Teekond tulevikku
Maniakkide Tänav

Ebamäärases kauguses tulevikus on tulnukolendid karimid vallutanud Maa. Neid on rohkem, neil on kõrgemalt arenenud tehnoloogia ja nad on julmad. Sellegipoolest leidub maalaste seas vastupanurühmi. Lugu „Teekond tulevikku” räägib Tartu lähistel tegutsevast seltskonnast. Üks nende seast, Jürgen, keda karimid peavad oma koduloomana, saabub teiste sekka uue info ja plaanidega.

Alustaks positiivsest: jätkuvalt on tore Mandi soov asetada rõhk Eestile. Ei ole nii, et Suured Taevakettad varjavad päikese mõne üksiku suurlinna kohal ja ainult seal toimub midagigi kõneväärset. Võib-olla natuke nõuab veel harjumist, et tulnukad ja Luunja ja Elva – need mõjuvad peaaegu et liigagi koduselt. See on stiili- ja maitseelement, mida tuleb mu arust veidi peenemalt vürtsitada, aga võib-olla on asi lihtsalt minus kui lugejas.

Teiseks, selle teksti ulmeelemendid on päris toredad. Selleks, et kasutada karimite tehnoloogiat, kasutab Jürgen ortotoopset adapterit. Loo lõpus panevad teisedki tegelased endale selle näole, korraks „uppudes” selle kätte. Peategelastel pole käes mitte niisama laserpüssid, vaid väljapüssid, mis mõjuvad mõnevõrra teisiti, jätavad karimid heljuma õhku. Vahvad ideed, tõstavad teksti etemaks niisama kärtsust ja mürtsust.

Üks aspekt, mis mulle pigem ei sümpatiseerinud, aga mida ei tea ka lausa negatiivseks pidada, on kirjelduste suhteline puudumine. Mul läksid Eston, Jürgen ja Ahto omavahel üsna sassi ja siis lisandus keegi Heli-nimeline ja ma ei saanudki hästi aru, kui palju neid seal oli. Ta eesmärk oli avada maailma dialoogiga, aga iga uus osaline selles vestluses tuli kuskilt pimedast, mulle oleks kuidagi rohkem meeldinud, et oleks selgemini välja joondunud stseen ja tegelastevahelised suhted – praegu suhtles omavahel hulk nimesid, mitte tegelased.

Nagu öeldud, mulle pigem ei sümpatiseerinud, aga ma saan lähenemisest aru – ta ei seleta üle, vaid annab elemendid ja lugeja paneb ise kokku ning kulgeb oma kujutluse jõuga loo kestel edasi ja lõpuni. Kui autor usaldab lugejat, siis usaldab lugeja ka autorit, saaks seda lähenemist ehk nimetada. Ainult et praegusel juhul jättis see mulle poolikliku tunde.

Viimane „miinus”, minu enda hinnangul, on loo moraalne pale. Kõik oli väga must-valge. Tulnukad elavad inimeste ümber ja neist üle – ja see ongi ühepoolselt ja üheselt mõistetavalt halb ja saatanlik olukord, mille ainuõige reageerimisviis on mäss või vastuhakk. Millel pole häda midagi, aga kui ma mõtlen oma kassile, siis ma kuidagi ei arvaks, et ta pommitaks oma sõpradega Luunja katlamaja, et olla inimestele pinnuks silmas – nii nagu minul on Kõrsikuga tore, oleks karimil inimesest koduloomaga tore. Ja nii, nagu Kõrsikul on minuga tore (mu teada), oleks inimesel karimiga tore.

Võib-olla on see veider arutluskõik, aga noh. Ma olen tasapisi hakanud harjuma Octavia Butleri loominguga. Näiteks novelliga „Bloodchild”. Seal on ka inimesed peaaegu et koduloomadeks tulnukatele, aga neil on reaalset kasu inimestest – sealsed parasiitlikud tulnukad vajavad inimkehasid, kelle seest välja haududa. Asja võlu seisneb selles, et inimeste ja tulnukate suhe pole puurilooma ja sadisti oma, vaid sõbralik, kiindumust täis, ehk võiks seda nimetada lausa armastavaks suhteks (ja mitte fetišeeritud tulnukaarmuks, vaid platooniliseks armastussidemeks).

Mandile ei peaks tegema seda ülekohut – panna ta tekst mingi moraalselt ülikeerulise autori konteksti ja ütlema, et näe, lihtne kuidagi. Aga see kuidagi näitab kätte ära, millises kontekstis Mandi tekst õitseb. Tegemist on ju pesueht pulpulmega! Lööksõnadega pealkiri, mis otseselt ei puutu asjasse (sobiks pigem ajarännujutule). Tegelased on selge sihiga, neil on väga must-valge, aga seetõttu ka üdini selge hoiak ja pooled. See on tekstimaailm, milles „reeturlikkus” on suurim patt. Must-valged tegelased, kes saavutavad soovitu vägivalla teel (mitte lihtsalt vägivalla, vaid üsna ägeda vägivalla, milles võiks isegi osaleda). Ja nad hakkavad lõpus piraatideks! Kas saaks veel rohkem pulpiks minna? Nii et võttes seda kui pulpulme-teksti, tuleb öelda, et ma nautisin seda küll, aga ühtlasi tunnen, et tegelased võinuks olla selgemini eritletavad, kogu asi veidi, noh, korrektsemalt välja kirjeldatud.

6,8/10

Kaks pistet rebase jalga
Mairi Laurik

Hiljaaegu avastati sinine linnutikanditega vaip. ERMi töötaja Merike Remmelgas asub seda puhastama. Talle saadetakse ka raamat, mis sisaldab 300 aastat vana üleskirjutust ühe nõia jutust, kes loob sinimustvalge lipu, mille Merike peab leidma ja parandama, et riik näeks enam kui kahtsadat sünnipäeva.

See on vägagi tähtpäevakohane tekst, selles mõttes on teda tore lugeda – nõidus, mille mõte on säästa ja päästa ja kaitsta meie väikest riigikest. Viib mõtted selle juurde, milline ajalooline õnn on omada kodumaad ja kõneleda sureva keele asemel üht ligi kolmesajast enimräägitud keelest maailmas. Kui mõelda rahvusliku kuuluvuseta taluhurtsikute peale, täis inimesi kõigi nende endeemiliste haigustega, ja seejärel mõelda, mida nad võinuks tunda, kui saanuks teada, et miski sellest kõigest jääb alles ja et nendegi peale mõeldakse... Midagi selles on sümpaatset.

Lugu oli kirjutatud küllaltki hästi. Tahaks öelda „argiselt”, aga on tunne, et sõna näib negatiivsem kui mõte selle taga – tekst on kirjutatud selles mõttes argiselt, et on koheselt ligipääsetav, mõjub kuidagi vahetult, olemata samas semutsev ega püüdmata kuidagi meeldida ühe või teise võttega. Tekst on lihtsalt... välja kirjutatud. Mitte käsitöölase tuimusega, vaid sellise enesestmõistetavusega, nagu lugu oleks juba olemas, vaja on vaid see ilmale tuua.

Mis ei tähendaks samas, et olnuks niisama kirjutatud. Loos on kaks eraldi stiiliregistrit – tänapäevane Merikese-lugu, mis on üsna konfliktivaba, ja nõia jutu üleskirjutused, mida ilmestasid üleskirjutaja kommentaarid. Natuke tekkis tunne, et neid kommentaare oli veidi paljuvõitu – üleskirjutajal peaks olema häda tavajuttugi kribada, rääkimata siis omapoolsetest vahemärkustest. Aga ilmekaks aitasid teha küll.

Stiili osas seda, et Merikese-lugu oli natuke ka lugu kinnisideelisusest. Ja võib-olla seda deemonlikku kihku, mis nõuab tegelemist, võinuks ka rohkem olla. Praegu näis, nagu Merikesel oli lihtsalt maru huvitav. Seepeale mõeldes on veidi tunne, et keegi võinuks ta pärast ka muretseda, aga ehk tunnen nii seepärast, et mu meelest võinuks oleviku-liinis veidi rohkem konflikti olla. Või see võinuks olla selgemini tajutav.

See olekski mu suurim laitus. Mulle jäi konflikti olemus natuke selgusetuks. Ma kirjutasin küll siinse teksti esimeseks lõiguks loo kokkuvõtte, aga ma pole päris üleni kindel, kas sain õigesti aru. Nõid soovis, et kolm tikanditega lipuvärvi saaks kokku õmmeldud, ja Merike... pidigi seda tegema? Või seisnes kogu lugu rebase parandamises – rekonstrueerimise riski võtmises, et läheks täide ammu kirjutatud nõidus Eesti riigi kaitseks? Oht jäi mõnevõrra ebamääraseks. Jah, riik jääb siis paremini püsima, aga siiski. Kes peab mida tegema selleks et saavutada midagi – need elemendid jäid kuidagi hajusaks.

See aga tingimata ei riku teksti, mõneti muutis pingevabamaks, tegi veidi rahulikumaks. Muuseumitöötaja elevil töö, väike rahvuslik mekk man, ja alternatiivvõimalused ajaloo kulgemisele – need kõik moodustavad igati sobiva teksti, millega kergitada mütsi me kodumaa sajanda sünniaastapäeva puhul.

7,2/10

Jäljekütt
David Noe, Laura Loolaid,
(2/4)

Teine katkend ja selles seisab Jewel kahel moel silmitsi oma minevikuga: esiteks saab ta teada, mis õieti juhtus tema vennaga. Jewel jõuab vanglasse, kus loodab Fortune'it leida. Asjad loomulikult ei lähe nii libedalt. Jewel on seni olnud jõuline naistegelane hoiakute ja eluviisi poolest, aga mis juhtub, kui kari vange otsustavad ta sisse piirata? (Vastus: ärgu lugeja eksigu žanriga, juhtub taplus ja madin!)

Esiti tahtsin öelda, et stiili poolest mõjub nagu Clarioni töötoa juttude moodi. Siis võtsin ette selle läbinud inimeste nimekirja ning nägin väga otsast otsani kirjanikke (Octavia Butler, Ted Chiang ja Jeff Vandermeer kah käisid seal, aga neil pole midagi pistmist käesolevaga – ega õieti ka üksteisega), nii et esialgsele tundmuse aimust tuleks mõnevõrra täpsustada.

See on küllaltki filmilikult välja kirjutatud noorteulme – noortekalikkus on siin tinglik, pean eelkõige silmas, et ladusalt jutustatud lugu, igati korrektse struktuuriga, hoidub provotseerimast vägisõnade või groteskiga (kosmosevanglas võinuks emba-kumba olla) ja noh, selline sirgelt kulgev põnev märul. Ulmeelemente on piisavalt, et saaks sellest oma elamuse kätte, aga rõhk on pigem tegelastel, kes libisevad sellest eksistentsist läbi – kosmoseooperi võrra ulmeelemente, aga tegelased ja stseenid tunduvad jäävat kosmosekauboilikusse mastaapi. Kosmosekauboi erinevus tavakauboist on ent see, et probleemidel ja tagamaadel on väga lihtne omandada kosmoseooperlikud mastaabid. See tõenäoliselt teebki kosmosekauboid toredaks – võimalus esitada üleelusuuruses tegelasi, kelletaolisi ei mahu väikelinna rohkem kui üks, ja anda neile lõputu mänguruum avakosmoses.

Kui ütlesin, et tekst hoidub provotseerimast vägisõnade ja groteskiga, siis natuke on see ka laituse mõttes. Tekstimaailm on kergelt noir'ilik – maailm, mis näib kõigi elementide järgi olevat suhteliselt kriminaalne ja moraalselt langenud ja peategelane on natukene kibestunud (ja mõnevõrra anti-)kangelane, kes püüab luua mingitki korda, aga kes teab, et kõike ei anna lahendada –, aga tekst on kirjutatud nii, et lastelgi oleks loetav ja huvitav ja värvikas. Kontekst on lihtsalt ägeduse pärast kujunenud. Noortekalikult kättesaadavaks kirjutades muutub kõik nats mahedamaks ja seeditavamaks, aga mingi osa vürtsist läheb kaduma. Mitte et kõik peaks meremeestena räuskama ja ropendama, aga siiski.

Mul oli natuke kahju, et võitlusstseenid jäid natuke ebahuvitavaks. Ühel väga hästi kirjutatud võitlusstseenil on oma võlu – Brandon Sandersoni omad mõjuvad arvutimängulikult, Frank Herberti omad olid kuidagi anime'likult põnevad mu meelest (David Lynch andis oma „Düüni”-filmis Bene Gesseritidele need häälepüssid, sest ta ei tahtnud kung fu'd kosmosesse – aga see kung fu oligi üks ägedamaid asju sääl raamatus, vähemalt mu meelest! Vähemalt David Villeneuve on arvamisel, et „Düün” on „Tähesõjad” täiskasvanutele – võib eeldada, et kui ta oma kaks „Düüni”-filmi teeb, tuleb seal kosmost ja kung fu'd!). Kui hakata selliseid paralleele tõmbama, siis ütleks, et selle filmi võitlusstseenid olid nagu esimese Transformeri-filmi action. Ehk siis shaky cam. Oh, kui shaky. Üldjoontes sai aru, mis toimus, aga siin polnud koreograafiat, mida jälgida, vaid üks löök, teine ja kolmas. Keegi urises ja jooksis ja kukkus alla klassikalises „suur inerts ajab härja kaevu”-stseenis. Mingi hetk läks Jewel oma kerget kaalu kasutades kuskile silla keskkohale, aga seegi ei kerki silme ette, vaid on lihtsalt üks element. Jäi tunne, nagu autorid poleks ise nautinud neid võitlusstseene. Äkki oli asi selles, et suht suvaline lööming vangidega – aga ikkagi. Kuna žanr jätab märuliliku mulje, siis neis kohtades võiks tekst rõõmuga loksuda paika oma mugavaimasse elementi ja seda ei saanud.

Kritiseerisin siin mitte väga provotseerivat kõigile seeditavat kirjutusstiili ja kritiseerisin võitlusstseene. Aga ma ei kiitnud väga põhjalikult teksti huvitavat ja omapärast ulmemaailma, mis on ehk saanud inspiratsiooni siit või sealt, aga mida ei saa siiski taandada kuidagi ühe või teise jäljendamise püüuks. Teksti kannab hetkel süžee ja tema maailma hästitoimimine – süžee kohta ütleks esialgu, et klassikalist loostruktuuri järgitakse viisakalt, kooliõpetajalik osa minust kiidab heaks. Maailma kohta ütlen, et tore näha väikesi ulmeelemente, mis seovad selle maailma kokku ja teevad sellest millegi muu kui lihtsalt ühe kosmosedetektiivika – näiteks kosmosevangla toimimissüsteem või peategelase ebamugavus avakosmoses ärkveloleku suhtes või hüppekeelutsoonid, kust peab enne välja lendama, kui tahad teha kosmosehüpet kuhugi. Justkui pisiasjad, aga tore, kui keegi vaevub neid kõike välja mõtlema ja teksti lisama. Ootan huviga, kuhu asi edasi kulgeb.

8,5/10