Nevel tundis, kuidas süda taob, nagu peksaksid pisikesed sepad temas meeletu hooga hõõguvpunast rauda. Veri ja elujõud tuiskasid läbi soonte, läbi pea ja kõrvade, nii et kohises. Terve keha oligi justnagu üksainus luust ja lihast sepikoda – kopsud tõmbasid õhku kui lõõtsad, puhudes sisemist leeki järjest kuumemaks. Ja see omakorda pani pea aurama, kuni viimanegi aruraas kadunud. Aga praegune hetk nõudis kogu taipu ja nii külma verd, kui vähegi võimalik. Sestap istus Nevel järile ning püüdis veidi rahuneda.

Ta oli kodus; hämaras toas valgustasid ahjusöed ainult iseennast, kuid pimedus aitas asjade üle natuke järele mõelda. Asjad olid halvad, ükskõik, mis nurga alt vaagides. Nevel ohkas vaikselt. Kõik oli sündinud väga iseenesest, kuigi ehk mitte päris eikuskilt. Küllap siis nii pidigi minema. Või kes teab? Aga veel mõni hetk tagasi oli kõik olnud veel hea. Ta oli linnas koos veel viie mehega palkseina raiumas, sest kuningas Himolemb oli teatanud, et sein on mäda ning vaja uus valmis teha. Teiste seas oli siis olnud Neveli kord oma määratud kohust täita. Teised olid vanemad, targad ja asjatundlikud mehed, kes ajuti kippusid alles mõni talv tagasi meheikka sirgunud Nevelit mõnes toimetuses natuke õpetama, aga nad ei teinud seda üldsegi paha pärast. Nad lihtsalt olid nõnda harjunud. Pikemalt molutamata lasti kätel ja kirvestel käia ning vanad halliks pleekinud palgid asendati uute, heledate ja värsketega, mis hoolimata igavesti pilvisest ilmast lausa särasid. Ilmselt oli neid eredalt näha isegi teisele poole orgu.

Hingekuu päev on lühike. Kui igavene hilissügisene helehall hakkas muutuma tumemorniks, oli päevanorm täis, vastne sein püsti ning Himolemb töö rahuldavaks lugenud. Kõik läksid laiali omi asja ajama. Ka Nevel plaanis koju ära tukkuma lonkida, sest päev oli hoolimata tublist tööst olnud siiski eriliselt uimane, vähemalt tema jaoks. Ent just siis, kui kirves õlale võetud ning nina kodu poole suunatud, kuulis Nevel kummalisi hääli. Ei, mitte oma peas. Need kostsid hoopis ühest tarest, justkui oleks puuk kinni püütud ning see kisendaks tulise tõrvaga piinamisel võikalt. Sellised lühikesed äkitsi katkevad kõrged kurgupõhjakarjatused. Sel hetkel ei mõtelnud Nevel suurt midagi ja ka pelgama ei jõudnud ta hakata, vaid astus uudishimust kannustatuna tarre. Hämaras esiti suurt midagi muidugi ei näinud, aga rahvast ei paistnud toas olevat. Kui välja arvata laetala küljes rippuvas kätkis seisev pisike sorakil juustega tüdrukutirts, kes hoidis kõvasti kätkipaeltest kinni ja oli oma hiilgava pilgu kinnitanud sisseastujale.

Nevel võpatas, sest tüdruku silmad polnud küll kuigi inimese moodi, vaid meenutasid rohkem ilvest või muud sellist metsaelukat; kõigele lisaks hiilgasid need tõesõna eredalt kui tähed. Ehmatusega riivas mees seinale toetatud rehasid (mida tonti need seal veel sel aastaajal tegid?), mis kolinal ümber kukkusid, muist neist veel hälli peale. Laps kaotas tasakaalu ning sadas otse leelõukasse, kuumavate söetükkide sekka. Kogu ilm kaikus kõrvulukustavast karjest, millesarnast Nevel polnud kunagi veel kuulnud, ei lapse ega muusuguse hingelise kõrist, ning mis kätkes endas ühtviisi valu ja surmahirmu. Tüdruku särgituust lahvatas põlema ning tuli kõrvetas kehale suured koledad villid. Kisast ja vaatepildist kohutatud Nevel kaotas ainsa hetkega kogu oma julguse ning tegi kärmesti sääred. Nüüd siis kössitaski ta vaikselt oma urus, püüdes südame kinnitamiseks hajameelselt takukarva juuksesalke siluda. Et käed päris niisama tühja ei peaks värisema.

Külast kostis ärevaid hääli – karjatust olid kindlasti kuulnud kurdidki. Pajaaugust piiludes nägi Nevel ringisagivaid kogusid ning tarede vahel hõljuvat suitsu. Küllap oli terve maja tuld võtnud ning kahjutuli ähvardas ringikeerutava tuule tõttu tervet küla ja linna takkajärgi. See oli ühe lasteta vanapaari, Tootsi ja Ündre, elamine, aga tüdruk polnud keegi muu kui kuninga enese paariaastane tütar, kes oli arvatavasti külla hoida antud. Muidu ei vaevunud Nevel igal pool ringi jooksvaid ja pidevalt pasatõves kannatavaid jõnglasi meeles hoidma, aga Himolemme järeltulijaid teadsid muidugi kõik. Neid kõiki oli kombeks õige varsti peale sündimist kogu ilmarahvale näidata ning pärast seda hakkasid nad igasugustel Maaemade ja Metsaisade palumiseks ja tänamiseks toimetatud talitustel osa täitma veel enne kui jalad alla võtsid. Kuninga perel oli juba selline kohus ja õigus. Tõsi küll, Nevel pidi tunnistama, et varem polnud ta Himolemme noorimal tütrel (mis ta nimi nüüd olla võiski? Laane või midagi...) midagi eriskummalist tähele pannud, kuigi meeled olid seni nagu enam-vähem teravad olnud. Nüüd enam mitte nii väga. Äsjakuuldud karjatus oli ikka hea osa kõrvakuulmisest jäädavalt endaga kaasa viinud. Kõige kaduva teed.

Ning korraga mõistis Nevel, et ta ise võib samuti kohe suunduda kõige kaduva teed, sest kindlasti jõuab juba väga pea teistelegi kohale, et just tema on kogu selle tohuvabohu taga. Ning poleks erilist vahet, kas ta surmas kuningatütre meelega või kogemata, oksa tõmmatakse sellise kurja teo eest niikuinii. Pärast käivad teda ainult mustad linnud leinamas, ühtlasi rippuvas peielauas kadunukest meenutamas ja tema hinge nokkimas. Ülespoodud pahalaste hinge pärivad needsamad, kes nende raipegi nahka panevad, olgu selleks siis kullid või kaarnad, soed või rebased, kärbsed või vaglad. Või vahel eriti kurjadel aegadel ka näljahädalised. Aga nende käsi sellest pidusöögist eriti paremaks ei lähe, sest inimesed pole nimelt harjunud teise inimese hinge sööma. Sellega söövad nad ka enda hinge ära. Kõht saab võib-olla küll täis, aga siis on mõistus ka lõplikult läinud ning teha pole enam midagi. Peale ehk arutuna metsatihnikutes tormamise, kuni mõni karu või susi ka selle väetikese ära lunastab.

Ei, lindudele talvetoiduks ei tahtnud Nevel küll mingi hinna eest saada. Ei! Ta toppis märssi tuletegemise riistad, tubli käntsaka kuivatatud sealiha, mõned kuivatatud kalad ja pool pätsi leiba, surus pähe nugisenahkse mütsi, haaras kirve taas pihku ning pistis kodunt punuma. Vaikselt, kuid kiiresti. Et ta elas päris küla servas, siis ei pidanud ta ilmtingimata teiste silma alla sattuma. Suurem osa rahvast oligi tulekahju kustutamisega kangesti ametis, peale väiksemate laste ja mõne päevavarga, kes lihtsalt pealt vahtisid. Aga mõned kiirema taibuga tegelased olid juba Neveli tare juurde tõtanud ning eest tühja toa leidnud. Kui nad hobuseid valjastama kiirustasid, et põgenikule kiiremini järgi ajada, oli too juba all orus võpsikus ning võis ennast kõige esimese hooga pääsenuks lugeda.

Ega ta isegi mõelnud, kuhu minna või mis peaks edasi saama. Selleks oli alguses olnud ka liiga vähe aega. Ainult sügavamale metsa, ainult nõnda on lootust, et teda ei tabata, et ratsanikud tihnikusse ei pääse. Küllap aetakse peagi penid jäljele. Peab kiire olema, sest kuningasoost inimese tapmine on ikka väga tõsine kuritöö, eriti kui selle saadab korda selline madalast soost vennike nagu Nevel. Aga teisalt... Elu tundub ka ikka liiga väärtuslik, et seda niisama heast peast ära kinkida. Isegi väärtuslikum kui uppi löödud ilmakorra taastamine. Jah, mõtles Nevel nüüd lausa trotslikult, varisegu või terve ilm tolmuks, kukkugu sellepärast Kuu ja tähed, kustugu Päev, keeraku Liinjärv ja teised järved põhjad üles! Tema heitleb niikaua kui võimalik. Ning temas kasvas trots ja selle toel tärkas imede kombel ka väike lootus. Sedasi läbi metsa silgates, võimalikult vähe raginat teha püüdes – aga et oli juba peaaegu täiesti pime, siis jäid oksad ikka teele ette – , hakkas Neveli peas koitma väike plaan. Väga ebamäärane, selgeks mõtlemata ja puha, aga ikkagi piisav, et olla plaan.

Kunagi jupp aega tagasi, kui Nevel oli alles väike tattnina, oli vanaema neile rääkinud ühe loo. Vanaema rääkis vahest õhtuti igasuguseid lugusid, mida Nevel, tema vend ja õed toona puhta tõe pähe võtsid, aga mis siiski tihti pelgalt muinasjuttudeks võisid osutuda. Üks neist juttudest pajatas kaugest kuningriigist, mis asuvat kuskil kaugel-kaugel hommiku pool ja kus kõik elavat õnnelikult ja rikkalt ning rohi on roheline... rohelisem, see tähendab, ja naised on ilusad ja roosad. Kauges kuningriigis on kõrged kullast tornid ning jõgedes voolab sulahõbe... See viimane ei saanud küll kuidagi meeldiv olla. Nevel oli kunagi pätakana osanud sulapronksiga kätt kõrvetada ning ehkki valu oli ununenud juba ammu, tuletas arm õnnetut seika elupäevade lõpuni meelde. Sulahõbedajões suplemist võisid endale lubada vaid kõige karastunumad ning ka nemad oleksid sinna sisse ära kärsanud.

Aga see selleks. Küllap on kauges kuningriigis veel palju meeldivaid asju. Ja peamine on, et see on nii kaugel, et isegi kõige kaugemates maades käinud kaupmehed ja varjaagid, kes vahel ka linna asja leidsid, ei olnud seal käinud, kuigi nad tavatsesid võõrastest maadest ja reisidest mõndagi jutustada. Ja rahvas kuulata. Kuid seda, et see maa tõesti olemas oli, võis nendegi jutust mõista. Päris vanaema väljamõeldis järelikult ikka ei olnud.

Sinna kaugesse kuningriiki pidi Nevel jõudma, saagu mis saab. Ainult seal võib ta tunda end ohutult, ainult seal saab kõik korda. Nii ta mõtles ja nõnda sai tema põgenemisest ka ühtlasi kindel teekond. Tühja, et ei tea, kuidas sinna pääseb, küll kuidagi ikka saab! Kui teisiti ei mõista, siis võib ju teed küsida, keel on veel suus. Ja küllap oskab ta rännuteel ka kuidagi oma kõhtu teenida; päris ära ikka ei nälgi. Nevel ei olnud eriti nõudlik. Kui vaja, siis võis ta süüa pool pulmalauda tühjaks, kui vaja, elatuda mitu nädalat piskust. Noormehe nurgeline nägu ja kiitsakas kere ei vihjanud küll mingitele isiklikele rasvavarudele, ent ta oli harjunud vajadusel vähesega läbi saama. Lisaks oli Nevelil veel harukordne omadus mitte liialt muretseda tuleviku pärast. Harukordne just oma lausa süüdimatu lihtsameelsuse poolest. Nevel ei mallanud tihtilugu oma tulevikuplaane üksikasjalikult läbi vaagida ning see häda oli talle ikka veeretanud teele ettenägematuid takistusi, millest mõni arukam oleks taibanud algusest peale hoiduda. Ent ühtlasi oli ta väga põikpäine ja sai kavatsetu ainuüksi rumala kangekaelsuse abil ära tehtud. Tõsi, võib-olla küll sellevõrra pikema aja jooksul. Või jäi asi sootuks pooleli. Aga ikkagi! Ning Nevel hoidis endiselt kiiret sammu.

* * *

Millalgi hommiku poole ööd sai väsimus põgenikust siiski selleks korraks võimust. Selg leemendas, juuksesalgud kleepusid vastu okste poolt ära kriimustatud higist nägu, põlved juba peaaegu krääksusid suurest kulumisest. Nevel leidis suurte maani okstega kuusepuu ning peitis end selle alla ära. Ta püüdis end nii kerra tõmmata kui võimalik, et magama jääda, kuid ei saanud ometi rahu. Vägisi tundus, nagu oleks ta jälitajatele nõndaviisi liiga kerge saak. Seetõttu ronis ta kärmelt kõrgele kuuse otsa, võttis seljakotist köiejupi ja sidus end tüve külge, klammerdus ise kätega kõvasti tüve ümber ning lasi alles nüüd silma rahulikult looja. Oksad varjasid teda piisavalt, samas võis ta ise lähemal ümbrusel silma peal hoida.

Külm ei lasknud Nevelil pikalt und näha. Ja ega see unigi teab mida väärt olnud. Inimesed lapsepõlvest olid läbisegi midagi närviliselt seletanud ning keegi oli teda ainiti vahtinud, nii et uneski oli ebameeldiv hakanud. Nevel avas varahommikuses aohämaruses silmad ja leidis, et teda vahitakse jätkuvalt ka ilmsi. Poleks ta olnud kuuse külge kinni seotud, oleks Nevel heitunult alla sadanud nagu kuiv käbi, aga köis, ehkki mõneti kulunud, pidas vastu. Nevel krabas okstest ja sai oma keha üle valitsuse tagasi. Nüüd võis ta ka ise vahtijale vastu vaadata.

Esimene asi oli pilk. See võis meenutada tolle ärapõlenud tüdrukutirtsu silmi, aga ei säranud siiski ebamaiselt, vaid oli üpris tavaline. Looma pilgu kohta. Jällegi ilvese oma vist. Ülejäänu osas oli vahtija pigem inimese nägu ja tegu. Sihvakas, lausa pikk lumivalgete juustega neiu, kes kandis uhkeid mustavalgesäbrulisi rõivaid. Ta oli Neveliga samal kõrgusel, kuid polnud näha, millele ta seistes toetus. Neiu juuksed langesid pikalt alla maa poole. Tema nägu oli täiesti ilmetu, kuid erilist sõbralikkust sellest just ei õhkunud.

Nevel, kes üldiselt oli end ikka julgeks poisiks pidanud, hakkas taas hirmu tundma. Kuid pikalt niisama vabiseda tal ei lastud.

„Sa põgened kuritöö eest,“ lausus tüdruk, paljastades rääkides teravad samblarohelised hambad, „ja see pole kergete killast. Sinu käe läbi sai otsa kuninga tütar. Väga tõsine asi ka teie eneste seaduste järgi, aga mitte ainult. Laane ei olnud mingi tavaline kuningatütar. Ta oli nii inimeste soost kui ka meie omast. Temast pidi saama alusepanija uuele soole, võimas väekas valitseja inimestele ja metsarahvale. Sa oled süüdi rohkemas kui ise arvadki. Sa rikkusid kahe rahva kihla. Sinu pärast tuleb suur hukatus ja sulle tuleb suur hukatus. Me lubame seda! Me jälitame sind ja saame su kätte. Ning siis paneme sind tasuma kogu selle kurja eest. Kõik tuleb sulle enesele tagasi ning siis sa alles mõistad, millega sa hakkama said!“

Viimaste sõnade juures tegi võõras, nagu astuks ta sammu ettepoole, et Nevelit ise kinni võtta, kuid kadus samal silmapilgul sootuks silme eest. Nevel, kes oli küll kuulanud, aga vaevalt, et üldse arugi saanud, mida too kummaline neid oli talle öelnud, vahtis kui puuga pähe saanult endiselt enda ette. Palju ei puudunud, et ta hajameelselt oleks taas okstest lahti lasknud ja köie külge kiikuma jäänud. Ainult ääretu hämming, ei midagi muud. Alles päris tüki aja möödudes suutis peanupp hakata ääri-veeri enesega aru pidama. Söandamata veel kuuse otsast alla ronida, sättis Nevel end värisevate kätega paremini istuma ning sõelus äsjajuhtunu igaks petteks veel mitu korda peas läbi.

Ehkki ta polnud varem taolisi olendeid näinud, võis ometi arvata, et see hirmuäratav tüdruk oli keegi Laanevanaisa ja -ema suguseltsi seast. Neistki räägiti omal ajal igasuguseid jutte. Küll oli keegi metsas jahil või marjul käies neid näinud ning jälitades mitmeks päevaks ära eksinud, või siis lausa sõgedaks pööranud. Nevel kaalus veidi, kas on ehk temagi hulluks läinud, aga kuna ta varasemaga võrreldes erilist vahet ei näinud, siis polnudki vast tähtis. Tähele tasus hoopis panna, mida selle kõigega ikkagi öelda taheti. Ühesõnaga, et Himolemb teda taga otsis, ei tulnud Nevelile erilise üllatusena. Himolemmel oli palju sõpru, palju pooldajaid, ning Nevel ei kahelnudki, et vähemalt kolmepäevase jalgsiteekonna ulatuses on sõna tema otsimiseks juba välja saadetud. Seetõttu ei saanud usaldada vähemalt niipea mitte kedagi – lõksulangemise oht oli liiga suur. Mis pärast saama pidi, Nevel veel ei teadnud. Ta ei suutnud ka kuidagi ära arvata, kui kaugele võis ulatuda Himolemme sõprade ring. Mida kauem aega viivitada, seda kiiremini ja kaugemale jõuab kumu põgenikust ning ehkki otseseid Himolemme leerimehi kaugemal olla ei pruugi, võib väljahõigatud vaevatasu Neveli pea eest talle sealgi hädaks osutuda.

Mured ei saanud sellega sugugi otsa. Himolemmega saab veel vast kuidagi hakkama, aga kui see metsarahvas ka taga hakkab ajama, siis on alles kurjad ajad käes. Nevelil polnud aimugi, mil moel nendega toime tulla. Ta ei teadnud mingeid erilisi nõiasõnu või taigu, mida igasuguste vaimude ja taolistega suhtlemisel vaja võis minna. Seni polnud neid õieti vaja läinud ning temasugustele poisikestele neid ju üleüldse ei õpetatudki. Ainult Toido, Neveli kunagine lapsepõlvesõber, oli võetud ühe laanevanamehe juurde õpipoisiks, et igasuguseid vanu tarkusi ja teadusi selgeks saada ning hiljem laanevanamehe koht pärida. Toidot polnud Nevel sellest ajast saadik näinud, kuigi karta võis, et isegi tema käest ei saaks ta praegu nõu ja tuge metsarahva vastu. Ja noh, ega nad nüüd päriselt nii suured sõbrad ka polnud. Mis siis ikka! Kuna posida Nevel ei osanud, siis tuli ka selle rahva eest pääsemiseks kasutada oma vähest aru ja rohket rammu. Kui pea ei võta, peavad jalad võtma, tuletas Nevel meelde igivana tarkust. Kuigi, noh, vanapurask ise teab, mis vägede ja võtete abil nood veel peale võivad sadada. Meelde tulid mõned õpetused, millest vanaema omal ajal kõnelenud oli – et ei tohi Metsaisa või Metsaema jälgedele sattuda, muidu eksid ära; et ilma meelehead toomata ei tohi metsas elajat või lindu tappa; pühade ajal ei tohi metsa puid tegema või marjule minna. Isegi isa ja ema, keda Nevel enam väga hästi ei mäletanudki, olid samu asju õpetanud. Kõik need olid kasulikud nõuanded, aga häda oli selles, et praeguse jama puhuks polnud neist õieti ühestki abi.

Nüüd, kus veri oli ometi taas jahedaks läinud ja pea selgeks löönud, sidus Nevel end lahti, tuli nobedalt maa peale tagasi ning jätkas kiirelt teed, isegi mõtlemata hommikuse kehakinnituse peale. Üks mure oli talle nimelt veel mõtteisse karanud. Ei tea, milliseid sajatusi on tema suunas juba teele saadetud? Et seda juba varakult tehtud oli, Nevel ei kahelnud. Ebameeldivad needused võisid teda edaspidi tõsiselt häirima hakata. Ja millised võisid veel metsarahva sajatused olla? Kahtlemata palju vägevamad ja vastikumad kui inimeste omad. Aga parata polnud midagi ning üleüldse oli kõige mõistlikum mitte välja teha. Mõnikord oli see varemgi aidanud. Näiteks Neveli naabrimees Lemmik läks kord ühele vanaeidele kotitäie naerite müümisel viimasega tülli ning eit oli teda päris krõbedalt igasuguste huvitavate sajatuste üle kallanud, mis ähvardasid Lemmikul käed persest välja kasvatada ja kärnkonnad silmade asemele panna ja et Lemmiku naine hakkab rotipoegi sünnitama ja mida kõike veel. See eit oli ikka päris hull, ei jätnud midagi ütlemata, mida vaid oskas välja mõelda. Aga Lemmik ainult naeris kogu selle tatipritsimise peale ega pannud needmist miskiks. Ja näed, ei juhtunud temaga vähimatki, hoopis see eit suri varsti ära ning ei tundnud keegi temast suuremat puudust. Otsustas siis Nevelgi, et parim on õhus lendlevaid sajatusi mitte ligi kutsuda – aga just hirm neid külge saada meelitabki needusi kõige paremini ligi – , vaid keskenduda liikumisele. Ta kiirendas selle mõtte juures isegi sammu.

Nevel liikus kiiresti, hoides ettejuhtuvatest metsalagendikest, põllulappidest ja külakestest ringiga eemale. Aeg-ajalt ehmus ta taamal kostvast ragistamisest, kuid veendus kergendusega, et lärmi põhjustajaks oli ikka tavaliselt mõni metssiga või põder. Korra nägi ta eemalt isegi metstarvast kopra poolt üleujutatud oja ääres joomas. Nevel unustas siis koguni kiirustamise ära ning jäi vaikselt uhket looma vaatama. Tarvaga kohtumine oli tõeliselt haruldane juhus, Nevel polnud alatisest metsast kooserdamisest hoolimata sellist elukat veel varem oma silmaga näinud, kuigi kuningal ja veel mõnel väärikamal mehel oli tarvapulli sarvepaar tare seinale löödud, et ka võõrad näeksid, kui uhked mehed siin elavad. Tarvas jõi rahulikult janu täis ja lonkis eemale metsa, ilma et oleks hiirvaikselt passinud meest märganud. Nevel kogus erakordsest kohtumisest veel paar hetke muljeid ning jätkas siis samuti oma teed.

Teise öö veetis ta seekord kuuse all, olles eelnevalt otsinud selleks sobiva koha. Ümbritsevast täiesti eraldatud varjupaik tihnikus, otsekui võiks siin ennast maailma lõpuni peita. Huvitav ainult, et terve päeva jooksul ei olnud laaneisadest ja laaneemadest ega kellestki taolisest mingit märki olnud. Nevel oli enamat kartnud. Ega praegunegi öömaja nende eest kindlalt kaitsnud. Ainus, mida Nevel mõistis teha, oli tõmmata kirvega enda ümber maa peale ring ning pomiseda kaitsesõnad, mida vanaema talle kunagi õpetanud oli. Need olid: „Tsõõrikene, tsiiri-tsõõri! Hoia sellest, kes tuleb kurja kavaga, mõru mõttega; eksita eemale, peleta pagema! Kaitse kaimu, kätke käijat!” Neid sõnu teadis muidugi igaüks ning vägevamate vaimude vastu ei pruukinud nad paljut aidata, aga abiks ikka, kui muud pole. Nevel tõmbas end ringi keskel kuue sisse kerra ning magas kuni aovalge ja sellega kaasneva külmani sügavalt nagu kott. Kusagil väga kaugel kostus sute kõhe kaebelaul, aga see ei ulatunud tema rahu rikkuma. Metsarahvast ega muid peletisi ei näinud ta isegi unes.

* * *

Järgmisel päeval jõudis ta veidi enne lõunat ühe kiirevoolulise jõe äärde. Sellele viitasid juba kaugemalt raagus puude tagant heledalt vilksavad liivakivimüürid. Org, milles jõesäng lookles, oli kitsas ja järskude, kohati tõesti püstloodsete servadega, ning seda liigestasid omakorda mõned väiksemad sälkorukesed. Veemühina põhjal võis oletada kärestikke. Ja kas tõesti kuuldus kuskilt jõe äärest ka hobuse hirnumist? See tegi küll ettevaatlikuks. Nevel otsustas kiirelt, et kõrvaloleva mäe otsast võis ehk jõe suunas paremat ülevaadet saada. Kui iganes võimalik, tuli inimesi või nende lähedust vältida – siiamaani küündis Himolemme haare veel kindlasti. Nevel rühkiski mäkke ning leidis end ühtäkki veidi ootamatust kohast.

Ta oli kesk vanu varemeid. Siin-seal vedelesid hallid mädanenud palgilasud, mõned poolenisti söestunud, mis olid juba jõudnud kasvada rägusesse segametsa. Kohati võis ära tunda jäänuseid seintest ja taradest, mis mäeserva olid palistanud. Nevel sai aru, et kunagi oli selle künka peal olnud linn. Võib-olla päris ilus ja uhke linn, omainimestele auks ja kuulsuseks; kuhu rikka lastiga laevad sõitsid kaugetest maadest jõge mööda üles kuni päris linna alla. Võib-olla tõesti, aga juba päris mitukümmend aastaringi polnud siin keegi elanud. Mõned jäljed viitasid küll ometi sellele, et keegi oli kunagi püüdnud linna uuesti üles ehitada. Nii näiteks võis märgata põõsastes poolikult välja raiutud koerakaeltega palgikorda, mis oli juba paikagi seatud, aga nähtavasti oli töö seejärel katki jäänud. Miks, seda metsas leiduvad jäljed enam ei avaldanud. Võib-olla oli ehitaja pärast hoogsat algust ümber mõelnud, võib-olla lõpetas võõra kuri käsi tema plaanid. Kes enam teab! Nevel ei hakanud pikalt selle üle juurdlema, vaid hiilis üle kunagise õue vallipealsele ning seiras ümbrust.

Jah, tõesti, kusagil eemal, aga mitte väga kaugel jõe ääres hirnuski hobune. Muud polnud kuulda, aga Nevel pakkus ehku peale, et lähistel peab leiduma ka inimesi. Söögi osas leidus märsis veel üht-teist head, nii et inimeste abi tal veel vaja ei läinud, aga jõest pidi ta ikkagi üle saama. Puude taha varjudes tuli Nevel mäest alla jõekohina suunas, ühtlasi hirnumisest võimalikult eemale hoides. Võimas liivakivimüür oli nüüd juba puude tagant üpris hästi nähtav.

”Proovime rohkem hüvakätt!” Nevel jäi kohemaid seisma kui välgust tabatuna. See tuli küll väga lähedalt. Liiga lähedalt. Pead pööramata otsis ta silmadega võõra hääle lähtekohta ning nägigi vähem kui saja sammu kaugusel kolme või nelja ratsanikku, kes samuti jõe poole liikusid. Hoiaku järgi väärikad mehed, seljas hallid ja pruunid jahikuued. Tegelikult olid nad palju lähemal kui päris algselt oli tundunud ning Nevel ei jõudnud ära kiruda ebaõnne, mis ta kogu pingutusest hoolimata nii ettevaatamatuks oli teinud. Võib-olla see ongi mõne sajatuse töö, käis tema peast läbi. Väga-väga aeglaselt kükitas Nevel maha. Põõsaste varjust võis ta kuulata, mis edasi sünnib. Ja see, mida ta kuulis, ei meeldinud talle põrmugi.

”Ei-ei, sealt ei saa me kuhugi. Hoiame kurakätt, kuni perv läheb madalamaks, sealt vast saame üle koolmekoha kah,” ütles kellegi hääl. ”Ma tean, mul täditütre mees on siitkandist pärit, ma kunagi käisin neil pulmade aegu külas.”

”Nooh, teeme siis sinu järgi.”

Seltskond keeras hobused kergelt vasakule, ratsutades hõredates põõsastes varjuvast Nevelist ringiga mööda. Ühtäkki kostis nende juurest ärevat haukumist. ”Neetud!” röögatas Nevel mõttes. Koeri polnud ta enne märganud ega osanud neid seetõttu ka peljata.

”Mis nüüd, Raki?” uuris üks ratsanikest tõsinenult ja ptruutas hobuse seisma. ”Mine, võta!”

Suur peni ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta ragistas võimsa hooga läbi põõsaste otse Neveli suunas. Too taganes mõne sammu, krabas vöölt kirve ning äigas temani jõudnud loomale õigel ajal otse vastu koonu. Koer kiljatas ning Nevel sööstis minema, jättes vaese olendi oma vere sisse kärvama. Tal polnud mahti looma taga nutta; selle asemel tormas ta tuhatnelja jõe kalda äärde, mis tegi siin suure looke linnamäe poole, ning kukutas end madalast kaldajärsakust alla veepiiri juurde. Hobusemehed olid tal muidugi kohemaid kannul, vaid üks neist tegi põgusa peatuse, et oma truule koerale kirvega viimane halastav löök anda ja paar pilku teda leinata. Siiski aeglustas tihe põõsastik jälitajate hoogu niivõrd, et Nevel jõudis end jõe piiril kasvavate puude varju toimetada, et ringi vaadata ja edasist teed valida.

”Ah sa vanapurask!” Ta oli toimetanud ettevaatamatult, et üldse end paljastas, ning ka nüüd ei tundunud edasised võimalused kuigi ahvatlevad. Jõgi oli kiirevooluline ja käändude peal sügavate koolmekohtadega. See tähendas, et selle ületamine ei saanud kindlasti olema meeldivalt kuiv ja soe. Eriti sellisel kõhedavõitu hallil hingekuul. Teiseks oli vastaskallas. Selle moodustas üle mõistuse kõrge püstine liivakivimüür, sobilik võib-olla küll kaldapääsukeste ja jäälindude pesapaigaks, aga mitte kiireks ja ohutuks üles saamiseks. Aga Nevel leidis siiski koha, kus paar kõhna äbarikku kuusepuud, kes olid ilmselt tuulepäiselt liiga serva peal kasvama hakanud ning sealt ühel halval hetkel alla sadanud, moodustasid justkui omalaadse köisredeli. Üks neist oli kukkunud ladvaga vastu maad ja toetus juurtega müüri peale, kus selle vastu puutus teine puu, mis hoidis veel paari juurega müüriservast kinni. Muidugi oli selline rada kaldapealsele enam kui kahtlane, aga uppuja haarab ju õlekõrrestki. Nevel sumpas paremat kohta valimata läbi jõe. Rinnuni ulatuv vesi oli peaaegu koolnukülm, aga surmahirm hoidis põgenejat soojas, isegi lausa tules. Kogu jõust vastaskaldale ukerdades – jõe ja müüri vahele jäi umbes paari sammu laiune kuiv maariba – , jõudsid tema kõrvu tagaajajate hüüatused ja ärevil hobuste hirnatused.

”Pea kinni, pahalane!” hüüdis üks hääl.

”Sa ei pääse sealt enam kuhugi! Nii-kui-nii!” teatas heledalt teine.

Nevel küll kuulis, aga ei teinud kuulma. Veel vähem vastama. Ta toetas jala alumise kuuse kuivanud okstele. Kandis. Võib-olla kuskil kõrgemal oli aimamisi tunda ebalust puu asendis, aga mis siis. Oksad kraapisid niigi punasekirjusid käsi ja nägu, kui Nevel järk-järgult ülespoole rühkis. Vaid mõne hetkega oli pool kõrgust juba läbitud ning ta küünitas teise kuuse ladvast kinni haarama.

Samal silmapilgul kuulis ta teravat vihinat otse kõrva ääres ning kõigest paar vaksa kehast eemal toksas haukasulgedega nool müürimäge, kukkudes kohe alla. Vaistlikult keeras Nevel pilgu tagasi. Ta oli neile seal teisel kaldal päris peo peal. Vibukütt oli kahtlemata terava silma ja kindla käega, ainult vahemaa võis vast Neveli kasuks mängida. Sellel kaugusel jõudis noole lend juba aeglustuda, mistõttu see polnudki jõudnud liivakivisse kinni jääda. Seevastu pehmesse inimihusse oleks ta end päris kindlalt sisse puurinud. Ja Nevel tegi, mida suutis, et tervena üles jõuda. Ülemine kuusk ragises kaeblikult. Juured kippusid järgi andma, samas kui tihedad oksad rebisid ronija rõivaid, nägu ja käsi ning kiskusid tal mütsi peast.

Teist noolt tundis Nevel juba teravamalt. Oma seljaga. Siiski jõudis ta kuidagi kaldapervele ära ukerdada ning tihedamasse põõsastikku roomata, nõnda et kolmas nool vihises juba selgelt mööda.

Nevel hingeldas ning värises külmast ja ärevusest. Ta lebas tihnikus pehme sambla peal, siinsamas lähedal paistis mingi söötis põllulapp. Läbi jõe kohina kuulis ta, kuidas tema jälitajad hobustega kalda äärt pidi allapoole ratsutasid. Ju siis pidi seal madalam koht olema, kust kergemini läbi vee pääses. Lisaks võis arvata, et seal oli võimalik ka teisele kaldale jõuda ilma seinu mööda ronimata. Ta polnud kindlasti veel pääsenud. Karta võis, et need olid mõned Himolemme üles ässitatud jäljekütid, kes olidki puhtjuhuslikult seal teda otsimas. Ja väga rumala ja õnnetu saatuse tõttu oli Nevel neile otse sülle jalutanud.

Selg ei tundnud midagi väga erilist. Nevel kompas seda, püüdes mitte vaatamiseks kaela keerata – eks oli varemgi juhtunud, et näiteks kõrgelt alla kukkunu jäi jalust halvatuks alles pärast seda, kui end paigast oli väänanud, mine sa siingi tea! – ning leidis suureks kergenduseks, et nool oli kõigest märssi tunginud, ihu täitsa terveks jättes. Nevel tõusis istukile ja võttis märsi seljast. Vintske sealihakamakas, mida oli veel tubli tükk alles (sest seda oli eriti vastik ja vaevarikas närida), oli sedapuhku päästnud tema armetu elu.

„Aitäh sulle, lihakänts!“ ütles Nevel härda südamega nätskele kamakale ning väike pisar voolas ta silmast määrdunud põsele. Nool oli üsna kõvasti kinni, sestap murdis mees selle lihtsalt varre juurest ära ning võttis koti selga. Mütsi enam tagasi ei saanud, sest see oli otsustanud ronimisel ühe oksa külge pidama jääda ning tema päästmiseks polnud ka sugugi aega. Ega olnud erilist tahtmistki uuesti kipakat kuuske mööda ronida, iga hetk peljates, et kohe-kohe raksavad juured katki. Nevel otsustas jääda oma valitud suunale kindlaks ja lidus rõivaste lirtsudes edasi hommiku poole. Peagi kadus jõe mühin tema kõrvust.

Ratsamehed polnud teda päris üksi jätnud. Ikka ja jälle kuulis ta neid tagapool hõiklemas ja sahistamas. Polnud nad nii rohelised jäljeajajad midagi. Ehkki nad olid üksteise nägemisulatusest väljas ning Nevel ei teinud jooksmisel ka müra, olid nad tal pidevalt kannul, justkui suudaksid ka ilma verekoera abita teda paljast haisust tabada. Aeg-ajalt püüdis Nevel teha mõne suurema haagi, muutes äkitselt kurssi, et jälitajaid eksitusse viia, ning lõpuks jäidki nende hääled aina kaugemale, kuni vaibusid sootuks.

Palumets võib küll olla ilus, pehme ja roheline, aga harvade pedajatüvede vahel oli ennast varjata keeruline. Õnneks oli tal mingi juhusliku ime läbi läinud korda oma tagaajajad enda kannult maha raputada, nii et isegi aeg-ajalt peatudes ja kuulatades polnud neist kõppugi. Endale ei mõistnud Nevel maharaputamise au küll anda – täna oli ta niigi hajameelne ja tuulepea olnud. Võib-olla polnudki kõik siin ilmas tema vastu asunud, võib-olla oli kusagil keegi, kes oli veel tema poolel? Kes? Ta ei teadnud neist asjust tõesti suurt midagi, et hakata oletusi tegema. Need – teine rahvas – polnud samuti teda kätte saanud ju. Ei tea, kas nad tegid halba nalja või milles asi? Ja kui ei teinud, siis miks polnud ta neid veel õieti näinud? Mängisid temaga nagu kiskja vaese äraväntsutatud saakloomaga? Oligi ju tegelikult liiga hästi läinud kõik...

Nevel teadis, et need mõtted ei vii teda kaugemale ohust ja lähemale pääsemisele. Seda teevad vaid tema jalad. Ja neile aitavad kaasa silmad, kõrvad ja nina, mis ütlevad, kui oht on ligidal. Kui nad just hooletuks ei muutu. Ja sellepärast andis ta neile kõigile hoolega tegevust, kuni läks hämaraks ning jahedaks.

* * *

Järjekordse öömaja jaoks ringi vaadates silmas ta üsna metsaservas väikest majakest. Päris kaugelt polnud võimalik öelda, kas seal elati või mitte, kuid igatahes näis tegemist olevat üpris viletsa hurtsikuga, mille paremad päevad jäid kindlasti aastate taha. Kuna jões märjaks saanud rõivad polnud jõudnud ära kuivada ning mõte neid ahju juures kuivatada tundus päris mõnus, otsustas Nevel tarekest lähemalt uurida. Väljas magades külmuks ta pealegi kardetavasti otsani ära; isegi kui ta tule üles teeks, oleks ikkagi vastikum olla kui toas. Kaotada polnud siin samuti ju midagi. Vist. Jõgi, mille ääres ta üle noatera pakku pääses, pidi praeguseks juba päris-päris kaugel olema, sestap oli ka lõunane hirm jõudnud lahtuda. Ehk ei pruukinud Himolembe siin enam päris igas tareköksis ka peljata. Nevel tuli tasa lähemale.

Majas ikka vist elati. Kunagi ümbritses tare pihtaed, kuid praeguseks oli see peaaegu täiesti maha lagunenud. Sealsamas kõrval oli alles suvel ilmselt väike naerimaa olnud. Seina ääres kössitas madal puuriit ning otse ukse kõrvale oli toetatud jändrik kepp. Koduloomi – eriti tigedaid penisid – polnud näha ega kuulda. See oli hea.

Varbad sissepoole pööratud nagu jahimehel muiste ning kirves igaks juhuks peos valmis, hiilis ta ukse juurde. Seda, et tuba oli alles eile köetud, oli kohe tunda. Üks uksehing oli katki ning kohmakalt vitstega kinni seotud. Kõik viitas sellele, et siin elab vanem rahvas, kes enda ja oma majapidamise korrashoidmisega enam päris hästi ise toime ei tule. Nevel surus kõrva vastu ukseplanke ja kuulatas. Ei midagi. Ta söandas koputada. Kolm korda, rahulikult, ent veenvalt. Ikka ei midagi. Või – ei! Mingi hääl ikka nagu oli. Nüüd lükkas Nevel ukse täitsa pärani. Toasoe lõi vastu ärakriimustatud nägu, see tundus nii hea. Muidugi polnud sisse peale musta pimeduse näha mitte vähimatki.

„Tere!“ ütles Nevel igaks juhuks.

Kaugemas pimeduses hakkas miski ägisema ning siis ilmus sellest nähtavale küürakas halli habemega vanamees. Ta nägi välja nii kummaline, et Nevel oleks teda äärepealt juba mõneks metsarahva liikmeks pidanud ning lasknud kirvel ilma igasuguse mõtlemiseta vihiseda. Ometi sai ta endast õigel ajal kinni. Taadil olid harvad pikad hallid juuksed, sügaval koobastes pesitsevate silmade (olid need ikka seal?) kohale olid kaardunud metsikud hõbedased kulmud nagu põdrasamblatuustid. Tokerjas habe oli endasse kogunud igasugust prahti ja vähemalt viimase nädala toidujäänuseid. Võimas nina keset lõpmatuid kortse. Vanamehe ebakindlat keha katsid nõgised ja kõikjalt narmendavad hallid rõivad. Ta oli nii küürus, et ulatus Nevelile vaevu rinnuni ning üleüldse oli teda üsna hõlbus pidada mõneks juhuslikuks kuuse küljest korjatud habesamblikuks. Nevel, kes võis taadist olla umbes kolm, aga võimalik ka, et kuus korda noorem, tundus seal tares tolle täieliku vastandina. Pikk ja sihvakas, lausa kõhn kergelt kühmu hoidev keha, kaelani ulatuvad paksud takusevõitu linalakad juuksed, nukilises näos lühike punakas habe. Vaid rõivad hakkasid ka Nevelil juba meenutama majaperemehe omi.

„Kesse?“ kähises ätt hambutult ja vaatas Nevelile otsa, kuigi polnud kindel, kas ta üldse midagi nägi.

„Et...Tere!“ kordas ootamatu külaline.

„Tere-tere! Või, jumalime, külaline! Kes sa ka oled?“ küsis taat kareda häälega. Nevel heitis kiire uuriva pilgu taadi suhu, aga vähemalt rohelisi hambaid ei tundunud seal leiduvat. Või õigemini, seal polnud üldse hambaid.

„Eemmm... Nevel olen ma. Tulen sealt õhtu poolt, kaugemalt. Rändan ringi, lähen hommiku poole,“ püüdis ootamatu külaline mitte valetada, aga ka mitte liiga palju avaldada, „Pai taat, kas võtad öömajale? Rõivad on märjad ja öö tuleb külm. Külmun muidu täitsa ära.“

„Kus noh, ikka võtan, kuis muidu! Ongi hea, et siin seltsi saan. Muidu istu nagu mingi kõdukänd üksipäini, kuula ainult, kuidas vaimud tare ümber hulguvad. Lähen veel täitsa lolliks ära, aga nii ikka julgem olla ja. Minu nimi on Hillo.“

„Nii päris üksi siin eladki? Kas kuskil siin küla ka lähedal on?“ uuris Nevel.

„Täitsa üksi jah, näed! Ei ole siin tükk maad kedagi teist ümberringi. Eit ka juba jupp aega tagasi surnud ja lapsed kah... Kes päris kadunud ja kes elab kaugel. Eks üks poeg ja tütar veel on, aga nemad elavad kaugel, pool päeva vähemalt minna. Vahest käivad veel siin, aitavad natuke, aga ega nad mind vanainimest päris ei taha, hoiavad eemale. Enda juurde ei võta, muidu oleks vast isegi kergem, aga ma ei hakka peale ka ajama, ongi parem nii. Ega nendegagi hea oleks, kurjad on. Vat. Elan nii, isegi ei tea, millal ära koolen ja rebased laiali veavad. Näed, mul siinsamas palu peal on isa ja vanaisa ja ema ja kõik-kõik. Kõik on siin elanud ja nüüd on kääpa sees. Kes mind põletab, kui rebased on kondid ilma peale laiali vedanud? Saab sugu otsa ja valmis!“

Hillo istus sinnasamma ahju ette maha. Sedasama tegi Nevel. Täna ööseks oli tal peavari ja toasoe olemas, saab ehk veidi rohkem puhatagi. Esialgu oli kõik taas korras. Ahjusöed hõõgusid punaselt ning koldeaugus haudus suures potis naeritest tambitud puder. Potil oli servast suur kild puudu. Nevel kraamis oma viimase toidupoolise märsist välja. Seda polnud rohkem kui ühe söögikorra jagu. Elupäästja sealihatükk (nooleteravik endiselt sees), paar kuivatatud särjepoega ning kuiv leivakannikas. Mis seal’s ikka, eks homne hoolitse ise enda eest. Üheskoos jagasid nad olemasolevat, kuigi Hillo jättis liha ja kala puutumata ning tampis vaid tükikese leiba naeripudru sisse pudedaks.

„Oli mul vanim poeg, Anno nimi,“ jätkas Hillo juttu. „Hea poeg oli, kui vaja, siis aitas ja kõike. Noh, aga siis läks teistega sinna suurele järvele, et „müüme kopranahku, saab raha.“ Noh jah, ja sõitsid järvele, aga sealt tulid Mudajõe pealt sõjamehed, varjaagid, ja läksid sõjaga peale. Noh, ja tapsidki ära poja ja teised kah, kes seal paadiga olid. Ja viskasid järve põhjagi. Kodus siin ootasin ja ootasin, ei teadnud midagi, mis oli juhtunud. Nojah, ja lõpuks sai nii, et ühed poisikesed olid kalda pealt ikka ära näinud, mis toimus. Jah. Aga mul teine poeg ja tütar, kes, ma rääkisin, et elavad kaugemal siit, nemad said siis ikka kuidagi ära teada, mis sai. Aga mulle ei öelnud midagi. Ei tahtnud öelda. Et mul hakkab muidu süda liiga valutama. Noh, käisid vahel ikka külas ja tegid midagi ja abiks ikka, aga mul niikuinii väga süda valutas kõige vanema pärast. Noh, ja läks vast kolm...ei, neli aastat mööda niimoodi. Aga tütrel olid lapsed, nood kõnelesid pärast ikka ära ja sain niimoodi teada. Oli valus küll, aga mis sa ikka enam teed, midagi ei tee. No vaat! Nüüd pole ka nood juba mitu aega käinud, ei tea, vast on päris ära unetanud mind.“

„Oh jah!“ õhkas Nevel. „Kui ma juba päris homme hommikul vara taas minema ei peaks, poleks lugugi, teeks sul talvepuud valmis ja kõike. Aga ei ole aega antud, tuleb minna.“

„No kuhu sul siis kohe nii kiire on?“ küsis Hillo-taat. „Jää no mõnekski päevaks minu poole, ega see tee sul eest ära ei jookse kuhugi. Ilmad on külmad ja vihma sajab, jääd veel tõbiseks, mis sa siis enam teed? Niiviisi hingedeajal ringi tormata!“

„Ei saa kuidagi jääda, kiire on. Väga oodatakse, niipea kui võimalik. Et saaks veel enne talve ja lund Kullalinna.“ Selle viimase nime mõtles Nevel küll ise välja, sest arvas, et ega vanaätt niikuinii kõiki kaugete maade nimesid ei tea.

„Kullalinn, pole nagu kuulnudki,“ jäigi Hillo mõtlema.

„See on väga kaugel ka. Aga mul on naine ja kaksikud pojad seal, ootavad,“ valetas Nevel nii, et tema suust võis peaaegu näha välja paiskuvat võimsat suitsupahvakat.

„Siis sa oled ju ka kaubapoiss, nagu mul too kadunud Anno tahtis hakata. Ole aga ettevaatlik, kui niimoodi päris üksi liigud. Maa on kurje inimesi täis, võtavad elu ja jätavad laiba kullide nokkida. Ära seda küll taha, heast peast lasta end maha lüüa pole kellelegi au toonud.“

„Oi, Hillo, vaatan ette, ei ma niisama ennast maha müü,“ kinnitas Nevel (seekord täiesti siiralt) ja et jututeemat natuke teisale juhtida, lisas: „Aga ma vaatan, et sul on kasukas täitsa katki. Kuhu sa sellisega lähed, kui nüüd pakane tuleb? Külmad ära ju. Lambal küll nii katkist kasukat polnud, kui see talt seljast võeti.“

„Jah. Juhtus jah, käisin siinsamas palus kääbaste peal ja korjasin siis veidike hagu, aga näed, vanad jalad ja vana pea, kukkusin maha ja oks tõmbas lõhki ära. Teeks korda, aga näed, silmad ei näe enam suurt midagi, ei saa lõngaotsa nõelasilma susata.“

„Anna nõel ja lõng, ma lapin ära!“ pakkus Nevel, sest heategijale tuli ikka kuidagi vastata ka.

„Kui tahad, tee!“ oli Hillo pikemata päri, „Kuskil seal kirstus nad peaksid olema. Mul kadunud eidest jäid nad sinna. Ma ise pole neid välja võtnud. Ei näe ning ega mõistagi suuremat teha nendega midagi.“

Nevel lõikas väitsega maas vedelevast halust õhukese peeru, läitis selle ahjusütega põlema ning otsis sodisest toanurgast mingite riidesse mähitud kompsude kõrvalt üles tolmukorraga kaetud kirstu. See oli vana ja koitanud välimusega ning koitanuks osutus ka selle sisu. Siiski leidus siin kera tugevat takunööri, mis sobiski kõige paremini taolise niigi kulunud kasuka parandamiseks. Ühe lõngakera seest sai ka kobaka raudnõela ning võiski kasuksepa töö käsile võtta.

Nevel traageldas peeruvalgel nahka ja Hillo jätkas rääkimist. Õhtu oli pikk ning külalisi paistis siia pärakolkasse tõesti harva sattuvat, sestap ei jätnud taat juhust kasutamata, et inimhingega veidi juttu ajada ja olla. Ka Nevel vajas puhkust, kuigi sisimas oli endiselt ärevil: mis siis, kui metsarahvas on kogunemas tare ümber ja piirab Neveli sisse? Mida nad ikkagi temaga teha võivad? Kus nad on ja miks nad juba ei tule? Ei, tegelikult ärgu tulgu! Ei nüüd ega kunagi! Õnneks teadis taat väga huvitavaid lugusid kõnelda, nii ei pidanud oma mõtetega omapäi jääma. Vaat need mõtted! Mõnikord on nad hullemadki kui vastased...

„Kui sa homme juba tahad minema hakata ja hommiku poole lähed, siis kae, et sa Kurvitsa maja ligidale ei satu! Hoia tublisti kurakätt, siis saad mööda. Ja kui tahad, võid Suurest linnast ka läbi astuda. Saad sealt äkki isegi laeva kaubelda endale ja kellegi, kes sind kohale viiks. Aga Kurvitsa ligi ära satu!“ õpetas Hillo.

„Miks? Kes ta siis on selline, kuri inimene või?“ ühmas Nevel läbi keskendunud traageldamise.

„Kurvits on nõid. Ja mitte niisama nõid, vaid ülemnõid. Suur vägev nõid, võib-olla kõigist kõige vägevam. Ta vast küll teab kõike. Tema sugu on seal juba ka väga pikka aega elanud. Maailma algusest saati võib-olla küll. Tal on seal terve pere muidu, naine ja neli tütart. Nood tütred on küll kõik ilusad noored, vast praeguseks juba meheleminekueas kõik, kui juba pole mehele pandud. Aga ei tea, kellele too Kurvits nad ka annab? Tavalisele mehele ikka vast mitte. Muidu ta on ikka rikas mees ka. Elab suures tares, mitu korda on peal. Ja kõrge aed on ümber, et keegi ei näeks sisse, mis nõidust ta seal parajasti teeb. Ega ma ei teagi, mida ta kõike on ära teinud, aga tükke mõistab ta küll ikka. Ei, ma ei tahagi teada. Muudab inimesi kivikujudeks ja elajateks ja peab neid siis laudas. Tal on suur kari, kõik nood lehmad ja härjad ja lambad on kunagi inimesed olnud. Kae, tal on kodus ikka palju vägevaid asju. Hästi vanad ja nendega saab suurt nõidust teha, kui mõistad sõnu ja tead. Vaat! Ja need, kes on tahtnud sisse murda ja neid asju varastada, on kõik muudetud karielajateks. Seda ma tean, mu kadunud vanalell kõneles ikka seda. Juba tema teadis, siis oli Kurvitsa isa seal ülemnõid.“

„Ja mis asjad tal siis sellised on ka, millega ta nõidust teeb?“ küsis Nevel. Jutt oli läinud huvitavaks. Päris ehtsate nõidadega polnud ta elus varem kokku puutunud.

„Kes mulle ka kõike räägib! Aga muidu olevat tal üks selline väiksekene vilespill, millega võib kõik kalad vees kokku kutsuda ja siis neile käske jagada. Teevad kah, otsivad kadunud asju üles ja... Jaa, seda olen ise kuulnud, Kurvits ükskord suure järve peal lasi vanarahva varanduse järve põhjast üles otsida. Eks ta nõnda ka saab rikkust kogu aeg juurde. Ja veel on tal Lapimaalt saadud üks kirju paelakene, et kui kuhugi puu külge seab, siis korraga kuivab ära. Ja noh, inimesi ka siis suretab too. See on ka väga võimas värk! Aa, ja siis seda mul kadunud eit oli oma silmaga näinud ja vanalell mul ja paar vanameest ka omal ajal kõnelesid, et vana-Kurvitsal olevat tiivad, millega lennata saab. Nagu linnud. Nood on ka sellised ilusad sulgedest tehtud, suured kirivad, jaa!“

Nevelile kargas seda kuuldes kohe meelde üks vanaema lugu, mida too ükskord pajatas, kui Nevel ja teised jõnglased alles pisikesed olid. Vanaema jutt oli olnud muidu järgmine:

Kunagi kui vanaema enda ema veel noor oli, elas seitsme maa ja jõe taga üks kuulus teadjamees. Ta mõistis ravida paljusid tõbesid ja hädasid ning inimesed käisid isegi kaugete maade tagant tema juures abi saamas. Aga veel räägiti, et sel teadjal olid ühed iseäralikud tiivad ja nendega lendas ta kindlatel aegadel taevas ringi ja võis ükskõik kuhu minna. Kord tekkinud teadjal vihamees – kes teab, millepärast olid omavahel tülli keeranud. Too vihamees oli väga hirmsa sajatuse välja mõelnud ja sajatanud teadjamehele igasuguseid õnnetusi kaela – sügelised südamesse, kodalased kopsudesse, kusekivid kubemesse ja pägalikud pärakusse; koeranaelad naistele, laiad lut’kad lastele; katkukublad kutsikaile, lamatised lammastele, leetrid lüpsilehmadele; ädad ärgadele, ohud obeseile, valud vasikaile (Nevel mäletas kõiki sõnu väga täpselt, ehkki kahtlustas, et vanaema võis muist ise välja mõelda. Noh, et lugu oleks veel värvikam või nii). Igatahes oli juhtunud hoopis nõnda, et teadjamees ei saanud neist midagi külge ja ka tema pere ja lojused jäid puutumata. Kõik sellepärast, et teadjamehel olid tiivad, need kaitsesid halva sõna eest. Seevastu vihamees sai ise kõik, mis ta oli sajatanud, enda kaela. Paar aastat oli veel elanud ja kannatanud kõiki neid kodalasi ja pägalikke, aga siis suri ära maha ja asi valmis.

„Ja nood tiivad on praegu ka olemas?“

„A no nii-kui-nii on. Ega ta siis iga päev ka neid välja ei võta, ei. Hoiab kuskil peidupaigas. Kui ma olin selline poiss nagu sa praegu või noorem ehk, siis vanalell kõneles, et nood tiivad olla peremehel enda sängi all või ta koguni magab nende peal. Aga toda viimast ma väga ei usu. Nad lagunevad ära niimoodi ju, kui kogu aeg nende peal lamada. Nii et eks kuskil tal lähedal olla võivad. Jaa-jah!“

Hillo pidas kõnelemises pausi, nagu mõtleks ta isegi selle asja üle hoolikamalt järele. Vahepeal tundus lausa, et ta on sinnasamma põrandale istukil magama jäänud, aga siis äkitselt elavnes ta taas ning pöördus Neveli poole:

„Hoidku, et sa ei püüa nüüd neid tiibu ega midagi sealt endale võtta! Kurvits on terane ja kaval nagu vana rebane, ei teda juba peta. Teeb sinust samasuguse kohisõnni nagu tal seal küllaga on. Vead siis iket ilma lõpuni, keegi tagasi ka ei nõiu. Ei, Kurvits ei luba kellelgi sealt ära, kui juba kätte on saanud, ei!“

„Ära nüüd muretse, ei mina sinna otsi. Või mul midagi sinna ära kadunud siis!“ rahustas Nevel, aga tegelikult oli Hillo tema mõtteid aimanud. Tema, Nevel, võis ju küll endal hinge välja joosta, aga paeltesse langemine oli sellegipoolest väga tõenäoline. Igal pool juhuslikke rännumehi ei usuta, võetakse kõigepealt kinni ja hakatakse uurima siis, kas keegi sellist linnukest taga ka otsib. Kui Nevel oli veel väike, oli üks ärapagenud ori nende linna sattunud. Tegi küll esiti näo, et on eksinud jahimees, aga lasti kinni võtta ja ümberringi maad kuulata ning otse muidugi tuligi välja, et oli sealt lõuna poolt ühe väiksema kuninga juurest plehku pannud. Mis takistaks kuskil mujal Neveliga samamoodi toimetada? Hillo siin mitte, tema tundub tõesti aus mees ja ega tal oleks ka rammu, et Nevelit paigal hoida. Pigem võiks Nevel talle hirmu teha, aga ju siis nii vanad enam pelga suurt midagi, surm tuleb varsti niikuinii ja pole enam väga vahetki, millisel kujul.

Aga need tiivad! Kui saaks tõesti lennata. Üleval, kõrgel. Lendaks igale poole, vaataks alla ja mõistataks, mis koht on mis. Eks ole ju kuskil mäe peal kõrge kuuse ladvastki palju näha, kui mets vaadet ei kata, aga päris linnu moodi oleks kindlasti veel huvitavam. Ja mis peaasi – kes sealt ülevalt teda enam kätte saaks? Tuiskaks ühe hooga kaugesse kuningriiki ja asi valmis! Aga metsarahvas? Nemad on ikka päris võimsad ja tunnevad ise ka nõiavärki. Kas tiivad nende eest päästaksid?

Samas – ega ta ikka otse Kurvitsa jutule ei tõtta, et kuule, ole hea mees, laena tiibu, ma pärast toon tagasi. Selle jutu peale ei läheks lollgi õnge. Ja kui ilma loata proovida, siis ei ole ju vahelejäämise korral suurt erinevust, kas saada tabatud metsarahva ja Himolemme leeri poolt või jääda igaveseks ajaks rumala elajana vaevlema. Sedaviisi pidi Nevel koleda kiusatuse endas maha suruma, kuigi pisikene mõttepoeg jäi siiski kuhugi arusoppidesse hauduma.

Hillo ja Nevel istusid veel jupp aega üleval, ajasid juttu ning kasukaski sai paigatud – mis siis, et üsna rohmakalt, aga vähemalt pidas nüüd paremini sooja – , kuni kuskil kesköö paiku uni võimust võttis. Unenäod polnud sel korral soojast toast ja pehmest asemest hoolimata head. Küll vaevasid teda tagaajajad – ratsa ja jala – , kelle eest ta igatemoodi peituda püüdis, kuid kes alati otse pelgupaiga juurde tulid, nii et ta taas jalgadele pidi valu andma. Aga jalad olid rasked, ei kuulanud kuidagi sõna, ning pidi nägema suurt vaeva, et üleüldse üht jalga teise ette tõsta. Jälitajadki muutusid aina kummalisemaks. Sõjamehed kasvatasid endile linnujalad ja kalauimed, tõusid kõige hobustega tükkis taevasse ja pildusid sealt tema pihta mune. Munad muutusid maandudes siilideks, kes kuue sisse pugesid ja kõhu sisse auku hakkasid närima. Lisaks muutusid puud pikkadeks roheliste hammastega tüdrukuteks, kes piirasid Neveli aegamisi sisse ning kummardusid ähvardavalt ta kohale.

* * *

Ärgates leidis Nevel, et on oma jalad mässinud tekiks peale visatud kasuka sisse ja et allapandud heinakõrred torkisid selga. Ta komberdas unesegaselt välja põit kergendama. Väljas hakkas juba aegamisi valgenema, hallist pilvest tibas uduvihma ja kõrge kuuse otsas kukkus kägu.

Nevel unustas hetkeks püksidki üles tõmmata, kui ta kägu vahtima jäi. Hilissügisel käo kukkumine?! See ei tähendanud küll midagi head. Kägugi tundis vist, et on käitunud kuidagi tavatult ning lendas häbenedes ära. Lääne poolt oli aga kuulda tasast vihinat või undamist, mis näis metsa taga aegamisi lähemale tulevat. Ning nüüd teadis Nevel, et teda poldud sugugi maha jäetud. See oli ebamäärane, kindla kujuta hirm, mis hinge puges ja vere tarduma pani, seesama tuttav tunne, et siin pole tegemist selle ilma rahvaga. Ja et nad on vihased. Väga vihased.

Nüüd polnud muud, kui tuppa tagasi, kasukas selga ja asjad kaasa! Hillo, kes ka üles oli ärganud, nagu vanad inimesed ikka varahommikuti, ei saanud Neveli rabelemisest midagi aru ning ei jõudnud tolle rutuga visatud hüvastile sõnagi vastu lausuda. Nevelil oli nüüd kiirem kui kunagi varem. Vihin kasvas, selle teelt tuli iga hinna eest kaduda. Nevelil polnud mahti vaadata, kas uks ikka sai tema järel korralikult kinni või mitte, ta lihtsalt tuiskas lepikusse, jättes Hillo ja tarekökatsi hommikusse uduvihma.

Ta oli kiire, kuid sellest hoolimata lähenes mattev undamine ühtlaselt. Ta aina jooksis, vahepeal komistas ja kukkus näoli, aga tõusis taas ja jooksis edasi. Sealjuures katsus ta risti Hillo nõuandele just nimelt paremale, kergelt lõuna poole, hoida – kui üldse mingi pääsemiselootus oli, siis Kurvitsa juures, sest praegu aitas kurja vastu vaid kuri ise. Vahepeal jäid teele vastikud tihnikud, kuid ta rabeles neist läbi, taas avarama peale. Kott takerdus kuhugi koledal kombel kinni ning jäigi sinnapaika. Süda peksis kui segane, jalad ei tundnud väsimust. Vihin aga tõusis kohinaks ja seejärel mürinaks, mis aina kurjemalt kuklasse hingas. Viimaks, pärast laia söödi ületamist ning metsatuka juurde jõudmist oli Nevel sunnitud siiski peatuma.

Metsatukk oli hõre ning eraldas osaliselt sööti teisest, hulga avaramast lagendikust. Lagendiku keskel asus elamine. See oli igati võimas – kõrge ja lai pihttara, mis vägevuse poolest ületas kõik, mida Nevelike varem näinud oli, ümbritses hooneid, millest ainult üks oli tara tagant korralikult näha, samas kui teistest võis aimata vaid katuseharjasid. Rasked väravad sulgesid õue võõraste pilkude eest, aga väravate ees karjamaal otsis varajasest hommikust hoolimata söögipoolist lugematu hulk tokerjaid lambaid, ümbritsetud koertega karjustest, pruunikirjude sulgedega ehitud mütsid peas.

Nevelile oli paugupealt selge, kelle koduga tegemist. Ta vist koguni naeratas kurjalt enesele. Siin siis elaski Kurvits, kõikvõimas ja kardetud ülemnõid. Ja need siis ongi äranõiutud hinged, vagurad kui voonakesed. Nevel oli suunaga täppi pannud.

Samas lakkas müragi nagu noaga lõigatult ja Nevel heitis pilgu üle õla. Vaatepilt pani vere tarretama. Söödi teises otsas oli end üles rivistanud uhke, kuid kahtlemata igas vähegi tavalises inimeses suurt kõhedust tekitav malev. Valged mustasäbrulised olendid, kes meenutasid küll inimest, aga päris kindlasti seda polnud, istusid ratsa huntide, ilveste ja metssigade seljas, äärtes väiksemad tegelased kotkaste, kakkude, sookurgede, metsiste ja laanepüüde turjal. Kõik nad vaatasid oma kollaste hõõguvate silmadega ainiti Nevelit, keda see metsik pilk lausa kõrvetas. Väe keskel istus ühe väga-väga suure põdrapulli seljas pikk sammalt meenutava habemega vanamees, kellel turritasid ka endal laiad harulised sarved peast välja. Kahtlemata kogu metsarahva kuningas, Laanevanaisa ise. Kõik tema juures tundus olevat terav – nii sarveotsad, hambad, mida Nevel hoolimata vahemaast selgelt nägi, kõrvad, sõrmed, mis läksid sujuvalt üle nõeljateks küünteks, ja isegi pilk, mis puuris läbi jälitatu kere ning pani Neveli mõtete sisemuses kõlama ähvardavad sõnad:

„Sa ei pääse kuhugi!“

Nevel oleks koleda Laanevanaisa sõnu isegi uskuma jäänud – niivõrd sisendusjõulised olid need – , kui aga järsku poleks lammaste juurest kostnud erutatud kisa. Seda tegid lambaid valvanud karjused, kes olid eemalt juhtumisi tähele pannud metsarahva tasuväge. Metsatukake ei varjanud ju kogu vaadet nõia talu juurest söödile. Nevel tegi kärmelt kindlaks, et teda ennast lambavahid tähele polnud pannud, ning ei viitnud rohkem aega. Kas nüüd või mitte iial! Karjused alustasid karja ajamist kaistva tara taha, ent esialgu hoidsid segaduses lambad korratult puntrasse. Sinna Nevel end rebase kombel maadligi hoides hiiliski. Tal oli õnne. Üks utetall oli teistest pisut maha jäänud ning leidis nüüd ootamatu lõpu Neveli noa tehtud kõrilõike läbi. Nevel võttis lambakorjuse endale selga, üksikasjalikumaks maskeerimiseks polnud enam mahti. Poolkükakil sibas ta määgiva karja sisse, kes oli nüüd karjuste ja krantside utsitusel taibanud avanevate väravate poole liikuma hakata.

Kohingi tõusis taas. Metsalised olid liikuma hakanud. Lambad kiirendasid ärevusest sammu, Nevelil oli tükk tegemist, et nendega sammu pidada, sest ainult karja keskel suutis ta enam-vähem märkamatuks jääda. Sedagi vaid inimeste jaoks, sest metsarahva ees ei läinuks taoline lollitamine nii ehk teisiti läbi. Ta pidi usaldama lojuste suunda – ise ta pead tõsta ei saanud, vaatamaks, kuhu läheb. Läbi lammaste haleda määgimise ja jalgade trampimise kuulis Nevel mehehäält: „Mis siin sünnib?“ Üks karjustest seletas kiiruga midagi vaimudest ja tontidest, kes kogu väega kallale tulevad, aga rohkem Nevel ei kuulnud. Igatahes oli selge, et nad olid jõudnud Kurvitsa õue peale. Selja taga kostis sulguvate väravate ägin.

Esmalt tasahilju piiludes, ega keegi ometi tähele ei pane, lipsas Nevel, surnud lammas endiselt seljas, aida taha varju. Siit võis jälgida hoovi ja sellel toimuvat. Tõepoolest, Hillol oli igati õigus olnud. Elumaja oli väga kõrge, vähemalt nelja korrusega, milletaolist kodukandis keegi polnud ehitanud. Aga mida Hillo polnud teadnud või unustas mainida, oli hämmastav asjaolu, et tare seisis kahel määratul kanajala kujuliseks tahutud postil ning keerles aeglaselt vastupäeva. Keerlemist polnud Nevel ennist kaugemalt tähele pannudki. Polnud siiski võimalik aru saada, kuidas keerlemine täpsemalt toimus, sest postid ise paigast ei liikunud, liikus ainult tare nende peal. Igatahes tuli nüüd salaja kuidagi tarre pääseda: nii nägi plaan ette. Mis hoovist väljaspool toimus, polnud näha, kuid valjenev ja siis taas vaibuv undamine andis mõista, et seal käis mingi vihasemat sorti möll. Siiski võis Nevel esialgu kindel olla, et metsaliste tasu teda praegu ei ähvarda. Veel.

Lambad olid endiselt närvilised ja rabelesid siia-tänna ringi. Ka koerad olid väga rahutud; otsekui ühest suust hakkasid nad korraga läbilõikavalt ulguma. Lautadest kostis lehmade ja härgade sügavahäälset ammumist. Õuele ilmus kiirel sammul üks neiu, kes sosistas lammastele midagi kõrva, mille peale loomad tuntavalt rahunesid. Neveli meelest oli tüdruk väga ilus – pikad lahtised pruunid juuksed olid osaliselt hallikasvalge, kuid väga puhta kasuka all (ilmselt oli kasukas tehtud mõne õnnetult lambaks moondatud hingekese ihukattest) ning palged õhetasid hommikusest külmast. Tüdruku silmad olid sügavpruunid ja soojad, kuid hoolimata lohutusest, mida tüdruk lammastele jagas, võis neis siiski aimata ärevust.

„Mis juhtus?“ küsis neiu ühelt karjuselt.

„Metsast tuli terve suur vaimude vägi, sute ja põtrade seljas, ründasid meid. Me tulime kohe karjaga sisse ära ja isand ise läks nendega maid jagama. Nüüd nad seal taplevad,“ seletas karjane kiiresti.

See lisas neiu näole murevarje. Ta tõttas kohe aida juurde ning sealt Nevel ta kätte saigi. Välkkiirelt kattis ta ühe käega tüdruku suu, teisega surus noatera talle vastu selga. Võib-olla natuke liigagi tugevalt.

„Kui karjud, löön väitse selga ja kisun sealtkaudu sooled välja“ sosistas ta pantvangile kõrva.

Tüdruk noogutas vaevuaimatavalt. Tal oli olnud ebaõnn kunagi taolist asja ise pealt näha. Siis, kui üks röövretk nende kodu juurde oli tulnud ja omad mehed nad viimseni maha nottisid. Seetõttu mõistis ta ähvardust.

„Kas tares on kedagi?“ küsis Nevel.

Tüdruk raputas pead. „Mkmm.“

„Petad?!“

Neiu tõmbas Neveli käe suust eest ära, nii palju, kui too seda võimaldas, ning sõnas: „Ei peta. Teenijad on praegu kõik välja kamandatud ja sõsarad...“ Tema häälest aimdus ebamugavust, „...sõsaraid pole praegu siin.“

„Kuidas tarre pääseda?“ päris Nevel kiiresti edasi. Kanajalgadel maja kõhu all ei paistnud eemalt vaadates ühtegi luuki, kust sisse saada.

Vastuseks pomises neiu midagi arusaamatut enda ette. Silmapilkselt nad mõlemad lausa tõmmati suure jõuga aida juurest maast üles maja poole. Ja... läbi põranda otse tarre.

Nevel ahmis hämmastusest õhku, kuid hoidis tüdrukut endiselt kõvasti kinni. Eks võiski ta ju aimata, et nõia elamises nõidust juba jätkub.

Pajaauk seinas oli ainus, mis hämaras vinguses ruumis valgust jagas. Ühes nurgas laiutas suur savikummiga ahi, mis oli ehitatud üsna kõrgele paekividest astangule, ilmselt selleks, et ahi ja laudpõrand kokku ei puutuks. Ahjuesine oli täis igasuguseid potte-kausse-kulpe. Seinte ääres külitasid kitsad magamisnarid, nende vahel mõned kirstud. Ruumi jätkus lahedalt ka pikale lauale ja paarile pingile. Tõenäoliselt oli tegu teenijarahva elu- ja tegutsemisruumiga. Nagu tüdruk kinnitanud oli, polnud tares hingelistki, ainult keerlemine pani põrandalauad nõrgalt ägisema.

Seinal nagis rippuv köiepundar oli just see, mida Nevel parasjagu vajas. Ta vajutas tüdrukule esmalt esimese ettejuhtuva nartsu suhu, et too vahepeal häält tõsta ei saaks, ning sidus siis tal käed randmetest kinni. See tehtud, võttis ta veel teisegi köie ja sidus selle üht otsapidi neiu piha ümber, teist otsapidi enda vöö ümber, jättes liikumisruumi vahele kõigest paari küünra jagu. Nüüd võis ka tropi suust uuesti välja võtta. Teisele korrusele viivale redelile osutades kamandas Nevel: „Lähme üles!“

Redel osutus piisavalt laiaks, et kahekesi kõrvuti üles ronida. Nad jõudsid tuppa, mis ei erinenud just palju alumisest. Ka siin kõhutas lai savikummiga ahi, kuid erinevalt allkorruse omast oli sellele laotud vaid üsna madal paeplaatidest alus ning ahju ees puudus toidunõude hunnik. Seinte ääres taas narid ja lavatsid, mis kaetud imeilusate peene kirjaga vaipadega, kirstud, toa keskel laud paari pingiga. Hoolimata valitsevast hämarusest võis ära tunda pererahva eluruumi – puhtama ja uhkema, kus musta tööd ei tehtud.

Nevel ei teadnud täpselt, kust leida seda, mille jaoks ta siia oli tulnud. Küll võis üht-teist teada tema pantvang.

„Kus Kurvitsa tiivad on?“ küsis ta otse ja keerutamata tüdrukult. Viimane võpatas järsult ning oleks vist tõesti suutnud jalga lasta, kui köis poleks tema liikumisvabadust kõvasti piiranud. Kohe rabas ka Nevel ta uuesti kinni.

„Kõnele nüüd!“

Tüdrukul polnud erilist võimalust. „Veel üles,“ sõnas ta alistunud ohkega. Järjekordne redel viis suletud laeluugini. Neiu pomises taas vaikselt midagi ning tõstis kinniseotud käed üles, et sõrmega luugilauale mingisugune arusaamatu kujund teha. Luuk nõksatas ja avanes lükates kergelt.

Nad olid nüüd kolmandal korrusel, pimedamast pimedas toas. Väljast tulev valgus maalis seinas oleva ukse heledad piirjooned ning Nevel pusis selle riivist lahti, et silmad sees midagi seletada võiksid. Väljas kostis endiselt hõiklemist ja ulgumist. Tuba ise oli aga õige omapärane – ahi puudus ja õhk oli umbes sama jahe kui kuskil kuuri all. Lihtne äsja ülestehtud säng seina ääres, samalaadne kui lavatsid allkorrustel, viitas ometi, et toas magatakse aastaringselt. Paar lukustatud kirstu ja keskpõrandal olev järike olid täiesti tavalised toa osad. Küll ei saanud aga sama öelda seinal rippuva kraami kohta. Kõikvõimalike metsaelajate nahad, mille seas oli täiesti tundmatuid, ilmselt kaugetelt maadelt tooduid, aga ka arvatavasti üks inimesele kuulunud ihukehakate; paar laia trummi, vana kahe keelega kannel, terve rida maske, üks hirmuäratavam kui teine, pundar kirjusid paelu, osadel sõlmed sees, lisaks veel palju säherdust, millele Nevel üleüldse nime ei mõistnud anda. Küllap pidigi ühe õige nõia tuba kummalisi asju täis olema, mõtles ta ringi vahtides. Ainult tiibu ei paistnud kuskil olevat. Kas on tõesti magamisaseme all, nagu Hillo oli arvanud?

Kuskil all kõlas kobistamist ja inimeste juttu. „Kähku, otsi välja!“ käsutas Nevel ning tüdruk, ehkki ikka veel ajuti kõheldes, põlvitaski otsejoones sängi juurde ning kompas selle alt, niipalju kui kinniseotud käed võimaldasid. Peatselt ajas ta end jalule, kaks suurte sulgedega tiiba näpu vahel.

Tiivad olid tõeliselt kaunid, vanaaegsete meistrite tipptöö. Valged õrnade mustade täppidega suled (meenutades sellega veidi metsarahva karva) andsid poolpimedasse tarre justkui valgust juurde, neis oli tugevust ja õrnust. Ükski sulg polnud katki ega asunud vales kohas, kõike oli läbi aegade hoitud nii hästi kui iganes võimalik. Ja seda, et nad olid vanad, seda tunnetas isegi vaimuasjades muidu nii tuim Nevel-poiss. Ta võttis need enda kätte peaaegu et hardalt, ahmides vaatepilti, mis seniajani oli olnud harvade väljavalitute õigus. Tiivad! Päriselt!

„Kuidas nad käivad?“ päris ta tüdrukult, kelle nime endiselt ei teadnud. Ka viimane oli jäänud imetlusega tiibu silmitsema, nõnda et ei taibanud isegi appi karjuda, kuigi Neveli väits tema selga enam ei torkinud.

„Lihtsalt. Paned käe vastu ja valmis.“

Taas pidi Nevel imestama. Vaevu oli ta saanud käe ja tiiva kohakuti asetada, kui see oli mingi imeväega käe küljes. Justkui oleks Nevel sedasi sündinudki ja terve elu tiivuline olnud. Polnud võimalik aru saada, kus lõppeb oma käsi ja kus algab tiib; suled näisid otse käenaha seest välja kasvavat. Samas jäi ka labakäsi koos sõrmedega vabaks, nii et päris linnuks ta ka ei muutunud.

„Kogu see siin... Sinu pärast, eks?“ küsis tüdruk äkki vaikselt.

Nevel pidi hetkeks oma uue väljanägemise imetlemise katki jätma ning pööras pilgu pärija otsa. Ta otsustas mitte üleliia keerutada.

„Jah! Metsarahvas, ajavad taga,“ sõnas ta. Ja seejärel: „Kas nad pääsevad sisse?“

„Ei tea. Aga isa on vägev, ta mõistab nendega toime tulla,“ vastas tüdruk. „...ja sinuga ka.“

Nevel jättis viimase märkuse tähele panemata; tiivad olid ikkagi liiga kütkestavad, et muu peale aega kulutada. Erutusvärin hinges, sättis ta ka teise tiiva käele ning...

Talle vaatas vastu paar sügavpruune silmi. Tarku, hirmsaid, teravaid. Natuke sarnaseid ennist söödi peal metsavanaisa omadega, aga siiski teistsuguseid. Kui metsavanaisa pilgus lõrises taltsutamata elaja heitlik äkkraev, mis sind kohutab nagu kohtumine karja lõupenidega, kelle meelevalda sa kogemata oled sattunud, siis nüüdne pilk meenutas kõige enam ehk mitmete esivanemate põlvkondade hukkamõistu, karmi ja kalki, samas haletsevat selle üle, et uute aegade lapsed on lõhkunud aastatuhandeid katkemata hoitud püsivuse. Ja midagi oli selles pilgus veel... Imestus. Imestus juhtunu üle, ilmselgelt. Et keegi oli söandanud nii alatult ja samas tarmukalt, tähelepanu hajutamiseks metsahõimu ära kasutades tungida kaugemale kui paljud enne teda olid suutnud; petuga pooleks, oma halba õnne põikpäiselt tagant piitsutades, nii et viimane oli lõpuks lausa sunnitud õnneks pöörduma, jõudnud siia tema, Kurvitsa, enese tarre ja pannud iidsed pühad tiivad enesele kätte.

Imestus ei kestnud ehk kauem kui vaid paar hetke. „Välja! Minema!“ suutis Nevel vaid mõelda ning seinaluugi kolksudes tuiskaski endalegi üllatuseks toast välja külmade hingekuutuulte sekka. Uhket ja meeleheitlikku sööstu saatis Kurvitsa lihase tütre Ahe kiljumine, kes oli endiselt Neveli külge köidetud ja pidi seetõttu kaasas rippuma. Nevel ei vaadanud tagasi, ta tõusis järjest kõrgemale, kuni temast ja tüdrukust oli näha ainult pisike must täpp. Siis kadus seegi tervet laotust katva halli pilvevaiba sisse. Paar hauka seljas sõitvat jälitajat metsarahva seast püüdsid küll esialgu talle järgi jõuda, ent loobusid üritusest peagi ning kogu laanehõim, kes oli vahepeal pidanud Kurvitsa nõiaväega rinda pistma, enne kui kõigile pooltele selgus, milles õieti asi, pöördus pettunult tagasi padrikuisse.

Kurvits vaatas lahkunuile kaua vihaselt järele, kuid ei öelnud midagi. Ühtegi sajatust ega nõiasõna ei pääsenud seekord ta huulilt. Need poleks niikuinii siinkohal toiminud. Sajatus oleks talle enesele tagasi tulnud ja nõidusega kõikide aegade suurimat varast maa peale kukutada oleks tähendanud ka tema kalleima tütre hukku. Seda Kurvits ei tahtnud, ükskõik, mis muu ka poleks juhtunud. Aga seda teadis Kurvits ometigi hästi, et niisama lihtsalt kogu see asi ei jää. Tigedalt sulges ta ukse ning kadus tare pimedasse sisemusse, tagasi valgustkartvate asjade maailma, kuhu ta isegi õieti kuulus.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0050)