Sel aastal toimus HÕFF kaheksandat korda ning viimased neli aastat on õnnestunud ka minul sellest ainulaadsest üritusest osa saada. Ainulaadne on üritus kas või seetõttu, et tegu on Baltimaade ainukese žanrifilmide festivaliga. HÕFF tähendab ju Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali.
Kuigi rahvasuus nimetatakse üritust õudusfestivaliks, on minu ja mu sõprade seas juba mitu aastat käibel lause: “Huvitav, millal nad õudusfilme näitama hakkavad?“ Küsimus polegi selles, et filmid ei vastaks ürituse sisule, pigem on õuduse mõiste kui selline ülimalt haruline ning psühholoogiline õudus kui tõelise õuduse sünonüüm on taolises filmis kõige haruldasem külaline. Eriti uuemal ajal, mil õudusfilm on kõike muud kui psühholoogiline. Ikka veristamine, hakkimine ja (sageli enam kui maitsetu) nali. Aga rahvale meeldib… Vähemasti pole mina ühelgi aastal olnud rahvaga ühel meelel festivali parima filmi asjus.
Kuid eks vaadata on olnud ka minusugusel “mõtlikul esteedil“ ning igal aastal olen ma näinud paari-kolme filmi, mis jäävad meelde ja mida tahaks vähemasti veel üks kord näha. Küll aga on paari viimase aastaga tekkinud tunne, et uuem õudusbuum on tegelikult juba mööda saanud, kuigi filmitegijad ise ei taha seda tunnistada ja pusivad tuhmil pilgul omi õudusfilme ikka edasi teha. Eks märgiline ole ka see, et viimase kahe aasta kõige sisukamad filmid on olnud hispaanlaste põnevusfilmid, mis vaid servapidi õudustemaatikat puutuvad.
Aga HÕFF pole vaid uute filmide vaatamine. Käesoleval aastal pakkusid ühel hommikul Põhjaka mõisa kokad omi sööke. Ikka ja jälle on tehtud mälumängu, võtsin ka ise sel aastal osa ning meie meeskond Reaktor sai kolmanda koha. Iga festivali vaat et olulisem osa on siiski suhtlus: näed vanu tuttavaid ja tutvud uutega. Ja mis kõige olulisem, kõik need inimesed huvituvad ühest ja samast asjast, seega jutuajamises ei saa tekkida piinlikke vaikushetki.
Eks igal festivalil ole inimesi, kelle jaoks melu on tähtsam kui asi ise. On minulgi üks semu, kes on üritusel aastaid käinud, aga kinosaali polnud ta eriti sattunud. Osaliselt seetõttu, et ta hindab muud melu kõrgelt ja osaliselt seetõttu, et ta on enamiku filmidest juba varem ära näinud. Sel aastal olin ma siiski tunnistajaks, kuidas härra veetis kinosaalis tubli veerandtunni, sest tema arvates oli nostalgiafilmi “Mad Max 2“ algus nii vinge, et seda lihtsalt pidi vaatama.
Tänavu olid mitmed asjad teisiti. Korraldajad rõhutasid basseinikino ehk võimalust vaadata filmi lamamistoolis või basseinis loksudes/hulpides. Olulisem oli vahest siiski, et festival oli sel aastal päevajagu pikem ning sel aastal oli ka esmakordselt võistlusprogramm. Eks igal aastal hääletas publik oma lemmikut, kuid sel aastal oli lühifilmide võistlusprogramm ja hindas kolmemeheline žürii, kus Eestit esindas ulme- ja krimikirjanik Indrek Hargla.
Kahjuks tõi lühifilmide konkurssprogramm kaasa ka ühe ebameeldiva muudatuse: kadusid lühifilmid põhifilmide eest. Eelmistel aastatel oli nõnda, et iga pika filmi ees näidati ühte lühifilmi ning sageli juhtus nõnda, et see lühifilm oli tunduvalt parem kui pikk film. Ma saan aru küll, et žüriil on mugavam need kõik kahe seansina ära vaadata, kuid olid ju veel ka konkursivälised lühifilmid.
Aga olgu, eks festivali organiseerijad teavad ise paremini ning taoline üritus on alati kompromisside kogum, kus kõik ei saagi kõigile meeldida. Tundub, et HÕFF-i organiseerijad valdavad kompromisside keerulist kunsti, sest kohalolnute muljed on siiski positiivsed ja kui kevadtalvel hakatakse uuest festivalist rääkima, siis on rahvas taas õhinas.
Reede, 10. mai 2013
