5. märtsil 2013 avati Lennusadama kevadhooaeg, mille keskseteks kujudeks on Jules Verne ja Ottomar Gern. Selle aasta kevadprogrammis tutvustab Lennusadam allveelaevanduse lapsepõlve ning sellega seoses kutsuti teisipäeval 5. märtsil kohale Jüri Kallas ning Mart Kalvet, kes jutustasid fantaasia- ning ulmekirjandust merenduse perspektiivist. Uudistama oli tulnud u. 25 inimest, sealhulgas ka palju varem tundmatuid nägusid. Üritus leidis aset väikeses kinoruumis, kuhu ausalt-öeldes väga palju rohkem inimesi ei oleks ka mahtunud. Ettekanded kestsid kokku umbes 2 tundi.
Reaktori selles numbris avaldame Mart Kalveti esitletud ettekande.

„Ma […] ei tea, miks ookean mind sedaviisi paelub. Ent võib-olla ei võigi keegi meist sellistele küsimustele vastata — nende olemasolu trotsib igasuguseid selgitusi. On inimesi, ja tarku inimesi, kellele ei meeldi meri ja selle lainemurru laksumine vastu kollaseid kaldaid, ning nad peavad imelikeks meid, kes me armastame tolle iidse ja lõputu sügaviku mõistatuslikkust. Siiski on kõigis ookeani meeleoludes minu jaoks mingisugune kummituslik ja seletamatu lumm. See ilmutab end Kuu vahaja laiba all turmava hõbeja vahu melanhoolias; see hõljub üle vaiksete ja igaveste lainete, mis vastu alasti rannikuid pekslevad; see on olemas siis, kui kõik peale süngeis süvikuis liuglevate tundmatute varjude on elutu. Ning kui ma vaatan, kuidas aukartustäratavad vood oma lõpmata jõus tulvavad, valdab mind hirmusarnane joovastus, nii et pean end tolle vägevuse ees madalaks tegema, et ma ei vihkaks tänkuvat vett ja selle muserdavat ilu.

Üüratu ja üksildane on ookean, ning samamoodi, nagu kõik asjad sealt tulid, peavad nad ka selle rüppe naasma. Aja looritatud kuristikes ei saa keegi valitsema maad ning sündima ei saa mingisugust liikumist peale liikumise igikestvates vetes. Ja need saavad maruses vahus vastu pimedaid kaldaid peksma, ehkki tollesse surevasse maailma ei jää kedagi, kes võiks vaadelda, kuidas nõrgestatud Kuu külm valgus keeriseliste hoovuste pinnal ja jämeteralisel liival mängleb. Sügaviku piiril saab puhkama vaid neis vetes elutsenud ja hävinenud vormide koorikute ja luude ümber kogunenud seisev vaht. Vaikivad, lodevad olevused hulplevad ja rulluvad tühjadel kallastel, loid elu neist ammugi lahkunud. Seejärel saabub üleüldine pimedus, kuna viimaks lakkab ka valge Kuu paiste kaugete lainete kohal. Ei süngete vete üle ega nende rüppe ei jää järele mitte midagi. Ning kuni selle viimase aastatuhandeni, nagu ka pärast seda, jääb meri rõõmutus öös aiva tormlema ja õõtsuma.“


Nii kirjutas Howard Phillips Lovecraft (1890–1937) vähem kui aasta enne surma Robert Hayword Barlow’ga kahasse jutus „The Night Ocean“ (1936), mis on tema pärandis üks ilusamaid, nii et peaaegu ei mahugi õudse ulmekirjanduse määratluse alla. Liipavad sealtki lohiseval sammul läbi Lovecrafti stambid — uppunute moonutatud laibad, hämaruses vaevu silmatud pentsikud olendid, kosmilise õõva aimdus —, aga pajatuse põhirõhk on siiski rusuvatel meeleoludel, mitte narratiivil.

Lovecraft ei olnud ilmselt esimene, kes õudust ulmekirjanduses merega sidus, aga võib-olla tegi ta seda kõige haaravamalt. Tema mütoloogilise panteoni eredaimad monstrumid tulevad KORRAGA nii kosmosest kui merest; kaht etappi ülemeeleliste peletiste invasioonis eristavad aja kuristikud, kuid nii kosmilistele mastaapidele kui merevoogude varjatud iidsetele ebamaistele saladustele viidates kasutab Lovecraft samasugust keelt ja tunnetust — tema, nagu vast mõnikord meie kõikide jaoks, on eriliselt hirmus kõik, mida hoomata püüdes mõistus vaaruma hakkab, ja selles mõttes ei erine kosmiline ruum ja ookeanipõu tema jaoks oluliselt — üks kätkeb endas teist, teine sümboliseerib esimest. Järelm on mõlemal püstitusel sama — inimkond seisab silmitsi millegagi, mida me kunagi täielikult haarata ega mõista ei suuda ning mille vaatepunktist oleme meie kogu oma kümne tuhande aastase tsivilisatsiooniga parimal juhul põgus säde igaveses pilkases pimeduses.

temple-lovecraft

Pildi autor Luca Oleastri

Troostitust taustsüsteemist hoolimata Lovecrafti tegelased ometi trotsivad nii maailmaruumi, ookeani ja aega kui nende sügavustest pärinevaid ürgseid olendeid (tänase vestluse raames olgu lisaks klassikalisele „Dagonile“ ära märgitud 1920. aastast pärinev novell „Tempel“, mis on ilmunud ka eesti keeles ja veebist leitav; haaravalt kirjutatud lugu räägib keiserliku Saksa laevastiku allveelaeva U-29 meeskonna jubedast kokkupuutest veealuse tsivilisatsiooniga). Mõistagi on see trots Lovecrafti teostes reeglina määratud kosmilises õuduses sumbuma, ent see, kuidas autor oma tegelastele kaasa tunneb, annab mõista, et ka ta ise lootis mõnikord irratsionaalselt, et meie elud ehk polegi täiesti eesmärgitud, et meie liigi hukk silmitu universumi adumatutes kuristikes polegi vääramatu. (Midagi nii läilat ta vist otsesõnu oma kirjutistes küll ei väljendanud…)

Antud kontekstis omaette teema on Lovecrafti seksuaalsus, millest tegelikult pole teada suurt midagi. Fakt on, et oma loomingus puudutab ta armastuse teemat üliharva, seksuaalsust üldse mitte; teadaolevalt peegeldub selles ta isikupärane põlgus ihulise läbikäimise vastu. Mere kontekstis tundub see üsnagi paljuütlev — maismaa pole ju mees- ja salapärased merevood naissoo arhetüüpseteks kehastusteks mitte ainult taoismis, vaid enamikus kultuuridest. Ei saa välistada, et Lovecraft kartis ookeani ja kosmost sellepärast, et ta kartis naisi, või vastupidi. Meri on ju sügav, mõistetamatu, ohtlik ja ahvatlev, igavesti adumatu olem, mille ees isane inimkond tunneb ühest küljest samasugust hulluksajavat kabuhirmu nagu Lovecraft ja tema kangelased, ja mida teisest küljest kibeletakse sigarikujuliste tehnosaavutustega penetreerima — samamoodi nagu kosmost. Ning ulmekirjandus pakub sellise suhte kaardistamiseks ja vaimseks uurimiseks kahtlemata ulatuslikku mängumaad.

Veel üks võimalik põhjus, miks me ookeani ees samasugust aukartust ja põnevust tajume kui mõõtmatu kosmilise ruumi ees, võib olla, et me võrdsustame seda oma nn alateadvusega — Sigmund Freudi väljamõeldud osaga meie teadvusest, millele meil tema väitel puudub otsene juurdepääs. Freud arvas, et me kuhjame sellesse teadvustamata teadvuse piiritusse ookeani kõik ühiskondlikult lubamatud ideed ja himud, traumaatilised mälestused ja valulised emotsioonid, millele suudame silma vaadata ainult läbi unenägude ja loomingulise sublimatsiooni. Freudi kontseptsioonis on alateadvus igasuguse loomingulisuse ja pööraste ideede, seega ilmselt ka ulmekirjanduse allikas.

Tõsiasi, et alateadvuse olemasolu kohta puuduvad igasugused empiirilised tõendid, annab ainult kaalu juurde adumusele, et mõned üleni konstrueeritud ideed on nii arhetüüpsed, nii mõjusad, et oleme valmis neid uskuma küsimusi esitamata. Freudi alateadvusele keerab ägeda merelise vindi peale Briti ulme-õudusautor Clive Barker romaanis „The Great and Secret Show“, mille maailmas eksisteerib kõrgema unereaalsuse müstiline ookean Quiddity, millega inimesel on elu jooksul kolm kokkupuudet: esimesel uinumisel väljaspool emaüska, esimesel uinumisel oma elu suurima armastuse kõrval, ja viimasel, surmaeelsel uinumisel.

Neid, kes usuvad alateadvuse-mere olemasolusse, on tänapäevalgi palju. Supersargassosse ei uskunud isegi selle väljamõtleja, anomaalsete nähtuste uurija Charles Hoy Fort (1874–1932), kes pakkus sellise kadunud asjade dimensiooni hüpoteesi välja kui ühe, ilmselgselt fantastilise selgituse mitmesugustele imelikele nähtustele nagu taevast sadavad konnad või kalad. Ehkki Forti jaoks oli Supersargasso pelk mõttekonstruktsioon, mille abil ta tahtis naeruvääristada teisi toona levinud, tema arvates sama jaburaid teooriaid, millega üritati anomaalseid nähtuseid selgitada, on ulmekirjanikud sellest innustust saanud. Näiteks kirjeldab kirjanik A. Bertram Chandler oma 1964. aastal ilmunud romaanis „Into the Alternate Universe“ kosmilist Sargassot, kuhu „üle dimensioonidevahelise barjääri“ pudenenud kosmoselaevad triivivad kõrvuti kadunud merelaevadega, väljamõeldud alused kõrvuti ajaloolistega.

R057974-500x500

Pärast Jules Verne’i (ja Lovecrafti) on allvee-ulme võtnud mitmesuguseid vorme. Ulmekirjanduse kuldajastu eel oli merealune fantastika vaat’ et levinumgi kui rakettidega kosmose alistamise lood. Kuna taoline kirjandus oli aga enamasti suunatud alaealistele, oli ka kvaliteet vastav — C-kategooria seiklusjutud on kiiresti iganenud ja täna mäletavad vähesed sedagi, et „20 000 ljööd vee all“ ei jäänud Verne’i ainsaks allveelaeva-looks. 1896. aastal ilmus talt Prantsuse patriotismist nõretav poliitiline hoiatusromaan „Näoga lipu poole“, milles olulisel kohal figureerib brittide allveelaev HMS Sword. See jääb küll lahingus piraatidega alla, ent aitab sündmustel areneda nii, et pahalane Thomas Roch otsustab viimasel hetkel oma fiktiivset superrelva (fulgurator) Prantsusmaa vastu mitte kasutada ja laseb õhku hoopis ennast koos oma saarega. Thomas C. Renzi postuleeris 1998. aastal raamatus „Jules Verne kinolinal“ isegi, et too Roch oli maailma superrelvaga hävitada ähvardava hullu teadlase esimene arhetüüp kirjanduses, kellest kaude tuletati kõik hilisemad ulmelised tehnopahalased.

60 1

20. sajandi veealusest ulmest noppisin mõned autorid ja pealkirjad, mis on ehk Eesti lugejale tuttavamad kui mõned teised. Aleksander Beljajevi „Amfiibinimene“ (1928) räägib ihtüoandrist, kellele ta teadlasest isa on siirdanud hai lõpused, mis küll päästavad poisi elu, ent ajavad ta konflikti maismaa-inimkonnaga. Sotsialistliku propaganda noodid on üsna ilmsed, aga mitte prevaleerivad; Beljajev paistab rohkem huvituvat ajatutest ulmeteemadest nagu inimese ellujäämise võimalus äärmuslikes tingimustes ja teadlase moraalne vastutus.

Arthur Conan Doyle’i „Maracoti sügavik“ (1929) on põnev lühiromaan Atlantise avastamisest ning hõlmab klassikalisi ulmetehnoloogiaid nagu mõtete visualiseerimise aparaat ja ülivastupidavad materjalid, aga ka söör Doyle’i elu tagumises pooles rohkem löögile pääsenud üsna pööraseid spiritualistlikke ideid — näiteks, et foiniiklaste, täpsemalt tüüroslaste jumal, keda piiblis Baaliks nimetatakse, oli päriselt eksisteerinud merekoletis.

70 1

Grigori Adamovi „Kahe ookeani saladus“ (1939) on suuresti Nõukogude Vene iteratsioon Verne’i „Nautiluse“ narratiivist. See pole just meistriteos, aga teatud vanuses lõpmata põnev lugemine, kus ideoloogilise säru vahele mahub ka teaduslik-tehnilist mõtet. Eesti ulmelugeja jaoks võib teos olla oluline veel sellepärast, et too tellisemõõtu kommunistlik põnevik oli esimene romaan, mille kuuendal eluaastal luges läbi Krista Kaer, keda võib julgelt pidada kõige viljakamaks ja paremaks elus ulmetõlkijaks Eestis.

Paar sõna mind ennast kirjutama inspireerinud teostest. Ingliskeelse nüüdisulmekirjanduse üks lipulaevu Charles Stross torkas oma oivalise pastišš-jutustusega „A Colder War“ mulle pähe idee, et Lovecrafti-müütiline veealune tulnukalinn R’lyeh ei pruugi asuda Vaikses ookeanis, vaid siinsamas Läänemeres. Sellest ideest sündis lovecraftiaanat estica’ga lõimiv novell „Ultima Cthule“, mis ilmus 2008. aastal võrguajakirjas „Algernon“ ja võitis ulmeauhinna Stalker. Nutikal Google’i-kasutajal võib selle leidmine veebist isegi õnnestuda (paraku ei leidu seda Algernoni praeguse versiooni arhiivis). Strossi jutt merealuste asjadega tõtt-öelda eriti palju ei tegele, kuid on siiski väga paeluv ja isegi õudne, eriti minuvanustele, kes veel külma sõja rusuvat atmosfääri mäletavad.

R130176

Oluliselt mõjutas sedasama minu lugu, aga ka selle mullu Taaga plaadiga koos ilmunud järge Robert Shea ja Robert Anton Wilsoni satiiriline ulmetriloogia „Illuminatus!“, milles on keskne koht fantastilisel kuldsel allveelaeval Leif Eriksson, mis kujutab endast lustilist sulamit „Nautilusest“ ja Biitlite kollasest allveelaevast. Triloogia kolmandas jaos „Leviaatan“ seilab Leif Eriksson Euroopa-aluses Valuusia mageveeookeanis. Tsiteerin kaht lõiku:

29. aprillil kutsus Hagbard George’i enda juurde Leif Erikssoni kaptenisillale. Nad olid seilanud läbi siledaseinalise toruja käigu, mis oli üleni vett täis ning korraga nii maa all kui ka allpool merepinda. Selle olid ehitanud atlantislased, ja see polnud mitte ainult katastroofist puutumata jäänud, vaid illuminaadid olid seda järgmise kolmekümne tuhande aasta vältel ka heas korras hoidnud. Umbkaudu Prantsusmaa Lyoni linna all leidus koguni soolalukk, mis takistas Atlandi soolasel veel tungimast kaugemale käiku ja edasi Valuusia maa-alusesse mageveemerre. Maa-aluseid veeteid ühendasid omavahel mitmed Šveitsi, Baieri ja Ida-Euroopa järved, selgitas Hagbard, ning kui kõigist neist järvedest leitaks soolast vett, hakataks kahtlustama illuminaatide pentsiku maapinna-aluse maailma olemasolu. Kui allveelaev lähenes tohutusuurele ümmargusele luugile, mis edasipääsu sulges, lülitas Hagbard välja seadmed, mis aluse tuvastamatuks muutsid. Otsekohe liigahtas röögatu ümmargune rauduks ja hakkas nende poole liikuma. /---/

Veidi aja pärast nägid nad edasi seilates kauguses tohutusuurt roomajat, kellel oli neli loiba ujumiseks ning kehast kaks korda pikem kael. Elukas jälitas parajasti innukalt pimedate kalade parve.

“Loch Nessi koletis,” ütles Hagbard /---/. “Üks Gruadi geneetilisi eksperimente roomajatega. /---/ Ta oli sisalike koha pealt tõesti kiiksuga. Täitis Valuusia mere nonde plesiosauruse-laadsete olenditega. Loomulikult puudub neil nägemismeel, et suuta pimeduses teed leida. Mõelge sellele — teatud tingimustes on silmadest pigem kahju. Gruad arvas, et sedasorti koletised kujutavad endast täiendavat kaitset selle vastu, et keegi Agharti üles leida võiks. Kuid Leif Eriksson on preili Nessiele maadlemiseks liiga suur ja ta teab seda.”

Viimaks hakkas eespool paistma kollase valguse sammas. Valgus oli toosama, mille laskis Valuusia merre Totenkopfi järv. Hagbard selgitas, et järv on lihtsalt paik, kus Valuusiat kattev kaljukatus oli olnud piisavalt pehme ja ebastabiilne, et kokku vajuda. Nii sündinud avaus täitus veega, kuna asus merepinna kõrgusel. Järve põhja kaudu sügavusse langenud purdsetted olid selle koha alla, kus Valuusia mere katusesse auk tekkis, moodustanud mäe.

“Jesuiidid teadsid muidugi kogu aeg, et Totenkopfi järv on Valuusia merega ühenduses, mis võimaldas neile arvatavasti lihtsa sidepidamise Aghartiga,” ütles Hagbard. “Sellepärast, kui nad andsid Weishauptile ülesande asutada illuminaatide liikumise avalik haru, saatsidki nad ta Ingolstadti, mis asub täpselt Totenkopfi järve kõrval. Ja järve all on mägi.”

See kõrgus tumeda ja ähvardavana nende ees. Kui allveelaev sellest üle seilas, nägi George kauguses tiirlemas delfiinide pilve. Mäe tipp oli maha lõigatud moel, mis paistis olevat liiga täpne, et olla loomulik; see moodustas umbes kahe miili pikkuse ja ühe miili laiuse platoo. Tollel hallil tasandikul paistsid mingisugused tumedad ruudud. Laev laskus hooga allapoole ning George nägi, et ruutude näol oli tegu tohututesse rühmadesse rivistatud meestega. Hetke pärast hõljusid nad armee kohal nagu vägede paraadi jälgiv helikopter. George nägi selgesti musti vorme, peale maalitud mustvalgete ristidega rohelisi tanke, suurtükkide pikki, tumedaid, ülespoole turritavaid koonusid. Nad seisid vaikides ja liikumatult tuhandete jalgade sügavusel järvepinna all.


illuminatus-esikaas

Triloogia viimase, kolmanda jao „Leviaatan“ tõlge ilmub tänavu aprillis. Kogu triloogia on tihedalt seotud Lovecrafti mythos’ega, ehkki õudne see küll kuskilt otsast ei ole. Tõlkijana tean tõotada, et kolmandas romaanis tulevad mängu ka kombitsad.

Kui soovitada eelmise kümnendi kirjandusest üht korralikku “kõva” ulmekat, mis merealuseid teemasid asjalikult, teadlikult ja kütkestavalt ekspluateerib, võiks selleks olla mereimetajate bioloogiat uuriva teadlase Peter Wattsi triloogia „Rifters“ („Starfish“ 1999, „Maelstrom“ 2001, „βehemoth“ 2004), mis on ingliskeelsena veebis tasuta saadaval. Need üsna sünged, ägeda atmosfääriga romaanid käsitlevad modifitseeritud inimeste elu süvaookeanis.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0633)