Eesti ulmetähed

Raul Sulbi on Eesti ulmemaastikul vägagi tuntud kuju: kauaaegne Estconi korraldaja, "Täheaja" koostaja, kriitik, toimetaja, ajakirjanik. Harva näeb teda suuremalt sõna võtmas, kuid see, mis ta ütleb, on ütlemist väärt. Raul oli ka 7 aastat (1998-2005) Algernoni toimetuse koosseisus, kuid tõmbus ulmeseltskonnast tasapisi eemale. Seda suurem rõõm oli näha teda eelmisel aastal taas Estconil, kuigi sel korral ka kokkutulekule ei jõua. Jääb vaid loota, et järgmisel aastal.

1. Mida praegu loed?
Hetkel on pooleli suurmeister Jack Williamsoni esimest kuut loomeaastat (1928–1934) kaardistav kogumik «The Early Williamson» (1975), milles on lisaks hämmastavalt värsketena mõjuvatele pulpajastu juttudele suurepärased memuaarkillud nende kirjutamisest, inspiratsiooniallikatest, ajakirjatoimetajatest, honoraride suurusest jmt. Siis Isaac Asimovi koostatud 1000-leheküljeline «Before the Golden Age: A Science Fiction Anthology of the 1930s» (1974), mille nimi peaks olema piisavalt ennastseletav. Ka seal on lisaks lugudele palju vahetekste ja kommentaare, sedapuhku siis Asimovi omi, tema lugemiselamusi ja mälestusi teismeeast ja tollal loetud ulmest. Kolmandaks läksin nende juurde n-ö. paralleeltekstidena uuele ringile ka Mike Ashley non-fiction raamatutega sama perioodi kohta: «The Gernsback Days: A Study of the Evolution of Modern Science Fiction from 1911 to 1936» ja «The Time Machines: The Story of the Science-Fiction Pulp Magazines from the Beginning to 1950». See on juba nagu harjumuseks kujunenud, et püüan mingi perioodi või autori loomingu lugemise juurde ka vastavateemalise non-fiction raamatu, artiklid vmt võtta.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
See on minu jaoks kaunis arusaamatu küsimus :) Ses mõttes, et väga teadliku lugejana ma nagu raamatule lähenedes juba üsna täpselt tean, mida sealt oodata ja raamatu külge naelutamist väga ei vaja. Kuna aga viimasel ajal jääb väga palju raamatuid pooleli (mitte lõplikult, raamatud on head), siis pigem võiks küsida, mis tõukab ühel hetkel nii kergelt neid poole pealt käest panema? Siin on nagu kaheosaline vastus: ühest küljest on enamik lugemismaterjali selline, mida saab kergesti pooleli jätta (jutukogud, antoloogiad – loed osa jutte läbi ja ülejäänud kunagi hiljem, eksole; või siis mingid ajaloouurimused või kirjandusülevaated, kus saab ka pärast mingi suure temaatilise peatüki või osa läbimist teksti riiulisse tagasi panna ja kunagi hiljem jätkata), teisalt aga tabab mind iga paari kuu tagant selline hetkel akuutse ja huvitava teema vahetus. Paar-kolm kuud lugesin ainult Vana-Roomaga seonduvat: ilukirjandust ja non-fictionit... ja ulmet üldse mitte. Siis see muundus galaktikaimpeeriumide perioodiks ja lugesin tolleteemalistest antoloogiatest jutte mingi kuu ja nüüd sealt siis jõudsin tagasi pulpajakirjade ulme ja 1930ndate juurde. Ja noh, neid selliseid aasta-paari tagant perioodiliselt korduvaid teemasid on miski 10-15 ja kui vastava teema huvi üle läheb, siis jäävad ka raamatud pooleli. Järgmise korrani :)

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
See on võimatu küsimus, armas Reaktor, ja Sa tead seda! :D Võiksin ju 30 või 130 lemmikut nimetada? Siin on nii palju vastamisvariante: et üldiselt on moodsast fantasy’st see kõige-kõige lemmikum ilmselt Steven Erikson, ja moodsast kosmoseooperist meeldib enim Jack McDevitt, Alastair Reynoldsi tellised pigem ootavad riiulis oma järjekorda jne jne, aga üldiselt kaldun viimastel aegadel pigem vanema angloameerika ulme suunas. Ka McDevitt kirjutab tegelikult sellises vanaaegses kuldajastu laadis. Neid nimesid siin võiks alažanrite kaupa jäädagi loetlema ja eks mu arvustused ajaveebis ja BAASis selgitavad neid meeldimisi kõige paremini, aga see 1930–1960. aastatel viljeldud angloameerika ulme on tänapäevasega võrreldes kuidagi sellise... lahedama stiili ja mulle olulisemate rõhuasetustega: rõhk on fantastilisel ja selgelt ulmelisel maailmal, faabulal, meeldejäävatel tegelastel ja kirjutuslaad on rõhutatult selline klassikaline ja kindel. Tänapäeva angloameerika ulmest leiab seda vähem ja tänapäeva eesti ulmest sootuks napilt. Õieti üldse mitte. Sestap tulebki eskapeeruda ja kaevuda just mulle meeldivate ammusurnud ameerika ja briti kirjanike fantastilistesse väljamõeldistesse. Tänapäevased tüdrukud ja poisid enam nii head ei tee. Minu maitse muidugi ;)

Räpina loomemaja

See kuu toimus 14-16 juuni Räpinas neljas ulmekirjutamise loomemaja. Kirjutati jutte, arvustati varemalt kirjutatud, grilliti-tsilliti, matkati mööda Räpinat ning käidi ka ujumas. Rahvaarvult oli ilmselgelt kõige suurema loomemaja üritusega. Aga eks las pildid räägivad juba enda eest edasi.

Pildid teinud Leila Tael-Mikešin.

Suri Iain M. Banks

9. juunil 2013 suri Iain M. Banks, šoti ulmekirjanik, Kultuuri-seeria looja ja selle ainus autor.

1997. aastal korraldati Inglismaal üks küsitlus, millest võttis osa 25 000 inimest. Selles püüti selgitada välja sajandi parim romaan. Nagu selliste nimekirjade puhul ikka, figureerivad seal Orwell ja Joyce ning Salinger ja Tolkien. Seal on ka mõningad ulmekirjanduse klassikud – „Düün“ 51. ja „2001: Kosmoseodüsseia“ 87. kohal. Neist veidi kõrgemal aga, lausa 32. kohal, oli „Herilasevabrik“, mille autoriks oli Iain Banks.

„Herilasevabrik“ on tal kirjutatud Iain Banksina (ilma keskmise täheta – ulmet kirjutas ta Iain M. Banksina, kõike muud selleta). Selle peategelane on üsna väljakannatamatu karakter ning ääretult õel sadist. Võikused, mida ta teeb nii inimeste kui loomade peal, võiks teosest teha šokikirjanduse, mida sellele ilmumise ajal ka ette heideti. Ainult et katsed niivõrd peenelt kirjutatud raamatut millelegi sellisele taandada olid määratud nurjumisele. Vahest polnud hukkamõistjate häälel mõju, sest autor saavutab oma jõhkra tegelasega midagi täiesti ootamatut – see tegelane muutub peaaegu mõistetavaks. Lõpus võib lugeja end tabada selle juurest, et ta hoiab sellele tegelasele veel pöialt.

Sellest julmusest rääkides annab ta mingi piirini ka näo millelegi, mis on igaühes olemas, mitte ei loo ulmelist portreed ühest "väga pahast inimesest".

Siinkirjutajale on „Herilasevabrikust“ rohkem sümpatiseerinud siiski see looming, mille ta on kirjutanud Iain M. Banksina. Tema ulmelooming sedasama vaieldamatut tekstikvaliteeti, huumorimeelt, kohatist jõhkrust (mis ei kujune kordagi "uu, Banks on nii šokeeriv"-muljeks, vaid on alati osa tekstimaailmast ning ja sulandub sellesse - šokeerivus, mis ei tüüta oma pingutamisega, vaid veenab). Tal ei kao kuhugi tema väga heast sisemine kõrv, mis tajub hästi ära, mis töötab, mis mitte. Sellele lihtsalt lisandub võimas kujutluslend, mis laseb tal üles ehitada keerulisi ja põnevaid maailmu.

Tema peamaailm, mida ilmselt hakatakse tema muu loomingu headuse kiuste kõige rohkem tema nimega seostama, on Kultuuri-universum. See on minu meelest üks huvitavamaid kosmoseulmelisi-maailmu, mida ma olen lugenud. Sellest on ammutatud mujalgi inspiratsiooni, muuseas ka arvutimängude seeria „Halo“ kavandamisel. Nendevahelisi seoseid on sedavõrd palju, et ühes intervjuus küsiti Halo tegijatelt lausa, kas „Halo“ puhul oli tegemist Banksi romaani „Mõtle Phlebasest“ mahavehkimisega.

Banks ütles kunagi:
„I'm not a great believer in awards - of course, the fact that I've never won one has nothing to do with it at all!“ Olgu auhindadega kuidas on, aga 2008. aastal valis The New York Times Iain M. Banksi üheks 50st olulisimast Briti kirjanikust pärast II maailmasõda.

Nagu Gaiman ütles oma blogis Banksi surma järel - kui Banks oli hea, oli ta neetult hea. Ja kui ta oli halb, oli ta ikkagi hea. Kuid jäägu siia lõppu pigem kajama see, et oma parimatel hetkedel on ta hiilgav.