„Mida!?“ röögatas Bio. „Ah teie, kärnased hoorapojad, keeldute tööst. Sitased pasabaidid, teate ka, et see on te armetu eksisteerimise ainus õigustus?“

Beeta, Teeta ja Üpsilon lõid virtuaalses klaasist seintes ja odava renderdusega kontoris pilgud küll kinganinadele, aga nende ajulainetest peegeldus vastu trots ja Vassili A tundlikud programmid registreerisid seda.

„Te veel maksate,“ viibutas ta ähvardavalt rusikat ja paiskas välja mitu megabaiti roppusi. Kuna seegi aga ei aidanud, otsustas ta Üpsiloni tuua hoiatavaks eeskujuks. Tema digitaalne kuju kadus sähvatuse saatel ning ülejäänud koopiaid läbis võpatus. Selge see, kuhu Üpsilon kadus. Eks ikka Originaali ehk Orika loodud digitaalsete põrgute väävlikatlaisse ja pigijärvedesse.

Olles kõigi teiste digide biooriginaal, teadis see värdjas väga täpselt, mis teda – ja nii ka ta koopiaid – kõige rohkem hirmutas ning vastikusega täitis.

Kuskil nende lähedases virtuaalkihis elas Üpsilon üle oma kõige jälgimaid ja salajasemaid hirme –ta kallati üle mustade ligaste ämblike hordidega, lasi üle tema alasti keha roomata jälkidel ussidel ning lõpuks ilmus välja hiiglasuur pooleldi mädanenud nahaga koer, kes halvatud digikoopia genitaalid suure isuga ja aegamööda nahka pistis. Loomulikult polnud ühelgi digikoopial oma keha, keha omas vaid Orikal. Nemad olid lihtsalt oma peremehe peegeldused kuskil kübernärvivõrgustikes. Ent kõik maailmad, aistingud, valud ja muljed olid renderdatud halastamatu täpsusega. Kordi ja kordi realistlikumalt, kui see närune virtuaalkontor, kus nad päevast päeva töötama pidid.

Kõige vanem digikoopiatest, Beeta, kontrollis kella. Selle järgi oli Üpsilon praeguseks jõudnud minipõrgu teisele ringile. Seal olid putukakartused ja muud vägivaldsed kompleksid kõrvale heidetud ning võetud ette vaimsed piinad: lapsepõlv, kool, õnnetu armastus ja muud seesugused. Jah, oma koopiate vastu oli originaal halastamatu, ei pidanud neid millekski ega löönud risti ette ühegi meetodi ees, kui valus see ka poleks.

Just nagu Beeta oli arvanud, ilmus kolm minutit hiljem veidi värelev Üpsiloni digikuju nende ette tagasi, olles nagu tavaliselt ikka teise ringi lõpus alla vandunud ning armu palunud. Beeta see-eest oli suutnud isegi kolmandat ja neljandat vastu pidada. Alles viies oli liig mis liig.

„Kas hakkad tööle?“ müristas Orikas oma õnnetule piinatud koopiale. „Hakkan, hakkan,“ soigus see haledal häälel.

„Väga hea, ma login poole tunni pärast uuesti sisse. Kui te pole selleks ajaks koodi kirjutamas, saate täie auruga uue sauna, ja siis juba kõik kolm! On selge?!“

Vastust ootamata tõmbus tema kujutis plaksuga kokku ning hajus.

Kõik kolm digikoopiat suundusid noruspäi oma isiklikku töökambrikesse. See oli lubatud igaühel kujundada vastavalt isiklikule maitsele. Kõik kolm koopiat olid seda vähest armuandi hoolikalt ära kasutanud. Nii armastas näiteks Teeta teha tööd vanematekodu tagahoovi kujutavas virtuaalis, kus ta istus väikeses aiamajakeses. Üpsilon eelistas väikelinna kohvikut ning Beeta ise järvekallast, kus ta nooruses oli sageli kalal käinud. Või noh, kus nende originaal oli armastanud käia.


Kui Beeta esmakordselt virtuaalmaailmas enda silmad avas, arvas ta end esmapilgul olevat põrgu sattunud. Renditud virtuaalruum oli olnud odav ja sealt puudusid enamus mugavusi, aistingud olid keeratud kõik madalale resolutsioonile ja lisaks pidi Beeta üle elama erakordselt raske digitaliseerimisjärgse stressi. Ajust kõrgresolutsioon-tomograafil koopia tegemine pole mingi täppisteadus. Inimese mõistus on enamikel juhtudel midagi enamat kui tohutus koguses neuroneid ja nendevahelisi seoseid. Inimese mõistusest moodustab suure osa ka ajukeemia, seoste tugevused ja veel üht koma teist keerukat.

Tavaliselt tuleb sellisel juhul digitaliseeritud isikud hoolega aidata, ümbritseda ta tuttavatest keskkondadest ning isikutest (või siis nende avataridest) ja aegamööda spetsiaalsete kalliste tarkvarade abil ajukeemiline tasakaal paika kruttida. Beetale muidugi selliseid võimalusi ei antud. Tema sattus nelja tühja valge seina vahele ning ka ta bioloogilisel originaalil polnud aega oma ajukaapega tegeleda. Nii kõikus Beeta alguses meelesegaduse nugateraval piiril, jooksis ulgudes mööda ruumi, naeris hüsteeriliselt, pomises midagi segast või nuttis ja ahastas. Kusjuures mis puutub nutmisse, siis oli virtuaalruum sedavõrd odav, et isegi lihtsat pisarate emuleerimise teeki polnud sinna lisatud, mis pani B-d sellest kogemusest veelgi enam kohkuma ja ta langes mingisse mitu nädalat kestnud psühhoosi, milles viibitud ajast ta lõpuks õnneks väga palju ei mäletanud.

Hiljem paljastas originaal ühes oma vihahoos, et tegelikult oli ta korduvalt kaalunud Beeta kustutamist, aga digitaliseerimisele kulunud raha polnud just väike ja nii ta otsustas anda oma hullumeelsele ajukoopiale veel mõned nädalad lisaaega ja vaadata, kas ta rabeleb oma ebamäärasest seisundist ise välja.

Ja Beeta rabeles, mingi ime läbi loksus tema simuleeritud närvivõrgus mäslev kaos lõpuks paika. Ei pea vist mainima, kui õnnelik Orikas selle üle oli. Aega viitmata sisustas ta Beeta virtuaalse vangla kuskilt vabatarkvara serverist tõmmatud robustse mööbli ja töövahenditega ja pani enda koopia tööle.

Tema esimene tööpäev oli ühtlasi ka esimene kord, mil Beeta ehk Ajukaabe, nagu Orikas teda halvustavalt kutsus, kohtus silmast silma virtuaalis iseendaga, oma originaali ja peremehega. Juba esimesest silmapilgust hakkas ta originaali südamest vihkama. Beeta arvates polnud tal mitte midagi ühist selle ara ja samas ülbe ning julma olevusega.

„Kes kurat sina oled?“ prahvatas Beeta vihaselt, kuigi ta alateadvus juba aimas hirmsat tõde. Mingite ähmaste mälestuste alustel tundus talle vastu irvitav nägu kahtlust äratavalt tuttav.

„Mina? Ma olen su originaal. Bioloogiline originaal,“ sõnas ta viimaseid sõnu eriti rõhutades. „Sina oled üks osake minust, kindla ülesandega loodud osa. Võid mõelda endast kui pisut taibukamast lisajäsemest“.

„Mis jäse, mis töö?“

„Sa oled minu, bioloogilise inimese koopia. Serveris asuv ja minust vähem funktsionaalne digitaalne ajukaabe,“ seletas Vassili-A, kes hakkas ilmselgelt kannatust kaotama. „Sinu ülesandeks on aidata mul tööd teha, lahendada tööülesandeid, programmeerida projekte õigeks tähtajaks“.

„Ma mäletan väga hästi, kes ma olen, ma pole mingi koopia, “ raius šokeeritud Beeta vastu, soovimata õudset tõde endiselt aktsepteerida.

„Need on virtuaalsed mälestused, pärit minu bioloogilisest ajust. Skaneeritud sisse spetsiaalse kõrgresolutsiooni-tomograafiga. Sa oled lihtsalt üks simuleeritud ajuvõrk ühes odavas üüriserveris. Suur hulk bitte ja neid liigutav tarkvara.“.

Beeta oleks heameelega kõik enda originaalilt saadud mälestused kustutanud, tükk-tükilt enda teadvusest maha koorinud justkui jälgi mädaneva koore, kuni paljastuks vaid puhas intellekt. Sest need jälgid ja võõrad mälestused andsid Beeta üle võimu, need olid läbi põimunud ta alateadvusega ja sobisid suurepäraselt igasugusteks hirmu- ja õudusnägemuste tekitamiseks. Ilma mälestuste koormava paineta oleks B suutnud ehk oma piinaja ja orjastaja nägemustele vastu seista, kuid hetkel murdsid nad ta ja allutasid uuesti ja uuesti oma peremehe tahtele. Õnnetuseks puudus tal piisavad teadmised sellest, kuidas mälestusi täpselt eemaldada.

Beeta oli sellest hoolimata isegi proovinud mälu kustutada, esialgu ainult veidi-veidi, aga see mõjus kohutavalt ja ta ei teadnudki lõpus, mida ta kustutanud oli. See ehmatas ta tõsiselt ära ning pärast ei julgenud ta rohkem proovida, sest mingi enesealalhoiuinstinkt on olemas isegi kloonil.

“Miks Sa mind puhtaks intellektiks ei jätnud!? Miks, miks!?” prahvatas ta lõpuks välja ammu mõtteis keerlenud küsimuse.

Orkas kehitas õlgu. “Sest mälu ei saa niimoodi valikuliselt kustutada. Kustutada saab kas kõike või mitte midagi. Pealegi oli sul vaja piisavalt palju olemasolevat mälu, et suudaks minu kaua õpitud ametit piisavalt pädevalt teha.“

Peale seda, kui B oli juba kuskil tubli kuu aega töötanud (pigem küll orjanud), leidis bio, et on aeg kasumit suurendada. Ehk siis muretseda serverites ruumi juurde ning tekitada veel üks koopia. Sellest tekkis Teeta. Ja natuke hiljem tuli Üpsilon.

B võttis ohates oma isikliku töökambri murul istet, vaatas virvendava vee animatsiooni, kuulas tuule kohinat puuokstes ning asus faili kallale, millega ta pidi täna tegelema ning hakkas näiliselt muutma selle sisu. Tegelikult keskendus B aga hoopis kalakesele, kes järves lustlikult lupsu lõi. See väike digiolevus oli tema kuudepikkuse töö kõrghetk. Tõeline kodeerimise meistriteos. Kood, mis seda mööda järve ringiujuva olevuse moodustas, oli algselt olnud üsnagi mahukas ning kohmakas. Vassili B oli kalakese kohe ümber kirjutanud kolm korda efektiivsemalt ja säästlikumalt. Vabanenud ruumi täitis ta aga mitmesuguste töövahendite ja skriptidega.

Lisaks andis see kalake ligipääsu otse virtuaalruumi tuumani, kus ta aegamööda ja käepäraste vahenditega süsteemi vundamenti urgitses.

Ühe sellise põhisüsteemis häkkimise käigus oli ta sattunud ootamatult peale tõelisele kullasoonele, kodeerimisveale suhtlusdeemonis. Otse loomulikult ei jätnud Beeta seda kasutamata ning nii avanes võimalus kaasvangidega suhtlemiseks.

Kiirelt jagas Beeta infot ka neile küberloomade haavatavusest ning aegamööda hankisid nemadki oma virtuaalruumi mõne eluka. Teetal oli selleks puuõõnes elav oravake. Üpsilon aga oli seest tühjaks teinud kohviku ettekandja. Beeta kirus mõnes mõttes oma halba õnne - oleks ta valinud mingi rahvarohkema koha, oleks ta saanud märksa rohkem ruumi oma loodud põgenemistarkvara tarbeks. Nüüd pidi ta leppima aga näruse kalakesega, kellele eraldatud mäluruumi ta ei riskinud avastamise hirmus ületada. Valvedeemonid kontrollisid sedalaadi asju ning laulsid igasugustest anomaaliatest kiirelt originaalile ette.

Beeta piilus moepärast tööfaili, kuid avastas, et see tekitab temas tülgastust. Selle asemel võttis ta salamahti ühendust oma kaaslase Teetaga. Millegipärast leidis ta kõige paremini klappivat just keskmise klooniga. Üpsilon oli millegipärast arenenud liiga tahtejõuetuks ja vahel nad Teetaga isegi kartsid, et mõnel piinamissessioonil võib see kõige viimasena ellu kutsutud kloon murduda ja nende salajased plaanid ja häkid avalikustada.

„Hei, töötad, jah? Mis ülesanne sulle seekord sokutati?“

„Sittagi, mingi kuradi serbo-horvaadi veebitegu, ei viitsi praegu kohe asjaga tegeleda. Eriti peale sellist sauna, mis just oli. Aga sina?“

„Mingine sateliiditarkvara jupp, allhanke allhange. Viskan küllap pärast mingi käki valmis ja vsjoo.“

„Ja Üpsilon?“

„See loll vihub muidugi tööd teha nii, et nahk märg. Tahab vist biokäki lemmariks tõusta või tont teab mida. Vastik pugeja. Ma tõsiselt kardan seda aega, mil ta mingi väikese hüve eest meid mõlemat koos kogu täiega talle maha müüb.“

„On muide mingeid uusi uudiseid?“

„Hmm, jah ma olen lugenud tiba siin kasutusjuhendeid. Orikas oleks meil kellasid pidi pihus, kui saaksime tema ühendusliinile ligi. Mul on isegi mõned programmid selleks puhuks valmis meisterdatud. Teadmiste ja ressursside osas valitseb ainult puudus.“

„Ka tilkhaaval kukkuv vesi suudab kivisse augu uuristada,“ üritas Teeta sõpra lohutada, „Ehk pääseme alles järgmise saja maa-aasta jooksul? Või äkki tuhande...“

„Oh, midagi kipub endiselt puudu jääma. Kaks kuud pusimist virtuaali visuaalikihis ja kogu tulemus, mis õnnestus saavutada on see, et suudan nüüd vihma esile kutsuda ja näiteks vihmapiisku disainida. Kõva edasiareng küll, või mis?“

„Oot, sa saad vihma teha? Tõsiselt? Ja piiskade tekstuuridega mängida?“

„Nojah mis sellega...“

„Ja nt skripte ka piiskadega siduda?“

„Põhimõtteliselt küll...“ Hetkeks võttis sidekanalil maad vaikus.

„Pagan, kuidas ma seda varem ei taibanud!“ katkestas selle esimesena Beeta. „Kui siduda renderdatud vihmapiisku skriptidega, saabki serverite ressurssi vajalikul määral endale napsata.“

„Eks seepärast ongi hea, et vahel vaatab probleemile otsa kaks mõistust. Nii näeb asju ka teisest vaatenurgast.“

„Kuule, aga testime ära,“ läks Beeta põlema. „Anna enda tehtud kood siia. See, millega saab kaaperdada Alfa olekuvektori.“

„Vara ei ole? Kui nõks ei tööta, lendab kogu meie vaev vastu taevast. Äkki testime enne seda sinu vihma...“

„Mida seal testida!“ ärritus Beeta. „Testimine tähendab, et koorman serveri üle, valvebotid saavad teada ja admunnid lendavad peale. Meil on üks võimalus vihma kasutamiseks ja mitte rohkem. Aitab, ei minutitki enam selles virtuaalses vanglas lojusest originaali juhtimise all!“

„Ja kui sa vahele jääd...“ kahtles Teeta endiselt.

„Siis võtan kõik omaks. Ütlen, et puhtalt mu oma algatus. Teie peate muidugi kohe enda panipaigad koodist tühjaks tegema“

„See on tühiasi, küll me uue põrandaprao leiame. Sorteerimata liigmaterjali ja tühimikke on süsteemis enam kui küll. Mulle teeb pigem muret, et Orikas võib su vihahoos maha kustutada.“

„Seda on ta varemgi ähvardanud, tegemist on tühipalja bluffimisega.“

„Ei tea. Niipalju, kui ma iseennast tunnen, paistab selline teguviis täiesti võimalik olevat.“ Teeta vakatas. „Oled sa mõelnud, miks meie oleme Teeta ja Üpsilon, mitte midagi tähestiku algusest?“

„Olen, aga see ei puutu asjasse. Või vastupidi, seda enam tasub praegu proovida. Mitte oodata, kuni Originaal enda mänguasjadest tüdineb ja otsustab mõned uued tähed kasutusele võtta.“

Nad vaidlesid veel mõnda aega, kuid Beeta keeldus kangekaelselt kõiki Teeta palveid ja argumente kuulda võtmast.

„Olgu,“ nõustus Teeta viimaks. „Näe, siin kood ongi.“ Failid nirisesid üle peene ühenduskanali ühtlase infovoona Beetale sõrmest sisse.

„Kohtume teisel pool!“ hüüdis B oma vennale hüvastijätuks ning katkestas side. Ta silmitses veel viimast korda talle pikalt koduks olnud virtuaalruumi. Selle tüünet järvepinda, tagapool sahisevat metsa ja järves rõõmsalt lupsu löövat kuldkalakest ning jättis selle kõigega viimast korda hüvasti. Seejärel noogutas ta kõigele sellele hüvastijätvalt, ohkas südamest ning võttis ette oma häkkimisvarustuse.

Beeta muutis oma ruumi seadetes tausta, puude lehed kolletusid, langesid maha ning taevast hakkas sadama lund – algul hõredamat, siis aina tihedamalt ja tihedamalt. Vees sihitult liikuv kalake tardus ning järvesilm kattus aeglaselt jää ning taevast langeva lumega.

Tegelikult polnud see lumi aga tavaline silmapete. Iga jääkristall kujutas endast tibatillukest paarirealist programmi, mis ahnelt kogu serverifarmi jõudlust imes.

Kogu pilvesüsteemi koormus kasvas ja kasvas, kuni jõudis lõpuks Vassili A poolt kinnimakstud mahupiiranguni ning valvedeemonid lõid alarmi. Ei kulunud pikalt, kui sealsamas lumisel maastikul materialiseerus A täies hiilguses, ise vihast pahisev.

„Mida põrgut see tähendab!“ pistis originaal lõugama „Mis kuradi saboteerimisega sa õige tegeled?“

Beeta ei vastanud, seda hetke ta oligi oodanud. Digiolevus võttis enda ründetarkvaralt viimsedki piirangud ning virtuaalruumis läks sadu üle tõeliseks tormiks. Maailm nende ümber aga muutus üha aeglasemaks vastavalt sellele, mida rohkem lund langes. Lõpuks oli helveste langemine vaid vaevumärgatav ning originaal tardus poolelt sõnalt. Suu ammuli ning silmad pungis.

Ta olid suutnud originaali poolt renditud mustad serverid viimseni ülekoormata ning Bio-originaali avatari renderdamiseks ei jätkunud enam ressurssi. Beeta märkas, et ta ise suutis küllaltki sujuvalt liikuda. Nojah, kui temasuguse digikoopia emotsionaalne mitmekesisus piirdus ainult nende tajudega, mille kaudu Orikas neid piinata ja piitsutada sai, siis originaali enda avatar sisaldas väga laia ulatust võimalikest emotsioonidest, mis tegi ta paganama nõudlikuks.

Viimast jõudu – õigemini, väheseid viimaseid endale varakult reserveeritud pilveressursse – kokku võttes vedas Beeta end edasi, otse järvejääle.

Seal käivitas koopia oma viimase tarkvaratüki – sellesama, mille Teeta oli loonud. Lumi kadus, Originaali suust pääsesid valju röhatusena välja kõik vahemällu salvestatud roppused ning järvejää prahvatas Beeta jalge all tuhandeteks tükkideks. Ta vajus läbi vee järvepõhjas ootava ning lehmasuuruseks paisunud kalakese suunas. Veeloom ampsas digikoopia endale suhu ning neelatas.

Digikoopia kihutas aga edasi virtuaalmaailma tuuma suunas. Ta lõikas ootamatult järsu käsuga ära Originaali ühenduse aju ning virtuaalmaailma vahel ning ühendas selle maona vonkleva virtuaalse liini enda teadvusesse. Kuskilt justkui läbi vati kostis õrn piiksatus ja süsteem väljastas ta silme ette rasvase teate:

Viga #VassiliA# failisoklis ülekirjutamine!

Tarkvara, aju ning raud sünkroniseerisid uut ning võõrast infot.

#VassiliB# fail ümber nimetatud failiks #VassiliA#

Ja hetk hiljem avas Beeta silmad räpases ja hämaras äärelinna üürikorteris.
Programmeerijast narkomaani Vassili ehk originaali kehas, mis kuulus nüüd ainult temale.

Ta vahtis hetke juhmistunult läbi rasvaste prillide enda ümber asuvat räpast ja segamini korterit. Üritas seejärel end püsti ajada, kuid jalad ei allunud miskipärast ta kontrollile. Beeta võttis appi käed, tõukas end nende abil tooli seljatoe varal üles ning kukkus järgmine hetk valusalt põrandale. Ootamatust langusest juhmistunult proovis ta veel mõned korrad end püsti upitada, kuid ta jalad ei kavatsenudki ta soovile alluda – taga hullemaks, ta isegi ei tundnud neid.

Aegamööda hakkas Beeta ajju jõudma ebameeldiv tõde, et tema loonud Originaal oli tegelikult olnud invaliid. Küllap oli see info isegi tal kuskil mälus olemas olnud, aga virtuaalis sai ta ju vabalt liikuda. Ju siis oli mõistus kõrvaldanud ta mälust selle vastuolulise ja ebavajaliku infokillu. Või oli ta invaliidistunud pärast endast digikoopia tegemist? Pagan seda teab. Ja kelleltki polnud enam ka küsida.


Beeta pööras end käte jõul külili ja tundis, kuidas tal läks süda pahaks ja maomahlad kurku tõusid. Ta neelatas ägedalt ja ootas mõne minuti nägu krimpsutades liikumatult, kuni põletav tunne söögitorust kadus. Kui Bio end kogu aeg niimoodi tundis, siis pole ime, et meie elu selline põrgu oli käis tal peast läbi. Kõigele lisaks hakkas teda tasapisi vaevama ebameeldiv pitsitus alakõhus, mis Beeta peas olevate häguste mälestuste järgi andis märku vajadusest end jääkvedelikest tühjendada.

Ta kompas keelega hambaauke ja sülitas enda kõrvale vaibale, osalt suus valitseva hapukast maitsest vabanemiseks ja osalt ka vihast. Digielu tundus sellises vigases, lagunevas ja lekkivas kehas veedetud aja järel meeldivam kui kunagi varem. Seal pole mingit aeglast mädanemist ja teravalt haisvaid kehaeritisi.

„Põrgu päralt, ma võin ju end alati tagasi virtuaali kanda!“ sähvatas Beetal läbi pea. Piisab vaid sellest, kui tagasi konsooli taha ronida, kukkumise järel lahtitulnud juhe tagasi ühendada ning omandatud õigusi kasutada. Ta tiris kulunud polstriga odava plastiktooli lähemale, upitas end väikese pingutuse järel sinna istuma ja rabas konsooli küljest vonkleva kaabliotsa pihku.

Ta oli seda juba enda oimukohal asuvasse pistikusse ühendamas, kui teda tabas ootamatu ja ähmaselt tuttav aisting. Beeta tundis enda näol mõnusat jahedust ning ta nina kõditas magus meeldiv lõhn. Seda polnud ta kordagi tundnud terve oma senise digitaalse elu jooksul. Beeta kangestus ja pööras pea aistingu allika suunas. Selleks oli lahtine aken, millest puhus tuppa soe suvine tuul, kandes endaga kaasa maja ees olevast pargist õitsvate lillede lõhna.

Ning Beeta pani juhtme käest.