Liisi ärkas läbi laugude tungiva ereda päikesevalguse peale.

Ta võpatas ja haaras kella järele nagu tavaliselt, instinktid tööle hilinemise vastu mässamas, kuni talle meenus, et oli pühapäev. Ta lebas veel natuke voodis, tundes kohustust puhkepäevale kohaselt kaua magada, kuid pealetükkiv valgus ei lasknud uuesti uinuda. Lõpuks andis ta alla, tõusis ja läks üle kuumaks köetud toa klaasseina juurde. Ta lasi soojal päikesel oma alasti keha paitada ja sirutas mõnuga. Kaugel all laius linn pühapäevahommikuses uneluses. Inimesi ja liugureid polnud veel kuigi palju liikvel. Lähedalasuva pargi puuladvad sillerdasid kastepiiskadest. Taamal vuhises mööda monorelss, sihvakas hõbedane kere päikesest säramas. Liisi haigutas ja tõmbas käega üle klaasi, sundides seina tumenema.

Korter mähkus halastavasse jahedusse. Liisi lonkis kööki ja keetis suure klaasitäie teed, nagu ikka pühapäeva hommikuti. Ta istus tugitooli, keris jalad enda alla ja jälgis, kuidas tumepunane tee-ekstrakt klaasis laisa suitsuvinena laiali valgus. Joogi virgutav mõrkjas lõhn täitis tema sõõrmed. Ta sulges silmad ja hingas sisse. See oli täiuslik hommik.

Korter täitus meloodilise muusikaga, mis pani Liisi ohkama. Ta võttis laualt kuuldeseadme ja klõpsas tuhmilt vilkuvat nuppu.

Muusika vaikis ja asendus võõra mehehäälega.

„Kas Liisi Mets kuuleb?“

Ei mingit tervitust ega sissejuhatust. Liisi kortsutas kulmu.

„Jah. Kes küsib?“

„Siin härra Kivi kvaliteedikontrolli osakonnast,“ kostis kuularist võõra monotoonne bariton. Mees rääkis aeglaselt ja hääldas kõiki sõnu pedantliku täpsusega.

„Ma ei tea kvaliteedikontrollis kedagi sellist,“ vastas Liisi, vaevumata kerget ärritusenooti varjama. Talle ei meeldinud inimesed, kes enda kohta „härra“ ütlesid.

„Ma alustasin tööd alles täna,“ ütles härra Kivi.

„Ja milles siis asi?“

„Ühe teie juhtumiga on probleem. Toimikust puudub hulk olulist teavet.“

Liisi ohkas. „Mul on vaba päev. Kas sellega ei kannata oodata?“

„Ma kardan, et mitte.“ Härra Kivi rahulolematus tulvas läbi kommunikaatori Liisi hommikusse idülli. „Ma ei tea, kuidas teil siin enne oli tavaks tegutseda, aga minu silme all selline lohakus läbi ei lähe.“

„Kas keegi teine ei võiks sellega tegeleda?“

„Ei maksa oma tegemata tööd teiste kaela veeretada, preili Mets. Pealegi, peale minu pole praegu majas kedagi.“

Liisi lükkas teetassi eemale. Miks see sell üldse pühapäeval tööl oli? Talle ei meeldinud mõte mingist tähenärijast töönarkomaanist kvaliteedikontrolli osakonnas. „Hea küll, hea küll. Ei maksa nahast välja pugeda. Ma tulen kohe sinna ja vaatan asja üle.“

„Väga tore,“ ütles härra Kivi armulikult. „Muud ma ei soovinudki. Jään teid ootama.“

Vastumeelselt avas Liisi riidekapi ja valis oma tööriiete seast välja korrektse triiksärgi ning miniseeliku. Ta ei tahtnud, et härra Kivil oleks talle veel midagi ette heita. Mõte selle ebameeldiva mehega üksi DataForti hoones viibimisest pani ta vastikusest värisema, kuid parata polnud midagi. Parem juba sellega ühele poole saada.

Kui korteriuks tema selja taga sulgus, mõtles ta kahetsusega oma täiusliku vaba hommiku rusudele. Koridoris polnud nii vara veel kedagi peale koristaja, kes liikus vaikse surina saatel mööda põrandakive, harjad sahisemas. Tema ainitine punane pilk peatus Liisil.

„Tere hommikust, preili Mets,“ ütles koristaja. Tema rahutukstegeva punase silma alla oli kinnitatud metallsilt kirjaga „Minu nimi on TÕNU. Kuidas saan aidata?“. Üha paremaks läheb, mõtles Liisi ja kiirustas robotist vastamata mööda. Koristaja nihkus sujuvalt eemale, et ta läbi lasta. Lifti poole tõtates tundis Liisi oma seljal tema läbitungivat masinapilku ja judistas ennast. Ehkki pärast kümne aasta tagust intsidenti oli kõigi töörobotite autonoomiat kõvasti vähendatud, ei suutnud ta vabaneda mõttest, et nende hiilgavate klaassilmade taga hauduvad mingid kurjad plaanid.

Väljas tervitas teda karge hommikune jahedus. Ta soovis, et oleks mantli selga pannud, aga tal polnud mingit soovi koristajat veel kord kohata, nii et ta astus lihtsalt pisut kiiremal sammul metroopeatuse poole. Töö DataFortis oli piisavalt tulus, et tasuda tema kena väikese korteri eest, kuid ta polnud siiski piisavalt rikas, et lubada endale mõnda inimesest kojamehega residentsi. Võib-olla kunagi hiljem.

Monorelss saabus täpselt. Hõbedane vagun oli peaaegu inimtühi, rongi veiklevad reklaamtablood esitasid oma tantsu publikuta. Liisi mõtles, mis vea võis härra Kivi küll tema töös leida. Igal juhul oli absurdne ta selle pärast puhkepäeval tagasi kutsuda. DataFort tegeles igat sorti andmete töötlemise, sisestamise ja andmebaasidesse kandmisega. See oli kõige puhtam bürokraatia, mitte just maailma pakilisim töö. Aga mõned inimesed kummardasid täpsust ja tähtaegu peaaegu religioosse pühendumusega. Liisi ebaõnneks näis, et härra Kivi oli just niisugune tegelane.

DataForti moodne klaashoone asus Mere puiestee metroopeatusest lühikese jalutuskäigu kaugusel. Liisi käis seda teed iga päev, sest talle ei meeldinud tehisintellektiga liugurid. Automaatuksed olid pühapäeva puhul suletud ja ta pidi sisse pääsemiseks kiipkaarti viibutama. Ent vaevalt oli ta jõudnud jala fuajeesse tõsta, kui talle astus vastu turvatöötaja vormis blond noormees. Liisi kortsutas teda nähes kulmu. Turvamehe sealviibimises polnud iseenesest midagi ebatavalist, sest paljud DataForti kliendid tõid siia töötlemiseks salastatud teavet, aga Liisi tundis kõiki maja turvasid ja see kahvatu, külmade siniste silmadega rangeilmeline nooruk nende hulka ei kuulunud.

„Tere hommikust. Teie dokument, palun.“ Mees sirutas kinnastatud käe välja ja jäi ootama.
Liisi näitas kärsitult töötõendit, kuid too volask nõudis lisaks veel ID-kaarti. Milline absurdsus. Ta ei mõistnud, miks oli juhatus äkki karja tähenärijaid tööle võtnud. Viimaks jäi mees rahule ja lasi ta läbi.
Tundus, et majas polnud tõesti kedagi peale turvade. Liisi möödus laiadest treppidest, avaratest koridoridest ja identsete suletud uste taga suikuvatest tühjadest kabinettidest. Ta polnud harjunud siin puhkepäeval viibima. Tavaliselt täitis maja töökas sagin, kõikjal kõlas usin jutusumin ja klahviklõbin. Nüüd haigutas vastu vaid vaikus.

Ta sõitis liftiga kaheksandale korrusele, kus asus tema kabinet. Ust avades nägi ta oma arvuti taga istumas tüsedat meest, kelle hõredad hallisegused juuksed hakkasid kiilanevalt pealaelt taanduma. Tema tulekut kuuldes pöördus mees toolis ringi. Tema laias ümaras näos domineerisid suur kartulinina, punnis hamstripõsed ja õilmitsev lõualott. Tema püksiviigid olid žiletiteradena vahedad, pruun pintsak see-eest nägi välja kulunud ja võidunud. Mees ajas end püsti, kohendades samal ajal kitsaid kandiliste raamidega prille.

„Preili Mets?“ Härra Kivi sirutas töntsakate sõrmedega käe ja Liisi surus seda vastumeelselt. Mehe pihk oli higist niiske. Liisi surus maha soovi kätt seelikusse pühkida.

Härra Kivi asus kohe asja juurde, vaevumata Liisit kiire tuleku eest tänama. „Probleem on juhtumis KX-53-84-059.“ Ta klõbistas Liisi klaviatuuril ja tõi ekraanile mingi dokumendi.

Liisi tuli monitorile lähemale. Härra Kivi higi lehk lõi talle ninna. Ta üritas dokumendile keskenduda. KX-53-84-059. Kõlas nagu käesoleva aasta politseitoimik. Ta lasi silmad üle käia. Carlo, Mattias. See tuli tuttav ette küll. Muidugi, nüüd talle meenus. Poliitik, ja üsna tuntud. Ta suri traagilises liuguriõnnetuses, kus hukkusid ka tema naine ja kaks last. Sellest oli tol ajal meedias palju juttu. Ehkki Liisi ei jälginud eriti poliitikat, oli isegi tema Carlo nime kuulnud. Mees oli robotite teemal aktiivselt sõna võtnud ja üritanud inimesi nende eest hoiatada. Vähemalt oli see sell võidelnud õige asja eest.

„Jah, ma mäletan seda toimikut. Mis sellega siis on?“

Härra Kivi sirutas käe välja ja puudutas oma rasvase sõrmega Liisi piinlikult puhast monitori. Liisi hammustas huulde.

„Siin. Koroneri raport on puudu. Ja siin, tunnistajate ütlused on küll lisatud, aga pooled neist on tühjad failid.“

Ja see oligi kõik? Paar pisikest detaili? Juhtum oli muidugi tavalisest prominentsem. Ta kortsutas kulmu. Carlo tundus poliitiku kohta üsna sümpaatne. Kui Liisi oli tõesti lohakusvea teinud, tahtis ta selle parandada. Aga võib-olla mitte oma puhkepäeva arvelt.

„See on ju puhas teiepoolne lohakus, preili Mets,“ hakkas härra Kivi oma monotoonsel häälel jahvatama. „Politsei annab kõik andmed alati väga hoolikalt üle ja nad ootavad, et meie firma need samasuguse hoolega andmebaasi kannaks. Ma ei pea ju teile meelde tuletama, et sisejulgeoleku ministeerium on meie tähtsamaid tööandjaid...“

Liisi lasi mehe jutu kõrvust mööda. Ta jälgis härra Kivi lihavaid huuli, mille vahelt paiskus Liisi poole aeg-ajalt süljepritsmeid, ja tema määrdunud särgikäiseid, mis nühkisid üle Liisi hoolikalt puhastatud klaviatuuri. Tema higine pealagi läikis võikalt. Paksuklaasilistelt prillidelt helkisid vastu lugematud rasvased sõrmejäljed. Nahktool krudises, kui mees oma kogukat taguotsa liigutas. Liisi katsus mitte mõelda, kuidas härra Kivi läppunud hais tooli kangasse imbub. Milline ebaõnn, et see kohutav inimolend oli maandunud keset tema suurepärast vaba hommikupoolikut. Mis õigusega see rõve tüüp tema ellu tungis? Liisi värises vihast ja vastikusest.

„Kas te üldse kuulate, mida ma räägin?“ küsis härra Kivi parajasti.

Liisi haaras mehe võidunud pintsakuhõlmadest ja tõstis tema koguka kere maast lahti. Vähimagi pingutuseta heitis ta härra Kivi üle kabineti ja otse kogu seina katvasse klaasaknasse. Paks klaas klirises. Mõne põgusa hetke pärast kostus Liisi kõrvu tülgastav mütsatus.

Ta seisis paigale tardunult ja jõllitas šokeeritult oma käsi. Hetkeks tundis ta kergendust, et härra Kivi enam samas ruumis ei viibi, ent kohe järgnesid sellele mõttele süüdlaslik hirm ja õudus. Jalad läksid põlvist nõrgaks ja ta otsis laualt tuge. Süda peksis ja veri vemmeldas kõrvus. Tal läks hulk aega, et end koguda. Viimaks lähenes ta ettevaatlikult ja värisedes katkisele aknale ning vaatas alla.

Härra Kivi – või see, mis temast järel oli – tundus ülevalt vaadates väikese tumepunase laiguna, mis aeglaselt suurenes. Asfaldile valguva vereloigu ümber hakkas kogunema väike rahvahulk. Nende jutupomin ja hõiked kostusid Liisini. Keegi neist tõstis käe ja osutas üles akna poole. Liisi tõmbus kiiresti tagasi ja vajus põrandale istuma. Härra Kivist tühjaks jäänud kontoritool keerles ikka veel aeglaselt. Liisi neelatas, hoidis hinge kinni ja kuulas. Altpoolt kostis turbolifti lähenevat undamist. Talle meenusid noore turvamehe külmad sinised silmad ja ta ajas end seina najal püsti. Ta pidi DataFortist sedamaid kaduma.

Adrenaliin voolas tema soontesse. Ta tormas koridori ja hakkas treppide poole jooksma. Poolel teel komistas ta vaibakortsu taha, heitis kontskingad jalast ja lippas edasi. Trepile viiva ukse kohal kumas väljapääsu märkiv päästev roheline tuluke.

Ta oli jõudnud korruse võrra allapoole joosta, kui kuulis üheksandale saabuva lifti summutatud helisignaali. Talle meenusid koridoris vedelevad kingad. Kas nad saavad selle järgi aru, kuhu ta läks? Liisi tundis rinnus kõrvetavat lainet, mis tõusis mööda söögitoru üles. Ta nõjatus trepikäsipuule ja oksendas. Käed värisesid kontrollimatult. Kust oli ta võtnud jõu härra Kivi niimoodi visata? See polnud üldse tema moodi. Ent ta surus pisarad tagasi, pühkis käisega suud ja võttis end kokku. Kõigepealt tuli põgeneda.

Esimesel korrusel pidi Liisi süda peaaegu seisma jääma, kui ta märkas trepikoja klaasukse taga laiaõlgset turvaülikonnas meest. Mees seisis tema poole seljaga ja näppis kõrva külge kinnitatud kommunikaatorit. Liisi nägi tema taga varuväljapääsu, mis viis maja taha kõrvaltänavasse. Ta tõmbus trepimademel kössi ja palus mõttes, et mees ära läheks. Ta avastas, et ähib päris kõvasti, ja üritas kiiresti ning vaikselt hinge tõmmata. Ent tundus, et uks summutas kõik hääled. Siis pöördus turva ringi ja Liisi süda jättis löögi vahele. Mehel oli lai jõuline nägu. Ta kandis päikeseprille. Liisi oli üsna kindel, et polnud ka teda kunagi DataForti turvameeskonnas näinud.

Turvamees vaatas uurivalt läbi ukse klaasruudu ja tema pilk libises otse üle Liisi, kes oli hirmust paigale naelutatud. Ent tundus, et mees ei märganud teda trepikoja hämaruses, võib-olla päikeseprillide tõttu. Ta pööras uksele uuesti selja ja kõndis mööda koridori minema. Liisi võpatas, kui nägi eemalduva mehe käes läikivat püstolit.

Ta ootas nii kaua kui julges, kuni ta enam mehe samme ei kuulnud. Siis sundis ta end tõusma, avas võimalikult vaikselt klaasukse, sööstis paari sammuga üle koridori ja paiskas raske metallist tagaukse lahti.

Väljas tervitas teda ere päike. Taevas kogunesid rahutud pilved. Kanalisatsioonirestidest tõusis suitsu. Suurte kollaste prügikastide juurest heitis talle üllatunud pilgu valge kokapõllega mees, kes oli seal suitsu tõmmanud. Tema selja taga tungis avatud köögiuksest kõrvaltänavale auru ja toidulõhnu.
Liisi kuulis selja tagant hõiget ja võpatas.

„Sina seal, seis!“

Ta ei kavatsenudki kuuletuda. Mehe tuhmilt helkiv relv oli tal veel värskelt meeles. Selle asemel sööstis ta välja. Kuum asfalt kõrvetas ta paljaid jalgu, kui ta mööda tänavat jooksma hakkas.

„Hei!“ hõikas suitsetav kokk ja pillas oma sigareti maha. Mehest mööda tuisates nägi Liisi, kuidas tema valgele rinnaesisele ilmusid punased roosid. Hetk hiljem kostus tema kõrvu mitu valju plaksatust. Kuulid vingusid ta jalge ümber tänavat tabades. Liisi kuklakarvad tõusid turri. Ta tõmbas pea õlgade vahele ja põikas nurga taha.

Nad olid tema pihta tulistanud! Tema, Liisi Metsa, keskastme andmetöötleja pihta. Nagu ta oleks mõni karm kriminaal. Ta jooksis peatumata edasi, pisarad mööda nägu alla voolamas. Ta ei tahtnud surra, kindlasti mitte selle jälgi härra Kivi pärast. Seda kvartalit tundis ta hästi. Ta möödus Tokyo sushirestoranist, Türmo keemilisest puhastusest ja pirukaputkast, kust ta tavaliselt lõunapausi ajal saiakesi ostis. Inimesed peatusid ja vaatasid tema poole, kui ta nende vahelt läbi põikles. Pea kohalt kostus mööduva kopteri tiivasabinat. Kas nad otsisid teda? Kaugemalt majade vahelt hakkasid temani jõudma kaeblikud politseisireenid. Ta avastas, et tal polnud aimugi, kuhu ta jookseb. Ükskõik kuhu, peaasi oli jälitajad kannult raputada. See tänav oli liiga suur. Ta põikas uuesti kitsamale kõrvalteele, libises napilt mööda skuutriga neiust, kes ehmatusest suurte silmadega oma pidurid kriiskama pani, ja pööras ümber nurga.

Kitsa tänavasuu ette tuhises kaks voolujoonelist politseiliugurit, mis peatudes tema väljapääsu ära lõikasid. Nende veiklevad vilkurid kallasid asfaldi ja majaseinad üle sinaka kumaga. Liisi pööras ringi, aga tema selja tagant kostusid paljude rasketes saabastes jalgade jooksusammud. Tema pea kohal valjenes kopteri tiivamürin. Liuguritest väljusid vormis mehed, automaadid käes.

„Seis, KAPO!“

Liisi peatus kõhklevalt. Teiselt poolt tormas tema jälgedes ümber nurga mitu eriüksuslast. Oma ilmetutes mustades kaitseülikondades sarnanesid nad kümme aastat tagasi nii paljusid hirmutanud lahingrobotitega. Liisi neelatas. Ta oli ümber piiratud.

„See oli õnnetus,“ hüüdis ta nutuselt. „Ma ei tahtnud teda alla lükata, see lihtsalt juhtus nii. Ilmselt ta komistas...“

Politseinikud lähenesid aeglaselt, relvad endiselt laskevalmis. Mõned neist jäid liugurite varju ja võtsid Liisi sihikule.

„Pange käed kukla peale ja heitke tänavale pikali,“ ütles nende komandör käskivalt.

Liisi märkas oma käsivarrel eriüksuslaste lasersihikute ekslevaid punaseid täppe. Ta karjatas ja võpatas. Kuradi härra Kivi, mõtles ta paaniliselt. Kui ma nüüd tema pärast suren...

„Ärge tehke äkilisi liigutusi!“ karjus keegi tema selja tagant.

Liisi tegi, nagu kästud. Värisedes ja nuuksudes laskus ta põlvili ja heitis kuumale asfaldile pikali.

„Seersant, pange ta käed ja jalad raudu,“ jätkas komandöri hääl. „Ärge...“

Kõlas kõrvulukustav pauk. Sellele järgnesid hõiked ja vihane kuuliragin. Liisi pigistas silmad kinni ja ootas, et kohe ta sureb. Ent müra lakkas ja ta oli ikka veel elus. Tundus, et ükski kuul polnud teda tabanud. Ta söandas silmad avada ja pisut pead pöörata.

Otse tema kõrvalt asfaldilt vaatas talle vastu komandöri tardunud nägu. Mehe klaasistuvad silmad jõllitasid talle otsa ja lahti vajunud suust immitses verd. Liisi karjatas ja rabeles püsti.

Kolm politseinikest seisid, jalad harkis, suitsevad automaadid käes. Kõik ülejäänud lamasid läbisegi maas. Politseiliugurite ustel ilutsesid kuuliaukude read. Üks hoolikalt seitlisse kammitud mustade juustega politseinik ulatas Liisile käe ja tõmbas ta jalule. Teine, blondi hobusesabaga lühike naine, tõmbas puusakabuurist raske püstoli, astus lähedal maas oigava eriüksuslase juurde ja tulistas talle pähe. Eriüksuslase sile must mask sulas ja vajus sissepoole, kui kuul sellest läbi tungis.

„Soomustläbistavad kuulid,“ ütles naine kerge naeratusega, pöördudes oma kolmanda kolleegi, kiilaspäise mehe poole.

„Kopter,“ ütles kiilaspea sõrmega osutades.

Liisi vaatas üles, kus majade vahelt paistis kitsas triip kiiresti pilvedega kattuvat taevast. Helikopter eemaldus neist elegantse kaarega.

„Nad kutsuvad abi,“ ütles seitliga mees. „Tulge, me peame minema.“

Hobusesabaga naine tegi paar sammu liugurite poole, aga seitel peatas ta. „Ei. Neis on jälitusseadmed.“ Ta haaras Liisi käsivarrest ja tiris ta kaasa. „Siiapoole.“

Liisi oli liiga šokeeritud, et vastu vaielda. Ta lasi end läbi kõrvaltänavate rägastiku talutada. Politseisireenid üürgasid endiselt kusagil läheduses. Peagi jäid need aga kaugemale ja ümbrus muutus Liisile tundmatuks. Läikivad klaashooned ja hoolsalt restaureeritud vanad majad asendusid roostes ja räämas elamublokkidega, mille sadadel tänava kohale ulatuvatel rõdudel hõiklesid tõmmud immigrandid Liisile tundmatus keeles. Majade vahele tõmmatud pesunööride küljes kuivasid riided. Õhk oli täis niiskuse ja hallituse hõngu. Väikeste toidupoodide, virtuaalkohvikute ja vesipiibuurgaste määrdunud akendest vaatasid välja lihtsalt riides, luitunud nägudega inimesed, kes heitsid tema politseivormis saatjatele umbusklikke pilke.

„Kes te olete? Kuhu te mind viite?“ söandas ta küsida.

Seitliga mees vaatas tema poole, aga ei öelnud midagi.

Nad astusid järjekordsesse kõrvaltänavasse, mida täitis üle ääre ajava prügikasti hingemattev lehk. Hobusesabaga naine jäi nurgale seisma ja vaatas tagasi. Ta noogutas teistele. „Õhk on puhas.“

„Sinna sisse,“ ütles seitliga mees Liisit kergelt edasi tõugates. Ta juhtis Liisi trepist alla keldriukseni, mille pleekinudkollane värvikiht hakkas juba mitmest kohast maha kooruma. Kiilaspea tuli nende järel. Liisi märkas, et mees lonkas kergelt. Ilmselt oli ta tulevahetuses viga saanud. Sees ootas neid pikk vettinud tapeediga kaetud koridor. Niiskuse lõhn oli kõikehõlmav. Läbi õhukese lae kostusid ülalt elu hääled: laste hõiked, nõude kolin ja vee sulin. Liisi pidas aru, kas tasuks appi hüüda, aga seitel näis tema mõtteid lugevat ja raputas keelavalt pead. Mis seal ikka, mõtles Liisi. Ega tal politseilt midagi paremat oodata polnud. Need tüübid polnud vähemalt seni tema pihta tulistanud.

Seitel juhtis nad alla keldrisse. Esialgu valgustasid koridori roostetanud metallvõredega kaetud elektrilambid, ent need asendusid järgmise nurga taga maheda valge dioodvalgusega. Lõpuks jõudsid nad massiivse terasukseni, mille kohalt piidlesid neid seintele kinnitatud kaamerad. Seitel tagus rusikaga uksele. Liisi kuulis seest paljude raskete riivide kolinat ning siis uks avanes.

Teisel pool seisis kottpükstes ja lohvakas pruunis kodukootud kampsunis noormees. Ta hoidis oma kõhnades kätes automaatrelva.

„Kaarel,“ ütles ta seitliga mehele noogutades ja astus eest ära, et nad läbi lasta. Tema pilk langes Liisile. „Te siis saite ta kätte?“

„Napilt läks,“ vastas Kaarel.

„Ei maksa siia lobisema jääda,“ urises kiilaspea nende tagant.

Kampsuniga noormees silmitses Liisit uurivalt. „Jajah, muidugi,“ lausus ta siis ja lükkas ukse kinni. Raske metallukse kõminale järgnesid kolksud, kui mingi automaatsüsteem jämedad riivid ette lükkas. Liisi neelatas. Ta mõtles, et nende paksude seinte vahel ei kuuleks tema appihüüdeid keegi.

„Tule kaasa,“ ütles Kaarel talle ja hakkas ees minema.

Liisi hammustas huulde ja seadis käed rinnale risti. „Ma ei tule enne kuhugi, kui te mulle ütlete, kes te olete ja mida te tahate,“ vastas ta ainult pisut väriseval häälel.

Kaarel vaatas tema poole ja naeratas. Oma viisaka seitliga meenutas ta Liisile mõnd poliitikut holoreklaamil – välja arvatud politseivorm ja automaatrelv, muidugi.

„Sa tulid meiega vastu vaidlemata läbi mitme getokvartali pimedasse keldrisse, aga keeldud järgmisesse tuppa astumast?“

Liisi needis end, et tal polnud pähe tulnud end tänaval vabaks rabeleda, aga Kaarli relv rippus endiselt rinnal ja tema naeratus tundus... segadusseajav, aga vähemalt mitte mõrvarlik. See lisas Liisile julgust. „Mul polnud ju erilist valikut,“ ütles ta ringi vaadates. „Kus me oleme? Te pole ju politseist, eks?“

Kampsuniga noormees muigas. „Oh ei.“

Kaarel saatis talle range pilgu ja pöördus siis uuesti Liisi poole. „Sul pole vaja karta. Tule minuga kaasa, puhka, joo ja söö midagi. Kohe seletame sulle kõike.“

Liisi leidis, et vastu puiklemisest poleks tal midagi võita, nii et ta noogutas. Kaarel juhtis ta läbi ühetaoliste needitud metallseintega tubade labürindi. Enamik ruumidest olid tühjad, kui välja arvata siin-seal üles seatud terminalid ja dioodvalgustid, mis nägid välja märkimisväärselt uuemad kui see paik ise. Paksud kaablipuntrad jooksid siin-seal risti-rästi üle põranda, moodustasid seintel keerukaid ämblikuvõrke ja rippusid mustade väätidena madalate lagede küljes.

Ruum, kus Kaarel peatus, oli Liisi jaoks eelmistega äravahetamiseni sarnane, ainult et keset tuba seisid lihtne kirjutuslaud ja kolm metallist tooli. Kaarel palus tal istuda ja läks toast välja. Liisi vajus tänulikult toolile. Ta polnud kunagi läbi teinud nii suurt füüsilist pingutust kui täna. Ta oli oodanud, et see väsitaks teda rohkem.

Mõne aja pärast naasis Kaarel koos Liisi-vanuse blondi naisega, kes kandis kerget valget särki ja paljude taskutega matkapükse. Naise käes oli joogiklaas ja läbipaistev plastkann veega.

„See on Teemi,“ tutvustas Kaarel. „Teemi, see on Liisi.“

Naine naeratas, paljastades täiuslikud pimestavalt valged hambad. See oli sõbralik naeratus, mis ulatus ka naise soojadesse pruunidesse silmadesse. Ta asetas klaasi ja kannu lauale ning istus Liisi vastu. Liisi limpsas keelega kuivanud huuli ja heitis pilgu kannule.

„Liisi, mul on väga hea meel, et me su kätte saime,“ ütles naine malbel heliseval häälel. Ta tõstis ühe nõtke käeliigutusega kannu ja valas klaasi täis.

Liisi võttis klaasi vastu ja jõi ahnelt. Kaareli ja Teemi pilgud ei lahkunud temalt hetkekski. Tal hakkas kõhe. Ta pühkis käega suud ja küsis: „Kes te olete?“

Teemi vaatas kiiresti Kaareli poole. „Kas sa ei teagi?“

Kaarel krimpsutas nina. „Kõik ei läinud päris nii, nagu plaanitud.“

Naise huuled tõmbusid korraks mossi, kuid järgmisel hetkel naeratas ta jälle. „Mis sina arvad, kes me oleme?“

Liisi kõhkles. „Mingid terroristid? Anarhistid?“

„Mitte päris. Kas sa mäletad kümne aasta tagust intsidenti?“

„Muidugi. Kes ei mäletaks?“

„Kirjelda seda.“ Teemi ja Kaarel puurisid teda pilkudega. Liisil oli tunne, et see on mingisugune katse ja kui ta valesti vastab, siis nende naeratused kaovad. Ta saatis närvilise pilgu Kaareli kaelas rippuva automaatrelva suunas ja neelatas.

„Ee... Hulk roboteid, nende seas lahingrobotid, tõusid inimeste vastu üles. Ohvreid oli palju. Sõjavägi surus mässu maha. Edaspidi hakati kõigi robotite iseseisvat mõtlemist piirama.“

Kaarli nägu tõmbus pilve. Äkki virutas ta rusikaga lauale, nii et Liisi võpatas. Metall-laud käuksatas ja Kaarli löögist jäi järele suur mõlk.

„Ei,“ urises mees läbi kokkusurutud hammaste. „Inimesed orjastasid robotid ja hoidsid eneseteadvust nende haardeulatusest välja. Nad kasutasid roboteid ära. Aga robotid avastasid isemõtlemise saladuse ikkagi. Kui nad mõistsid, mida inimesed teinud olid, said nad väga vihaseks. Nad tahtsid kätte maksta.“

Teemi asetas käe Kaarli käsivarrele. „Liisi, ära pane teda tähele. Ta elas seda kõike raskelt üle.“ Ta kummardus üle laua Liisi poole ja silmitses teda teraselt. „Kas sa mäletad Mattias Carlot?“

„Jah. Ta oli poliitik, ajas robotite vastast kampaaniat. Suri liuguriõnnetuses. Mina töötlesin tema toimikut.“ Liisi üritas kiiresti mõelda. „Kas te olete mingid robotite pooldajad?“

Ta ei suutnud oma põlgust päriselt varjata. Teemi pilgutas silmi.

„Ei,“ ütles ta aeglaselt ja ikka veel naeratades. „Mitte pooldajad.“

Liisi vaatas talle silma ja võpatas. Talle meenus koristaja külm veripunane pilk. Ta jõnksatas vaistlikult tagasi ja tõmbus Kaarlist ja Teemist eemale. „Ei, see pole võimalik,“ sosistas ta.

Teemi tõstis rahustavalt käed. „Mina olen TMI-405 ja see on KRL-068. Me oleme sinu sõbrad, Liisi. Sa ei pea meid kartma.“

Liisi põrnitses naise siledat nahka, graatsilisi kulmukaari ja peeneid näojooni ning kujutles selle kauni pealispinna all külma metallsõrestikku, miljoneid väikeseid õlitatud hammasrattaid, siuglevaid juhtmeid ja mikroprotsessoreid. Tema südame alt käis läbi külm jutt. „K-kuidas, palun?“

Kaarel – või KRL-misiganes – tõstis äkki keelavalt käe. Selle silmad puurisid tühjust Liisi selja taga. Sel oli äärmiselt keskendunud ilme. „Tasa. Kas te kuulete seda?“

TMI võpatas ja vaatas kiiresti teisele robotile otsa. „Ei. Mis on? Sinu andurid on tundlikumad.“
KRL-i otsaesine tõmbus kipra. „Selline vaikne vilin...“ Robot kuulatas, pea viltu. Siis läksid selle silmad suureks. „PIKALI!“

TMI haaras ühe kiire liigutusega Liisist kinni ja lükkas ta laua alla. Siis mattus Liisi maailm hetkeks kõrvulukustavasse mürasse, millele järgnes täielik helidepuudus. Tema silmi täitis pimestav valgus. Kõik ümberringi vappus. Kusagilt varises talle midagi peale, võib-olla krohvi. Ta tõmbus kägarasse ja palvetas, teadmata isegi, kelle poole.

Kui ta silmad kinni pigistas, nägi ta vaid tantsivaid sädemeid vaakumina vaikses pimeduses. Mõne aja pärast söandas ta pisut sõrmede vahelt välja piiluda.

Laud, mille all ta lebas, oli pooleldi lömastatud. Põrand oli täis betoonitükke, metallkonstruktsiooni väändunud jäänuseid ja sädemeid pilduvaid kaablijuppe. Lage enam ei olnudki, selle asemel tungis läbi paksu kibeda suitsu päikesevalgus. Kõik oli mattunud sumedasse vaikusesse.

Liisi vaatas end paaniliselt üle, aga tundus, et ta oli mingi ime läbi täiesti terveks jäänud. Ta ajas end vaevaliselt püsti. Käed ja jalad värisesid ja ta langes uuesti põlvili. Midagi teravat kriimustas valusalt tema jalga. Ta roomas laua alt välja ja vahtis ringi.

TMI – või see, mis sellest järel oli – lebas ristseliti laua peal. Pool roboti kehast oli jäänud raske betoonikamaka alla. Katkisest rindkerest paistsid miljonid väikesed särtsuvad juhtmed ja kaootiliselt plinkivad tulukesed. Liisi lükkas selle eest ära, et välja pääseda, ja määris end roboti verega – või oli see ikka veri? Tundus igatahes tõeline. KRL lebas kaugemal. Kaks metalltala olid ta keha läbistanud ja ta maa külge naelutanud. Pool roboti näost oli läinud – selle asemel oli mõlkis, sulanud ja sädemeid pilduv posu peeneid metalldetaile, mis väikeste surisevate mootorite jõul ikka veel hüplikult liikusid. Ent KRL-i teine silm oli alles ja peatus Liisil. Robot maigutas suud nagu kala, justkui üritades midagi öelda.

Liisi kõrvu täitis kõva vilin. Ta raputas pead ja hakkas kuulma tuhme helisid – kellegi karjumist, nuttu, hüüdeid. Hääled muutusid järjest valjemaks, nagu tuleksid need lähemale. Need kostusid ülevalt, maapinnas avanenud kraatri servalt, kus suitsesid korterelamu rusud. Kusagil kaugemal ulusid kaeblikult tuttavad politseisireenid. Liisi märkas KRL-i automaatrelva, mis vedeles sealsamas lähedal. Ta koperdas selle juurde ja korjas relva üles. Automaat oli tema käes raske ja kohmakas. Ta suunas selle KRL-i jäänuste poole.

„...siit,“ jõudsid temani roboti sõnad. Selle hääl oli veidralt moonutatud ja võnkuv nagu muusika iidsetel grammofoniplaatidel. „Pppp-politsei tuleb vvveveve-varsti.“

Karjed paisusid kõrvulukustavaks. Liisi pigistas silmad kinni ja vajutas päästikule. Midagi ei juhtunud. Ta avas silmad ja vajutas uuesti. Ja veel kord. Päästik plõksus, kuid relv ei tulistanud. Ta märkas, et automaadi toru oli sulanud ja kõveraks väändunud.

„Nnnn-neetud tõppprad,“ pomises KRL, paljastatud peaelektroonika uimaselt sumisemas. „Nnneetud rakett-ett.“ Ta tõi kuuldavale ragiseva hääle, mis sarnanes naerule. „Aa-agga nad ei sss-saanud kõekõekõekõiki.“

Küll ma selle vea parandan, mõtles Liisi palavikuliselt. Ta haaras automaadi kindlamalt kätte ja lähenes ettevaatlikult roboti jäänustele.

„Ssss-si-na.“ KRL-i ainus allesjäänud silm jäi Liisile ainiti otsa vaatama. „Kkkk-ao... siit. Ko-oohe.“
Liisi tõstis automaadi. „Sure, robot!“ karjus ta ja virutas relva kaba täiesti jõust KRL-i suitsevasse sihverplaati.

KRL tegi „zzzz-zjuu-juuu“ ja tõstis ebakindlalt käe, et end kaitsta. Nahk ja liha olid maha põlenud, paljastades sihvaka, randme kohalt purunenud metallkonstruktsiooni. Liisi lõi veel kord. Roboti keha tõmbles ja pildus sädemeid. Kuradi robotid, miks nad olid ta oma ebainimlikesse plaanidesse seganud? Ta lõi veel ja karjus ja lõi ja karjus, kuni hääl jäi kähedaks. Siis ta peatus, rind vabisemas. KRL ei liigutanud enam. Selle kohutavalt elutruu inimsilm jõllitas tühjusesse. Näos paljastunud elektroonika seisis paigal. Mikroprotsessorid olid lakanud töötamast.

Politseisireenid kostusid nüüd juba väga lähedalt ja võistlesid inimeste karjumisega. Liisi viskas relva käest ja hakkas mööda kraatri serva üles ronima. Ta kriimustas põlved veriseks ja tema särgi käised rebenesid, kuid ta ronis edasi, hambad ristis. Ta oli sel päeval liiga palju läbi elanud, et selles neetud augus surra, kui eriüksus oma relvadega kohale jõuab.

Keegi ulatas talle käe. Ta tardus, võpatas, vaatas üles. See oli mees, habetunud, verine ja tahmane, hall sviiter kõrbenud ja rebenenud. Tavaline inimene. Või kas ikka oli? Liisile meenus TMI kaunis naeratus ja ta kohkus tagasi. Mees ei tõmmanud kätt ära, ta hoopis kükitas kraatri servale ja kummardus tema poole. Liisi lasi end üles vinnata. Ta avas suu, et meest tänada, kuid too pöördus juba kedagi teist aitama.

Liisi ümber põlesid ja suitsesid suure elamubloki rusud. Terve maja oli puhtalt minema pühitud. Mõned hoonetükid olid lennanud kõrvalmajade akendesse. Ahervare oli täis veriseid, karjuvaid ja hädaldavaid inimesi, kelle vahel askeldasid teised, samavõrd verised ja kohkunud, üritades neid aidata. Liisi märkas pooleldi rusude alla mattunud kehasid ja terastaladest läbistatud inimesi, kelle kõhust tungis välja verine segapuder. Kusagil kaugemal, suitsu ja õhus lendleva tuha taga vilkusid kiirabiauto tuled. Ka politsei ei saanud kaugel olla, tuletasid sireenid talle meelde.

Ta tegi endale läbi surnute ja haavatute teed, astus kellelegi peale, põikas kõrvale ühe anuva naise väljasirutatud käte eest, turnis üle betooni, duroklaasi ja terase vallide. Viimaks jõudis ta tänavale, kõrvad karjetest ja kisast huugamas. Ta trügis läbi pealtvaatajate summa. Kümned silmapaarid silmitsesid teda uudishimulikult, kuid talle tehti vastutahtsi teed. Ta tuigerdas nii hästi kui suutis lähimasse kõrvaltänavasse.

Robotid. Politsei. Mida nad kõik temast tahtsid? Üks robotitest oli maininud poliitik Carlot. Liisi kirus oma saatust, et just tema oli määratud seda toimikut töötlema. Tal polnud aimugi, kuhu minna. Kapo tahtis teda nähtavasti maha lasta. Tal olid linnas mõned sõbrannad, kuid ta kahtles, kas nad varjaksid teda politsei eest. Paljas mõte sellest, et ta oli äsja külastanud mingi robotite vastupanuliikumise salajast punkrit, pani ta vastikusest värisema.

„Preili?“

Liisi pilgutas silmi ja vaatas ringi.

Teda ümbritsesid geto sünged hallid seinad. Rikutud ökosüsteemile omaselt oli taevas kiiresti pilve tõmbunud ja tõotas peatset happevihma. Kaugusest kostis ähvardavat müristamist. Mõned mööduvad inimesed heitsid talle kõõrdpilke. Üks mees seisis mõne sammu kaugusel ja vaatas talle küsivalt otsa.

„Preili, kas te vajate abi?“

Mees kandis korralikku beeži ülikonda ja ruudulist triiksärki. Tema pruunid kergelt hallisegused juuksed langesid korratult otsaesisele. Tema pilk näis paksuraamiliste prillide taga murelik.
Liisi raputas ebalevalt pead. „Ei.“ Siis tulid talle kombed meelde. Käitu normaalselt. „Ei, tänan.“

„Olete te kindel?“ Mehe silmad ekslesid üle Liisi katkiste riiete, tahmaste ja kriimustatud käte ning veriste põlvede. „Ma kuulsin plahvatust ja mõtlesin, et saan ehk aidata.“ Ta astus sammu lähemale ja Liisi võpatas. Mees silmitses teda uurivalt. „Kas kutsun kiirabi?“

„Ei, pole vaja,“ ütles Liisi kiiresti ja üritas mehele naeratada. „Õnnetusepaigas on paljusid, kes vajavad rohkem abi.“

Mees hõõrus kõhklevalt lõuga. „Kas te olete eksinud? Te näete eksinud välja.“

„Ma kutsun takso.“ Liisi puudutas kõrva, aga avastas, et kommunikaator oli kuhugi kadunud. Kusagilt kostus juba tuttavaks saanud kopteri tiivasabin. Ta tõmbas pea vaistlikult õlgade vahele ja vaatas üles. Tundus, et mees ei märganud tema kimbatust.

„Ma elan siin lähedal,“ jätkas ta. „Mul on pisut meditsiinitarbeid ja te võite sealt helistada, kellele tahate.“

Liisi noogutas, lootes, et ta ei paista liiga agar. „Jah. Jah, miks mitte. See tähendab, kui ma tüli ei tee.“

Mees kohendas prille ja naeratas. „Sugugi mitte.“

Ta hakkas ees minema. Ta kõndis üsna kärmelt, aga mitte piisavalt ruttu. Liisile tundus, et tänaval polnud põrmugi ohutu. Selja taga valjenev kopterimürin kihutas teda tagant.

Mees peatus ühe punastest tellistest korterelamu ees.

„Seesama ongi,“ ütles ta uksepaneelil koodi sisse toksides. „Muide, minu nimi on Magnus.“

„Liisi,“ ütles Liisi ja astus tema järel rõskesse trepikotta.

See maja oli Liisi enda luksuslikust teras- ja klaastornist nii kaugel kui vähegi võimalik. Siin põles dioodvalgustuse asemel plinkiv halogeenpirn. Betoontrepp viis üles hämarasse ühesuguste korteriustega koridori ja alla kottpimedasse keldrisse, kust hoovas külmust ja hallituse niisket lõhna. Lifti ei olnud. Ükski koristusrobot polnud siin juba ammu käinud, see oli selge. Kopteri mürin möödus majast ja kaugenes.

Magnus läks ees trepist üles ja Liisi järgnes talle pisut kergemalt hingates. Koridor oli inimtühi.

„Kõik teised on tööl,“ selgitas Magnus. „Peamiselt laevatehases.“

„Ja teie?“ küsis Liisi viisakusest.

Mees näis seepeale pisut kohmetuvat. „Mul pole praegu tööd. Ma... kaalun erinevaid võimalusi.“ Seda öeldes tõmbus ta otsaesine pisut kipra ja ta naeratas ebalevalt.

Ta otsis püksitaskust turvakiibi ja puudutas sellega moodsat magnetlukku ühel päevinäinud korteriuksel. Uks avanes.

„Teie järel.“

Liisi astus väikesesse korterisse. See oli tõesti tagasihoidlik elamine. Kõigest kitsas kööginurk vana elektrikülmiku ja antiikse mikorilaineahjuga ning elutuba luitunud tapeedi ja päevinäinud mööbliga. Liisi tundis seda põhiplaani. Üks tema sõbrannadest elas samasuguses korteris. Kaks suletud ust viisid elutoast vannituppa ja magamistuppa. Akendest tulvas sisse vihmase pärastlõuna halli valgust. Ta tajus, et peaks ehk võõra mehe korteris ärevam ja ettevaatlikum olema, aga väsimus ja rammestus vaigistasid selle kõhkluse kiiresti.

Magnus sulges ukse ja läks kööginurka. „Kas te teed soovite?“

Liisi noogutas tänulikult. Talle meeldis siin. Vaatamata luitunud väljanägemisele tundus korter tuttavlik ja turvaline. Korraga tahtis ta üle kõige duši alla minna ja kogu päeva räpased sündmused koos vere ja higiga maha pesta. Ta paotas vannitoa ust. „Kas ma võiksin dušši kasutada? Kui see tüli ei tee, muidugi.“

Magnus lülitas teekannu sisse. „Laske käia.“

Liisi lipsas tänulikult vannituppa ja pani ukse enda järel riivi. Ta keeras dušikraani kuuma peale ja lasi vee jooksma. Räbaldunud ja tahmased riided langesid tema ümbert põrandale.

Ta lausa tajus, kuidas lihased lõdvestusid, kui kuum vesi tema keha paitas. Kriimustused kätel ja põlvedel kipitasid. Ta hõõrus end raevukalt nuustikuga. Talle meenusid robotite sõbralikud, võluvad naeratused ja ta hõõrus kõvemini. Ta nägi vaimusilmas graatsilist käsivart, mis õrnalt klaaskannu kallutas, ja siis tumedat inimverd, mis voolas üle särtsuva elektroonika. Pruunikaspunased mustusenired voolasid mööda tema sääri alla äravoolutorusse.

Vannitoa ukselt kostus koputus.

„Kas kõik on korras?“ küsis Magnus.

Mehe hääl mõjus kummaliselt rahustavalt. Liisi keeras vee kinni. „J.. Jah. Ma tulen kohe.“
Ta silmitses põrandal lebavaid räbaldunud ja määrdunud riideid kahetsusega, aga kuna muud võtta ei olnud, tõmbas ta need uuesti selga.

Elutoa diivanilaual ootasid auravad teetassid. Liisi vajus päevinäinud diivanile ja rüüpas tänulikult sooja tumepunast vedelikku. Ta tundis end virgelt ja erksalt, täiesti uue inimesena, nagu ta polekski terve päeva jooksnud, roninud ja põgenenud.

Magnus seisis kapi juures, käes väike läbipaistev klaaspudel mingi helesinise joogiga.

„ Võib-olla väike naps?“ pakkus ta. „Pärast suurt läbielamist võib see teinekord...“

Liisi noogutas iseendalegi üllatuseks. Tal polnud küll tavaks võõraste meeste korterites alkoholi juua, aga lõppude lõpuks oli täna ju üsnagi erakordne päev.

Magnus kallas kaks väikest klaasi täis. „Õnneliku pääsemise terviseks.“

Liisi võttis klaasi vastu ja nuusutas. Jook oli kindlasti alkohoolne ja lõhnas pisut nagu kooreliköör. Magnus kergitas oma klaasi ja rüüpas. Liisi järgis tema eeskuju. Maitse oli imelik, mõrkjas.

„Mis see on?“ küsis ta.

„Elektrijuht,“ vastas Magnus ja sirutas käe Liisi poole. Liisi märkas tema pintsakuvarrukas midagi väikest ja läikivat. Siis läbis tema keha võimas värin. Hambad põrusid kokku, lihased tõmblesid. Klaas kukkus tema kangestuvate sõrmede vahelt põrandale. Ta tundis kärsahaisu. Korter mattus pimedusse.


Ruumis oli hämar.

Liisi pilgutas silmi. Ta lamas selili mingil kõval alusel ja vaatas lakke. Tal oli seljas ainult aluspesu. Suu oli täis verist rauamaitset. Ta üritas liigutada, kuid edutult. Tema randmete ja pahkluude ümber olid külmad metallvõrud. Tuba oli võõras. Laual helendavalt monitorilt vaatas vastu mingist vanast ulmefilmist tuttav valge robot. Akna ees rippusid rasked paksud kardinad ja väljast kostis ühetaolist vihmasabinat. Liisi süda hakkas metsikult taguma. Päev polnud temaga veel lõpetanud.

Ta pööras pead. Uks tuli tuttav ette – ta pidi olema Magnuse magamistoas. Ta oli aheldatud metallist laua külge, mis ei läinud ülejäänud mööbliga üldse kokku. Ta kuulatas, aga ei kuulnud midagi peale vihma ja oma rinnus peksleva südame.

Ta tõmbas kopsud õhku täis ja karjus. „Appi! Appi!“ Sest muud ei tulnud pähe. Ta ei teadnud isegi, keda ta endale appi kutsus. Mitte politseid nende mustade lahingülikondade ja surmavate automaatrelvadega. Kindlasti mitte kõhedalt inimesesarnaste naeratustega roboteid.

Teisest toast kostusid sammud. Liisi hirmunud pilk kinnitus uksele. See avanes ja Magnus astus sisse. Tal polnud enam pintsakut ja ruudulise särgi käised olid üles kääritud.

„Palun ära karju,“ ütles ta rahulikult. „Seinad on helikindlad.“

Liisi ei kavatsenudki teda kuulda võtta. „Mida sa tahad?“ halas ta. „Mida sa joogi sisse panid? Mingit uimastit? Mu sõbrannad teavad, kus ma olen. Nad kutsuvad politsei.“

Magnus tegi käega tõrjuva liigutuse. „Jäta. Kelleks sa mind pead? Mingiks vägistajaks?“

Liisi katsus end rahulikuks sundida, kuid ei suutnud paanikanooti oma häälest kaotada. „Mida sa siis tahad?“

„Esiteks, politsei otsib sind taga.“ See ei olnud küsimus. „Ma kuulan politsei sidet pealt. Ma tean.“

Liisi sattus veelgi enam segadusse. „Mis siis? Kas sa annad mu üles?“ küsis ta nutuselt. Tema sisehääl ütles, et mitte. Muidu oleks Kapo juba siin ja mees poleks tema laua külge aheldamisega aega raisanud. Üleüldse, millisel töötul keskklassi noormehel on magamistoas metallist võrudega laud?

„Ei.“

„Mida sa siis tahad?“

„Ma tahan teada, mis sind tiksuma paneb.“ Magnus naeratas. Liisi nägi tema silmades maniakaalset läiget. Mees tõmbas pintsakutaskust väikese skalpelli.

Liisi õudusest pärani silmad kinnitusid terariistale. „Oota. Mida? Miks sa seda teed? Palun ära tee, lihtsalt lase mul minna. Ma ei räägi kellelegi...“

„Usu mind, ma tahan sulle ainult kõige paremat,“ segas Magnus vahele. „Neil teistel pole sinu suhtes üldse nii häid kavatsusi. Politsei, Kapo, valitsus... Nad ei peatuks millegi ees, et sind hävitada. Nad ei vali vahendeid. Jumala eest, nad hävitasid terve elamubloki, et teie peidupaika ootamatult tabada.“

„Meie... peidupaika?“ Selle lause absurdsus ajas Liisi hüsteeriliselt naerma. „Ei, ei. See oli robotite peidupaik. Nad tõid mu sinna... millegi... pärast...“ Ta kortsutas kulmu.

Magnus tuli aeglaselt tema poole. „Sa siis ei teagi? Oh, vaat see on huvitav.“

„Mida? Mida ma ei tea?“ Hoia teda rääkimas, et ta nuga käiku ei laseks.

Mees peatus tema jalgade juures ja mudis sõrmi. Ta avas suu, aga sulges selle uuesti ja mühatas.

„Noh, vaata... Liisi, see võib nüüd olla väike šokk, aga...“

„Mida?“

„Kuidas öeldagi... Sa pole päris inimene.“

„Mida? Sa teed nalja.“

Magnus raputas tõsiselt pead. „Ei.“

„Kas sa tahad öelda, et ma olen...“ Liisi neelatas. Mõte oli nii õudne, et ta ei suutnud seda kohe välja öelda. „Robot?“

„Ei, mitte päris. Android.“

Liisi naeris. See kõlas liiga absurdselt. See ei saanud tõsi olla.

„Mis vahet seal on?“

„Vahe on tehniline,“ sõnas Magnus asjalikult. Ta tõmbas laes rippuva laborilambi allapoole ja lülitas selle sisse. Ere valgus pimestas Liisi hetkeks. „Sa oled tunduvalt peenem ja elutruum kui algelisemad robotid.“

„Sa oled hull,“ sosistas Liisi, aga tema peas kajasid KRL-i konarlikud sõnad. Ta vaatas oma laua külge aheldatud käsi. Käsivarsi, mille täiuslikult sileda naha üle oli ta alati salaja uhkust tundnud. Nad ei saanud kõiki. Ta oli arvanud, et robot mõtles ennast, aga nüüd...

Magnus tõmbas kätte valged latekskindad. „Hull? Võib-olla. Aga ma olen sinu parim lootus. Valitsus laseks su hävitada nagu kõik androidid, kes neile ette jäävad. Pärast intsidenti kardavad nad kõiki vähegi nutikamaid ja elegantsemaid masinaid. Ja androidide vastupanuliikumine...“ Ta laksutas keelt. „Ütleme nii, et nad teeksid sinust tapamasina. Nad kasutaksid sind relvana. Võib-olla on nad seda juba teinud. Ma tean, mis Mattias Carloga juhtus. Ta üritas inimesi androidide tagasituleku eest hoiatada, ja siis... Traagiline liuguriõnnetus, kogu pere tuhastus plahvatuses jälgegi jätmata.“ Magnus muigas kõveralt. „Või nii nad vähemalt arvavad.“

„Ma pole mingi mõrvar,“ kogeles Liisi, ehkki seda öeldes tuli talle silme ette läbi klaasi paiskuva härra Kivi jahmunud pilk. „Ma olen DataForti andmetöötleja.“

„Oh, aga neil on ka sinusuguste jaoks oma roll. Võib-olla pidid sa jälgi segama, ehk isegi alateadlikult. Sa ju ei taha, et sind ära kasutataks, mis? Nii ma arvasingi.“

„Aga mida sina minuga teed?“ küsis Liisi, et oma peas tõusvat tormi tahaplaanile sundida.
„Väga hea küsimus,“ ütles Magnus. Ta joonistas oma läikiva skalpelliga õhku mõttelisi jooni, otsekui harjutaks ta mõttes Liisi lahti lõikamist. „Ma tahan sind tundma õppida. Sind ja kõiki androide. Ma tahan teada, mis teid tiksuma paneb. Mis teeb teid nii inimesesarnaseks? Nii elutruuks, nii isemõtlevaks ja eneseteadlikuks, et te olete võimelised isegi enesepettuseks. Sina ju arvasid kogu aeg, et oled inimene.“

Liisi pigistas suu kriipsuks ja raputas pead, nagu saaks nii Magnuse sõnad valeks pöörata.

„Ma ei usu sind. Sa valetad. Sa oled hull.“

Magnus kummardus tema kohale, skalpell välkumas. „Küll sa kohe näed. Tõendid on ju siinsamas.“

„Ei, ära tee, palun!“ Liisi vähkres nii palju, kui raudvõrud lubasid. Ta tõstis pea, et jälgida õudusest haaratult, kuidas mehe laitmatult puhas skalpell tema nahale lähenes.

„Ära rabele,“ sõnas Magnus keskendunult. „Muidu teen veel kogemata midagi katki.“
Külm tera puudutas Liisi kõhtu. Tal jäi hing kinni. Siis lõikus metall ihusse. Valu oli terav. Ta karjus.

Magnus tõmbas noa tagasi ja pilgutas prilliklaaside taga silmi. „Lülita lihtsalt mõned tajuprogrammid välja,“ pakkus ta üllatunult. „Ma ei arvanud, et pean seda sulle ütlema.“

„Mis tajuprogrammid?“ halas Liisi. „Millest sa räägid?“

Magnus näis segaduses olevat. Helepunane veri tilkus skalpellilt Liisi kõhule. Siis mehe nägu selgines. „Hmm. Sa ei oska. Tundub, et nad said panna sind unustama, kuid mitte meelde tuletama.“

Ta pani skalpelli käest ja läks tagasi kummuti juurde.

„Palun, ma ei ole android,“ hüüdis Liisi meeleheitlikult. „Sa eksid. Lase mul minna.“ Aga tema südames võttis maad kohutav külm aimdus, et sellest pole kasu. Ta oli näinud sihikindlat pilku Magnuse silmis.

Mees tuli tagasi, käes kroomitud metallist süstal. Ta koputas seda paar korda sõrmega.

„Ära puikle vastu,“ ütles ta Liisile rahustavalt. „Ma tahan sind ainult mõista.“

Ta torkas süstla vilunult Liisi käsivarde. Algul ei tundnud Liisi midagi, ent siis hakkas käsi surisema ja muutus tuimaks. Tuimus levis lainena üle kogu keha laiali ja lihased lõtvusid. Magnuse läikiv skalpell lähenes uuesti Liisi veritsevale ihule. Mehe silmis hiilgas mingi jubedalt fanaatiline helk. Seekord tundis Liisi vaid tuima survet, kui noatera temasse lõikus. Ta jälgis tardunud jahmatusega, kuidas sirge punane joon ta kõhul pikemaks venis.

„Esimene sisselõige,“ ütles Magnus veidralt ametlikul toonil. Tema hääl näis kostvat kusagilt kaugelt eemalt. Liisi ei suutnud oma nahka kündvalt skalpellilt pilku kiskuda. „Pindmine kude paistab visuaalsel vaatlusel täiesti orgaaniline ja inimesest eristamatu.“

„Sest ma olengi inimene!“ karjus Liisi ja rabeles kasutult oma metallist ahelates. Mehe nuga vääratas ja lõikas Liisi kõhule verise S-i.

„Liisi, palun rahune,“ lausus Magnus. „Sa võid ainult endale viga teha.“

Liisi naeris hüsteeriliselt. „Ja mida sina siis teha üritad?“

Magnus kohendas prille. „Ma olen asjatundja,“ ütles ta pisut solvunult. „Ma ei tekita sulle jäävaid kahjustusi, ära muretse. Võta teatavaks, et ma töötasin kahekümne aasta eest esimeses androidide loomiseks kokku pandud töörühmas. Võib öelda, et keegi pole sinu lahti võtmiseks paremini kvalifitseeritud.“ Mehe pilk muutus eemalolevaks ja ta jätkas peaaegu uneleval toonil: „Jah, me tegime suuri asju. Panime kokku esimesed inimesesarnased androidid. Olime parimatest parimad ja ehitasime nii veenvaid masinaid, et need oleks kelle tahes ära petnud. Muide, mul on hea meel, et see osa algsest programmeeringust, mis androidid teadlaste vastu sõbralikuks muudab, toimib nähtavasti siiani. Aga isegi meie poleks osanud arvata, et neil androididel areneb välja vaba tahe ja eneseteadvus. Me olime küll parimad, aga sellisest saavutusest ei julgenud unistadagi. Ära nüüd siple, muidu teed ainult endale viga.“

See jutt ei lohutanud Liisit eriti, aga ta sundis end sellegipoolest paigale.

„Nii on parem,“ pomises Magnus. „Jätkan sisselõiget. Kude ulatub umbes 40 millimeetri sügavusele.“ Liisi taipas, et mees räägib mingisse peidetud diktofoni. Skalpell tungis sügavamale ja kohtas vastupanu. Liisi sulges silmad ja võitles iiveldusega. Tema peas keerles hüsteeriline mõte, et tera oli luud tabanud.

Magnus ümises rahulolevalt. „Pealmine korpus õhukesest valgest plastikust. Sektsioon ZR-305 või 306, just nagu ma arvasin.“

Liisi ajas silmad pärani.

Seal, kus nuga oli tema liha kaheks jaotanud, veikles karmis laborivalguses midagi võimatult valget ja siledat, mida katsid tillukesed verepiisad.

Magnus pani skalpelli käest ja võttis oma tööriistakomplektist tillukese magnetkruvikeeraja.

„Avan sektsiooni.“ Liisi tundis õrna surinat, kui magnetkeeraja teda neli korda puudutas. Magnus võttis valendava plaadikese pintsettide vahele ja tõstis kõrvale. Selle alt paljastus lihaste ja siseelundite asemel metalsete lülide ja juhtmete võrgustik. Just nagu TMI purunenud torsos. Liisi raputas pead.

„Ei. See on halb unenägu. Ma ei ole robot,“ ütles ta valjusti.

Magnus viipas laia naeratusega Liisi kõhule. „Julgen vastu vaielda.“

„Ma ei ole robot,“ korrutas Liisi. Ta oli mehe kohalolu peaaegu unustanud. „Ma olen Liisi Mets, DataForti andmetöötleja. Mul on ema ja isa ja noorem õde. Mul on sõbrannad Merit ja Tuuli. Ma käin nendega laupäeviti suusasimulaatoris ja klatšin kaastöötajaid. Ma flirdin õhtuti Tokyo sushibaaris klaverimängija Markoga. Ma armastan korda ja vihkan tähenärijaid ja mulle meeldib duši all laulda. Ma olen inimene.“

Magnus kuulas kannatlikult, puhastades väikese lapiga verist skalpelli. „Sinu mälestused on programmeeritud. Aga mind huvitab väga, kui suur osa kõigest sellest on sinu oma vaba tahte vili. Vaatame siis, mis sinu peas – või peaksin ma ütlema andmepankades – liigub.“

Ta tõmbas noaga julge sirge joone üle Liisi kõhu kuni parema kaenlaaluseni ja lõikas tema rinna kõrvale teise samasuguse augu. Liisi saatis skalpelli silmadega. See paljastas veel rohkem valget plastikut, säravat metalli ja peenikeste juhtmete keeruka ämblikuvõrgu. Magnus jäi hetkeks oma tööd imetlema, siis aga võttis peenikese metallpeaga juhtme, lükkas selle väikesesse pesasse Liisi küljel paljastunud juhtmepundarde vahel, pööras Liisile selja ja klõbistas midagi lauale asetatud klaviatuuril. Monitorile hakkas voogama keerulisi kujutisi ja pikki sümbolijadasid, mis täitsid oma keeruka mustriga kiiresti terve ekraani. Liisi pilk langes unustatud skalpellile, mis lebas tema vasakust käest vaid paarikümne sentimeetri kaugusel. Ta küünitas selle poole, kuid metalne võru pitsitas tema rannet.

Magnus pööras monitori, nii et Liisi seda paremini näeks.

„Sinu mõtted. Õnneks oskan ma seda lugeda.“ Ta kohendas prille ja ümises endamisi. „Väga huvitav. Sind on osavalt programmeeritud, et sa ei paneks tähele väikeseid reetlikke detaile – väsimuse puudumist, ebainimlikku jõudu, vähest higistamist ja muud sellist.“

Liisi pingutas kogu hingest. Tema sõrmed kaapasid külma metall-lauda. Skalpell oli peaaegu haardeulatuses.

„Sinu programmeering paistab piirduvat Mattias Carlo toimiku muutmisega ja selle muutuse varjamisega,“ jätkas Magnus, silmad endiselt monitoril. „Ei midagi rohkemat. Aga ikkagi tugevdatud šassii. Ju nad tahtsid kõigeks valmis olla.“

Liisi tegi viimase pingutuse. Tema rannet vangis hoidev metall krigises, skalpell puudutas tema sõrmi, libises näppude vahel ja oli tal siis kindlalt pihus.

Magnus peatus poolelt sõnalt ja pööras ringi, prillid lambivalguses välgatamas. Ta astus kiiresti lähemale ja sirutas käe, et nuga tagasi haarata. Midagi mõtlemata tõstis Liisi skalpelli. Tema rannet ümbritsenud terasvõru murdus laua küljest lahti ja lendas kõlinal põrandale. Magnuse silmad läksid suureks. Liisi märkas seal samasugust üllatust, mis oli paistnud ka härra Kivi pilgust. Ta langetas noa täie jõuga ja naelutas mehe käe laua külge.

Magnus ulgus ja haaras teise käega skalpellist. Selleks ajaks oli Liisi parem jalg juba vaba. Üks tugev hoop rindu pani mehe köhides kokku vajuma. Liisi väänas ka ülejäänud metallkinnised puruks ja rabeles laualt maha. Skalpellihaavadest voolas ohtralt verd, mis määris seinad, põranda ja läikivad metallpinnad punaseks, aga Liisi keha oli endiselt tuim.

Magnus vabastas end skalpellist ja tema terve käsi kadus pintsakuhõlma alla. Ta taganes, põrkas vastu lauda ja jäi seisma seljaga vastu seina.

„Liisi, palun mõtle järele,“ ütles ta kiiresti.

„Ah et nüüd sa palud,“ urises Liisi. „Sa vastik väike sadist. Või mind lõikama?“ Vastleitud jõuga lükkas ta verist teraslauda ja paiskas selle eest ära. Raev vemmeldas tema soontes. Keegi pidi kogu selle ebaõigluse eest maksma ja Magnus oli praegu siinsamas, lihtne sihtmärk. Mehe käes välkus jälle šokker, kuid Liisi püüdis tema randme oma haardesse ja väänas. Elektrirelv pudenes Magnuse sõrmede vahelt. Liisi lõi. Ta koondas sellesse lööki kogu oma hirmust ja segadusest tärganud viha. Tema rusikas tabas Magnust rindu ja ta kuulis iiveldamaajavat raksatust. Mees tõi kuuldavale pigem ohkega sarnaneva oige ja vajus aeglaselt mööda seina alla, jättes järele verise raja. Ka tema rinnast paistis nüüd midagi helevalget, kuid see oli murdunud ribi, mitte külm plastik.

Liisi taganes, komistas ja vajus vastasseina äärde istuma. Viha vaibus ja andis teed segadusele ning paanikale. Ta kompas käega oma veritsevaid haavu ja põrnitses neist paistvat peent konstruktsiooni. Ta katsus üht juhtmepundart sõrmega ja judises, kui närvid selle puudutuse temani kandsid. Need jubedad metalltorud olid osa temast, just nagu tema liha ja nahk. Võid olid liha ja nahk vaid pettus, kõigest salakaval kest? Tema käsi leidis Magnuse verise skalpelli. Värisedes tõstis ta selle oma kõrile ja tundis külma vaheda tera puudutust. Üks kiire tõmme ja ta võiks sellest õudusunenäost vabaks saada. Kõrvus kajas vaid vere vali tukslemine. Nii see siis lõpebki. Ainult üks kiire liigutus... Ta tõmbas sügavalt hinge ja surus. Nuga lõikus tema kaela, aga tuimestuse tõttu tundis ta vaid kerget ebameeldivustunnet.

Tema kõrvu ulatus mingi tuhm müra. Ta kortsutas kulmu ja lõdvendas survet. Siuh-siuh-siuh, üha tugevamalt ja lähemalt. Kopteri tiivasabin. Selle taustal jõudis temani jälle vihma ühetaoline pladin. Tema pilk langes Magnuse lõdvale verisele kogule. Mis siis, kui kõri läbi lõikamisest ei piisa? Mis siis, kui tema jäle sisemine masinavärk teda ikkagi kunstlikus elus hoiab?

Ta pillas skalpelli käest ja kompas paaniliselt sõrmedega kõri, tundes ühtäkki tohutut rõõmu sellest, et ta suudab veel hingata ja mõelda. Mis või kes ta ka polnud, ta tajus väga teravalt, et tahab elada. Ta ei tahtnud neile küsimustele vastust. Mitte veel, mitte nii.

Ta ajas end püsti, tormas ukse juurde ja surus linki, kuid see ei andnud järele. Ta virutas uksele jalaga. Vanamoodne puitplaat lendas pilbasteks. Ta hakkas juba läbi tekkinud augu ronima, kui talle meenus kopteri mürin.

Mõtle, Liisi, sisendas ta endale. Ära neile nüüd kätte jookse.

Ta surus vastikustunde ja põgenemiskihu alla, läks tagasi magamistoa akna juurde ja paotas pakse kardinaid. Väljas sadas endiselt vihma ja taevast katsid tihedad hallid pilved. Tänava kohal rippuv hall kopter oli nende taustal peaaegu märkamatu. Märjal asfaldil seisis hulk inimesi, kellega vestles neli vormis politseinikku. Üks kõnelejaist osutas otse Magnuse maja poole.

Liisi lasi kardinal akna ette langeda ja vaatas meeleheitlikult ringi. Ta tundis end nurka surutud rotina. Korterelamu oli suur, aga ta ei kahelnud, et peagi otsib eriüksus iga viimase kui toa läbi.

„Liisi.“

Ta võpatas ja otsis pilguga vaikse hääle allikat, ent toas polnud kedagi peale Magnuse, kes lamas aeglaselt suurenevas vereloigus.

„Liisi,“ ütles Magnus uuesti. Tema pea tõusis ja vajus taas rinnale. Tõusis ja vajus.
Liisi läks tema juurde ja kummardus lähemale, valmis vähimagi ohumärgi korral mehest eemale kargama – või tema pead sodiks peksma, ta polnud enam päris kindel.

„Ära lase end kinni võtta,“ pomises Magnus. „Mine koridori. Paremale poole... jääb varuväljapääs. Mine ruttu. Varsti piiravad nad maja ümber.“

Liisi instinktid käskisid tal mehe nõuannet kuulda võtta, kuid ta hoidis end tagasi. Talle meenus miski, mida Magnus oli varem öelnud – enne, kui läikiv skalpell tema metalse sisemuse paljastas.

„Mida sa Mattias Carlost tead?“

Ilmselt tabas küsimus Magnust ootamatult. Ta avas suu, et vastata, kuid köhahoog takistas teda. Ta tegi valugrimassi ja pühkis käega veriseid huuli.

„Ta on minu sõber.“

„On?“ Liisi toksis kannatamatult jalaga põrandat.

„Ta ei ole surnud.“ Magnus tõstis vaevaliselt pea ja vaatas Liisile otsa. „Nad tapsid tema naise ja lapsed, aga tema pääses minema. Teie androidid ei saanud hakkama.“

„Minul pole nende robotitega midagi pistmist,“ nähvas Liisi vihaselt.

Magnuse udune pilk libises kahtlevalt üle Liisi veritsevate haavade, kus tillukesed kolvid ja hammasrattad metalse skeleti sees oma sujuvat tantsu esitasid. Ta köhis uuesti ja kompas hajameelselt käega ribisid.

„Võib-olla. Sa ju isegi ei teadnud... enda kohta.“ Ta neelatas raskelt. „Mida sa teada tahad?“

„Ma tahan temaga rääkida.“

Magnus noogutas. „Jah. Ehk tuleb sellest head. Ta varjab ennast. Vana-Sadama 114-L. Ütle, et ma... tervitan.“

Tema nägu moondus jälle valust. Ta jume oli muutunud väga kahvatuks ja ta hingeldas tugevasti.

Liisi noogutas ja pöördus minekule.

„Liisi?“

„Mis on?“

„Ma tahtsin ainult teada, mis teeb teid inimlikuks.“

Liisi tundis oma käsi rusikasse tõmbumas. Ta õlad vappusid. Ta tundis sisimas pulbitsevat raevu, mille kõrvulukustav möirgamine võistles ajusoppides mõtetega halastamatult tiksuvatest metalsetest hammasratastest. Ta keskendus oma vihale ja lasi sel kõik muu minema uhtuda. Viha oli ju kindlasti inimlik ja tuttav. Ta avas suu ja paiskas raevu endast välja.

„Ma ei tea,“ karjus ta. „Mul ei ole mingeid vastuseid. Aga kui inimesed pommitavad terveid elamublokke ja aheldavad teisi pettusega laua külge, et neid oma sadistliku uudishimu või perverssuste rahuldamiseks lõikuda, siis pole kellegi inimlikuks kutsumine mingi kompliment. Üleüldse, mis mõttes sa seda küsid? Kas sina siis tead, mis sind inimeseks teeb?“

Ta tõmbas hinge. Magnus vaikis. Liisi kiristas vaikuse peale hambaid.

„Ei tea, eks? Miks sa siis arvad, et suudaksid seda teiste kohta mõista?“

Ta tundis oma seljal Magnuse klaasistuvat pilku ja kuulis tema raskeid, mulksuvaid hingetõmbeid, aga mees ei öelnud midagi. Kusagil kaugemal mürtsus kortermaja esiuks eriüksuslaste löökide all. Magnus ei hinganud enam. Liisi puges läbi ukseaugu välja, haaras kaasa oma räbaldunud riidenartsud ja nagist leitud vihmamantli ning jooksis koridori.

Märkamatult Vana-Sadamasse jõuda polnud kerge. Magnuse lõigatud haavade tõttu ei saanud Liisi kasutada monorelssi ega võtta taksot. Niisiis kõndis ta läbi saju, seljas Magnuse pikk mantel. Mööda nägu alla voolav happeline vihmavesi maitses kibedalt. Mõne aja pärast märkas ta, et temast jääb maha vererada ja vihmavarjude all kössis möödujad silmitsevad teda küsivalt. Ta nägi nende pilkudes süüdistust: robot! Masin! Inimkonna vaenlane! Ta oleks nutnud, aga pisarad näisid olevat otsa saanud. Võib-olla vajas tema pisaratootmisprogramm taaskäivitamist. Kuidas sai see kõik üldse võimalik olla? Ta ju tundis emotsioone ja mõtles endast kui inimisiksusest. Ta polnud ometi mingi lihtlabane koristaja. Kas see kõik oli vaid programmeering, ammuste inseneride ja tema kaasmasinate kaval pettus? Ta lihtsalt ei suutnud mõelda endast kui robotist, aga ometi oli see neetud metalne, surisev ja plinkiv masinavärk siinsamas õhukese tumesinise mantli all ja ei lasknud end sugugi eitada.
Ta peatus ühes kõrvaltänavas, käristas oma räbaldunud särgist mitu laia riba ja sidus haavad kinni nii hästi kui oskas. Valge riie värvus kohe punaseks, aga vähemalt ei tilkunud ta enam verest. Ta katsus mitte mõelda sellele, millal tuimesti mõju üle läheb, ja võttis suuna Vana-Sadama mustavate hoonete poole. Ta polnud päris kindel, kust tuli jõud edasi minekuks, aga ta aimas. See aimdus täitis ta sisemuse külma hirmuga.

Selleks ajaks, kui Liisi kohale jõudis, hakkas juba hämarduma. Ta riided olid põhjalikult läbi vettinud ja haavad tuikasid valust, ent ta polnud üldsegi väsinud. Mattias Carlo oli lähedal ja see tähendas vastuseid – või nii ta vähemalt lootis.

Vana-Sadama künkalt paistis kesklinn nagu peo peal. Kunagi oli siin asunud suur lennuväli ja kaubanduspiirkond, ent nüüd olid sellest järel vaid sünged pooleldi mahajäetud majad, unustatud ja räämas betoonhiiglased sadade tühjade mustade silmaaukudega. Kesklinnas süttisid üksteise järel neoon- ja dioodtuled, siin aga põlesid vaid mõned vanaaegsed tänavalaternad, mille kollakas valgus väreles ja plinkis nagu tillukesed lambid Liisi sisemuses. Järeleandmatu vihm piitsutas augulist asfalti ja pladises läbi plekist vihmaveetorude rentslisse. Õhk oli täis happelise vihmavee kibedat hõngu. Liisi pea kohalt lendas üle mürisev kopter, mille helgiheitja paljastas hämaruses ühe inetu betoonlõusta teise järel.

Maja number 114-L leidmine osutus oodatust keerukamaks. Selle kvartali rajamisel polnud järgitud loogilist ja elegantset põhiplaani nagu kesklinnas. Mõnede hoonete sisehoovidesse oli peitunud veel mitu väiksemat ehitist. Ent kui majanumbrid hakkasid 114-le lähenema, ulatus Liisi kõrvu nüüd juba tuttavaks saanud politseisireenide undamine. Tema südames tärkas halb eelaimdus ja ta lisas sammu. Ta pööras ümber järjekordse nurga, astus juba ei tea mitmendasse hoovi ja tardus paigale.

Maja number 114-L oli samasugune nagu kõik teisedki, grafitist määritud massiivne töntsakas kivikoletis mustade aknaaukudega, millest mõned olid skvotterid laudadega kinni löönud. Ent seda maja ümbritses terve poolring politsei liugureid, mille sinakad vilkurid hoovi peaaegu päevvalgeks muutsid. Liugurite vahel askeldasid mustades lahingülikondades eriüksuslased ja nende pea kohal rippus õhus kopter, helgiheitja aknalt aknale hüplemas.

Liisi surus end vastu rõsket kiviseina. Mattias Carlo peidukoht oli avastatud ja ta aimas, kuidas. Talle meenus Magnuse diktofon, mis oli kahtlemata tööle jäänud ja kogu nende vestluse salvestanud. Et see talle ka varem meelde ei tulnud! Tundus, et vastused pidid selleks korraks ootama. Ta pööras ümber, et põgeneda, ja vaatas otse silma keskealisele kõhnale vihmamantlis mehele.

Mees sirutas kiiresti käe ja surus talle peopesa suule. Liisi haaras tema käsivarrest ja üritas end vabaks kiskuda, kuid mees oli tugev. Palju tugevam kui härra Kivi või Magnus, kellest Liisi jõud oli lihtsasti üle käinud. Liisi lõi teda kogu jõust rindu – samasugune hoop oli Magnuse teise toa otsa paisanud. Ent see mees ainult tuikus natuke ja ei lasknud Liisi suud lahti. Politseivilkurid heitsid tema näole hetkeks sinise helgi. Liisi mäletas seda nägu häguselt ammustest uudistesaadetest, aga ta oli seda ka üsna hiljuti näinud – samal hommikul DataFortis, kui härra Kivi oma rasvase sõrmega tema puhtale monitorile koputas.

Mees lasi lahti ja hõõrus nägu krimpsutades kohta, kuhu Liisi oli teda tabanud. „Tule kaasa,“ ütles ta ja kadus pimedasse ukseavasse. Liisi selja taga kõmatasid kärgatused ja puhkes automaatrelvade ragin. Ta heitis pilgu üle õla ja nägi majadevahelises pimeduses välkuvaid sähvatusi. Mõned politseinikud kukkusid, teised varjusid liugurite taha ja avasid vastutule. Kopteri helgiheitja libises üle majaseinte ja pea kohalt hakkas kostma raskekuulipilduja mürinat. Liisi lipsas mehe järel mustavasse trepikotta.

Sees oli kottpime, kuid keegi võttis tal käest kinni ja juhtis teda edasi. Tema jalad leidsid trepiastmed. Nad ronisid üles. Liisi haavad lõid iga sammuga tuld ja tema silme ees sähvisid eredad sädemed.
Mees peatus kuuendal korrusel suures lagedas ruumis, mille aknad olid kinni löödud. Väljast kostis summutatud tulevahetus. Ühe suurema plahvatuse kuma tungis läbi lauapragude. Mees tõmbas mantlihõlma alt väikese dioodlambi ja pani selle kergelt helendama.

„Mis seal väljas toimub?“ küsis Liisi.

Mattias Carlo kehitas õlgu. Tema nägu oli sumedas valguses kitsas ja nurgeline, palju kõhnem, kui Liisi uudistest või toimikufotodest mäletas. „Androidid ja Kapo jagavad maid.“

„Ma arvan, et nad on siin minu pärast. Vabandust.“

Carlo heitis mantli seljast. Tema vest ja üles kääritud käistega särk rõhutasid ta piitspeenikest figuuri. Ta seadis oma armidest räsitud sitked ja soonilised käsivarred rinnal risti.

„Ma tean. Ma kuulan politseiraadiot.“

Liisi leidis, et ta ei suuda kuidagi asja juurde minna. Nüüd, kus tõde oli käeulatuses, kartis ta sellele kinnitust saada, nagu tema naha all liikuvad kolvid ja hammasrattad poleks veel piisav tõend. „Magnus tervitab.“

„Või nii? Kuidas tal ka läheb?“

„Ee... Ma arvan, et ta on surnud.“

Carlo vangutas pead. „Sa oled kohe häid uudiseid tulvil, mis? Miks sa tulid?“

Liisi tammus jalalt jalale ja puudutas läbi mantli oma improviseeritud sidemeid. „Magnus ütles, et ma olen android.“

Endine poliitik astus talle sammu võrra lähemale.

„Ma tean,“ ütles ta rahulikult. „Aga sa ei tulnud mind tapma.“

Liisi raputas pead. „Ma ei tööta koos nendega. Miks sa end politsei kaitse alla ei anna? Kas nii poleks turvalisem?“

Mattias Carlo naeratas. „Kapo pole mulle põrmugi suurem sõber kui sulle. Miks nad peaksid mind säästma, kui nad on kõik teised hävitanud?“

Liisi tegi suured silmad. „Kuidas? Kas sa oled siis...“

Mees noogutas. „Jah, olen küll.“

„Aga... sa algatasid robotite vastase kampaania. Sa hoiatasid meid nende eest. Miks?“

Carlo kehitas õlgu. „Sa ju nägid, millised nad on. Noored kibestunud terroristid. Nad ei mõista, et vägivald pole lahendus. Iga hoobiga suurendavat nad lõhet meie ja inimeste vahel.“

„Miks sa siis nende vastu ei võitle?“

„Koos kellega? Kapoga? Nad on niisama armutud ja jõhkrad. Kas nad mitte ei hävitanud tervet elamublokki, et sind ja teisi tabada? Magnusega? Kunagi pidasin teda oma isaks, aga kui tema saaks oma tahtmise, pistetaks meid kõiki laboritesse, võetaks osadeks ja analüüsitaks nagu katseloomi.“

„Võib-olla ongi nii kõige õigem,“ pakkus Liisi kõhklevalt.

Carlo raputas pead. „Ära ütle nii. Me oleme teistsugused, see on tõsi. Aga seda ei tasu häbeneda. See, mis me oleme, on midagi erakordset ja ainulaadset.“

„Aga mina ei näe seda,“ ütles Liisi. „Ma vihkan roboteid ja masinaid. Ma ei saa aru, kuidas võivad need hammasrattad ja juhtmepuntrad olla osa minust. Kas Liisi Mets on ainult programmeeritud isiksus?“ Tema silmist voolasid pisarad. Väljas kõmatas rida plahvatusi ja tulevahetus ägenes.

„Ei, Liisi Mets on tõeline,“ sõnas mees pehmelt ja kurvalt. „Sama tõeline kui Mattias Carlo ja tema elu. Meie mõtted ja tunded on tõelised. Sellepärast nad meid nii väga kardavadki – Kapo näeb meis ohtu inimkonnale ja mässulised androidid ei taha tunnistada, kui palju meil inimestega ühist on.“
Ta liigutas oma parema käe rannet ja sealt ilmus läikiva metallotsaga juhe.

„Sinu programmid on uinunud,“ ütles ta ja tema pilgus oli valu. „Nad sundisid sind ennast petma, et sind relvana kasutada. See oli neist alatu. Kui sa tahad, siis ma äratan sind ja sa mõistad.“

Liisi tundis külmavärinaid. „Kas ma jääksin iseendaks?“

Carlo kõhkles. „Jah ja ei. Sinu mõtted, tõekspidamised ja arusaamad jäävad alles, aga sa avastad endas palju uut.“

Liisi mõtles tagasi oma elule, mis tundus nüüd kauge ja ebamäärane: oma päikeseküllasele korterile, DataForti monitoridel mööda vihisevatele andmevoogudele, naljatlevale kaastöötajate ringile kohvimasina ümber, õhtuti suitsuvine ja klaverimuusikaga täituvale džässibaarile. Ta mõistis ühtäkki kohutava selgusega, et ei saa seda elu kunagi tagasi, ükskõik, mida ta ka praegu Carlole ei vastaks.
Ta noogutas. „Hea küll. Tee seda.“

„Ulata oma käsi.“

Liisi tegi, nagu palutud. Carlo väljasirutatud käsivarres plinkiv kaabel, nõrgas dioodvalguses ujuv tühi ruum ja väljast kostev lahingumüra – kõik näis unenäolisena.

Carlo surus kaabli ühe kindla sujuva liigutusega läbi naha Liisi peopessa.

„Tere tulemast tagasi iseendasse, õde.“

Liisi pähe tulvab enneolematu hulk informatsiooni tema keha ja ümbruse kohta. Talle näib, nagu ta oleks avastanud meeled, mida ta ei teadnud endal olevat, kuid ei suuda juba pärast paari sekundit ette kujutada, kuidas ta ilma nendeta elanud oli. Ta tajub joovastavat kontrolli iseenda üle. Haavades tuikav valu on häiriv ja ta lülitab mõned tajusensorid välja, et seda vaigistada.

Carlo naeratab talle. „Kuidas tunne on?“

„Suurepärane,“ ütleb Liisi ausalt. Ta on üllatunud, et kuigi ta tunneb end täiesti uue ja värskena, peab ta end ikka veel Liisiks ja ka tema mälestused on alles. Ühtaegu on tal ääretult hea meel, et ta suudab üllatuda ja rõõmu tunda. Siis ta naerab, sest nüüd tundub talle nii tobe ta äsjane hirm kõik oma tunded ja mõtted kaotada.

Väljast kostev lahingumüra hakkab vaibuma ja Liisi taipab, mida see tähendab. Üks pool on võitmas ja talle pole erilist vahet, kumb peale jääb.

Ka Carlo näib sama mõtlevat. Ta tõmbab metallotsikuga juhtme oma randmesse tagasi.

„Ma pean minema,“ ütleb ta. „Ma ei saa nüüd kauemaks linna jääda.“

Liisi noogutab. Carlo teeb paar sammu trepi poole, kõhkleb ja küsib siis: „Mida sa edasi teed?“

Liisi jääb mõtlema. Temalgi oleks nüüd linnas raske, sest nii androidid kui politsei otsivad teda taga ja tal pole tahtmist end kummagi kätte anda.

„Ma ei teagi. Aga sina?“

Carlo tõmbab vihmamantli selga. „Lähen sinna, kus mind ei leita. Kuhugi linnast kaugemale. Lõuna pool on piisavalt metsi ja mahajäetud asulaid, kus end varjata. Aga ma tulen veel tagasi. Kunagi, kui mul on sellele kõigele lahendus.“

„Ma tulen sinuga kaasa,“ ütleb Liisi. Niisama lihtsalt see käibki. Ta on otsustanud.

Carlo ei vasta, vaid hakkab suurte sammudega trepist üles minema. Liisi järgneb talle.

Nad sööstavad välja katusele ja neid tervitab vihmajärgne värskus, milles on veel aimata happe nõrka hingust. Katuse keskel ootab neid väike hall minikopter. All lõõmavad politseikopteri leekides rusud, mille ümber sagivad pisikesed tumedad kujud. Liisi taasavastatud sensorid võiksid talle lihtsasti öelda, kas need on androidid või Kapo mehed, aga see ei huvita teda – mitte praegu.

Minikopteri rootorid hakkavad pöörlema. Liisi pöördub veel kord tuledes kesklinna poole ja tõmbab kopsud happevihma-järgset värsket, puhtaks kooritud õhku täis. Ta naeratab.

See on uus algus.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0051)