1.

Okse oli otse loomulikult Puti tekitatud ja polnud õigupoolest mingi uudis. Värskust aga lisas poolseedinud toidu väljastamiskoht. Kamnetskil kulus veerand tundi selleks, et alasti ja ühel jalal hüpeldes leida paber või kalts, millega okse jalalt eemaldada, seejärel veepump tööle meelitada ning poolseedunud toit voodi eest ära koristada. Seejuures lõpetas veepump suhte ühepoolselt ehk keeldus pärast topsitäit vett midagi välja laskmast. Manades kõiki maailma pumbajumalaid üritas Kamnetski kohvi teha. Ettenägelikul inspektoril oli kohvikeetmise tarbeks vesi igaks juhuks varutud, sest ega see pump esimest korda iseloomu näidanud.

Niisiis, filter, kohvipulber ja vesi. Seejärel masina põlglik röhatus ja telefonihelin. Kamnetski vaatas enne kõnele vastamist tablood. Pealik isiklikult. Neetud.
„Kamnetski kuuleb, tere hommikust.“
„Kas sa täna tööle ka kavatsed ilmuda?“
See ei olnud sõbralik ja arusaavas tujus ülemuse hääl. Nüüd oli inspektor kindel, et just täna hommikul otsustas maailm talle sõja kuulutada.
„Olen juba teel.“
„Parem oleks. Meil on uus mõrvajuhtum.“
„Jah?“
„Sinu kullakallis LLanegart.“
„Oh..“
„Ära ohi vaid hakka end liigutama.“
„Olen juba teel.“
„Mõtle uus väljend hilinemisteks, see on juba liiga kulunud.“
„Oh…“
„Oh jah…“ nüüd ohkas juba ülemus ja pani toru hargile. Õnneks ei olnud see ähvardav „oh“, nagu Kamnetskile tundus, järelikult lahti veel ei lasta. Kamnetski vaats häbelikult nurgas vedelevat Putit ja ohkas veelkord.


2.

Kamnetski suskis näpuga limas, tõstis selle valguse kätte ja uuris. Ahhaa, seal see ongi, rohekas olluses veiklesid pisikesed helendavad osakesed. Niisiis oli ta õigetel jälgedel.
Kamnetski sammus läbi toa, mõõtis sammudega arupidavalt vahemaid. Ta kõndis ringi, hüüatas aegajalt, keeras pea linnu kombel viltu ja lähenes laibale kummalise küliskäiguga, aegajalt pomisedes. Iga kord pärast lima puutumist tõmbas inspektor taskust paberräti, et see pärast sõrmede pühkimist elegantse viipega lennutada lähimasse prügikasti ja hoolimata sellest, et lima paistis kõikjal sarnane, näppis Kamnetski läbi iga viimase kui limapritsme kogu ruumis. Kogu tema olemus oli sügava kontsentratsiooni etalon. Kolm meest jälgisid teda tüdinul pilgul. Fotograaf ning sõrmejäljespetsialist, kelle töö siin oli tehtud ning inspektori abi, kelle töö alles algas. Mehed vahetasid omavahel kahetsevaid pilke. Kamnetski, kunagi riigi parim politseinik oli viimaste aastatega muutunud täielikuks naljanumbriks.
„Mine eest Puti,“ kamandas inspektor mööda tuba liikudes. „Hmm…imelik aroom.“

Koer Puti nuuskis peremehe kannul äärmise tähelepanuga laipa, klõbistas veidi aega toas ringi, tõstis siis pea ja vaatas uksel kõõluvale mürakale, inspektori abilisele igatsevalt silma. Rangelt võttes poleks inspektor tohtinud looma sündmuskohale kaasa võtta. Rangelt võttes ei oleks tohtinud ta ka tööle hilineda. Kuid Kamnetski ei olnud mees, kes oleks asju rangelt võtnud. Pigem oli tal ullikese hipi-detektiivi kuulsus ja seepärast ka ülemus talle hommikuti helistades ainult ohkas, mitte ei räusanud. Sest tulemused ju olid kunagi head…kuni Jacobsoni nimelise deemonini, kes, tungides deemoniküti koju vigastas võitluse käigus inspektoriga tolle ustavat koera niivõrd, et see oleks äärepealt otsad andnud. See oli ainus kord, kui Kamnetski ei võtnud deemonit mitte kinni, vaid tappis. Mees sai selle eest kõva peapesu kuid see oli väike mure. Koer vaakus kaua hinge ja ei paranenudki enam täielikult. Kamnetski läks sellest aga täiesti liimist lahti. Mehe töötulemused halvenesid järsult ja lõpuks ei suutnud ta enam lahendada ka kõige triviaalsemaid juhtumeid. Vaid vanade aegade mälestuseks pidas ülemus endist hiilgavat detektiivi veel palgal. Kui poleks olnud kolmandat aastat lahendamatuna veninud Llanegarti juhtumit, oleks ülemus pidanud Kamnetski ammu lahti laskma. Kamnetski õnneks ei suutnud ka keegi teine seda juhtumit lahendada, ning nii ta selle otsas juba kolmandat aastat tiksuski. Fotograaf ja ekspert noogutasid inspektorile ja tema abilisele ning väljusid.
„Imelik aroom,“ kordas mees pominal, ilma et oleks kolleegidele vastu viibanud ja Puti nõustus temaga.

Juba esimese sarnase käekirjaga mõrva uurides oli inspektor kuriteokohas tundnud veidralt imalat lõhna. Veidi liisunud õlle ja kalamaksaõli segu, mida on tembitud pool päeva lämbes leitsakus määndunud looma kehamahladega. Kamnetski ei osanud seda lõhnade segu seostada, ent koerale paistis lõhn meele järgi olevat. Aga see ei tähendanud midagi, Putile meeldis ka toore maksa lehk, rääkimata kolm päeva roiskunud toidust.

„Lima…lima…mõrtsukas–rotlane,“ mõmises Kamnetski. „Ent see veider lõhn...“

Rotlasteks hüüti pool sajandit tagasi teadmata kust riiki imbunud tegelasi, kelle tunnuseks olid pikad küüned ja täiesti selgepiiriline vurrustik põskedel. Nagu kassidel, koertel, rottidel... Esialgu hoidsid nad omaette, aga mõne aja pärast sulandusid rotlased ühiskonda. Peale selle, et rotlased eristusid veidi tavalisest elanikkonnast, oli neil äärmiselt hea lõhnatundmine, mis omakorda lubas neil farmaatsiatööstuses oma andeid proovile panna. Mõned eriti andekad rotlased olid märkimisväärselt lühikese aja jooksul saavutanud koguni ühiskondliku positsiooni. Enamasti meenutasid nende nimed farsiks pööratud aristokraate: CCristelle, NNormert, LLorreöa... Ja mõnikord jätsid needsamad rotlased maha lima. Erutuse korral hakkas neil koonust, mida inimesed kokkuleplikult ninaks hüüdsid, erituma teatud ainet, mida hüütigi limaks. Samuti kokkuleplikult. Limaks kõlbab ju nimetada mida iganes, mis haiseb ja kleepub. Ka kuriteoregistrisse olid mõned rotilaadsed kantud.

Ilmatut pudelit meenutav inspektori abiline Kiilakas vaatas kahetsusega lahkujatele järgi. Temagi oleks hea meelega jalga lasknud. Asi hakkas juba tüütuks muutuma.
"Kaua siin siis ka läheb?" uuris ta inspektorilt.
"Sõltub asjaoludest.“
"Niisiis veel tunnike.“ Asjaolud olid ju samad mis LLanegarti puhul alati. Kiilaka kõht korises, ta oli eilsest saadik söömata.
„Ma lähen võtan ühe burksi?“
Kamnetski noogutas ja libistas hajameelselt oma pilgu üle Kiilaka. Tundus, et ta oli oma maailmas nii sees, et ei saanud isegi aru mis Kiilakas ütles. Abi kehitas õlgu ja väljus.

Ajatuna näiv Kiilakas oli inspektori esimene abi. Ta tuli riiki viiskümmend aastat tagasi suurte rotitaoliste olevuste kannul. Miks ta poleks pidanud tulema. Nad olid ju tema omad! Tema, ja ei kellegi muu. Tema nad lõi, tema nad tapab. Ristgeneetika tulemusena sündinud rotlased olid ebardid, kes polnud elu väärt. Jah, Kiilakas kasutas neid söögina, aga mis on kasu söögist, mis hakkab mõtlema ja jookseb minema? Ja mis kasu on inimestest, kes võtavad ebardid oma ühiskonda, küsimata küsimusi? Kui nad ei näe, siis milleks neile silmad?

Kiilakas tundis hästi Kamnetski uurimismeetodeid, oli ta ju teda jälginud juba enne, kui Kamnetskist sai deemonikütt. Ta ei jälginud tollal küll isiklikult, vaid kasutas hiljem ära käesoleva keha esialgse asuka, tõelise Kamnetski abilise mälestusi. Üsna raske oli võtta märkamatult üle ühe riigi kuulsaima deemoniküti abilise keha, kuid Kiilakas oli omas maailmas samuti kuulus. Talle tegi palju nalja hoida iseenda tegemiste üle käival politseiuurimisel silma peal. Kuigi palju siin jälgida ei olnud - iga kord, kui Kamnetski nägi lima, ükskõik mis sorti, määris ta selle kaela kellegile, keda hüüdis LLanegartiks. Olgu jumal tunnistajaks, Kiilakal polnud aimugi, kes või mis see elukas oli. Selge oli vaid see, et LLanegarti tunnusmärgiks näis olevat lima. Lihtsalt lima.

Maja välisukse juurde jõudnult uuris Kiilakas naeruseguse irvega oma sõrmi. Limaseid. Helendamas sellest kleepjast jamast, mida ta oli vahetult enne inspektori saabumist nii hoolikalt pritsinud seintele ja aknale. Teades hästi, et mitte surnud naise keha polnud see, millele Kamnetski peamise tähelepanu pühendab. Ikka limale, millele inspektor oli isegi nime välja mõelnud. Mida võibki tahta ühelt tegelaselt, inimeselt, kes suudab rotlased omaks võtta?


Illustratsioon: Luule Lille


3.

Kiilakas väljus politseilintidega suletud hoonest ja läks laisal sammul lähedase burksiputka juurde.
"Kiss-kiss-kiss," kutsus ta kasse. Maha kükitades mõjus Kiilaka imposantne 100-kilone kere naeruväärselt väiksena. Aga isegi see teinud teda miisudele sümpaatseks. Hoopiski see üpris imelik lehk, mida Kiilakas hakkas lainetena välja saatma.
"Feromoonid ei vea iial alt," mõtles Kiilakas kuidagi kohatult, ja jätkas kasside meelitamist. Mehe kõht korises üha hullemini. Kuid täna ei tahtnud kassid miskipärast lähemale tulla. Küll nad näugusid aia otsas ja käisid eemal edasi-tagasi, kuid lähemale ei tulnud. Kiilakas kõht korises üha valjemini ja ta hakkas muutuma üha vihasemaks. Mees ajas end puhkides püsti ja viskas pilgu selja taha, kontrollides, ega keegi tema tegevust ei jälgi. Keegi tõepoolest jälgis. Inspektori kõhn ja kärnane koer vahtis armunud silmil Kiilaka seljataga. Siis sellepärast hoidsid kassid eemale!
„Kuradi krants!“ vandus Kiilakas. „Nüüd lähed ise söögiks!“ mõtles ta näljaselt ja vihaselt.

Mehemürakas sirutas käe välja ning käes loomake oligi. Käes ja uimane intensiivsest lehast. Koer kinni püütud, pressis Kiilakas karvakera portfelli. Kiilakale ei meeldinud kiirtoit, kuid öine saak, kelle surma asjaolusid Kamnetski praegu uuris, oli teinud nii palju lärmi, et Kiilakas oli pidanud enne põgenema, kui midagi kõhtu sai. Kamnetski kukub oma koera pärast muidugi tönnima, kuid paras talle. Kiilakale ei olnud see krants kunagi meeldinud. Tal oli liiga hea nina.

Kiilakas puges politseilintide alt majja ja astus paar sammu kivitrepist alla hämarusse. Seal ei saanud teda keegi näha. Mees võttis uimase koera kotist välja ja ajas suu pärani. See muudkui kasvas ja kasvas, kuni suunurgad said peaaegu kukla taga kokku ning kihvad selles suus olid võrreldavad koerakese tervete käppadega.
„Head isu…“
Keldri nurga tagant ilmus hõbedane püstolitoru. Kiilakas võpatas.
„Rotlased rotlasteks LLanegart aga minu koer on liig. Isegi töökoha säilimise nimel ei saa ma lasta sul teda ära süüa. Puti on küll vana ja pime ja haige, kuid siiski mu ainus sõber.“
Kiilakas uratas ja lasi koera põrandale. See jäi teda endiselt jumaldavalt vaatama.
„Kaua sa juba teadsid?“
„Kaks aastat.“
„Kaks aastat…Ja mis sa siis niikaua passisid?“
„Poleks sinu juhtumit, oleks ma juba ammu rentslis.“
„Tema oleks rentslis…Mis sa oma koerast üldse kuriteopaigale kaasa vead siis!“
„Uurimise huvides.“
„Uurimise huvides?“
„Mul olid seoses lõhnaga omad kahtlused.“
„Lõhnaga…kahtlused… aga…mis pagana Llanegart?“
„Llanegart on rotlaste keeles Looja, kas sa seda ei teadnuki?“
„Ei.“
„Kurb, ma arvasin et sa tead, et ma tean ja käitud mu suhtes viisakalt.“
„Aga…“
„Ma ei saa sind enam usaldada.“
Kamnetski tulistas.