ESIMENE PÄEV

21.detsembri hommik on nagu iga teine. Ikka pole ainsatki märki, et miski oleks teisiti. Ju ei olegi. Ärkame, teeme kohvi. Süda hüppab rõõmust, et see kõik oli vaid paanika, tühi loba ja rumalate ennustus. On veidi piinlik, et ma seda nii tõsiselt võtsin ja mõnes mõttes olen ka veidi pettunud. Hinge oli salamisi pugenud mingi pisike põnevus. Et ma näen midagi suurt ja erakordset. Mingit protsessi. Midagi salapärast. Kuidagi oli viimasel ajal selline tunne, et ma ei tahakski enam sellises maailmas elada, sest maailm oli muutunud. Inimesed olid muutunud.
Lobiseme ja mu mees norib mu kallal selle maailmalõpu teemal. „Ma ütlesin kohe, et see on mingi jura," ütleb ta. Lasen enda kallal norida. Jah, ilmselt on tal õigus.

Ja siis kaob vool. Mul läheb südame alt külmaks. Äkki keegi teeb lolli nalja? Mees on rahulik, naerab omaette. Igaks juhuks läheb siiski õue, et elektrikilpi vaadata. Tuleb tagasi ja raputab pead. Tunnen, kuidas minus hakkab kasvama ärevus. Püüan selle maha suruda. Olen selle teemaga seoses vist liiga palju artikleid lugenud. Otsin sahtlist küünlapaki ja süütan küünlad. Käed siiski värisevad veidi... Mis nüüd saab?

Ajan lapse üles, sest on viimane selle veerandi päev. Ta paneb end uniselt küünlavalgel riidesse ning kui ta toibuma hakkab, näen tema silmis ärevat pilku.

„Emme, miks vool ära on?“ küsib Robi. Ma ei oska vastata, ütlen, et mingi katkestus ilmselt, ära muretse. Aga laps ei muretsegi vist, vaid paistab, et on hoopis põnevil. Olime lapsega mõlemad lugenud kõikvõimalikke ennustusi ja ettekuulutusi selle kohta, mis meid detsembris ees ootab. Ei saa öelda, et me uskusime neid, kuid ei saa ka väita, et me ei oleks selleks üldse valmistunud. Robi vaatab aknast välja, kuid on pime ning midagi pole näha. Käib ühe akna juurest teise juurde, pilk kaugusesse suunatud.

Mees paneb riidesse ja läheb õue, naabrimees tuleb mingi aja pärast, võtab ta teeotsast auto peale ja nad sõidavad tööle. Mina ja laps sõidame oma autoga linna kooli. Juba eemalt näen, et Jõgeva linn on täiesti pime. Mitte mingit kuma selle kohal ei paista ja see teeb juba tõeliselt ärevaks. Et nii suur voolukatkestus... Tavaliselt on ikka nii, et kui meil maal on vool ära, siis linnas on see siiski olemas. Üldjuhul need kaks teineteisest ei sõltu. Ka koolimaja on pime, maja ees on palju taskulampidega rahvast. Paljud lapsed on tulnud koos vanematega. Koolimaja uks on lukus, rahva seast tuleb direktor, seisab trepile ja hõikab: „Voolu ei ole ja pole teada ka, millal see tagasi tuleb. Kogu linn on pime. Minge kõik koju. Tunnistused saate peale vaheaega. Midagi pole parata...“ Naeratab ja vabandab, soovib ilusat vaheaega ja viskab nalja, et see tuleb romantiline ja hariv – küünlavalgel ja raamatute seltsis. Inimesed hajuvad laiali. Lapsed on elevil, täiskasvanud pahurad. Istume autosse ja sõidame koju tagasi. Ka meie laps on elevil, vadistab ennustustest, et äkki see on siiski täppi läinud. „Ei usu“, ütlen. Endal sügaval südames imelik tunne. Jõuame koju. Mees on ka koju tagasi tulnud, sest vooluta ei tule ehitusobjektil töötamisest ju midagi välja.

Istume ja ootame. Puurime pilgud läbi pimeduse küla suunas, aga mitte ainsatki valguskiirt meieni ei ulatu. Isegi ühtegi kuma mitte. Õues ei hakkagi valgenema. Kell on üheksa läbi, aga on ikka kottpime. Voolu ei tule. Möödub tund. Õues on endiselt pime.

Ma proovin oma vanemale pojale Martinile helistada, saan ta korraks kätte. Ta kurdab, et vool on ära. Kuulen tema hääles väikest ärevust. Hakka kohe tulema, jõuan öelda. Siis kõne katkeb ja ma ei saa temaga enam ühendust. Proovin uuesti ja uuesti, aga minu mobiiltelefon on tumm. Kas ta kuulis mu viimast lauset, mõtlen. Tähendab, ka Tallinnas ei ole voolu...

Kuulen, et mingi auto sõidab mööda. Näen aknast selle tulesid. Auto jääb vist seisma. Tuled kustuvad. Enam pole näha, mis õues toimub. Küünlad põlevad. Nüüd hakkab minus maad võtma tõsisem ärevus. Mitte voolu pärast, vaid sellepärast, et õues on pime. Kas tähendab, et SEE ongi alanud?

Proovin ka töö juurde helistada, aga ei saa ühendust. Näen nüüd, et mees on samuti murelik. Mis toimub? Kas me lihtsalt istume autosse ja sõidame ikkagi tööle? Kui voolu pole, pole tööl midagi teha. Kottpimedas. Arvutid ei tööta. Hakkan kõigile tuttavatele helistama, valin järjest numbreid, mis mu telefonis on, aga mobiililevi ei ole. Lauatelefoni meil ei ole. Peame plaani, et ikka tuleb autoga linna minna, äkki saab sealt mingit infot.

Sõidamegi linna. Endiselt on kottpime. Laps tuleb kaasa, sest ei julge koju jääda. Tema esialgne elevus on tasapisi asendunud hirmuga. Minu töökoha juures seisab üks auto – meie juhataja. Ta on kleepinud uksele sildi „Suletud voolukatkestuse tõttu“ ja ütleb, et me koju läheks. Et kui vool tuleb, ta helistab meile. Ta on väga murelik. Lahkume. Sõidame kesklinna. Inimesed on kogunenud kesklinna parklasse, linnavalitsuse ette. Kõik seisavad nõutult, üks lollim kui teine. Keegi ei oska midagi öelda. Ühtegi linnaametnikku näha ei ole ja Jõgeva linnavalitsuse uks on lukus. Keegi ei selgita midagi, kõik on murelikud, aga paanikat veel ei ole. Räägime mõne inimesega. Keegi poetab midagi ka 21. detsembril saabuva pimeduse kohta... Enamikel pole varutud toitu ega vett. Midagi ei ole varutud. Ootavad, kui korteritest soe kaob. Mis siis saab? Ka vett ei tule kraanist. Mis edasi saab, ei tea keegi. Ikka ei usuta, et see on kurikuulus 21. detsember, kardetud ennustus. Arutletakse, et vool on ära ilmselt päikesega seotud plahvatuste tõttu, millest oli kunagi ka räägitud, et elekter võib olla seetõttu häiritud. Igaks juhuks läheme ka meie autotulede valgel kaubahalli poole, et vaadata, kas see on mingil ulmelisel moel äkki avatud. Aga ei – pood on kinni. Voolu ju pole. Paljud kurdavad, et neil pole kodus isegi küünlaid. Rõõmustan, et ma neid mingil sisemisel sunnil juba novembrist saati vähehaaval varunud olin...

Istume autosse ja sõidame linnas ringi. Linn on täiesti pime. Autosid sõidab üksjagu. Enamikes akendes kumab nõrk valgus, küünlavalgus. Parklates seisavad autod, tulede paistel on näha inimesi. Siin pole midagi teha. Läheme koju tagasi. Süda valutab ema pärast. Kas tal on vool? Kindlasti on ta mulle proovinud helistada... Võib-olla taipab ta siia sõita? Aga ma hästi ei usu seda. Tal on koer ja kass, ta muretseb nende pärast alati rohkem kui iseenda pärast ega jäta neid üksi. Peast käib läbi mõte, et minu ema saab ikka hakkama. Toiduvarud on tal alati külmikus olemas, kapid ka hoidistest pungil, kartulid ja muud juurikas keldris, vesi kaevus, puud kuuris. Lohutan end selle mõttega. Aga teadmatus teeb tuska ja paneb muretsema.

Pimedus kestab. Toad on köetud, külm meil ei ole. Tõstame söögid külmikust õue ja esikusse, sest külmkapp hakkab sulama. Et kaevust vett saada, peame talveks soojustatud kaevu lahti kiskuma. Paneme pange nööri otsa ja saame vee kätte. Õues hakkab kõhe. On kottpime ja täiesti vaikne. Pole tuult, õhk nagu seisaks paigal. Toome väriseva ja õnnetu moega koera esikusse. Ta ei saa aru, mis toimub. Tunneks justkui, et midagi on valesti. Loomad on targemad kui meie. Nemad tajuvad asju, mida inimene ei taju. Või ei oska inimene oma sisemist häält kuulata? Kui oskaks, ehk jaguks siis tarkust niisugusteks olukordadeks valmis olla.

Küünlad põlevad. Igav. Tahaks telekat vaadata või arvutisse kiigata. Ei tea, kas toimuva kohta ka uudiseid on? Kas kusagil neid edastatakse ka mingil kombel? Mis toimub mujal? Kas teatakse, millega on tegu? Kas keegi vastutab? Midagi ei tea... Infot ei ole.
Laps on närvis, et ei saa arvutisse. Mina ka, sest tahaks suhelda, selgust saada, arutleda, mis toimub. Näksime eilseid friikaid. Kell seinal tiksub, aga aeg seisab paigal. Tunnen seda lausa füüsiliselt. Kestev pimedus akna taga tekitab hirmu. Tuleb meelde Tiibeti laama õpetus, et katke aknad kinni. Nüüd ma mõistan seda soovitust. Otsin välja vanad baikatekid ja panen need elutoa ja köögi akende ette. Ja tõepoolest – nii tekib kuidagi turvalisem tunne. Pimedusel ei ole enam nii suurt mõõdet. Vanad tekid aitavad luua justkui meie oma väikese maailma, mis on vaid nende koduste seinte vahel. Sellise tunde, et see suur ja pime ei pääse nüüd sisse...

Igavuse peletamiseks hakkan süüa tegema. Panen pliidi alla mõne halu, asetan küünla pliidiservale, aga see hakkab kiiresti sulama ja vajub longu. Süütan uue ja jätan selle kapile. Poolpimedas püüan hakkliha pruunistada. Ma ei näe, kas liha on läbi küpsenud. Nii teen seda kogemuste põhjal, sisemise kella järgi.
Tunnid mööduvad. Kuidas on võimalik, et mingit infot ei ole võimalik mitte kuidagi inimestele edastada? Või siiski kusagil tehakse seda? Lihtsalt nendeni, kes üksikus kohas elavad, see ei jõua?

Otsustame uuesti linna sõita. Äkki on selleks ajaks juba midagi uut kuulda? Aga peame taas pettuma. Inimesed on ikka kogunenud parklatesse. Autode tuled ja taskulampide vihud on ainsad valgusallikad tänavatel. Segadus on suurem. Inimesed on vihaseks muutunud ja nad tahaksid vastuseid. Aga pole, kellelt küsida. Üks tuttav, keda eemal märkan, seletab mulle, et linnapea olla mingil ajal kohal käinud ja rahustanud, et Jõgeva pole ainuke, mis pime on, ka mujal olevat vooluga probleeme. Elekter elektriks, nüüd ootavad inimesed vastust küsimusele, miks õues päevavalgust ei ole. Sellest küsimusest aga olevat ametnik kõrvale hiilinud. Ütles, et olukorra lahendamisega tegeldakse. Olevat ametnikule kohase osavusega küsimustest kõrvale hiilinud või jätnud vastused ümmargusteks, mis selgust ei toonud.

No nali küll, kas üritavad päikest äratada?

Üks naine hüüab üle platsi, et minge kaubahalli juurde, seal on avatud küünlamüügipunkt. Läheme ka. Põlevate õueküünaldega valgustatud müügipunktis on üsna palju rahvast. On pikk järjekord. Mul on hirm, et koju varutud küünlaid ei jagu ja seetõttu otsustan järjekorda võtta. Aega kulub palju, enne kui kord minuni jõuab. Küsin kolm pakki küünlaid, aga müüja annab vaid ühe, põhjendades, et muidu ei jagu. Olgu, mõtlen. Keegi ei tea ju, kauaks jaguma peab. Seejärel räägib üks mees järjekorrast, et kultuurimaja ees platsil jagatakse vett. Et oma nõu peab kaasas olema. Inimesed pudenevad laiali, pimedusse. Mitmed kurdavad, et neil pole sellist nõud, kuhu vett panna. Vesi on ehk olulisem kui valgus? Ma pole selles nii kindel. Pimedus hakkab aina rohkem rõhuma. Tunnen, kuidas silmades on raske tunne. Tekib hirm, et kui see kaua kestab, halvab see lõpuks mõistuse. Alles nüüd saan ma aru, kui väga ma valgusest puudust tunnen.

Mõni ei õpi siin elus mitte midagi. Küünlamüügipunkti saabub purjus viieliikmeline noorte seltskond. Lällates ja koperdades ajavad nad pikali kaks küünalt, mis kustuvad. Saabub sügav pimedus. Vihased inimesed hakkavad karjuma, on kuulda tuhme mütsatusi... Ma ei tea, mis toimub, haaran lapsel kobamisi käest ja püüan teise käega oma meest leida. Keegi seisab mu kõrval. Jah, tema. Liigume pimedas kusagilt eemalt paistvate autotulede valgel tagasi platsi poole, kuhu jäi meie auto. Mis müügipunktis juhtus, jääb teadmata.

See pole enam üldse lõbus. Toad on soojad. Kõhud on täis. Aga valgust ei ole. Ja alles nüüd tuleb mulle meelde raadio! Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Äkki edastatakse sealt mingit moodi teateid? Ütlen mehele, et ta raadio tooks. Meil pole ju patareisid, vastab ta. On küll, ütlen ja tõmban esikus sahtli lahti. Ta ju ei tea, et olen paari kuu jooksul nii mõndagi varunud. Nii toitu, ravimeid, küünlaid kui patareisid. Ja näib, et ta ei naera mu üle enam...

Patareid raadios püüame kusagilt mingitki teadet saada. Aga ei midagi, ainult sügav vaikus, ei ainsatki heli, ei sahinat, rääkimata inimhäälest...

On kummaline, kuidas päevast saab õhtu, märkamatult. Või kuidas oleks õigem öelda? Et ööst saab uus öö? Ainus, mis lähenevale ööle viitab, on väsimus, mis endast märku annab. Ka laps haigutab juba mõnda aega. On olnud väga väsitav päev. Küsin lapselt, kas ta tahaks doominot mängida. Ta ei taha. Mina ka ei taha tegelikult, mehest rääkimata. Robi ja mees lähevad magama.
Mina magama ei lähe. Meil oli kunagi Martiniga kokkulepe, et kui midagi niisugust peaks juhtuma, siis tuleb ta linnast kohe ära. Aga kuidas ta saab, millega? Istun diivanile, kerin jalad enda alla ja vaatan küünlasse. Mul on kohutav hirm.

TEINE PÄEV

Ärkan mingi mütsatuse peale. Mõne hetke ei saa ma midagi aru, arvan, et on öö ja kuulatan, mis hääl see oli. Tasapisi hakkab meenuma pimedus ja kõik muu. Hirm pitsitab jätkuvalt mu sisemust. Mul pole aimugi, mis kell olla võiks. Teised vist magavad veel. Hea meelega magaks edasi, et reaalsusest pääseda. Kuulatan, aga kuulen ainult vaikust. Otsin pimedas telefoni ja tahan kella vaadata. Aga ekraan on must ja pilti ei tule ette ka siis, kui nuppe klõpsin. Ei tööta.

Tõusen ja lähen kobamisi elutuppa, süütan küünla. Kell seinal näitab viit. Ma ei lähe magama tagasi. Piilun aknast välja, aga ei näe midagi. Taban end kummaliselt mõttelt, et sellisel kellaajal oli ka siis õues pime, kui päike veel olemas oli. Nagu päikest enam polekski. Kusagil ju ikka on? Või ei olegi? Teen tule pliidi alla ja panen poti veega keema. Kohvivarusid ei ole ja olemasolevgi lõpeb varsti otsa. Lihtsalt ei jagunud raha, et osta. Aga äkki polegi vaja muretseda? Äkki täna tõuseb päike ja kõik on nii nagu varem? Vool vooluks, selleta saab kuidagi hakkama. Meil on ennegi vool nädalapäevad ära olnud, ükskord tormiga, ja ei juhtunud midagi hullu. Ainult tööle ei saa minna, sest seal pole midagi teha. Äkki on täna linnas juba vool olemas. Kindlasti peab vaatamas käima... Muidu teen luusi ja mind lastakse lahti.
Aga kui ka täna päikest ei tõuse? Ja homme ja ülehomme?
Äkki kolistab keegi ukselingiga. Ehmun nii, et süda jätab mõned löögid vahele. “Kes on?“ küsin. Martin! Martin koos oma elukaaslase Siretiga! Jõudsidki koju! Mu süda hüppab rõõmus, kui ukse lukust lahti keeran. Kraban nad kaissu, laskmata neil hingata.

„Täitsa perses," on Martini esimesed sõnad, kui ma ta lahti lasen. „Ema, sa ei kujuta ette, mis toimub! Kogu tee on autosid täis, inimesed sõidavad linnast ära. Pooled autodest seisavad lihtsalt maanteel, sest nende elektroonika on ilmselt üles öelnud. Inimesed hääletavad pimedas. Nad saavad surma, kui nad sinna jäävad...

Jumal tänatud, et Margusel isa „Žiguli“ alles oli, meil oli juba varem kokkulepe, et sellega saame linnast minema, kui asi jamaks läheb. Ta vaseke peab veel Võrru jõudma...“ Siret seisab vaikides ja hakkab siis nutma.

„Terve Tallinn-Tartu maantee on rahvast täis. Keegi ei võta neid peale, sest kõik päästavad iseennast, jumal kui õudne!“ nutab ta. „Ja ma ei tea, mis mu emast saab, kas tal on, kuhu korterist minna...“

Püüan teda kallistusega lohutada. Sõnu mul kahjuks ei ole.
„Me oleks pidanud ikka vanaema juurde minema, kõik koos. Siin oleme külale ja linnale liiga lähedal. Me ei tea, mis meid ees ootab, ühel hetkel on võib-olla kogu see rahvas meie ukse taga," ütleb Martin ja tal võib õigus olla. Aga nüüd on hilja ära minna. Panen ukse uuesti lukku.

Martin toksab jalaga oma suurt musta kotti, mille ta on esikusse tirinud. „See on söögikraami täis, krabasime kaasa kõik, mis kappidest võtta oli, küünlaid on ka mõni pakk.“

Mul pole aimugi, kui palju meil võiks viie peale toitu kuluda, aga usun, et nälga me ei jää. Muidugi ei tea me, kaua see olukord kestab, kuid paar kuud peaksime ehk oma varudega toime tulema. Nii ma vähemalt loodan. Kui see kestab kauem, siis ma ei tea... Ma ei suuda siit edasi mõelda.

„Kas Tallinnas hoiatati inimesi voolukatkestuse eest? Öeldi kusagil uudistes, mis toimuma hakkab?“ küsin närviliselt.
Martin raputab pead. „Ei, mitte midagi.“ Uskumatu!

Vesi hakkab pliidil kahisema. Ka mees ärkab ja taarub unisena kööki. Rõõmustab lapsi nähes. „Voolu ei ole ikka, jah?“ küsib. Raputan pead. Ka tema kõnnib akna juurde, kergitab teki serva ja vaatab pimedusse. Aga akna taga ei ole üllatust. On vaid seesama tihe pimedus...

Ka tänane päev ei too valgust. Õnneks läheb meie vana auto käima, me riskime ja käime veelkord linnas. Minu töökoha uksel ripub eilne silt. Sõidame kesklinna. Autosid on hõredamalt. Märkame kaubahalli ees kuma ja askeldamist. Jätame auto poe ette parklasse ja läheme vaatama. Müüakse patareisid, kuivaineid, küünlaid ja tikke. On pikk-pikk järjekord. Võtan sappa. Igaks juhuks ostan veel kaerahelbeid, tikke, küünlaid...

Näen paari tuttavat ja uurin, kas nemad ehk on kuulnud, mis toimub. Aga ei, ka nemad pole targemad. Inimesed on väga murelikud ja paljud ka vihased. Ja õigustatult.

Me läheme koju tagasi. Ka koduteel näeme seisvaid autosid, inimesed hääletavad. On külm. Mul on raske neid mitte aidata, peale võtta, kuhugi viia. See pole mulle omane. Alateadlikult tunnen, et ma ei saa nende heaks midagi teha. Ja ma palun mõttes nende ees andeks...

Meie kodu on uppunud paksu pimedusse nagu kogu maailm meie ümber. Suudame taskulambi valgel ukseni taaruda. On veidralt tuulevaikne. Vaatan taevasse. Nii selget ja kirgast tähistaevast pole tükk aega näinud. Tasakaal lööb pilkases pimeduses kõikuma ja ma peaaegu kukun. Taskulamp on praegu kõige olulisem asi. Vinname kaevust selle valguses veel paar pangetäit vett. Jumal tänatud, et meil see võimalus on, mõtlen. Naabritel võsa taga on puurkaev, mis töötab vaid elektriga. Ja neil on paarikuune beebi. Ma ei julge edasi mõelda.

Lapsed istuvad soojas toas ja mängivad kaarte. Ma ei taju nende juures õnneks suurt hirmu ega muret. Ja äkki tunnen, et me saame hakkama! Meil on toitu, meil on vett ja meil on kütet. Kui see kõik kestaks vaid paar päeva!

Kui me õhtul magama heidame, soovime, et homme oleks kõik vanaviisi. Mu süda on rahulikum, sest oleme lastega koos. Vaid ema pärast olen endiselt mures, aga annan endale aru, et ma ei saa midagi muuta.

NELJAS - JÕULULAUPÄEV

Kui eilne päev möödus vaatamata kõigele üsna rahulikult, siis täna kipub maad võtma masendus. Mõtlen iga päev emale. Kuidas ta hakkama saab? Püüame oma pimedaid päevi kuidagi sisustada. Loeme, jutustame, mängime lauamänge. Aga kõik on mornid. Püüan mõelda, et vool on ajutiselt ära, ei enamat ja varsti tulevad elektrikud ning kõik saab korda. Mõneks hetkeks tundubki mulle, et tegu on tavalise nädalavahetusega, kui lapsed on kodus ja meil on hea koos olla. Pimedus on kõige hullem. Küünlaleek kipub värelema ja see on vastik! Silmadel on raske. Lugeda saab vaid jupikaupa. Õues on täielik vaikus. Õhk ei liigu, mitte ainsatki häält pole. Ja kogu seda paksu pimedust katab jätkuvalt kirgas tähistaevas. Õues on külm. Hull lugu on koeraga. Ta ulub. Ja me ei saa sellepärast magada.

Täna on jõululaupäev ja me otsustame kõige kiuste kuuse tuppa tuua. Ma tean ka pimedast peast, kus täpselt meie maja juures väiksed kuused kasvavad. Saag käes, taskulamp valgustamas, läheme ja võtame ühe kuuse maha.

Pärast, kui me kuuselõhnalises toas sööme, mõtleme me neile, kellel süüa ei ole. Ja neile, kes jäid linna või kusagile teele. Neile, kes on üksi ja kellel on külm.

SEITSMES PÄEV

Proovime autot käima saada, et veel linnas käia. Äkki on mingeid teateid? Aga auto ei käivitu enam. Täna hakkab kusagilt kaugelt kostma veidraid helisid. Nagu mingi müra, katkematu kõmin, justkui sõidaks lõputu raskeveokite autokolonn mööda maanteed. See muudkui kestab ja kestab ega vaibu hetkekski. Oleme hirmul. Mis seda kõminat tekitab? Koer on üsna hulluks läinud. Mul on tema pärast hirm. Saame anda talle vaid pihutäie krõbinaid päevas. Aga suur koer tahab palju rohkem. Meil pole talle rohkem anda. Ma näen, kuidas ta aina kõhnemaks jääb. Laseme teda rihma otsas vahetevahel ukse vahelt õue, et ta oma häda toimetada saaks. Ta ulub ja haugub nüüd peaaegu vahetpidamata. See ajab meid hulluks. Oleme meeleheitel. Robi nutab koera pärast, aga ma ei tea, mida teha.
Ühel hetkel läheb mees esikusse. Kui ta tagasi tuleb, sosistab mulle: „Ma lasin ta vabaks.“ Tunnen, et ma ei suuda enam...

KÜMNES PÄEV, VANA – AASTA VIIMANE?

Kõmin aina kestab ja kestab. Õues on kohutavalt külm! Meie kraadiklaas näitab miinus nelikümmend kolm. Jõgeva püstitab ilmselt uue külmarekordi. Kui me mehega kaevu juurde läheme, näeme äkki põhjapool taevasse kerkimas tohutuid rohelisi sambaid, nagu oleks keegi võimsad prožektorid ülespoole suunanud. Tahan esimese hooga tuppa tagasi minna ja lapsi vaatama kutsuda. Aga järgmisel hetkel, kui need laiad sambad taas hooga üles paiskuvad, kukun ma põlvili. Mu peas tekib imelik tunne, nagu valitseks seal mõõtmatu tühjus, nagu oleks võetud mu peast kõik, mis seal seni olnud, kogu mälu, kõik mõtted... Ma tunnen, nagu läbiks mind tohutu elektrilaeng. Haaran kätega peast, sest see ähvardab lõhkeda. See on talumatu tunne. Jõuan märgata, et ka mees on maha kukkunud ja hoiab oiates pead kinni...

„Nüüd on kõik“, mõtlen „Nüüd me sureme.“

Ma püüan end püsti ajada ja toa poole joosta, aga jalad ei allu, ma kukun uuesti maha ja hoian peast, et see ei plahvataks. „Kui nii, siis nii. Millegi nii võimsa vastu me ei saa,“ alistun mõttes ja jätan lastega hüvasti...

Kui ma silmad lahti teen, olen toas, voodis. Kas uni? Aga ei. Martin vaatab mind murelikult ja ütleb siis vaikselt: „See läks mööda.“

Mis see oli? Mu pea kumiseb. Olen nõrk ja märkan äkki, kui kahvatud on kõik, kes mulle kallid...

KAHEKÜMNES PÄEV

Tundub, et meid viimasel ajal pidevalt saatnud müra hakkab tasapisi vaibuma. Või oleme sellega harjunud ega märka enam. Ka võimsad kogu keha ehmatavad elektrilaengud, või mis iganes need on, on peaaegu kadunud. Vaid aeg-ajalt tunnen, kuidas pea hakkab kumisema, aga see ei löö enam jalgu alt ega ähvarda mõistust röövida. Ka taevas helkivad rohelised sambad on kahanenud. Need meenutavad nüüd pigem virmalisi kui ülisuuri prožektorivihke.

Kui ma vahepeal hakkasin kahtlema meie ellujäämises, siis täna olen pisut optimistlikum. Äkki see kõik lõpeb varsti ja me jääme kestma? Oleme taibanud, et nende salapäraste elektrilaengute tõttu on toas turvalisem olla kui õues. Püüame läbi ajada vähese veega. Juua on ja see on kõige tähtsam. Enda pesemine on teisejärguline.

Ma olen nii väsinud. Ja mitte ainult mina, me kõik. Viimased päevad on olnud nagu peene nööri peal kõndimised, kus ühele poole jääb mõistus, teisele aga lõputu tühjus. Nagu sunniks keegi või mikski meid valima nende kahe vahel. Ja me oleme kiuslikult valinud eluspüsimise...

Me oleme nii kurnatud, et igapäevased toimetused tunduvad üle mõistuse rasked. Seetõttu pole me suutnud söögiks teha muud, kui veega kaerahelbeputru, mis elu sees hoiab. Mul pole jaksu toiduvarusid üle vaadata. Vaevu-vaevu oleme suutnud toad soojad hoida. Enamuse ajast istume või lamame, sest jõud on kadunud. Tänan jumalat, et meie maja on nii väike ja laed madalad. Oleme sellepärast ka pilgata saanud. Kord, kui mehe rikkad sugulased meile esimest korda külla sattusid, olid nad meie majakesest nii šokeeritud, et soovitasid selle kohe ümber lükata ja hakata uut ehitama. Nüüd tänan jumalat, et see väike maja on aidanud meil ellu jääda.

Ma mõtlen minevikule nagu eelmisele elule. On selline tunne, nagu ma oleks uuesti sündinud, uude maailma, uue hinge ja uute mõtetega. Nagu oleksin läbinud mingi kummalise puhastuse. Keegi on minust välja rookinud mineviku ja selle asemele alles hakanud midagi uut looma. Kõik, mis oli, on jäänud kusagile kaugele maha. Ma tean, et olen muutunud, aga ma ei tea veel, missuguseks. Ma tajun nüüd maailma teisiti, aga ma tea veel, missugusena.
Me räägime vähe. Aga me kuuleme üksteise mõtteid...

Ja siis ma äkki taipan! Ma olen mitme aasta jooksul näinud kõike seda unes! Näinud jahmatavaid unesid, oskamata neid mõtestada või tulevikuga seostada. Ma nägin neis märke, millega polnud osanud midagi peale hakata... Või oskasin? Oleme ju elus.

KAHEKÜMNE MITMES PÄEV?

Oleme viimastest läbielamistest kosumas. Me pole enam nii nõrgad, sest halva enesetunde toonud rohelised sambad on kahanenud madalaiks üksikuteks sähvatusteks ja neis ei ole enam jõudu. Ka kummaline kauge kõmin on vaibunud. Me jaksame jälle süüa teha ja kütta. Vaatasime üle oma varud. Need on tublisti kahanenud ja kindlasti peame oma toiduportsjoneid kokku tõmbama, aga olukord pole sugugi lootusetult hull. Loeme üksteisele jutte ette, et aega täita. Räägime palju neist, keda meie hulgas enam ei ole ja jutustame vanadest aegadest. Õues valitseb pimedus ja selles osas pole vahepeal midagi muutunud. Tunneme end üsna hästi ja oleme lootusrikkad, sest meile näib, et iga päev (või siis öö) toob mingeid pisikesi muutusi, mis aga võib tähendada seda, et ühel hetkel on valgus tagasi ja me meenutame praegust nagu halba unenägu.

Proovime täna uuesti autot käivitada, aga see on lootusetu üritus. Ega meil tegelikult polegi plaanis kuhugi minna - enam pole niikuinii vahet, mis kusagil toimub. Oluline on vaid see, mis on meie majas. See on praegu kogu maailm.

Täna võtsin sahtlist viimased patareid. Seega taskulambi valgust meil enam kauaks ei jagu. Toome mitu sületäit puid ukse ette valmis. Elame nüüd tänu ülikülmadele ilmadele vaid ühes toas, et toasooja kokku hoida. Kütame vaid pliiti. Aga kõige raskem on pimedus. Meie silmad valutavad ja iga küünlaleegi võbin ärritab. Võbelev leek tekitab seintele värelevaid varje ja mul on tasakaaluga endiselt probleeme. Igatseme valgust! Igatseme nii kohutavalt valgust, et see teeb haiget!

Täna vaatame põhjalikult üle kõik toiduvarud. Oleme õppinud kalkuleerima, kui palju meil päevas toitu jagub ja vaadates järelejäänut, arvame, et tuleme sellega veel umbes kuu või poolteist toime. Küünlavaru on kõvasti kahanenud ja on oht, et neid ei jagu enam kauaks. Ei osanud ju arvestada, kui palju neid võib kuluda. Mis saab edasi?

UMBES KOLMEKÜMNES PÄEV

Pean päevade kohta arvestust, aga ei viitsi kalendrist üle vaadata, mitmes päev see täpselt on. Sest tegelikult pole numbritel praegu vähimatki tähtsust. Aeg seisab. Pole päeva ega ööd. On üks ja suur, aina kestev pimedus. Mõnikord näeme taevas sähvatusi. Me ei torma enam õue, et näha, millega tegu. Hoiame end majas varjul, sest nii tundub kindlam. Vaid vee ja puude järel tuleb iga mõne päeva tagant käia.

Ma mõtlen aina emale. Kui ta vaid üksi ei oleks! Sest üksindus pilkases pimeduses ei jätaks kedagi ellu. Nüüd ma tean seda.
Hirmuga palvetan iga päev, et me keegi haigeks ei jääks, sest varutud ravimite valik on üsna kesine ja piiratud. Aga õnnetuseks hakkas mu mehel valutama hammas. Jah, ma olin ostnud valuvaigisteid. Ta kallistab mind tänulikult ja ütleb: „Tänu sinule olemegi elus.“

Kapist leian ka kummelit, et hambale kompressi teha. Loodame, et see ei lähe hullemaks...

JA VEEL MÕNI PÄEV HILJEM

Probleemid, millest tulime läbi mõni aeg tagasi, on asendunud uutega. Meie maja ümber käivad inimesed. Nad koputavad ustele ja akendele ja paluvad abi. Ma kardan, et nad lõhuvad aknad ära. Mul jääb süda seisma, kui Martin oma kotist püstoli välja kougib!
Kui ma talle ehmunult otsa vaatan, ütleb ta: „Ema, kui on vaja, siis me kaitseme end. Me oleme endal vaatamata kõigele elu sees suutnud hoida ja ei lase nüüd kellelgi seda röövida.“

Tunnistan, et tal on õigus. Mu kõht hakkab relva nähes valutama ja ma palun jumalat, et me seda kasutama ei peaks. Ja järjest enam tundub mulle, nagu vaataksin mõnda juba nähtud maailmalõpu filmi...
Mu süda valutab kohutavalt! Tunnen mõne inimese hääle järgi ära. Olen ju üle kolmekümne aasta siin elanud. Kas tõesti pole keegi korraldanud neile inimestele mingit abi jagamist? Ma ei suuda uskuda, et terved linnatäied inimesi on jäetud saatuse hooleks, korteritesse, kus pole kütet ega vett...

Ma ei talu enam nende palveid, olen murdumas... Aga ma annan endale aru, et ei jõua neid aidata. Meil ei jagu toitu võõrastele. Me ei tea, kauaks meil seda endilegi jagub.

Ühel korral, kui kuulen ukse taga oma hea tuttava hädist palumist, torman uksele ja teen selle poikvele. Ma ei tunne teda esimese hooga äragi, nii kõhn ja luine on see inimene! Aga ta palub vaid vett. Jah, muidugi me saame vett anda. Seda me ikka saame...
Õues on soojemaks läinud. Külm ei lõika enam ihusse. Näeme, et iga päev toob pisikese muutuse. Aga mille poole ja kas paistab kusagil helge lõpp?

UMBES NELJAKÜMNES PÄEV, JAANUARI LÕPP

Kõik toalilled on välja surnud. Meie koer ei ole tagasi tulnud. Ulguvad naabrikoerad on jäänud vait. Inimesi käib ikka maja juures. Oleme vagusi ega reageeri nende koputustele ning nad kaovad pimedusse. Jõuavad nad veel kusagile, kust abi saab? Või kust saab üldse abi? Kardan, et kui see õudus lõpeb, on meie õu surnuid täis. Ma ei näe, mis väljas pimeduses toimub ja see teeb mind aina ärevamaks. Taskulambis on viimased patareid, mis kohe tühjaks saavad. Viimase vee ja puud tõime küünlavalgel. Oleme kõik kohutavalt väsinud. Kogu aeg tahaks magada. Pikalt kestnud pimedus teeb meid aina unisemaks. Nii magamegi iga paari tunni tagant.

Õnneks olin varuks ostnud teed, suhkrut ja mett. Oli ka kast õunu ja hulk hoidiseid, mis nüüd on peaaegu otsas. Neist oleme saanud lisa muidu suht kesisele toidule, et natukenegi vitamiine ja energiat ammutada. Kuid kõik varud hakkavad lõppema. Oleme oma toidu päris koomale tõmmanud, alles on vaid kuivaineid, millest veega putrusid keedame. Liha on juba tükk aega otsas, munad ja piim on veel vaid ähmane mälestus...

Me räägime vähe ja oleme väga vaiksed. Oleme tublisti kaalu kaotanud, aga Robi on eriti kahvatu ja kõhn. Mina olen teistest tsipa paremas seisus, sest minul oli rasva rohkem. Alles tagantjärgi olen mõistnud seda müsteeriumi, millega võtsin viimasel aastal täiesti lambist ligi kümme kilo juurde. Minu keha teadis järelikult, mis ees ootab ja kogus varusid. Ma olen ise vast kõige vähem söönud, sest muretsen teiste pärast. Kardan, et toitu ei jagu ja nii hoiangi enda pealt kokku. Mujalt pole enam kokku hoida...

Toon esikust viimase õunakribala ja annan Robile. Ta hammustab ühe ampsu ja annab selle vennale edasi. Mina jätan enda ampsu vahele.

VEEBRUARI ALGUS

Väljas on haudvaikus. Kui me mehega kaevust vett tõmbame ja mõne sõna vahetame, on tunne, et oleme ainsad, kes siin maa peal veel häält teevad. Viimastel päevadel on märgata taas muutusi. Kui seni oli taevas olnud ühtlaselt ja selgelt pime, siis täna katab seda õhuke pilveloor. Tähed ei ole enam nii eredad, kui varem. Tundub ka, nagu oleks kogu taevas segi paisatud. Me ei leia enam Suurt ega Väikest Vankrit. Ka Kuud pole olnud. Külm on nüüd järele andnud ja õhk tundub soe... Meie kraadiklaasid on üles öelnud ja meil pole aimugi, palju õues tegelikult külma võiks olla.

Viimastel päevadel on hakanud jälle kostuma kumedaid kaugeid kõminaid. Meenutab pikse häält, aga välke pole me märganud. Eile ehmatas meid kummaline raputus, mis algas samuti tasapisi valjeneva kõminaga. Tundus, nagu väriseks maa. Küünlaleegid lõid võbelema ja lamp laes hakkas kiikuma. Istusime diivanil ja hoidsime üksteisel ümbert kinni. Oleme kõigeks valmis, välja arvatud suremine...

MÕNI PÄEV HILJEM

Enam ei jõua. Kardan, et me jääme pimedaks. Silmad on rasked ja neis on vastik tunne! Meie reovee kogumispaak on täis saanud ja me ei saa enam toas vetsus käia. Õueminek aga pole turvaline, sest sealt kostub veidraid hääli, millele me enam seletusi otsida ei viitsi. Toon esikusse pange, kus asjal käia, teist võimalust pole. Oleme nii tüdinenud! Ma oletan, et me kõik nutame aeg-ajalt, aga ei näita seda teistele välja. Silmad punetavad kõigil. Vaatamata kiduratele küünlasilmadele, mis meie olemist valgustavad, ei jää see mulle siiski märkamata. Mul on kõige suurem mure Robi pärast, sest ta on väga kõhnaks jäänud ja viimastel päevadel on tal kõht lahti. Annan talle rohtu, aga ei näe, et see aitaks. Tahaks karjuda, muud ma ju teha ei saa. Oh, kui see vaid aitaks! Lähen õue, et sületäis puid tuua ja karjun seal riida ääres, nagu kõri võtab. Ehmun, kui keegi karjub äkki vastu. Lähen kiiresti tuppa tagasi.

JÄRGMINE PÄEV

Kui läheme kaevust vett tooma ja mees end tähtede valgel vee kohale upitab, karjatab ta äkki ja kukub selili, nagu oleks keegi teda hooga kaevust eemale lükanud. Õnneks ei kuku ta kaevu. Kuna taskulampi me enam kasutada ei saa, sest patareisid ei ole, siis püüan purki pistetud küünlaga kaevu sisemust valgustada. Mees ajab end püsti, kuid lähemale ei astu ja on vait, nagu oleks kõnevõime kaotanud. Mu silmad ei seleta, kuid tasapisi hakkab joonistuma veepeeglist kellegi kaame nägu... Ja see ei ole minu peegelpilt!

Pillan purgi maha, küünal kustub ja me oleme kesk sügavat pimedust.

„Kas sa nägid sama, mis mina?“ küsib mees kogeledes.

„Ilmselt küll...," vastan „Sellepärast siis ongi Robil kõht lahti...“

„Mis me nüüd teeme?“ küsib mu kohkunud kaasa.

„Ega meil variante eriti pole. Kätte me teda sealt ei saa, järelikult hakkame vett keetma, ilma keetmata seda enam juua ei tohi. See on halvim, mis veel juhtuda võis...“

„Issand jumal“, pobiseb mees ehmunult „Kas sa said aru, kes see on?“ küsib siis.

„Ei näinud õnneks. Sel polegi tähtsust enam...“

Me läheme tuppa ega räägi lastele midagi.

PÄEV. MITMES, SEL POLE ENAM TÄHTSUST

On tekkinud imeväike lootusekübeke, pisem kui kõige pisem tolmuosake, et asjad muutuvad paremuse suunas. Täna ei tundu taevas enam nii sünkmust, kui seni! Kuidagi heledam nagu oleks ja tähed tuhmimad. Lisaks sellele on tekkinud väike tuul. Õhk ei seisa enam paigal ja puukuurile ukse ette tõmmatud kile kahiseb tasases tuules. Lõpuks ometi üks hääl elust enesest! Pärast nii pikka vaikust, hääletust ja kummalisi ebamaiseid kõminaid! Tundub uskumatu, kui õnnelikuks võib meid teha selline tavaline heli nagu kile krõbin vaikses tuules! Kutsun lapsed välja seda imet vaatama-kuulama ja me rõõmustame kõik südamest! Tunneme, kuidas õues on kergem hingata. Oleme täna taas lootusrikkad. Lootus hakkaski päris ära kaduma...

Nägin täna öösel (või oli see päeval? Magame ju palju, enam ei tee vahet ööl ega päeval ja kõik kellad on seisma jäänud) unes oma kadunud isa. Ma pole teda üle kümne aasta unes näinud. Aga seekord ta tuli. Me kallistasime ja ma haarasin ta sülle, imestades, kui kerge ta on. Ja isa ütles mulle: "Ma tulin ainult korraks, pean kohe tagasi minema. Nii tore sind näha. Aga tulin ütlema, et te ei tule veel niipea minu juurde..." Ja oligi läinud.

Kui ärkasin, tundsin lausa füüsiliselt, et olin temast just äsja lahti lasknud...

ESIMENE PÄEV! E-S-I-M-E-N-E!!!

Ärkan selle peale, et mu mees raputab mind nii tugevasti, et hambad käivad klõbinal kokku. Ta käib ka kõik teised läbi ja raputab nad rohmakalt unest üles. Ma ei saa aru, mis nüüd lahti, aga ta ütleb: „Pange ennast ruttu riidesse!“

Kisume kõik kiirustades riided selga. Vaikime, sest kardame midagi küsida. Kas tõesti on jälle midagi hullu lahti? Kas jälle rohelised haigettegevad sambad, mõned laibad ukse ees või veel midagi palju hullemat? Olen kõigeks valmis. Ainult surmaks mitte. Ikka veel surmaks mitte...

„Rutem, rutem!“ kamandab mees. „Tulge õue!“

Esikus trobikonnas koos saapaid jalga pannes tõmbab ta kapisahtli lahti ja kougib välja vanad päikeseprillid. Vaatame üksteisele vaikides otsa ja meie näod tõmbuvad naerule.

„Ruttu! Prillid ette, muidu ei saa...“ kiirustab ta meid tagant.
Saapalukud poolenisti lahti, päikseprillid ninal, tahame kõik korraga uksest välja mahtuda...

Ja see on uskumatu vaatepilt, mis meid ees ootab! Silmad hakkavad esimesel sekundil vett jooksma ja mulle tundub, et ma olengi pimedaks jäänud... Kuni taipan, et näen valgust! Õues on valge!
Mees tirib mind käest värava poole, puude vahelt välja, lagedale. Lahtiste lukkudega saapad takistavad, kuid jooksen siiski nagu suudan. Jõudnud väravast välja, jään seisma ja vaatan vett jooksvate silmadega läbi tolmuste ja kriimuliste päikeseprillide ida poole, sinna, kust olin ikka päikest läbi puude tõusmas näinud.

„Ei, ei,“ ütleb mees, võtab mu õlgadest kinni ja keerab mind ringi. Ja nüüd ma näen. Päike tõuseb.
Läänest.