Jäiselt lõikav tuul, mis oli otsustanud iseendaga peitust mängida, luusis mööda kitsaid ja klaustrofoobseid koridore - puhudes omaenese viisil mitmeid tuntud ja tundmatuid vaskpille. Vana halli ehitise ovaalsed aknad andsid oma parima selleks, et iga äraeksinud vihm ei näeks neis suurepäraseid trumme, mis toovad ka halvimast muusikust välja tema kõige halvemad omadused. Samas, nende kriiksumise taktis võinuks mõni hullunud langetõbine lausa šeiki vihtuda. Või reivida.

Ta haigutas. Niimoodi, et lõualuud ragisesid ja võis näha, kuidas paberõhuke nahk sissevajunud põskedel tõmbus otse haigekstegevalt pingule. Palavikulise läikega silmad otsisid valgust. Valgust! Seda oli tema kitsukeses kambris nii vähe. Nii vähe, et iga väikenegi valguskübe tuli kohe kinni püüda ja kindlasse kohta paigutada.
Kõige kindlam koht on muidugi kõht. Seedetrakt, mis keeldus väljutamast ülejääke, võttes kõigest kõike. Iga viimanegi valguslible oli väärt tervet maailma.

Viimane kuu oli eriti vilets. Ta oli küll lootusrikkalt avanud silmad iga viie minuti tagant, aga ei midagi. Peale tuule suurepäraselt vinguva, kilksuva ja huugava vasegrupi polnud suurt midagi kuulda. Ta pingutas kõiki meeli, et kuulda mingitki liikumist. Mitte midagi... Liigutada ei suutnud ta ennast juba viimased paar sajandit. Niisiis tuli lihtsalt oodata. Sest vahetevahel tulvas valgus sisse maja kõikidest pragudest. Ühel eriti märkimisväärsel päeval, ta muuseas mäletas seda päris täpselt (tuul oli oma vasegruppi toonud sisse trombooni), tulvas valgus sisse igast keldri poorist. See oli pidu! Üks valguskübe ronis sisse tema avatud, alati näljasest suust ning korraga - korraga ta elas, jaksas tõusta põlvedele, korjata ahnelt enda sisse iga valguskiir, ja siis... siis ta kõndis!


Illustratsiooni autor Reti Lõhmus

Oli kuidas ta kõndis! Tormas ringi nagu inimene, nagu päris inimene. Luusis ahistavates, räbaldunud väljanägemisega koridorides, loendas ähmaste klaasidega kajutiaknaid, jõudis isegi tekile. Pilved katsid suurepärast tähist ööd, aga ta nautis igat viimast kui sekundit. Jah, isegi tuult, mille igavesi vasegrupi ulguvaid viise oli ta õppinud jälestama.

Aga nüüd.. ta oli valmis kõigeks, isegi rottimiseks! Kuigi ta ei teadnud selle sõna otsest tähendust, oli ta ometi kindel, et tuli rottida. Sest muud valgust ei uskunud ta enam loota.
Ainult rottide rottimise valgus, rottide veri võis päästa ta igavusest, igavesest tuule kakofoonilisest sümfooniast selle vana, ammu äraunustatud laeva vraki põhjas. Vähemalt nii uskus see Noa-aegne vampiir.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0028)