Teoloogiatudeng Kaarel seisis tuure üles vedava saunapeo melu ignoreerides akna veeres ja jõllitas tühjusse. Kusagil allpool seadis linnatäis patuseid hingi end pühapäevaöösse imbuma, asisemad tegelased üritasid lapsi magama laulda ja seejärel ise sõba silmale saada, et hommikul uuesti oravana oma argipäevarattasse tormata. Kaarli selja taga olid mingid plikad end poolalasti jõudnud koorida ning väänlesid nüüd pilvelõhkuja katusesauna akendel, nutitelefonidega üksteisest seksikaid pilte klõpsides. Kaarel võinuks vanduda, et nii mõnelgi pingilt piigasid piidleval mehepojal venib hõbedane nire suunurgast vargsi põranda poole nagu rebasel, kes näljasena viinamarju nillib.

See saunakas oli õigupoolest tema vana pinginaabri idee oma kahekümnenda eluaasta täitumist väärikalt vastu võtta. Kaarel ei tihanud lapsepõlve parimale sõbrale ära ka öelda. Nad olid Ken-Christyaniga juba lasteaiast saadik koos mööda puuriitu roninud, seejärel jalgratastega linnapargis rallinud ja kaksteist aastat ühist koolipinki nühkinud. Isegi ajateenistusse tuli Chris temaga kaasa, kuigi Keni isa poja ajaraiskamise peale maruvihane oli ja õpingute rahastamisest ilma ähvardas jätta. Ülikoolis aga viisid teed neid eri teaduskondadesse, sest Ken-Christyan asus ikkagi papa kulul ja tasulises õppes juurat tudeerima, aga Kaarel, kes tõotatud maale eksamihinnetega pärale ei jõudnud, asus alandlikult usuteaduskonda, peenemalt öeldes, teoloogia ridadesse. Sinna sai ta probleemideta sisse.

Kaarlis elas vaikne lootus, et kord pöördub ta usuradadelt uuesti ilmalikke seadusi tudeerima, aga selle soovi täitmiseks tuli tal hetkel jõust ja ajast puudu. Lisaks kimbutas Kaarlit Chrisi uute kursusekaaslaste üleolev ilkumine põhiliselt preestrite ja kirikuvõtmete teematikal. „Kuradi lollpead!“ siunas Kaarel mõttes. Tüübid olid umbes sama avara maailmapildiga, nagu Kaarli insenerist isa, kes poja teaduskonnavalikust kuuldes ajalehe tagant mühatas: „Õppind siis parem automehaanikuks, sest ristimised, leer ja matused on inimesel kolm korda elus, aga rehvivahetus vähemalt kaks korda aastas...“ Kurat! Isegi oma vanemate jaoks polnud ta mitte midagi muud kui üks suur pettumus.

Kaarel neelatas kibestunult. Tal polnud absoluutselt mitte mingisugust peotuju. Viimased pooteist nädalat oli ta ööd-päevad raamatukogus oma kursusetöö projekti raames pühakirjade illustratsioone lapanud. Magamatusest ja vanade raamatute kopitushaisust kurnatud, ei olnud Kaarlil ka mingit tuju snoobide seltskonna mõttetute pilgete tuimestamiseks öö läbi õllet libistada. Töö oli veel lõpetamata ja poolikud lahendused Kaarlile ei meeldinud. Kui juba midagi teha, siis korralikult!

Kusjuures, puhastustule teema tulenes Kaarli kunagisest Diablo-sõltuvusest. Kaarel mäletas täpselt, kuidas selge jahmatus mänguterminite „inferno“ ja „purgatory“ tõlkimisel piltlikult väljendudes piibli heleda laksuga keset ekraani lajatas. Millegipärast oli peale seda tõdemust mänguisu väga pikaks ajaks kadunud. Võõrutusefektist sündis aga huvi arvutimängude graafiliste lahenduste ja piiblitemaatika vaheliste seoste tabamiseks ning Kaarel otsustas kursusetööd kilbile tõstes endale selle purgatooriumi-kujutamise-asja lõpuks põhjalikult selgeks teha...

„Kuule, Karla!“ Ken-Christyan koputas talle laualt võetud õllepudeliga õlale. „Tule nüüd sauna noh, mis passid siin. Kevin ja tüdrukud juba lähevad! Tule, lähme ka. Tõmbame peo käima!“

„Jajah,“ pomises Kaarel ja vaatas kangekaelselt aknasse...

See oli üldse ime, et Ken-Christyan ikka veel temasugust troppi üldse kuhugi kutsus. Kaarel oli Ken-Christyani praeguse juurakatest koosneva sõpruskonna ja eriti selles tiirlevate tüdrukute jaoks ilmselgelt õhust lahjem ja murust madalam substants, kellest piigade pilk kordagi peatumata üle libiseb, et siis kohe lähimat hulkuvat kassi nähes haleda näo ja häälega ninnu-nännutada. Persse küll! Isegi mingid neetud kassirajakad said tüdrukutelt enam tähelepanu kui tema. Ka kooli ajal olid kõik vähegi kenad neiud Chrisi ümber tiirelnud, aga teda ei pannud naljalt keegi tähele.

Kaarel hõõrus valutamahakanud otsaesist. Tõtt-öelda olid teoloogiaõpingud tema jaoks liig mis liig. Kaarli suhteliselt praktiline mõistus ei suutnud kogu seda pühakirjade plejaadi jura lihtsalt läbi hammustada. No kuidas saavad terve mõistusega inimesed mingeid vanu raamatuid sajandeid uurida, sama teose eri versioonide üle lakkamatult vaielda ja sealjuures omavahel ühe teose ülimuslikkust välja selgitades sadu sõdu pidada. Piibel on pelgalt üks teos tuhandete teiste pühakirjade seas. Pealegi, kaasaegses mõistes oli selles Raamatute raamatus sündmuste kirjeldamise viis äraütlemata igav. Kuigi ka juura, mille loenguid Kaarel oma täitmatute unistuste raames valikainetena külastas, tundus tema jaoks enamjaolt vähemalt sama kuiv, igav ja mõttetu kui vanades manuskriptides tuhnimine ja Nikaia kirikukogu otsuste meelespidamine ning nende sisu võrdlemine, kadestas ta sisimas Ken-Christyani, kellele õigusteaduse õpingud näisid vähemasti edaspidi nii leiva kui ka sellele määritava või lauale toovat. Tema, Kaarel, peab ilmselt oma diplomitööd koostades mingites külmades külapühakodades mutikestega koos koogutades laemaalidesse kätketud sümboleid uurima ja iidselt loetamatuid köiteid ning nende illustratsioone tonnide kaupa läbi lappama. Põrgulikult põnev, Da Vinci kood Eesti moodi! Samal ajal tõttab Ken-Christyan pealinna ühe kõige kõvema advokaadibüroo praktikantide ridu täiendades rikaste ja ilusate maailmas laineid lööma. Mis ime läbi see praktikakoht sündis, Kaarel ei teadnud, aga küllap ei käinud Chris mitte kirikusse küünlaid seadmas, vaid togis oma vanameest niikaua, kui see lõpuks mingeid vajalikke nööre tõmbas... Raisk! Kadedus sõbra edu üle kõrvetas Kaarlit kõvemini kui saunaleil, mida sünnipäevaseltskond nautima oli tulnud...

Keegi neist kuradi ennasttäis plikadest komistas, ja kukkus talle täiega selga. Kaarel ärritus veelgi enam. Neetud! Seisan siin nagu mingi nähtamatu mees. Kõik teavad mu eriala ja irvitavad selle üle tagaselja või avalikult. Vahet pole. Peole tulnud tüdrukud ei viitsi temasugust isegi pikalt saata. Nüüd veel astuvad sõna otseses mõttes pähe... Kurat, oli mul üldse tarvis siia ronida... Ta rapsas tüdruku pahaselt käega eemale ja jõllitas kangekaelselt edasi oktoobriöhe, solvunud neiu valjuhäälsest pahameelepurskest ja kuttide naerumöiratustest välja tegemata.

Peegeldusest aknaklaasil tegi ta kindlaks, et Ken-Christyan oli seltskonnast irdunud, ilmselt sauna... koos kõige kenamate naistega, sest tüdrukuid oli ruumi kuidagi vähe järele jäänud, aga... hetkelise sookvoodi alatäitumuse kompenseeris edukalt üks punaste juustega preili, kes oli end eelviimasest naisi ahistavast riietusesemest välja vingerdanud ja silkas nüüd üksnes stringide väel toas ringi.
„Ahvatlevalt ja poolpaljalt!“ mõtles Kaarel, suutmata oma silmi aknaklaasil olevast tüdruku keha peegeldusest lahti kiskuda. Millegipärast kangastus Kaarlile tüdruku kujutise asemel korraga mingist igivanast pühakirjast pärinev madonna... Aknaklaas tõmbus Kaarli hingeõhust kergelt uduseks.

Korraga nägi Kaarel aknal keset võluva punapea peegelpilti koperdavat ööliblikat. Mingi paks ja pirakas liblikas tuias väljaspool aknaklaasi, troonides keset Kaarlit paelunud punapea klassikaliselt kauneid kumerusi... mis parasjagu saunaukse varju kadusid. Kaarel pööras pead ja astus kaks sammu saunaukse poole, et paremini näha. Arusaamatu! Vähem kui hetk tagasi aknal poolalasti peegeldunud punapea oli korraga jõudnud siivsalt kaelast kandadeni valgesse käterätti mähkuda ning kõndis parasjagu saunauksest sisse. Loomulikult koos Ken-Christyani ja veel paari tüdrukuga.

Kaarel ohkas. Niisiis, punapead lähevad parematele meestele. Temale jäeti ainult mõttetu, tavaline paks pruun ööliblikas, kes ilma igasuguse enesealalhoiuinstinktita novembris, miinuskraadidega akendel konutab... Nördinud Kaarel jõllitas putukat, otsekui temas oma viletsa elu peasüüdlast otsides. Liblikas võdistas oma karvaseid, härmakiskuvaid tundlaid ning nihkus aegluubis mööda klaasi edasi. Tema kurgu all helendas valge triip.
„Nagu preestrikrae,“ mõtles Kaarel peaaegu kuuldavalt. Liblikas noogutas vaevumärgatavalt, aga selgelt peaga ning silus koibadega otsekui demonstratiivselt kurgualust.
„Mida kuradit?“ Kaarel hõõrus üllatusest silmi.
„Ära vannu, va preestrihakatis!“
Kaarel raputas pead, hõõrus silmi ja röögatas siis trotslikult üle toa: „Sa kuradi kurat!“
„Kutsud aiva kurja karja?“ ja ühes nende sõnadega käis üle aknaklaasi valgussähvatus. Kaarel ahhetas. Aknataguse linna tulede asemel siras peegelklaasil korraga pildike purgatooriumist. Täpselt nagu nendes vanades pühakirjaillustratsioonides, mida ta viimased ööd-päevad oma uurimustöö jaoks vaadelnud ja süstematiseerinud oli. Ainult et, aknaklaasil peegelduval Kuradil oli millegipärast Ken-Christyani nägu ning üks sarvik töllerdas juhmi näoga ringi, käterätt niuetel ja Saku Kulla pudel peos. Ülejäänud pidulised röökisid ahastavate nägudega keset basseini, milles loitsid põrgutule punased leegid.

Kaarel rapsas nii kiiresti üle õla vaadata, et kaelalihastest käis läbi terav valusähvatus. Peoruumis oli kõik vanaviisi. Mehed libistasid õllet ja seltskond tütarlapsi, kaasa arvatud vormikas punapea, kes oli ikka veel tihedalt valgesse rätikusse peitunud, tulid õhetavate nägudega saunast. Loomulikult, koos Ken-Christyani ja mistanimindoligi... Keviniga... vist. Kevini käterätt tolgendas tõesti rebadel ja hooletult pihku pigistatud õllepudelist läigatas õlu laias kaares üle toa, kui kutt elavalt veheldes midagi punapeale seletada püüdis. Tüdruk kehitas õlgu, ning tema pilk libises samal ajal üle Kaarli. Tüdruk naeratas! Vaevumärgatavalt, peaaegu haletsevalt nagu hulkuvat kassi nähes, mõtles Kaarel. Ta tabas end taas üksisilmi punapea käterätiga kaetud keha jõllitamast, neelatas kiiresti ja poolkuuldavalt ning pööras punaseks tõmbuva näo kiirelt tagasi akna poole, et mitte kellegi naerualuseks sattuda. Kiimas preestri kohta käivaid anekdoote oli ta sel õhtul ka juba vähemalt kaks korda kuulma pidanud. Isegi Ken-Christyan, tema parim sõber, oli nendele naljadele mõnuga kaasa irvitanud. Tema üle! „Kurat, see on viimane pidu koos Ken-Christyani ja temasugustega,“ mõtles Kaarel. Aitab!

Liblikas istus endiselt klaasil.
„Lunasta surmapatud, noviits,“ kuulis Kaarel nüüd selgesti.
„Mis pagana patud?“ Persse. Ta võib liblikaga ka rääkida. Mis vahet seal on. Nagunii peavad kõik toasolijad teda peast põrunuks.
„Pagan teatavasti ei patusta! Sinu enda surmapatud: Kadedus, Viha, Lihahimu... Pean ma jätkama?“
„Mitte sitem, kui teised siinviibijad!“
„Sina oled ainuke tulevane preester!“
„Raisk! Ma pole mingi kuradi preester! Vanemad jah ristisid mind, oli vahepeal selline haige mood tittesid vette kasta, mis siis. Minu arvamust ei küsitud. Ma lihtsalt õpin usuteadust! Loen kõikvõimatuid vanu kopitanud raamatuid, millega vanal hallil ajal rahvast hullutati. Ehk panen masside manipuleerimisest lõpuks midagi kasulikku kõrva taha ning hakkan hoopis Loojaks. Seaduste Loojaks.“
„Kindlasti mitte minu preester! Sa oled oma hingelt preester. Kas sa tõesti arvad, et kurat ei tunne inimhingede varjatud poolt? Sa elad naistesse puutumata, uurid vanu palveid ja pühakirja. Preestrid ei tohi naisi himustada ega isegi mõttes end jumalaga võrdsustada! Eriti mitte kõigi pühakute päeva eelõhtul.“ Liblika hääl, mis oli Kaarli peas algul kõlanud nagu vaevukuuldav sosin, paisus viimaste sõnadega kõuekõmina taoliseks laineks pannes poisi teadvuse kirikukellana kumisema. Kaarel surus käed tuikavatele meelekohtadele. „Mis vahet seal on, millal ja mida ma himustan? Jumalat pole nagunii olemas! Pühakuid ka ei ole. On ainult üks vana muinasjuturaamat, mis kaasaja arheolooge ja kunstiteadlasi ning arvutigraafikuid hulluks ajab.“
„Piiblis on kirjas inimkonna minevik ja tulevik. Seda loevad ja usuvad miljonid.“
„Tead, Harry Potterit loetakse ja usutakse praegu võib-olla et rohkemgi! Potteri elust, nagu Kristusestki, on muide samamoodi ilgelt paks, mitmeköiteline raamat kirjutatud! Põhjustab muuhulgas põrgulikult tuliseid usuvaidlusi. Ma usun, et koid närivad küll eelkõige vanemat kraami, aga Potter on tegelikult ka päris söödava sisuga...“ Kaarel kees sisemiselt. Mingi kuratlik putukas tuleb talle veel Piiblist veel juurde jutlustama. Vähemalt seda osa oma õpingutest peaks tema kui tühine teoloogiatudeng siiski mingi paranormaalse putukaajuga võrreldes oluliselt paremini tundma. Või kurat teab, millest üks nii pirakas liblikas end oma elu jooksul läbi on jõudnud närida...
„See on juba tõeline usuteotus!“ Kaarel tajus üllatusega, et liblika hääles kõlab rahulolevaid noote. „Veel üks surmapatt. Neli seitsmest! Su hingest jääb lunastamiseks puudu, peaksin siit mõned lisaks sinu omale kaasa võtma!“
So what? Kurat, mis see minu asi on, ma ei tunnegi neid!“ Kaarel karjus.Seltskond vakatas ja vaatas ootavalt tema poole.
„Karla, mis viga?“ Ken-Christyan vaatas otse tema poole. Kaarel tundis, et punastab ning pööras lõkendavate põskede varjamiseks pea uuesti akna poole.
Liblikas tundus nüüd suisa pahaendeliselt irvitavat. Kaarel ei teadnud, kas liblikad üldse naerda mõistavad, aga see siin irvitas. Tema üle. Nagu kõik ülejäänudki siin saunas. See oli mingi loll nali. Keegi teeb temaga lihtsalt haiget kino...
„Lunasta patud, enne kui hilja!“ Liblika hääl tema peas kõlas mürisevas crescendo’s.
„Kuule, mida sa endale... kurat, kao ära, ma pole isegi purjus...“
„Karla, võta üks naps, ära mängi mingit krdi märtrit siin. Aamen!“
Klaasi peegeldusest nägi Kaarel, kuidas Ken-Christyani näo ja häälega Kurat tema poole Saku logoga pudelit küünitab.
„Sa pead maksma kõigi pattude eest, muidu saab klaasil toimuv tõeliseks!“
„Ära jama, kuradi, kuradi...“ Kaarel mõtles, kuidas paksu liblikat kõige paremini solvata “... kuradi ...kärbes!“
„Kuradi .... kärbes?“ Kaarel kuulis vaikset deemonlikku naeru ning akna taga käis korraga uus silmipimestav valgussähvatus.

Christiani selja taga basseinis hakkas punase peaga tüdruk ahastavalt kiljuma. Vesi auras kergelt ning veealuste lampide kuma oli korraga punakas. Kaarel keeras aknale selja ja jõllitas paigale tardunult basseini poole ning korraga tabas teda äratundmine. „Sa kuradi... Kuradi? KURAT!!!“ Raisk! Mitte paranormaalne öölane, vaid... saatan ise? Ta oli meelega ja üldse mitte enesele omaselt kõigi pühakute päeva eelõhtul korduvalt kurja vandunud... või välja kutsunud, või...
„Küttesüsteem on vist rikkis!“ karjus üks veest välja ronivatest meestest. „See vesi on juba nii kuradi tuline, et varsti on munad keend!“
Seina ääres istujad hirnusid valjult.
„Ilma naljata!“
„Viimane võimalus, lunasta patud, noviits!“ kuulis Kaarel liblika häält üle ruumis valitseva kaose kõmisemas.
„Mis toimub?“ „Preester on lolliks läinud.“ „Kes see, kurat, karjub?“ „Maarja, jäta huilgamine ja roni ükskord sealt krdi veest välja!“ Kõik saunalised karjusid nüüd üksteise võidu.
„Appi, ma ei saa, mu jalad ei liigu!“ See oli punapea hüsteeriliselt kiledaks muutunud hääl. Tüdruku silmad olid suured ning alahuul värises, kui ta end asjatult veest välja püüdis upitada. Käterätt oli basseini servale vajunud ja tüdruku valgele trikoole heitis veiklev lambivalgus veripunaseid varje. Neiu selg auras ning nahk tõmbus aegamisi üha punasemaks...

Virvarr Kaarli peas paisus kõuekõminaks, mis rebestas peoruumi täitvad hädahüüded. Õhk peoruumis oli muutunud tuliseks, bassein auras, kusagilt tuli puhanguna kamprihaisu. Ilmselt olid juhtmed kärssama hakanud.
„Kurat, mida ma siis pean tegema?! Jäta see tüdruk rahule!“ röögatas Kaarel akna poole pöördudes: „Tema ei ole milleski süüdi! Mina su kutsusin!“
„Tundsid ära, preester! Nüüd hüppa!“
„Vette?“
„Vastus on sinu ees, mitte selja taga!“
Segaduses Kaarel jõllitas aknasse ja nägi oma peegeldusel... tiibu? Oma õlgade kohal! Liblikatiibu, suuri pehmeid, pruunikaid... või valkjaid?
„Sul on viimane võimalus, noviits, muidu on su mõttetul elu veel mõttetum lõpp. Tema omal ka! Sinu patud nuheldakse esmalt süütute kaela!“
Kaarel vaatas üle õla. Tüdruk basseinis oli pea valgetele kividele langetanud, ilusad punased juuksed olid nüüd mustjad, salkus ja tilkusid veest, neiu lõõtsutas katkendlikult. Tema kaks sõbrannat kiljusid: „Vett, tooge vett! Ei, tõmmake ta välja, tooge jääd, tehke ometi midagi...“ Vist-Kevin üritas oma arusaama ja joobeastme kohaselt tüdrukut avitada, tühjendades neiu pähe abivalmilt oma poolikut õllepudelit, ise kiites: „Hea külm õlle aitab alati!“
Aknaklaasil nägi Kaarel, kuidas vist-Kevini näoga Sarvik punapäist tüdrukut katlas keedab...

„Käi ära, kärbes! Jäta see tüdruk rahule, okei! Ma tõmban siit mõttetust kohast nagunii kohe lendu. Nende sinu tiibadega! Jeehhat, saad aru? Auf viedersehen!“
„Per aeternum,“ kuulis Kaarel sosinat. Aknaklaas haihtus. Liblikas lendles ruumi ning suundus basseiniveerel paanikat tekitava poolelutu keha poole. Kõikjal põrandal vedeles imepisikesi klaasitükke. Kaarel kiikas veelkord üle õla võhivõõra tüdruku poole laperdavat liblikat ning astus siis ühe kindla sammuga aknatagusesse tühjusse... Tema seljal olnud tiivad avanesid ja Kaarel liugles vaikse vaimustusvärina saatel hämarduva linna kohale. „Jumalik!“ mõtles ta endamisi taeva poole tõustes.

„Mis selle kuradi küttesüsteemiga toimub? Bassein on krdi kuum. Peaks üürileandja peo rikkumise eest kohtusse kaebama! Elekter kärssab, aknaklaas kukub eest, nii võib keegi viga saada!“ Ken-Christyan vaatas otsivalt ringi. „Kuhu Karla kadus? Läks lõplikult lolliks? Tirige see Maarja ükskord basseinist välja! Joogu teinekord vähem! Kuuled, Maarja, me ei viitsi sind täna elustama hakata... Kevin, kurat, ära laku teda, las chica ise toibub natuke! Võta uus õlu, kurat! Öö on alles ees!“

Seejärel Ken-Christyan vakatas, jõllitades jahmunult mustas vaimulikurüüs meest, kes eikusagilt pidutsejate keskele oli ilmunud, endale Saku Kulla pihku rabanud ning nüüd veidral ilmel maaslebavat Maarjat piidles. „Sina, krdi tont, kes kurat sa üldse selline oled?! Käi välja siit, see pole sinu party, mees. Kui Karla su sisse lasi, siis noh, noh... tema on igatahes nüüd läinud... “

„Ma tean, tänan väga!“ Selle napi lause poetanud, keeras vaimulik kanna peal ringi, vaatas veel korraks kahtlevalt punapäise piiga poole, sammus kiiresti liftiukseni, vajutas nuppu ning jäi ootama.

Oimetult põrandal lebanud Maarja tõusis kõigi kasvavaks hämminguks äkki maast, haaras nõtke liigutusega nagist lumivalge käteräti, keeras selle enesele ümber ning astus kergel sammul lifti ootava preestri kõrvale. Lambivalguses tundus, et neiu punakad juuksed helendavad kahvatus kumas. „Aitab tembutamisest, Lucifer!“ lausus ta mahedalt. „Mine koju!“ Ta nipsutas korraks sõrmi. Kostis kärgatus, ja preester kadus, jättes enesest järele väävlihaisulise suitsupilve.

Tüdruk astus ikka veel valgesse käterätti riietatuna lahtise akna juurde ning sirutas käe. Laternavalgus langes ta juustele, ning siras selle ümber nagu aupaiste. Tüdruku avatud peopesale laskus lumivalgeks tõmbunud tiibadega ööliblikas. Maarja silmitses liblikat, ning tema näole ilmunud naeratus oli ... lihtsalt jumalik.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0034)