Kõrvulukustav veekohin. Nägin vaid ähmselt, millises suunas mööda pimedaid tunneleid minema pidin. Peale selle rusus mu seljas kotitäis nodi, mis pidi minema sulatamisse. Igaljuhul olin ma juba väga väsinud. Õnneks ei pidanud enam kaugele minema, sest veevulina kõrvalt oli hakanud kostuma lõõtsa hingamist ning suurte jõuvasarate langemist.

„Ugh! Väike värdjas!“

Veevulin polnud kadunud kuskile, nimelt vanameister Ghashrak ob-Hur oli monteerinud mäealuse jõe oma võimsaid vasaraid tõstma ja lange...viuu-laksaki, kill-koll-kõlk-kõlk.

„Pagana pihta, näita aga ette mida need sitaperssed täna mulle saadavad!“ sisises vana mäekoll, pärast teravat piitsalaksatust mu reie ja riista pihta. Valu oli nii julm, et mõni ülakorruste snagadest oleks minestanud, kuid ma teadsin paremini, et siin ei tohi silmi sulgeda või hullem veel ulguda. Võid ühest või teisest päriselt ilma jääda.

Ruum oli ise kõrgem kui tunneli käigud kuigi õhku on siin isegi vähem kui tunnelites. Vaatamata sellele loobivad teised snagad pidevalt sädelevat musta sütt ääsidele, et tuli oleks vägev ja et suuremad mäekollid oma kõverate pihtide ning haamritega saaks parandada oma musti tööriistu - mõned valmistavad lihtsamaid relvi ja vidinaid – aga mitte vana meister Ghashrak.

Vanakuri Ghashraki silmis põleb alati leek ning tema kätes kumab raud, sõnad sama teravad kui ta piits. Tema on õppinud uruk ning teab kuidas valmistada musterterast ning tänasest saagist pidigi saama tema uus meistriteos.


Illustratsioon: Vincent Arckharum

Samal ajal kui me teiste snagadega mu seljaraamist kogu nodi välja kraamisime – haldjanoad, päkapiku kirvepead ja muu hea kraam – loopis Ghashrak juba isiklikult süsa tulepessa suureks kuhjaks, suuremaks kui muidu.

„Lohe kuumust peame saama, Urukid! Lõõtsad täisvõimsusele, mis te passite,“ röökis ta piitsalaksude saatel viuhh-laks-laks. „Andke minna te sitaperssed!“

Leegid lasti laeni ja kuumus muudkui tõusis. Ghashraki silmis tõusis koos leegiga ka raua sortsimise kiim ning piitsa löögid me selgadel aina tihenesid. Kes meist loopisid süsa, kes tassisid pihtide abil vast toodetud teraslatte, aga keegi meist ei laiselnud, sest laisklemine on kurisurm.

Pärast nelja snaga surma ühendas Ghashrak traatide abil latid ning pistis selle lõõmavasse koldesse. Just nagu meister oli öelnud – tegemist oli nagu lohesuuga, keda mõni väike loll snaga pihtidega munadest pigistab ja kes ses valus oma viimast leeki röögib. Igaljuhul oli see kütnud ka kogu selle kooparuumi meeletult kuumaks, nii et pole imestada, et need nõrgemad kuumuse kätte ära koolesid.

Siis Ghashrak alustas säärast krooksumist ja rögisemist vanas mustas keeles, needes raua mustrite vahele kogu oma viha ja kurjust, et see tera saaks jagama oma tulevastele ohvritelegi seda sama, mis temas endas sisimas keeb. Samal ajal loopis ta kottidest kvartskristallliiva leekidesse, sedasi et see kõvasti sisises.

„Süsa ja tuult juurde, te sitaperssed, kohe hakkame lööma!!!“ röögatas Ghashrak ning rebis lähimalt mäekollilt tolle pihid käest ning justkui samal hetkel vedas ta kettidest, mis ääsi kohal rippu olid ning suured vasarad hakkasid mürinal vastu alaseid tampima.

Igal löögil vappus põrand, vappus lagi ja mõned nõrganärvilisemad võpatasid. Mina püüdsin piiluda, mida vanameister selle lõõmavalt valge pakiga mässab...

... aga see oli viga, mida ma kaua ei saanudki kahetseda, sest jõuvasara löökide all hakkas teras sedasi leeke pritsima,et ma kõigepealt silmadest ilma jäin ja seejärel lõkkele süttisin.

Ghashrak vaid irvitas oma krooksatuslike häälitsustega. Teised urukid üritasid jalgadega mu peal trampides mind kustutada või lihtsalt nalja teha. Röökisin ja kraapisin tuliseid auke oma näos ning kuulsin üle oma kisa meistersepa häält.
"Nüüd karastame!"
Tundsin kuidas minust miskit läbi torgati - sisina ja haisu saatel. Surm sisenes minusse äkki...

Teos Ulmekirjanduse Baasis
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0034)