Vana mehe laip lamas tumehallil alusel, näol rahulik ilme, seljas must T-särk ja käisteta teksavest, pikad hõredad juuksed üle serva tilpnemas, kulunud kauboisaapad vibalike koibade otsas. Nõtked robotkäed kohendasid pisut lõtva keha ja seadsid väikese padjakese pea alla, saavutades asendi, mis tundus ärasaatmiseks kõige paremini sobivat. Seejärel kadusid kõik mehhatroonsed seadeldised seintel, laes ja põrandal olevatesse õõsustesse ning hääletult sulgusid märkamatuks jäävad katikud. Kõrval, ooteruumis süttis ukse kohal roheline tuli ja uks avanes.


Sisenejaid oli kolm. Kaks meest ja üks naine, kes istus ratastoolis. Nad kõik olid riietatud musta, kuid mitte matusetalituse pärast, nemad kandsid sellist riietust iga päev. Vaikides võtsid nad sisse kohad ümber surnukeha ja langetasid pead. Taustal tõmbasid viiulid mahedalt kohustuslikku "Jumal, sul ligemal".


Paksem meessoost leinaja hakkas nihelema. Kõik kolm tahtsid juba midagi muud peale panna. Nad kasutasid ikka veel seda arhailist väljendit "peale panema", kuigi sellist tegevust võimaldavad helikandjad olid ammu ajaloo prügimäel.


Turske tüüp, kelle nimi oli Hawk, arvas, et just tema peaks kadunukesele hea sõna kaasa ütlema. Ta oli natuke nagu nende juht või midagi sellist. Üksmeelselt olid nad keeldunud välisjutlustaja tellimisest. See teenistus oli ainult neile kolmele. Lapsed igal põlvnemise astmel ja muud omaksed saavad kadunukese keha alles kolme nädala pärast, kui robotlaev neile toitu ja muud vajalikku toob ning ühtlasi kuubikuks külmunud surnukeha kaasa võtab. Siiski nägid nemad sõpra viimast korda.


Hawk köhatas ja urgitses veidi aega väikese sõrmega kõrvas. Ta reguleeris kuuldeaparaati.


"Kallid sõbrad. Jah, kallid Ember ja Bran, see päev mida me kartsime, jõudiski kätte. Meie sõber on läinud. Varsti läheme me kõik ma'i teagi kuhu. Hadesele külla äkki." Hawk üritas itsitust tagasi hoida.


"Sa ei ole just suurem asi kirikuõpetaja," ütles ratastoolis istuv naine, nimega Ember, proovides tõsisemat nägu teha, kuid naerma purskus temagi. Muidugi
liitus naerulaviiniga kolmaski mees, Bran, ja nii kaikusid üle saali valjud naerumöirged. Kolmik suutis rahuneda alles mitme minuti pärast.


"No nüüd on ta igatahes läinud," alustas Hawk uuesti. "Vähemalt on see tore asi, et me pääseme nüüd heavy metal pooltunnist. Kuid täna saadame sõbra ära väärikalt ja nii, nagu see talle meeldinud oleks. Oli, mis ta oli, aga ikkagi oma inimene."


"Teen ettepaneku, et Iron Maiden "Fear of the Dark"," ütles Ember. "Maiden oli vist ta lemmikbänd ka."


"Aga see nahkmaikades plastmassmõõgabänd. Seda kuulas ta ka alalõpmata," torkas Bran vahele.


"Manowari mõtled vä? Ma arvan, et täna ei ole meil midagi selle vastu, et saadame sõbra ära mõlema bändi saatel," ütles Hawk ja noogutas Emberile.


Ember nokitses midagi käekella meenutava seadme kallal ja laadis sng_srv'st oma listi kaks lugu. Ta vajutas "Play" nuppu. Ka meeste randmetel olevate displaydele ilmus minilist kinnituse nupuga. Nemadki vajutasid "Ok" ja üle kitarrisõrmitsemise hakkas kostma Bruce Dickinsoni muidu nii kõlav, aga selle loo esimeses salmis veidi kähisev hääl:


I am a man who walks alone
>
And when I'm walking a dark road...


Kolm sõpra langetasid pead ja vaatasid altkulmu kuidas alus koos vana hevimehega põrandas avanevasse süvendisse vajuma hakkas. Vajumine ise kestis täpselt sama kaua kui need kaks viimast, hüvastijätu lugu.


Nad väljusid sadamahoonest, mis oli korraga nii elektrijaam, keskladu, surnukuur, veepuhastusjaam ja palju muud veel ning sammusid, Hawk Emberi ratastooli enda ees lükates, kahe trike'i juurde.


"Ja nüüd koju peiesid pidama," ütles Hawk ning tõstis Emberi kerge keha trike'i tagaistmele.


"Kodus on mul teile väike üllatus," karjus Bran üle mootorimüra, mis ei olnud tegelikult mootorimüra, vaid digitaalselt genereeritud Harley Davidsoni või Triumphi mootorikärinat meenutav helidetulv. Trike'id ise olid täiselektrilised, eelprogrammeeritud ja said liikuda vaid neile ettenähtud trajektoore pidi. Aeglaselt sõitsid nad mööda tolmuvaba kruusateed oma elamise poole. Neile järgnes veidi kummituslikuna mõjuv tühi ratastool.



***


*


Kõigest nelja minuti pärast jõudis kolmik poolkuu kujulise süsimusta hoone juurde. Ehitise välimine kaar oli pööratud tehissaare poole, sisemise kaare sees oli liivarand vaatega päikeseloojangu suunas. Sisemisele poolele jäid ka rõdudega magamistoad. Maja kõrval oli suur puhkeala basseini, hekkide ja palmipuudega. Varasematel aegadel olid elanikud sinna ajaviiteks paar võllapuud üles ajanud. Siis elas siin üle neljakümne asuka, nüüd oli neid alles vaid kolm.


Saar asus Vahemeres ja oli helikopteri pealt vaadates kummuli kukkunud keeglikurika kujuline. Kogu Vahemeri oli taolisi vanadekodu-saari täis pikitud.


Mõned olid väga suured, seal elas tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid, vanureid. Teised olid väikesed, paarsada elanikku peal. Peaaegu kõik saared olid täisautomaatsed ega vajanud teenindavat personali, kogu olme lahendati majadesse ning maapinda sisse ehitatud robotkäte abil.


See saar oli kindlasti üks väiksemaid, elanikke kõigest 67. Tegelikult ei olnud nende omaette saarel pidamine enam ammu finantsiliselt õigustatud, kuid kavalate poliitiliste manipulatsioonidega suutsid Hawk & Co. mõne teise grupi külge liitmist pidevalt aasta võrra edasi lükata. Neid, kes elasid saare suuremal paunal, see saatus veel ei ähvardanud, kuigi nendegi ridu oli loodus tublisti harvendanud.


Kunagi, kui Euro-Afro Liit vanadekodu-saarte projekti alustas, otsustati kohe alguses, et peamine grupeerimine toimub etnilisel alusel. Ja siis jagatakse etnilised grupid omakorda usulis-poliitilise veendumuse või hobide järgi.


See saar kuulus etnilisele grupile "Eestlased" ja oli jagatud muusikalise maitse järgi.



***


*


Hawk, Ember ja Bran istusid basseini ääres. Tuhandetest kõlaritest immitses välja
Memento Mori
suhteliselt vaikseks keeratud progedoom. Bran ootas sobivat hetke, et pommuudisega välja tulla.


"Ei tea, kuidas ta heavy metali juurde jäi?" mõtiskles Hawk. "Ise läksin noorena suht kiirelt trash'i ja sealt edasi kohe death'i peale üle."


"Ta oli meist vanem ka, tema noorus jäi peamiselt 80-ndatesse," arvas Ember. "No nendesse eelmistesse 80-ndatesse."


"Tegelt ei osanud me siis üldse arvata, et vanast peast ikka sama asja kuulame. Ma oleks pakkunud, et ätina kuulan kusagil Elmari raadiost Orumetsa," ütles Bran.


"Njah, Orumetsa kuulajad on ammu mulla all," möristas Hawk naeru.


"Nii vist ongi, et mida noorena kuulama hakkad, sellega lased lõpuni välja. Nondega seal on ju sama lugu", ütles Ember ja näitas pöidlaga üle õla saare suurema pauna poole.


"Meil on küll nii jah," arvas Hawk ja plõnistas alkoholivaba õlle purgi nipliga.


"Oota, ära'nd sa seda küll tee," karjatas Bran nähes, et Hawk hakkab purki avama. "Ma ütlesin enne, et mul on üllatus. Tulge kaasa, kui viitsite."


Kolmik liikus, kes kõndides, kes ratastoolis sõites, majja. Söögitoas peatus Bran 8-nda külmiku juures ja tõmbas ukse lahti. See oli täis pappaluseid mustade purkidega, kõigil peal kreemjas kirjas "BEER". Hawk hakkas aimama, kuid ei julgenud veel uskuda.


"Teistsugune purk," pomises ta, haaras ühe kätte ja tõmbas lahti. Vahtu mullitas üle ääre ja lõhnast oli kohe tunda. Hawk kummutas purgi suule ja jõi. Siis võttis sõnagi lausumata järgmise purgi ja jõi selle ka tühjaks. Võttis kolmandagi, tegi lahti ja jäi sõpru jõllitama, nägu laial naerul ja kohev habe vahutorte täis.


"Krt, mul oli juba meelest läinud, kui hästi maitseb alkohol õlle sees. Selle null protsendiga solgi võivad nad nüüd endale teate küll kuhu toppida. A kust sa, kurat, teadsid, Bran? Kas neil läks midagi saadetises kogemata segi vä?"


Nüüd olid juba kõigil kolmel sõbral purgid lahti ja jutt katkes vaid selleks, et sügavaid sõõme alla neelata.


"Ei," ütles Bran. "Aga see pole veel kõik. Vaata seda!"


Bran tõmbas taskust välja sigaretipaki. Seegi nägi välja teistsugune, kui need kõigist kahjulikest ainetest puhastatud mõttetud sigaretid, mida neile toodi.


"Sa ei taha ometi öelda, et... et... et... et..." Ember oli suurest erutusest jälle kokutama hakanud.


"Jah, täpselt nii, päris suitsud."


Õhtu ei saanud enam paremaks minna, kuigi vormiliselt pidasid nad peiesid.



***


*


Kolmik molutas basseini veeres. Nende ümber vedelesid tühjad, kokkupigistatud purgid, tuhatoos ajas päris õigesti haisevaid konisid üle ääre. Erinevalt tavalistest päevadest olid nad seekord purjus.


"Vahel tahaks lihtsalt vaikust," ütles Ember unistavalt, aga korralikult pehme keelega.


"Ei saa ju. Neil käib seal pidevalt pidu. Võta korra maha," lällutas Hawk veel pehmema keelega vastu.


Bran näppis rannet ja Morbid Angel
i 1995-nda aasta "Domination" plaadi kolmas lugu vajus sujuvalt vaikusesse. Kusagilt eemalt kostis pulseerivat tümakat, tempoga umbes 130 lööki minutis.


"Kuda nad, kurat, kunagi ära ei väsi," imestas Bran.


"Pekki, meil on ikkagi peied, lähme räägime nonde oinastega," käratas Hawk ja ajas ennast suure vaevaga püsti. Pärismaailmas poleks ta trike'i või veel vähem mootorratta juhtimisega enam hakkama saanud, aga sel saarel sõitsid kõik asjad põhimõtteliselt ise.



***


*


Eralduspiir jooksis mööda saare kõige kitsamat kohta, kust ühele poole jäi metallistide väiksem saareosa ja teisele poole klubikate neli korda suurem territoorium.


Alguses oli kahe kogukonna läbikäimine vaba, aga kui esimese kuu jooksul toimus kolm suuremat ja lugematu arv väiksemaid kaklusi, tõmmati aed vahele. Aed oli punutud nii peenest materjalist, et oli praktiliselt nähtamatu. Selle eraldusriba poole kolmik suunduski.


Siin kostus tümakas juba päris korraliku volüümiga. Klubikad armastasid oma kabriolett BMW imitatsioonidega aeg-ajalt karvaste territooriumi veeres ülbamas käia. Seekord hängisid aia ääres kaks kollaste särkidega vanameest ja kaks nabapluusiga vanamutti. Kõige uskumatum oli, et nende "autost" kostus veel teinegi
tümakas. Tundus, et saart juhtiv tehisaju oli rütmid sünkroniseerinud, nii et väga suurt kakofooniat ei tekkinud.


Klubikad jäid kolmikut ammuli sui vahtima. Väga harva käisid karvased aia lähedal.


"Õu Arx, vaata, lõngapead on välja ujunud," röökis üks klubikas teisele ja lisas kümmekond nii mees- kui naissuguorgani erinevat nimetust igaks juhuks juurde.


"Kuulge primaadid, saaksite äkki oma ilgust vähe vaiksemaks käänata, meil on inimene surnud," karjus Hawk klubikatele.


"Käi ... (seekord kõigest neli suguorganit). Meil on siin iga päev keegi surnd, kas te ise panete oma röökimist koomale vä. Kuradi v***pead!"


"Tule räägi inimese moodi ja muidugi paneme."


"Panete te jee, kuradi homod."


"Kuule tatt, ma jõin juba Grapsi kontserdil pudelist viina, kui sinu viieaastane isa alles lasteaia peldikus üle poorte plikasid vahtis. Väheke austust ikka vanema inimese vastu, tainas. Sa kuradi poisike pole vist veel sadatki täis."


"Käi ... (suguorganeid jälle kümne ringis)."


Üle aia lendasid alkoholivaba siidri purgid. Hawk ja Bran lennutasid oma purgid vastu. Ember oleks ka visanud, aga ratastool ei lubanud hoogu võtta. Üks
purk tabas juhmima ilmega vanamutti täpselt otsaette ja kastis klubikate seltskonna õllega üle. Pikem tüüp tõmbas ninaga õhku ja tabas hoobilt ära. Ta haaras maast õllepurgi ja kummutas suule, kuigi sinna oli jäänud vast paari sõrme jagu sooja gaasivaba laket. Nüüd panid klubikad pead kokku ja arutasid midagi vaikselt.


"Õu orikas, mis teil on seal nagu alkoga õlli vä?," röökis pikk üle aia juba kõvasti leplikuma tooniga. "Teeme diili, toote meile paar kasti ja me võtame vähe vaiksemalt."


Hawkile selline kauplemine ei meeldinud. Ta tõstis üles keskmise sõrme, mille ümber oli keerdunud sõrmuseks vormitud kulliküünis.



***


*


Kolmik oli tagasi basseini ääres. Hawk tuli majast, kast õlut kahe sõrme otsas tilpnemas.


"Selle karjaga asjatamine on mul alati kurgu tolmama ajanud," ütles ta ja kaalus kasti käes. "Ei viitsi kokku hoida, laseme kõik kõrist alla."


"Ei olegi vaja kokku hoida," ütles Bran. "Meil on seda kraami nüüd nii et tapab."


"Õige jah, sa ei olegi rääkinud, kuda moodu õlu kappi sai."


Bran ringutas ja alustas.


"Ma'i mäleta, kas ma olen rääkinud, kus ma varem töötasin?"


"Ei tule praegu küll meelde," ütles Ember. Hawk raputas pead.


"Ma olin seal Küberkaitsekeskuses, NATO omas. See oli see aeg, kus iga koolipoiss häkkis kusagile. No vot siis hakati seal unikaalse infosüsteemi kontseptsiooni valmis meisterdama. Selle tehnoloogia nimi on KaRe. Ahjaa, selle nimega on hea koomusk. Oli meil üks süsteemianalüütik, muidu norm tüüp igati, aga töö kogu aeg tegemata. Pärast tuli välja, et vend treis töö ajal ulmejutukesi ja lükkas neid selle nime all kusagile netti üles. Vaatasime, et jummala segane vend ja panimegi nime ära. Pärast amid pinnisid, et mis see tähendab, et kas Knowledge AutoREcertified. Me ütlesime, et whatever, ja nii jäigi. Kurat, kus ma'nd jäingi. Ahjaa, asja point oli, et iga iseseisev süsteem genereeritakse juhuslike algoritmidega ja kõik tehakse korraga valmis. Kõik riistvara, kiibistik, kernel, opsüsteem ja muu IT pläga. Ainus asi, mis süsteemile ligi pääseb, on krüptitud kompilaator ja dekompilaator. Ja seda saab ainult otse süsteemis teha. Meie saar on üks selline unikaalne infosüsteem."


"Ma ei saa midagi aru," ütles Ember.


"Ma ka ei saa, aga huvitav on," ütles Hawk.


"No sellist süsteemi ei saa häkkida, ükski väljastpoolt tulev tarkvarajupp ei haaku kusagile. Ühegi teise opsüsteemiga pole mitte midagi näha. Andmeturbe seisukohalt ei saagi enam kusagile kaugemale minna. Iga sellise süsteemi Püha Graal on krüptovõti, mille salajas hoidmine on kogu süsteemi hind. Teate ju küll, et kui tehnikud peale tulevad, aetakse meid massaaži. Võtme sisestamisel on eriti rangelt keelatud kõrvalistel isikutel ruumis viibida. Kui nüüd keegi saare võtme teada saab, pannakse kogu kupatus purustajasse ja tehakse uus samasugune saar. Kinni plekib selle firma, kes tehnohooldust teostab. Sellest täiesti piisab, et need võtmed kunagi ei leki..."


"...aga...," poetas Hawk vahele.


"..aga siis tuleb ühel ilusal päeval ühele saarele üks marokolasest tehnik. Peakonsooliga samas ruumis konutab ratastoolis muldvana ätt, päikeseprillid ees. Tehnik proovib teda neljas keeles ära ajada, vanamees ei saa midagi aru. Ainult ila voolab lahtivajunud suust rinna peale. Siis proovib tehnik ratastooli teise ruumi lükata, aga rattad on blokeerunud. Tegelikult eelnevalt blokeeritud. Puudutada ta kedagi ei tohi. Kahe tunni pärast tuleb robotlaev, mis peab ta järgmisele saarele viima. Tehnik hakkab närvi minema. Lõpuks seisab ta konsooli ja äti vahele ja sisestab 36 kohalise krüptovõtme, märkamata, et ruumi peegleid on pööratud. Muidugi ei tea see vaene marokolane, et muldvana ätt ei maga, tal on fotograafiline mälu ja juhuslikult on ta selle süsteemi generaatori üks loojatest."


Hawk ja Ember vahtisid sõpra võlutult. Jutt oli nad enam-vähem kaineks ehmatanud.


"Hull mees," suutis Hawk lõpuks kähistada.


"Kui mul jalad all oleks, teeks ma sulle praegu sületantsu," ütles Ember.


"Oma viga, et sul oli tarvis igal jummala festivalil, iga jumala bändi ajal lava ette mürgeldama minna."


"Aga see oli igat mu jalaluud väärt."


"Kuule," segas Hawk vahele. "Mida täpsemalt sa saarega teha saad?"


"Kõike."



***


*


Klubis lõhkus punn põhjas tümakas.


Meeste peldiku juures tõuklesid vana kombe kohaselt kaks taati, ilmselt mõne ärapahteldatud lõustaga vanamoori pärast. Saalis vihtusid vanakesed tantsida nagu segased ja üks kari vanamutte väänles ringis ümber keskele hunnikusse kuhjatud käekottide. Seegi oli iidne komme mida hoolega välja suremast hoiti.


Küürus vanamehenäss oli DJ puldi taha koha sisse võtnud ja skrätšis himukalt, endal higimull otsa ees.


Ühel hetkel, ilma vähimagi hoiatuseta, katkes muusika. Keegi vanuritest ei mäletanud, et kunagi midagi sellist juhtunud oleks. DJ puldi tagune taat läks ähmi täis arvates, et tema midagi valesti vajutas. Ta näppis mõnda nuppu, teadmata, et DJ puldist ei sõltu tegelikult mitte midagi. Ja siis see algas.


Kõige pealt kostus puruneva klaasi klirin. Ja siis kahe basstrummi põhjaga kiire kitarrikäik, peal veel täiesti ebameloodiline kitarrisoolo. See oli Deicide'i
"Trifixion".


Kolmik oli niinimetatud avaloo üle kõvasti pead murdnud ja lõpuks arvanud, et kui Deicide neid hulluks ei aja, siis ei aja miski.


Mõned klubivanurid tardusid tantsupõrandale, teised surusid peopesad kõrvadele, kolmandad põgenesid väljapääsu poole. Taat DJ puldi taga oleks peaaegu minestanud, arvates, et tema selle õuduse põhjustas.


Väljatormanud vanakesed taipasid, et sealgi pole neil Glen Bentoni madalast kurgukorinast pääsu, satanistlik death metal lõugas saare kõikidest kõlaritest. Mõni pehmema natuuriga klubikas arvas, et selline ongi maailmalõpp.


"Trifixion" ei olnud väga pikk, kolm minutit kõigest. Pärast loo lõppemist valitses saarel vaikus.


Pisut oimetuna vedasid vanakesed ennast klubibloki sissepääsu juure ja kogunesid neoonselt sirava
"2QUICKSTART NIGHT CLUB"
kirja alla. Pikk vanatoi, kes paar tundi tagasi Hawkiga armastusväärsusi vahetanud oli, võttis juhtohjad enda kätte.


"Nüüd lähme anname küll karvastele molli," karjus ta täiest kõrist, sest Deicide oli pool ta kõrvakuulmist omale röövinud.


"Molli jah kuradi värdjatele," röökis muu rahvas vastu. Eriti innukad olid just vanamutid, keda oli nagunii 3/4 klubikadest. Juuksepikendused lehvisid kurjakuulutavalt kortsuliste peade otsas ja lõunamaa päike peegeldas vastu verd ihkavatelt geelküüntelt.



***


*


Hawk, Ember ja Bran ootasid saare kitsenduse lähistel. Trike'id olid peidetud kivirahnude taoliste moodustiste taha. Nad tundsid, kuidas adrenaliin veenidesse tulvas, kui klubikate BMW-d aiale lähenesid. Ega nad ju tegelikult ei teadnud, mis juhtuma hakkab.


Klubikaid oli tabanud totaalne massipsühhoos. Nad hüppasid uksi avamata kabriolettidest välja ja jooksid sõna otseses mõttes aia maha. Käratsedes liikus juhitamatu mass metallistide maja poole. Hawk ja Bran keerasid trike'idel mürina nulli ning veeresid hääletult läbi aiaaugu täpselt vastupidises suunas.


Bran oli piirajad blokeerinud, nii et nemad said oma masinatega kubikate poolele sõita.


Üsna kiiresti jõudsid nad klubikate maja juurde, kuna maha olid võetud ka kiirusepiirajad. Trike'id sõitsid avatud uksest sisse, õllekaste ja suitsuplokke täis laotud ratastool truult kannul. Bran otsis üles peakonsooli ja nagistas midagi selle kallal. Hoone kõik uksed libisesid hääletult kinni.



***


*


Hawk, Ember ja Bran peesitasid klubiruumide kohal oleval päikeseterrassil, kui BMW-d pidurite kriginal maja ette saabuma hakkasid. Millegipärast oli kõikidel "autodel" just pidurikrigin põhja keeratud. Seekord ustest välja ronivate klubikate olemisest õhkus lüüasaamist. Pooltel tossasid näos basseiniäärsest tuhatoosist leitud konid.


Ustest nad sisse loomulikult ei saanud. Randmetel olevatel seadmetel olid displayd kustunud.


"Õu, jobud, kust tulete?," hõikas Hawk. Nüüd nägid klubikad,
et vaenlaste leer oli nende kantsi vallutanud. See ajas nad uuesti marru. Vihaselt peksid nad suguorganite nimesid karjudes kättejuhtuvate asjadega klaasuksi, kuigi saarel polnud ühtegi asja, mis oleks purunev.


Siis märkas Hawk, et Ember on kuidagi kurva olemisega.


"Mis viga, lilleke?"


"Ma jäin selle vaese tehniku peale mõtlema. Kui see kõik välja tuleb, mis siis temast saab? Või tema perekonnast? Tema polnd ju tegelikult milleski süüdi."


"Miks see välja peaks tulema?," küsis Bran vahele. Ember ja Hawk vahtisid teda suurte silmadega.
"Kaua me siin ikka viitsime konutada? Nädala? Siis kolime tagasi oma elamisse ja anname selle klubikatele tagasi."


"Kui nad enne ära kituda ei jõua," ütles Ember.


"Nad ei ole just sellise olemisega, et see väga rahumeelselt võiks kulgeda," arvas Hawk ja osutas allapoole, kus laamendasid ärakeeranud klubikad.


"Ära ei saa nad midagi kituda, saarelt ei lähe välja ükski piuks, mida mina ei taha. Ja te unustate, et meie kontrolli all on kõige väärtuslikum kohalik valuuta."


Hawk irvitas, kui kombinatsiooni ära tabas. "Muidugi, kui me neile lepituseks suitsu ja õlut anname, rahunevad nad kiiresti maha. Eheheeee. Aga nüüd väike Open Air."


Hawk läks terrassi servale.


"Õu, jorsid, te olete küll täis idioodid, aga ikkagi inimesed. Võite meie poole elama minna kui tahate. Aga muss tuleb nüüd nädalake normaalne. Bran, käruta!"


Bran vajutas elegantse liigutusega randmele. Tublisti pealekeeratud drive'iga kitarrisoundid vallutasid saare. Kõigi kaheksakümne tuhande kõlari membraanid liikusid viimse piiri lähedal. Maapind tundus vabisevat kui laulja alustas.




Kill all. Fight death.
Lesions fighting love.
Fight them all in a living hell.
Slowly rot and you die ...




Hawk, Ember ja Bran loopisid metsikult omi pikki juukseid, nagu poleks üheksatkümmet aastat vahel olnudki.


...Slowly we rot...,
... röökisid nad koos John Tardyga Obituary igihaljast hitti. Hawk tõstis Emberi õlgadele ja naine tõmbas särgi seljast. Oma ea kohta nägid ta tissid veel
võrdlemisi head välja, kuigi kortsus ja rippuvad. Klubikad all hakkasid vihast ulguma.


Ereoranž päike vajus Vahemerre.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0034)