m2ed llille„Minu magamistoa aknast paistab kombinaat! Ma tean, et te kõik arvate, et see on üks vana, hullu, end põhja joonud mehe järjekordne sonimine. Teie kõik näete seal kaunist pühakoda, kõrge torniga, mille tipus kiiskab kuldne krutsifiks, akendest kumab valgus, ustest hoovab üleilma palveid ja laulu ning hoovis toimetavad rahulikud vagad inimesed. Te kõik usute, et see on meie maa üks vanimaid ja kuulsamaid kloostreid. Aga see ei ole alati nii olnud! See katedraal ilmus siia siis, kui mina alles poisike olin. Ja ma tean, kindlalt, et see ei ole mitte pühakoda, vaid kombinaat, kuigi te kõik usute ja väidate mulle vastupidist!

Kunagi, minu lapsepõlves, tõsi küll, kõrgus kloostri kohal roheline mägi. Sellel karjatati kitsi ja kasvatati mandlipuid. Kevadeti uppus mäekülg roosadesse õitesse, suvel helisesid puude vahel kumedalt kitsede vasksed kellad ning karjused hõiklesid loomi karjatades aeg-ajalt puude vahel.

m2ed llille

Illustreerinud Luule Lille

Siis tulid võõrad, ülikondades härrasmehed, kaabud pääs, kepid -konksud ja ogaliste taldadega saapad kaasas. Käisid sõgedad kevadeti mägedes ronimas! Külataadid arvasid, et ega see nüüd küll head ei tähenda... Ega nad ei eksinudki! Kord kukkunud üks turnivaist veidrikest mäenõlval ja libisenud tüki maad allapoole. Tema kukkumisvaos paljastus tuhm, mustjas kivipind. Juhtumit pealt näinud karjuste sõnul oianud mees alguses kõva häälega. Aga seejärel röögatanud ja pistnud siis võõras keeles kõigest kõrist juubeldama. Karjused arvanud, et ta põrutusest aru kaotas ja pannud padavai külla arsti järele, kitsed kõik uudishimulikult karjas kannul.

Arst tulnudki, tuvastanud murtud jala ja viinud mehe linna, haigemajja. Järgmisel varakevadel, niipea kui lumi sulas, oli sama mees platsis, koos terve hulga prillikandjatega ning kõik, heledad ülikonnad seljas, traavisid tulistjalu mägedesse. Tulid õhtul alla, vadistasid erutatult ja palkasid külamehi mäekülge puhastama. Kühvlite ja harjadega. Naised pidid end pikali naerma kui nägid, kuidas noored tugevad mehed kes kodus luua asukohtagi ei teadnud, nüüd tillukesed harjakesed kämmalde vahel, usinasti kive nühkisid. Veel enam imestasid nad aga siis, kui veidrikud meestele iga tööpäeva eest vaata et karjuse aastapalga peo peale ladusid.

Murukamara alt paljastusid üksteise järel kaljunukid, mustad ja siledad, kõik kaetud kummaliste jooniste ja märkidega.

Külarahvas suhtus toimuvasse hirmuseguse hardusega. Külapreester teatas pühapäevasel jutlusel kantslist, et kirjad mustadel kividel olla suisa Saatana enda kätetöö ja jumalast neetud saab olema see, kes kuradi käsilasi abistab ning selle eest neetud tasu võtab! Noored aga, ega need ju pappi ei kuulanud, ajasid kõigist jumalasulase hoiatustest hoolimata raha kokku ning kadusid mägedest alla, suurde linna, saadud raha rõõmuga laiaks lööma.

Suurest linnast hakkas aga sealtpeale riburada pidi järjest enam rahvast mägedesse voolama. Ikka neid imelikke pilte kaema, pildistama, joonistama, kivide vahel murule laotatud linadel peenutsevaid söömapidusid pidama... Külanaised küpsetasid ööd läbi ning seadsid turuplatsil hommikul uhkete satsidega pidukorvid värskete saiadega tulijate jaoks valmis. Ega nood hinnast hoolinud, maksid mis küsiti, haarasid korvi käevangu ja kadusid mägedesse. Naised said pere tarvis kenakest raha ning lapsed teenisid enestele lisa õhtul mägedes korvide kokkukorjamise ja tagasitoomisega.

Säherdune linnasakste trall kestis juba mitmendat suve. Ikka juurde ja juurde puhastati kummaliste märkidega kive, ning linnarahvast kaugematest ja lähematest maadest käis seda ilmaimet kaemas. Ainus, kes endiselt kivide suunas vähemalt kolm korda päevas sülgas ja lakkamatult risti ette lõi, oli kohalik preester.

Rahva seas levisid üha laiemalt jutud sellest, et Mäel elanud kunagi hallil ajal muistsed jumalad, keda sääl kummardamas käidi. Preester aga luges kolmandal suvel kirikus ööl ja päeval vahetpidamata palveid, et saatan oma küüned külakesest eemale hoiaks. Vähemasti esialgu paistis, et tema palved mõjusid, või oli ehk saatanal parasjagu muid tähtsamaid toimetusi kui oma soditud kivide karjatamine.

Linnarahvas pidas usuhullu preestrit kividega vähemasti samaväärseks ilmaimeks, ning käis kirikut ja pappi pidevalt uudistamas. Varem väikese külakoguduse poolt sageli tühjaksjäänud ja pisut roostesse tõmbunud korjanduskarp oli nüüd iga jumala päev annetustest tulvil. Preester viskas aga igal õhtul peale õhtupalvuse pidamist selle va äraneetud raha needmiste ja sülgamise saatel kirikuukse ette teetolmu ning keeldus sellist patust raha kiriku kassasse vastu võtmast. Külakiriku esine väljak kogunes juba kaugelt enne õhtupalvust pilgeni rahvast täis, ning nii mõnigi kord tekkis platsilekogunenud inimsummas raha üleskorjamise eesõiguse pärast paras rüselus.

Sügisel, kui ilmad halvaks ning mäestikuteed põhjatuks muutusid, rahvavool lakkas. Külake langes tagasi igasügisesse rutiini, kõik kohalikud pöördusid tagasi igapäevaste toimetuste juurde. Külakesse kauaks tolknema jäänud linnavurled passisid aiva teeleasumiseks sobivat ilma ning külmade tulles kadusid nemadki.

Siis, ühel pilkaselt pimedal hilisssügise ööl, tuli meile esimene Maaõgija. Külakese rahvas kuulis pimeduse varjus mägest hirmsat kõminat, ning pidas seda esialgus äikesetormiks. Kui aga pöörane kõmin ja kolin hommikul jätkusid, läksid külamehed kaema, mis Mäel õigupoolest sünnib.

Hirmuseguse paanikaga vaatasid mehed pealt, kuidas mingi erekollane hiid mäeveerul oma lühikestel, väga krobeliste soomustega kaetud paksudel ja väga lapikutel jalgadel kumarassetõmbunult kükitas ja suust väljaulatuva üheainsa ülipika ja ilmselgelt vägagi terava hamba kriginal ja madala üürgamise saatel musta kaljupinda surus. Elukas hakkas hambaga noid joonistega kaetud musti kivitükke lahti kangutama-saagima. Kivid kadusid eluka kõhtu tehtud avavusse.

Meeste kannul ilmus peale tavapärase hommikupalvuse pidamist Mäele ka külakese preester, kes Maaõgija suunas ristikujuga vehkima ja pühitsetud vett pritsima hakkas. Eluka üürgamine ja kivide kangutamine lakkas. Ta liigahtas ning avas oma ainukese ümara silma. Sellest tuli välja silmipimestavalt ere valgusvihk, mis haaras preestri endasse ning kergitas ta maast lahti. Hirmust soolasambaks tardunud külameeste silme all kerkis preester puulatvadest kõrgemale ning kadus siis mäe kohal laiuvasse tumedasse pilve. Mehed vaatasid seda sõnatult nagu soolasambad ega julenud iitsatadagi. Maaõgija libistas silma viivuks üle kõigi kokkutulnute, ning jätkas seejärel häirimatult üürates poolelijäänud kivitükkide lahtisaagimist. Mehed seisid ja põrnitsesid vaikides eluka tegevust. Varsti keeras elukas selja ja rühkis mäest üles tumeda pilve sisse. Tagasi ta enam ei tulnud. Mehed seisid preestrit tagasi oodates mäel terve päeva, ning lahkusid alles siis kui hämarduma hakkas, ise pidevalt hirmuga üle õla kiigates, ega eluka valgusvihk neid koduni jälita. Sel ööl ei maganud külas keegi.

Hommikul metsa tagasi minnes tabas mehi veelgi suurem õõv. Terve mäekülg oli Maaõgijaid täis. Nad kõik kangutasid ettevaatlikult kirjadega kiviplaate maast, ning toppisid need enestele kõhtu. Mägi kahanes silmnähtavalt. Rohelised puud olid maast juurtega lahti kistud ning langesid alla orgu, külakese poole. Mehed pagesid ummisjalu külla, et päästa maju ja inimesi langeva puuderüsi eest. Maaõgijad ei teinud nende kohalolekut justkui märkamagi, aga kui mehed külani jõudsid, nägid nad, et üks hiiglane on neile siiski järgnenud. Eluka kohalolekust pelutatud inimesed tormasid kirikusse, et jumalalt selle needuse eest pääsemist paluda. Kirik oli sel hommikul tühi ja elutu, preestrist ei märkigi. Inimesed piidlesid üle kirikuuukse, ning kuna preestriga juhtunud oli kõigile kulutulena teada antud, ei söandanud isegi lapsukesed omavahel sosistada. Maaõgija aga asus enese ette üürates, külaelanikele tähelepanu pööramata, jälle oma pikka hammast oskuslikult kasutades mäest allalangenud puid kuhjama, et nendega külakest uute langevate tüvede eest kaitsta. Töö tehtud, läks imeelukas tagasi mägedesse. Inimesed kirikuuksel kaesid teda hirmu ja hämmelduse ning ilmse kergendustundega, et küla oodatud hävingust nii kergelt pääsenud oli.

Preester jäi suisa mitmeks päevaks kadunuks. Pühapäevahommikul säras aga kirik taas tuledes. Uudistejanus inimesed tulid viimane kui üks padavai kirikusse, mis sai rahvast tulvil täis, otsekui oleks suveaja linnavurled taas kohale ilmunud, usuhullu uudistama. Preester pidas oma kogudusele hommikupalvust ning oli kui ümber vahetatud. Tänupalvusele järgneval hingestatud jutlusel rääkis ta, et kividel olla Elava Jumala enese sõnad, ning jumal ise tulnud nüüd oma tarkustele järele. Ta ütles, et Jumal andis talle ülesandeks kümme päeva peale sõnade mäelt äraviimist täpselt sellesse kohta, kus ta preestrile end ilmutas, uhke katedraal püstitada. Jumal olla isegi lubanud oma saadikud - Maaõgijad ehitustöödele lahkesti appi saata.

Nii sündinudki. Enne ülestõusmispühi oligi kuldne katedraal tipp-topp valmis! Preester kavandas uhkeid avamispidustusi ning mina pidin pisukese kooripoisina sissepühitsemispeol uhkesti kaasa laulma. Enne pühi jäin ma aga raskesti haigeks, ning vanemad saatsid mind raske südamega alla linna, haigemajja tervenema. Kui ma kuu aja pärast terveks sain ja tagasi külla jõudsin, ei olnud seal enam ühtegi endist, mulle tuttavat külainimest, peale meie preestri. Kui ma temalt jahmunult ja õnnetult oma vanemate järele pärisin, näitas preester mulle kaht õndsa näoga inimest, kes tõepoolest katedraali hoovi peal toimetasid. Nemad aga ei tundnud mind enne ära, kui preester neile selgitas, kes ma olen. Vanemate näoilmed olid uudiseid kuuldes muutumatult rahulolevad ja ehk isegi õnnelikud, aga nende olek oli kuidagi kauge ja tervitussõnad puised ja võõrad. Minuga nad mingit tegemist ei teinud. Preester võttis mu enese hoolde ning pani mind jutluste juurde eestlauljaks.

Kõik külakese lapsed, keda ma tundsin, olid sootuks külast kadunud, ning ma laulsin uhkes üksinduses. Sellest veelgi veidram oli aga tõik, et mitte keegi täiskasvanuist ei näinud mind, ega ühtegi teist last mäletavat. Mehed ja naised elasid eraldi nagu nunnadele ning munkadele kombeks ja lastest ei rääkinud keegi, lapsi ei sündinud enam ning uusi elanikke sai klooster siia voorivatest palveränduritest. Külakese servale rajati orbude varjupaik, mille esimeseks asukaks olin mina, Kevade hakul tuli siia järjest lapsi juurde, kuni ühel päeval nägi voodiveerel istumas ja lohutult nutmas oma parima sõbra, Martini kiitsakat ja kühmus kuju. Martin oli samuti pikalt haige olnud ning koos oma tädiga alles nüüd külla tagasi tulnud. Temagi vanemad ei tundnud teda enam ära ja tädi, tema ema õde, kelle juures Martin linnas oli elanud, muutus peale naistekloostris ööbimist samasuguseks eemalolevaks ja õndsailmeliseks nunnaks. Arutasime sõbraga paljudel unetutel öödel, kuidas oma vanemaid tagasi saada või kuhu me mängukaaslased kadusid, aga sotti me ses loos niipea ei saanud. Arvasime, et loo võti peitub katedraalis, aga va sinder peester ei lubanud meid kunagi üksipäini katedraali, ning tema juhatusel pidasid meil alaliselt silma peal ka kõik kloostrielanikud. Millal iganes me Martiniga sammud katedraali poole seadsime, oli keegi neist koheselt kohal ja suunas meid leebe naeratuse ja manitsuse saatel kloostri köögiviljaaeda rohima või puid riita laduma.
Kõigi preestri karmide keeldude ja meid kullipilgul jälgivate kloostrielanike kiuste õnnestus mul ükskord, siis kui preester oma kambris õndsalt lõunauinakut tegi, salaja katedraali uste vahelt märkamatult sisse lipsata. Suurte võlvide hämaras sügavuses märkasin, et peaaltari taga, kaugeimas nurgakeses paistab kerget valguskuma. Lähemale hiilides leidsin sealt avatud ukse, millest kumas kummalist valgust. Kiikasin uudishimulikult üle lävepaku ning pidin ehmatusest karjatades tagasi hüppama. Otse uksepaku tagant algas põhjatusse sügavusse laskuv šaht, mille alumises osas töötasid kollased ükssilmsed Maaõgijad. Hiilisin vaikselt kloostrist välja ja rääkisin nähtust Martinile. Tema muidugi ei uskunud ning proovis samal öösel orbudekodust salaja välja hiilides ise tõde välja selgitada.

Läksin tasahilju talle järele, sest preestri pahameele alla sattumise ees sõelusid mu püksid ikka parajalt püüli.
Nägin täiskuu kahvatus valguses, kuidas Martin üle katedraaliesise väljaku lonkis, endal kapuuts silmini peas ja käed rinnal ristatud, nagu mõnel kloostrielanikul, kes südaöisele missale tõttab.
Missa hakkas just lõppema, Martin läks avatud uksest sisse, ilmselt soovides end kusagile pinkide alla peita ja üksi kirikusse jääda. Mina ei julenud temaga katedraali kaasa minna, ning jäin tasahilju peaväljaku äärde passima. Ronisin igaks juhuks väljaku servas kasvava õunapuu otsa ning peitsin end lehtede vahele, süda rinnus värisemas. Kui südaöine missa oli lõppenud, ruttasid palvusel osalenud kloostriasukad tagasi oma kasinaisse eluruumidesse. Martinit aga ei paistnud kusagil!

Väljak jäi täiesti vaikseks. Kuu kadus musta tiheda pilve taha, ning õues läks järjest külmemaks. Mõtlesin juba orbudekodu sooja voodisse tagasihiilimise peale, kui kogu ümbrus lõi ühtäki heledaks, nagu koidikul. Kuma tuli kloostri katusest, millest kerkisid taeva poole Maaõgijate helendavad pilgud. Elukate valgusvihus kerkis tumedate pilvemüraka poole lasu musti kaljutükke. Preester seisis katedraalitrepil ja hoidis käekõrval kühmus vanameest, kelle hõbedased juuksed valguses ebamaiselt sinaka tooni omandasid. Lõin hirmu ja ehmatusega oma mõlemad käed suule, et mitte ühtegi häält kuuldavale tuua, ning istusin kivineult õunapuu otsas söandamata isegi hingata. Preester koos vanamehega seisid katedraali ees, kuni selle katus uuesti sulgus, ning läksid siis koos kloostriasukate eluruumide manu. Mina ootasin peksleva südamega puu otsas vähemasti tunnikese, enne kui julgesin oma kangestunud luid-liikmeid sirutada ja orbudekodu voodisse lõpuks tagasi hiilida. Martinit polnud. Pugesin teki alla ja lõdisesin vappekülmas, mis vaheldus palavikuhoogudega kuni hommikuni.

Hommikul tuli üks naine, minu arvates, Martini ema, meid kõiki äratama ja kirikukooriks valmis seadma. Minu kõrval tühja voodit silmates ei ilmunud tema näole mingisugust üllatust ega kurbust Martini puudumise üle. Küll aga vaatas ta hoolega mu punetavat otsaesist ja katsus külmetavaid käsi. Pidades mind kahtlaselt haiglaslikuks kutsus naine kohale preestri. Preester saabuski natukese aja pärast. Ühes temaga tuli orbudekodu vaatama eileöine hallipäine vanamees, kelle näol oli kõigile kloostriasukatele omane, eelmalolev ja kirjeldamatult leebe ilme. Midagi selles võõra äti näos tundus mulle aga väga tuttavlikku olevat... Äkki tabas mind õõvastav äratundmine: see vanamees oli mu sõber Martin!

Kokutades pärisin preestrilt oma reetlikult väriseva häälega meie külalise kohta. Preester vaatas teraskalkide silmadega ainiti mu jahmatusest plassikstõmbunud nägu. Ühtäkki, nagu mõtete lugemise teel jõudis minuni teadmine, et preester on mu hädisest näoilmest kõik vajaliku välja lugenud. Oma tavapärasemast leebemal ning talitsetult mahedal häälel selgitas preester, et tegu on ühe palveränduriga, kes täna kloostrisse jõudis ning soovib nüüd siia, meie juurde jääda. Vanamees olevat ise nooruses orb olnud ning tahab nüüd isegi vaeslaste eest jõudumööda hoolt kanda.

Veel ütles preester kõrvalseisjaile, et ma olen ilmselt oma varem läbipõetud haiguse tõttu peast väheke hulluks läinud, kuigi ilusa lauluhääle ja lahtist töökätega. Seetõttu ta ei pahandavat, vaid jätvat mu kloostrisse ikka edasi elama. Esialgu elasingi edasi orbudekodus, kuhu tuli lisandus tasapisi veelgi asukaid, nii et saime enestele korraliku kirikukoori. Vanamees, kes enne oli olnud Martin, hoidis end miskipärast minust kaugemale ja tegi orbudekodu juures tubasemaid töid. Samuti jutustas ta meile, lastele, vahest piiblilugusid ning manitses alatasa kõiki usinusele ja sõnakuulelikkusele. Uued lapsed, tõsi küll, ei kadunud ega jäänud vanaks, küll aga tekkis ka nende nägudele ajapikku leebe, tõsine ja väga kinnine ilme. Kes kord juba oli preestri mõju alla sattunud, ei pääsenud sealt enam kusagile.

Minu elu varjupaigas ei olnud meelakkumine, aga ei murdnud ka konti. Tegin oma toidu ja riiete eest lihtsamaid töid, ning olin sellega rahul. Minna polnud minusugusel mitte kusagile, sest keegi ei oota ses maailmas üht poisinolki uks avali ega paku peavarju ja kõhutäit.

Kui ma Martiniga, kes oli nüüdseks juba väga vana, ühel korral tõesti kööki kahekesi jäin, usutlesin teda, pärides mitmeid kordi kas ta tõesti mind ja meie lapsepõlve ei mäleta. Küsisin temalt ka katedraalis veedetud öö juhtumiste ja Maaõgijate kohta. Ätike oli tõelises vanainimese hämmeldunud kimbatuses. Sellise vanainimese omas, kes ei mäleta vahel enam omaenese nimegi, kõigist muust maailma asjadest rääkimata. Taat õngitses mu jutu peale oma rüütaskust paar õuna, pistis need mulle pihku, patsutas mind lohutavalt pealaele ja läks susse aegamisi tolmus kõõtsutades ning enda ette pomisedes minema. Samal päeval avastasin, et üks vanimatest naistest katedraaliesisel väljakul sarnaneb kahtlaselt palju minu naabritüdrukule, Susannale, kellele juba lapsest saadik silma olin heitnud. Susanna oli mind meie ühiste mängude ajal alatasa nokkinud ja sageli ehmatanud, hiilides hiirvaikselt mu selja taha ning pannes pihud mu silmadele.

Nüüd hiilisin mina tasakesi ta selja taha, kui ta päikese kätte pleegitamiseks mõeldud linu laotades omaette tukkuma oli jäänud, ning panin käed tasahilju suletud silmile. Eideke võpatas, ärkas, naeratas siis mulle leebelt ja jätkas kangaste laotamist. Raputasin teda meeleheitlikult õlgadest ning hüüdsin nimepidi. Ta rehmas korra käega, mind nagu kärbest tõrjudes ja jätkas siis häirimatult oma tööd. See oli minu jaoks liig. Silmisse kerkinud pisaraist ähmaste silmadega vanakest vahtides nägin eidekese nägu korraga virvendavat ja selle all terendus mulle Susanna armas ja unustamatult kaunis näoke, silmist kumamas põhjatu kurbus. Aga niipea, kui ma silmi kuivemaks hõõrusin, oli minu Susanna kadunud, ning leebe mutike laotas nöörile päikese kätte järjekordse lasu valget linast riiet vältides hoolega mulle otsavaatamist.

Nüüd passisin ja luusisin päevade kaupa ümber köögi ning, ning näppasin ühel kenal päeval köögist pooliku sibula. Käisin ringi, endal silmad sibulast vesised peas ja vaatasin hullunult igale möödakõndijale otsa. Kloostris toimetavate ättide nägudes märkasin nii mõndagi oma mängukaaslasest mulle vastu virvendamas. Olin seetõttu nii endast väljas, et ei märganud minnes ettegi vaadata ja põrutasin pea ees preestrile otse kõhtu. Üks käsi haaras mu õlast ning teine võttis kahe sõrmega mu lõuast kinni, tõstes mu pisarais näo enesele otsa vaatama. Mehe sinised silmad tunnistasid mind teraselt. Läbi pisarate näis preestri nägu täiesti endine, selles siras ka fanaatiliselt kuri tuluke, mida olin näinud ta silmis siis, kui ta äraneetud raha väljakutolmu paiskas.

„Mida, poiss, sinuga küll teha?“ pomises preester enese ette. Ma ei saa tõsta oma kätt selle paiga elanike vastu, kui nad keelduvad muutumast. Sina oled ainuke, kes siiani vastu seisab. Milleks?“ Nuuksatasin. „Ma tahan ainult seda, et Teie ja küla oleksite endised! Palun!“ Sealjuures äigasin vaistlikult silmi varrukaga kuivemaks ning selle liigutuse juures pudenes sibul mu higisest peost.

Preestri silmad otsekui jäätusid silmapilkselt, neis veikles taas ere, külmalt sinakas helk. Ta haaras mu käsivarrest ning tiris enesega kaasa, vana kiriku tornikambrisse. Lükanud mu sõnagi lausumata üle läve, lõi ta ukse kinni ja lukustas selle. Alates tollestsamast päevast elan siin, suletud trellide taga. Valan iga päev pisaraid, et näha inimesi sellistena, nagu nad peaksid olema. Siit, kirikutornist näen, kuidas igal täiskuul avaneb katedraali katus. Kükitavad Maaõgijad tõstavad taas üheskoos oma pilgud taeva poole ja nende valgusvihk kergitab pilvedesse järjekordse lasu musti kaljutükke.

Preester, va sunnik, ei ole sellest ajast saadik mitte ühte päevagi vananenud. Kõigi nende raukadest laste elud oleks otsekui tema sisse voolanud. Temast on tänaseks saanud kloostri kuraator, meie kõigi püha eestseisja ning ta on tõusnud piiskopi austusväärsesse seisusesse. Kõik siia kloostrikülla tulnud inimesed imetlevad hardumusega meie kaunist katedraali ja vagasid inimesi. Klooster võtab päevapealt kõik hardad imetlejad, kes selleks vähegi soovi avaldavad, oma pühalikku rüppe. Mitte keegi ei mäleta enam noid musti, joonistustega kaetud kaljusid. Meie pisikeset kitsi karjatavast voostrite ja päevavaraste muretust külakesest on saanud üks riigi võimsamaid kloostreid. Vahel sattuvad siia vanad, väeti ja haiged inimesed, kes peale kloostris veedetud täiskuuööd saavad tagasi oma nooruse ja tugevuse, aga põhiliselt teenivad uued asukad preestri juhendamisel, Maaõgijaid, püüdes noid toita, katta ja ilmarahva eest varjata.

Minu elu hakkab nagunii lõpule jõudma ning mu ainukeseks sooviks on, et minu aknast kõigi päevade kaupa välja karjutud jutt lõpuks kellegi kuulja kõrvadeni jõuaks!!! Mul ei ole enam ammu pisaraid, sest kõik need, kelle pärast ma neid valasin, on igavikus põrmuks saanud...“

Vana viletsa kirikutorni katusekambri aken kolksatab heleda plaksuga kinni. Läheduses, katuseserval rahulikult patseerinud tuvid tõusevad parinaga lendu ning katedraali esisele väljakule kuulama jäänud rahvahulk naaseb oma poolelijäänud toimetuste juurde. Katedraali avatud peauksel seisev piiskop teeb üles vaadates vana kiriku suletud akna poole ristimärgi ning pomiseb hardal häälel: „ Õndsad on need, kes on vaimust vaesed!“ Tema silmis vilksatab seda öeldes korraks ebamaiselt karge, sinine tuluke.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0588)