Kuldjuukseline nooruk, hõbedane ja valge pistoda peos, puges katuse alla pööningule. See koht oli tuttav varjupaik. Toast jäi väheseks, sealt leiti ta üles ja ta ei tahtnud, et teda leitaks. Kõik need silmad, kõik need meeled, mille eest ta pidi end varjama, millele ta pidi valetama...

Ta vihkas valetamist.
Aga viha oli halb. Viha tegi nõrgaks ja nüriks. Ei, ta pidi olema tugev, pidi olema tormi isand. Või muidu...
Ta ei suutnud sellele mõelda. Sinised silmad tõmbusid kitsaks praoks. Ta ei tahtnud maailma näha. Valus oli.

Ta oli nõrk. Ta oli taas kord minestanud ja Emand pidi ta kambrisse kandma. Lisaks oli ta ka kesk võitlust kokku kukkunud ja välja näidanud, et tal valus on. See oli vale. See oli ohtlik ja halb, sest vaenlased võtavad su nõrkused ja kasutavad neid relvana su vastu. Nõrkus on relv vastaste peos, relv, mille sa ise neile ulatad, pära ees. Ei, nii ei tohtinud.

Ta oli nutnud. Miks, ta ei teadnud, aga tal oli valus. Kusagil sees – hinges, meeltes. Ja see valu polnud mitte võitlusest vaid millestki muust. Aga ka see oli vale, sest ka see oli nõrkus.

Sa oled mõõk. Sa oled kohus.
Sa oled mõõk.
Sa leiad ja tabad, vaikne kui vari, surmav kui tuli, lohede laps.

Sa ei karda, sa ei palu, sa ei nuta, sa ei anna alla. Kui sa murdud, sa tõused. Kui sa väsid, sa puhkad ja tõused taas.

Ma ei jõua! Ma ei taha! Jätke mind rahule!


See oli vale. Nii mõelda oli vale.
Sa oled mõõk.

Jah. Mõõk. Mõõk oli ta peos ja ta ise oli mõõk. Torm oli tapja. Ta teadis.
Sa oled mõõk.

Ta pigistas Lindu ja surus tolle tiivad kokku, et ta minema lennata ei saaks.* Siis tõmbas ta särgi üle pea ja pani selle ilusti kokku ning enese kõrvale. Natukese aja pärast korjas ta selle taas üles, heitis nurka ning siis ta lõrises.

Sa oled mõõk.
Sa oled mõõk.

Sa ei nuta, sa ei anna alla. Kui sa murdud, siis sa tõused uuesti.


Ta tõstis ainult väikese osa oma tahtest Linnu tahte vastu. Ka see oli pidev kinnitus. Ta on tormi isand. Ta on oma mõõga isand.

Tera lõikas külge, alul õrnalt ja ta ohkas ning keskendus, aga mitte sellele, et valus poleks. Praegu ta tahtis, et oleks. Refleksid tegid aga oma töö ja seegi pisike valu võeti ja söödi ära.

Olgu. Anname sulle miskit suuremat järada.

Ta lõikas sügavamalt ja sulges korraks silmad, tundes valu lainena läbi keha voolamas. Ent sellegi võtsid meeled ning andsid itlale** järada ning too järaski, kuulekas ja kohusetruu.

Neetud! Ma tahan tunda, ma tahan midagi tunda, andke mulle. Ma tahan!

Ta lõi Linnu peaaegu pärani oma külge ja rohkem rebis kui tõmbas tera alla puusale.

Nii oli parem... palju parem. Ta tundis. Siin ei olnud kedagi, ei ühtki vaenlast, mitte siin katuse all ning karistuse oli ta niikuinii ära teeninud. Jaa. Olgu. Kui see oli karistus, siis võis ta seda tunda. Ta naeris, pani Linnu kõrvale ning lõi küüned haava. Uued tulised lained veeresid ta keha ja meeli mööda. Valus. Elus. Jaa. Ta tundis seda. See oli tema ja keegi ei saanud seda temalt võtta.

Siis korraga tunnetasid ärksaks treenitud meeled kellegi kohalolu. Neetud. Ei, ära ärritu. Uuri ja tunneta, kes see on. Vägi oli veider, meeled haigetsaanud ja see korrutas endale “värdjas värdjas värdjas”.

Tal tekkis uudishimu. Ta kutsus - ettevaatlikult ja siis valjemalt ning enne, kui ta jaole sai, oli ta kutsesse juba liialt väge pannud. Ta surus karistuseks sõrmed haava.

Kutsutu tuli. Temavanune hõimlane, või isegi noorem. Pikad mustad ja hõbedaste salkudega juuksed, pupillitud punased kiirgavad silmad ning... küünised.

Menisthar. Ta teadis seda nime. Pidi teadma. Ta teadis kõiki hõimlasi, nende sugulussidemeid, lapsi, liitlasi, ka saladusi, kui need talle anti. Ta pidas alati kõik meeles ja ta ei tohtinud eksida.

Menisthar tuli pooleldi käpukil justkui kiskja loom, silmad põlemas peas. Ja ta kartis, aga ta tuli, sest teda oli kutsutud ja ta keha ning meeled vastasid kutsele. Eillaenil oli kahju, et ta teda nõnda kutsunud oli, aga nüüd ei andnud seda enam parandada.

Kuldjuukseline vaatas tulijat ja kutsutu vaatas oma kutsujat ning ta silmad libisesid üle lõõmava külje ning pistoda. Ta mõistis.

Eillaen teadis, mida ta tegema peab. Väekäsk. Sa ei mäleta, mida sa nägid. Aga ta ei tahtnud, et teine ära läheks. Ma saan seda alati hiljem teha. Mitte praegu. Mitte veel. Ma tahan näha, mida ta teeb.

Menisthar sirutas küünistega käe ja puudutas imeõrnalt ta külge, silmad põlevad ja küsivad. Eillaen muigas. Sa tahad nii väga teada? Ma siis näitan sulle.

Ta võttis enese kõrvalt Linnu. Ma olen sinu isand. Sa täidad mu käsku. Ja ta lõikas veelkord läbi niigi rebitud sügava haava. Sinised silmad tumenesid ning ta lõi korraks pea selga. Kui ta uuesti silmad avas, nägi ta, et teine väriseb, aga kui ta tema meeli katsus, mõistis ta, et see pole hirm. Ei, Menisthar ei kartnud teda, seda mitte, aga valu mõjus talle kuidagi, ta tundis seda ja see äratas temas miskit.

Menisthar tahtis pageda, aga kutse oli ikka ta meeltes ning Eillaen naeratas talle, võttis ta käe ja uuris seda. Küünised olid pikad ja punased, vere ja rubiinide karva, nagu ka silmad. Veri. Jaa. Ethilias ning mõnes teises ilmas veritsesid isegi silarid, ehkki see oli vaid teise kuju võtnud vägi.

Küünised. Pikad teravad küünised, justkui viis pistoda ühel käel ja viis teisel. Ta naeratas ning tõmbas ühe sõrmega üle oma käe. See puudutus jättis tema väkke kerge jälje ning sügavama Menisthari meeltesse, sest ta vägi lahvatas korraks ning Eillaen tundis miskit... sooja. Head. Miskit, mis tahtis teda puudutada. Hoida.

Ta võttis sellesama käe ja surus selle oma rinnale ning tõmbas õrnalt, aga ta meeled kutsusid vaikselt, et teine kõvemini vajutaks, et ta tunneks elavaid küüsi ning mitte vaid üht väest tehtud mänguasja, mille tahet ta oma suva järgi väänata võis.

Hiljem, mõtles ta. Hiljem annan ma vaid ühe käsu ja see kõik kaob. Seda pole kunagi olnud. Ma võin seda ka enesele teha. Ma võin. Ma oskan.

Ta tundis viit peenikest torget ja kuuma voogu kehas ning meeltes. See oli... teistmoodi. Aga siis see kadus. Kui ta Menistharile otsa vaatas, leidis ta punased silmad hõõgumas, huuled poolavatud. Ta kummardus ette, puudutas esialgu sõrmedega noid huuli ning seejärel ka huultega. Uus kuum laine, peaaegu sarnane valule, lahvatas läbi ta keha.

Hiljem. Vaid üks käsk ja seda siin pole olnud, sest kumbki ei mäleta. Ma tahan teda endale. Ma tahan seda siin päris endale. Nii on vaja. Siis ma tõusen ja jätkan. Praegu ma langen.
Kihvad haarasid ta huultest ja see oli hea. Ta tõmbas teise silari enese vastu ning tundis, kuidas ta külg teise külge puutus ja lõõmas. Ka Menisthar tundis ja ta keha vastas sellele värinaga. Meeled pugesid haava suunas ja see voolas väge. Eillaen naeratas. Jaa. Ma tunnen. Praegu ma tunnen.

Heledad huuled maitsesid ta huuli ning libisesid siis allapoole. Eillaeni sõrmed proovisid mängida mustade, hallide, valgete ning peaaegu hõbedaste salkudega. Kummaliselt kirjud olid need ja kummaline oli ka ülejäänud välimus, aga Eillaenile see meeldis. Siin ja praegu.

Huuled paitasid korraks ta rinda ning libisesid siis küljele.

Eillaeni enese vägi kippus lahti keerduma*** ja see voolas ta küljest justkui veri. Verepunased silmad vaatasid seda pealt ning huuled maitsesid. Neile maitses. Taas kord tahtis Menisthar pageda, aga kuldjuukselise käed hoidsid teda tugevalt ja surusid vastu haava. Ta neelas väge ja see oli... see oli erutav. See tahtis ta väge lahti päästa ja Eillaen naeratas, kui ta toda väge tundis. Jaa. Joo minust, joo. Mind on palju, kustuta oma nälga ja janu. Ta naeris.

Menisthar sirutas keele ja puudutas ta nahka, siis sirutas ta selle haava ja limpsis sealt. Kuldjuukseline pea lendas kuklasse, sinised silmad muutusid tumedaks. See tunne oli tugev ja see oli hea. Ta võis seda tunda. Ja hiljem... hiljem... kustutada kõik jäljed. Seda pole kunagi olnud, seepärast võib see olla.

“Menisthar..”

Menisthar tõstis häbelikult silmad.

“Ma tahan sind. Ma tahan su huuli, ma tahan su kihvu, ma tahan su küüniseid. Ma tahan, et sa minust jood, ma tahan, et sa mind rebid, mulle haiget teed, ma tahan, et sa mind naudid ja ma tahan sind. Ma tahan.”

Talle oli alati raske vastu vaielda, eriti kui ta sõnadesse ka väge pani, nagu nüüd - mitte selleks, et teist kuulekaks nukuks teha, vaid et... mõista anda, et tal tõsi taga on. Keeldumist natuke... raskemaks teha.

Ta ei mõistnud kohe, miks Menisthar nutab, aga peagi sai ta aru. Keegi polnud kunagi midagi säärast öelnud ega ka mõelnud. Värdjas. Imelik värdjas, keda valu ligi tõmbas.

“Ma tahan sind,” kordas Eillaen ning kummardus ja surus huuled teise huultele. Ma tahan.

“Lase end vabaks”, sosistas Eillaen. Ole sina ise ja las mina olla mina ise. Siin katuse all, sina ja mina. Mitte mõõk, mitte kohus, ainult meie ja ma tahan sind, ma tahan. Su huuli, su silmi, su kihvu ja küüniseid, tahan, et sa mulle haiget teed, tahan, et sa minust erutud ja joobud, tahan kõik ära unustada, kõik, kõik. Võta mind nii, et ma tunnen. Võta mind nii, et mu itla lõhkeb ja ma ei anna seda tunnet ära, ei anna. Ma tahan ise tunda. Ma tahan kordki elus tunda.****

Ta unustas, kui vali ta olla võis. Menisthar kuulis ja vastas ainsal võimalikul viisil – ta kummardus alla ning lõi hambad kuldjuukselisele õlga. Eillaen oigas, sest ta võis. Siin ja praegu. Ta tahtis seda tunda ja itla võis omadega persse kerida. Ta tahtis.

Rohkem, nõudis ta. Rohkem. Tee mulle haiget, ma tahan. Võta mind endale, ma tahan.

Talle oli alati raske vastu vaielda. Eriti kui ta käsutama kippus.

Küünised tungisid talle selga, esiti ühe käe jagu ja siis ka teise. Ta värises ja oigas ning see oli lõpmata hea. Ei, ma ei anna teile neid tundeid. Ma tahan neid ise omada.

VEEL!


Menisthar rebis teda ja surus teda enese vastu ning huuled leidsid taas huuled, janused ja tulised. Vägi lõõmas ja ta sai valu ning andis seda ning nad mõlemad olid hullunud.

Veel, nõudis ta. Veel veel veel! Aja mind hulluks, ma tahan sind!

Menisthar püüdis oma huulte ja väega ta karjeid, kui küünised Eillaeni külge tungisid - esiti ühte ja siis teise, kus niigi haav haigutas.

Elus, elus. Ma olen elus, karjus vägi. Ma tunnen. Ma olen elus!

MA OLEN ELUS!

__________________________
* Silaritest sõdalaste väerelvad on sepistatud täpselt omanikule, need ei allu (kergelt) teistele ja tunnetavad oma omaniku tahet. Relv hakkab vastu, kui seda üritatakse kasutada tema omanikule viga tegemiseks. Relvad on hingekilluga ja tahtega ning neid peetakse elavateks olenditeks.
** Itla on silarite mõtteilma kese ja kõige olulisem ning sügavam osa. Kui itla hävineb, silar sureb.
*** Mis väe lahtikeerdumisse puutub, siis tasub silmas pidada, et harilikult on silarid äärmiselt reserveeritud ja endas kinni, seda ka väe poolest, nad ei reeda oma tundeid ja varjavad oma mõtteid ja väge mitmete kilpide taha. Intiimsetes ja usalduslikes olukordades võib silar siiski kilbid maha võtta ja väe “lõdvemaks lasta”. Seksuaalvahekorra puhul keritakse vägi niivõrd lahti, et ajutiselt kaks silarit – st. kaks väge – ühinevad.
**** Silarite reserveerituse üks osa on see, et palju emotsioone ja ebasobilikke mõtteid kiputakse “ära panema” mõtteilma (oma meelte) erinevatesse soppidesse ning neid sinna sulgema. Üks võimalikke peidupaiku on ka itla (vt II kommentaar)
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)