Ma nägin teda kolm korda.
Ta tuli kosmosesügavustest. Tema tulekut kuulutas ette teisel pool Kuiperi vööd avanenud värav – ilmaruumi ihusse rebitud surmahaav, mis toitis end hoomamatute energiakogustega ning tumestas eluandva Päikese sära igaveseks. Vaevlev kosmos ulgus ning sülitas välja tõugu, mis end temast näljaselt läbi oli närinud – kurja ja kohutava olevuse. Nii seletasid noil viimseil päevil juhtunut meie preestrid.
Needsamad preestrid, kes teavad asju, mida lihtsurelikud aimatagi ei oska, jutustasid meile sellest jälgist hävingujumalast. Vaimud olid neile öelnud tema nime, mis selles sügavikus, kust ta välja ronis, kõlas kui Raudkull. Ja see nimi passis talle.
Ma nägin teda esimest korda, kui ta kohtus mustavas taevas meie pühitsetud õhulaevade armaadaga. Veel viimaseid hetki õndsas teadmatuses uhkena särava väe vastu lendas üksainus tumedalt virvendav olend. Seisin siis ühe väikese luubi kroomitud tekil ja olin üks vähestest, kes sai Raudkulli lähemalt silmitseda, kui ta meie alusest möödus. Mingi jumalavallatu kosmilise iroonia tõttu sarnanes see jälk mõrvar meile, inimestele. Kuid tema keha kattis öömust metall ja tema küüniste peegelpind imes surijate hingi ebapuhtasse tühjusse, kus neile jäid seltsiks vaid laibakarva muistsed päikesed ja üksildased ebainimliku eluga asustatud komeedid. Korraks möödus ta meie laevast lähedalt ja tema põhjatud silmad libisesid üle minu näo. Tundsin surma puudutust, kuid koletis näis kõhklevat ja pöördus siis kõrvale, et rebida tuhandeks tükiks meie kuulsusrikas lipulaev. Turvistatud sõdalaste selja tagant laulsid laevastiku preestrid pühasid liturgiaid, kuid need võimsad viisid langesid kurtidele kõrvadele. Raudkull ei hoolinud neist rohkem kui lugematutest nooltest ja odadest, mida heideti tema peale ühislaevastiku paljudelt tekkidelt. Ma seisin kivistunult ja pigistasin kätega metallreelingut, silmad õudusest pärani, kui preestrite laulud muutusid järk-järgult võigasteks surmakarjeteks.
Ma nägin teda teist korda, kui ta marssis meie kiiruga koondatud ühendvägede vastu verekarva ookeani kaldal. Ülempreestri korraldusel jälgisin ma lahingut kõrgelt pangaservalt, kus mind ümbritsesid inimkonna parimad pojad. Kui ma üles ronides preestritest möödusin, põrnitsesid nad mind ja sosistasid isekeskis. Võib-olla küpses nende tarkades mõtetes mõni salaplaan, kuid see kõik ununes, kui keset auravat merd ilmus nähtavale Raudkull. Kui tema metallkäpad maad puudutasid, läbis kõiki hirmuvabin ja isegi võimas kalju mu jalge all värises. Ja just enne seda, kui algas tema jõhker laastamistöö, oleksin võinud vanduda, et iidkurjade mustade silmade pilk ristus minu omaga, ehkki vaid hetkeks. Kartsin, et mu süda seiskub, ent juba natuke hiljem soovisin tuliselt, et see olekski juhtunud. See õudus, mida Raudkull meie vaprate ühendvägede peal toime pani, jääb igaveseks minuga.
Kolmandat korda nägin ma teda siis, kui langes meie viimne linn. Ent mind polnud kaitsjate seas, kui Raudkull värava hingedelt rebis. Ma jälgisin inimsoo vältimatu huku algust templi kõrgelt parapetilt preestrite seast. Nad ütlesid, et neil on mulle tähtsam ülesanne, ja heitsid mulle kummalisi pilke, millega ma olin juba harjuma hakanud. Niisiis juhtisin salga ellujäänuid tunnelitesse, mille meie esiisad mäe sisemusse kaevanud olid.
Illustratsioon: Jaan Murumets
Preestrid on nüüd surnud. Ma kuulsin läbi koobasterägastiku nende viimaseid kriiskeid. Kuid nad juhendasid mind nii hästi, kui suutsid. Nad näitasid mulle mere alla vajunud kummituslinnast välja kaevatud laegast – muistse ja unustatud musta maagia tööriista. Mulle seletati, et laeka sisuga saaks läbi viia rituaali, millega Raudkull hävitada. Preestrid kinnitasid mulle, et kui ma kasutan seda iidset eset ja lausun nõiasõnad, tabab Raudkulli jumalate viha ja ta pühitakse sellest maailmast minema ja tema langemise hoog aitab meie tõu eest sajakordselt kätte maksta. Aga preestrid ei varjanud minu eest ka seda, et riitus nõuaks mu elu. „Ainult nõnda saab kosmiline õiglus jalule seatud,“ hüüdis ülempreester, kui ta mõõka paljastades käikudesse jooksis, et mulle aega võita.
Nüüd kuulen raskete sammude lähenemist, mis mäealuse hämaruse vappuma panevad, ja mõistan, mida preestrid silmas pidasid. Laekas on nuga, sama must ja iidne kui Raudkull ise. Ma pigistan selle pihku ja pöördun oma hukule vastu, kui kuulen oma kaaslaste esimesi karjeid. Nad surevad minu ümber nagu kärbsed ja see vaatepilt ajaks mind kahtlemata hulluks, kui ma poleks viimastel päevadel näinud kümme korda suuremaid õudusi. Siis ei sure enam keegi ja ma taipan, et olen viimane ellujäänu.
Raudkull kõrgub minu ees ja temast õhkub ääretut kosmilist õelust, mille muudab eriti kohutavaks selle ilge olendi mõistetamatu sihikindlus. Ent ometi ta kõhkleb ja vaatab mind oma põhjatute silmadega. Ta astub isegi sammu tagasi.
Ma usaldan pühameeste tarkust. Ma surun noa talle rinda ja see lõikab vahedalt. Ma lõpetan rituaali ning lausun loitsu salakeeles, mida preestrid mulle õpetasid. Ma usun siiralt, et kellegi elu pole nõnda hinnaline, et seda ei võiks niisuguse jõletise hävitamise nimel ohverdada.
Raudkull toob kuuldavale pika karje, mis ei näigi lõppevat. Ent tema hääl, algul ebainimlikult kumisev, muutub peagi järjest tuttavlikumaks. Ma ei näe enam midagi peale tema mustade silmade ja ühtäkki taipan, et hoopis mina ise karjun. Ma saan aru, et ei näe seda vaatepilti esimest korda. Ja hetke vältel, mis näib mulle ajatuna, mõistan ma kõike. Nüüd adun preestrite salakavalat tarkust. Tunnen piiritut õudust, sest tean, et olen tapnud iseennast ja ühtlasi ka kõik oma suguvennad. Ma näen ka seda, kuidas ma paiskun mustavasse pimedusse, mis haarab mind oma embusse ja saab minuks. Näen, kuidas selles rusuvas tühjuses kasvavad mulle tuhandete aastate jooksul surmatoovad küünised ja mu nahk muutub öömustaks rauaks, südamesse aga koguneb pakitsev õelus, mis muudab mu silmad põhjatuks ja julmaks ning sunnib lõpuks miljardeid aastaid hiljem tagasi pöörduma. Hetke vältel tean ma nii oma minevikku kui ka tulevikku, mis on universumi lõpmatuses tegelikult üks ja sama.
Siis tuleb pimedus.
