Kui ma artiklisarja peale mõtlema hakkasin, siis oli just see ajakiri üks põhjuseid. Keegi kunagi kusagil ütles mingi jutu kohta, et ajakirjast "Analog" taolist lugu ei oleks oodanud. Ja siis keegi teine ei saanud aru, et mida sellega mõeldi. Ja mina olin hämmingus...
Aga on ka teisi põhjusi, miks alustada just ajakirjast "Analog". Isiklik põhjus oleks, et just üks ajakirja 1981. aasta number oli esimene ulmeajakiri, mida ma käes hoidsin, ja ka esimene, mille ma ostsin. Üldisem põhjus oleks vast, et antud väljaandega on seotud ka see, mida nimetatakse ulmekirjanduse kuldajaks, ehk siis see, mille tõttu ulme on just see, mida ta on. Või siis põhjus, et see ajakiri on peaaegu alati olnud üks kolmest suurest.
Tulevase suure tegija algus oli enam kui tagasihoidlik – 1930. aasta jaanuaris ilmus ajakirja "Astounding Stories of Super-Science" esimene number. Toimetajaks oli Harry Bates ning suund sai võetud seikluslugudele. Kirjastaja tahtiski algselt teha seiklusjuttude ajakirja, aga Harry Bates ütles, et teeme parem ulmeajakirja – tehtigi! Juttude autoriteks olid tolleaegsed pulpkirjanikud ja ainus nimi esimeses numbris, mis ka tänapäeval mingit kaalu omab, oli Murray Leinster. Ajakiri sai kiirelt populaarseks, aga pigem seetõttu, et maksis kaks senti sõnalt, ajal mil enamus ajakirju maksid vaid pool senti. 13 numbrit sai ilmuda ning siis sai ajakiri nimeks "Astounding Stories", 1933. aasta alguses ilmus paar numbrit taas algse nimega ning siis tuli enam kui pooleaastane paus, sest kirjastaja läks pankrotti.
Ajakirja ostis ära kirjastus Street & Smith Publications, Inc. ja 1933. aasta oktoobris ilmus "Astounding Stories" uuendatud kujul. Toimetajaks oli F. Orlin Tremaine, kes eriline ulmehuviline küll polnud, aga oli professionaalne literaat ja sai oma tööga üsna kenasti hakkama. Tulemused ei andnud ka oodata – peagi hakkas ajakirjas ilmuma tekste, mida isegi tänapäeval pole häbi mainida ja mida kõlbab veel ka lugeda. Põhiliselt ilmusid need paremad tekstid uutelt ja noortelt autoritelt. Donald Wandrei, Jack Williamson ja Edward E. Smith, kui nimetada kolm esimesena meenunut. Ka Murray Leinster ja endine toimetaja Harry Bates avaldasid toredaid tekste ja nii see läks. F. Orlin Tremaine'i toimetajatöö tekstinäitena võiks maakeelsele lugejale anda viiteks H. P. Lovecrafti romaani "Hullumeelsuse mägedes" ja Nat Schachneri lühiromaani "Minevik, olevik, tulevik".
Üks uusi autoreid oli ka John W. Campbell, Jr., kes avaldas uljaid kosmoseoopereid, kus hoogsad seiklused toimusid leidlikul fantastilisel taustal. Väidetakse, et just ühes oma tolleaaegses ajakirjaromaanis leiutas see mees mõiste hüperruum. Mul pole õnnestunud seda väidet kontrollida, aga vabalt võib see nii olla küll, sest fantaasiat ja ideid mehel jagus. Kirjanduslikke ambitsioone samuti, sest Campbell hakkas mingil hetkel pseudonüümi Don A. Stuart all avaldama tekste, mis olid meeleolukamad ja mida omaaegse pulpulme taustal võis suisa kõrgkirjanduseks lugeda. Kirjutasin John W. Campbell, Jr.-st seepärast põhjalikumalt, sest just temast sai ajakirja järgmine ja ka kõige pikaajalisem toimetaja ning just see mees tegi ulmest selle, mis see praegu on. Olgu, hiljem olid kõikvõimalikud uued ja uuemad lained, aga ilma selle vana laineta poleks ka neid olnud. John W. Campbell, Jr.-i tehtu oli omaaegne uus laine.
1937. aasta oktoobrinumbrist sai toimetajaks John W. Campbell, Jr. ja see mees oli sellel kohal kuni oma surmani 1971. a suvel. Räägitakse, et n-ö töölepingu üks punkt oli, et Campbell ise enam omi jutte ei avalda. Ma ei ole päris kindel, et selline punkt oli ning ma pole ka päris kindel, et oli mingi idee žanrisiseseks revolutsiooniks. Esiteks ilmusid ju Don A. Stuarti tekstid edasi, kuigi kahtlustan, et John W. Campbell, Jr. leidis, et toimetajana teostab ta end mastaapsemalt. Kaasaegsete mälestustest on jäänud mulje, et mees oli sellisest suure juhi tõust ning talle meeldis n-ö kaadri taga niite tõmmata. Kindlasti ei kirjutanud ta end tühjaks, sest nii mõnigi autor on rääkinud, kuidas mees noortele kirjanikele vapustavaid ideid ja kontseptsioone pildus, et selline on idee, et mine ja kirjuta nüüd sellest jutt!
Alguses suuri muutusi toimetuse poliitikas märgata ehk polnudki, sest juba ostetud tekstid tuli ära avaldada. Siiski hakkasid ka muutused tulema. John W. Campbell, Jr. ei armastanud sõna "astounding" ajakirja nimes ja tal oli kange tahtmine ajakirja nimeks üldse "Science Fiction" panna, aga see idee tal läbi ei läinud ja hiljem hakkas isegi sellise nimega ajakiri ilmuma. "Astounding ..." oli siiski sedavõrd tugev kaubamärk, et seda ei saanud hüljata. Nii ei jäänud Campbellil muud üle, kui panna 1938. a märtsis ajakirja nimeks "Astounding Science-Fiction" ning siis kujundusega rõhutada talle olulist sõnapaari. 1938. a detsembrinumber sisaldas juba tõsisemat uuendust – H. L. Goldi lühiromaan "A Matter of Form" sai külge logo "Astounding Nova", mis viitas sellele, et see tekst on just selline, mida toimetaja heaks ja õigeks ulmeks peab... oluline pole vaid idee värskus, et teostus ka loeb.
1938. aasta sai üldse murranguliseks. Aprillinumbris debüteeris Lester del Rey, juulinumbris avaldas oma esimese ulmejutu L. Ron Hubbard ja pärast mitmeaastast pausi avaldas ka Clifford D. Simak uue ulmejutu. 1939. aasta juulinumbrit loetakse esimeseks tõeliseks Campbelli numbriks – selles ilmus A. E. van Vogti debüütjutt ja Isaac Asimovi kolmas jutt, mis samas oli esimene, mis noorel autoril õnnestus Campbellile müüa. Augustinumbris debüteeris Robert A. Heinlein ja septembris Theodore Sturgeon. Kui lisame siia F. Orlin Tremaine'i toimetamise all debüteerinud Eric Frank Russeli ja L. Sprague de Campi ning juba 1928. aastal debüteerinud Jack Williamsoni – siis ongi koos need kümme autorit, kellele John W. Campbell, Jr. oma tipphetkedel toetus ja kelle abil teostas ta selle kirjandusliku revolutsiooni, mida takkajärgi hakati nimetama ulmekirjanduse kuldajaks.
Ja nii see algas: paari-kolme aastaga ilmus ajakirjas "Astounding Science-Fiction" tohutu kogus tekste, mida võiks nimetada ulmekirjanduse tüvitekstideks. Piisab, kui nimetada kasvõi neid, mis eesti lugejale tuntud. L. Ron Hubbardi romaan "Lõplik pimestus", Isaac Asimovi jutt "Päeva lõpp", robotilood ning jutud/lühiromaanid, millest said hiljem kolm Asumi romaani. Robert A. Heinleini lühiromaan "Enese ees ja järel" ning sama mehe nn tulevikuajaloo tekstid. Clifford D. Simaki jutud, millest hiljem sai kokku romaan "Linn". Tõsi, teise ilmasõja edenedes kutsuti mitmed autorid sõjaväkke, aga kirjanduskatel podises ning eemalviibijate asemele astusid teised, eelkõige muidugi Anthony Boucher ja kolm autorit, kes olid enesele juba nime teinud mujal: Henry Kuttner, C. L. Moore ja Fritz Leiber.
Tänaseni pole vist selgeks vaieldud, et kui kaua see ulmekirjanduse kuldaeg kestis. Algus oli ilmselt 1938 või hiljemalt 1939 ning lõpp mingil aastal 1946–48. Revolutsioon ei saagi ju pikalt kesta, toimub ja möödas ongi. Ajakirja "Astounding Science Fiction" (see pisike kriips lahkus nimest 1943. aastal) autorid tõstsid ulmekirjanduse taseme uuele kõrgusele ning teiste ajakirjade autoritel tuli pisitasa mänguga kaasa minna. Igatahes läks nii, et 1948. aastal hakkas üsna tõsist konkurentsi pakkuma "Startling Stories", mis küll ei suutnud ajakirja "Astounding Science Fiction" liidrirolli veel kahtluse alla seada. Kui aga 1949. aasta sügisel ilmus müügile "The Magazine of Fantasy", mis teisest numbrist sai nimeks "The Magazine of Fantasy and Science Fiction" ning 1950. aasta oktoobris ilmus esimene number ajakirja "Galaxy Science Fiction", siis sai üsna kähku selgeks, et Campbelli toimetatu liidripositsioon on kõvasti kõikuma löönud.
1950. aasta mainumbris ilmus L. Ron Hubbardi sulest esimene artikkel dianeetikast ning Campbell võttis uue n-ö teaduse ka kohe omaks, sest see sobis väga hästi mehe maailmavaatega, kus ulme teadusele teed juhatab. Dianeetika (millest hiljem arenes välja saientoloogia) viis ulmest minema L. Ron Hubbardi ja A. E. van Vogti, esimene mees polnud just suur kaotus, sest ta oli neist kuldajastu autoritest ehk kõige nõrgem kirjanik, aga van Vogt oli küll suur kaotus ulmekirjandusele ja eriti ajakirjale "Astounding Science Fiction". John W. Campbell, Jr. püüdis aga edaspidigi ulmet ja teaduse eesliini lähendada. Ajakirja kaantele ilmusid laborite ja tuumajaamade fotod ning toimetajahärra püüdis taaskord leida midagi ulmelist, mis osutub reaalseks. Sedasorti otsingud viisid lõpuks nn Deani masina populariseerimiseni jne.
Loodus tühja kohta ei salli ning ajakirja autorkonnast lahkunute asemele tulid uued nimed: eelkõige Raymond F. Jones, Randall Garrett, James H. Schmitz ja H. Beam Piper. Tihedalt tegid ajakirjaga koostööd ka James Blish, Poul Anderson ja Gordon R. Dickson. Samas mõjutas Campbelli prohvetluse ideoloogia ka autorite valikule. Alfred Bester, kes kuldajal ajakirjas üsna mitu teksti avaldas, leidis, et mujal on parem ning nii arvasid ka paljud teised. Lisaks oli Campbellil üsna mitu kinnisideed, mida autorid pidid üldiselt järgima. Noh, et tulnukad ei tohtinud võita, lihtne üksikisik oli parim võidumees jne. Sellest tekkis kriitika ja rahulolematus ning hakati rääkima Campbelli tagurlikkusest.
Ei saaks öelda, et 1950ndate aastate tipptekstid oleks oluliselt kehvemad olnud, kui kuldajastu omad, aga keskmine tase küll langes. Tipplugudest rääkides piisab, kui meenutada kasvõi Isaac Asimovi romaani "Alasti päike", veterani Murray Leinsteri juttu "Uurimismeeskond", Clifford D. Simaki lühiromaani "Suur eesõu" või Poul Andersoni jutte "Minu nimi on Joe" ja "Kõige pikem merereis". Ka ilmusid ajakirjas kaks Harry Harrisoni juttu, millest hiljem sai romaan "Terasrott".
1960. aastal täitus lõpuks üks John W. Campbell, Jr.-i unistus, ta pääses sõnast "astounding" ajakirja nimes, sest selle aasta jooksul toimus ajakirja päises vaikne moondumine ning sõna "astounding" moondus pikkamööda sõnaks "analog" ja 1960. aasta oktoobris ilmus juba ajakiri "Analog Science Fact—Fiction". Kas just nimevahetus, aga ka tekstide kvaliteet paranes.
Uutest autoritest selles ajakirjas tasuks eelkõige nimetada järgmisi: Harry Harrison, Mack Reynolds ja Christopher Anvil. Just kaks viimatimainitut olid Campbelli viimased avastused ja hoolealused, kes teostasid toimetaja ambitsioone. Tipptekstidest tasuks eelkõige nimetada eesti lugejatele tuntud Poul Andersoni romaani "Kõrge ristiretk", aga ka Harry Harrisoni Surmailma triloogiat ja romaani "Ajamasina saaga". Kümnendi olulisem publikatsioonid olid siiski kaks Frank Herberti järjelugu, mis raamatuks kokkukirjutatuna said nimeks "Düün".
1971. aastal suri John W. Campbell, Jr. ning paljud kartsid, et sellega ajakiri ka lõpetab, et üsna raske asuda kellegil toimetama väljaannet, mida üks mees on enam kui kolmkümmend aastat oma maitse järgi vorminud. Uus toimetaja Ben Bova sai sellega kenasti hakkama. Eks nurinat oli ning staažikad fännid polnud eriti rahul kirjutamise taas tõsisemalt käsile võtnud Frederik Pohli ja noore autori Joe Haldemani lühiromaanide kirjutamislaadi ja teemavalikuga. Kuid ajad olid muutunud ning auhinnad näitasid, et Ben Bova valikud olid õiged. Ajakiri uuenes, mitte sedavõrd radikaalselt, et vanad fännid oleks tellimused tühistanud, kuid piisavalt võitmaks juurde uusi.
Eesti lugejatele on sellest kümnendist tuttav eelkõige Farnk Herberti romaan "Düüni lapsed". Ei, mitte seepärast, et häid tekste poleks olnud, aga kirjastusolud muutusid ja romaane ei pidanud enam enne raamatupublikatsiooni ajakirjas järjeloona avaldama ning Eesti kirjastuselu on olnud kogu aeg pigem romaanikeskne. Kümnendi uutest autoritest tasuks nimetada kindlasti Larry Nivenit ja Jerry Pournelle'i, viimaselt ilmusid ajakirjas ka neid jutte, mis hiljem said romaani "Falkenbergi leegion" osaks. Kümnendi lõpust tuleks aga mainida George R. R. Martini ja Lisa Tuttle'i lühiromaane, millest hiljem sai romaan "Windhaven".
1978. aasta detsembrinumbrist sai ajakirja «Analog» toimetajaks Stanley Schmidt ning tema toimetajavalikutest on maakeelsele lugejale tuttavad Gregory Benfordi jutt "Lunastaja", George R. R. Martini lühiromaan "Öölendajad", Charles Sheffieldi jutt "Georgia mu südames" ning Geoffrey A. Landise jutud "Emmata erinevat" ja "Lugu Marsist". Ja muidugi Lois McMaster Bujold, kellelt ilmusid ajakirjas "Analog" romaanid "Barrayar" ja "Cetaganda" ning lühiromaanid "Leinamäed" ja "Labürint" – kui nimetada vaid neid, mis eesti keeles ilmunud.
Üldiselt peetakse Stanley Schmidti siiski kraadijagu nõrgemaks toimetajaks kui Campbelli ja Bovat ning üldine arvamus on, et Schmidti käe all käis ajakiri pisitasa alla. No ei tea! Kindlasti on Stanley Schmidt oma valikutes ettevaatlikum, kui oli näiteks Ben Bova, aga omad kõrghetked on ka temal. Jah, ajakirja trükiarv tegi tema juhtimisel läbi suure languse, aga see oli pigem ajastu märk, sest sama juhtus ka teistega. Küll võib Stanley Schmidti süüks panna selle, et ta üldiselt kitsendas tekstide valikut ning ajakirja "Analog Science Fiction and Fact" (selline on ajakirja nimekuju 1993. a jaanuarist) tüüplugu on viimastel kümnenditel siiski pigem selline kuivapoolne inseneriulme. Ja siit tulebki see pisut halvustava kõlaga "tüüpiline Analogi jutt", kuid eks igal reeglil ole oma värvikad erandid, piisab kui meenutada eespool mainitud Geoffrey A. Landise juttu "Lugu Marsist".
Tahtmata lugu sellisel nukral noodil lõpetada, ütleks, et Stanley Schmidt pani käesoleva aasta alguses ameti maha ning alates tänavusest aprillinumbrist on ajakirja toimetajaks Trevor Quachri. Ma pole ise veel aprillinumbrit lugenud, aga esimesed vastukajad on olnud üsna positiivsed – mainitakse, et on sellist uut tuult tunda küll!
Lõpetuseks tahaks veel avaldada kahetsust, et täielikult ja teadlikult jäid kirjatükist välja ajakirja illustreerinud kunstnikud, aga allpool olev lingid annavad nimed kätte ja eks wõrgust leiab paljutki. Oma silm on alati kuningas.
Ajakirja koduleht
Ajakirja bibliograafia
