Kõrge klaashoone alumise korruse pangakontori uksest astus sisse Rambo.

Vaikne vihmasabin, mis oli kestnud terve õhtupooliku, oli kastnud märjaks mehe T-särgi ja mustad kräsujuuksed ning tänavatolmu sisse kogunenud lombid pritsinud poriseks tema teksasääred. Panga hele valgus pani sätendama peenikesed veepiisad tema käsivartel ja kummist põsenukkidel. Üksikud möödakäijad, kes otsisid, silmad maas, kuivemat kõnniteepinda, ei pööranud tähelepanu fiktiivsele eriüksuslasele, kes musta kinnastatud käega panga ukse enda järel kinni tõmbas.

Ametlik pangapäev oli juba läbi. Panga suur teenindussaal oli suletud ja hilistele külastajatele mõeldud õhtukontoris istus vaid üks klient – keegi kaabu ja portfelliga meesterahvas, kelle probleemi lahendamine tema vastas istuvale telleriõpilasele ilmselgelt üle jõu käis. Vanem härrasmees seletas midagi ärritunult ning koputas seejuures sõrmega enda ette laiali laotatud dokumentidele. Teine teller, ilmselgelt vanem ja kogenum, seisis viisakalt naeratades oma kolleegi kõrval ja ootas hetke, et jutujärg üle võtta. Halliseguse peaga turvamees varjas käega haigutust ning vaatas juba teab mitmendat korda kella, mille osutid piinava aeglusega tööpäeva viimast viit minutit täis tiksusid. Kulus rohkem kui üks silmapilk, enne kui keegi neist taipas, et midagi on valesti.

Tulija pea oli kummist!

Rambo liigutused olid kiired ja täpsed. Turvamehe pea jõnksatas, kui talle külm noatera ootamatult kõrile suruti. Käed üles, jalad harki ning nägu vastu seina löödi tema enda rauad talle paremale randmele. Käsi selja taha, teine sinna kõrvale ning rauad kinni. Kannakaarega niitis Rambo mehel jalad alt, hoides teda nii palju küünarnukist, et too põrandale räntsatades nägu puruks ei kukuks.

Raginal lendasid nööbid turvamehe mundrikuue eest laiali, paljastades hõlma alla peidetud kabuuri. Hetk hiljem oli relv Rambo peos ning sündmusi jälginud turvakaamera sihikul. Käis sähvatus ning pilt katkes.

Salvestis jätkus kassade kohal oleva kaamera vaatenurgast.

Mõlemad tellerid kühveldasid kassaraha suurde puldankotti. Palju seda ei olnud, sest sularaha saalis hoidmise kohta kehtisid ranged piirangud. Mündid Rambot ei huvitanud ning kupüürid, mis kassaneiude hirmust värisevate sõrmede vahelt maha pudenesid, jäidki sinna.

Ähmis klient kössitas oma toolis ning surus portfelli vastu rinda. Ta ei reageerinud ei relvatorule ega hoobile vastu toolijalgu. Alles jõuline rapsak mantlikraest paiskas istuja vaibale turvamehe kõrvale. Sinna ta ka jäi, rahatähed ümberringi ja portfell endiselt kramplikult kaisus.

Kassasahtlid said tühjaks. Rambo haaras noorema neiu kaelast uksekaardi ning osutas põrandale – pikali! Teine teller sai puldankoti sülle ning lohistati küünarnukki pidi tagumise ukse juurde. Viibe kaardiga avas ukse. Rambo vedas kaasavõetud naisterahva üle läve ning enne lahkumist viskas midagi pisikest, nähtavasti käeraudade võtme, üle laudade maaslamajate juurde.

Tagauks ei jõudnud veel kinni klõpsata, kui maas kõhutanud ärimees püsti kargas ning väljapääsu poole sööstis. Kummargil, portfell endiselt kahe käega vastu kõhtu surutud, põrutas ta õlaga vastu ukseklaasi, kuid põrkas käkaskaela tagasi. Jämeda trosslukuga kokku põimitud uksed raksatasid, kuid ei andnud järele.

Sündmused jätkusid seifiruumis.

Pisikese ruumi täitsid suured rauast kapid, kuhu paigutati kõik see, mis avalikus teenindussaalis hoidmiseks liiga väärtuslik – uued pangakaardid, arhiveerimisele minevad lepingud ning erinevates vääringutes sularaha. Rambo osutas telleri süles olevale kotile. Vabisev naine avas õige seifi vastu vaidlemata ning hakkas sinna peidetud rahapakke kotti laduma. Eurod, dollarid, naelad, jeenid – koti täitmine võttis mitu minutit ning kogu selle aja seisis Rambo rahulikult otse kaamera all.

Röövija oli noor mees. Sellele viitasid tugevad käsivarred ning musklis figuur musta T-särgi all, mis sobitus ideaalselt nähtavasti pilapoest ostetud kummist Stallone peaga. Mustad kindad, mida ta kandis, ei olnud mitte tavalised nahast lätud, vaid takjaribaga randme ümber kinnitatud taktikalised sõrmikud. Valvurilt võetud püstol sobitus nende pihku nagu valatult.

Kott sai täis. Rambo lükkas telleri eemale ning sundis teda maha istuma. Haaranud saagi, taganes mees kaadrist välja, jättes naise seifiruumi nurka kössitama. Uks, mis käis mõlemalt poolt kaardiga, jättis ohvri väljast tulevaid päästjaid ootama.

Järgnes mitu lühikest lõiku erinevatest koridorikaameratest. Röövija teadis, mida ta teeb, sest ta jooksis ilma kõhklemata valitud suunas, relv ühes ja kott teises käes. Kõik kolm teenindussaalist kaasa võetud uksekaarti oli ta endale kaela riputanud.

Järgmine kaader näitas meie turvaruumi. Suured telekad seina peal kuvasid neljaks jagatuna üle maja paigutatud kaameratest tulevat pilti. Päris mitu signaali oli puudu – vastav monitorineljandik virvendas tühjalt. Suurel, enamuse laua pinnast enda alla võtval puldil, pilkus nõudlikult punane häiresignaal. Päevinäinud kontoritool oli lauast eemale lükatud ning tühi.
Turvaruumi uks avanes ning puldivalvur astus sisse. Ühes käes kohvitass, teine üles tõstetud ning Rambo püstol abaluude vahele surutud. Siis lõi ekraan valgeks ning salvestis lõppes.

„See on kõik, mis meil röövist video peal on,“ lausus turvaülem pulti käest ära pannes.

Härra Tomberg noogutas.

Viibisime juhatuse esimehe kabinetis kõige ülemisel korrusel, kuhu ei minul ega ka minu ülemusel tavaliselt asja ei olnud. Me istusime mustades nahktugitoolides, seljaga härra Tombergi hiiglasliku pabereid täis kirjutuslaua poole ning meie ees, madala klaasist nõupidamistelaua kohal, rippus laest alla suur multifunktsionaalne teleriekraan. Piimjast klaasist vaheseina taha jäi sekretäri ruum, mis töisel ajal pidi eraldama tähtsad teemad väga tähtsatest. Tänane teema oli aga nii delikaatne, et härra Tomberg oli oma isikliku assistendi koju saatnud ning enda käega koridoriukse meie järel lukku keeranud.

„Mida politsei arvas?“

„See on professionaali töö, “ lausus turvaülem. „Nad ei öelnud seda otse välja, kuid röövel pidi olema kas endine politseinik või siis politsei tööd väga hästi tundma.“

„Millest nad seda järeldasid?“

„Nägite, kuidas ta valvuri raudu pani? Iga liigutus otsekui õpikust! Ja see pommihäire – keegi tegi vahetult enne kella kuut väljakutse Koplisse, kus pidi vedelema mingi kahtlane kott. Kui meie paanikahäire politsei juhtimiskeskusesse jõudis, siis ei olnud neil ühtegi vaba autot siinkandis – kõik turvasid demineerijaid. Meil on saalist viimasel ajal paar korda valehäiret tulnud, seega üritas juhtimiskeskus kõigepealt siia helistada. Alles siis, kui pult ei vastanud, saadeti naaberpiirkonna patrull kohale.“
„See tähendab, et Rambol oli piisavalt aega ja ta kasutas seda väga efektiivselt.“

Härra Tombergi lause ei kõlanud küsimusena, see oli pigem fakti konstateerimine. See oli valus fakt ning seda kinnitas ka mu ülemuse tahtmatu näokrimpsutus.

„Jah, röövi toimepanija oli teinud põhjaliku eeltöö. Ta teadis, millises seifis hoitakse sularaha. Ta teadis, et kui jätta teenindussaalis olijad ilma uksekaartideta, siis ei saa nad talle kohe järele tulla isegi kui politsei välisukse ette pandud luku trossi läbi lõikab. Ning eriti kaval oli tema mõte minna turvaruumi ja tuletõrjehäire käivitada. See külvas täiendavat segadust ning avas kõik elektroonilised lukud kogu majas.“
„Ja ta teadis täpselt, kus turvaruum asub!“

„Jah …“ Ülemus raputas pead. „Seda on küll raske uskuda, kuid tõenäoliselt on selle röövi taga keegi meie omadest.“

Härra Tomberg oli püsti tõusnud ja vaatas aknast välja. Avara, antiikse välimusega mööblit täis ruumi nurgaseinad olid üleni klaasist ning sealt avanes hingematvalt ilus vaade vanalinna katustele.

„Ma olen kindel, et uurijad selgitavad röövija isiku välja,“ lausus ta ning pöördus siis minu poole. „Sten, ma tean, et sa oled kõike seda juba korduvalt seletanud, aga palun räägi meile veel üks kord, mis juhtus pärast seda, kui turvaruumi kaamera kaabel katki lõigati.“

Köhatasin. Sellest hoolimata oli mu hääl kähe.

„Mul oli vaja tualetti minna. Kuna me oleme puldis üksinda, siis on meil lubatud kuni viieks minutiks…“

Härra Tomberg rehmas käega. Ilmselgelt ei pakkunud minu eneseõigustused talle huvi.

„Noh… ühesõnaga, ma võtsin just masinast kohvi, kui see… Rambo… püstol pihus nurga tagant välja hüppas. See oli nii ootamatu! Ma ei tea, kas te suudate endale ette kujutada, mis tunne on ehtsa, laetud relva toru ees seista?“
Härra Tomberg ei vastanud küsimusele, põrnitsedes mind äraootavalt.

„Ühesõnaga,“ jätkasin, „tema oli vait ja ootas, kuni ma ise taipan käed üles tõsta. Pöörasin talle selja ja ta nügis mind selga, kuni ma oma ruumi tagasi koperdasin. Vaevalt sain üle läve astuda, kui kuulsin selja taga kaamerakaabli naksatust.

Mind sunniti põlvili ja siis kõhuli. Kohvitassi jõudsin enne seda laua peale panna. Mul ei olnud… “ vaatasin vilksamisi ülemuse poole. „Ühesõnaga, me ei kanna turvaruumis relvavööd. See oli mul kapis – sealt saab selle kiiresti kätte, kui peaks tõesti vaja minema. Seekord mul lihtsalt vedas. Rambo kobas mööda mu külgi ning ma kuulsin, kuidas ta oma maski all vandus. Nähtavasti oli ta plaaninud panna ka mind mu enda käeraudadesse…

Ja siis tuligi Vaikus.“

„Vaikus?“

Härra Tomberg pöördus ringi ning vaatas mulle otsa.

„Jah, Vaikus! Kõik helid ümberringi kadusid nagu oleks nad alla neelatud. Ma ei kuulnud mitte midagi, isegi omaenda südamelööke mitte. See oli nii õudne! Tundus nagu oleksin ma unes, kus ei saa ennast liigutada ega ühtegi sõna öelda. Tass kukkus põrandale ja läks puruks – aeglaselt ja haudvaikselt, otsekui tummfilmis. Kohvi pritsis mulle näkku, ma tundsin selle kuumust, aga ma ei kuulnud ühtegi heli ega suutnud ise midagi kõrist välja pigistada. Aeg liikus kuidagi teisiti. Mitte kiiremini, ega aeglasemalt, vaid… viltu!“
„Mida Rambo sellel ajal tegi?“

„Ma ei tea! Ma olin juba enne šokis, aga see lämmatav vaikus ajas mind täiesti paanikasse…“

„Ja siis?“

„ Ja siis tulid nemad!“

„Neeljad?“

„Jah!

Ma olin nende kohta varem lehest lugenud, aga mitte miski ei suuda kirjeldada tegelikku õudust, mida ma tundsin! Suured, jämedad mustad kombitsad roomavad seintest välja, kiirates kurdistavat vaikust. Neil ei olnud selget algust ega lõppu – ühel hetkel nad lihtsalt olid ja siis neid jälle polnud. Nagu suitsukeermed – asjad paistsid nendest läbi ning nemad omakorda kumasid läbi toolide ja laudade. Oli selline veider tunne, nagu vaataks korraga kaht filmi, mida samale ekraanile üksteise otsa näidatakse. Neeljad tulid ja ma olin nagu halvatud. Vaikus läks järjest valjemaks. Õhk oli otsekui elektrit täis, mu käekarvad tõusid püsti ning kukla taga hakkas surisema. Nad pöörasid ennast siia-sinna, otsekui midagi otsides. Üks nendest puudutas mu kätt. See oli külm – nagu oleks jäätükk läbi keha tõmmatud.“

Käärisin käise üles. Kohas, kus Neeljas mind puudutanud oli, sinetas tume laik. See oli nagu tavaline sinikas, aga ei valutanud ega tahtnud ära kaduda.
„See puudutus oli minu jaoks viimane piisk. Ma kargasin püsti – mingi ime läbi sain ma ennast jälle liigutada – ja põgenesin.“

„Kuhu?“

„Ma ei mäleta …“

Härra Tomberg noogutas ning turvaülem pani video uuesti käima. Kaader oli võetud viimasest koridorikaamerast, millega jälgiti tagatrepist tulijaid.
Hõlmade lehvides sööstis mundris kuju nurga tagant välja trepi poole. Ta ei jõudnud eriti kaugele, vaid paar sammu kaamerast eemale. Miski peatas jooksja poole liigutuse pealt, jalad õhus, otsekui multikategelase. Mis iganes teda kinni hoidis, oli piisavalt tugev, et oma ohvrit kergitada ja õhus ringi pöörata. Aeglaselt keerati ülespoole kõigepealt kõht ja siis selg – just nagu peituks kusagil nähtamatu turuline, kes hindab müüja pakutud lihakäntsakat. Kaamera pilt hakkas lainetama ning tõmbus tumedaks. Vahetult enne pildi kadumist oli näha, kuidas munder tühjeneb ning lonti vajunult põrandale liugleb. Siis hakkas ekraan sahisema.

„Kaamerad ei võta Neeljaid,“ lausus turvaülem. „Nad ajavad elektroonika enda ümber lolliks, aga ise pildile ei jää.“

Sahin lõppes, nagu oleks keegi noaga kardina eest ära lõiganud. Neeljad olid läinud ja pilt taas kristallselge. Ma seisin alasti keset koridori, mundrikuub süles ja muud hilbud ümberringi vedelemas. Vahtisin ringi ja raputasin pead. Aeglaselt, otsekui maalt ja hobusega, jõudis mulle kohale, kus ma olen ja kuidas ma välja näen. Ma kõõritasin kaamera poole, kahmasin riidemütsaka sülle ning koperdasin tagasi turvaruumi poole.

„See on nüüd tõepoolest kõik, mis meil on,“ ütles turvaülem.

„Niisiis Neeljad võtsid su ja lükkasid tagasi?“ Härra Tomberg vaatas mulle otsa.

„Ma ei tea…“

Ma vahtisin endiselt väljalülitatud ekraani.

„Ma ei mäleta sellest midagi. Ma tean, et ma jooksin, mul oli väga külm…“

„Ja edasi? Mis juhtus peale seda, kui sind teise dimensiooni imeti?“

„Ma ei suuda sellest mitte midagi meenutada. Arstid väitsid, et see võib olla topeltšokist. Ma ei mäleta, kuhu mind viidi, miks või kuidas mind tagasi lükati ja kuidas ma tagasi oma ruumi jõudsin. Tegelikult pole mul õrna aimugi, mis minuga väljaspool turvaruumi toimus. See tähendab, enne kui mulle seda videolõiku näidati.“

Ma jäin vait ja lasin pea longu. Härra Tomberg vaatas mulle otsa, aga kui ma rohkem midagi ei lisanud, siis pöördus taas mu ülemuse poole.

„Ma saan aru, et kriminaalasi siiski algatati? Hoolimata sellest, et me ei soovinud avaldust esitada.“

„Jah, tegemist oli relvastatud rööviga ja sellisel puhul viiakse uurimine alati läbi. Sõltumata kannatanu, see tähendab meie, tahtest.“

„Ma loodan, et uurimine viiakse läbi kiiresti ning delikaatselt. Lõppude lõpuks on meil siiski vaja teada, kes see Rambo oli! Aga avalikkusega suhtleb meie pressiosakond. Ja ainult nemad! Me ei saa Neeljarünnakut maha vaikida, kuid me ei soovi seda ka suurelt reklaamida.“

„Neeljad puudutasid Steni, aga tema lükati ju tagasi. See ei tohiks kordusrünnakut põhjustada.“

„Ei tohiks! Aga inimesed on umbusklikud. Isegi kui me võtaksime Neeljate endi käest allkirja, et nad ei puutunud kedagi teist peale, siis ei usuks meid keegi. Või isegi usuks, aga hoiaks meist ikka igaks juhuks eemale. Samas pangana ei saa me endale lubada, et kliendid temast eemale hoiavad!“
„Arusaadav, ma räägin oma inimestega!“

„Tehke seda! Analüüsige juhtunut, täiendage oma… turvareegleid!“

Veel üks vari jooksis üle mu ülemuse näo.

„Aga mis kõige olulisem – näidake oma alluvatele head eeskuju. Me rahuldame loomulikult kõigi soovijate lahkumisavaldused, kuid ma tahan, et iga töötaja kaaluks oma otsust hästi hoolikalt. Kõik need, kes selle kvartali lõpuni meie peamajas töötavad, võivad arvestada korraliku preemiaga. Lojaalsuspreemiaga!“

„Otse loomulikult.“

Turvaülem tõusis püsti ja noogutas. Ta tegi seda nii sügavalt, et kõrvalt vaadates tundus see kahtlaselt kummarduse moodi. Kuna audients tundus olevat lõppenud, siis ajasin ka mina ennast püsti.

„Sten, ma soovin sinuga veel kaks sõna. Oota palun, kuni ma Andruse välja saadan!“

Vastust ootamata haaras härra Tomberg laua pealt oma võtmekimbu ning suundus eesruumi, turvapealik kannul. Nähtavasti soovis ta ka Andrusele midagi nelja silma all öelda, sest piimklaasist vaheuks tõmmati kolksuga kinni.

Astusin akna juurde. Härra Tombergi käsutuses oli nurgakabinet, mille mõlemad seinad olid maast laeni miljonivaatega aknad. Üks eurodes ja teine dollarites. Või vastupidi.

Päike pani vanalinna punased kivikatused õhetama. All tänaval voorisid tipptunniaegsed autod katkematu vooluna ühest valgusfoorist teiseni. Inimesi liikus palju. Siin-seal võis näha mõnda surmapõlgavat jalgratturit autode ja tänavaaukude vahel laveerimas. Otse meie maja ees seisis kollastes hõlstides kiilaspeade kamp. See oli sinna ilmunud peaaegu kohe, kui uudised Neeljatest telekasse jõudsid. Alguses olid nad ennast sisse seadnud keset teenindussaali, kuid pärast pikki vaidlusi suudeti nad siiski kuidagi välisukse taha puksida.

Selja tagant kostus võtmete kõlinat. Pöördusin ringi. Härra Tomberg astus sisse, tõmbas lükandukse enda järel uuesti kinni ning võttis istet. Märgates minu kahevahelolekut andis ta ka mulle märku uuesti oma kohale istuda.
„Sten, ma tahaks sinuga… veel veidi Neeljatest rääkida!“

Ohkasin. Kõik, kellega ma viimastel päevadel kohtusin, tahtsid minuga Neeljatest rääkida. Isa-ema, politsei, töökaaslased, naabrid… Eelmisel õhtul olin ma veetnud mitu tundi mingi instituudi uurijatega, kes pinnisid mind tükk aega ega suutnud rahulduda kinnitusega, et ma tõepoolest ei mäleta sellest kõigest suurt midagi.

„Kahjuks ma ei…“

„Ja-jah, seda sa juba ütlesid,“ lõi härra Tomberg käega.

Vaikisin. Härra Tomberg jälgis mind tükk aega, kuni ma seda enam välja ei kannatanud ja silmad maha lõin.

„Palju sa üldse Neeljatest tead?“ küsis ta ootamatult.

„Ma arvan, et… enam-vähem kõike, mida nende kohta kirjutatud on. Mul oli mitu vaba päeva ning ma guugeldasin neid.

Ma tean, et nende rünnakud toimuvad neli-viis korda kuus, suvalises maailma paigas, kusjuures rünnaku täpset aega ega kohta ei ole suudetud kordagi ette ennustada. Nad võtavad alati kaasa kolm inimest – ei rohkem ega vähem. Pole teada, mille alusel kaasa võetavad inimesed valitakse, kuhu neid viiakse või miks mõned inimesed tagasi lükatakse. On igasuguseid teooriaid, aga ükski nendest pole siiani kinnitust leidnud.“

„Seega õige oleks öelda, et ei sina, mina ega ka keegi teine ei tea tegelikult Neeljatest mitte midagi,“ võttis härra Tomberg minu jutu kokku. „Varsti saab nende ilmumisest viis aastat ning me oleme sama targad kui enne.“

Kehitasin õlgu. Minu jaoks olid Neeljad siiamaani olnud nagu mustad mambad – vastikud ja ohtlikud elukad, aga kusagil mujal. Mitte minu magamistoas.
„Mis sina arvad, miks Neeljad meid ründavad?“

„Kellelgi on kusagil kõht väga tühi?“

Härra Tomberg muigas.

„Tüüpiline vastus sinu evolutsiooniliselt mälult. Sadu tuhandeid aastaid kogemust „Söö või saa söödud!“ ei kao meie alateadvusest veel niipea mitte kuhugi. See selgitab ka paanikat ja massihüsteeriat viis aastat tagasi, kui Neeljad esmakordselt ründasid. Hea võimalus kõigile viimsepäevaprohvetitele ja lihtsameelseid otsivatele amuletimüüjatele.“

Pigistasin käe laua all rusikasse. Mul oli siiamaani meeles see külm juga, mis mu rinna alt läbi käis, kui poeukse ees ohvreid passiv mustlastüdruk oma silmad hulga inimeste vahelt just minule naelutas. „Osta minu käest, ilus poiss!“ oli ta nurrunud. „Usu mind, sul on seda vaja! Sa ei kahetse…“

„Me ei tea, kas Neeljad nopivad inimesi söömiseks. Ma ise arvan, et mitte, sest sellisel juhul kõlbaks ka teised loomad. Või siis vähemalt valitaks äraviidavaid nende toiteväärtuse alusel.“

Tahtmatult vilksas mu pilk bossi kõhule. Tema vöö vahel oli toiteväärtust kindla peale palju rohkem kui minu õblukeses kehas kokku. Kerge naeruvine, mis korra üle härra Tombergi näo vilksatas, andis mõista, et minu taktitus ei jäänud tähele panemata.

„Erinevaid teooriaid on palju,“ jätkas ta. „Katseid tegevad tulnukad, orjapidajad paralleelmaailmast, keha vajavad deemonid – võid ise seda loetelu jätkata. Neid kõiki teooriaid ühendab üks ühine joon – teadmatus ning hirm selle teadmatuse ees. See on hullemgi kui surm. Me ei karda ju tegelikult surma, meid hirmutab pigem teadmatus – mis meist peale surma saab.“

„Aga surm on ju paratamatu!“

Härra Tombergi silmad läksid särama. Samasugust sära olin ma näinud kunagi ammu oma matemaatikaõpetaja silmis, kui ma ükskord enne teda teoreemile õige lahenduse välja pakkusin.

„Just nii! Neeljad ON paratamatus. Me ei oska nendega võidelda ja me ei saa nende eest põgeneda. Me ei oska isegi nende järgmist rünnakut ette ennustada.
Siiamaani on teadlased suutnud tuvastada ainult kaks seaduspärasust. Tavaliselt ei mõjuta rünnaku toimumine teise rünnaku tõenäosust samas punktis. See võib juhtuda järgmisel nädalal või saja aasta pärast. Aga kui Neeljad on kedagi ära märkinud, siis on umbes kolmel juhul neljast viiakse järgmise paari kuu jooksul see inimene kaasa. Ükskõik, kus ta ei oleks või kuhu ta ennast ei peidaks.“

Jälle see külm juga läbi kõhu! Hõõrusin sinist laiku oma käsivarrel. Härra Tomberg pani seda tähele.

„Me ei räägi siin loomulikult sinust! Kui sa oled Neeljate poolt tagasi lükatud, siis sa oled nende vastu immuunne. Neeljad ei võta sind! Maailmas on teada ainult paari juhtumit, kus tagasilükatu on teist korda kaasa viidud, kuid ka siis on ta uuesti tagasi lükatud.“

Surusin jõuga oma käed rahulikuks ning püüdsin kergemalt hingata. Härra Tombergi jutt võis olla küll rahustav, kuid tema ei olnud tundnud seda õõva, mida Neeljad endaga kaasa tõid.

„Nagu sa ütlesid, viivad Neeljad iga kord minema kolm inimest. Seekord tabas see needus Meelit, kelle röövija seifiruumi lukustas, sind ja Rambot ennast. Kuna sina Neeljatele ei sobinud, siis pidid nad kellegi teise otsima.“

Härra Tomberg vaikis ning jälgis mind tükk aega pingsalt, otsekui püüaks minu peas sagivate mõteteni tungida.

„Kolmas ohver valiti nullkorruse saunast, kus toimus üks Melissi korraldatud üritus. See ei olnud küll Meliss, aga need olendid riivasid teda. Ta on äramärgitud!“

Mul läksid silmad pärani. Meliss oli laenude osakonna juhataja asetäitja. Meliss Tomberg, härra Tombergi tütar!

„See info EI OLE avalik! Meliss on praegu kodus. Ametlikult on tal närvivapustus ja haigusleht. Ta ei tule enne tööle tagasi, kui ma olen kindel, et temaga on kõik korras. Ma ei usu, et keegi siin pangas tema puudumisest suurt numbrit teeb…“

Selles polnud vaja kahelda. Laenude osakond oli harjunud, et nende juhataja asetäitja oli pidevalt kas kliendi juures või töötas kodukontoris.

„… täpselt niisamuti, nagu ei panda pahaks, kui me sind sinu tööülesannetest määramata ajaks vabastame.“

„Kas te lasete mind lahti?“

„Otseselt mitte,“ härra Tomberg puuris uuesti oma pilgu minu kolba sisse. „Kuigi meil ei oleks probleeme tõestamaks, et pärast juhtunut on sul psühholoogilistel põhjustel vastunäidustatud oma praeguste tööülesannete täitmine. Ma pakun sulle selle asemel uut ametit. Mu tütar on Neeljate poolt märgitud. Ma soovin, et sa kaitseks teda Neeljate eest!“

„Mismoodi …?“

„Valvad teda. Ja kui Neeljad talle järele tulevad, siis hoiad teda kinni. Ükski materiaalne asi Neeljaid ei peata – kaasa viiakse vaid ohver ise oma ihulikul kujul. Seega minu ainus lootus on, et sina kui keegi, kelle nad on tagasi lükanud, suudad Melissi oma ihulikul kujul nii kaua kinni hoida, kuni Neeljad loobuvad ja kellegi teise kaasa viivad.“

Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Jõllitasin rihmapundart, mille härra Tomberg oli oma kotist võtnud ning minu nina alla laua peale visanud.

„Võta särk ära ja pane see endale ümber! Tõmmitsatugi jääb rinna peale ning trossi ots jäta pluusi vahelt välja. Päästikut ära puutu! Tõmmits on laetud ning võib sul näpud lõhki kiskuda, kui trossi teises otsas vajalikku raskust ei ole.“

Ma sain aru, et minu arvamus asjast, isegi kui mul see oleks olemas olnud, ei huvitanud härra Tombergi mitte üks raas. Isegi formaaljuriidiliselt mitte.

* * *

Ka Melissi nõusolek ei puutunud asjasse, aga erinevalt minust kavatses tema oma arvamuse häälekalt välja ütelda.

„Sa ei pane mind ketti!“ lõrises ta.

Ma ei olnud varem kunagi laenuosakonna juhataja asetäitjat sellisena näinud! Beeži pükskostüümi asemel kandis ta viledakskulunud teksaseid ja pitsilist toppi, mille laiast kaelusest oli nii mõndagi näha. Muidu alati kohev soeng oli sassis ning eilne meik üle näo laiali hõõrutud. Kõrgist äridaamist oli järsku saanud umbes minuvanune tibi, kelle peolemineku plaanid on õelad vanemad ära nullinud.

„Kui see tüüp peab mind valvama, siis las valvab! Aga tehku seda omaette! Mina ei kavatse niimoodi nööri otsas tolgendada.“

„Ilma tõmmitsata ei ole temast mingit kasu!“ seletas härra Tomberg rahulikult. Jäiselt rahulikult. „Ainus mõeldav alternatiiv oleks lukustada sind koos temaga vannituppa. Kui te ei ole Neeljate rünnaku hetkel teineteise käeulatuses, siis viiakse sind ära ilma, et ta suudaks midagi teha.“

„Persse need Neeljad! Mida teised minust niimoodi arvavad?“

„Teised ei arva mitte midagi! Kaks kuud oled sa siin korteris ega pista nina uksest välja. Kaks kuud või kuni Neeljate tulekuni – kumb kiiremini kätte jõuab. Steni ülesanne on sind kinni hoida, kuni Neeljad omale ohvreid valivad. Ma ei usu, et su sõbrad tahaks sel hetkel sinu kõrval olla.“

„Sa ei tunne minu sõpru!“

„Võib-olla mitte kõiki. Aga ükski nendest, keda sa mulle oled tutvustanud, ei ole oma pead paljaks ajanud ega jookse kollases ürbis ringi. Kuni sa seda laiku kannad, oled sa oma sõpradele niikuinii persona non grata!“

Härra Tomberg osutas Melissi dekolteest paistvale sinikale, mis oli sama värvi nagu minu oma, aga palju suurem. Osa sinikast jäi üle rindade jooksva tõmmitsarihma alla ning teine pool kadus valge topi serva taha.

Melissi pilk vilksatas Neeljamärgile ning härra Tomberg kasutas kiiresti juhust. Ta haaras lameda toru, mis Melissi pluusi ülemisest nööbivahest välja tilpnes ning klõpsas minu tõmmitsa küljes oleva trossi teise otsa sinna sisse. Sama liigutusega püüdis ta ka kinni Melissi käe, mis, küüned õieli, isa põse poole vihises.

„Talitse ennast, tüdruk! Sa veel tänad mind selle eest …“

„Never!!!“

Meliss haaras trossist kinni ning püüdis seda tõmmitsast välja sikutada. Tross käis nagu vedruga koerarihm tõmmitsa sisse ja välja, kuid lahti ei tulnud.

„Trossi tõmbevõime on pool tonni. Teie rakmed ei avane ilma minu võtmeta! Suure tahtmise ja korralike tööriistadega saad sa oma rihmad muidugi lahti murda, aga ma hoiatan sind – see seadeldis maksis päris palju raha! Teist samasugust ma osta ei kavatse – kui sulle tõmmits ei meeldi, siis järgmise valikuna läheb käiku luku taga istumine!“

„Kallis,“ proua Tomberg ei olnud kogu selle aja jooksul ühtegi sõna öelnud. „Kannata palun see aeg ära. Sa oled meie ainus laps …“

„Käi persse!“

„Hea küll, lähme!“ härra Tomberg võttis oma naisel käest kinni. „Sina oled minul ka ainus… ja mina sinul. Järgmine rünnak võib toimuda iga hetk ning ei mina ega sina ei taha sel ajal kohal olla.“

Härra Tomberg noogutas mulle põgusalt ning astus esikusse. Proua Tomberg üritas Melissi emmata, kuid Meliss tõrjus teda pahaselt eemale.

„Palun…“ proua Tomberg surus minu käe oma pihkude vahele. Ta silmad olid kalkvel ning ta ei suutnud oma palvet lõpetada.

„Ma annan oma parima!“

Härra ja proua kiirustasid välja. Enne ukse sulgemist pöördus härra Tomberg veel kord Melissi poole.

„Ja ma palun, ära lülita Skypes kaamerat välja! Ma tahan näha, et sinuga on kõik korras!“

„Fuck you!“

Viimane repliik kõlas juba kinnisele uksele.

Me jäime Melissiga väikeses, kuid mugavas korrusmaja korteris kahekesi. Lõhnas äsjakuivanud värvi järele. Keegi – tõenäoliselt terve remondibrigaad – oli äsja üüritud korteri maast laeni üle käinud. Uus tapeet, värskelt värvitud põrand ning valgendatud lagi. Köögis särasid puhtad nõud ning nurgas sahisev külmutuskapp oli toitu täis.

Meliss viskas ennast oma tuttuuele, värskete linadega voodile selili.
„Mis sa passid, kao oma konkusse!“

Avar elutuba oli ajutise vaheseinaga kaheks jagatud. Mitte pooleks ja ka mitte vennalikult. Õhukese soome papist lükandukse taga peitus kitsuke ruum, kuhu peale tugitool-voodi ning väikese lauakese suurt midagi ei mahtunud. Laua peal seisis lamp, sülearvuti ning kõrvaklapid – härra Tombergi ettekujutuse kohaselt oli seda piisavalt suure hulga vaba aja veetmiseks.
Vahesein oli ehitatud paksust vahtplastist ning ainult väljastpoolt tapetseeritud. Trossi jaoks oli seina sisse lõigatud õnarus nii, et see ei takistaks ukse sulgemist. Nähtavasti eeldati, et õilis rüütel peitub oma urgu senikaua, kuni tuleb aeg kõrgestisündinud printsessi päästmiseks efektselt läbi seina hüpata.

Uurisin oma tõmmitsat. Härra Tomberg ei olnud asjata kiidelnud selle riistapuu kvaliteediga. Mulle meeldis aeg-ajalt nokitseda ning erinevaid vidinaid ehitada, aga seda materjali, millest tõmmitsa tross tehtud oli, polnud ma varem näinud. Huvi pärast proovisin köögist kaasa kahmatud leivanuga, kuid see ei jätnud trossile isegi silmaga nähtavat märki. Ketaslõikuriga oleks rakmete metallkinnistest kindlasti jagu saanud, aga ketaslõikur vedeles mul kodus, voodi all kastis.

Kodus ootas mind ka pakitud reisikott ja lennukipiletid Hispaaniasse. Kui seda jama ei oleks vahele tulnud, siis oleks ma reede õhtul juba puhkusel olnud. Mul oli kindel plaan Mallorcale minna ning kui õnnestunuks seal mingi tööots saada, siis sinna ka jääda. Turvamehe amet ei sobinud mulle. Isegi meie pangas, mis Äripäeva väitel pidavat olema üks ihaldatumaid tööandjaid, imes see töö vilinal. Kõrvulukustaval vilinal.

Ohkasin ja avasin interneti.

* * *

Meliss koperdas ja vandus. Tross jõnksatas, aga ma olin sellega juba harjunud ega lasknud ennast häirida. Nädal aega oli meie pealesunnitud kooselust suurema dramaatika juba välja lasknud ning jätnud vaid rutiinse vimma paarilise vastu, kes sinu vabadust piiras. Enam-vähem midagi taolist, nagu ma umbes kümmekond aastat abielus olnud paaride vahel ette kujutasin.
Sellesama nädala jooksul oli toimunud kaks Neeljarünnakut. Mõlemad kusagil pärapõrgus meie seisukohast vaadatuna. Esimene neist, mis langes peaaegu kokku meie kokkuköitmise päevaga, oli tabanud Mosambiiki. Loetud päevad hiljem viidi kolm vahialust minema paranduslike tööde kolooniast kusagil Habarovski oblastis. Kumbki nendest rünnakutest ei ületanud peavoolu meedia uudiskünnist, mis oli keskendunud meie linnapea ja peaministri kottimisele maksuparadiisi firmade omamise eest. Ainus Neeljaid puudutav artikkel võttis tagantjärele kokku meie pangaröövi. Pikk jutt ja palju detaile, kuid lõpuks pidi ajakirjanik ikkagi tunnistama, et kuna röövija isikut ei ole suudetud tuvastada, siis on selles loos küsimusi endiselt rohkem kui vastuseid.

„Aja ennast üles!“

Papist uks lendas tseremoonitsemata eest. Mina pidin iga kord sellest välja astudes koputama, kuid Meliss ei vaevunud seda kunagi tegema.

„Mul on sellest konutamisest kõrini, lähme tuulutame ennast!“

Vaatasin üllatunult Melissile otsa.

„Klubisse läheme. Mul on seltskonda vaja, enne kui ma lõplikult ära kuivan!“

„Aga su isa…“

„Paps võib sitale käia! See ei ole tema öelda, kus ma olen või mida ma teen. Ja sinu asi on mind valvata, mitte õpetada!“

Kehitasin õlgu. Korter, mis alguses oli mulle päris hubane tundunud, oli hakanud viimasel ajal ka mulle närvidele käima. Mitte oma urkas lösutamine! Ootuse paine oli see, mis mind ärevuses hoidis. Ma teadsin, et ükskõik, kui paksud oleksid mind ümbritsevad seinad, ei suudaks need varjata meid Neeljate eest.

Ajasin ennast püsti.

„Kobi duši alla! Kas sa ise ei tunne, kuidas sa haised? Ja midagi paremat sul selga panna ei ole?“

„Ei ole,“ lasin pilgu üle oma teksade ja T-särgi. „Su isa ostis mulle kuhja riideid, aga need kõik on täpselt samasugused. Ma arvan, et ta ei näinud ette, et mind klubisse kutsutakse.“

„Sind ei olegi kutsutud!“ nähvas Meliss. „Mind kutsuti. Tee kähku!“

Pressisin ennast kitsukesse vannituppa. Kiire dušš, deodorant ja puhas särk selga ei võtnud kümmet minutitki, kuid Meliss jõudis selle aja jooksul kaks korda koputada ja mind tagant utsitada. Seejärel vahetasime kohad – mina istusin vannitoa ukse taha toolile ning tema alustas oma iluprotseduure.
Mingil ajahetkel ma kahetsesin, et polnud taibanud oma arvutit konkust ära tuua. Vesi vannitoas solises, pudelid peegliriiulil klirisesid ning aeg-ajalt kõlas sinna vahele mõni mahlakas vandesõna. Ma imestasin, et töö juures ei olnud ma Melissi kunagi sellisel moel rääkimas kuulnud. Ma ei teadnud, kas preili laenuosakonna juhataja asetäitja maa peale laskumise oli põhjustanud ebaharilik olukord, kuhu ta ootamatult oli sattunud, või kandis ta peene äripreili maski koos oma kostüümiga ainult pangakontoris ringi liikudes.

Kaks ja pool igavikku hiljem anti mulle käsk püsti tõusta ning ilma tagasi vaatamata oma ruumi minna. Tegin seda ning tõmbasin kergendustundega pappukse enda järel kinni.

Kulus veel määramata hulk aega, kuni Meliss mööda tuba ringi tuuseldas. Ma jõudsin kõik uudised läbi lugeda, „Minecrafti“ mängida ja härra Tombergile ettekande kirjutada. Ma pidin seda tegema iga päev – isegi siis, kui mitte midagi öelda ei ole. Lõpuks oli Meliss valmis ja ma ukerdasin oma urkast välja.

Sa püha püss! Kui Meliss poleks trossipidi minu küljes olnud, oleks ma kahtlustanud, et mu korterikaaslane on kellegi teise vastu vahetatud. See ei olnud preili ärinaine, aga see ei olnud ka too turtsuv hellik, kellega ma juba harjuma olin hakanud. Nagu minu vend oli kunagi öelnud – pole olemas ebahuvitavaid naisi! On kas liiga vähe raha või liiga vähe viina. Ja raha tundus Melissil jaguvat.

Minu jahmatus paistis Melissile head meelt tegevat. See oli siiram kui mistahes kompliment.

„Lähme, takso ootab!“

Taksomeetri järgi mõõtes oli takso oodanud juba päris kaua. Õhtu hakkas kätte jõudma ning väljas hämaraks kiskuma. Pugesime teineteisel käest kinni hoides vaikselt podiseva mersu tagaistmele nii, et meid ühendav ohelik väga silma ei paistaks. Meliss nimetas aadressi ning taksojuht noogutas – ilmselgelt polnud see tema jaoks võõras koht, kuhu meid sõidutada tuli.
Klubi, kuhu me suundusime, oli mulle tuttav, aga sissepääs, mille juures me autost välja astusime, mitte. Meliss ulatas taksojuhile kuldselt läikiva pangakaardi ning toksis PIN koodi terminali. Sama kaardi läbi tõmbamine piida peale monteeritud lugejast avas tagasihoidliku välimusega ukse trepikotta, kus pärast lõputuna tundunud ülesronimist pääses hubasesse katusekambrisse.

Privaatne peoruum oli hämar. Pehme põrandavalgus ning pisikesed küünlaleegid peente snäkkidega kaetud laua peal valgustasid lõbusat seltskonda, kes lösutas laua kõrval diivanitel ja suvaliselt laiali loobitud kott-toolidel. Üks paarike tantsis aeglaselt. Ruumi tagumine sein oli tervenisti tumedast klaasist ning selle kaudu oli näha all klubipõrandal trampivaid pidulisi. Üle terve maja kõlav tümps kostis läbi seinte siiagi, kuid jäi talutavale tasemele. Vähemalt seniks, kuni keegi alla peomöllu sisse viiva keerdtrepi ust ei paotanud.

Melissi saabumine võeti vastu ülevoolava hõiskamisega. Tüdruk tervitas üht, kallistas teist ning vedas mind seejuures nööripidi enda järel nagu suurilmadaam sülekoera. Ma ei saanud pahaks panna, et seltskond selle peale ennast laua alla naeris – ma tundusin endale ise sama koomiline. Ainult et minul ei olnud naerutuju.

„Noh, kena poiss, ära nüüd solvu!“

Päevitunud blondiin surus mulle pihku klaasi värvilise joogiga. Meliss oli ennast laua äärde kahe noormehe vahele sädistama seadnud ning mina pikutasin lohmaka koti peal diivani taga.

„Räägi mulle midagi põnevat!“

„Neeljatest?“

Lonksasin mulle pakutud jooki. See oli kange ning surises tühjavõitu kõhust otse kõrvade vahele. See oli täpselt see, mida ma tol hetkel vajasin ning ma tühjendasin klaasi kahe suure lonksuga.

„Häh, Neeljad on igavad! Räägi sellest Rambost.“

Vaatasin oma kaaslannale otsa. Neiu silmad läikisid ning jutt nurrus pisut pehme keele kiuste. Klaas tema käes oli täis, ta polnud seda veel puutunud. Sirutasin käe välja ning kummutasin ka tema joogi ühe soojaga alla. Nagunii oli minu vestluskaaslane mitu ringi minust ees.

„Viimast Ekspressi lugesid? Seal oli temast pikk artikkel – rohkem kui mina sellest tean.“

„Aga sina ju olid seal, kui see asi juhtus? Kas sa nägid, kes see mees oli?“
„Mina nägin ainult maski. Ja seda ka ainult lühikest aega enne Neeljate tulekut.“

„Jälle need Neeljad!“

Kiikasin üle õla. Meliss oli silmnähtavalt vindine ning kiskus rinna eest nööpe lahti, et enda ümber kogunenud meestele oma sünksinist rinda näidata. Vaatepilt oli ahvatlev. Ma usun, et isegi ilma Neeljamärgita oleks kõigi ümberkaudsete isaste reaktsioon üsna sarnane olnud. Osa tüdrukuid oli liitunud Melissi kuulajate pundiga, ülejäänud istusid veidi eemal, limpsisid kokteili ning näisid veidi solvunud, et nende tähelepanuvajadust ignoreeritakse.

„Ma tahan veel juua!“

Mõõtsin pilguga mulle külje alla ujunud „meeleheitel“ piduperenaist.
„Kui sa mulle uue joogi tood, siis võin ka mina pluusi seljast ära võtta ja rinda näidata. See on mul suur ja karvane.“

„Üleannetu!“ nipsas blondiin mulle vastu ninaotsa, kuid tõi meile siiski uued klaasid. Lisaks veel vaagen liha, jumal teab kust maailma otsast pärit juustu mingi pruuni õlise ollusega, mis pidi olema kuivatatud tomat.
Jõin, sõin ning kirjeldasin oma blondiinile ning paarile temaga liitunud tibile värvikalt turvakaameratest nähtut. Olin just jõudnud seifi tühjendamiseni, kui Meliss mind nöörist sikutas.

„Tule, mul on vaja vetsu minna!“

„Kas te käite seal alati kahekesi?“ mürises üksmeelne naer üle ruumi.
„Loomulikult,“ kõverdas Meliss huuli. „Tema tõstab minu seelikut ja mina hoian tema riista. Kaksiratsi istudes saame asja korraga aetud. Kutsuks teid vaatama, aga meil on seal kahekesi niigi kitsas!“

Rahvas endiselt naeris, kui ma Melissi oodates tualettruumi kõrval vastu seina toetasin. Erinevalt korterist summutas alt kostev lõppematu tümps ukse tagant kostva solina peaaegu täielikult.

„Käi ka ära, ma ei viitsi sinu pärast eraldi siia tulla!“

Vahetasime kohad ja ma tõmbasin ukse kinni. Ma olin juba piisavalt joonud ning Melissi pakutud võimalus vesi välja lasta oli tegelikult täiesti teretulnud.

Tagasi laua äärde minnes leidsin ma pudeli, millega sain ise oma tühja klaasi täita. Meliss tantsis. Vähemalt võis seda oheliku otsas tammumist niimoodi nimetada. Blondiin, kelle kaaslase Meliss oli lõplikult kaaperdanud, püüdis ka mind tantsima vedada, kuid ma keeldusin. Mul ei olnud mingit soovi ämblikmehena kõiki ruumisolijaid oma nööri sisse mässida.
„Veel koksi! Kus see pagana kelner on?“

Enamus laua peal ja laua all olevatest pudelitest olid tühjad. Keegi poistest haaras seina peale kruvitud telefoni ja kurtis meie muret baarimehele. Veidi aega vaieldi üle toa, millise peene nimega šnapsi eelistada. Blondiin küsis ka minu käest, kuid mina kehitasin õlgu. Viin on viin – ükskõik, mida sinna sisse segatud on.

Umbes viie minuti pärast jooksis valge särgi ja musta kikilipsuga noormees mööda keerdtreppi üles ja astus uksest sisse, tuues kaasa tantsusaali tümpsupahvaku. Asetanud lahtikorgitud pudelid lauale, korjas ta kiiresti tühjad klaasid ja kägardatud salvrätinutsakad koos tühjaks saanud liudadega kokku. Seda tehes komistas ta mind ja Melissi ühendava trossi otsa ning oleks äärepealt tüdruku lahtinööbitud dekolteesse kukkunud.

„Vabandage, …“

„Oh, juhtub!“

Noormees ei vastanud. Silmnähtavalt jahmunult vahtis ta Melissi Neeljamärki.
„Kuidas on? Meeldib, jah?“ Meliss väristas pingul rinnahoidjasse topitud partiid kelneri nina all.

„Sina, kes sa kannad Tema märki… Mine ja me järgneme sulle!“

Kelner oli käe Melissi rinnale asetanud. Mina olin piisavalt lähedal, et kuulda neid mantrana kõlavaid sõnu, aga isegi kui Meliss kuulis, ei pannud ta tähele. Selle asemel jõllitas ta veidralt alandlikku rinnahoidjat üllatunult. Situatsioon, millesse ta oli sattunud, oli nii ootamatu, et ta ei osanud seisukohta võtta.

„Viisakas inimene küsib enne…“

Meliss ei jõudnud oma lauset lõpetada. Kutt, kellega ta enamuse õhtust semminud oli, hüppas üle laua ning lajatas ootamatult tekkinud konkurendile korraliku sirge vastu vahtimist.

Klirinal lendasid klaasid laiali. Õbluke noormees prantsatas vaibale ning lõi kukla kolksuga vastu maad nii, et juuksed ta peast minema lendasid.

„Kiilakas!“

Hoobist uimane kelner ajas ennast käpuli.

„Andke andeks! Ma ei oleks tohtinud!“

Noormees kobas mööda põrandat, kuni keegi pealtvaatajatest tema paruka talle sülle viskas. Kuidagiviisi sättis ta oma juuksed uuesti pähe.

„Anna mulle andeks,“ kummardus ta Melissi poole. „Märgitu…!“

Olukord oli veider. Seltskond vahtis vaheldumisi kelnerit ja Melissi, püüdes aru saada, kas tegemist on peene tüngaga või toimub tõepoolest midagi müstilist. Melissi tantsupartner hoidis tüdrukut oma käte vahel, varjates Neeljamärgi oma laia peopesaga.

Veel kord kummardades taganes kelner ukse poole, jättes nõud vedelema sinna, kuhu nad olid kukkunud.

„Oota…“

Melissi hääl kadus ukse avamisel kostnud tümakasse.

„Issand, kas ta mõtles seda tõsiselt?“ Blondiin, kellel ma olin lubanud käe oma pluusi alla ajada, vahtis jahmunult Melissi sinikat.

„Mida?“

„Seda märgitu asja. Ja järgnemist?“

„Kiilakad ajavad ju Neeljaid taga. Nende meelest on Neeljad jumala saadikud, kes väljavalituid Tema aujärje ette viivad. Kui Neeljad peaks Melissile järele tulema, siis…“

„Sa räägid seda nii tõsiselt.“ Päevitunud blondiin võdistas õlgu.

„Kui sa oled Neeljaid korra näinud, siis ei ole nad enam naljakad.“

Blondiin keeras mu käsivart ning libistas sõrmed üle Neeljamärgi.

„Sa tahad öelda, et see olegi nali?“

„Miks see peaks nali olema?“

„Noh, Meliss on varemgi…“

Vestluskaaslase silmad läksid pärani. „Te olete mõlemad Märgitud?“

Blondiin kargas püsti. Meeleheitlikult nühkis ta sõrmi seeliku vastu otsekui püüaks mälestust minu Neeljamärgist nendelt maha kaapida. Ridikül kaenlas, kahmas ta nagist oma jaki ning pühkis kontsade klõbinal trepist alla.

Rahvas hakkas sumisema. Paarikesed otsisid oma asju kokku ning lühikese aja jooksul kahanes seltskonda poole väiksemaks.

„Pagan võtaks!“ kirus Meliss lastes silmad üle kohalejäänute. „See neetud jobu rikkus meie peo ära! Andke mulle juua!“

Juua oli piisavalt. Meliss jõi, tantsis, jõi, üritas tantsida, jõi, kudrutas oma kutiga diivaninurgas ning jõi. Ma ei suutnud parimagi tahtmise juures temaga sammu pidada. Mingil ajahetkel üritas ta isegi minuga tantsida, aga ma lükkasin selle ettepaneku tagasi.

„Aitab, lähme koju!“ teatas Meliss, kui oli tükk aega vetsus potiga tõtt vahtinud. Ta oli näost lubivalge ning joodud kraam ei tahtnud tal enam sees püsida.

„Kas tellin takso?“

„Nah, Risto viskab meid ära.“

Kiikasin Melissi kavaleri poole. Kutt oli ilmselgelt sama täis kui mina, kuid suutis veel päris sirgelt käia.

„Olgu, kes siin arve maksab?“

„Sitta sest arvest, küll keegi maksab!“

Meliss viipas Risto enda juurde ning kaelakuti koos lasi ennast mööda treppi välja talutada. Kõmpisin nende kannul ning püüdsin jälgida, et tross millegi taha kinni ei jääks. Päris mitu peolist tahtis meiega kaasa tulla, kuid Risto raputas pead ning Meliss tõmbas ukse enda järel pauguga kinni.

„Mul ei ole praegu sauna!“ teatas ta läbi autoakna pettunud kaaslastele. „Ma ei ela kodus. Mind on pagendatud ühetoalisesse uberikku, kus pole ruumi isegi joogat teha. Järgmine kord…“

Risto pani mootori käima ning pani ventilaatori täisvõimsuse peale.
„Mendid jahivad autosid, mille klaasid on udused!“ ütles ta, andes mõista, et ta teab, mida teeb.

Kutt sõitis hästi. Enamus minu tuttavaid kippus auru all olles uljalt gaasi vajutama, aga tema kulges mööda öiseid tänavaid sujuvalt ning ettevaatlikult. Ei liiga kiiresti ega liiga aeglaselt. Mõned äkilisemad jõnksud oleks võinud panna ka harjumatute pedaalidega auto arvele.

Ma ei imestanud põrmugi, kui Risto parkis auto koju jõudes Melissi näidatud kohta ning tuli sisse tüdruku käevangus . Meliss peatus vaid hetkeks esikus, et kingad nurka visata ning seejärel suundusime otse tema tuppa.

„Ja niimoodi te siis elategi?“ muigas Risto üle ukse minu ubrikusse kiigates.
„Jah, just niimoodi!“ vastasin ma kuivalt ning tõmbasin ukse tema nina all kinni. See urg oli minu oma ning vähemalt siia polnud temal asja.

Papist uks ei varjanud ühtegi heli. Veidi aega kostis läbi selle kahinat ja itsitamist ning siis muutusid hääled rütmiliseks.

Viskasin pikali ja surusin käed kõrvadele. See ei olnud minu asi! Hoolimata minu olukorra absurdsusest oli mu enda riist püsti ning nõudis samuti tähelepanu. Vaikselt, et kõrvalolijad ei kuuleks, võtsin ma selle pihku ning lasin paari tõmbega pingel välja voolata.

Nemad mürasid seal terve igaviku. Kui nad alguses veel üritasid vaikselt olla, siis mingi hetk unustati minu olemasolu täielikult. Mul ei olnud lootustki nende kõrval magama jääda, seega lülitasin ma arvuti sisse ja üritasin oma pakitsevat põit taltsutada.

Peo alguses olime me Melissiga alati koos vetsu ukse taga käinud. Umbes poole peal oli meil see süsteem aga segi läinud ning kumbki meist vedas teist tualettruumi täpselt siis, kui vajadus tekkis. Nüüd oli see vajadus mind jälle segamas ning muutus iga sekundiga järjest pakilisemaks.

Tõmbasin kõrvaklapid peast ja kuulatasin. Kõrvalruumis oli vaikne. Lootuses, et nad on lõpuks ometi lõpetanud, koputasin ma vaikselt uksele ning tegin selle lahti.

Melissi voodi oli segamini. Tema tekk ja padjad vedelesid põrandal. Paarike ise oli voodis teineteise külge klammerdunud, pead ja jalad segamini.

„Mida põrgut …!“

Risto tõstis pea Melissi jalge vahelt ning heitis mulle vihase pilgu.

„Ma tahan ju ainult…“

„Kao ära!“ kiljatas Meliss ning kargas püsti. Nähtavasti oli ta seda teinud veidi ettevaatamatult, sest Risto tõmbas ennast oiatades kõverasse.

„…vetsu…“

„Kurat, ma sulle näitan vetsu, pervo sihuke!“

Valge iPhone lendas minu poole ja tabas mind valusasti puusakondi pihta. Risto ajas ennast voodist üles.

„Kuule, mees!“

Ma olin küll purjus, kuid minu käed ja jalad mäletasid meie iganädalast kohustuslikku treeningut. Risto rusikas möödus minu lõuast seda puutumata. Haare, kaarsamm ja tõmme ning ma istusin kõhuli väänatud noormehe seljas, tema löögikäsi abitult laepoole väänatud.

„MELISS!!!“

Esikusuksele ilmunud sagriste juustega härra Tombergi nägi välja sama autoriteetne nagu oma kabinetis. See oli esimene kord, kus ma olin tõeliselt rõõmus teda nähes.

Lasin Risto käe lahti ning ajasin ennast püsti.

„Mul oli vaja minna…“ hakkasin ma seletama, kuid siis jooksis maailm kokku.

* * *

Pea valutas.

Ma lebasin oma tugitool-voodis värskete linade vahel. Mind oli riidest lahti võetud ning mul polnud midagi seljas peale tõmmitsa ja… mähkmete. Keegi oli mulle suured, täiskasvanud inimese mõõtu mähkmed jalga tõmmanud. Ilmselt põhjusega, sest katsudes tundusid nad ka üsna märjad olevat.

„Ärkasid?“

Meliss konutas oma voodis pealaest jalatallani flanellpidžaama sisse mähitud.
„Jah,“ suutsin ma vastuseks kähistada.

„Tore!“

See oli kõik, mis tal öelda oli. Kergitasin veidi pead, kuid see oli viga. Terav valujutt kuklas pani mind tahtmatult oigama. Kobasin käega ning tabasin suure muhu, mille pealt oli keegi juuksed maha püganud ning nende asemele ohtralt plaastrit kleepinud. Lasin pea uuesti padjale vajuda.

Melissi tuba nägi välja teistsugune. Tema voodi oli rohkem vaheseina poole nihutatud ning minu ase sätitud selle äärde, esiku kõrvale. Nähtavasti selleks, et Meliss saaks kööki ja vannituppa minna, kui minul pilt taskus oli. Tapeet seintel lipendas, valgendatud lagi oli täis musti plekke ning laelambi asemel rippusid pea kohal paljad juhtmed.

Vaatasin küsivalt Melissile otsa.

„See pervert oli peitnud kaamera lakke !“

„Kes?“

„Paps loomulikult, kes siis veel!“

Muigasin tahtmatult kujutades ette puldisolija nägu, kes eilset õhtut monitoridest pidi jälgima. Võttes arvesse, kui kiiresti härra Tomberg kohale jõudis, siis pidi meil ööpäevaringne valve peal olema.

„Ära irvita!“

Vabandasin. Kui ma midagi härra Tombergist teadsin, siis polnud see mitte ainus kaamera siin korteris. Vastasel juhul oleks remondimehed juba kohal olnud.

„Tahad sa midagi süüa? Kohvi?“

Vaatasin üllatunult Melissi poole.

„Oleks kena,“ vastasin ma ettevaatlikult. „Ja ma käiks korra vannitoas ära.“

„Okei!“

Meliss hüppas voodist üles, astus üle minu ning hakkas köögis kolistama. Ajasin ennast ettevaatlikult püsti ning komberdasin vannituppa.
„Sinu riided on kuivatis!“ hõikas Meliss mulle läbi ukse.

Kiskusin märjad mähkmed jalast ära ning surusin sügavale prügikasti. Üritasin ennast veidi loputada ning tõmbasin värskeltpestud teksad jalga. Pea valutas endiselt, kuid vähemalt tundsin ma ennast juba inimese, mitte ülekasvanud beebina.

Meliss oli keetnud mune. Valasin omale masinast kohvi, määrisin singivõileiva ja koputasin muna vastu lauda. Tavaliselt koosnes meie „kodune“ eine mikrolaineahjus soojendatud roogadest, seega tuli Melissi tehtud hommikueinet hinnata ning isegi hoolitsevaks pidada.

Köögiakna taga säras keskpäevane päike. Linnud siristasid laste liivakasti kohal suure puu okstel, mis ainsana siia majakarpide vahele pressitud rohelapikesel seisis. Otse meie akna all oli ennast sisse seadnud kamp kollaseid hõlste. Osa neist jalutas ringi, teised istusid rätsepistes muru peal ning näisid mediteerivat.

„Kust need välja ilmusid?“

„Ma ei tea,“ vastas Meliss. „Nad olid hommikul juba siin, kui ma ärkasin.“

Üks kiilakatest nägi mind aknast välja vaatamas. Kiitsakas noormees, kelles ma arvasin ära tundvat eilse klubikelneri, krapsas püsti ning kummardas meile, käed rinnal. Ülejäänud seltskond kogunes kiiresti tema ümber ning kummardas samuti nagu üks mees meie akna poole.

„Shit!“

Meliss vastas austusavaldusele põlgliku printsessipilguga.

Jõin oma kohvi lõpuni. Pea valutas ning erilist isu mul ei olnud. Uurisin Melissilt aspiriini järele, kuid tema koukis oma käekotist välja hoopis kangema tableti, mida tohtis vaid kord päevas võtta. Neelasin rohu alla ja tõstsin mustad nõud pesumasinasse.

Olin just arvuti süles pikali visanud, kui mu Skype-ikoon hüppama hakkas . Krabasin ärevalt kõrvaklapid, kuid minu kergenduseks oli teises otsas härra Tombergi asemel hoopis mu ülemus.

„Jõudu, Sten, kus sa oled?“

„Hetkel pikali. Sain eile õhtul veidi… kannatada.“

„Boss ütles, et sa olla eriülesandel. Läksid mõne pätiga kaklema või?“

„Võib ka nii öelda.“

„Hea küll, ma ei pressi peale. Kuule, sinu käest on vaja DNA-proov võtta. Oled sa millalgi nii vaba, et saad uurija juurest läbi astuda?“

„Hetkel on see veidi… raskendatud,“ lasin kiiresti läbi pea võimalikud ettekäänded, kuid ühtegi mõjuvat, mis samal ajal ka härra Tombergile antud vaikimiskohustust poleks murdnud, ma ei leidnud.

„Aga milleks seda vaja on? Minu DNA’d on kogu turvaruum paksult täis.“

„Jah, sinu ja kõigi teiste turvade. Selles see probleem ongi, et me tahaks meile teadaolevad näidised sellest pahnast eraldada. Me otsime siiamaani Rambo võimalikke jälgi ja pole mitte kriipsugi leidnud. Me kõik andsime oma proovid juba ära, ainult sind ei ole uurija kätte saanud. Su telefon ei vasta ning kodus sind ei ole.

Ma olin uurija saadetud e-kirju näinud, kuid polnud tahtnud neile vastata. Mul ei olnud mingisugust isu oma DNA-näidist politsei andmebaasidesse saata.
„Ma olen hetkel… seotud. Kui sa arvad, et see proov on tähtis, siis räägi bossiga. Tema saab selle asja korraldada.“

Ülemus ohkas. Nähtavasti oli ta seda juba teinud. Ma ei kujutanud ette, mida ja kui palju härra Tombergi talle rääkinud oli, kuid mehe reaktsiooni järgi otsustades oli teda lihtsalt pikalt saadetud.

„Hea küll, kaua sa veel hõivatud oled?“

„Ma ei tea. Kui hästi läheb, siis järgmise kuu lõpuni. Vist.“

„Ma küsin uurija käest, et kas ta saab ilma sinu proovita või kannatame kuidagi selle ülesande lõpuni. Kuidas muidu läheb?“

„Noh… elus veel!“ See oli minu tavaline vastus. Ma ei usu, et mu ülemus aru sai, et ma olin seda öeldes esimest korda surmtõsine. „Ja mis teil uudist?“
„Saime kiilakatest lahti. Eile sumisesid nad veel meie ukse taga, aga täna hommikul olid nad kadunud.“

„Ahah, seda ma…“ köhatasin. „Seda ma vist kusagil juba kuulsin. Et nad olla kohta vahetanud.“

„Ükskõik! Minu poolest piketeerigu nad kasvõi Toompeal. Peaasi, et nad mind ja minu ülemusi närvi ei ajaks!“

Naersin ning soovisin turvapealikule head jällenägemist.

Tablett oli mõjunud kiiresti ja tõhusalt. Pea tuikas endiselt, kuid valu oli taandunud ning pea ei hakanud ringi käima, kui ma ennast püsti tahtsin ajada. Koos valu kadumisega oli tagasi tulnud ka minu hommikune söögiisu ning ma kavatsesin vaadata, kas mõni Melissi keedetud munadest veel alles on.

Alles püsti olles panin ma tähele, et keegi koputab uksele. Ta oli seda teinud nähtavasti juba tükk aega. Meliss kuulas oma klappidest muusikat ning kumbki meist ei pannud seda vaikset koputust tähele. Sikutasin vaikselt trossi, et tüdruku tähelepanu tõmmata.

„Keegi on ukse taga. Lähme vaatame, kes see on.“

Melissi näost oli näha, et ta ei taha kedagi näha, kuid sellest hoolimata tõusis ta püsti, et ma välisukseni ulataks. Klõpsasin sneprit, keerasin alumist võtit ja võtsin ukseketi eest ära. Nähtavasti oli Meliss papa ootamatust külaskäigust ikka veel šokeeritud, sest uks oli hoolikamalt lukus kui tavaliselt.

„Lugupeetavad…“

Terve trepimade oli paksult täis kollaseid hõlste. Mingi ime läbi suutsid nad sünkroonis meile ka kummardada.

„Ma saan aru, et meie palve võib teie sündsust riivata, kuid kas oleks võimalik ka minu vendadele osutada au puudutada Kutsujate märki? Me oleme viisakad ja küsime…“

Kiilakate eestkõnelejaks oli tõepoolest toosama vibalik sealt klubist. Oma kollase ürbi ning ilma parukata nägi ta küll teistmoodi välja, kuid värske lõuahaagi jäljed näos kinnitasid, et ma ei eksi.

„Mida nad tahavad?“ küsis Meliss minu selja tagant.

„Sinu sinist rinda katsuda. Viisakalt!“

„Mida? Mingu nad …!“

„Proua, me kinnitame, et meie palve, hoolimata selle näivusest, on südamepõhjani süütu ning kantud ainult siirast soovist saada osa Teile osutatud Kutsest. Te olite minu vastu eile õhtul nii lahke, et me lootsime - kui me viisakalt küsime, siis…“

„Käige persse! Mul on sellest Neeljatrallist lõplikult kõrini! Ja ma EI OLE PROUA!“

„Vabandage, preili!“

Kogu kollane kamp kummardas uuesti. Keerasin oma käsivarre nende poole.

„Preili on pärast eilset pidu veidi… väsinud. Järsku ajab see asja ära?“

„Kaks Kutsutut!“ Kiilakate hääles kostis samal ajal austus ning kurbus.

„Ainult üks koht Järgijate jaoks.“

„Austame Kutsutut ja kummardame tema lahkust!“

Üksteise järel astusid veidrad tüübid minu juurde, võtsid käest kinni ning lugesid maha oma mantra. Meliss sikutas paar korda mind trossist, kuid ma lasin kõigil ukse taga olijatel oma rituaali läbi viia.

Nädala lõpuni ei juhtunud midagi põrutavat. Neeljad külastasid Brasiiliat – järjekordne vähetähtis episood, mis saavutas veidi laiema kõlapinna fakti tõttu, et asi toimus nudistide rannas, mistõttu oli alguses raskusi äraviidute kokkulugemise ja identifitseerimisega.

Vahetult peale Neeljarünnet käis meie juures Tombergide autojuht, tuues uut toidukraami ning muud vajalikku. Ta viskas välja prügi ning tõi meile postkasti pistetud valge, ilma aadressita ümbriku. Ümbriku sees oli üksainus valge leht, millele konarlike trükitähtedega oli kriipseldatud kolm sõna:
„KADUGE SIIT MAJAST!“

„Me ei ole naabrite hulgas just populaarsed.“

„Arvata võib,“ Meliss nööpis lahti sidruniga õllejoogi ning kulistas otse pudelist terve janutäie. „Kiilakad on ju meie juures. Kiilakate juuresolek ajab kõik ümberkaudsed närviliseks. Paps just rääkis, et nemad tunnevad ennast pangas ilma majaesise laagrita palju turvalisemalt.“

„Ega kiilakad ju ise Neeljaid välja ei kutsu.“

„Mõned arvavad, et kutsuvad. Mida muud see rististes pomisemine ikka tähendab. Pealegi on veider vaadata usuhulle, kes ise ennast tappa üritavad.“
„Nende meelest ei ole see mitte surm, vaid edasiminek. Ülendumine…“

Heitsin pilgu aknast välja. Kitsas asfaldiriba maja kõrval, mis tavapäraselt puupüsti täis pargiti, oli praktiliselt tühi. Ainult paar räsitud väljanägemisega masinat, mida ma siinviibitud aja jooksul veel kordagi sõitmas polnud näinud. Isegi jalakäijad püüdsid vältida seda lõiku, mille olid hõivanud meie akna all rahulikult ootavad kiilakad.

Kollaste read olid täienenud ning neid tuli iga päev juurde. Enamus uutest tulijatest ei rääkinud eesti keelt. Ka vene või inglise keel, mis nende suust kostus, oli tavaliselt kõva aktsendiga. Korra päevas, enamasti õhtu poole, koputati aupaklikult meie korteri uksele, et uued tulijad saaks meile kummardada ning minu kätt katsuda. Meliss hoidis ennast sellest eemal, kuid ei takistanud mul oma väljavalitu rolli nautimast.

Paar päeva hiljem külastas mind uurija. Viisakas noormees, kes rääkis eesti keelt veidi kangelt, kuid püüdlikult. Nähtavasti oli härra Tomberg korralikult kahvlisse aetud, sest uurija toimetati kohale bossi isikliku autoga. Ma ei tea, mida ja kas üldse oli talle minu olukorrast räägitud, kuid minu ja Melissi vaheline köidik ei pälvinud vähimatki kommentaari.

DNA andmine oli vabatahtlik. Ma sain suure, hulga täidetud lahtritega paberilehe, millele ma pidin selle kinnitamiseks oma nime ja allkirja panema. Oma sisimas pulbitseva eriarvamuse jätsin enda teada – kui ma ei anna oma proovi vabatahtlikult, siis eksisteerib mustmiljon võimalust see märkamatult võtta. Ning liiga suur uudishimu minu tagasihoidliku isiku tegemiste vastu oli mulle juba sünnist saadik ebameeldiv olnud.

Paberid vormistatud, sain kaks pikka vatitikku, mida pidin suus hõõruma. Üks tuli pista vasakusse põske ja teine paremasse. Samal ajal voltis uurija kokku papist karbi, kuhu tikud asetati. Üks ühte pidi ja teine teist pidi tugede vahele, et nende otsad karbi seinte, ega teineteisega kokku ei puutuks.

„Sa ei ole meile helistanud,“ küsis uurija oma asju kokku korjates. „Me väga loodame, et sul tuleb siiski midagi veel meelde. See aitaks meid väga palju.“

„Mul on kahju,“ raputasin ma pead. „Ma kirjeldasin teile kõike, mida ma mäletan. Pärast Neeljate ilmumist ei suutnud ma millestki muust mõelda peale selle halvava hirmu, mida need minus tekitasid.“

„Aga järsku sa nägid, kuidas Neeljad röövija kaasa viisid?“

„Mind ei olnud sel hetkel turvaruumis. Ma jooksin sealt välja peale seda, kui Neeljad olid mind puudutanud ning seda, mis edasi juhtus, te juba teate. Kui ma tagasi tulin, olid seal ainult Rambo riided, kott rahaga ja kõik muu, mis tal kaasas oli.“

„Aga kas Neeljad teda ka puudutasid, enne kui sa turvaruumist välja jooksid?“
„Ma ei tea! Mul oli endaga piisavalt tegemist.“

Uurija võttis oma mapist foto ning lükkas selle minu ette. Pilt oli nähtavasti pärit kiirreageerijate kaamerast, kes tükk aega pärast juhtunut turvaruumi lahtise ukse maha jooksid. Ma istusin juhmilt põrandal, munder ja Rambo riided ümberringi segamini. Mask ning kott rahaga vedelesid laua all kohviloigus. See ei olnud ilus pilt!

„Siin pildi peal on näha, et sul on aluspüksid jalas. Millal sa need jalga tõmbasid?“

„Ma ei tea. See võis olla lihtsalt refleks – piinlikkusetunne alasti olemise tõttu.“

„Me leidsime ka teised trussikud – sinu mundripükste seest.“

„Kas te tahate mulle öelda, et ma tõmbasin jalga võõrad alukad?“

„Me ei tea! Mida rohkem me seda röövi uurime, seda kummalisem kõik see tundub. Kas sa tõepoolest ei oska meile midagi rohkem rääkida?“

„EI!“

„Kahju!“ Uurija võttis foto minu käest tagasi. „Ma väga loodan, et su mälu suudab taastuda.“

Saatsin noormehe välja ning lukustasin tema järel ukse.

Uurija külaskäik mõjus mulle masendavalt. Kui vähegi võimalik, oleks ma selle õnnetu röövi enda ja ka teiste mälust pühkinud. Ma ei kujutanud ette, millise näoga ma peaksin tööle tagasi minema, kui minu eriülesanne peaks ühel heal päeval ära lõppema. Kõik mu kaaslased olid kindla peale näinud neidsamu pilte ning videoid, mida mulle näidati. Ükskõik, mida nad ülemuse käest kuulevad, põhjust irvitamiseks ning tagarääkimiseks oli seal rohkem kui küll. Võib-olla oli härra Tombergil õigus selle psühholoogilise mittesobivuse koha pealt.

Järgmine päev tõi jälle midagi uut.

Olime just kokku leppinud, et seekord on meil lõunaks guljašš kartulipudruga. Otsisin külmkapist õige pildiga karbid välja, torkasin kaanekilesse kahvliga augud ning viskasin nad kaheks minutiks mikrolaineahju. Meliss seisis köögiakna all ning lasi endale kummardada.
„Naabrimutt kaebab kiilakate peale,“ muigas ta.

„Kas ta on jälle politsei kutsunud?“

Regulaarselt, vähemalt korra päevas, käis meie akna all oleva kollase laagri juures politseimasin. Ma usun, et väljakutseid võis isegi rohkem olla, aga kõigile neile ei pruugitud masinat välja saata. Tavaliselt piirdus kohalkäik kiire vestlusega läbi autoakna. Mõnikord pandi veidi hägusemate silmadega palvetaja puhuma või lasti tal narkotestrit mäluda. Viimasel korral oli patrull hoopis naabrimuti läbi sõimanud – seni kuni korda ei rikuta ja avalikus kohas alkoholi ei tarbita, ei ole neil mingit alust kedagi minema saata. Olgu see kõrvalseisjatele kui ebameeldiv tahes.

„Ei, seekord on telemehed kohal.“

Lükkasin kardina kõrvale. Keegi ärajoonud näoga prillipapa hoidis mikrofoni kõrvalkorteri perenaise nina all. Kaameramees tema kõrval filmis suurt plaani, et rääkija emotsioonid võimalikult värvikalt ja koos süljepritsmetega vaatajateni viia. Mingil hetkel osutas naabrinaine meie aknale ning raputas rusikat. Tõmbasin kiiresti akna juurest kõrvale, et mitte kaamerasse jääda. Melissi tema poole suunatud objektiiv ei häirinud.

„Huvitav, mis saatesse nad selle panevad?“

„Reporterisse tõenäoliselt. Nad käisid ka panga juures passivaid kollaseid filmimas.“

Mikrolaineahi tegi „kõll“ ja ma tõstsin toidu lauale. Meliss tõmbas oma portsul kile pealt maha, segas kartulipüree kastmega segamini ning kaapis taldrikule. Teist sama palju kuhjas ta sinna kõrvale toorsalatit.

Mina sõin oma portsu otse samast kausist. Kodus üksinda elades olin harjunud võimalikult vähe nõusid määrima.

„See naabrimutt on ikka tõeliselt hull,“ mainisin ma.

Kardinapraost piiludes oli näha, kuidas reporter püüdis kiilakatega jutule saada. Operaator filmis nende laagrit, paar ilusat kaadrit mediteerivatest noortest naisterahvastest ning siis panid telemehed oma asjad kokku. Ei midagi põnevat, aga uudistesaate lõppu jäänud augu täidab ära – näis nende õlakehitus asja kokku võtvat.

Viimane pilt võeti naabrimutist, kui see, käed puusas, äraminejatele midagi järele hüüdis.

Viskasime tühjad karbid ning kasutatud lusikad prügikasti. Meliss avas kompotipurgi, mina võtsin ühe õlle.

„Ma tahan siit ära!“ Meliss mälus mossis näoga virsikut. „See on hullem kui vangla! Istu ja oota, millal timukas suvatseb sulle järele tulla. Ma lähen siin hulluks!“

„Ja kuhu me siis läheme?“

„Ma ei tea, ükspuha!“

„Koju, klubisse, mereranda päikeseloojangut vaatama?“

„Ma ju ütlesin sulle, mul on täiesti kama. Peaasi, et saab siit välja! Ja nii, et need kiilakad meil sabas ei tolkneks!“

Meliss vihjas eelmisele õhtule, kui meil oli tekkinud plaan jalutada kvartalikeskuse poodi kangema kraami järele. Me ei saanud tookord isegi naabermaja nurgani mindud. Niipea, kui me uksest välja astusime, kargas kogu kiilakate laager nagu üks mees püsti ning kiirustas meile järele, iga paari sammu tagant kummardades. See vaatepilt oli nii veider, et me loobusime Melissi soovitud šnapsist ning kulistasime selle asemel pudelite kaupa lahjat õlut, mida härra Tomberg oli soostunud meile lubama.

See ei olnud hea mõte. Keset ööd tekkis hetk, kus me oleks äärepealt tõepoolest kahekesi koos tualettruumi trüginud.

Ukse tagant kostis koputamist.

„Saada nad kuradile!“ turtsus Meliss. „Kaua võib!“

„Need ei ole kiilakad! Kiilakad koputavad palju viisakamalt.“

„Mul ükspuha! Ma ei taha kedagi näha!“

Läksin esikusse. Meliss nõjatus magamistoa uksepiidale, et ma ulataks piiluma, kes ja mida meist seekord tahab.

Uksepraost kõõritas mulle vastu sünkmust pimedus. Kahest rauast korraga.
Põrkasin tagasi. Saepuru lendas ning kõmakas lõi kõrvad lukku. Kett lendas ukse küljest ning Meliss kiljus kükakil. Tagasilöök oli naabrimuti sihiku paigast löönud ja järgmine pauk külvas mu üle laest rabiseva krohvipuruga.
„Kes teid siia kutsus, raisad!“ kähistas muti ning murdis püssi lahti. Suitsevad kestad lendasid põrandale ning punnis põlletaskust õngitsetud padrunid topiti asemele.

„Aaaahhhh!“

Esimesena kohale jõudnud kollane lasi kuuldavale metsiku sõjakisa ja lendas täie hooga naabrinaisele selga. Mõlemad kukkusid ning põrandale lennanud püss paukus veel kord.

„Kurat!“

Külje sees kihvatas ning käsi tundis, kuidas särk soojaks ja niiskeks läks. Meliss kriiskas. Ta ei olnud pihta saanud, seda võis taibata detsibellide arvust, mida ta suutis kuuldavale tuua.

Üha uued ja uued kiilakad trügisid meie esikusse. Püss oli lükatud üle köögiläve ning naabrimuti seljas kõrgus kollane külakuhi. Korra käis peast läbi, et nad ju lämmatavad ta ära, kuid valujutt külje sees võttis mult igasuguse kaastunde ära.

Kiskusin särgi seljast.

Võrreldes esmamuljega oli auk minu külje sees häbematult pisike. Tilluke kriimustus kahe ribikondi vahel ei pruukinud isegi olla otsetabamus, vaid rikošett või isegi seinast lahtilöödud prahitükk. Verd tuli, aga sellised nahahaavad veritsevadki alguses korralikult.

„Kaduge siit! Käige välja!“ röökis Meliss, kui ma teda selja tagant sülle võtsin ning voodi peale viisin. „Mul on kõrini! Mul on sellest kõigest kuradi, kuradi kõrini!“

Politsei saabus üllatavalt ruttu. Mina neid välja ei kutsunud, aga kolm kõlavat pauku jahipüssist kostis kindlasti üle terve kvartali naabermajadesse.

Esimese asjana võtsid korravalvurid enda kätte relva. Alles seejärel õngitseti naabrimutt kollaste alt välja ning viidi autosse, käed selja taga.
Seejärel kulus veel mitu igavikku. Kõigi asjaosaliste käest võeti tunnistused. Eraldi kohale sõitnud operatiivuurija vaatas pilbastunud ust ja sõelapõhjaks lastud lage ning klõpsis fotosid. Välisuks oli põhjalikult sodi – ketikinniti asemel haigutas auk ning lukusüdamik koos lingiga oli paigast ära. Lagi ja sein olid korralikult ära äestatud. Esimene libamisi seina tabanud lask oli jätnud tapeedi sisse pikad jutid, teine – lakke põrutatud laeng – oli löönud krohvi maha kuni betoonini välja. Mahapillatud püss oli suutnud oma viimase pauguga kustutada meie külmutuskapi ning hävitada enamuse allesjäänud õlletagavarast. Pruun humalavesi lainetas köögipõrandal ning haises.

Koos politseiga kohale kihutanud kiirabi kleepis kinni minu külje ning tegi ikka veel värisevale Melissile rahustava süsti. Üks kollastest oli oma käe välja väänanud, kuid keeldus kiirabiga haiglasse sõitmast. Tema meelest võis iga hetk, mil ta meie kõrval ei olnud, tema jaoks saatuslikuks saada.

Kõige viimasena jooksid kohale samad telemehed, keda me olime juba näinud. Meliss magas, aga ma laenasin talt sõnavara, millega hilised tülitajad pikalt saata.

Kui kõik olid läinud, koristasin ma nii palju, kui mu trossi pikkus võimaldas. Köögipõranda sain ma enam-vähem kuivaks, kuid see hais ei tahtnud kuidagi ära minna. Pesin käed ja istusin enne magamaminekut arvuti taha.

Skype oli täis sõnumeid härra Tombergilt. Boss oli nähtavasti kusagil komandeeringus, sest ilmselt oleks ta muidu juba jooksnud vaatama oma tütart, hoolimata hirmust Neeljate ees. Härra Tombergi sugused mehed ei lase võib-olla oma hirmudel välja paista, kuid isegi alfaisastel on tugev alalhoiuinstinkt. Sa ei saa ju karja juhtida, kui sa surnud oled. Klõbistasin talle vastuse, et kõik on korras.

Meliss magas endiselt sügavalt. Ma ei tahtnud teda üles ajada, aga purukslastud lukuga välisuks ei lasknud mul ennast rahulikult tunda. Mitte, et ma oleks kartnud mõne võõra salamahti tehtud külaskäiku. Truud kollased istusid katkise ukse kõrval nagu valvekoerad. Pigem pelgasin ma härra Tombergi visiiti peale tema komandeeringust naasmist, nagu ta oli lubanud.

Hõikasin ukse taga istuvatele kollastele ning kutsusin nad appi. Kahekesi nihutasid nad raske esikukapi vastu välisust. Nad oleks ennast hea meelega sinnasamasse maha sättinud ja meie und valvanud, kuid ma tegin toaakna lahti ja palusin neil sealtkaudu välja ronida. Noogutasin armulikult vastuseks nende kummardusele ning kobisin magama.

Ärkasin vaikse koputuse peale.

„Sten, mul on vaja ära käia!“

Ajasin ennast ohates üles ning tõmbasin hommikumantli selga.

Meliss oli magama jäänud riietes ning ilma õhtuste iluprotseduurideta. Istusin vannitoa kõrvale tooli peale ning üritasin läbi veesolina tukkuda, kuni ta oma meiki maha võttis ja hambaid pesi.

„Mul ei ole und!“

Meliss oli samuti hommikumantlisse pugenud. Kortsus pluus ja teksapüksid vedelesid vannitoa põrandal.

Haigutasin.

„Sten…“ Meliss võttis mul ümbert kinni. „Anna mulle andeks!“

„Mille eest?“

„Et ma sind selle jama sisse tõmbasin. Ma ei suuda neid püssipauke ja sinu verist külge kuidagi oma silmade eest ära saada. See kuul oli tegelikult määratud mulle…“

„Vanamutil oli kaheraudne. Ja terve taskutäis padruneid.“

„Sten, hoia mind!“

Ronisin tüdruku kõrvale voodisse. Melissi hommikumantel oli õhuke ning tal ei olnud selle all midagi seljas. Hoidsin teda ettevaatlikult õlgadest ning tundsin, kuidas ta väriseb.

„Tead… see pole tõsi, et ma Neeljatest midagi ei mäleta.“ Melissi hääl värahtas. „Ma lihtsalt ei tahtnud sellest kellelegi rääkida. Nii nagu sinagi, ma arvan…“

Vaikisin.

„Me… noh, mina, Stiina ja paar kutti… Me panime panga keldrisaunas pidu. Isa ei teadnud sellest midagi või… kui teadis, siis ei teinud märkama.

Me olime kõik kõvasti joonud. Üks kutt, ma ei tea isegi ta nime, tuli koos minuga saunalavale. Ta polnud küll minu maitse, aga… noh, me olime kõik ikka väga täis.

Ja siis tuli see Vaikus!“

Neelatasin. Melissi suust kõlas see sõna „Vaikus“ täpselt nii võika ja pahaendelisena, nagu mina seda mäletasin.

„Ma ei saanud alguses arugi, et miks ta pooleli jättis. Siis nägin teda õhus seismas… nagu tahaks taevasse minna. See oli hirmus naljakas. Nii hirmus ja nii naljakas korraga. Laval oli hämar ja ma ei pannud alguses neid musti haarmeid tähele. Me olime mõlemad alasti. Laval oli soe, aga minu rind oli külm, nagu oleks keegi seda lumepalliga visanud. Üritasin kutist kinni haarata, aga mu käsi vajus temast läbi. Käis mingi veider plõks ja ma tundsin, et mul on jälle hääl – ma sain karjuma hakata. Stella ja see teine kutt lasid jalga – ma ei tea, kas keegi üldse teab, et nemad ka seal saunas olid. Helistasin isale… tema karjus minu peale…“

Surusin Melissi enda vastu. Ma ei saanud midagi sinna parata, et minu keha reageeris sellele nii, nagu see ühel normaalsel isasel ikka käib. Ma püüdsin küll ennast küljega Melissi poole hoida, aga see oli asjatu vaev.

„Hoia mind!“ sosistas ta. „Hoia mind kõvasti, kõvasti!“

Ma olin üksinda oma konkus seda olukorda korduvalt ette kujutanud, kuid sellest hoolimata oli asjade loomulik kulgemine minu jaoks täielik üllatus. Melissi mantel vajus üle õlgade, minu käed libisesid üle ta sileda naha, tema värske mentooli järele lõhnav hingeõhk segunes minu omaga.

Mulle tundus, et ma olin mitu nädalat seda plahvatust enda sees hoidnud. Ma lükkasin täiest jõust ja Meliss surus ennast minu vastu. Liikumatult lasin ma selle õndsuse endast läbi voolata ning siis märkasin, et Meliss nutab.

„Mis juhtus?“

Meliss ei vastanud. Ta nuttis vaikselt, silmad kinni ning suured pisarad laugude alt voolamas.

„Kas ma…?“

„Ei… mitte sinuga…“

„Aga miks…“

Meliss hakkas vaikselt tihkuma ja pööras pea ära.

Melissi reaktsioon oli hoop minu kõige hellemasse kohta. Ma oleksin oodanud ükskõik mida, aga mitte seda, et seks minuga paneb tüdruku kedagi teist taga nutma! Lükkasin ennast Melissist eemale ning tõusin püsti. Tegin seda võib-olla veidi äkiliselt, aga sel hetkel oli mul ükskõik.

„Vabandust!“

Ma ei tea, kas Meliss seda märkas, aga mu hääl kõlas jäiselt. „Mitte sinuga!“ kajas mul kõrvus nagu tsüklisse jooksnud grammofon.

Kargasin püsti ning sööstsin oma uberikku. Papist ust ei olnud ka parimagi tahtmise juures võimalik pauguga kinni lüüa. Needsin oma lollust ning tõmbasin teksad jalga. Tross ei tulnud tõmmitsast lahti, soonis ainult peopesadesse ja tegi haiget. Ajasin näpud elastsete, pingutiga rihmade alla ja püüdsin neid maha kiskuda. Härra Tomberg oli meile küll öelnud, et neid ei saa ilma tema võtmeta maha võtta, kuid ma vähemalt proovisin, keerutades nagu märatsev hull, kes tahab oma särgist välja pugeda.

„Sten!“

Meliss tõmbas ukse pärani.

„See ei ole mina, keda sul vaja on!“ kähvasin vastu. „Minule aitab! Mine mängi Whitney Houstonit kellegi teisega.“

Välisukse tagant hakkas kostma prõmmimist. „MELISS!“ Nähtavasti oli uudis meie kähkukast juba härra Tombergini jõudnud.

„Sa ei lähe ära!“ nõudis Meliss minult. „Mul on sind vaja!“

„Milleks? Et sind Neeljate eest kaitsta?“ puhkesin põlglikult naerma. „Mind ajavad nad taga sama palju kui sind!“

Ma ei olnud ju tagasilükatu! See oli Riks, kes ootas üleval kohviautomaadi juures, minu munder seljas. Ta ei olnud piisavalt julge, et ise Rambot mängida. Seega pidin mina raha üles tooma ning seejärel Riksiga kähku riided vahetama. Minu plaan oli täiesti perfektne! Kõik oleks olnud ilus, kui…

Meliss vahtis ümmarguste silmadega minu käsivarrel sinetavat märki. Püüdsin teda eest ära lükata. Tüdruk tõrkus liigutamas ning ma rammisin end vihaga plastseinast läbi.

„Sten!“

„MELISS!“ Papa Tomberg tagus jalaga välisust nii, et kapp värises. „Tee lahti!“

Haarasin prügikastist katkise pudeli kaela ning üritasin nööri läbi nüsida. Lootusetu katse. Meliss lebas voodi peal selili, käed kõrvadel ja kisendas.
Ma ei kuulnud mitte midagi.
Prõmmimine ukse taga oli lõppenud. Meliss karjus, aga haudvaikselt. Ümberringi oli…
VAIKUS!
Pudeliroos pudenes mul peost ning veeres voodi alla. Mustad haarmed voolasid läbi seinte. Täpselt samamoodi, nagu nad olid tulnud turvaruumi. Nad keerutasid oma päid otsekui pimedad ja kurdid ussid, kes püüavad lõhna järgi saagi asukohta kindlaks teha. Ma teadsin, et nad otsivad mind. Ma kandsin nende puudutuse märki ning nad mäletasid seda.

Meliss hüppas voodis püsti ning püüdis padjaga Neeljaid tabada. Padi lendas mustast udust läbi ning kukkus põrandale.

Tundsin, kuidas jäine külmus ennast ümber minu mähib. Põrand kadus jalge alt ning kogu keha muutus kuidagi veidralt lõdvaks. Mind kutsuti! Melissi tuba muutus ähmaseks ja hakkas laiali voolama.

Järsu nõksatusega tõmbusid mu rakmed pingule. Kusagilt kaugelt udu seest lendas välja Meliss, käed laiali, ja haaras minust kinni.

* * *

Me olime… kusagil.

Veider udu ümberringi veikles kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes värvitoonides. See tuli lähemale, kui sa ei vaadanud, ning põgenes kaugemale, kui käsi välja sirutada. Keha tundus sulgkerge. Mitte kusagil ei olnud ühtegi toetuspunkti. Mul polnud vähimatki aimu, kas ma kukun alla või lendan ülespoole. Või heljun lihtsalt tolmukübemena keset värvilise hägu voogu.

Neeljate külmus minu ümbert oli kadunud. Pöörasin pead, et uurida, kuivõrd sinimustavöödiliseks olid nad mu pigistanud, kuid neist ei olnud jäänud ühtegi jälge. Isegi esimesest puudutusest jäänud must märk käsivarrel oli kadunud.

Neeljate asemel oli Meliss ennast ümber minu põiminud. Ta oli alasti, isegi rohkem alasti kui hetk tagasi voodis, sest tõmmitsarihmad olid kadunud. Meid mõlemaid oli kaasa viidud meie „ihulikul kujul“, nagu härra Tomberg oli seda nimetanud, ning kõik muu materiaalne oli jäänud… sinna. Ma ei osanud parimagi tahtmise juures määrata, kust poolt me olime tulnud.

„Hoia kinni, tola!“

Raputasin pead. Mõte töötas kuidagi väga aeglaselt, nagu ma oleksin täiega pilves. Millegipärast ajas see mõte mind kohutavalt naerma – ma ju OLIN vikerkaarepilves ning mind kutsuti…

Alles nüüd panin ma seda tähele, et värvilise vine taga oli veel midagi ja see kutsus mind. Mustmiljon õnnelikku häält üheskoos laulmas – tule!
Saa meiega üheks…

Meliss surus oma küüned mulle selja sisse. Ma nägin tema näol täpselt sama jonnakat ilmet kui siis, kui ta oma isaga vaidles.

„Hoia kinni! Ära lase ennast uttu tõmmata!“

Tundsin Melissi prinkide rindade survet enda vastu. Meie mõlema ihukarvad seisid pulksirgelt püsti ning ma tundsin sädemepraginat, kui ma sõrmedega üle ta selja libistasin. See erutas mind ning ma kohendasin ennast veidi, et mu erutus meie vahele ära mahuks.

Udu lõppes.

See mitte ei hajunud ega jäänud meie selja taha, vaid lihtsalt haihtus. Me leidsime ennast hõljumas keset säravat lõpmatust, laulva päikese kõrval.
Üks akna taga olnud karvututest lendas õnnispühaliku ilmega meist mööda, otse kiirgava kutse poole. Meid nähes tegi ta sügava kummarduse. Me ei kuulnud, pigem tunnetasime, et ta laulab sedasama viit, mida kollased omakeskis pidevalt ümisesid ja mis moodustas eemal kõrguvast kerast kostuvaga kummalise, kuid täiuslikult kõlava harmoonia. Hetk hiljem kostus see juba kera seest olles sulandunud teiste sama õnnelike häälte sekka.

„Ülendugem…“

„Kerige kuradile!“ kähistas Meliss.

Ma olin tema olemasolu hetkeks täiesti unustanud. Kutsuvalt tuiklev kera oli olnud siinsamas, peaaegu käeulatuses. Aga Meliss oli veel lähemal. Tema käest ei olnud keegi küsinud ning ta ei kavatsenud selle ülendumise jamaga tegeleda.

See mõte ajas mind naerma. Tundsin, kuidas mind kutsuvad hääled pettunult järele andsid ning me loovisime säravast puntrast veidi eemale.

Veiklevast udupahvakust voolas välja veel üks alasti kuju. Krimpsus näo ja lotendava nahaga naabrimutt põrutas meid märkamata kiirgava kera poole. Nähtavasti ei peetud teda ilma püssita enam ohtlikuks ning politseinikel ei olnud südant vana naist ööseks tsemendi peale jätta.

Raashaaval pudenesid naabrimuti juuksed, küüned, kortsud ja rasvavoldid sätendavateks terakesteks. Nähtamatu tuuleiil, mis meid ei puudutanud, puhus selle eemale otsekui haldjatolmu. Hetk enne lahustumist kutsujatesse võis näha noore ja sihvaka tütarlapse kontuuri, kes oli lõpuks pääsenud oma aastakümnete taagast.

„Üks veel!“ sosistas Meliss. „Ma tahan sind! Ma tahan sind endale, ära anna alla!“

„MELISS!“

Härra Tombergi autoriteet ei vajanud riideid. Talle oli pakutud uut väljakutset ning ta oli suvatsenud selle vastu võtta. Ta hõljus mööda tühjust hiilguse poole sellise enesekindlusega, nagu ta kõndinuks omaenda kontoris, ning vangutas Melissi nähes pead.

„Sa ikka ei usu mind! Ma ju ütlesin sulle, et sa veel tänad mind selle eest, tüdruk.“

Meliss kehitas õlgu.

„Võib-olla tänangi…“

Tagasihoidliku pahvakuga pihustus härra Tomberg laiali ning lahustus teda ootava seltskonna sisse. Kera hakkas tukslema ja tema laul muutus. Uued hääled sulandusid uutmoodi rütmi sisse ja kooris lauljad kaotasid huvi meie vastu. Pimestava pahvakuga mähkis teab kust tekkinud vikerkaareudu meid taas endasse. Maailm klõpsas korraks pimedaks ning siis hämarhalliks. Me maandusime Melissi voodisse, oma töö teinud tõmmitsa rihmade otsa. Väljas koitis. Köögis lahti jäetud õhuaknast kostis varahommikuste lindude siristamist ning oma laagrit kokku pakkivate kiilakate kurba laulu.

Tahtsin üles tõusta, aga Meliss ei lasknud mind lahti. Ta surus mind enda vastu ning nuttis ja naeris ühekorraga.