Tegemist on katkendiga romaanist, mis ilmub Varrakus 12. september. Kaane kujundaja on Mari Kaljuste ja foto autor Kaupo Kikkas.

Lothar von Risebetter,
Süvahavva, juuni 1943

Süsimust sõiduauto veeres mööda kruusateed Süvahavva talu poole. Auto oli BMW 326, üks viieteistkümnest tuhandest, mis sõja eel Münchenis ehitati, enne kui autoehitus seal lõpetati ning tehas mootorrataste ja lennukimootorite peale üle läks. Auto oli hommikul pestud ning päike säras peegelpuhtalt kerelt vastu. Oli ilus vaikne suvepäev, sõda oli kusagil kaugel eemal, mitte siin, Põlvamaal, ühes Kolmanda Reichi imepisikeses osakeses.
Autos istus kolm inimest – kaks meest ja üks naine. Üks mees kandis Wehrmachti mundrit, ta oli hauptmani aukraadis ja tema nimi oli Lothar von Risebetter. Ta istus tagaistmel ning tema kõrval oli ranges hallis kostüümis naisterahvas. Hallis tsiviilülikonnas noorem mees oli rooli taga, ent see polnud tema igapäevane töö. Õigupoolest oleks eeskirjade järgi pidanud neil autojuht kaasas olema, aga mees ja naine ei teinud paljusid asju eeskirjade järgi.
Tsiviilrõivas mees ja naine olid Gestapo ohvitserid ja määratud kaastöölisteks asutusse, mille lühinimetus oli Ahnenerbe ja ametlik nimetus Forschungs- und Lehrgemeinschaft das Ahnenerbe ehk rahvuspärandi uurimise ja õpetamise ühing. Sisuliselt oli see teadusinstituut, mille oli 1935. aastal asutanud Heinrich Himmler, et uurida aaria rassi ajalugu ja kultuuripärandit. Ahnenerbe pidi üle maailma otsima tõendusi aaria rassi muistsest suurusest – kuidas see oli iidsetel aegadel maailma valitsenud ja pannud aluse kogu tänapäeva euroopalikule kultuurile ja teadusele. Ahnenerbel oli mitmeid väiksemaid allüksusi ning üks neist kandis nime Ueberprüfung der sogenannten Geheimwissenschaften (nõndanimetatud salateaduste uurimine). See mees ja naine töötasidki selles üksuses, mida Reichsführer Himmler isiklikult väga oluliseks pidas. Iidsetel aegadel olid germaanlased tundnud mitmeid salajasi kunste, mis on hiljem ära unustatud ja kaotsi läinud, ning mida on hakatud väljamõeldisteks ja rahvaluuleks pidama. Aga mees ja naine ei töötanud Volkserzählung, Märchen und Sagenkunde ehk „vendade Grimmide” osakonnas, nagu seda rahvapärimuse, muinasjuttude ja muistendite allüksust irvitavalt nimetati.
Nemad olid Ahnenerbe loodusteaduste direktoraadis ja tegelesid tõsiste, reaalsete ja oluliste asjadega. Aasta tagasi olid nad mõlemad Berliinist Tartusse kolinud, kus Gestapo peakorteris oli neile omaette kabinet eraldatud, ja nende uurimistoimikud kandsid pealkirju: Surmatagune koda Süvahavva, Valguse isanda legend, Wolfhard Weckendori vennaskond (Reval, 15. sajand), Nõidade suguvõsa ja Risebetterid. Praegu olid kõik need toimikud BMW pagasiruumis.
Üks Risebetter istus nüüd nende autos. See oli mees, kes oli pikka aega üritanud oma teadmisi riiklikult tähtsa informatsiooni kohta varjata, ent lõpuks oli ta üles leitud, sõna otseses mõttes kaitsekraavist välja tiritud ning Venemaalt Eestisse toodud.
Auto peatus mõnekümne meetri kaugusel Süvahavva talust. Nad vaatasid seda mõne hetke vaikides. Lothar von Risebetteri jaoks oli see noorpõlvemälestus. Gestapo agentide jaoks esmakordne kohtumine kohaga, mille peale nad võisid edu korral üles ehitada kogu oma karjääri ja kiire tõusu ametiredelil. Kui vaid kõik need vanad legendid ja pärimused peaksid
tõeks osutuma.
„Und dieses Haus gehört zu Ihren Ländereien, Hauptmann Risebetter?” küsis naine hapult. Lothar von Risebetter noogutas. Süvahavva asus maa peal, mis oli kuulunud tema suguvõsale ja Lotharil olid selle talu ees omad kohustused. „Von Risebetter,” vastas ta oma tiitlit rõhutades.
„Gestapo hat Sie aus der Ostfront rausgeholt, vergessen Sie das nicht, Herr von Risebetter,” ütles mees. Seegi oli tõsi. Gestapo oli ta siia toonud, ja ta oli tulnud, et täita oma kohust.
„Es gibt nur drei solche Häuser in Europa. Sie wissen, für wie wichtig Berlin und Reichsführer sie halten,” ütles naine. Oojaa, seda teadis Lothar väga hästi. Euroopas on ainult
kolm sellist maja ja too Himmler tahab kõik need enda kätte krabada.
Nad nägid, et talu väravale jooksis naine. Kahtlemata oli ta selle talu perenaine, tal oli lüpsipang vasakus käes ning ta tõstis käe silmade ette, et lähemalt näha, mis auto see tulnud
on. Kui ta inimesi nägi, siis ta võpatas, kuid jäi siiski väraval seisma ja ootama. Ta ei oleks tohtinud eriti kohkunud olla, sest Himmaste mõisas paikneva garnisoni sõdurid käisid ilmselt
sageli siit talust piima ja mune ostmas. Naise nimi oli Berta Kivioja, ta oli kolmekümne kolme aastane lesk. Tema abikaasa Erni oli venelaste hävituspataljon kaks aastat tagasi maha lasknud. Berta kasvatas Süvahavval kahte last, Annit ja Jaani. See kõik oli teada nii gestaapolastele kui ka Lotharile.
Lothar oli Bertast kümme aastat vanem. Kui ta Bertat viimati nägi, oli too vaid kaheksane, kuid vaevalt ta seda kohtumist enam mäletas. See oli olnud väga põgus kokkusaamine, kui Lotharile vilksamisi Bertat näidati. Lothar läks toona sõtta vene kommunismi vastu võitlema ja „tänutäheks” riigistas noor Eesti Vabariik tema mõisa.
„Ich rede selbst mit dieser Frau. Machen Sie ihr keine Angst. Noch nicht,” sõnas Lothar. Agendid noogutasid. Lothar pani vormimütsi pähe, tõmbas mundri sirgu, kohendas püstolikabuuri ning astus kindlal sammul Süvahavva talu poole.
„Ich kann diese Ritter und Barone nicht ausstehen,” lausus naisagent põlglikult mehele, kui Lothar maja poole astus. Nad nõjatusid vastu autot ja süütasid sigaretid. Loodetavasti ei hakka von Risebetter tolle naisega pikalt tseremoonitsema ja teeb talle teatavaks, et edaspidi on tema talu Ahnenerbe range järelvalve all ning Berta ise on määratud selle truuks kaastööliseks. Vastuhaku või mingisuguste petmiste avastamisel koheldakse teda nagu riigireeturit.
Lothar seisatas Berta ees, tõstis käe kõrva äärde ning lõi kannad kokku. „Hauptmann Lothar von Risebetter,” teatas ta. Ning lisas eesti keeles: „Kas ma räägin proua Berta Kivioja?”
Berta oli jahmunud. Ta taganes paar sammu ja vaatas ehmunult Lotharile otsa. Naine nägi välja vanem, kui ta tegelikult oli. Kaks viimast aastat olid teda kümne aasta võrra vanemaks teinud. Aga muidugi teadis ta Risebetteri nime ning tal oli põhjust kohkuda. Samuti polnud tal mitte mingit põhjust Lotharit usaldada.
„Jah, mina olen Berta,” ütles ta väga vaikselt.
„Meil on aeg vähe. Need inimesed teavad teie maja kohta.”
„Härra ohvitser räägib eesti keelt?”
„Ma olnud eesti keel unustanud. Vead teen. Aga mida ma ei unusta, on minu kohusetunne ja tänu.”
„Mida härra ohvitser nüüd ometi räägib?” Oh, muidugi Berta teeskles, ta pidi seda tegema ja see oli õige, teisiti poleks ta tohtinudki. Ent aega oli neil tõesti vähe.
„Te teate mina,” sõnas Lothar. „Mina olen siin sündinud, siin mõisas. Nemad on Gestapo,” ta osutas silmadega üle õla auto poole, „viivad teid ära, piinama, nemad teavad Surmatagune koda.”
„Mida see ometi tähendab?”
„Mina olen sõber, mina kaitsen teid. Kas teil on relv?”
„Taevas halasta!” hüüatas Berta. „Minul, mis relv minul on? Üksik naine, mehed kõik sõjas, ei tohi ju olla kellegil relva kodus.”
„Kas on või ei ole?” küsis Lothar tungivalt. Ärevus tema toonis ja silmavaates mõjusid Bertale veenvalt. Ta noogutas kõhklevalt ja ta silmad lipsasid korraks pange peale. Lothar
vaatas ja nägi, et selle põhjas oli püstol.
„Kas lapsed on...”
„Keldris. Ma viisin nad kohe keldrisse, kui auto paistma hakkas.”
„Hea. Siis te teate, mis on nüüd ainus võimalus.”
Berta kõhkles veel, ta nägu tõmbus pingule ja silmade ümber tekkisid tumedad ringid, aga siis ta noogutas. Lothar pöördus ja tõmbas Bertat kaasa. Nad läksid gestaapolaste poole tagasi. Nood nõjatusid endiselt autole, sigaretid käes, ja ootasid neid.
„Minul üks palve on,” sõnas Lothar hästi vaikselt. „Väga tähtis palve. Mina olen aadel, kui teie mõistate, mina ei tohi naisterahva vastu...”
„Ma mõistan,” sosistas Berta.
„Mina tänan teid väga,” ütles Lothar ja hüüdis agentide poole. „Alles gut!” Nad astusid veel paar sammu lähemale.
Berta oli kiirem. Ta haaras parema käega pangest püstoli ja tulistas naisagenti. Kui Lothar oleks hakanud agentidele lähenedes kabuuri sõrmitsema, oleks võinud see vaenlase tähelepanu äratada. Bertat ja tema lüpsikut ei osanud nad muidugi karta. Ent ka gestaapolane oli kiire. Samal hetkel, kui Berta tulistas, oli ta jõudnud pintsakuääre kõrvale lükata ja püstoli haarata. Lothari lask tabas meest otsaette. Berta tulistas uuesti, esimese lasu oli naisagent saanud vasakusse õlga, teine tabas kaela. Lothar ja Berta vaatasid, kuidas mõlemad gestaapolased auto ette maha varisesid ja siis tulistasid nad veel korra igaks juhuks ühe lasu südamesse. Gestaapolased olid vaenlased ja ehkki neid ei saanud enam päris inimesteks pidada, ei pidanud nemadki piinlema. Berta hingeldas raskelt ja püstol kukkus tal käest. Lothar korjas selle üles.
„Nendesugused tulevad kunagi uuesti. Nad tulevad alati,” ütles ta.
„Ma tean.”
„Nemad ei tohi kunagi teada, mis maja see on.”
„Kuni minu sugu siin elab, ei saa nad kunagi teada.”
„Me kaotame see sõda idas. Venelane tuleb tagasi. Inglased ja ameeriklased ei tunne oma tõeline vaenlane, nad müüvad teie riik venelastele maha. Aga kunagi, mina luban, saab ka venelane võidetud. Siis tuleb Risebetter siia tagasi. Seni teie olege tugev.”
„Ma olen,” sosistas Berta.
„Ma ütlen, et me sattusime vene parašütistide kätte,” lausus Lothar. „Meid rünnati metsas.” Ta andis püstoli Bertale tagasi. Berta noogutas, ta sai aru.
„Kuhu ma lasen?” küsis ta.
Lothar muigas. „Ma pean veel lapsi saama. Et keegi seda maja kaitseb.”
Berta astus paar sammu eemale ja tulistas Lotharit paremasse jalga.
Hambaid piinava valu käes kramplikult risti surudes suutis Lothar sõita BMWga paar kilomeetrit metsa vahele. Berta oli ta haava kinni sidunud, ent kuul pidi sisse jääma. Ta ajas auto kraavi, liipas tee peale ning tulistas seda niikaua, kuni auto plahvatas. Minutiga oli Gestapo toimikutest saanud põlev tolm. Kaks inimest, kes olid nuhkinud Süvahavva saladuse
järele, olid söestunud skeletid. Lothar vajus kruusateele maha. Seda plahvatust kuuldakse, talle tullakse järele, pannakse hospitali, teda kuulatakse üle ja võib-olla heidetakse vangikongi.
Aga vähemalt täna on ta täitnud oma kohust.
***
Juhan Tuvike
Värravi vallamaja, juuli 2012

Vallavanem Juhan Tuvikesel ei olnud mingit põhjust riigipolitsei agentidesse kuidagi lugupidavalt või usaldusega suhtuda. Rotid on rotid, ükskõik millist korda nad ka ei teeniks. Nende kahega oli Juhan esmakordselt kokku puutunud siis, kui nad siia valda tulid ja temalt Teele kohta andmeid nõudsid. Seda nimetati koostööks. Mängu juurde kuulus ka natuke ähvardamist. Riigipolitseile oli teatavaks saanud, et vallavalitsus oli lasteaia lõpupeoks tellinud tordi külanaiselt, kes oli vallavanema vanatädi õetütar, seega oli tegu ilmselge korruptsioonijuhtumiga. Mis sest, et too naisterahvas oli vallas juba aastakümneid kõigile torte teinud. Juhanit oli toona tund aega praetud, et ta Teele kohta kõik ära räägiks ja lõpuks nõuti talt ranget vaikimist. Tasapisi oli ta muidugi aru saanud, et tordilooga teda keegi paragrahvi otsa ei tõmba, sest tema ja külanaise sugulusside oli liiga kauge. Samas oli ta ka mõistnud, et need agendid töötavad mingi salajase osakonna heaks, kes kontrollib paranormaalseid signaale ja kasutab selgeltnägijaid asitõendite hankimiseks. Ametlikult seda osakonda olemas ei ole ja kõige rohkem kardavad nad, kui nende „tööst” midagi avalikuks tuleb. Nii et ehkki tal nende jätiste vastu mingit austust ei olnud, osutusid nad korraga Juhanile kasulikuks. Ta oli siiski vallavanem, tal oli Tallinnas parteiliinis mingeid sidemeid ja nii oligi ta vahepeal üht-teist välja nuhkinud. Nimelt et selle „holistilise regressiooni komissariaadi” kohal ripub terav kirves; juba pikemat aega ei ole nad ühegi tõsiseltvõetava selgeltnägijaga lagedale tulnud ning kuna tulemusi pole, siis ähvardavat osakonda sulgemisoht. Seega vajavad nad kiiresti „midagi”, mis nende olemasolu vajadust õigustaks.
Kui nüüd nende must BMW vallamaja akna taga peatus, vajus Juhan mugavamalt tugitooli ning manas ette oma kõige salakavalama ja üleolevama naeratuse. Ka tema oskab inimesi grillida, eriti veel siis, kui tal midagi tagataskus on.
„Te soovisite koostööd teha?” ütles meesagent kohe, kui nad sisse astusid, ja Juhan noogutas neile armulikult.
„Koostööd ikka. Ikka teeme koostööd, kus me siis muidu saame? Meil ongi juba pikaajaline ja kuulsusrikas koostöö, eks ole.”
„Mis tähendab kuulsusrikas?” uuris naisagent. Nad istusid.
Juhan ootas veidi. „Noh, selles mõttes, et eks küla peal patratakse igasuguseid jutte, et kuidas Teelet siin miski auto vahest kuhugi ära viis ja...” Juhan rääkis aeglaselt, ta märkas, kuidas agendid vahetasid omavahel halvasti varjatud rahutuid pilke. „Külavärk, eks ole. Jutud ikka levivad, keegi paneb midagi tähele ja räägib edasi. Ja siis leitakse Teele-mutt surnult, nii et mine sa tea, mida inimesed nüüd patravad.”
„Mida te tahate öelda?” küsis meesagent. „Mida nad siis patravad?”
„Noh, et äkki sai midagi salajast teada ja siis koksati maha.”
„See on täielik väljamõeldis!” pahvatas meesagent.
„Oh, muidugi on!” nõustus Juhan. „Aga kus sa kuulujuttudele kätt ette paned.”
„Kas te sellepärast helistasitegi?” nõudis naine. „Ma sain aru, et signaal puudutas mingit arvutit?”
„Mul oleks vaja abi ühe arvuti lahtimuukimisel, jah. Selle sisu võiks teile ka huvi pakkuda.”
„Räägime täpsemalt, palun.”
„Te ikka saite aru, et ma ütlesin abi. Ja võib-olla on kellelgi ka minu abi vaja. Et neid kuulujutte natuke maha suruda? Mis? Noh, et ei satuks mõnda sopalehte need jutud, mis?”
Agendid vahetasid pika pilgu. Juhanile tundus, nagu nad oleksid teineteisele silmadega noogutanud. „Mis arvuti see on?” küsis naine siis.
Juhan kummardus üle laua neile lähemale ja tasandas häält. „Kuidas teile meeldiks, kui oleks võimalik surnutega rääkida?”
„Surnutega rääkida?” päris mees.
„Seda on proovitud. Ei tööta,” sõnas naine.
„Äkki mõnikord töötab? Ühes kindlas majas?”
„Kas siis töötab või ei tööta?”
„Kõigepealt me teeme diili,” sõnas Juhan äkki. „Mina saan arvuti, teie muugite selle lahti, infost tuleb üks koopia mulle ja kõik edasised sammud me kooskõlastame. Samal ajal tagan mina, et teie susserdamistest siin vallas jutud laiali ei lähe ja kui keegi mingeid lollusi plätrab, siis vallavanem paneb tal suu lukku.”
Jälle vahetasid agendid paljutähendava pilgu. „Mida me kooskõlastame?” küsis naine.
„Teele võib-olla rääkis teile... Surmatagusest kojast?” küsis Juhan aeglaselt.
„Ta sonis midagi,” kostis mees. „Me kontrollisime. Ainult kuulujutud.”
„Muinasjutud. Fakte ei ole,” lisas naine.
„Oh, muidugi fakte ei ole,” irvitas Juhan. „Sest on inimesi, kes hoolitsevad, et fakte ei oleks. Neli inimest, kes hajutavad jutte, ja üks inimene, Andrus, kes elas Surmataguses kojas,
majas, kuhu surnud saavad tagasi tulla.”
„Nii. Ja see arvuti?”
„Arvutis on info selle kohta, mis ja kuidas seal majas tegelikult toimus.”
„Ja mis toimus tegelikult?”
„Juba mitusada aastat. Ikka seesama. On head vaimud ja on kurjad vaimud – mõnikord saab nendega ühendust. Ja see annab suure võimu. Surnud teavad saladusi.”
Naisagent üritas küll virilalt muiata, ent Juhan sai aru, et nad on huvitatud. „See arvuti oli siis tolle Andruse oma?” küsis mees.
„Ta sai selle kellegi käest välismaalt. Rohkem ta ei öelnud.”
„Ja kus see praegu on?”
„Kindlas kohas. Kas meil on diil?”
Taas vahetasid agendid imeliku pilgu. „Me võime ju lasta spetsialistidel korra pilgu peale visata,” arvas siis mees.
„Suurepärane!” hüüatas Juhan. „Sellist koostööd peaks ju lausa tähistama?” Ta hüppas toolilt püsti ja marssis seinakapi juurde, tõmbas uksed lahti ning tõstis lauale suure ja uhke tordi. „Teete suu natuke magusaks, mis?”

****
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0033)