Musta Kikka kõrtsi uks paotus kriuksudes ja avanes siis külma talveöösse. Pimedale tänavale tulvas koos kollaka valguse ja sooja õhu pahvakuga ka kolm purjus linnakodanikku. Üks neist käis otsekohe jäisel sillutisel selili ja tema nahksaabastes jalad sirutusid musta tähistaeva poole.
„Sa tont, kui libe!“ kirus üks tema kamraadidest. Teine luksus naerda ja asus siis oma kaaslast kraavist välja aitama.
„Oi-oi, nüüd ma oma puusa küll paigast tõmbasin,“ kurtis kukkuja.
Korraga aga tema abistajad tardusid.
„No-noh, msnüd siis? Ait'ke mind püsti, olge meheks!“
„Kuule, m's asi see on seal?“ küsis esimene joobes härra pehmel keelel ja tuigerdas paar sammu edasi pimedusse. „Kuule-kuule, keegi veel on sul siin kraavis seltsiks!“
Ka teine mees astus veidi lähemale, jättes oma upakil sõbra saatuse hooleks, ja punnitas silmi. Ta tonksas sillutisel lamavat tumedat kogu jalaga, kaotades sealjuures peaaegu tasakaalu. „Eh-ei, kuuled või? Aja end püsti, muidu võtab külm su tättsa ära.“ Ta kummardus ja pööras kuju selili.
Kolmas purjutaja tüdines pikapeale oma semude selgade vahtimisest ära. „Misasi'sonseal?“ torises ta kannatamatult. „Näit'ke mlle ka.“
Ta kaaslased pöördusid ümber. Isegi kõrtsiakendest kumava kollase valguse paistel näisid nende näod kahvatud.
„Su... su... surn'd,“ kogeles üks.

Melchior laksutas keelt ja tõmbas oma paksu mantli hõlmad koomale. Oli 1285. aasta talv. Reval oli äsja astunud Hansaliitu ja viimasel ajal segas pidustuste kära pidevalt Melchiori und. Vaevalt oli tekkinud üks vaiksem hetk, mis lubas apteekril voodisse pugeda, kui linnavahid ta uksele prõmmima kukkusid. Jälle oli mõni vennike sussid püsti visanud. Nüüd passis ta oma pehme sängi asemel külmal linnatänaval ja silmitses mõtlikult üsna omapärase väljanägemisega laipa, mis tema jalge ees tõrvikuvalguses vedeles.
Korjus oli meeldejääv eelkõige selle poolest, et tal silmad välja olid kougitud. Nende asemele olid jäetud mündid. Muidu näis olevat tegu umbes kahekümneaastase täisjõus mehega, kelle rindkeret ja käsi katsid sügavad lõikehaavad. Sell oli hästi riides, tõenäoliselt mõne kaupmehe poeg. Seda teooriat toetas ka tõsiasi, et ta pikutas sel kenal ööl otse varakate noorte kukkede lemmikurka, Musta Kikka läve ees. Sealsamas seisis ka käsi laiutav peremees, kes eitas oma asutuse igasugust seotust koleda roimaga.
Melchior kükitas laiba kõrvale maha ja needis oma põlvi, mis külma sillutise üle sugugi rõõmu ei tundnud. See oli juba neljas selline juhtum üsnagi lühikese aja jooksul. Polnud kahtlust, et kõik need surmad olid omavahel seotud, sest ehkki iga kord oli ohvritelt eraldatud erinev kehaosa, näisid nad kõik olevat noored mehed ning neid kõiki oli üsna usinalt mõõgaga hakitud. Vähemalt polnud teda seekord ilmaasjata üles aetud. See laip oli vägagi tõenäoliselt seotud looga, mida ta 1285. aastasse uurima oli tulnud.
„Isand Melchior, see poiss on auväärt raehärra Dietrichi poeg,“ ütles tema kõrval seisev Albert, kes oli sel ööl teenistuses linnavahtide kaptenina. „Ma ei pea ju sulle ütlema, et tema tapja tuleb kohemaid ja suurima võimaliku rutuga üles leida.“
„Ja-jah, aga loomulikult,“ rahustas teda Melchior. „Kõik omal ajal.“ Tema silmad peatusid veidral rohelisel pulbril, mis surnu palgeid kattis. Ta kraapis veidi kahtlast puru vöökotikesse, valis siis tööriistade seast väikesed pintsetid ja noppis hoolikalt ühe surnu silmile asetatud verise mündi. „Lübeckis vermitud,“ märkis ta. „Just nagu eelmistel kordadelgi. Saada oma poisid ümbrust läbi otsima, kuigi vaevalt et meil ka täna mõrvarelva leida õnnestub. Ja las tassivad selle rümba ka mulle apteegi tagaruumi.“
Albert ühmas nõusolevalt ja trampis üle jää minema.
„Lase isand Christian ka üles ajada,“ hõikas Melchior talle järele. „Ma pean temaga tiba juttu ajama.“

Christian Dalmer oli Revali juhtiv asjatundja libaolendite alal ja õppinud nende püüdmise kunsti parimate taani meistrite juures, kes väitsid end pärinevat Beowulfist endast. Tema mitte just tagasihoidliku eluaseme poole Melchior, pärast apteegist läbi põikamist, sammud seadiski. Christian võttiski ta pisut torisedes vastu ja käskis majateenijatel kohe kaminasse tule teha.
„Kas selle asjaga hommikuni ei mallanud oodata?“ päris ta tõredalt, kui nad olid end tule paistel mugavalt sisse seadnud. „Kuhu need libalojused ikka jooksevad, järgmise täiskuuni on veel kõvasti aega.“
„Seekord pole asi selles,“ lausus Melchior. „Mäletad, ma rääkisin sulle neist tapmistest, kus ohvritel kehaosasid ära oli lõigatud? Just äsja leidsime veel ühe, ja seekord Dietrichi enda poja. Temal olid puudu silmad. Mõistad?“
Christian saatis apteekrile ettevaatliku kõrvalpilgu. „Ee... vist küll, aga seleta igaks juhuks.“
„Keegi kogub erinevaid inimkeha juppe,“ võttis Melchior oma mõtte kokku. „Ja just selliseid, mis on meeltega ehk tajudega seotud. Nüüd on mehikesel juba nina, kõrvad, suu ja silmad. Võiks öelda, et komplekt koos!“
„Aga miks?“ ei mõistnud Christian. „Ja miks sa selle jutuga just mind voodist välja ajasid?“
„Aga sellepärast, kulla Christian,“ ütles Melchior naeratuse saatel sõrmi ristates, „et minu meelest langeb seesinane juhtum just sinu erialaga kokku. Ma arvan, et keegi tahab mingisugust olevust valmis meisterdada.“
„Huvitav mõte. See seletaks küll kehaosade puudumist. Aga kellel oleks piisavalt teadmisi, et millegi sellisega hakkama saada? Libakollide loomise musta kunsti saladused on peidus vaid paaris väga haruldases käsikirjas...“
Christiani silmad läksid üllatusest pärani. „Oot-oot, ega's sa mind ei kahtlusta?“
„Praegu ei saa midagi välistada, kulla Christian,“ lausus Melchior. Ta küll muigas kergelt, aga tema pilk oli valvsamaks muutunud.
„Ole nüüd, mul poleks piisavalt jaksu, et mõõgaga säherdusel kombel rapsida,“ ühmas vana libakütt. „Võib-olla on see hoopis mõne paganast pärismaalane, kes oma krati jaoks varuosasid otsib.“
„Ma tean, et sa varjad midagi,“ ütles Melchior nüüd. „Kust see talumats mõõga võis saada? Sa ajad udujuttu. Pealegi muutub tapja lohakamaks – seekord leidsin ma korjuselt vasepuru. Kas sinu vasetöökoda pole mitte linna suurim?“
Uksele ilmus üks teenijannadest, kes jäi arglikult lävele tammuma.
„Jah, mis sa tahad?“ kähvas Christian.
„Isand, isand Albert on siin, ta soovib teid näha...“
Aga Alberti laiaõlgne kogu kõrgus juba teenijatüdruku selja taga. Vahikapten vaatas küsivalt Melchiori poole, kes talle pead raputas.
„Veel mitte, Albert,“ sõnas apteeker ja pöördus siis teenija poole. „Mis su nimi on?“
Tüdruk kõhkles ja saatis majaperemehele hirmusegase pilgu. Too noogutas ärritunult.
„Ellen,“ kostis neiu.
„Väga kena, kas sa ütleksid mulle, Ellen, millal su isand viimati reisimas käis?“
„Oh, eelmisel nädalal jõudis tagasi, ma usun. Lübeckis, isand. Jah, just nii see...“
„Vaiki, nurjatu!“ hõikas Christian, aga oli juba hilja.
„Või nii,“ nurrus Melchior. „Surnu silmile asetatud mündid olid juhuslikult Lübeckist pärit. On see kokkusattumus, kulla Christian?“
Libakütt niheles oma toolis. Sügavamalt maja sisesmusest kostis kolinat. Teenija võpatas hirmunult.
„Need on minu poisid,“ ütles Albert, nagu arutaks ta homset ilma. „Nad otsivad maja läbi.“
„Küllap nad varsti ka mõõga leiavad.“ Melchior saatis majaperemehele tähendusrikka pilgu.
„Hea küll, hea küll,“ pahvatas Christian. „Ma räägin teile kõik ära. See pole nii, nagu te arvate! Mul on sohipoeg - matsirahva seast pärit! Ma võtsin ta tallipoisina enda juurde, kasvatasin üles! Õpetasin talle oma ametit. Muid järglasi mul ju pole. Aga poiss osutus auahneks, hakkas keldris minu teadmata libaolendit ehitama. Kui talle peale sattusin, oli ta esimese ohvri juba tapnud. Mis mul muud üle jäi? Aitasin tal asja varjata.“
„Kus libakoll nüüd on?“ küsis Melchior ettepoole nõjatudes. „Ütle mulle kohe! Su poeg peab selle lõpetamisele juba lähedal olema!“
„Oh häda, see on juba valmis,“ ahastas Christian. „Ta peitis seda keldris.“
Albert kadus sedamaid ukselävelt. Melchior kuulis teda käske hõikamas. Apteeker tõusis toolist ja ruttas vahikaptenile järgi, jättes Christiani õnnetult kamina ette istuma.

Kui Melchior keldrisse jõudis, olid Alberti mehed Christiani sohipoja kinni pidanud. Poiss istus tõrksa näoga põrandal kahe valvuri vahel ja tema silma ehtis uhke sinikas.
„Ma ei ütle teile, kus Toomas on,“ puikles ta. „Lasin ta põgenema. Ta väärib elu!“
Melchior osutas rohelisele vasereale, mis viis tagauksest välja. „Seal! Ta ei saa kaugel olla!“
Ta tormas välja, Albert ja valvurid kannul. Vaevu jõudis ta märgata rohelist inimesesuurust kuju, kes kadus kõrgel üleval katuseviilu varju.
„Ta on katusel!“ hõikas Melchior teistele. Üks valvuritest, Alberti parim laskur, kandis alati kaasas oma truud ambu ja suunas selle nüüd ülespoole. Nad märkasid lumistel katusekividel vilkalt tõttavat kuju. Valvuri ammunool tabas olevust, ent ta ei aeglustanud tempot.
„Järele talle!“ möirgas Albert, aga Melchior juba jooksis. Ta järgnes rohelisele libakollile kõrvaltänavasse ja nägi, kuidas too kolme korruse kõrguselt sillutisele kukkus. See aga värdjat ei peatanud, ta ajas end kohe püsti ja asus ammunoolt õlast välja sikutama.
Melchior peatus olendist ohutus kauguses. Too oli inimesepikkune ja näis kandvat vasest vuntse ja laia kübarat. Üldse oli ta riides nagu sõjasulane. Apteeker märkas, et ta oli üksi jäänud.
Libaolevus, keda Chrsitiani poeg oli Toomaseks kutsunud, astus talle aeglaselt lähemale. Ammunool klõbises, kui ta selle sillutisele heitis. Melchior üritas taganeda, aga libises jäisel tänaval ja suutis vaevu tasakaalu säilitada. Olevus pani oma raske käe talle õlale ja vaatas talle vasksete silmadega otsa.
„Siin sa viimaks oled, Wakkenstede,“ sõnas ta häälel, mis kõlas nagu kiviragin. „Me kohtume jälle. Või peaksin ma ütlema esimest korda?“
„Toomas,“ hingeldas Melchior. „Ükskord ma veel peatan su!“
„Võimalik, aga mitte seekord,“ lausus libamonstrum. Tema sõnad kajasid õõnsalt paljude sajandite nukrast ja halvaendelisest tarkusest. „Kuuletu oma needusele, Melchior Wakkenstede soost!“
Otsekohe haarasid Melchiori keha hirmsad krambid. Ta surus valu pärast hambad kokku ja silme ees läks mustaks. Maailm vajus olematusse.

Kui ta uuesti teadvusele tuli, lebas ta oma koduses voodis. Ta naine kummardus tema kohale ja pühkis ta laubalt higi. Melchior haaras tema käsivarrest. „Mis juhtus?“
„Sul oli haigushoog,“ sõnas naine rahustavalt. „Katsu puhata.“
„Aga Christian ja liba-Toomas?“
Naine näis segaduses olevat. „Millest sa räägid?“
„Toomas noh, vasest libakoll. Christiani sohipoeg meisterdas ta ja andis talle nelja mehe meeleorganid.“
„Sa vist sonid. See lugu juhtus ju mitusada aastat tagasi.“
Melchior hõõrus laupa. „Mis aasta siis praegu on?“
„Issanda aasta 1581 muidugi,“ ütles ta naine ja surus talle kätte kuuma supikausi.
Melchior võttis selle tänulikult vastu. „Ükskord ma veel peatan su,“ pomises ta omaette.

Teos Ulmekirjanduse Baasis: Apteeker Melchior ja libakoll
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0556)