Maa, inimkonna häll, hakkab meile tasapisi väikeseks jääma – pilgud on suunatud üles, kosmoseavaruste poole, kuid riikidel (ja riikide ühendustel) napib soovi finantseerida nõnda kulukat ning riskantset projekti, nagu seda on kosmosekoloonia rajamine. Külm sõda on läbi, suuremat asteroidi ei ole Maa poole tulemas ning kuna kosmosekoloonia pealt tuluteenimise võimalused on kahtluse all, on orbitaaljaamadega mässamine jäetud ekstsentrikutest teadlaste ning entusiastide hooleks. Loomulikult on probleemiks ka inimkoosseisu ning tehnika üles saatmine - 1 kg massi orbiidilesaamine maksis 10 aastat tagasi reeglina tublisti üle 10 000 $. Nüüdseks on see hind tänu SpaceX Falcon 9 raketi tõhusale tehnoloogiale langenud 5 167 $-le (hetkel prototüübi-faasis olev Falcon Heavy peaks seda langetama veel omakorda üle kahe korra), kuid ühe normaalkaalus keskmise mehe kohta läheks see siiski maksma peaaegu pool miljonit dollarit.
Need tavainimese jaoks astronoomilised numbrid aga ei ole takistanud teadlastel ning teadlaste gruppidel välja töötamast geniaalseid, kohati fantastilisi, kuid teisalt vahel täiesti usutavaid lahendusi autonoomsete elusüsteemide rajamiseks. Üheks selliseks on O'Neilli silinder, mille töötas aastal 1976 koos oma tudengitega välja füüsik Gerard K. O'Neill.
Teadlane lõi oma õpilastega kolm erinevat projekti, millest igaüks sai nime “Island” ning numbri. “Island one” oli 500-meetrine pöörlev silinder, mille pöörlmiskiirus 1,9 pööret/min pidi tagama Maa-sarnase gravitatsiooni. Kosmisejaama pidi mahtuma umbes 10 000 elanikku. Tema teine projekt “Island two” suurendas silindri läbimõõtu pea kahe kilomeetrini – sellised mõõtmed olid piisavad juba 140 000 elaniku mahutamiseks. Silindri suurendamise tingis lihtne majanduslik nõue – see pidi olema piisavalt väike, et võimaldada efektiivset transporti ning piisavalt suur, et mahutada ära toimiv tööstus.
Tema kolmandas projektis oli kolooniaks tohutu keerlev silinder (läbimõõt üle 15 km-i ning pikkuseks kuni 32 km), mille siseküljel said inimesed rahumeeli elada. Aknad ning elumaa jagasid “kapsli” külje kuueks võrdseks osaks, millest poole hõlmasid kolm suurt akent. Kesktõukekiirendus tekitas kunstliku gravitatsiooni, mis väheneb silindri keskme suunas ning mida saab kasutada energia osas säästvalt liiklemiseks. Oma suurusest tingitult pidi silinder pöörlema vaid 40 korda tunnis (nurkkiirus 0,07 /s). Teostatud uuringud näitasid, et antud kiirusel ei teki sisekõrvale mõjuva coriolise jõu tõttu inimesel pöörlemisest mitte mingit ebameeldivustunnet. Aknad aga ei ole suunatud Päikese poole, vaid sinna on suunatud üks silindri põhi, mis kaitseb elanikke päikesetormide eest – valgus juhitakse silindrisse polariseerivate peeglite abil, mille nurka saab öö simuleerimiseks nihutada.
Lisaks inimestele mõeldud eluruumile, oli väiksema ümber plaanitud ka hulk väikeseid silindrid umbes 30 km-se läbimõõduga ringil ümber jaama tiirlema, mis mõeldud toiduainete kasvatamiseks. Tööstuse jaoks aga oli eraldatud silindri keskosa, kus sai läbi viia ka 0-gravitatsiooni nõudvaid tööstusprotsesse.
O'Neill ei näinud põhjust pärast ühe koloonia moodustamist resursse tagasi hoida ning sellega piirduda. Silindritekompleksid võisid olla erineva kliima ning sotsiaalse struktuuriga – naabritega ei olnud probleemi, kuna alati võis mujale liikuda. Teadlane leidis ka meetodi, kuidas tohutut silindrit ilma rakette kasutamata pidevalt Päikese suunas sihituna hoida, kasutades selleks hoorattaid. Antud tehnoloogiat kasutatakse muide ka praegusel ajal tehiskaaslaste väiksemaid pöördeid sooritades.
Kus aga saada niivõrd suurejoonelise projekti läbiviimise jaoks materjale? Maalt pidev kulukas ülessaatmine saaks ilmselt plaanile üpriski kiirelt saatuslikuks. Kuid O'Neillil oli ka sellele küsimusele vastus olemas. Kogu projekti läbiviimiseks vajalik materjal pidi võetama Kuult. Sinna rajatud tehased ning elektromagneetilised katapuldid pidid suutma projekti varustama piisava hulga suhteliselt odava toormega. Kuidas aga need tehased kõigepealt Kuule said? Sellele küsimusele aga vastab meie aastatagune (veebruar 2012) number, kus J.J. Metsavana jutustab pikalt ja põhjalikult
Kuu isepaljunevatest tehastest.
“Island 1, 2 ja 3“ on kõik üpriski sõgedad, kuid teisalt hoolikalt läbimõeldud projektid, mille teostamine praegusel ajal kindlasti tehniliselt võimalik, kuid algse investeeringu suuruse tõttu ei hakkaks seda ükski riik ilmselt kaalumagi. Teisalt aga tasuks juba Kuule rajatavad tehased end mõne aja pärast ära ning O'Neilli plaanide läbi oleks võimalik vabaneda ka Maad vaevavast ülerahvastusest. Rääkimata veel võimalikust energiakriisi lahendamisest orbitaaljaamadega. Üks oleks aga kindel – selle projekti läbiviimisel aeguks päevapealt hea hulk ulmekirjandust.
O'Neilli silinder wikipeedias
Island One koduleht
