mees3Von Junzt tõusis künkaharjale ning silmitses kuuvalgusega ülekallatud küla. See pisike asula koosnes peamiselt vanadest madalatest puumajadest - ajahambast puretud hoonetest, mis justkui ehmunud ja lääbakad vanurid olid kartlikult kogunenud ümber valge kiriku. Kirik ise meenutas laibakarva valgete seinte ning mustavate tühjade akendega surnukeha, külamajad justkui matuselised, seismas mõtlikult ümber koolnu...

“Ei, nii ei lähe,” leidis Tiitus. Ta kustutas Automatron writer programmist kogu värskelt genereeritud loo maha ning jäi mõtesse.

Tiitus oli kulutanud kogu hommikukupooliku Automatroni häälestamisele. Ta oli programmi laadinud Lovecrafti profiili ja lisanud sinna näpuotsaga prooviks Heinleini. See oli muidugi lõppenud täieliku pudru ning kapsaga (mis, nagu ka manuaalid hoiatasid, võib juhtuda tuntud kirjanike segamisel). Siis oli ta üritanud kombineerida Lovecrafti kunagiste eelmise sajandi Eesti ulmekirjanikega nagu Maniakkide Tänava, Indrek Hargla, Belialsi ja Orlauga. See oli juba olnud lubavam, aga loost jäi puudu isiklik puudutus. Nii oli proovinud Tiitus tehisinteligentsesse kirjutamistarkvarasse oma lauseid sisse põimida, aga see lõi taas rütmi paigast. Tiitus vandus ja kummutas alla tassitäie kanget kohvi koos mõnede aromaatsete narkootiliste lisanditega.

"Ah põrgu!" ägas Tiitus, pani Automatroni üldse kinni ja ühendas enda ajus oleva pisikompuutri võrku. Seejärel imes ta sisse viimase päeva kasutajate poolt enim hinnatud ulmeromaanid ja sadakond lühijuttu, vuristades kõik need romaanid ja jutud kohvi rüübates mälust läbi. Seejärel süütas sigari ja asus kümmne minutiga loetud materjali seedima. Enamuses oli tegemist üsnagi tavaliste genereeritud teostega, mis lohaka ülesehituse ja arvutile ettesöödetud poolikute ideega kippusid olema maotud, hambutud ja munadeta. Meeldejäävamad oli romaanidest vaid üks ning lühijuttudest neli.

Tiitus valmistus juba võrgukanaleid sulgema ja kõiki ülejäänud lugusid enda ajust kustutama, säilitades vaid neist jäänud muljeid (ka negatiivne emotsioon on abiks: teab mida vältida), kui tarkvara piiksatas ja sülitas Tiituse silme ees heljuvale virtuaalse ekraanile uue verivärske, just hetk tagasi võrku lisatud teose "Teispool hullumeelsust". Eduard Jaakob oli autori nimeks, mis ehk kiskuski Tiituse tähelepanu nimetatud loole. Tavaliselt olid autorid valinud endile ikka kõlavad välismaa nimed. Nüüd aga siis äkitselt selline vanamoodne Eesti nimi.

“Ah kurat, proovime,” mõtles Tiitus ja klõpsas jutule. Pakkimisprogramm vedas jutu lahti ning teine programm luges selle sekunditega ta ajule ette. Järgnes vaikus. Tiitus istus vaikides. Jutt oli üks paremaid, mida ta oli viimaste kuude, võibolla isegi aastate jooksul lugenud. Terav, ühiskonnakriitiline, lausa geniaalse idee ning lahendusega.

Tiitus lasi programmil veel kaks korda lugu endale ette lugeda. Seekord timmis ta ka lugemiskiirust aeglasemaks, nii et kokku võttis kumbki kord minuti. Jah, kahtlemata meistritöö ja originaalne stiil veel lisaks. Tiitus uuris tiritud faili. Sellel polnud juures mitte ühegi tuttava jutulooja vesimärki. See võis tähendada ainult kahte. Kas piraattarkvara või mingi täiesti uus programmijupp. Esimene tundus ebatõnäolisem. Teise puhul aga tuleb kiirelt küüned taha saada.

Tiitus uuris kiirelt üleslaadija profiili. Seegi oli äärmiselt lakooniline, - ei mingit holo-telefoni IDd ega muud mõistlikku kanalit. Lisatud oli vaid arhailine emaili aadress. Tiituse imestus kasvas. E-maili ei kasutatud just ohtralt. Ta ei teadnudki, et veel leidub mingeid servereid mis seda teenust pakuvad. Tal kulus terve kümme minutit, et veebist leida endale sobiv mailiklient ja see peale esimesi eksitavaid katseid viimaks ära seadistada. Kiri saadetud, jäi Tiitus ärevalt vastust ootama.

Vastus saabus juba samal õhtul. Eduard oli meelitatud Tiituse kiitustest ning valmis heameelega kohtuma, et enda teisigi jutte näidata ja neist rääkida. Kuidas sobib Tiitusele kolmapäev kohtumiseks? Lisatud oli ka aadress.

Tiitus kirjutas silmapilgu jooksul vastuse, avaldates palavat tänu, et kirjanik on nõus temaga suhtlema ja kolmapäeva õhtu sobib talle suurepäraselt.

Siis tiris ta lahti kaardi ja hakkas uurima kus täpselt viidatud aadress asub. Kaart näitas selleks olevat Räpinast väljas asuva väikese vana maja. Maja oli pisut käidavatest teedest eemal ja seega puudusid sellest ka kaardil igasugused fotod, 3d joonised ning muu. Oli vaid üks ähmane kaader, kus oli peal vaid maja nurk.

See süstis Tiitusesse tibake elutervet kahtlust ning tõmbas mehe eufoorilistest unistustest tagasi kainemasse reaalsusse. Kui äkki tegemist mõne küberparmuga, kes lihtsalt tahab teda infost paljaks riisuda. Või elundikaubitsejatega. Tiitus teadis hästi, et küberkuritegevus on karm ala ning tänapäeva kurjategijad on võimelised tegutsema nii, et ainus asi mis sinust lõpuks raisku läheb on kisa. Info pumbatakse sinust välja ning siseelundid ja luud-kondid lähevad soodsa hinnaga mustale turule.

Samas tõrjus ta selle rumala mõtte peast välja. Miks peaksid looma pätid sedavõrd keeruka süsteemi? Ohvreid leiaks ka lihtsamalt. Poleks vaja selleks eraldi luua uut kirjutamise tarkvara, et teda ligi meelitada.

Nii maanduski kaks päeva hiljem Räpinast kilomeeter väljas asuva rohtunud majakese ees Tiituse hõljukauto. Tiitus seiskas mootori, astus välja, väristas külma õhu ja vihma pärast õlgu ja sammus kiirustades edasi, andis ukse taga kella ning jäi kärsitult jalalt jalale tammudes ootama.

Kulus veidi aega, enne kui uksetagant hakkasid kostma lohisevad sammud. Võti ragises lukuaugus ning uks avanes. Ukse taga paistis kõhnavõitu salkus juuste ning ümarate prillidega mees. Tiitusest ehk õige pisut noorem 30-nendatest härra.

"Eduard?" uuris Tiitus. Mehike noogutas: "Astuge edasi," palus ta kohmetult. "Ei ärge võtke saapaid jalast, tulge niisama ma siin pole ammu koristatud."

Tiitus sisenes tema järel kopituse ning kassikuse järgi haisvasse koridori. Sealt juhatas majaelanik ta edasi hämarasse vanaaegse sisutusega elutuppa. Kõikjal pitslinikud, ja päikesest kollaseks pleekinud kardinad. Tiitus vaatas ringi, aga ei tabanud kuskil arvuteid, ega neuro-wifi linke. Mees võttis istet ühte pakutud suurde tolmusesse tugitooli ja silmites salapärast kirjanikku. Tal ei paistnud olevat tehtud mingeid siirdeid. Või olid need tõeliselt hea tasemega kirurgilised siirikud. Võibolla on tal raha roppu moodi ja on kõva papi mängu pannud, et sellises seisus maja omada. Kõige selle all aga on hoolikalt peidetud sajad andurid, tehisajud ning valguskaablid. Tiitus hakkas end tundma ebamugavalt.

"Teed-kohvi?" pakkus Eduard. "Ei tänan," keeldus Tiitus kiiruga: pea oli vaja selge hoida. Niigi oli ta viimased päevad ainult erinevate ergutite ja psühhoparandajate peal elanud.
"Kuulge!" haaras ta jutuotsa enda kätte. "Tulin teie lühiromaani peale kohale. Nagu ma kirjas mainisin, meeldis see mulle ääretult."
Eduard kohmetus: "Ah kiiruga kokku visatud asi," pomises mehike vastuseks. Tiitus raputas pead: "Mina nii ei ütleks... Muide, mis tarkvaraga te selle kombineerisite. Mingi omaloodud asi? Kui see pole just saladus?"

"Tegelikult kirjutasin ma selle alguses käsitsi paberile ja hiljem lõin arvutisse ümber."
Tiitus jahmus: "Käsitsi? Aga see on ju meeletu töö."
"Nojah, aga mulle arvutid ei istu. Pole nendega kunagi väga hästi läbi saanud ja veidike muudavad nad mind isegi pelglikuks."

Tiitus põrnitses meest hämmingus: "Aga teie lugu on liiga hea, et seda niisama jätta. Te peaksite endale laskma neurokontakti paigaldada. Oma aju profiliseerida. Koostada selle alusel eraldi mõnele tuntud tarkvarale teema..."

Puna tuli Eduardi näole tagas. Ta oli muutunud ootamatult vihaseks. "EI!” käratas ta ootamatult. "Ma ei tunne mitte mingit vajadust midagi sellist teha. Kui te härra olete tulnud minuga kohtuma vaid sellepärast, siis unustage ära."

"Aga pidage," üritas Tiitus päästa veel viimast. "Mõelge ometi korraks. See ei muuda teid mingilgi moel. Ma võin hakata teie partneriks ja kaaskirjutajaks. Aidata tehnika ning tarkvara osas jalule. Mul on mõned tuttavad kes mässavad viseerimise videotarkvaraga. Saaksime mõne kuuga anda välja juba filmi. Tuleb vaid lepingud sõlmida mõnede tuntud näitlejatega, et võime nende avatare filmides kasutada ja ..."

Ent Eduard ei teinud teda kuulmagi. "Palun lahkuge," teatas ta pisut väsinud häälega. "Ma juba arvasingi, et oli viga see jutt netti laadida."

mees3

Illustratsioon: Eleri Porroson

Tiitus tõusis ja hakkas aeglaselt ukse poole astuma, ent tegi seejärel ootamatu pöörde Eduardi suunas. Tõstis käe ning tema sõrmeküüne alla istutatud implantaat tulistas välja tillukese nõela kange toksilise närvimürgiga. Eduard karjatas, haaras kaelast ning vajus kangestunult tooli.

Tiitus kontrollis ta pulssi ja sammus seejärel auto juurde, tõmbas selle pagasist välja läikivast metallist kohvri, kontrollis infrapuna anduriga ega kedagi läheduses luura ning siirdus tagasi tuppa. Seal pakkis ta kohvrist välja väikese kirurgikomplekti, mõned seadmed ja võimendid. Seejärel ühendas ta oma kuklas oleva neurokontakti kirurgikomplektiga, käivitas vajalikud programmid ning päästis lahti kirurgmutuka.

Kroomitud läikiv kirurgmutuk sibas oma skalpellteravatel lõikekoibadel mööda halvatud, kuid teadvusel püsivat Eduardi, sisenes nina kaudu mehe ajju ning asus seda käsnjat organit andurite abil kaardistama. Pärast tunnikest rassimist oli aju kolmemõõtmeline visand olemas. Erinevad ajuosad ühendatud kirurgmutukaga ning sellekaudu Tiituse enda kompuutriga ja profiliseerimine võis alata. Tiitus naeratas laialt. Viimaks ometi naeratab muusa ka temale. Võibolla, mõtles Tiitus, läheb ta veel kaugemale ja laseb Eduardi kirjutamisprofiili kirurgmutukal permanentselt oma ajusagaratesse põletada.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0586)