab käe ja milline jala funktsiooni - kõik jäsemed olid ühepikkused ja osalesid liikumises võrdselt.
Mees tõstis püssi palge ja pigistas päästikut. Paugule järgnes lirtsatus ja kaks tulnukat langesid korraga, päästes taas valla kalahaisu.
Järsku hakkas pind jalge all kõikuma. Arvatavasti olid selles süüdi seinaäärsete aparaatidega opereerivad elukad, kes üritasid oma lennumasinaga kuhugi liikuda. Ülo palvetas endamisi, et teda ja tema kallist lehma kosmosesse ei viidaks.
Lennumasin tegi veel ühe äkilise liigutuse ning mees avastas end äkitselt terava valu ja oige saatel külili maas. Valu jätkus - olendid tunglesid ta ümber ja torkisid teda helendavate pulkadega, mis vallandasid kehaga kontaktil väikseid elektrilaenguid. Kirjul ei läinud paremini - mees nägi vilksamisi silmanurgast, kuidas suur loom lebab abitult pikali.
Pidi ta üldse lehmale järgi jooksma. Lahing oli nii või teisiti kaotatud ja nende kummagi elu polnud enam krossigi väärt. Ta oleks rahumeeli võinud kodus seapraadi süüa, lehte lugeda ja Ainoga maailma asjade üle vaielda või maalt põgenenud poegi taga kiruda. Nüüd aga oli ta koos Kirjuga võõral territooriumil lõksus ja teel ei-tea-kuhu.
Ülo vajutas huupi päästikule ning viimane kuul läbistas puhtalt veel ühe tulnuka ja boonusena rebis teiselt kombitsa kaasa. Olendid taandusid korraks. Seda hetke Ülol enda püstiajamiseks vaja oligi. Mees oli jalgel sama kiiresti nagu omal ajal poisinolgina vene kroonus äratuse peale. Seejärel haaras ta püssirauast ning virutas esimesele lähenevale tulnukale kabaga.
Purustatud kalmaaripeaga olend lendas koos Ülo käest valla pääsenud relvaga mitme meetri kaugusele. Mees surus peopesad rusikasse. Järgmine elukas langes juba paremsirge tulemusel. Ülo haaras langenud olendil kombitsast kinni ning kasutas teda piitsana lähenevate ründajate tõrjumiseks, lükates nad mitmesse gruppi laiali. Suure hooga libises limane kombits ta peost välja ning liikumatu tulnukakeha tabas seina.
Valutavast kerest hoolimata venis mehe suu järsku kõrvuni, tõdedes, et tema vaenlased on füüsiliselt tegelikult väga nõrgad vastased. Sedasama taipasid ilmselt ka uuesti tardunud tulnukad.
Ülo haaras puhvaika taskust pussnoa ja sülitas põlglikult ühe maas lebava korjuse peale.
Osad ründajatest pagesid seepeale teiste masinate taha peitunud olendite juurde. Julgemad tutvusid aga peagi lähemalt mehe nürida noaga, mis sellegipoolest lõikas tulnukaliha nagu võid. Kombitsaid ja päid lendas vasakule ja paremale ning nii põrand kui ka Ülo ise kattus kiiresti hallika ja haisva lögaga, mis olendite haavadest välja pritsis.
Kõik tulnukad, kes olid julgenud mehele läheneda, lebasid nüüd surnult maas. Ülejäänud seisid vaikides masinate ees ning aremad peitusid endiselt nende taga.
“Maanduge kohe!” karjus Ülo ja tegi noaga ehmunud olendite suunas torkeliigutusi. Tulnukad vahtisid teda liikumatult.
“Muu!” hüüdis Kirju vahele ja ajas end aeglaselt jalgele.
Mees vaatas looma heldinult ning läks seejärel kiirel sammul ühe aparaadi ees väriseva tulnuka juurde.
“Kas te tõite minu ja mu lehma kosmosesse, ah?! Kus teie suured vennad on, ah?!” sisistas Ülo läbi hammaste. “Viige meid marss tagasi! Te saate eesti keelest aru küll!”
Kalmaar lalises läbi oma nokataolise suu midagi, millest mees aru ei saanud ja osutas ühe kombitsaga lehma poole. Ülo pani noa puhvaika taskusse, haaras ilma pikema jututa kahe käega tulnuka libedast kõrist ja pigistas seda nii jõuliselt, et pea irdus kerest, pritsides mehe näkku suurel hulgal tuttavat halli löga. Ülo ei hoolinud sellest - ta hakkas haisuga juba harjuma.
“Noh, kas liigutate või?” küsis mees nüüd rahulikult.
Liikuma hakkasid tulnukad tõesti. Need kümmekond olendit, kes veel elus olid, jooksid kõik Ülost võimalikult suure kaarega möödudes koridori, kust ta ise äsja sisenenud oli. Mees jäi oma lehmaga nüüd suurde saali üksi, taustaks vaid masinate ühtlane mulin.
Saalis polnud aknaid ja Ülo silmad ei haaranud üheltki monitorilt vihjeid, mis paljastanuks kosmoselaeva asukoha. Olid nad kuskil keset ilmaruumi või isegi mõnel teisel planeedil? Tulnukad polnud siiani eriti suhtlemisaltid olnud - vaevalt, et ta suudaks neilt midagi välja pigistada, isegi kui õnnestuks mõni neist tabada.
Ülo läks väsimusest liibates lehma juurde ja patsutas looma julgustuseks. Ta soovis, et keegi oleks teda ennast ka praegu patsutanud. Oh oleks vaid Aino siin.
Ja siis ta otsustas. Mitte midagi tehes võiski ootama jääda, olgu nad kuitahes vaenulikul territooriumil.
Ülo läks tagasi püssi juurde, mille oli ennist maha pillanud ja haaras toru pihku - ühtegi lasku relv enam ei teinud, aga see oli piisavalt toekas, et mehe plaan ellu viia.
“Hoia nüüd kinni,” lausus ta lehmale, kuigi ei kujutanud ette, kuidas see välja näha võiks. “Ma ei tea, mis juhtuma hakkab.”
Ülo hingas sügavalt sisse, kihutades end mõttes vihaseks, et jõudu koguda ja vallandas siis raevupurske esimese ettejuhtuva masina peale, mis meenutas talle mõõtmetelt samasuguseid arvuteid, nagu ta poegade juures Tallinnas näinud oli. Püssikaba lõi aparaadi mõlki ja tulukesed sellel kustusid.
Midagi muud ei juhtunud.
Ülo läks otsustavalt järgmise masina juurde ja kordas protseduuri. Ja siis järgmise juurde. Ja sealt järgmise juurde. Ta vehkis ja tagus püssiga, kuni masinad olid kõik lömmis, lõi seejärel relva vihaselt maha, haaras taskust noa ning hakkas aparaate pussitama ja ühenduskaableid läbi lõikama. Ta liikus jälle sama ringi pidi, masina juurest masina juurde.
Järsku hakkas saali valgustus vilkuma ja mees tundis, et põrandapind pole enam kindel - kosmoselaev kõikus tugevalt. Nad olid kuhugi langemas ja Ülo viskas end kiiresti kõhuli, et lööki pehmendada. “Kui ainult Kirju mõistaks sama teha,” käis tal veel peast läbi.
Kaua ei pidanud ootama - äkitselt käis pauk ja ragin ning mees vandus, et kogu sisikond ronis hetkeks selgroo külge. Kosmoselaev rebenes masinasaali lõhestades pooleks ja löögist õhku ahmiv Ülo nägi silmanurgast, kuidas lehm kadus lendava taldriku teise otsaga teadmata suunas. See osa laevast, kuhu mees jäi, vajus kriginal nurga alla ning Ülo ise libises mööda põrandat koridori poole, kuni sein avause kõrval ta kinni pidas. Tapetud tulnukate korjused järgnesid mehele, prantsatades nii vastu seina kui ka kadudes koridori hämarusse.
Siis tuli vaikus. Ülo arvas, et naise tambitud kartulitel on sama tunne, kui neid püreeks purustatakse - terve kere valutas ning jäsemed olid nõrgad ja värisesid nagu sült sünnipäevalaual.
“Kirju,” lausus mees sosinal.
Lendava taldriku rebenemiskohast paistis midagi sinist. Kas see oli tõesti isamaa taevas? Ülo sirutas käe pääsetee poole ja ajas end suure vaevaga käpukile.
Oli selge, et põrandat mööda ronides ta kosmoselaevast minema ei saa - olenditest välja voolanud hallikas vedelik oli niigi sileda pinna teinud veel libedamaks. Niisiis kasutas ägisev Ülo lendavast taldrikust põgenemiseks masinatega ääristatud seina, toetudes aparaatidele ja vinnates nende läbilõigatud juhtmeid pidi end aina ülespoole. Ja juba oligi tunda värsket õhku.
Kui mees kosmoselaeva rebenemiskohani jõudis, tabas teda rõõmus üllatus - tulnukad polnud oma laevaga jõudnud ei kosmosesse ega veel vähem võõrale planeedile, vaid see oli pooleks murdunud vastu Ülo ja Aino karjamaa küngast ning seal pidama jäänud. Mees upitas end nobedalt lõhest välja ning veeres mööda künka rohelist ja lõhnavat rohtu kindlale maapinnale.
“Muu!” kostis kuskilt kaugusest.
Ülo tormas kiiresti ümber künka. Ta tundis, kuidas rõõmupisarad voolavad mööda tema karedaid põski allapoole - kosmoselaeva teine pool oli künka otsast alla libisenud ning Kirju oli suutnud sellest juba ka välja koperdada. Nad liikusid longates teineteise poole ja kui kokku said, siis mees kallistas lehma suurt kere tugevalt.
“Äkki tahad ülejäänud päevaks sisse minna?” küsis Ülo.
Talle tundus, et Kirju nõustus.
Nii nad läksid - mees ja lehm - liibates talu poole tagasi. Mõlemad olid rampväsinud, kuid sinises taevas lõõskav päike ja taamal kostev lohutav linnulaul saatsid vapraid kangelasi terve kodutee.
Ülo viis Kirju lauta, ütles loomale paar head sõna lohutuseks, loputas vihmaveetünnis oma näo haisvast lögast puhtaks ja naases majja. Nüüd oli ta näljane.
“Ja mis piruette te seal taevas tegite? Tahtsite end ära tappa või?” küsis Aino kohe uksel.
“Ära hakka praegu,” torises mees vastu. “Kas liha on veel soe? Mul on hundiisu.”
“Kas Kirjuga on kõik korras?”
“Jaa-jaa,” ütles Ülo ja kiirustas kööki.
“Võta need potikud lõpuks jalast!” hüüdis naine talle järele. “Oota nüüd ometi, me peame enne köögi korda tegema, ma toon kühvli!”
Ülo trampis kummikutes jonnakalt üle mahakukkunud salati, haaras pliidi äärelt panni ja ei vaevunud isegi taldrikut võtma, vaid asetas sooja panni otse köögilauale ja lõi kahvli lihatüki sisse.
Järsku kõlas uksele tugev prõmmimine.
“Ülu, naabrid on ukse taga!” kõlas Aino hääl elutoast.
“Aga räägi siis nendega,” lausus mees mugides.
“Nad niikuinii küsivad sind, mis sa raiskad mu aega!”
Ülo mõmises rahulolematult, astus liha mäludes välisukse juurde ning avas selle.
Väljas seisid viis olendit - umbes samasugused kombitsatega ja kalmaari näoga tulnukad nagu lendavas taldrikus olid, ainult et palju suuremad. Nii suured, et ukseavast poleks neist ükski läbi mahtunud. Kui väiksed olendid olid siledad ja limased, siis neil katsid tervet keha ogadena püstiturritavad luusoomused.
Kõige kogukam tulnukatest seisis otse ukse ees ja toetas ühe oma kombitsa piidale.
“Noh, mis tahate?” küsis mees ülbelt.
Olend avas oma nokataolise suu ja lausus madalal lõrinal: “Kas sa pidid meid nii palju tapma?”
Ülo teadis nende esimesest kohtumisest, et tulnukate lõrinataolise tämbri tekitab Maa õhk, mis polnud päris sellise koostisega nagu nende koduplaneedil. Vähemalt nii põhjendasid nad seda ise, kui tulid kevadel Ülo ja Aino maavaldustesse pelgupaika paluma.
“On alles jultumus, teid on niigi mustmiljon,” vihastas mees. “Aga teie röövisite mu lehma!”
“Selle eest me palume südamest vabandust,” lõrises olend vastu. “Poisid sattusid veidi hoogu, aga nad tahtsid ainult head. Nad võtsid laeva ilma meie loata.”
Ülo tõstis rusika püsti ja vehkis sellega tulnuka näo ees.
“Ma pidin peaaegu surma saama, kas te saate aru? Kirju pidi surnuks kukkuma! Ja oma tukist jäin ma ka ilma.”
“Me tulimegi vabandust paluma.”
“Ma ju hoiatasin, et kui tahate meie metsas redutada, siis hoiate madalat profiili ja mingi kahtlase tulnukajamaga ei tegele. Mul pole vaja, et ajakirjanikud ja politsei ka mu karjamaal trambiks.”
Olend oli silmnähtavalt kohmetunud. Teised tulnukad polnud algusest saadik sõnagi öelnud, vaid seisid nokad norgus.
“Äkki me saame seda arusaamatust kuidagi kompenseerida? Ehk soovid, et su lehm annaks kakskümmend protsenti rohkem piima?”
“Ta ei anna üldse piima,” torises Ülo.
“Aga äkki soovid, et hakkaks andma?”
“Ma ei taha teilt midagi! Ma tahan, et kõik jääks nii nagu on!” karjus mees trotslikult.
“Kuidas me saame sind siis aidata?”
“Laske lihtsalt jalga, koristage oma kola mu põllult ja ärge tülitage mind ega minu lehma!”
Ülo lõi ukse nii kiiresti kinni, et olendi kombits oleks äärepealt selle vahele jäänud.
“Noh, kas ajasid nad minema?” küsis Aino uudishimulikult.
“Oojaa,” ütles mees rahulolevalt.
“Tore, mine korista nüüd see laga ära, mis sa köögis tekitasid.”
Ülo ohkas rõõmsalt ning võttis naise käest kühvli.

LÕPP
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0036)