Kui see raamat ilmus, siis hakati sellest eesti ulmefännide seas üsna kiirelt rääkima kui "Eesti Douglas Adamsist" või kui "Douglas Adamsi Eesti kloonist". Ei, loomulikult polnud keegi romaani lugenud, aga kujundus ja tutvustused andsid taolisteks arutlusteks justkui alust.

Positiivsena tuleb märkida, et autor ei jätnud enesekiitmise ja -tutvustamise rasket tööd juhuse hooleks, vaid tegi raamatule kodulehe ja muu vajaliku. Kel huvi on, see leiab wõrgust vähese vaevaga hulga infot. Olukorras, kus raamatuid ilmub väga palju ja ilukirjandus on vaeslapse osas, on taoline tegevus enam kui tänuväärt. Samas, see polegi vast nii üllatav, sest romaanidebütandi Kent Raju esimene raamat oli "Reklaamitrikk, ehk Kõik, mida reklaamist teadma pead" (2011).

Pärast romaani "Kadunud Maa" läbilugemist võin tunnistada, et kohalikel ulmefännidel oli õigus, kui nad Douglas Adamsi varjule viitasid. Ka on raamatu koduleht enam kui aus ning ei tegele lugeja petmisega. Lugemiselamus oli aga nii ja naa: leidsin, et kõige lihtsam ja ausam oleks puudused/voorused punkthaaval välja tuua.

Puudused
* raamat läheb loiult käima
* tegelased lähevad (eriti alguses) omavahel segamini
* kuigi tegelased on värvikad, ei eristu nad
* kohatud võrdlused, sest kuidas tegelased teavad meie filmistaare ja bände
* filmilikkus, ehk püüdlik rahmeldamiste kirjeldamine, mis töötaks ekraanil, kuid mida raamatus on tüütu lugeda

Voorused
* hea ja vaimukas keelekasutus
* leidlik fantaasia
* autor oskab rahulikult nalja visata
* autor üldiselt teab, et miks ta midagi teeb

Puuduste nimekiri tuli küll pikem, aga see ei tähenda, et ma peaksin raamatut läbikukkumiseks. Jah, kindlasti on paremaid debüütromaane, aga on ka palju hullemaid.

Tänapäeval, mil ulme on isegi Eestis populaarne ning kus isegi suvalised kommertsautorid juba ulmeromaane kirjutavad, on sümpaatne, et kirjutatakse ka veel kosmilist ulmet. Viimasel ajal kipub ju nõnda olema, et vaatad et ulmekas ja kui lähemalt uurid, siis on kas midagi hägusat, piiripealset või vampiiride/haldjate maalt. Jah, tõsimeelsete ulmefännide kosmoseulme janu romaan "Kadunud Maa" ei rahulda, aga lugedes oli tunda, et kirjutab inimene, kes enne kirjutama hakkamist on rohkem kui ühe ulmeloo ka läbi lugenud. Mõnikord pole see oluline, aga enamjaolt siiski on.

Tunnistan, et mulle isiklikult oleks meeldinud tormakam ja tihedam lugu, aga arvustajana pean ma arvustama seda, mis oli, aga mitte seda, mida mina oleks tahtnud. Oli värvikas, vaimukas ja selline rahuliku minekuga meelelahutus. Sügavaid mõtteid ei täheldanud ja kaelamurdvaid mõtteeksperimente samuti. Viiepalliskaalal paneks kolme, aga Douglas Adamsi laadis kirjandus pole ka mu eriline lemmik.

Samas loodan, et Kent Raju kirjutab ulmet edasi. Oskusi on, nüüd võiks neid lihvida ja ehk ka midagi äkilisemat kirja panna.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0023)