tõnisDeduktiivne meetod
Tormi Ariva

Rotnar Kahe valitseja Leander Maranthe juurde astub tema peanõunik Paul Adernak paari murega, mis päevakorral ja vajavad lahendamist. Peamine probleem seisneb ühes perifeeriast (Kafo sektori ääremailt) saabunud laevas ning nende palves – nad vajavad vett. Mida otsustab Leander Marathe?

Tegemist on väga lühikese looga – pisike dialoog valitseja ja tema nõuniku vahel, mille kestel maalitakse hädasoleva laeva olukord piisavalt selgelt välja, et olukorrast tekib üleüldine aimus. Kahju on ainult sellest, et mingit suhtumist ei jõua tekkida ühessegi tegelasse ega ole üleni aru saada, kuidas suhtub autor neisse tegelastesse.

Adernak kirjeldab situatsiooni ja arvad, et asi piirdubki selle maailma maalimisega ühe elemendi kaudu. Üks koloniseerimiskatse, mis luhtub, ning sellega kaasnevad tagajärjed – materjali terve eepilise romaani jagu. Loo lõppu tuleb aga midagi puändi taolist – Leander Maranthe otsustab, et olukord, millesse laev on selle reisijate sõnul sattunud, näib kahtlustäratav, ning otsustab jätta nad kuivale. Mingit otsest loogikat selles teos pole või kui, siis väga äraspidist loogikat – kuna tema kraanist tuleb vett, siis vaevalt, et ühel laeval saaks olla veeprobleeme?

Maranthe otsus on ilmselt pigem mõeldud olema negatiivne lahendus, sest selle jõustamiseks otsustab ta seadust rikkuda. Õigemini, ta otsustab toimiva seaduse tühistada ja ümber kirjutada. Ühtäkki on kirjeldava terraformimisõnnetuse loo asemel tegemist looga ühest psühhopaadist ainuvalitsejast – loo sisuline muudatus toimub ent natuke järsult ja kogu asi jääb lihtsalt liiga poolikuks. Justkui, vaid justkui annab endast aimu potentsiaal esitada lugusid selles maailmas – lugusid janu käes vaevlevast laevaseltskonnast, kes jääb meeletu kuninga ebaratsionaalsete otsuste küüsi. „Deduktiivne meetod” ei anna ent sellise loo mõõtu välja. Ei anna õieti üldse loo mõõtu välja, jääb lihtsalt üheks dialoogiks.

Kõige amatöörlikumad on ent järgnevad katked, mis lähevad rubriiki „ebaloomulik dialoog ulmejutus”. Esimene: “Kas olapivill on see kergelt punakas pehme ja kiuline materjal?” “Ei, see on sarbide vill. Olapivill on valge.” “Ah nii,” jäi Maranthe mõtlikuks, “sellisel juhul pole ma kindel, kas mul on olapivillast valmistatud riideid.” Teine: “Vabandage mind, auväärne, kuid kas te olete juhtumisi tuttav OVS-i, Optimaalse Veekasutuse Seadustikuga?” “Värskenda mu mälu, Paul,” lausus Maranthe. (Ja siis ta räägibki.) Kui dialoogi abil välja öelda selles maailmas elementaarset, siis oleks vaja tegelast, kes teab sama vähe kui lugejad, muidu hakkab lugejal veider – nagu näitlejad laval lehvitaks publikule kõigil neil hetkedel, mil teksti loevad teised näitlejad.

Raske oleks midagi kiita, ent võib ikkagi öelda, et asi saaks halvem olla ja see tekst pole siiski päris allpool arvestust. Esiteks asjaolu, et probleem, millesse laev satub, on omamoodi huvitav (ehkki „seened on nii peened, et tungivad läbi filtri” kõlab kuidagi uskumatult – esiteks, mida selline filter üldse kinni peaks, kui mitte bioloogilist (ma veidi võhik neis asjades, aga mulle on jäänud mulje, et elusrakud on suuremad kui mis tahes keemiline või metalliline võõrplaneedipahn, mida üks korralik filter kinni peaks) ning teiseks, kas keetmine ei aitaks?). Ja iseenesest on olukord selgelt edastatud – ei aja kulmu kratsima selle osas, kas on üldse mingit probleemi või milles tekst õieti seisneb jne. Probleeme on, aga mingi info edastamise selgus on vähemalt olemas.

Ometi tegemist sellise kohmaka mitte-päris-jutuga. Mõjub nagu põhikooliõpilase arusaam sellest, mida võiks sisaldada ulme. Võib-olla Jürkale meeldib rohkem.

3/10


Pilv
Helen Käit

Hanna ja Peeter otsustavad veeta romantilist nädalavahetust ühes majakeses keset metsa. Hanna jõuab ees ja ta helistab Peetrile, et see tooks kõik, mida üks noor kihku täis paarike võiks vajada. Hanna jääb ent ootama, sest Peeter hilineb aina rohkem – ja ta telefon ei tööta. Ning mis on see must pilv, mis aina lähemale jõuab?

Helen Käidu nimi on tuttav – mu mäletamist mööda on tegemist nimega, mis käis korduvalt läbi ühe jutuvõistluse järel. Need jutud pääsesid päris headele kohtadele, vist olid mõlemad esikümnes, aga üleüldine retseptsioon näis pigem olevat negatiivne. Ma ise polnud lugenud, aga mingi uudishimu jäi sisse.

Olles nüüd lugenud, võin ma umbes ette kujutada, kuidas see nõnda sündis. Käidu kirjutamislaadil on midagi, mis võimaldab seda sujuvalt ja voolavalt lugeda. See pole kohmakas. Tundub nagu, justkui, peaaegu... oleks nagu tegemist hea jutustajaga?

Ent see ladusus on ühtaegu õnnistus ja needus. Sageli on noorkirjanikel häda, et ei osata täita lünkasid, ei osata olemasolevale kirjutusmaailmale anda liha luudele – antakse mingi konflikti piirjooned või mingi situatsiooni skelett, aga keegi ei saa sellest midagi, loodud on vaid loo vundament või raamistik, aga mitte lugu ise. Mõnel teisel juhul (ehkki seda tundub olevat neetult vähem) on autoril ideid ja väljendust ja siis aina kirjutab ja kirjutab väikesed hetked paksult täis, takerdudes oma sõna imetlemisse ja unustades, et kuskil on keegi, kes peaks seda justkui lugema.

Helen Käidu tekstis „Pilv” on kolmandat sorti probleem. Üksikuid tühiseid sündmusi lisandub aina veel ja veel ja veel, Hanna mittemidagitegemine on kenasti ilmestatud ja kõik kulgeb loomuliku tempoga, aga mingil hetkel hakkab selle tegevuse mittemidagisus kuidagi vastu. Tahaks nagu otsida näidet, aga siit ei oska leida ühtki konkreetset, mis kontekstiväliselt paneks ütlema: „Jaa, see on tõesti natuke liiga tühine asi, mida välja kirjutada!” Miski ei pidurda lugemishoogu, aga ma jäin veidi lugema mõttega, et seda võib vist suht diagonaalis...?

Võib-olla on asi selles, et sisu oli natuke kitsa ja igavavõitu. Kuidas kirjutada põnevaks seda, kuidas tüdruk igavleb hütis ja mõtleb, kuna ta peika tuleb? Ja seda, kuidas ta läheb aina rohkem närvi? Võib-olla kuidagi saaks – aga see nõuaks kas väga huvitavaid tegelasi ja nendevahelisi suhteid (mispuhul tekstist saanuks kas rida flashbacke või ühe paanitseva naise paranoiatsemine ja üksiksündmuste üleanalüüsimine) või ülimalt vahedat psühholoogilist taju (kus hoidutakse tagasivaadetest, aga olevikuhetke põimitakse väga peeni nüansse, mis näitavad Hanna hetkeseisu muutumist). Võib-olla sisu ja stiil ei mänginud omavahel kokku.

Ma ei kannaks autorit maha, aga see tekst ei olnud suurepärane. Midagi nagu häda ka polnud. Tavaline.

5/10

Helisev muusika
Heinrich Weinberg

Loo tegevus toimub iseäralikus anakronistlikus maailmas, kus ühelt poolt on fantastilised olendid nagu nõiad ja päkapikud, teisalt on tegemist millegi justkui tänapäevasega – muuhulgas kasutatakse arvuteid. Peategelane on poeomanik hr Sootamm, kelle äriasutust külastavad kolm päkapikku, kellel on pakkumine, millest tal on raske keelduda.

Veidi on kiusatus lihtsalt öeldagi, et see on Weinberg nagu Weinberg ikka – stabiilne sümpaatne tase, mis otseselt ei hüppa kuskil üle teatava taseme, aga ei lähe ka allapoole seda. Anakronistlik maailm oli ilmekas ja lõbus ning lugu on hästi jutustatud oma korrektse lõpuni.

Ja samas... Mine tea, kas annabki seda nimetada niisama „korrektseks lõpuks” - ehkki Weinbergi jutud, kui ma neid püüan silme ette manada, ei lõppe üldjuhul ülimalt lapsesõbralike kõik-võidavad-stiilis õnnelike lõppudega – peategelane ei kipu ratsutama õnnelikult päikeseloojangu suunas -, siis selles oli lõpp minu jaoks mõnevõrra üllatav. See oli temast peaaegu et õel ja mingis mõttes on see mulle sümpaatne. Väikesi õelustükke tuleb proovida, et ei tekiks kiusatust lahendada kõik nõnda silutult, nagu lapsikum tahk lugejas sooviks.

Iseäralik maailm pakkus väikesi meeltlahutavaid hetki igal hetkel, mil ilmnes mõni järjekordne väike element, selline maailma aeglane avanemine oli tore. Võib-olla tundus peategelane mõnevõrra liiga edukas oma ettevõtmises – justkui tavaline poeomanik ja tegutseb jamesbondiliku osavusega. Samas, sellises maailmas peabki poeomanik olema otsapidi bondiliku võimekusega, nii et see pole ka ebaloogiline.

Mul on tunne, et püüan mis ma püüan, ikkagi jään oma rahuloleva stabiilse mulje juurde. Proovin midagi kriitilist öelda, pean nentima, et ikka toimib. Püüan esile tuua sümpaatset, siis seegi tundub nagu enesestmõistetav. Nii et andestatagu, kui mu hinnang jääbki natuke mittemidagiütlevalt: Weinberg oma headuses. Et tal jaguks indu kirjutada neid toredaid tekstimaailmu.

7/10

Venuse sünd
Jaagup Mahkra

Jutustaja on akadeemik, kujutava kunsti vaatleja ja analüüsija, kes võtab omale uurimisobjektiks Boticelli kuulsaima teose „Veenuse sünd”. Hiljem läheb ta seda oma kuludega teist korda vaatama – ja ta näeb, et kõik on valesti. Kõik selle elemendid on loomulike ilu- ja kunstiseadustega vastuolus ja ükski teine isik ei taju seda... Midagi tuleb ette võtta.

Mahkra jutt oli ka Estconil jupikaupa loetav, aga ma ei tea, kas keegi korjas kõik jupid kokku. Võib-olla mõjutas see asjaolu teksti kirjutamise asjaolusid – pikkust, intensiivsusastet, vahest ka teemavalikut. Ma küll ei tea, aga sellised kontekstid üldjuhul ikka mõjutavad. Nüüd on ta avalikkusele kättesaadav, täiel kujul ja ilma „aardejahita”.

Tekst on lühike, aga sobivalt intensiivne – idee on tekstina mu meelest terviklikult teostatud, kuivõrd kõik peategelase hetkeseisud ja olukorramuutused on kergesti ning nauditavalt järgitavad. Samas ei jää ükski hetkeseis tugevalt püsima, pigem on neist kiiresti aimu antud ja edasi kapatud. Seetõttu mõjub tekst veidi liiga lühikesena, mõne terviklikuma lookogemuse õgvendatud versioonina, ja ilmselt tahaks rohkem viibida selles situatsioonis ja selles maailmas, aga sisuliselt on võimalusi selleks mujalgi, kuivõrd tegemist on Lovecrafti-žanriga (Mahkra viitab pea otsesõnu, pannes peategelase pomisema üht väga konkreetset salakeelt, aga selletagi on žanritruudust tajuda).

Lugedes kangastusid teised mu kogemusruumis sarnasesse auku langevad tekstid – tor.comis ilmunud Max Gladstone'i novell „Crispini modell” (https://www.tor.com/2017/10/04/crispins-model/) ning... olgu, teist ma ei leia. Raske on säilitada optimismi selle leidmise osas, kui guugeldamiseks on mul sõnad „lovecraft”, „art” ja „nightmare” (sest usun, et tekst leidus Nightmare Magazine'is). Oli mis ta oli, sealgi tegeldi mu mäletamist mööda kunstiteostesse laetud üleloomulike deemonlike vägedega.

Lovecraftilik õudus on küllaltki visuaalne – suur osa sellest seisneb millegi nägemisel ja selle alateadlikul mõjul. Pinnaaluste virvenduste varjus tegutsev Reaalsus muudaks meid hulluks, kui me puutuks sellega kokku ilma oma igapäevatavalisuse filtrita ning kunst, õigemini Kunst, on teisel pool igapäevatavalisust. Kunstiotsingud tähendavad Tõe ja üldjuhul ka lihtsalt Tõeliselt Raputava otsinguid, seetõttu on lovecraftilik motiiv peaaegu et enesestmõistetav. Ja seda moel, mis ei muuda seda veel sugugi labaseks. Hea teema, ühesõnaga. Ja teema hääduse tõttu on mingi element temas jäänud minu kui lugeja sisse. Õigemini, mitte temas, vaid selles. Tekstis. Ei maksaks teda isikustada. Seda.

7/10
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0552)