John Constantine sündis 10. mail 1953 Liverpoolis. Tema vanemad olid Thomas ja Mary Ann Constantine. Johni ema suri sünnitusel, tal on 7 aastat vanem õde Cheryl ja sünnitusel avastati, et ema kõhus oli ka veel teine laps, Johni kaksikvend, kes oli paraku lämbunud.

Tegelikult võib maailma kuulsaima ahelsuitsetaja, poliitiliselt ülimalt ebakorrektse ja lahutamatut kollast vihmamantlit kandva kõikmõeldavate ning mõeldamatute deemonitega asju ajava maagi sünniajaks pidada ka 1985. aasta juunit, mil too noort Stingi meenutav ülicool tegelane esimest korda Swamp Thing Vol. II #37 lehekülgedel maailma ette astus. Constantine’i isaks võib samahästi pidada elavat legendi, The League of Extraordinary Gentlemen’i, V for Vendetta, Watchmeni ja suure hulga veel teiste koomiksite loojat Alan Moore’i. Alan Moore selle osavalt hea ja paha, lubatud ja lubamatu, musta ja valge, valguse ja varju piirimail balansseeriva pahelise, küünilise, sarkastilise ja kõigile oma sõpradele hukatust toova karakteri väljamõtleja oligi. Moore tahtiski luua okultismis kodus olevat, küünilist ja pahelist, kuid mitte kurja ja õela maagi tegelaskuju. Kunstnikud Rick Veitch, Stephen Bissette ja eriti John Totleben jälle olid vaimustuses The Police’st bändina ja Stingist selle frontmanina ja nad tahtsid väga joonistada umbes sellist tegelast, nagu Stingi mängitud Ace „Quadrophenias“. John Constantine oli sündinud.

1988. aastal sai maailmakuulus maag omaette sarja, Hellblazer nägi ilmavalgust. Algselt pidi sarja nimi olema Hellraiser, kuid kuna täpselt samal ajal linastus Clive Barkeri horror lühiromaanile „The Hellbound Heart“ põhinev film, vahetati maag John Constantine’i seiklustest rääkiva koomiksisarja nimi juba enne algust Hellblazeriks. Nimi ei riku meest, tänapäeval on Constantine määratult kuulsam kui samuti sugugi mitte pahad Pinheadi ja teiste cenobiitide õudustäratavate tegude kroonikad. Algul ilmus igakuine Hellblazer DC Comicsi all, 1993. aastal eraldas DC Comics täiskasvanud lugejate jaoks omaette label’i Vertigo, mille kroonijuveeliks Hellblazer sai. Hellblazer on Vertigo ainus algusest peale kuni tänaseni vahetpidamata jätkunud sari, ühtlasi on ta ainuke, mis on vastu pidanud algusest peale. Teised sarjad, mis alustasid samal ajal on ammuilma kas lõppenud või lõpetatud.

Et millest see sari siis räägib? Hellblazeri maailm on väga sarnane meie omaga, praktiliselt ongi meie maailm... kuid Hellblazeri maailm on pungil täis maagiat, kurje ja veel kurjemaid jõude, kõiksorti deemoneid, põrguvürste, piinatud hingesid, okultismi, šamanismi, kehast eraldumisi ja eelkõige ikkagi igasugu erinevaid salateadusi. Sarjas ei näidata praktiliselt üldse, kuidas Liverpooli poisist Johnist kõikvõimas okultist ja maag sai, kes sarja hilisemates osades lüpsab, narritab, tõmbab tillist ja keerab ümber sõrme kõik Põrgu kolm valitsejat alustades Esimesega Langenuist, mis siin vähematest deemonitest rääkidagi. Kusjuures ka need väiksemad deemonid kiusavad, piinavad, tapavad ja tirivad eksinuid Põrgusse. Taevast eriti ei näidata kuid keskaegselt, otse hieronymousboschilikult lopsakas Põrgu on läbiv koht sarjas. Constantine ise on seal käinud nii palju kordi, et keegi ei jõua neid kokku lugedagi, mis on seda hämmastavam, et tema hing on Põrgus ihaldatuim autasu, mida püüavad kõik deemonid eesotsas hanekstõmmatud Triumviraadiga. Peale Saatana ja tema vendade on pikaajalisemad arved Constantine’ga õiendada deemon Nergalil, kes oli otsene osaline Constantine’i elus kesksel kohal seisvas nn. Newcastle’i intsidendis, kus Johni tahtmatu tegevuse tulemusena sattus Põrgusse süüta lapse Astra Logue hing. Loomulikult on deemon Tähelapseks muutunud Astra Logue hiljem sarjas plaksti kohal. Läbivaid tegelasi jagub, deemon Nergali järjekordse kättemaksukatse lahtirullumist ja kulmineerumist teab lugeja juba oodata ja tervitada nagu vana tuttavat.

Kõike mis sarjas juhtub, on siin võimatu üles lugeda: tänase päeva seisuga ulatub igakuiste üksiknumbrite hulk 250ni, lisaks lugematu hulk erinevaid special’e, jõulunumbreid, ühe-korra-lugusid, erinevate tähtpäevade spetsiaale jne. Story arc’ide kaupa uuesti väljalastud trade papebackide ehk klassikaliste koomiksiköidete arv on hetkel 34, lisaks igasugu kõrvalseeriaid, nagu näiteks Johni kauge esiema Johanna Constantine’i seiklused Prantsuse revolutsiooni ajal, Haiiti voodoopreestri Papa Midnite’i juhtumused, Constantine’i kõige ustavama, aga ka kõige rumalama sõbra taksojuht Chas’i seeria jne jne. Muide, kogu Constantine’i sarja ei ole hetkel kogutud köidetena välja antud, 250s reas haigutavad suured tühimikud, milledest märkimisväärseim oleks osad 84-128, mis on seni ilmunud ainult igakuiste vihikutena aastail 1995-1999. Loodetavasti need siiski taasavaldatakse.

Maag Constantine’i peadpööritamapanevaid juhtumusi on kirjutanud suur hulk erinevaid stsenariste ning paberile pannud niisama suur hulk erinevaid kunstnikke. Constantine’i isa oli küll Alan Moore, kuid tema seiklusi hakkas kirjutama Jamie Delano. Delano esimest 40-t osa peetakse „klassikaliseks“ Hellblazeriks. Tema andis Moore karakterile kuju ja sisu. Constantine’i vahetpidamatu ja pidev ahelsuitsetamine ning tagasihoidlikult öeldes mitte just karsked eluviisid on Delano looming. Samuti ka Newcastle’i tragöödia ja sellele järgnenud Constantine’i viibimise vägivaldsetele vaimuhaigetele mõeldud Ravenscari haiglas ning pidev enesesüüdistamine ja depressioon. Constantine’i tegelaskuju kallal on kätt proovinud veel terve hulk nimesid, kes koomiksimaailmaga sina peal olevatele muidugi tutvustamist ei vaja: Grant Morrison, Warren Ellis, Garth Ennis, Brian Azzarello ja Mike Carey muuhulgas, kuid nemad pole ainukesed. Kunstnike arv on nii suur, et neid siin üles lugema hakata on mõttetu. Huvitava triviana võiks siinkohal ära mainida fakti, et John Constantine tegelaskujuna vananeb. Kui Bättmän Bruce Wayne on juba üle 70 aasta täpselt sama noor, kui esimest korda välja ilmudeski, siis Constantine järjest vananeb ja kunstnikel, kes teda praegu joonistavad palutakse silmas pidada fakti et neil tuleb joonistada ahelsuitsetavat ja ohtralt alkoholiga kurku niisutavat 59-aastast.
Suur hulk erinevaid kirjutajaid ja joonistajaid tähendab muidugi, et tase on ebaühtlane. Äärmiselt särava osa järel võib tulla parimal juhul õlgu kehitamapanev mittemidagiütlev uimerdamine, täidetud suvalise lobaga. Selline teatav hüplikkus on paratamatu, igal autoril ja kunstnikul on oma stiil ja etteantud raamidesse surumine õnnestub teinekord paremini ja teinekord... mitte nii hästi, nendime diplomaatiliselt.

Constantine’st on loomulikult ka film tehtud, mida allkirjutanu pole küll näinud ja vaevalt et näebki, kuid mille kohta võib kohe öelda, et panna Keanu Reeves mängima blondi britti, küünilist sarkasmi maailmameistrit ja Londoni tänavate kuningat on sama tobe kui paluda kultuuriministril kaaluda ulmekirjanduse asetamist riiklikult soositud materjalide hulka. Minu arust pandi filmi puhul peategelase valikuga kohe kõvasti puusse, ja noh, tohutult mahuka materjali surumine paari tunni sisse, nii et filmivaataja ka midagi taipaks on võimalik ainult tohutute kärbete, ülehüppamiste, mugandamiste ja muutmiste hinnaga. Põgusate, siin-seal nähtud katkendite järgi ei oska ma küll öelda, kas film on hea või halb, aga Hellblazeri sünget maailma seal küll pole.

Mida öelda lõpetuseks? Vahest seda, et John Constantine’i maailm on küll läbinisti satanistlik, okultne, äärmiselt vägivaldne ja õudustäratav, kuid samas ka täpselt sama põnev, huvitav ja kaasakiskuv, nii et kord sinna sisenenuna on juba väga raske sealt väljuda. Vahe tema ja meie maailmaga on tegelikult õhkõhuke. Constantine’i isa Alan Moore väidab, et on reaalses elus kaks korda kohtunud John Constantine’i endaga, Londoni öös pubiringil loomulikult. Ühe korra vaatas mööduv Constantine Moore’le otse silma, noogutas ja kadus nurga taha. Moore talle järele minna ei julgenud. Teisel korral astus Constantine Moore’le ligi ja sosistas talle kõrva lause, mille jätan sündsuse huvides tõlkimata, ja mis sobiks ka ülihästi lõpetuseks:

„I'll tell you the ultimate secret of magic. Any cunt could do it."