Läbi pimeduse libisesid kaks musta varju, toomata kuuldavale ühtegi heli. Kuigi ruum, milles nad viibisid, oli nende jaoks võõras, suutsid Vaatlejad liikuda suuremate esemete vastu põrkamata või millegi otsa astumata. Nad nägid sama hästi kui inimene näeb valguse käes. Pimedus ei seganud neid, sest nemad olid pimeduse loomulik osa. Nad tulid öösel, kuid mõnikord ka päeval. Tähtis oli, et kõik inimesed magaksid.
„Kuidas magasid?“ Toakaaslasel esitatud küsimus kõlas süütult, kuid selle taha oli osavalt peidetud kahjurõõm. See tõbras teadis väga hästi, et Liblik kannatas unehäirete all.
„Sitasti. Tänan huvi tundmast,“ vastas Liblik. „Sina pole vist veel magama läinudki?“
„Ma õppisin Jana juures eksamiteks,“ ütles Siilike. Tema idiootne irve reetis muidugi, et tegelikult ei jõutud arvatavasti konspekti avamisenigi ja kooli õppekavaga need õpingud küll kuidagi seotud polnud. Oma hüüdnime oli Siilike saanud juba põhikooli ajal. Millegi pärast kutsusid nad pinginaabriga teineteist Siilikeseks ja Hobuseks, olles saanud inspiratsiooni vanast multifilmist, kus siil paksus udus eksles ja hobust hüüdis. Täpsemalt ei suutnud enam keegi meenutada ja Hobune oli nüüdseks juba ammu ennast kusagile rentslisse süstinud. Kõigil lihtsalt ei saanud ühtemoodi hästi minna.
Liblik sai oma nime koos sünnitunnistusega. Kui teda sõjaväkke võetud oleks, siis saanuks seal päris palju nalja. Õnneks kuulutati ta ajateenistuse jaoks kõlbmatuks vaimse tervise ja astma pärast. Viimane oli tal tegelikult ammu kontrolli alla saadud ja õhupuuduse hoogusid tuli ette üliharva. Aga vaimne tervis oli pisut teine teema. Kuigi see õpinguid otseselt ei seganud, tuli ette olukordi, kus Liblik praktiliselt nädal aega üleval istus, sest nemad olid jälle liiga aktiivseks muutunud. Unepuudusest hoolimata oli Liblik suutnud ennast teise kursusega poole peale vedada. Erialaks siis psühholoogia.
Siilike vajus raskelt nari ülemisele korrusele ja hakkas norskama. Kui enamuses ühikatubades oli piisavalt ruumi kahe voodi jaoks, siis millegi pärast õnnestus Liblikul ikka sellise otsa sattuda, kus magamiseks vaid nari jagu ruumi jätkus. Aga ta ei kurtnud. Alumisel korrusel öösiti sülearvuti kuvari sinakas valguses istudes ei seganud ta kedagi. Ja Siilikest polnud nagunii eriti palju kodus. Ta hulkus pidevalt koos oma sõpradega ringi või istus selle Jana juures. Liblikul ei olnud oma tüdrukut. See-eest olid tal nägemused. Niiöelda kujuteldavad sõbrad, kes tundusid vahel reaalsemad kui see kitsas ühikatuba ja Siilike oma norskamisega. Või siis kiilaneva pealaega kõhukas õppejõud, kes ragisevate köhahoogudega vaheldumisi arengupsühholoogia loenguid pidas, unustades aeg-ajalt slaide vahetada ja alatasa lihtsalt teemast kõrvale kaldus. Tema oli Libliku lemmik. See vanamees tundus olevat vähemalt sama imelik kui tema ise. Mitte ainult seniilsuse pärast. Ta oli teistsugune. Tundus, et tedagi külastavad need öised olendid.
Tohutust pingutusest, püüdes vägisi ärkvel püsida, ei tulnud midagi välja ja lõpuks oli Liblik ikkagi uinunud. Osa pimedusest eraldus ja hakkas voodi poole nihkuma. Keegi kuulas noormehe iga hingetõmmet, samal ajal kui tema kaaslane konspekte sirvis. Väikese peaaegu loetamatu kirja vahele oli joonistatud sürrealistlikke visandeid nägemustest ja pooleldi ärkveloleku ajal nähtud unenägudest.
„Vaata!“ sosistas vari, kes Libliku kaustikutes tuhninud oli. Magajat valvanu hõljus samuti pilte uurima. Ta vandus endamisi tundmatuid väljendeid kasutades ja ohkas siis sügavalt.
„Nii kaua, kuni ta meist kellelegi ei räägi, peaks kõik veel korras olema,“ arvas ta.
„Muidu on meie tööl kriips peal,“ vastas teine. Praegu olnuks üpris ebasobiv aeg kõike katkestada ja uuesti otsast alata. Tähtajad surusid peale.
Liblik teeskles osavalt magajat ja ootas, kuni varjud lahkunud olid. Ta lasi peast läbi käia kõigil õpikutes välja toodud loogilistel seletustel inimeste teadvuse ja kujutlusvõime kohta. Ülepinge ja magamatus võivad teha imesid. Ometi oli ta enam kui kindel, et need varjud olid päris. Samas olid ka hullud kindlad, et nende peas sündinud olendid on päris. Hull arvab ju ikka, et on täiesti normaalne. Liblik seda ei arvanud. Ta ei teadnudki enam, mida arvata. Mõttes sekundeid luges hakkas ta ootama, kuna akna taga valgeks minema hakkab.
„Ta näeb sind, kui sa magad. Kui ärkvel oled sa...“ lauldi igast häält tegevast meediakanalist. Lund polnud kusagil ja rahvas kurtis mustade jõulude saabumise üle. Liblik arutles mõttes, kuidas lastele juba varakult paranoiat sisendatakse. Keegi jälgib neid pidevalt ja tuleb olla eeskujulik, sest muidu (tulevad mustades mantlites mehed) jäävad maiustused saamata. Libliku sõprade hulgas leidus neid, kes telefoni vastu võttes alustuseks KAPO poisse tervitasid. Poes käies meeldis Liblikule ennast ootamatult kaamera poole pöörata ja lehvitada. Eriti just selle suunas, mis musta kupli alla peidetud oli ja mis pidavat igas suunas pöörlema. Liblik oli enam kui kindel, et ta äratas turvatöötajate tähelepanu oma haiglase välimuse ja silmini tõmmatud kapuutsiga. Seega võis taotletud efekt olla päris vägev, kui teda jälginud inimene naiivselt arvas, et vaadeldav ei tea, kuhu pöördkaamera suunatud on, kuid vaatab sellegi poolest järsku otse objektiivi ja naeratab teadvalt. Liblik lausa tundis pilku oma kuklas kuni lahkumiseni, kuid mitte kellelgi polnud põhjust teda kinni pidada, sest ta ei varastanud midagi. Pideva pilgu all. Isegi magades...
Ühel varakevadisel hommikul leiti Siilike ühiskasutatavast dušinurgast kägaras, veri ja vesi äravoolust alla voolamas. Tegelikult polnudki verd enam kuigi palju järel. Vee solin oli pihta hakanud juba öösel ning üks murelik kodanik oli lõpuks vaatama läinud, kas keegi unustas äkki kraani kinni pöörata või on toru lõhkenud. Siilike oli endal veenid läbi nüsinud, sest Jana leidis temast parema mehe ning kuulduste järgi olevat neiu lausa lapseootel. Liblik hakkas uudist kuuldes hüsteeriliselt naerma. Tal ei olnud vaja kellegi pärast lollusi teha. Tal polnud sõpru ega perekonda. Temal olid ainult sosistavad varjud.
Päev enne lõpueksameid avastati, et Liblik on jäljetult kadunud. Küllap ei pidanud närvid vastu, arvasid kursusekaaslased ja õppejõud. Oligi teine säärane imelik. Elu läks vaikselt edasi ja peagi unustati, et keegi selline nagu Liblik üldse olemas oli.
Kuuvalgus joonistas kardina vahelt voodile langedes heleda joone. Magaja sügav hingamine summutas kella vaikset tiksumist. Riidekapi alt libises välja üks vari ja hakkas hääletult voodi poole liikuma, kuid põrkas siis vastu tooli ja ajas selle kolinaga ümber. Alles hetk tagasi teki alla peitunud väike tüdruk oli murdosa sekundi jooksul istuli ning jõudis märgata voodi alla põgenevat varju.
„Emme! Mul on koll voodi all!“ hüüdis laps. Liblik kirus ennast mõttes ja tegi nii kähku minekut kui suutis. Samas polnud keegi algusest peale professionaalne Vaatleja. Selle ameti jaoks oli vaja harjutada, seejärel sooritada uurimustöö, mis tähendas ühe kindla isiku pidevat jälgimist nii ööl kui päeval ning lõpuks, kui uurimustöö edukalt sooritatud oli, võis hakata otsima uut Vaatlejat. Liblik oli leitud ühe säärase uurimuse käigus. Temasugune eriti tervaga tajuga isiksus oli ohutum Vaatlejana kui inimesena. Muidugi ei saanud kõigist, kes öös varje nägid, Vaatlejaid teha. Mõnikord tuli kasutada teisi meetmeid, mis enamasti polnud vaadeldavate jaoks just eriti mugavad. Vaadeldav viidi viimase piirini ja ta kas tegi enda elule lõpu peale või hakkas uutmoodi elama. Sanitaride range pilgu all ning regulaarselt hääli ja varje summutavaid tablette süües.
Hõredate hallide juuste alt läbi kumava pealaega professor, kes kannatas köhahoogude käes ja unustas loenguid pidades slaide vahetada, tõmbas teki lõuani ja naeratas omaette. Ta oli kohalike Vaatlejate pikaajalisim uurimustöö objekt. Vanamees noogutas mõttes neile tervituseks, enne kui silmad sulges ja unenägude maale suundus. Oma igapäevaselt kasutatava telliskivi paksuse märkmiku esileheküljele oli ta kirjutatud: „Tervitage ka minu poolt jõuluvana ja põhjapõtru!“
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0034)