Ulmeajakiri Reaktor jätkab Võru Linnaraamatukogu poolt korraldatud ulmejutuvõistluse tööde avaldamist.
All-olev kirjatükk "Elevant Pillega Elephandias" suutis vanemas vanusegrupis rebida auhinnalisele kolmandale kohale.


„Aia“ oli ainuke asi, mida suutsin öelda peale elevandi seljast alla kukkumist. Elevandi seljast, keda olin harjunud kutsuma Pilleks. Ta oli mulle nii parima sõbra kui ka kodulooma eest. Meie omavahelist läbisaamist ei ole võimalik sõnadesse panna.
Vaatasin imestunult Pillele otsa. Miks ta mu küll seljast maha raputas?
„Mis sulle nüüd sisse läks?“ küsisin talt. Vaatasin tema suurtesse mustadesse silmadesse ning lugesin sealt välja mingit seletamatut rahutust. Miski vaevas teda. Pille tegi paar kohmakat liigutust oma pea ja londiga ning viskas siis tee peale pikali, öeldes oma madala häälega:
„Midagi hakkab kohe-kohe juhtuma. Ma tajun seda oma varbaküünte vahelise koelise struktuuriga sensoritega! Mu kallis sõber, meil pole kaua aega jäänud, enne kui juhtub midagi hirmsat. Tule, hüppa mulle selga, mul on üks idee.“ Pille tõusis hüppega püsti, nii, et maa värises. Tema olekus võis näha entusiasmi, mille sarnast temasugusest rahulikust, laisklevast ning veidi ülekaalulisest elevandist poleks ma iial oodanud. Isegi veidi lustlikkust hakkas mulle silma.
Tegin nagu Pille oli käskinud ning hüppasin talle selga. Ja siis oh seda kihutamist! Poleks iial arvanud, et Pillel on ühiseid geene Tori täkkudega, sest just nendele sarnase hooga kihutas Pille läbi metsade, heinamaade. Isegi sood ei suutnud takistada tema imelist hoogu. Vahel hakkasin pelgama, kas meie planeedi õhuke maakoor peab vastu sellise eepilise elevandi veelgi eepilisemale jooksule. Seda võis võrrelda lausa kodujooksuga vanas heas Ameerika pesapallis. Kõik on täiuslik, mitte ainsamatki viga.
Kuid ükskord pidi ka tema jõudma oma sihtpunkti. Olime maha kihutanud korraliku maa, nii umbes tuhatkond kilomeetrit. Paarsada aastat tagasi oleks see vahemaa olnud kergesti läbitav autode kaasabil, kuid mitte enam praegu. Just nüüd, 2341. aastal oli just elevant parim viis edasiliikumiseks.
Pille hakkas hoogu maha võtma. Olime jõudnud tema tädi, elevant Esmeralda, elupaiga ligidale. Ta elas vanas linnakeskuses, kus kõrghooned lõikasid pilvi ning viaduktid varjasid silmapiiri. Kuid nüüd oli kõik see ala inimtühi. Esmeralda pikutas vaikselt ühe parkla sissekäigu vastas. Tal paistis olevat vägagi magus uni. Lausa kahju hakkas teda äratada. Kui õnneks polnudki vaja seda teha, kuna Esmeraldal, nagu ka Pillel, oli uusaja evolutsiooni käigus välja arenenud sensorid, millega ta seekord tunnetas Pille saabumist. Esmeralda ärkas ning nägi Pillet. Sellele järgnes nende suguvõsas juurdunud tervitustants, mis mulle, inimesele, tundus veidi sündsusetu.
„Oh issand Pille, sa oled nii suureks kasvanud,“ ütles Esmeralda. „Ma mäletan, kui olid mulle veel põlvepikkune ning siin parklas ringi sibasid.“
„Tore sindki näha, kallis tädi, kuid mul pole viisakusteks aega. Me tulime siia, kuna ma sain ühe tähtsa ilmutuse. Nimelt tuleb Elephantos tagasi meie kodukohta.“
Ma vaatasin mõlemale kordamööda otsa ning ei saanud aru, mis toimub, sest ega Pille mulle midagi rääkinud ei olnud. Nad rääkisid veel pikalt ja laialt sellest Elephantosest, kelle isik oli mulle tundmatu. Ilmselt mingi elevantide pealik, või midagi sellist.
Kui järsku käis üks hirmus kärgatus ning kaugel kaugel paistis kõrghoonete taustal hiigelelevant, kelle sarnast minu silmad iialgi polnud näinud. Ta oli vähemalt sadakond meetrit kõrge, iga tema sammu ajal kukkus mõni pilvelõhkuja kokku. Just need samad pilvelõhkujad olid veel paarsada aastat tagasi inimkonna edu sümbolid. Kuid nüüd sai mulle selgeks, et üks ja ainus hiidelevant suudab selle kõik maatasa teha.
Igast nurgast jooksis kokku veel allesjäänud inimesi. Elevandid Pille ja Esmeralda unustasid kõik muu ning jälgisid andunult Elephantost. „Oo, meie pealik on tagasi! Lõpuks on kogu maailmale õppetund saabumas!“ kisasid nad. Jälgisin seda kõike suure imestumusega ning lõpuks koitis mulle – Elephantos oli siia tulnud, et lõplikult pühkida siit ära meid, inimesi. Me ise oleme juba endale nii palju teinud, et kaduda, kuid siiski mitte lõplikult. Elevandid asuvad maailma valitsema.
Kuid siis nägin ma Pillet, kes viipas mulle. Ma jooksin tema juurde ning ta palus mul enda selga ronida. Algas taas jooks, mille eepilisus jäi siiski veidi alla Pille eelmisele jooksule, kuna see kord oli vaja ka Esmeraldat järgi oodata, kes polnud just enam parimas vormis.
Järsku nad peatusid ning ma ronisin Pille seljast maha. Esmeralda liikus meist veidi edasi. See, mis siis juhtuma hakkas oli täiesti sõnulseletamatu – nagu oleks iga viimnegi kui looduse jupike koostööd teinud, iga viimne kui molekul tema tahet kuulnud. Jah, see oli kui jumalik ilmutus. Otse Esmeralda esijalgade ees hakkas maa lainetama, nagu tormine meri. Lainetus levis tema jalgade juures järjest edasi, kuni lõpuks oli kogu silmapiir täis seda lainetavat maad. Nõudis suurt osavust, et selles möllus mitte siruli kukkuda. Meie endi silme ette hakkas tekkima suur värav, sissekäik oli suunatud maa alla. Järsku kogu see lainetamine peatus. Esmeralda ja Pille, koos minuga kukil, asusime värava poole teele. Küsisin Pillelt: „Kas sa mulle lõpuks ka räägid, mis kogu selle mölluga lahti on?“
Pille mõtles veidi ja siis ütles: „Vaata, mu sõber. Meie, elevandid, oleme kogu oma eksistentsi vältel teid, inimesi, kõrvalt vaadanud. Kuid viimasel ajal on teie eluviis meil ajanud londi üle selja. Me oleme otsustanud teid kõrvaldada, kuid mitte sind, sina oled minu sõber. Elephantose tulekut sain vaid mina ette kuulutada, nüüd on see tehtud. Esmeralda juurde tulime me, kuna ta teab teed meie, elevantide, mekasse. Nimelt Elephandiasse. See värav nimelt viibki sinna.“
Olin täielikult segadusse aetud. Miks nad tegid seda? Miks?
„Nagu ma enne rääkisin, oleme me jälginud teid, inimesi, kuid varem pole te meid niimoodi välja vihastanud. See on teie tasu. See, kas sina tuled meiega Elephandiasse, on su enda valik“
Mul tekkis klomp kurku. Kas jätta kogu see senine maailm ning minna elevantidega kaasa? Või jääda siis, koos omasugustega, ning võidelda Elephantose vastu. Valikud, valikud. Pille vaatas oma suurte tumedate silmadega mulle otsa ning ma ütlesin: „Ma tulen sinuga, Pille.“

Olime jõudnud Elephandia peaväravani, Esmeralda avas selle. Me jalutasime sisse ja see, mis seal toimus, oli elevantide tapatalgu.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0618)