Colorado Springs – linn El Paso maakonnas, Colorado osariigis kunagise USA lääneosas… Linn jääb vahetult itta Kaljumäestiku lõunaosas olevast Põhja-Ameerika ühest kuulsaimast mäest Pikes Peakist...

Colorado Springs rajati 31. juulil 1871. aastal. Siiski on teada, et varem on Pikes Peaki piirkonnas asunud nn. Old Colorado City. Algusaastatel oli Springs peamiselt kuurortlinn, mida reklaamiti turistidele üle kogu USA kui hea, tervisliku kliima ja ilusa maastikuga piirkonda...

... peamiseks ajalooliseks vaatamisväärsuseks olnud Garden of Gods sai oluliselt kannatada 21. sajandi alguses suurte maastikupõlengute ja paduvihmadele järgnenud üleujutuste käigus…


20. sajandil oli Colorado Springsi piirkond tähtis seal asuvate sõjaväerajatiste poolest, teiste seas Camp Carson, Ent Airforce Base, US Air Force Academy ja NORAD-i keskus Chayenne Mountainis…
21. sajandi teisel poolel aset leidnud sotsiaalsed ja majanduslikud muudatused põhjustasid Utah, Colorado, Wyomingi, Montana, Nebraska ja Kansase küllaltki järsu ääremaastumise...

2109.aastal NAF-i Föderaalnõukogu poolt kinnitatud Kaitseala ja Kõnnumaade Akti alusel alustasid Greenpeace ja FSC teiste seas ka Denveri ja Colorado Springsi lammutamistöödega...

... loodud Kaitseala peamiseks eesmärgiks oli ökoloogilise tasakaalu taastamine. Esimeses etapis tähendas see linnastualade terraformimist, teises etapis eluslooduse mitmekesisuse suurendamist läbi hävinenud koosluste taastamise...

... maha jäänud inimasustus koosnes valdavalt eriilmelistest peamiselt religioossetel või muudel ideoloogilistel alustel seisvatest väikestest kogukondadest. Nii nagu amišid 20. ja 21. sajandil püüdsid säilitada 18. sajandi Saksamaa ja Madalmaade eluviisi ja eraldasid end valdavalt ülejäänud ühiskonnast, püüdsid need Kõnnumaade asunikud elus hoida seda, mida nimetasid ameerikalikuks eluviisiks... [WIKIPEDIA; Colorado Springs, Colorado. (2454) URL: http://en.wikipedia.org/wiki/Colorado_Springs#History; kasutatud sept. 2461]


***

Lumehelbeke, tasa, tasa, langes allapoole, tasa, tasa.
- tundmatu autori luuletusest; 19. või 20. saj.

Martin istus majatrepil ja vaatas, kuidas tumeda ja heleda halli segusest taevast langesid lumehelbed. Et ilm oli tuuletu, langesid helbed lenneldes-keereldes tasahilju alla, kattes segipaisatud pinnast ja rämpsuga kaetud tänavat. Ta sirutas välja käe, mida kattis kulunud ilmega mahalõigatud sõrmeotstega (õigupoolest oligi see tehtud sõrmeotsteta) kinnas ja püüdis ühe lumehelbe kinni.

Ta polnud kunagi oma elus lumehelbeid näinud.

See oli mitmeharuline, justkui imepisikestest jäänõeltest koosnev, üllatavalt korrapärane moodustis. Ta vaatas seda ilmutist oma peopesal ja mõtles, et Jumal pidi tõesti olema ütlemata tark, kui suutis midagi niisugust luua. Ta kummardus lumehelvest lähemalt silmitsema ja see sulas tema hingeõhust.

Poiss sirutas käe uuesti ülespoole ja püüdis järgmise lumehelbe. See oli justkui samasugune, kuid siiski erinev. Huvitav, kas see tähendas, et nende palveid oli lõpuks kuulda võetud? See tundus kuidagi liiga hea, et olla tõsi… Aga jah – paari aasta eest olid mäetippudele uuesti lumemütsid ilmunud, mis talvel kasvasid ja isegi suve keskpaigus päriselt ära ei sulanud. Isa ja vanem vend, kes teiste meestega koos lääne pool mägedes jahil käisid, rääkisid sellest. Ka teised lapsed teadsid neid lugusid. Kirikuõpetaja oli siis manitsenud neid, tublisid, vabasid, jumalakartlikke ameeriklasi, et nood ei läheks omas mõttes liialt jumalavallatuks, mõeldes, et häda ja kohtumõistmine on maa kohalt kõrvaldatud.

Martin silmitses lumehelbeid oma peopesal – jah, Jumalal oli võimu, et kõiki karistada. Piisas sellest, kui vaid korra hingata sooja õhku lumehelvestele ja need muutusid need veepiiskadeks, mis kindasse imbusid – ja Põhjamere jääkate sulas, suured üleujutused tabasid Bostonit, New Yorki ja D.C-d, neid idaranniku patupesasid ning maavärinad lammutasid lääneranniku linnasid. Kõik, kes Jumalat ei kartnud, said Tema viha oma nahal tunda. Ta kujutles oma peopesale miniinimesi ja nende minilinnasid ja miniloomi ja miniautosid ja igasugust minisiblimist-saginat. Tema kui oma peopesa suur valitseja võis nad sealt kõik minema puhuda, maha uhtuda – teha, mis iganes talle meeldis, kui need miniinimesed (olgu või kõigest väljamõeldud) talle meele järele ei olnud.

Ei – ilmselt ei olnud kohtumõistmise ajad veel möödas. Ta vaatas tänaval ringi, lund langes nüüd juba tihedamalt. Tema elu esimene lumesadu! Oli see vast päev!

Ema oli väga vastumeelselt teda välja lubanud.

„Vaata, et sa mingil juhul ei lähe majast eemale!“ oli ta öelnud poisi ees põlvitades ja tema kulunud vammust ja tõrksaid lokkis juukseid siludes.

Martin oli valmis lubama mida tahes, et saada majast välja, värske õhu kätte. Natukesekski. Hinges pitsitas veidi valusalt kui ta salamisi mõtles, et tegelikult tahtis ta ka saada eemale oma alatasa nutvatest õdedest. Kaksikud olid vaevalt aastased ning põhjust nutta leidis alati. Oli selleks siis tühi kõht või kui teinekord juhtus, et süüa oli rohkem, siis gaasid; kui teemaks polnud söök ega selle seedimise saadused, siis olid hambad tulekul ning kui ka suus polnud valus ja palavik ei teinud liiga, siis olid nad kas lihtsalt väsinud, kuidagimoodi haiget saanud või mida iganes. Tundus, justkui lasuks selle majapidamise üle sünge vari. Lisaks tüütutele õdedele tahtis Martin eemale pääseda ka oma emast. Ilusast ja alati rõõmsameelsest naisest oli järele jäänud sagris juustega, lohkuvajunud põskedega ja tumedate silmaümbrustega naine, kes Martini meelest nägi välja vana ja väsinud. Kui ema teda mõnikord kallistama juhtus, siis ei tundunud ta pehme ja soe nagu vanasti, vaid kõva ja nurgeline.

Jah, vanasti. Oli aeg, kui nende maja oli valge ja soe. Talvel, kui Pikes Peaki poolt keerutas tuul külma ja lakkamatut vihma, varjusid nad oma majas halva ilma eest, istudes õhtuti kamina ees, vaadates televiisorit, mängides vanaaegseid lauamänge, lugesid raamatuid lugusid, jutustasid päevasündmusi. Oli õhtuid, kus isa-ema istusid söögilaua ääres ja arutasid veinipokaali kõrval asju, mis Martini jaoks jäid segaseks, kuid ometi oli mõnus seal nende ligiduses vaikselt omaette nohistades tahvelarvutis mänge mängida, nuputamisülesandeid lahendada või sõpradega suhelda.

Pärastpoole olid tulnud imelikud ajad: poest ei saanud enam kõike seda sööki, mis varasemalt oli olnud olemas. Ema ja isa olid maja taha murulapile teinud peenrad. Üks kõige teravamaid mälestusi oli seotud pannkookidega, mida ei olnud võimalik teha, sest kanamune polnud. Ja kuidas ema ei suutnud talle selgeks teha, miks ei saa korralikke pannkooke ilma munadeta ja et miks siis ometi mune poest tuua ei saa, miks ometi kellelgi kanu pole ja kui ongi, siis miks, miks ometi pole neil kodus mune!?

Martin astus trepist alla, pühkis käega kividest laotud madalalt müürijupilt pragunenud kõnnitee servas maha lumekirme, asetas sinna istumiseks lauajupi – tagumikualune pidi olema soojas, mitte vastu külma kivi, sest põiepõletik oli oi-oi-oi kui tüütu. Teha polnud midagi. Lihtsalt istuda ja lasta lumel enese peale langeda. Varsti olen nagu lumememm, mõtles ta endamisi muiates.
Eemalt tänavakäänaku lähedalt tormasid kahe maja vahelt välja mõned lapsed. Grupi viimane – Martini-vanune poiss – peatus hetkeks, et lükata jalaga kokku õhukest lumekirmet, mis oli maha sadanud. Tekkinud kuhjakesest vormis ta lumepalli ja läkitas selle eesjooksjate poole, tabades üht endast peajagu pikemat tüdrukut. See põhjustas kiljatuse ja naeru. Seth – palliviskaja – silmas trepil istuvat Martinit.
„Hei Marty!“ hüüdis ta. „Me lähme Barrikaadile vaatama, kuidas nad födeka õhku lasevad! Tuled ka!?“

Martin vaatas, kuidas jooksvad lapsed jõudsid tema koduni, sammu aeglustamata temast möödusid, visates talle pilke ja viibates kaasa. „Tule juba!“ „Kohe käib igavene kõmakas!“ „Sa pead seda nägema!“ „Õudselt lahe…“

Ta tõusis ja astus kõnniteele. Barrikaad oli rajatud nende koduasumi ümber, mis konutas Black Foresti lõunanõlval, selleks et hoida eemal kõikvõimalikku ebasoovitavat ümberhulkuvat rahvast („Neetud Greenpeace!“ tavatses isa ikka öelda. „Visaku parem sinna Denverisse üks korralik vaakumpomm selle asemel, et siin meid kimbutada... Saaksid ühel hoobil linnarusudest lahti ja vabastaksid siinse piirkonna nendest gängidest. Neetud demokraadid, kommunistid ja rohelised!“). Martini silmis oli barrikaad kõige selle võrdkujuks, mis põhjustas selle, et isa enam söögilaua taga veinipokaaliga ei istunud ja emaga ei lobisenud. Selle asemel oli ta alatasa püssiga väljas. Kas siis barrikaadil või eemal metsades-mägedes toidulauale lisa hankimas. Ta ei saanudki päriselt aru, kas barrikaad oli rajatud selleks, et hoida eemal Greenpeace’i ja ringihulkuvaid Denveri ja Pueblo kampasid, mis rüüstates ringi hulkusid, või siis selleks, et hoida neid eemal all orus tegutsevatest Föderaalse Keskkonnaameti palgatud töötajaskonnast ja masinatest, mis seal linnastut likvideerisid.

Lapsed eemaldusid jooksujalu ja pitsitus hinges muutus suuremaks kui Martin välja kannatada jaksas. Ta vaatas üles halli taeva poole ja lasi endale lumehelvestel näo peale langeda. Värske õhk! Vabadus. Jeesus, kuidas ta ihkas minna vaatama suure halli föderaalhoone õhkulaskmist! Seal, mis veel Colorado Springsi südamest järele oli jäänud, tegutsesid rahvasuus Greenpeace’iks kutsutud asutuse masinad ja töötajad. Kohalike elanike viha eest kaitses neid palgasõdurite rühm, millel oli olnud kombeks käia laia lehte mängimas, nagu vanemad lapsed asumis rääkisid. Seetõttu keelaski ema tal maja juurest eemale minna. Oli tulnud ette, et mõni laps jäi kaduma. Suhteid Black Foresti elanike ning Greenpeace’i palgasõdurite vahel iseloomustas pigem sõna relvastatud vaherahu, mitte asjalik koostöö, mille olemasolu kuulutas Greenpeace’i kohalik esindaja. Black Forest oli ehitanud oma barrikaadi, Greenpeace vastas sellele, vedades miilide kaupa okastraadist tarasid ja püstitades teisele poole vahitorne, mille helgiheitjad öösiti eraldusribal siia-sinna veiklesid.

Martin andis alla ja tormas teistele järele. Ta vihkas kogu oma väikese südame põhjast föderaalvalitsust ning Greenpeace’i. Vihkas neid vihkamisega, mille oli pärinud oma vanematelt ja teistelt sõpradelt-tuttavatelt. Kõik ju vihkasid födesid. Miks? Sest et noh, tead ju küll, nad rikuvad meie ameerikalikku traditsioonilist eluviisi (mis iganes see ka poleks) ja üleüldse topivad oma nina sinna, kuhu pole tarvis! Nemad on need Jumalast taganenud liberaalid, kes rannikul oma suurlinnastuid ehitavad – lihtsalt järjekordne Paabel oma tornide ja kõlvatusega… Meie oleme vaba rahvas, vabal maal, meil on õigused!

Martin tundis joostes, kuidas temas pulbitses rõõm, mis otsis väljapääsu. Joosta oli hea! Ta oli vaba, ta võis hüpata, peaaegu lennata, ei pidanud mõtlema kodusest süngusest. Ta jõudis teistele järele ja hüppas hoo pealt selga Sethile, tõugates tolle peaaegu pikali („Hei!“ ja: „Ikka tulid!“ ja: „Viska viis!“). Kogu seltskond tormas lõkerdades ummisjalu barrikaadi poole. See oli autovrakkidest, betoonplokkidest, vanadest rehvidest, plekitükkidest ja muudest käepärastest asjadest kuhjatud vall, mis siin-seal võttis korralikuma palktara ilme. Barrikaadile olid rajatud laskepesad, laudadest käigutee prussidest piirdega, iga paarisaja jardi tagant olid püstitatud vahitornid, milledes öösiti töötavad helgiheitjad neelasid enamiku külakeses toodetavast elektrist. Pole me födedest kehvemad midagi, mõtles Martin barrikaadile liginedes.

„Mu paps räägib, et kusagil saja miili kaugusel ida poole pidavat olema mustangid,“ rääkis Seth hingeldades, kui nad Martiniga külg-külje kõrval barrikaadile ronisid. Nad sättisid end selle harjale sisse, hoides natuke eemale okastraadist, mis rulludes troonis barrikaadi esiserva pool, muutes oluliselt keerukamaks sellest moodustisest ületuleku. „Paari päeva pärast peab ta plaani koos sinu vanamehe ja veel paari tüübiga minna neid püüdma. Kujuta endale ette, vennas,“ ta tegi käega laia viipe ümbruskonnale „kui meil oleks siin kari mustangeid! Elaksime nagu tõelises Metsikus Läänes.“ Ta ütles südametäiega kolm-neli roppu sõna. „Nii ütleb mu paps, et võime siis neile födekatele kosta, kui nad meid jälle minema ajada tahavad.“
Martin kordas mõttes Sethi poolt öeldud sõnu ja kujutles muigega, mis nägu ta ema läheks, kui kuuleks teda nii rääkimas. Aga ilmselt oli parem mitte koormata teda selliste muredega.

Allpool, orupõhjas paistis hiiglaslik föderaalhoone. Suurem osa Springsist oli aastate jooksul maatasa tehtud, juba isegi liiva, mulla ja mätastega kaetud. Maasarnastamine oli see peen sõna, mida nad kasutasid. Ökoloogilise tasakaalu taastamine. („Sina ei pea ennast Jumala sarnaseks tegema!“ tavatses kirikuõpetaja selle peale kantslist müristada. „Kõik see, mille Jumal lõi, tegi ta hästi, sellele pole mida lisada, sellest pole midagi ära võtta… Ja ennäe! Ta pani inimese seda harima ja hoidma! Jumal andis maad, mäed, metsad, jõed, järved ja mered, et me neid kasutaksime, neist kasu saaksime!“) Greenpeace oli sinna puid istutanud, rohi oli võimust võtmas, kuid osa linnasüdamest oli jätkuvalt püsti. Teiste seas pruunikas-hall, rohke klaasiga föderaalhoone, kus olid omal ajal olnud maksuameti ja teiste föderaalsete agentuuride kontorid.

Kui nüüd päris aus olla, siis pidi Martini meelest födekatele, nendele palgasõduritele natuke plusspoolele ka punkte andma. Olid nad ju ikkagi kummituslinnaks muutunud alalt välja tõrjunud kõikvõimalikud seal laiutavad ja omavolitsevad jõugud. Samuti olid nad laiali ajanud end Cimarron Hillsis kindlustanud äärmusliku ususekti, mingid viimsepäevapühakud mis-iganes-nad-oma-nimeks-ka-ütlesid, mille liikmed olid ähvardanud Black Foresti inimesi ja teisi piirkonna elanikke. Aga jah – ilmselt nad ikkagi olid pahad. Võibolla mitte nii pahad kui teised pahad, kuid ikkagi… Ilmselt ainus põhjus, miks nad igapäevaselt vastastikku üksteisel aadrit ei lasknud, oligi see, et kummalgi osapoolel oli veel lisavaenlasi. („Minu vaenlase vaenlane on mu sõber,“ oli vanem vend öelnud. „Aga pea meeles, Marty – ta on ikkagi, lõpuks ja alati, minu vaenlane.“)

„Iga hetk nüüd!“ sosistas Seth. Ta peaaegu värises erutusest põrnitsedes ainiti all orus olevaid ehitisi.

Ja siis see juhtuski: maja vundamendi alt lahvatas laiali tolmu ja suitsupilv. Martin arvas ka leeke nägevat, mis otsekui läbi korruste ülespoole sööstsid. Veel tervetest klaasidest pritsis sädelevaid kilde, mis isegi nii kaugele kätte paistsid. Kõmina kandumine nendeni võttis aega. Maja vajus kokku ja kõik mattus tolmu ning suitsupilve.

„Võimas!“ röögatas Seth ja kargas barrikaadil püsti. Ta huilgas valjul häälel, kartmata läheduses olla võivaid täiskasvanuid, keerutas oma kohal ja viskas villase mütsilodu üles. „Vabadus! Me oleme vabad!“
Nojah siis… mõtles Martin ja huilgas igaks juhuks kaasa. Hea on ju olla vaba. Kas sellest rohkem süüa lauale tuleb, oli muidugi omaette küsimus, aga igatahes on nad vabad.

Ta vaatas ringi ja nägi oma imestuseks, et eemal vahitornis juubeldas keegi mees üsna samalaadselt, nagu Seth siinsamas. Veel kaugemal nägi ta kaht kogu, kes vaheldumisi tantsides ja kallistades samuti rõõmustasid. Kuskil veelgi kaugemal täristas keegi automaadist paar valangut õhku. Ning siis hakkas Suure Torni kell kuminal lööma. Tundus, et neid, kes äsjast sündmust oluliseks hindasid, oli päris palju.
„Mu emps ütleb, et järgmisel kevadel lähme preeriasse ja hakkame seal omale põldu rajama,“ sõnas Seth, kui nad Martiniga tagasi kodu poole lonkisid. „Kas te ka hakkate seda tegema?“

Martin kehitas õlgu. Tal polnud õrna aimugi. Aga tema meelest olnuks õige tore koos Sethiga koos põldu rajada.

„Ma ei tea,“ kostis ta. „Mu ema oli kunagi õpetaja. Ta on rääkinud sellest, et tegelikult oleks meil siin ikkagi kooli ka vaja. Mõeldagu födedest, mida iganes, aga üks korralik ilmakodanik peab ikka lugeda, kirjutada, liita ja lahutada mõistma. Ning võiks teada, mis Jefferson deklaratsioonis oli kirjutanud.“

Seth vaatas sõbrale kaastundlikult otsa.

„Aga tead, mis!“ ütles Martin, enne kui sõber midagi öelda jõudis. „Ma võin sulle appi tulla küll. Ma arvan, et mulle kohe päris meeldiks põldu teha. Sest ausalt öeldes ei saa ma aru, miks ema õpetab mulle igal talvel uuesti seda Jeffersoni juttu.“ Ta peatus, võttis tõsise poosi ja pöördus oma kätt sirutades Sethi poole: „Uskuge mind, söör! Ei ole Briti Impeeriumis olemas meest, kes veel nõnda südamest armastaks meie liitu Suur-Britanniaga nagu mina. Aga Jumala nimel, kes mind on loonud, ma pigem suren, enne kui alistun nendele tingimustele, mis Briti Parlament on meile esitanud. Ja seda öeldes, ma usun, et edastan terve Ameerika tundeid.“

Seth tegi talle teeseldud tõsidusega kummarduse. „Sa oled ikka täitsa peast ogar, mees!“ teatas ta naerdes.

Martin sirutas end ja lisas oma häälde veelgi enam paatost: „Me peame iseenesestmõistetavaks neid tõdesid, et kõik inimesed on loodud võrdseina, ja et nende Looja on andnud neile teatud võõrandamatud Õigused, nende hulgas on õigus Elule, Vabadusele ja Õnnetaotlusele.“
„Seega jah,“ lisas ta, seades oma sammud taas kodu poole. „Ma mõtlen, et põllu rajamine on päris hüva mõte, mees.“ Ta kujutles oma mõttes silmapiirini laiuvaid väljasid, lainjaid küngastikke, mida raamisid Kaljumägede nõlvad, kuldsed viljapõllud, nende kohal kõrguvad tuulegeneraatorid, põldude vahel farmid, karjamaad, lambad, veised, kanad. Ja muidugi mustangid. Sadada kaupa mustange. Ning nemad Sethiga hobustel ringi kappamas, juuksed tuules lehvimas. Saabaste nahk määrdest läikimas, laiaservalised kaabud kuklas, rätid katmas suud ja nina tolmu eest, õlitatud relvad sadulataskutes. Vabad...

Seth heitis veel pilgu alla Springsi poole, kus tolmupilv tasapisi hajus. Justkui väikesed sipelgad sebisid seal ringi inimesed, masinad roomasid suuremate põrnikatena nende vahel. Ta sirutas käe välja ja sihtis neid oma määrdunud sõrmega. „Põmm, põmm, põmm! Pihtas-põhjas…“ pomises ta ja hüples barrikaadi nõlva mööda alla, sõbrale järele.

„Tead, kui ma nüüd järele mõtlen, siis saan ma aru küll, miks paps ja teised mustangidest rääkisid!“ hüüdis ta Martinile.
„Jaaah?“ venitas Martin.
Seth jooksis tema kõrvale ja pani talle käe ümber õla. „Muidugist. Kui me juba põldu rajame, siis on meil järgmisel suvel ka hobuseid tarvis.“


(september 2013)
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0032)