Marjad on peaaegu märkamatud. Kirsi jumalik mustjaspunane küps värvus rohelisel taustal võiks ju paremini silma hakata? mõtles Kert, kui sasis põõsaspuu okstest ühe vasakusse kätte ning üritas paremaga tumepunaseid marju noppida. Töö ei edenenud: esiteks oli kirsse sel aastal vähe ja teiseks, nad olid mattunud lehtede vahele. Kolmandaks, kirsse tuli korjata ükshaaval, ja poetada nad eraldi anumatesse, väikestesse, just selleks puhuks meisterdatud napakestesse.

Lopsakas kirsipuu kasvas ühe vana talu lähedal, mõned meetrid põhja poole majast, millest olid järel vaid seinad. Veel kümme aastat ja läinud on nemadki. Seda talukohta jäävad tähistama vundament, poolkuivanud sirelipõõsad, vanad kidurad antoonovkad ja kirsipuu. Oma mustjaspunaste marjadega.

***

Kert avastas selle vana ja inimeste silme eest varjatud kirsipuu alles kolm aastat tagasi. Juhuslikult. Teel pealinnast jumalast mahajäetud asulatesse, kuhu ta pidi viima ilmavalgust (kiibid plastikust karbis klõbisesid sõbralikult tee konaruste taktis), ei olnud ta kunagi kohanud kedagi. Isegi puid ja põõsaid on vähevõitu. Loomulikult.
Kert ei mäletanud ka oma lapsepõlvest ei puid ega põõsaid. Ometi olid need selvas olemas. Räägiti ka koertest, kassidest, lindudest, jänestest, oravatest ja muudestki loomadest - kuidas kodud ja selvad olid nendega täidetud, kuidas kitsed tulid koduõuele uudistama ning paremat ninaesist otsima, kuidas kassid püüdsid tuvisid... Vanemad inimesed rääkisid. Need kohad, mis imekombel olid säilitanud osakese faunast ja floorast, kuulutati looduskaitsealadeks. Linnast linna või väiksemasse asulasse pääses vaid mööda selvasihte või teid, mida ei saanud enam nimetada teeks, pigem teekohti meenutavateks laiadeks radadeks - ühendusteedeks, mida sai läbida vaid teatud sorti sõiduvahenditega.
Tühermaal ellujäänud loomad viidi poolsuletud tsoonidesse, tekitati kunstlikult elukeskkondi.

Oma ringsõitudel maailmas oli Kert näinud paljusid loomi, näinud spetsiaalselt nende jaoks loodud tingimustes. Seal hoiti isegi kasse ja koeri - neid inimeste vanemaid sõpru, kui uskuda vanaemade lugusid. Kuid ometi siin, jumalatest ja inimestest mahajäetud kohas, kolme tee ristis, pealinnast ligi 200 kilomeetri kaugusel, oli Kert peaaegu alla ajanud väikese koera.

Koer jalutas keset teed ning ei teinud märkamagi mööda teed lähenevat roomikut. Kert tõmbas signaalnööri alla pikemaks ajaks kui tavaliselt, aga koer pööras vaid pead. Roomiku mõtlikult üle vaadanud, lentsis loom tasapisi teeveerde. Aeglaselt ja vaevaliselt, nagu teeks iga samm talle valu. Kert sai vaevu pidama. Signaali heli kaikus veel õhus. Sõidukist välja astudes ei märganud ta enam koera, ilmselt oli loomake end puude varju vedanud. Selle mõne sekundiga, mil ta auto kallal kohmitses ja välja sai? See ei tundunud Kerdile kuigi loogiline.

Mees vaatas otsivalt ringi. Ta oli roomiku seisma saanud sirelite juures. Õitsemisaeg oli ammu läbi, aga sirelid suutsid siiski avaldada oma suuruse ja võimsusega Kerdile muljet. Ja läbi tihedate sirelite paistis maja kontuur. Koera polnud endiselt kusagil. Kert tahtis just roomikusse istuda, kui märkas teda silmanurgast. Loom astus iseteadvalt, aga kuidagi kummaliselt, aeg-ajalt peatudes ja esimese käpaga justkui õhku kombates. Kuigi Kert polnud loomult kuigi uudishimulik, otsustas ta siiski uurida, ega koerake ometi viga ei saanud. Ja lõppeks, näha looma lähemalt keset tühermaad või selvat oli haruldane privileeg, mis saab osaks vaid vähestele.

Sirelitest paar meetrit vasakul paistis teekoht. Võimalik teekoht, sest nüüdseks kasvas seal vaid meetrikõrgune umbrohi. Kert kahlas mööda metsistunud teerada maja poole.

Kert astus maa-alale, mis oli kunagi olnud hoov. Vana maja seinal rippus hobuserõngas. Kert vilistas mõttes. Ta oli sattunud kaks sajandit vana maja peale! Selliseid kohtab haruharva. Enam ammu ei olnud ju hobuseid vabapidamisel, enam ammu ei ehitata palkidest maju. Suuri metsi enam ei ole ning keegi ei raiska puitu majade ehitamiseks. Puudest toodetakse kütust ning nende koored on väärtuslikud. Alumised pooled kõlbavad süüa - muidugi kui osata neid õigesti keeta - ja ülejäänud koore osad on tehnikas kasutusel. Mida nendega täpselt ette võetakse, ei olnud laiemalt teada.

Koer jäi seisma, justkui Kerti oodates. Ta lasi inimese endast paari meetri kaugusele ning pööras pead. Kert märkas kerge ehmatusega, et loomal polnud silmi, ainult mustad augud valgete kulmupuhmaste all. Koer tõstis nina ning nuhutas. Ninanööp justkui liikus paremalt vasakule. Kuidas? jõudis Kert mõelda, enne kui koer liigutas. Ettevaatlikult, aga kiiresti, kiiremini kui Kert jõudis oma lause lõpuni mõelda, oli väike, musta hatuse kasukaga pime koer Kerti juures. Rehmas käpaga. Rehmas teist korda. Ja asus teele. Kuhu iganes ta teel oli.

Kert tunnistas väikest silmitut koerakest, kehitas õlgu ning järgnes talle. Koer liikus tõesti kiiresti. Kui Kert oli jõudnud maja tagumise servani, polnud teda enam kusagil. Oli kirsipuu ja punased, mustjaspunased suured marjad. Kert oli valmis olnud milleks iganes, aga mitte selleks. Kirsid! Ema oli tema kümnendal sünnipäeval kinkinud kolm kirssi. Kolm imemaitsvat kirssi, punast ja mahlast. Kirsipuud kasvasid selvas ja vanade majade lähedal, kasvasid seal, kuhu ükski inimene naljalt ei satu... enam. Vanu maju enam ei olnud ja selvad olid muutunud ohtlikuks, olid kaitse all. Nii kõneldi tänaval, nii kõneldi virtuaalis. Vanamemm rääkis, et sel ajal, kui tema noor oli, oli lubatud selvasse minna, et korjata seeni, maasikaid ja mustikaid. Seeni, maasikaid ja mustikaid... Nüüd müüdi neid suurhallides ühekaupa, igaüks neist hingehinda väärt. Mälestus kirssidest jäi Kerti hinge. Hiljem, kui ta rikkamaks sai, oli ta läbi sõitnud maailma eri nurgad, ostnud maasikaid ja mustikaid kümnete kaupa, ja teisi eksootilisi vilju, näiteks murakaid ja aprikoose, banaaniviile ja apelsinilõike. Ta oli ostnud ka kirsse. Aga mitte kusagilt ei leidnud selliseid kirsse, nagu ema tol päeval pojale kinkis - tumepunaseid ja magusaid. Selliseid, nagu tema ees seisval kirsipuul.

***

Õhtu hakkas jõudma. Punane päike veeres vana maja korstnast sisse ning jäi ootele. Justkui bumerangiga üles visatud kuu valgus muutus õhtu edenedes järjest eredamaks. Tundus nagu oleks suuremahulise kopsuga taevaisa elavat tuld väsimatult suuremaks puhunud.

Kert oli jõudnud talu juurde liiga hilja. Mitmesugused asjatoimetused hoidsid teda keskuses, aga siia ta lihtsalt pidi jõudma. Kolm aastat järjest 7. kuu 13. kuupäeval . Seda, miks ei varieerinud ta kuupäevi, ei osanud ta endale seletada. Miks mitte 15.-l või 16.-l või hoopiski 14? Ikka ja alati samal päeval. Päeval, mil ta oli kohanud silmitut koera.

Koera polnud ta enam kordagi näinud pärast seda tähendusrikast kohtumist. Jah, Kert oli luusinud mööda aeda, uidanud mööda ümbrust, isegi maja uksest sisse vaadanud. Koerast ei kippu ega kõppu.

Punane õhtuvalgus muutus aina intensiivsemaks ning kirsid selle võrra nähtamatumaks. Kuid anumad ootasid täitmist, kirsid korjamist. Kert noppis puult justkui hüvastijätuks veel ühe marja, ja hetke kõhelnud, pistis selle suhu. Magushapu plahvatus suukoopas pani mehe mõnust silmi kissitama. Siis pakkis ta karbid kokku, pani seljakoti selga ning, heitnud veel ühe pilgu kirsipuule, hakkas astuma roomiku suunas. Paari sammu pärast tundus talle, et midagi oli seekord teisiti. Midagi, mida ta silmanurgast märkas just siis, kui pööras puule selja. Kert pööras pead ja märkas, et punane valgusjoon läbi kirsipuu lehtede osutas väiksele künkale. Küngas ei eristunud muust maastikust päevasel ajal, alles punane õhtuvalgus märkis ta ära kui koha, kus kasvasid valged ja mustad lilled. Kert ei olnud seda mustvalget küngast kirsipuu all kunagi õieti tähele pannud, nii palju tegemist oli tal marjade korjamisega.

Künkast eraldus koerakuju, muutus tahkemaks ning liputas saba. Nõrgalt, aga siiski. Koerake vaatas Kerti oma silmitu näoga. Mees sirutas käe kõhklevalt välja ja hüüdis tasa: "Kutsu-kutsu!" Loomake astus vaevaliselt ja saba liputades Kerdi poole. Künkast tõusnud koeravaim näis sõbralik.

Veel palju aastaid hiljem mõtles mees koerale ja kirsipuule. Hirmul ei olnud seal kohta. Õud tuli hiljem.

Koer astus ja astus, jõudis Kerdini ning pistis nina otse ta avatud pihkude vahele, pistis läbi ja astus edasi, nagu ei näekski meest... Kert vaatas koerale järele. Ja ei suutnud hüüatust maha suruda.

Pealtnäha 20-30aastane naine seisis paar meetrit eemal Kerdist ja vaatas kirsipuud, vaatas hauda. Mehe kohalolu ei häirinud teda karvavõrdki. Tundus, et naine ei ole isegi teadlik Kerdist. Koerake astus edasi ning, jõudnud naiseni, limpsas tal keelega üle parema käe sõrmede. Naine võttis vasaku käega paremast ja otsekui silitas seda, silitas niimoodi, et näis silitavat ka koera pead.

Naine astus sammu Kerti suunas. Taibanud, et teda ootab taaskord "läbiminek", astus Kert delikaatselt paar sammu kõrvale. Aeg tundus nihkuvat, ühes sellega ka reaalsusetunne.

Naine astus, koerake truult kõrval kirsipuu juurde, toetus kandadele ning vaatas küngast. Vaatas hauda. Jah, hauda... Mitte kusagil mujal ei kasvanud mustad ja valged lilled koos, pealegi veel tähekujuliselt. Lilli istutatakse tavaliselt eesmärgiga, näiteks tähistamaks mingit olulist kohta. Või hauda. Tähte polnud kerge ära tunda, aga vaieldamatult oli see seal olemas. Koer seisis naise kõrval, nõjatus kergelt vastu inimese jalga. Ja jälle näis naine paitavat koera.

"Liisu-kutsu, homme läheme me ära. Läheme päriselt ära, aga sina pead siia jääma. Ole tubli kuts, valva mu kirsipuud. Valva, ja kirsipuu valvab ka sind," rääkis ta vaikselt, justkui omaette. Koer keeras pea viltu ja kuulatas. Kert nägi, et koer sai kõigest aru. Kas just sõnadest, küll aga sellest, mida temast taheti. "Valva puud ja oota meid Oota mind... ma tulen tagasi. Ma luban sulle," ütles naine ja pani käe künkale. Käsi vajus kergelt allapoole lillede tasapinda. "Seal peab olema hauapind," arvas Kert.

"Sa tunned mu ju ikka ära, eks, kutsa?" küsis naine koeralt, millele koer lehvitas vastuseks sabaga. "Ma lõhnan ju ikka samamoodi, nii 10 kui ka 100 aasta pärast. Valva mu kirsipuud. Ja kui ma ei tule, tuleb keegi teine, kes sind ikka armastab..." Viimaste sõnade kuulmiseks pidi Kert tugevasti kõrvu kikitama, kuid õhtu hakul kerkinud tuul kandis eemale viimased sõnad. Kert nägi, kuidas naise nägu tõmbus hetkeks grimassi.

Naine tõusis ja astus veidi hauast eemale, kätega kirsipuu oksi eemale lükates. Mõned neist haardusid naise juustesse ja justkui sikutasid neid. Koerake vaatas naist, limpsas ta käsi ning püüdis hüpata naise najale. Ja hüppas naisest läbi.

Naine eemaldus ja koer jäi talle järgi vaatama. Kert oli justkui kahe tule vahel. Ühelt poolt pidi ta minema, sest tühermaa muutub öö tulles ohtlikuks, teiselt poolt tahtis minna koos naisega, kes tundus talle õõvastavalt tuttav. Pealegi tahtis ta vaadata koera, vaadata ja jälgida iga tema liigutust. Mis sest et kummitus, aga ikkagi koer!

Loomake lahendas olukorra. Kui naine oli kadumas maja uksest sisse, istus ta künkale ja haihtus aegamööda alt üles, justkui neelanuks teda maapind, pilk suunatud maja uksele. Kert jälgis looma niikaua, kuni koerast oli järel vaid õrn uduvine, ning astus siis kärme sammuga maja poole. Trepil viivitas ta veidi ning avas kõhklevalt ukse.

Kohviaroom tõusis pannkookide kõrvalt nagu joovastav neste. Kööki seatud laud oli kaetud laudlinaga, millele oli korralikult asetatud taldrikuvirn, noad-kahvlid nende kõrvale. Pannkookidega taldrik näis justkui kaunistavat väikest lauda ning läbipaistev kohvikann tundus aupaklik. Avatud moosipurgist aimdus kirsilõhna. Õhus oli tunda laupäeva hommikut. Ometi oli ju õhtu... Kert vaatas avatud uksest igaks juhuks välja. Õhtu mis õhtu, aga toas oli hommik...

Kerti kõrvad täitusid laste joovastushüüetega. 8- ja 9-aastane hiivasid end taburettidele. Unesoenguga vanem meesterahvas istus laua taga ning uuris ajalehte.
"Mitte midagi, mitte kunagi mitte midagi," ütles ta ja pani ohates lehe kõrvale. "Võiks ju arvata, et selle aja peale on nad midagi teada saanud."
"Üks asi on teadmine, teine kirjutamine," vastas laua ligi astunud naine. Seesama, keda Kert oli näinud kirsipuu all.
"Aga ikkagi, uuriv ajakirjandus võiks ju midagi uurida," õiendas vanem meesterahvas. "Uurivad nad sul jah," vastas naine, ning asus kohvi välja kallama. Lapsed küünitasid tassidega käed naise poole. Tassidele olid maalitud suurelt maalitud L ja M.
"Teile ka kohvi?" uuris ta.
"Jaaa!" kõlas põnnide ühisvastus. Seepeale astus naine külmiku juurde ning võttis piima. Laste tassid said täis piimaga kohvi. Üks osa kohvi ja viis osa piima ning natuke kuumust mikrolaineahjust. Vanem mees võttis veel kord ajalehe kätte, lappas natuke, ja leides huvitava koha, süvenes kirjasõnasse.
"Näed, siin kirjutatakse, et alles täna evakueeriti presidendi perekond," ühmas ta, "me ei olegi siis nii hiljaks jäänud."
"Ei ole, ei ole," rahustas naine. "Kohad ootavad meid, kõik on kokku räägitud." Ta pühkis silmanurgast vargsi pisara ja pani lastele pannkoogid taldrikule. Ning tõstis moosipurgi nende juurde.
"Mis sa nüüd vesistad, me tuleme ju tagasi, kui oht on möödas," sõnas vanem mees kulmu kortsutades.
"Seda jah, aga kuidagi raske on," ütles naine. Ta toetas käed vastu lauda ja vaatas, kuidas lapsed söövad. Seejärel ta pööras pead ja vaatas ta otse Kerdile otsa. Aeg ronis vakladena tema silmakoobastes, juuksed olid peast välja langenud ning naise asemel vaatas teda hauast välja roninud, mädanenud ihuga naine, kelle räbaldunud riided katsid vaevalt ta häbedust. Laste asemel istusid toolidel väikesed luukered ning vana mehe käte vahel oli tühjus.

Kert tundis, kuidas süda tõmbub kokku, kätesse tekivad nähtamatud hantlid ning kananahk veereb varvasteni. "Ta näeb mind," mõtles Kert paanikas ja taganes uksest välja. Naine astus järele, "Oota," hüüdis ta.

Kerti pakkudena tunduvad jalad hakkasid nagu iseenesest jooksma. Kert lidus läbi paksu umbrohu endale teed rajades roomikusse, justkui oleks tal tondid kannul, ja käivitas masina nii närviliselt, et esimese hooga suri roomik välja. Kert tõmbas uuesti ning läinud ta oligi. Mälestusega kirsipuust, koerast ja hommikust, õhtust ning äkitselt kogetud õõvast.

Kert ei tulnud kirsse korjama ei sel ega teisel aastal. Kolmandal aastal kohtus ta tuttava naisega. Ta ei kartnud enam. Kirsipuu valvur ja kirsipuu ootasid ju korjajat. Selleks ajaks teadis Kert täpselt, kust kohast ta seda naist teadis. Vanaema albumist. Seal seisis pruunide pikkade juuste, veidi kandilise lõuaga keskmist kasvu naine, ning tema ees lapsed. 8- ja 9-aastane. Kõrvalpildil aga korjas vana mees puult kirsse ja väikest kasvu säravate silmadega koer seisis ta kõrval, otsekui jälgides mehe iga liigutust.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0031)