Sel hommikul oli loss saginat täis, kuna oli troonipärija sündimispäeva neljateistkümnes aastapäev ja kõik olemasolevad tornikellad olid saatnud oma kõmisevat õnnitluskõminat juba ammu vapustatud kõrvakiledele päikesetõusust saadik. Piduehteis troonisaalis toimus aga suurejooneline õnnitlustseremoonia ja tühja trooni jalamile paigutatud aujärjel istus sünnipäevalaps ise, võttes vastu aupaklikusega kaetud kingitusi ülikutelt, kelle nimesid ja sugupuu üksikasju heeroldid talle valjul häälel ette kõmistasid.
Lisaks pidi järgneval päeval toimuma ka tänase päevakangelase kroonimine, aga...
Kroon oli saladuslikul teel kadunud ja vastuvõturuumi sagimisest veel suurem siblimine toimus ülejäänud lossis, kus kogu sünnipäevapidustustest eemale jäänud ülik- ja teenijaskond seda varavalgest saadik taga otsis.
Igaüks oli seda just ennem näinud, mitte keegi ei teadnud selle kohta midagi ning nii õhuslendlevaid padjasulgi kui ka pooldepõlve kerkivaid vaibanurki saatsid aina veendunumalt ja veendunumalt kõlavad kinnitused, et loss on küll viimane koht kus see olla saab.
Tegelikult polnud neil õigus, kuna kroon asus lossis või pigem siiski selle all ehk osas, kust keegi seda veel lihtsalt otsida polnud taibanud. Täpsemalt asus see otsimisindu teesklevate ringitormajate jalge alt mõnisada jalga sügavamal ning vedeles kandekotis, mis kuulus ühele tegelasele ühest kummalisest seltskonnast.
Just nimelt, lossialuse Kuningliku Hauakambri katakombides liikus seltskond, kellest enamus - vähemalt välimuse järgi - sinna kuidagi ei sobinud. Näiteks olid nad silmnähtavalt elus, krüptivardja ametiriietust kandis neist vaid üks ning ülejäänutest olid kõik peale viimase oma kohevakarvalistes tuhvlites midagi sellist, mis on harjunud pigem pehmete Peroosia vaipadega kui selgest surmahõngust täidetud iidrõskete katakombiseintega.
Seltskonnast viimane poleks aga sobinud tegelikult üldse mitte kuhugi, tähendab üldse mitte kuhugi teadaolevates kuningriikides. Vähemalt viimased 200 aastat kestnud seaduse järgi.
Ainuüksi tema linnupead meenutava pika nokaga peakate andis märku kõigile peale pimedate, et tegemist on kohtumiseks halvima valikuga. Halvima muidugi juhul, kui sind ei ole tegelikult palju ja te juba mõne sellise otsimisega ei tegele.
Ausalt öeldes ei kartnud keegi seltskonnast ümbritsevate hauavarjude vahelt vilksatavaid seinu ja nende ümber mustavas pimeduses peituvaid olematuid ohte pooltki nii palju kui teda, keda nimetati Surmalinnuks, Kooljalinnuks, Hädakutsujaks, Hukusanajaks, Itkutoojaks ehk lühidalt seda hiiglaslikku kogu, kes nende sabas kõndis.
Tegelikult oleks mainitu võinud vabalt ka ees kõndida, sest kui keegi tema kaaslastest oleks näinud kuidas ta silmnähtava huviga ümbritsevat pimedust jälgis, oleks olnud selge, et valguse puudumine on viimane pisiasi, mis tal nägemist segab ning vaevalt, et see kuuele niigi saapasääres kolksuvale südamele hästi oleks mõjunud.

Mainitud seitsmik liikus vaevaliselt ja pea pilkases pimeduses, kui mitte arvestada krüptivardja ametikuube kandva vanamehe käes värisevat ja tema ninaesist valgustavat tulelonti.
"Seisa," nõudis temast järgmine järsult. "Näita tuld, sinna. Ei, vasakule. Ma tahan vahepeal midagi näha, sest..."
"Oh, liigume parem ja jõuame ehk lõpuks ka kohale. Ma juba tunnen, kuidas miski läbi naha mu kontidesse poeb ning võtku mind vanatühi, kui see pole kooljavaimude enda hingus," halas keegi kuningliku ülemlaekuri häälega vahele, kuid peatumist nõudnud ülemkantsler oli juba seisatanud ning sundkorras tegid seda ka tema kaaslased, tekitades pimedas katakombis huvitava doominoefekti.
Vardjas näitas tõrvikuga kuskile pimedusse, kus tõrvikukumas võis pigem aimata kui näha midagi, mis võis valguses olla ukseava ning kõik kinnistasid oma pilgud mustavale tühjusele, mis vahelduseks asus millegi aimatava vahel.
“Harald VII, tuntud ka kui Harald Päästja, kui ka Murekiva Harald, kui ka Kuningas Harald VI Kiidetu poeg Harald VII Murekivalt,” luges vardjas uksekohalt kulunud raidkirja.
"Ta oli kuues peale Harald Õnnistegijat,“ sõnas kõiketeadev kuninglik ülemkroonik kuskilt rivi keskosast.
„Jah, palju pole jäänud. Siin korrusel on veel kolm hauakoda, siis trepist alla, natuke maad lisaks ning olemegi kohal," sõnas vardjas julgustavalt ning kuna järjekorras eelviimane oli järsku ilmutanud kahtlast edasiminekulusti, siis liikus ka tema edasi, sest paigalejäämine tähendanuks talle suure tõenäosusega lõhnastatud tuhvlite alla jäämist. Mitte, et ta seal juba põhimõtteliselt olnud poleks.
"Pidage vastu. Mida meie Vana Kuningas ilma teieta peale oskaks hakata – ta kärvaks ära ha-hõ-hõ..." lõpetas ta ülemäärasest lustlikusest võdisedes ja oli aru saada, et vardjas üritas seltskonnal tuju tõsta.
Talle vastas ainult haudvaikus, vaikus keset pimedust, pimedust, mis oli täis hirmunud inimesi ja... Teda.
Lisaks andis see vaikus mõista, et järgmine vardjapoolne lõbustus algab silmusega ning esmakordselt Hauakambris hirmu tundva vahimehe enesetunne langes allapoole kohutavat.
Nagu sellest veel vähe oleks, märkas ta pilku seljataha heites, et pimedusest väljajoonistuva Kooljalinnu hiigelsiluett tundus pimeduses mitte ainult et nägevat, vaid ka sellega, mitte just kõnelevat, aga - hääletult lobisevat.
Vardjas võdistas ennast tahtmatult ja leidis, et nendesamuste lindpriiks kuulutamine oli arvatavasti kõige targem tegu, mis kunagi üldse tehtud.
Nende maski ettenäitajale maksti veel senini kopsakat autasu tingimusel, et seal kedagi elusat sees pole. Seetõttu tungis nii mõnigi oma õnnetuseks noorima pojana sündinud aadlivõsu palgatud õnneküttidega Thisarrdämni mägedesse, et mitte kerjakoti vältimiseks oma vanaduspäevi Möilandi Võõrleegionis mahamädaneda.
Muuseas, pea kõigil neist võsukesteks oli nimeks Ivar ja enamus nende palgatutest tulid isegi tagasi. Selleks, et järgmise poolearulise ilmumiseni õllesarve taga aega parajaks teha.

Hetkeks, mil seltskond juba hauakambri kõige alumisele tasandile viivast trepist alla kõndis, oli oma mõtteisse uppunud vardjale selge, et tema varasemal elul polnud tegelikult midagi viga. Vähemalt mitte niipalju, et ennast selle vandenõulaste kamba tegudesse segada, kuid oli juba hilja ja needes päeva, mil kuninglik ülemnõunik oma keelituste ja ähvardustega tema juurde tuli, kõndis ta edasi enda julgustamiseks valjult selgitusi jagades: "Kohe-kohe oleme kohal. Siin vasakut kätt on veel kaks koda, kuhu on maetud Õnnistegija pojad. Nooremast, Harald III Vallutajast, me möödume praegu ja kohe tuleb vanem - Harald II Vägev, ainult paar sammu veel. Õnnistegija kong tuleb ka kohe, see paikneb otse koridori lõpus, mitte kõrval - mina juba näen."
Ja nii ta vadistas, vahepeal vaba käega kuskile pimedusse osutades, kuni tema tõrvik äkitselt kadus ja ülemkantsler avastas millegi otsa põrgates, et ennist paari jala kõrgusele jäänud võlvlagi oli asendunud oluliselt madalamaga. Kohe nii oluliselt madalamaga, et seltskonnast kostev ägin andis mõista, et kõik seismise, istumise ja lamamise vahele jäävad asendid on nende jaoks kurjast ning eelviimasena kõndiv ülemnõunik Tähtüskögg mõtles ennast kokku voltides, kuidas hiiglasekasvu Surmalind siia ilma käpuli laskumata sisse mahub. Ta poleks põrmugi imestanud kui sünge kogu nende seljataga oleks kõndinud peaga enda ees võlvlage purustades või kui lagi oleks tema ees kõrgenenud.
Paraku jäi tal vastus saamata, kuna mitte ükski vägi siin ilmas poleks sundinud teda puhtalt uudishimust seljataha vaatama ja sammud tema taga ei katkenud. Ta juba kahetses, et polnud tosina asemel kahte tosinat endale ustavat Pantserjäägrit salaja väljapääsu ette paigutanud, sest terasele, eriti kui see tuleb ootamatult ja kiirelt, ei pea vastu ükski nõidus, aga.
Ülemnõunikuna teadis ta ka, et numbrid on tihtipeale määravad ning valem „mida tihedamalt seda teravamalt" kõmistas tema peakolus kõndimisega ühte rütmi.
Vana Kuninga hauakojas läks lagi järsult kõrgemaks. Ennast Kreboonia E-deks voltinud seltskond sarnanes jälle kahejalgsetele ning riburadapidi kogunesid nad igijääst tahutud kamaka ümber, mille sees lamas Kuningate Kuningas.
Jah, seal lamaski Harald Õnnistegija ehk Tema, kes oli tulnud kaugelt üle mere, peksnud puruks kohalikud vaenlased, rajanud Möilandi kuningriigi ja keda veel kuussada aastat hiljem heldimuspisaraga silmis Vanaks Kuningaks nimetati.
Seltskond nihkus tasakesi teisele poole jääkamakat, surudes ennast kokku justkui sooja otsiv kutsikatrobikond, ja seinu katvalt härmatiselt ja jääkattelt tagasi peegelduv tõrvikuvalgus muutis nende niigi hirmust koolnukarva näod veel jubedamaks.
Ka ainsana sissekäigupoolsesse külge jäänud hiiglaslik vari ligines jääkamakale ja seisatas.
Mõnda aega valitsenud piinliku vaikuse katkestas ülemkantsler, kes sammukese eemaldus, pilgu rivi kaugemas otsas loitlevasse tõrvikusse puuris ning inimsilmale kadunuks jäänud oraatorliku žesti saatel lausus:
"Niisiis, meie käes on raske kuningriigi päästmise kohus. Vana Kuningas on ainus, kes suudab meid pöörata tagasi hukatuseteelt, kuhu tema vääritud järglased meid viinud on ja millele noor prints meid oma kättemaksuhimus homme lõplikult suunab. Uue koiduöö pirrud saagu lõkenema meie mälestusele kangelastena tulevail põlvil."
Ta katkestas hetkeks puterdamise, katsudes äsja meeles olnud ilukõne üksikuid lõike mingissegi korda seada ning viimasedki tekstikatked pudenesid ta peast pimedusse. Ta seisis edasi, oodates midagigi julgustavat, kuid kuna seda ei järgnenud, kogeles ta jätkuks:
"Seega, kas me oleme siin teekonna lõpus oma otsustes kindlad ja tegudes üksmeelsed?"
Kõik vastasid ebamugava vaikusega, kuni kantsleri treenimata põlv kolmandal katsel laekurini ulatus ja too suu avas.
"Ai-jah, meie riigikassa on tühi, kuningriik vaagub hinge ja kui prints tahab jöörlandlastele oma isa eest kätte maksta, mida ta paraku tahab, siis oleme pankrotistunud veel enne kui armee relvadele saame. Õnnistegija on meie ainus võimalus. Kuningriigil pole praegu muud lootust, kui meie ... Vana kuningas," ning üksteise järel pääsesid ka ülejäänud seltskonnal häälepaelad valla.
Kõik nad kinnitasid omalt poolt, et kõik on hukas ja päästa on vaja ning nii üksteise järel kuni rivi lõpuni ja teistpidi tagasi.
Katkendlike ja üksteisest ülepakkuvate sõnakõlksude katkestamiseks võttis ülemnõunik kandekotist krooni ning lausus:
"Meil ei ole ka enam tagasiteed. Praeguseks otsivad nad lisaks kroonile ka meid ning ma ei usu, et keegi neist meie selgitusi kuulda tahaks. Seda ka juhul kui.." ta tegi tähendusrikka pausi ja jätkas "....juhul kui kellelgi meist peaks mõni säärane selgitus olemas olema."
Veel üks paus, mille kestel ootas Tähtüskögg, et kõik tajuksid kui kurjakuulutavat pilguga ta neid pimedusest puurib ning nähes, et keegi isegi mitte ei liigahtagi, asetas ta krooni jääkamakale ja sättis selle nii, et see jäi kuninga rinna kohale.
"Kas me peame lahkuma? "pöördus ta Kooljalinnu poole.
"Ei," kostis kõnetatu, "see kaua ei saa kestma."
Viis kuuest vandeseltslasest kuulsid Surmalinnu häält esimest korda ja nad tundsid kuidas kananahk nende ihule tekib - juba olemasoleva peale.
See oli lihtsalt selline heliliselt konarlik ja krigisev . Justkui vastu kiviseina kraapiv mõõgatera ja kui nad oleks suutnud teineteise mõtteid lugeda, oleks nad leidnud, et nad iseloomustavad seda kõik samasuguste omadussõnadega - kirjeldamatu ja vastik.
Samas lootsid kõik, et neil on kunagi võimalus seda lummatud vestluskaaslaste ees kirjeldada või veel parem, seda mitte mingil juhul mäletada.
Kooljalind aga, laskmata ennast segada tõrvikuvalguses seisjate silmnähtava vastikustundega segatud surmahirmust, jätkas:
"Suri Õnnistegija 600 aastat tagasi, veriliinis pole katkeid ja vägi kroonis on nüüd tugev. Ei lähe kaua."
"Ja," jätkas ta peale jahmunud vaikust, mida tekitades üritasid kõik endas mahasuruda tahtmist käed kõrvadele lüüa ja kuhugi minema joosta, "teadke, et kui peaks õnnestumaks saama, see teie tahtmine, et kõik mille pärast ma teen, on meie kokkulepe… Kui te mind petma peaks - te kauaks ei ela."
Sa ei jõua siit katakombist kaugele, mõtles nõunik Tähtüskögg, kes juba kahetses, et tosina asemele kolme tosinat jäägrit polnud vajalikuks pidanud, aga selleks oli endiselt hilja. Nagunii hüplesid nad kõikuvatel kaalukaussidel ja imede imetabasest kokkuklappimisest tulenes nende ettevõtmise õnnestumine juba algusest peale. Uus kuningas lööks nad lihtsalt maha niipea kui kroon ta juustele on maandunud, sest see et ta neid mõne kuu taguses "pisikeses söögitrikis" ei süüdistanud, ei tähendanud sama, mis ei kahtlustanud ning seega ülemnõunik lihtsalt lootis, et kõik läheb parimat rada pidi.
"Jah, me mäletame - ning lisaks armuandmisele ja õigeksmõistmisele teile ja kõikidele teie vendadele ootab teid minupoolse tänuavaldusena ka kuningliku ülemloitsija ametikoht," ütles ta valjult ning lootis, et Kooljalind tema mõtteid ei loe või neis vähemalt valet ei taba.
Surmalindude tavainimeste keskele tagasilubamine oli miski mida ta eladeski poleks olnud nõus tegema. Vähemalt mitte pärast esmakohtumist selle vanu surmakunste harrastava kogukonna liikmega, kelle käes oli hetkel tema tulevikuväljavaateid õhus hoidva niidijupi jämedam ots.
"Ja varakambrist nii palju kulda kui heaks arvate," lisas Viimseks Penniks kutsutud laekur kiirelt ning üksteise järel kinnitasid kõik peale vardja oma panust lepingu püsivusse ning lisatasusid, mida nad vastavalt oma ametikohale võimaldada saavat.
"Juhul muidugi kui Õnnistegija ise ka teie kui ülemloitsijaga nõus on," lisas Tähtüskögg ning järjekorras täiendasid nad ennast kõik. Kaasa arvatud vardjas, kes midagi lubanudki polnud.
"Igaljuhul, Õnnistegija peab nõustuma teie ja teie... ametivendade põlu alt vabaks laskmisega, kuna teie... Meie Õnnistegija... olete ju see kes ta uuesti ellu toob. Mina teen omaltpoolt tema veenmiseks muidugi kõik," mesitses Viimne Penn lõpetuseks, kuna tundis, et ohjad liiguvad liiga ülemnõuniku suunas.
Kooljalind näis nagu millessegi süvenevat ning krigises vastuseks: "Ei, mitte nii. Viimsed eluriismed, kadusid krooni, mis tema pojale pähe sai. Iga kuningas teab, et ta valitsema peab ja võimu surres oma järglasele pärandiks andma peab. Muidu katkeb verivägine side - see neile sünnilt kaasas on ja kroon kinnitab seda... kui.."
“Koodeksile pitserit?” pakkus kroonik abistavalt ja kui Kooljalinnu nokk talle tänulikult noogutas, taipas ta, et see tänuavaldus oli ebameeldivam kui ükskõik milline tema nimega algav hukkamiskäsk seda olla võiks.
Kooljalinnu nokk pöördus ja krigin sealt alt jätkus:
“Ma kutsun ta tagasi ja kaotan tema mälestuse "edasi andma" ja vahetan “laenama"-ga ja ta ise teab, et naaseb... tagasi teile kuningaks olemiseks." Kooljalind lõpetas ja ükskõik kui palju ka Tähtüskögg ennast "vähesest suhtlemisest tingitud kõnepuudulikkuse" või "kadunud Vanakeele ainulaadse näitega" veenda ei püüdnud, ei saanud ta kuidagi lahti tundest, et räägib surnud timukakirvega.
"Hakkame peale - hakake peale tähendab..." parandas ta kiirelt, katsudes enda hingest kahtluseusside pesakonda välja rebida ja põrkas taganemiskatsel vastu seina, mille poole ta endalegi märkamatult nihkunud oli.
"...enne kui meid otsima tullakse," lisas ta endalegi võõral häälel ning kui üks mees taganesid ka kõik ülejäänud surnud Õnnistegijast niikaugele kui Hauakoja sein võimaldas.
Järgnevat ei näinud neist keegi, kuna kokkuleppimata olid nad kõik silmad sulgenud. Kuid, kui nad oleks need lahti jätnud, oleks nad näinud, et Kooljalind jääb oma tegevuse teatraalsuselt alla isegi koertele kirburohtu määrivale rändposijale.
Hiiglaslik kogu lihtsalt tõi oma rüü alt nähtavale kaks pisikest tõrvikut, asetas need nii, et need kroonile toetusid ja asus rüü alt ilmunud tuleraua ja taelaga sädemeid täksima. Ta küll pomises samal ajal midagi, aga see pomin võis olla vabalt ka lendulastud vandesõnad halvastisüttivate tulelontide aadressil - mis ei süttinudki.
Isegi mitte korraks, kuid kuningat ümbritsev jääkamakas tõrvikute all hakkas silmanähtavalt ja märkimiväärse kiirusega sulama, paljastades Õnnistegija kuussada aastat igijääs seisnud ning silmnähtavalt rikkumata surnukeha.
Kui jääkamakas oli tilkagi vett endast järgi jätmata kadunud, muutus kooljalinnu pomin järkjärgult vaevukuuldavamaks, kuni katkes. Taela ja rauda mahapillates haaras ta järsult krooni, mis kuninga rinnale oli vajunud ning surus selle talle kõiki tseremooniareegleid rikkudes pähe. Hetk hiljem kiskus ta selle jälle ära ja asetas rinnale tagasi - sellega tundus ka kogu loitsmisega ühel pool olevat.
Aina pikemaks venivas vaikuses avasid vandeseltslased üksteise järel silmad ning jäid kohkunult endiselt surnud kuningat põrnitsema. Ka surmalind tundus justkui tardunud olevat ning nägi välja isegi rohkem surnud kui see, kelle ta tagasi kutsuma pidi.
Viimne Penn oli esimene, kes suu avas ning tema karjet: "Ta ei ärka, ta ei tulegi! Mis nüüd teeme?" saatsid hirmunud hüüded siit ja sealt.
Ülemkantsler sundis end ennast kokku võtma, et öelda midagi, midagigi, kuid ei suutnud ning saatis abiotsiva pilgu Krooniku poole.
Ka see oli vakka ning tema pea liikus üles-alla nõksatustega, suunates pilku kord kooljalinnust võimalikult kaugele, kord Õnnistegijale.
Olukord läks järjest rohkem ja rohkem käest ära - juba oli Viimne Penn kogu oma koguka kere nurka surnud ja tihkus seal hüsteeriliselt nutta.
Ülejäänud olid oma abiotsivad pilgud suunanud Tähtüsköggile, kes lihtsalt seisis ja korrutas läbi vuntside enda nina alla "Nüüd on kõik, kõik, kõik. Nüüd on..."
Selle apaatiast ja hüsteeriast koosneva kaose katkestas ühenduskäigu poole nihkunud vardja röögatus: "Nad tulevad! Meile tullakse järgi," ja kõik kuulsid järsku, et kuskilt, kus võis olla trepp, kostuvad lähenevad sammud ja aimata võis ka Kuningakoja Hüsgaardi relvade kõlinat.
"Teie olete süüdi! Ma ütlen, et te sundisite mind..." röögatas vardjas uuesti ja sukeldus pea ees madalasse tunnelisse, mis koda käiguga ühendas, ja hüvastijätuks saadetud "Olge te neetud" oli viimane mida nad temalt kuulsid.
Vandeseltslased vaatasid üksteisel nõutult otsa ja avastasid, et nende tagavaraplaanidest, mis algasid kõigil enam-vähem käiguga „Ja siis hiilin ma salamisi välja ning..“ pole põrmugi tolku ja nii nad lihtsalt seisid ja põrnitsesid üksteist kahtlustavalt läbi valitseva pimeduse.
Sammud olid katkenud, kuid oodatud vaikuse asemel kostis mingi raksatus, mis kõlas nagu paks klaas oleks murdunud. Seejärel sammud jätkusid kuni uue raksatuseni.
Kergendusilme vallutas tasapisi seltskonna näod, sest peale Kooljalinnu olid nad suurimaks ohuks enda elunatukesele pidanud Hüsgaarde ja neile need sammud kindlasti ei kuulunud. Ka paanikast sündinud relvakõlin oli kadunud.
Kuid ka viimane klirisev raksatus oli juba vaibunud. Paljude jalgade poolt tekitatud sammude müdin kostus järsku liiga lähedalt ning meeleheiteni jõudnud ülemnõunik kargas surnud Õnnistegija juurde ja peksis teda lahtise käega vastu nägu: "Ta on elus! Ma olen kindel, et... ta hingab... ei, ta näeb... ja ta kuuleb, ta on elus! No aidake mind!" karjus ta hoopide vahele ning katsus lamajat istukile tõsta. Ka ülemkantsler toibus ja katsus oma harjumustele vastupidiselt talle appi tõtata, kuid põrkas oma ehmatuseks vastu raidkujuna tunduvat Kooljalindu.
"Ma väga vabandan," pomises ta jaburalt ja taganes kiirelt lähima seinani.
Tähtüskögg raputas endiselt kuningat ja üritas teda kõiki jõu ja massireegleid eirates kättpidi õla najale vedada.
Sammude müdin – ei - väga paljude sammude müriaad, kostis juba vahekäigust ja ülemnõunik taipas ehmatusega, et ta on valel pool lavatsit. Endalegi üllatuseks suutis ta üheainsa hüppega teisele poole kuningat karata, ennast oluliselt vigastamata näoli maanduda ning end uuesti püsti ajades märkas ta, et kroon oli vahepeal loitma löönud justkui selleks, et ruumisolijad näeks, kuidas esimene kogu madalast võlvkäigust nähtavale ilmub ning otsejoones lamava Õnnistegija juurde marsib.
Kogu kamp oli jälle vastu kongiseinu kössi vajunud ning nihkus üksteisele lähemale.
Vaid kojaülem ajas ennast sirgu ja andis au kuningas Harald Uuekslooja järel sisse astuvale Harald XXXIV-le, kelle teenistuses ta noore poisina oli alustanud. Kuid kunagiste kroonikandjate rodu ei lakanud. Nähtavale ilmus juba kolmas, siis neljas ja nii edasi kuni 600 aastat dünastia järjepidevust oli külma ja surnud massina, hingevaakuvad vandeseltslased enda vahele võdisevaks tombuks litsunud.
Vaid Surmalind seisis segamatus üksinduses oma endises asukohas ning tundus, et isegi surnud väldivad teda.
Valitses üürike vaikus, mille katkestas Surmalinnu karje.
See polnud tegelikult karje, seda ei oleks saanud ka kriiskamiseks nimetada. Pigem oli see heli, mille suudab kuuldavale tuua vaid keegi, kes ei ole enam täiskohaga siin ilmas ning justkui märguande peale väljusid kroonist sajad valguskiired, mis kogu Hauakoja sinistesse varjudesse võõpasid.
Kuningas Harald Uuekslooja võttis uue haudvaikuse hoos Õnnistegija rinnale sattunud krooni ja asetas selle enda surnud isale. Nii kui tema kämblad olid kroonist lahtilasknud, vajus ta enda kõrvalseisjatele peale, nende najal tasapisi põranda poole libisedes.
Kummaline rituaal jätkus.
Igaüks edastas krooni enda eelkäijale ja vajus kokku. Nad lärtsatasid maha nagu veega täidetud torupillipaunad ja kui isegi surnuna olid nad suutnud säilitada kuningliku väärikuse, siis vajudes minetasid nad kõik mida ühele suursugusele laibale omaseks peetakse. Justkui vettind puuhalgudena vajusid nad üksteise järel hunnikusse kuni kroon tagasi Õnnistegijani jõudis ja kogu surmatantsu jälginud seltskond avastas, et mütsatajad olid omadega ühele poole saanud ning Kuningate Kuningas tõusis istukile.
Ta oli ülimalt kuninglik ning jume tema näol andis talle välimuse, nagu poleks ta kunagi surnud olnudki.
Pühaliku vaikushetke katkestas heli, mille tekitas õhus vihisev surmalinnu varrukas, kui too justkui seltskonnale või hoopis kuningale teed näitas ning pöördudes koridori ühendava võlvkäigu poole marssis. Kõigi üllatuseks tõusis Vana Kuningas ning järgnes talle.
Ka troppikogunenud seltskond hakkas ennast suursuguse dünastia vahelülide vahelt välja õngitsema ning kaaslasi järgi ootamata sörkisid nad kaugenevale valguskumale järgi.
Ainult ülemnõunik, kelle jalge ümber olid Haraldi järglased eriti mühaklikult käitunud, siples endiselt, üritades kord enda jalga välja tõmmata, siis vahelduseks selle peal lamajaid eemale lükata.
Rohkem enda kaaslaste suunas lendulastud vandesõnade vägivõime kui olematu lihasjõu tõttu suutis ta end lõpuks vabastada ja vahetpidamata koperdades suundus ta sinnapoole, kus pidi mälu järgi avaus olema. Nagu tellitult, õnnestus tal juba kuuendal katsel oma ribid vastu sissekäigukaart ära põrutada ja juba teisel korral sealt edukalt sisse lipsata.
Tema hobuserauaks painutatud kehas pesitsev nõunikuhing aimas läbipõrumist. Tegelikult oli ta seda aimanud juba sellest hetkest, mil nad haukambrisse sisenesid, kuid praeguseks paistis juba kõik täiesti pahupidi või pigem kadunud olevat. Paraku aga oli ta liiga kaua ülemnõunik olnud, et mitte täielikult usaldada seda, mida ta näeb ja suures osas oli ta oma ametikohal püsinud seetõttu, et ei usaldanud ka seda, mida ta kuulis.
Siiski üritas ta juba kuskil ülemisele korrusele paterdava seltskonna kannul tõtates välja mõelda, mis umbkaudu juhtuda võiks.
"Kui Surmalind on kuninga enda tahtele allutanud, siis lõppeb see jama kohe, kohe kui nad Hauakambrist välja jõuavad - tahaks vähemalt loota -, kuid mis siis kui kuningas seejärel uuesti otsad annab..." pomises ta käsi tikksirgelt eeshoides läbi pimeduse koperdades: "Me ei saa ju ometi surnud laipa troonile panna, pealegi...."
Tasapisi taipas ta, et ühelt imelt teisele imele ehitatud nahapäästmise ülesanne sõltub veel ühest imest. Oma kergenduseks leidis ta aga, et see on eelnevate kõrval köömes ning rühkis vapralt läbi pimeduse.

Lõpuks, kui meie viimane kangelane oli kõigi looduseaduste vastaselt ja ühes tükis ülemise tasandi trepiavast väljunud, leidis ta sealt vähemalt viite erinevat liiki ihukaitseväelastest koosneva laipkatte. Uue põrandakaunistuse äratuntavamateks elementideks olid Hauavardja surnukeha ja nooltega rikastatud pruunikashallis rüüs vedelev hiiglane, kellega ühte komplekti kuuluva maski nokaosast turritas välja rohkem kui viis sulisotsalist surmakülvajat.
Teatava uhkuse ja rahuldustundega märkas ta, et ainsateks elusolijateks olid tema ustavad jäägrid, kes tardununa keset üleüldist hullumaja seisid.
"Sellesamusega on siis korras," mõtles Tähtüskögg ja kuna loo kulg paistis jälle mingis uues suunas laabuvat, siis karjus ta lähimale soolasambale: "Kuhu nad läksid?" ning avastas, et nii hääl kui kaks hõõguvat tükki tema rinnus annavad vist märku kohe-kohe otsiandvatest kopsudest.
Pantserjäägrite kapten vaatas pärani silmi talle otsa ja maigutas tühjalt suud. Üks lähemalseisja viitas käega kuskile koridori, mis oli teadaolevalt kõige otsem tee troonisaali, kiuksatas midagi ja kukkus kokku.
"Kõigepealt tulid teised... ja te keelasite laskmast kedagi väljuda või siseneda... ja siis vardjas... ja ta oli üksi... ning siis TOO... ja..." kokutas ennast vahepeal kogunud kapten. Paistis, et vaene mees on ka katkemise äärel, kuid imekombel suutis ta jätkata.
"Ja siis tuli veel... Kas-kas-kas Õnnistegija on tagasi tulnud? Kas see oli tema?" kähisesid ta sorgu vajunud vuntsid lõpetuseks.
"Ja, jah, jah ja kui te mind nüüd kiirkorras siit troonisaali ei toimeta, siis ei saa te sellest just kuigi kauaks rõõmu tundma," lõõtsutas Tähtüskögg, kes isegi ei üritanud enda häälde enam midagi käskivat manada, vaid saatis vaateväljas viibijatele oma kõige läbitungivama ülemnõunikupilgu.
Justkui läbi ime tervenes viis seitsmest ellujäänust ning tekitasid tema ümber hetkelise sagina.
Peale mitut klassikalist „ kus mu käed on ? – tüüpi tõstmiskatset“, õnnestus kahel neist Tähtüskögg enda vahele tõsta ning nii kulges ülemnõuniku tee mööda koridore ja alles jäänud viimaseid lahutavaid treppe kiiremini kui ta ise elu sees oli suutnud liikuda.
"Pange mind nüüd maha!" jõudis ta röögatada veel enne, kui tuulekiirul tormavad jäägrid koos temaga troonisaali viiva ukse eeskardinast joonelt läbi oleks murdnud.
Uuesti oma jalgadel seistes, lõi ta ennast ametikohaselt küüru, köhatas enesekindluse esilemanamiseks ja kohendas oma ametirüüd.
Taibates, et see näeb välja nagu oleks teda selles paar korda maetud kloppis ta seda katseks labakäega, kuid imedega paistis vist sekskorraks ühelpool olevat.
Ainult kolm keldrikakandit pudenes rüüvoltide vahelt ja sellega ka kogu edulugu piirdus. Esimest korda elus ohates lõi ta mõttes kõigele käega ning tuhvlite lustliku lirtsumise saatel astus ta vaikuse ja vaikivate inimestega täidetud troonisaali.
Ta avastas alles nüüd, kui lärmakas on maapealne vaikus maaalusega võrreldes – kuskil pasundas kass, kärbsed mürisesid lae all ja keegi polnud jõudnud veel kellamehi ära uputada.
Lisaks vaikivatele oli saal täis ka surmahirmust pakatavate nägudega inimesi ja laias laastus need kaks gruppi kattusid. Kõik, ka kõrgeimad aadlikud ja õukondlased, seisid. Isegi prints oli oma aujärjelt tõusnud ning paistis, et iseloomuomane trots polnud suutnud veel ta näolt ehmatusilmet minema peletada.
Trooni täitis aga justkui postamendilt mahaistunud Harald Õnnistegija ise.
„Ahahh, nüüd, kus kõik on saabunud..." alustas Õnnistegija püsti tõustes.
Ta astus sammu ette, peatus, nii et jalad ühele joonel jäid ja käsi seljale sõlmides hakkas ta rääkima.

Kõik oli nii nagu kroonikud, lavastajad ja kunstnikud seda viimased kuussada aastat kujutanud olid. Miimika ja raudsed sõnad olid nii tõetruud, et Tähtüskögg üritas ilmselget vastust mahasurudes meenutada, et kas kuskilgi saagades oli mainitud, et Õnnistegija rääkis judinaid tekitavalt krigiseva häälega...