On üsnagi võimatu kirjeldada, mida tundis Enn, kui ta maha maeti. Selle emotsiooni jaoks on vaja küllap täiesti uut sõna leiutada, sest ei meeleheide, masendus, viha ega kurbus suuda päris lõpuni hõlmata niivõrd mitmekülgselt ebameeldivat tundepuhangut.

Erinevalt paljudest raamatu- ja filmikangelastest ei tulnud Enn teadvusele mitte kirstus, vaid oli teadvusel juba alates sellest hetkest, kui ta süda seiskus. Pärast selle eluks hädavajaliku verepumba peatumist varises Ennu bioloogiline kest põrmu, küll aga tiksusid edasi temasse aastakümnete jooksul õmmeldud elektroonilised komponendid. Ajukiibid, silmaproteesid, pisikesed naha alla moodustatud taskutesse topitud tuumapatareid jne jne...

Ehk täpsemalt kaotas Enn koos aju tööstlangemisega enamuse oma ebameeldivatest ja väikese osa meeldivatest mälestustest, aga tema hing või siis teadvusesäde hingitses kuklasse ja meelekohtadele topitud pisielektroonikas edasi.

Lihastesse polnud Enn kahjuks lasknud oma eluajal tehislikke modifikatsioone teha ja nii ei jäänud tal muud üle kui jõuetult lebada ja vaadata, kuidas tema toast vooris läbi hulk mitmesuguseid erinevaid spetsialiste, kes kõik ta ükshaaval surnuks kuulutasid. Seejärel võis ta rahulikult jälgida, kuidas ta autosse topiti, lahkamisele viidi, lõhki lõigati, taas kokku õmmeldi, surnumatja juurde veeti, seal uuesti kuskile kitsasse kappi topiti, siis ümber riietati ja viimaks kirstu asetati.

Peale kogu seda väntsutamist tuli Ennul üle elada veel maailma kõige igavam ilmalik matusetseremoonia, maailma kõige võltsvagama jutlustajaga ning igavusest haigutavate kaugete sugulastega. Pärast sellist masendavalt tuima tseremooniat oli Enn isegi õrnalt õnnelik, kui ta viimaks hauda lasti ja mullaga kaeti.

Küllap need patareid kah peagi tühjaks saavad, lohutas Enn end, ent tuhkagi. Möödus päev, teine, kolmas ja viimaks terve nädal, aga elektroonika ei ilmutanud vähimatki kustumisemärki ja Ennul hakkas üha igavam.

Heameelega oleks ta kas või oma eelneva elu sündmusterohkeid seiku meenutanud, aga enamus neist oli surnud koos tema märgajuga, talle jäid ainult need tühised ja üldjuhul tehnikasse puutuvad mälestused, mis ta oli salvestanud kiipidesse. Kõige tipuks hakkas teda tundide viisi kummitama matusel esitatud pinisev süntesaatoriviis.

Oleks Enn teadnud, et surnud olemine niivõrd ebameeldiv on, oleks ta küllap oma tervise eest hoopis rohkem hoolt kandnud.

Kui möödunud oli juba kaks nädalat ja Enn oli jõudnud meeleheite kõrgematesse sfääridesse, hakkas ta ootamatult kuulma nõrku helisid. Alguses oli see lihtsalt kaevamise müra. Peale paari minutit hakkas ta kuulma ka nõrku inimhääli. Rääkijaid tundus olevat kaks.

Kulus veel minutit viis ja juba sai Enn eristada sedagi, et tegemist oli mehe ja naise häälega. Läks veel pisut aega edasi ja juba sai ta sõnadestki aru.

„Kaeva, poja, eluga!“ õpetas kime vanamutihääl. „Mida sa songid? Ja võta suuremad labidatäied, mitte sihukesed linnupoja nokatäied.“

„Muld on raske, tädike!“ vastas vinguv noorukihääl, „väsitab.“

„Väsitab-väsitab – muidugi väsitab, kui kõik õhtud virtuaalis pornot vahitakse, selle asemel, et sporti teha. Mis sel mullal häda on. Ma oleks õnnelik, kui mul peenral oleks nii hea, kobe ja rammus muld. Ei kivikestki või juurikat sees. Tõsta nagu lusikaga putru.“

„Ma teen võrgus tööd.“

„Jah muidugi, nüüd teevad kõik virtuaalis sihukest tööd. Ära parem plära ja kaeva eluga.“

Mõned minutid kostis taas vaid ähkimist ja kaevamishelisid. Siis võttis nooruk taas jutu üles: „Aga tädike, oled sa kindel, et haud õige? Rassin suure töö ära ja pärast selgub, et kirstus sada protsenti bio.“

„Ise sa oled sada protsenti idioot!“ vihastas vanamutt. „Ma tundsin Ennu endist naist hästi, see tüüp on samasugune tohlakas nagu sina, suure osa palka tassis tohtrite kätte. Küll üks kallis vidin siia ja teine kallis vidin sinna. Rohkem kõndiv metalliladu kui elus inimene.“

Nüüd tundis Enn hääle ära ja temas tõusis viha. Märgaju surmaga oli küll enamus mälestusi kadunud, aga selle nõia hääl oleks ikkagi ajanud hambaid krigistama, kui Enn olnuks selleks võimeline. Kuradi Matilda-mutt, vahi saatanat, see kuradi eit ei sallinud teda juba eluajal silmaotsaski ja keeras muudkui naist mehe vastu üles. Nüüd on lits veel tulnud tema säilmetest väärtuslikemaid kiipe ja andureid välja urgitsema. Sa kuradi kurat, olukord tõotas minna veelgi hullemaks.

Meeleheide andis Ennule jõudu. Nagu juba öeldud, polnud tal liikmetes ühtegi tehislikku lisandit. Tehissilmadest polnud pimedas kirstus mitte kui mingit kasu, vaevalt ka elektroonilised kõrvad teda millestki välja aidanuks. Jäi üle vaid traadita võrgusidemoodul. See oli aga neetult lühikese leviga.

Ent uppuja haarab kah kinni igast õlekõrrest. Nii lasi koolnu veelkord skännimisprogrammid käima ja kammis sellega enda ümbruses ringi. Seegi kord leidis ta veel terve hulga maa all endiselt segamatult töötavaid kiibistikke. Tänapäeval oli endale implantaatide lisamine üsnagi levinud komme – tõsi küll, niivõrd arenenud süsteemi, mis võimaldas teadvust säilitada, nagu Ennul, ei leidnud ta ühtegi. Enamikel juhtudel olid tema ümber lebav surnuraud madalatasemeline rämps – taiwani odavraua ja bashi-skriptide segu.

Parema idee puudusel asus ta viimaks ühte neist tugevaima signaaliga süstemaatiliselt murdma, katsetas nii ja naa, uusis funktsioone ja äkitselt endalegi ootamatult oli ta sees.

Samal hetkel kui labidas vastu Ennu kirstukaant kõmatas, andis tema omast kaks hauda eemale maetud koolnu tulemüür lõpuks alla ja Enn oli süsteemis.

Esimene joovastushetk asendus kohe pettumusega. Kiibistik oli puhas rämps, väikese võimsusega, vähese mäluga ning kõigele tipuks ei olnud sealt kuhugi edasi murda. Enn vandus mõttes ja pidi juba välja logima, et proovida õnne mõne teise koolnuga, kui ta silmas ootamatult kiibistikuga ühendatud väliseadmete nimekirja.

Erinevalt Ennust oli see kadunuke kogu oma raha pannud just nimelt lihaste ülespumpamisele. Terastoestik, fiiberoptilised lihastugevdajad, spetsiaalsed naha alla istutatud hormoonkapslid, duubeldatud patareid. Täismäng. See vend pidi eluajal olema küll inimtraktor. Oleks vend pannud teist samapalju veel ka ajusse, oleks tema matjad tõsist vaeva näinud tüübi kirstus hoidmisega.

Enn näperdas kiirelt draiveritega ning proovis tehislihaseid aktiveerida. Laipa läbis tugev tõmblus. Enn proovis uuesti ja lasi koolnul käed üles suruda. Kostis raginat, kui surnu sõrmeluud ja pehastunud sargalauad üheaegselt purunesid.

„Mis see oli?“ imestas noormees ärevalt.

„Äh, mis-mis, küllap mõni pehastunud kirst varises kokku...“ vastas mutt, aga oma rõõmuks tajus Enn ka tema hääles rahutust. „Kuule, kanguta kaas lahti, võtame jupid ja laseme minekut.“

Nüüd tuli kiirelt tegutseda. Enn lasi laiba tehislihastikul jalad krõnsu tõmmata ja siis uuesti sirgu suruda. Mootorid tundusid töötavat suurepäraselt ning kuivanud ja kangestunud liha, mis neid kattis, lagunes ja pehmenes iga liigutusega. Nüüd suunas mees kõik salvestunud energia kätesse ning pani koolnu muti usinusega mulda kraapima, ise jalgadega end aegajalt tagant tõugates.

Üheaegselt sellega, kui hauaröövlid kirstult viimaks kaane pealt said ning hetkeks talumatult ereda taskulambivalguse kui laserkiire ta optilise närvi poole suunasid, sai ka kõrvalhaua koolnu viimaks mullakihist läbi murtud. Ennu palavikulise töö tulemusena ukerdas laip kuuvalguse kätte ja sööstis siis mootorite unnates edasi

Ja hetk hiljem seisis müra peale ümberpöördunud Matilda ja ta õepoja ees kohutav ilmutis - pooleldi mädanenud, kokkukuivanud ja mustaks tõmbunud surnu, silmakoopad täis väänlevaid vaklu ja käeköntidest paistmas läikivast terasest luud.

Kogu seda pilti hauasüvendist jälgiv Enn ei kavatsenudki aega raisata, need kuradi limukad tuli kõrvaldada ja kohe. Nii sundis ta surnut oma hauaröövlitele veel sammukese lähemale astuma ja suskas tolle keha parema käe köndiga vanamoorile näkku. Löök läks õnnetuseks mööda, rebides mutilt küljest vaid kõrva ja tüki peanahka.

Vanamutt röögatas valust ja ehmatusest ning üritas põgenema pista, ent takerdus kohevasse väljakaevatud mullakuhilasse ja vajus käpuli. Enda kohmakust siunav Enn virutas uuesti ja seekord täppi!

Viimanegi tehisluu ümber olnud kuivanud liha pudenes köndi ümbert maha ja süsinikterasest kont tungis eidele sügavale silma. Vanamoor isegi ei karjatanud, vaid vajus lihtsalt kotina maha. Õepoeg pistis ulguma ja rehmas labidaga surnu suunas. Tal õnnestus endalegi ootamatult selle servaga laiba pea puhtalt maha lõigata. See aga Ennu ei peatanud. Vanamoori verest tilkuv könt sööstis läbi õhu noormehe suunas ja tabas tema õlga, kostis puruneva luu raginat. Poiss vajus ulgudes auku pikali ning löögist tasakaalu kaotanud laip räntsatas talle peale.

Näkku sadanud muld, vereläga ja lima muutsid Ennu hetkeks pimedaks. Ta kuulis vaid oma ainsa töötava kõrvaga nooruki ulgumist ja lasi jõujuurika laibal umbropsu rapsida lootuses, et ehk läheb mõni hoop pihta. Paistis, et see võitlustehnika töötas, sest õepoja meeleheitlik röökimine asendus peagi korina ja seejärel vaikusega.

Enn lasi surnul ettevaatlikult tema kirstult kaane ära tõsta ja enda vanalt kehalt pea küljest rebida. Ta võttis pea kaenla alla ja peatselt kuldasid esimesed tõusvad päikesekiired kõige kummalisemat ja hirmuäratavamat olevust, kes oli eales surnuaia väravatest välja astunud.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)