Oeh, toimetus võiks teinekord mõelda juttude järjestuse peale... esimene jutt võiks olla selge ja selline, mis kiirelt käima tõmbaks ning väga pikk ei tohiks ka olla. Olgu, ma saan aru, et ega väga palju võimalusi ju pole, kui kolm juttu ja ilmselt ei tahetud kaks kuud järjest sama autoriga alustada.

Miikael Raun - Pokkeriöö
Viis korda alustasin, aga väga kaugele ei jõudnud – ilmselt on viga minus, aga see lühiromaan ei köitnud mind... kohe üldse ei köitnud. Võimalik, et see tekst on seotud millegagi, millest mu aimu pole, aga ma tõesti ei suuda...
Kuuendal katsel närisin ma end läbi. Tegelikult hakkas kusagilt kolmandast peatükist juba päris looma, hakkas köitma ja mul tekkis isegi arusaam, et see lugu võiks mulle meeldida ning oli kuidagi piinlik olla, et miks ma varasemal viiel korral nii kaugele ei jõudnud... Õnneks või õnnetuseks see meeldiv tunne lahtus... eriti, kui peategelane sohu läks... jutt läks siis samuti sohu... vabandust, et ma siin niimoodi...
Kokkuvõtvalt on mul üsna keeruline selle lühiromaani kohta midagi öelda. Ma ei tea, kas autoril ongi selline kummaline fantaasia, või ta lihtsalt toppis teksti kõik, mis pähe tuli. Ajuti oli päris äge, aga ega ma eriti aru ei saanud, mida autor öelda tahtis, kui üldse tahtis... või mis eesmärgil see tekst kirjutatud sai. 100 000 tähemärki pole ju mingi nali! Kusagil poole lugemise pealt tekkis mul tüütu paralleel multifilmiga „Aeg maha“, kus see õnnetu kass taburetti ja kella tõstab jne. Mingi sihitu rahmeldamine, et kohe tundub, et hakkad millestki aru saama ja leiad asja mõtte, aga siiski ainult tundub.
Kui lõpetada positiivselt, siis noor(?) autor üldiselt oskab, et hoolimata kõigist mu etteheidetest oli üsna mõnus lugeda, kui ritta pandud sõnadest rääkida. Ka olid emotsioonid päris hästi välja mängitud ja kirja pandud.
Kuid see tervik...
6/10

Manfred Kalmsten - Tundmatu surm
Teoreetiliselt pidanuks see jutt mulle meeldima, autor justkui lubaks jne.
Positiivse poole pealt, et meeldis, kuidas autor oli jutu struktuuri läbi mõelnud, tekitades niimoodi üsna lihtsale loole teatava lisaväärtuse ja sundides lugejat tähelepanelikumalt lugema. Ja kuigi lihtne, ei olnud see lugu ju üldse halb.
Mittepositiivsema poole pealt. Nimed muidugi. Ja ega mind tõtt-öelda see lugu niiväga ei köitnud. Maailm justkui oli, aga kõik jupid olid banaalsed... mis on ehk karm hinnang, sest elu ongi banaalne, aga kirjandus võiks olla ikkagi pigem millestki, mis banaalsusest eristub. Midagi justkui oli, aga autorit arvestades ootasin rohkem. Ja see sõna „maantee“ seal tekstis!
Noh, hinne näitab, et halb see polnud, aga hoolimata segiaetud tegevusest oli mul poole loo peal suuresti selge, et kuhu see välja viib... pisut pärast kolme lõket oli selge. Olgu, järsku ma tõesti olen liiga palju lugenud.
8/10

Tormi Ariva - Veni, vidi, vici
Järgmine jutt sellest, kus mingi keskse plaaneedi valitseja Lender Maranthe galaktikalises mastaabis probleeme lahendab. Eelmine jutt oli jaanuarinumbris ning sellega võrreldes tundus siinkarvustatav kuidagi lobedam ja siledam.
Samas, jutu tasakaal on paigast ära. Alguses on pikk jupp sellest, kuidas Lender Maranthe kabinetti kõnnib ja see on suuresti mittevajalik, kuigi jutu kõige paremini tehtud koht... lihtsalt seda on lühikese jutu kohta liiga palju, romaanis oleks see kena stseen, aga jutus..? Ja siis kui selgub, mis lahti, siis läheb taaskord kõnelevate peade dialoogiks. Lugeja saab teada, aga kaasa mõelda pole võimalik, sest varasemalt ei teadnud ta midagi ja kõike, mida tegelased räägivad, seda kõike tuleb võtta puhta kullana. On kriisiolukord, mille Lender Maranthe taaskord lahendab, iseküsimus, kas see on lahendus..?
Ma saan aru, et autoril on suurem pilt silme ees ning ajuti annab Tormi Ariva ka päris häid vihjeid ja esineb mõnusaid ütlemisi. Üldiselt on aga tunne, et nagu oleks mingist raamatust, mis sisaldab selle maailma teemalisi tekste, välja võetud mõned lühemad lood ja siis need lugejale esitatud, sellised lustlikumat sorti vahepalad pikemate vahelt. Midagi justkui on, aga ma poleks nende põhjal kuigi kindel, kas ma tervet raamatut lugeda tahaks, või kas seda üldse kirjutama peaks.
6/10

Järjejuttu loen siis, kui lõpuni ilmub. Tõlge, aga ma saan aru, et pigem siiski maakeelne uusversioon.
Kokkuvõte: Kalmstein läheb kirjandusena kirja, Raun ja Ariva jäävad siiski harjutuslugude tasemele, et midagi on ja midagi lubab, aga terviklikku tulemust pole.