“Ma kordan ärgake üles!”
Bob avas unerähased silmad ning vaatas ähmase pilguga oma mobi.
“Ärgake üles, ma kordan, ärgake üles, Teie tööpäev algab 54 minuti pärast!”
“Õhh!” mõtles Bob ja virutas labakäega mobile, mis suurema lärmamise lõpetas.
“Millal ma selle vidina endale hankisin,” mõlgutas ta omaette ning tõusis istukile. Tuba oli lage, suur aken avanes teise samasuguse vastu. Vähest valgust kompenseerisid lakke riputatud LED-lambid.
“Pane ennast riidesse ja võimle!” käratas pisike agregaat, millel paistis lisaks äratuskella funktsioonile ka muid lisasid olevat.
“Mine metsa!” sõnas Bob uniselt ning kooserdas ühe seina poole. Sinnani jõudnud, avanes rinnakõrgune uks, paljastades külmiku. Bob haaras sealt ärgitusjoogi ning keeras korgi pealt.
“Sinu hommikusöök on energiarikas Päikesepuder! L.T.O. Inc töötajad peaksid sööma tervislikult, et säilitada oma vaimne võimekus terveks päevaks.”
Bob ohkas ja kummutas joogi endasse. Ta ei viitsinud isegi sõimata enam.
Ta ajas habet (firma nõuded) ja riietus (firma nõuetekohaselt). Puhtast trotsist käänas ta lumivalgel lipsul sõlme viltu ette. Mobi dikteeris tegevust ja tegi märkuse lipsu kohta.

Bob oli just reisikapslisse jõudnud, kui mobi teatas, et kiirustamise tõttu jäi koju tööportfell. Mees vandus. Kapsel startis ning veerand tunni pärast asus Bob saja kilomeetri kaugusel L.T.O. Inc. büroohoone ees. Ta vaatas klaasuksest sisseruttavaid kontorirotte ning astus vooluga kaasa, endal süda paha. Kolmas lift, kahekümne viies korrus, kontoriboks number 3135. Lõpmatult piiratud arvuti. Esimese tunni vahtis Bob ekraani, siis võttis ta oma esimesed kõned klientidele. Mobi ei jätnud pausi mitmel korral ära märkimata.

Umbes kümme minutit enne lõunat ilmus Bobi kirjakasti teade, et tema ülemus ootab. Oma kabinetis. Bob piilus jälkusega teda jälgivasse kaamerasse. Ta tõusis püsti, uputas mobi veeklaasi, kus see märkuse oma veekartlikkuse kohta tegi, ning astus otsustavalt ülemuse kabineti poole.
Bob avas ukse, vaatas üleolevas poosis aknast välja vahtivat ülemust lükkas näpud kurku. Energiajoogi ja maomahlade rõve segu maandus kabineti punasele vaibale.

Siis kabinet kadus. See hägustus ja hajus uduna silme eest. Bob oli silmad päriselt lahti teinud. Ta istus ühes slummi parimatest kõrtsidest. Isegi siin ei puhastatud laudu. Tema vastas istus ülikonnas härrasmees, tehnoloogiat täis avatud kohver laual. Viimane oli pisut oksega koos. Bobi kõht oli rohkelt oksega koos. Kaks juhet jooksid Bobi meelekohtadele ning lõppesid elektroodiga.
Bobile meenus kaks kuud koolitusi: “Kuidas olla ühiskonna kodanik”. Need maksid talle meeletu raha. Ja siis telefonivestlus, mis ootused lakke lõi. Ülikonnas mees rüüpas kaasavõetud vitamiinijooki.
“Härra Bob Washinowsky, teie töövestlus on ebaõnnestunud.”