Veebruarinumber oli juubeli-Eesti teemaline ehk siis Eesti, eestlased ja ulme. Ka jutuvalik oli vastav, kui järjejutt ehk välja arvata. Järjejutt veel järgneb, seega sellest ma veel ei kirjuta. Tõlkejuttudest samuti mitte.

Mairi Laurik – Kaks pistet rebase jalga
Päris pikk jutt... pikk siis wõrguajakirja kohta. Tegevus toimub käesoleval aastal ja paralleelselt 1661. aastal. Leitakse üks sinine vaip: ilus, uhke ja pisut pentsik. ERMi töötaja Merike peab seda puhastama ja ka uurima. Vaip ei sobitu eriti hästi meie (loe: spetsialistide) teadmistega XVII sajandi Eesti kudumitest/tikanditest, ka mõjub vaip Merikesele kuidagi lummavalt, suisa pealetükkivalt.
Ei tahaks sisust pikemalt rääkida, sest wõrgus ju kõigile lugeda ja lugeda tasub, sest jutt on hea, suisa väga hea.
Negatiivsest kah, sest virisema peab, muidu pole ju kriitika. Ma päris täpselt ei oska öelda, aga midagi selles tekstis mind häiris. Ilmselt see, et ma pidin mingeid asju ja seletusi võtma heas usus ning mõningad huvitavad asjad jäid ripakile. Näiteks lipuvärvid sinine, valge ja must... et kas oligi selline lipp, või öeldi lihtsalt värvid vales järjekorras...? Midagi oli veel, mis lugedes häiris, aga tundub, et see tekst on just selline tervik, mis settides paremaks muutub. Igatahes oli mu hinne lugemisjärgselt tugev neli ehk kaheksa kümnest... päev hiljem neid ridu kirjutades võttis minus maad veendumus, et hinne peaks olema hoopis nõrk viis.
9/10

Maniakkide Tänav – Teekond tulevikku
Tulnukad on vallutanud Maa. Enamus inimkonda on peidus, sest tulnukad ei vaja inimesi ning nad on ka Maa looduse ebamaastanud, sest neile on vaja tunduvalt teistsugust... Tegevus toimub Tartus ja selle ümbruses, kus on paar tulnukate tehast, mis vulkaanilise tegevuse produkte töötlevad. Vastupanuliikumine ja nende tegemised.
Tekst on selline koolipoisi ideaalkirjandus. Palju madinat, kirjeldusi ja ei mingeid arutlusi. Toimub, ja toimub kähku.
Plussiks, et maailmaga on vaeva nähtud ning samas on autoril olnud südant või oidu, et mitte liigpalju seletada. Lugeja saab üht-teist teada, aga vaid dialoogide käigus... et n-ö juhuslikult kuuldud kõneluste juppidest tuleb toimuva taust ise kokku panna.
Miinuseks, et see tekst ei haagi, loed läbi, mühatad ja suure tõenäosusega unustad. Hästitehtud tuim märul. Sellest ka hinne.
7/10

Kui tahta kahte juttu omavahel võrrelda, siis Mairi Lauriku tehtu on kindlasti parem, aga läheb raskemalt. Maniakkide Tänava tehtu on lihtsalt läbitav ja niisama lihtsalt ka unustatav. Loomulikult pole neil tekstidel midagi muud ühist kui vaid Eesti ja kõrvuti ilmumine, aga selline võrdlusmõte pähe mul tuli ja miks mitte siis ka kirja panna.